Sellest, kuidas me nüüd kaheks nädalaks Jaakobiteele matkama läheme

Camino de Santiagost räägitakse viimasel ajal päris palju. Või vähemalt jõuab seda juttu minu kõrvu rohkem kui varem. Ja nüüd on nii, et me ka siis läheme empsi ja Annega sinna Caminole kõndima. Alustame juba natuke vähem kui nädala pärast Santanderist. Seda, kuhu välja jõuame, vaatame käigu pealt. Sõna otseses mõttes :).

Mina ei olegi ühtegi sellist suurt jalgsimatka enne teinud. Et nagu kogu elu seljakotiga seljas ja siis lihtsalt ainult kõnnidki, kuniks maha istud. Ootan huviga. Ka seda, mida mu pirtsakad jalad asjast arvavad. See remonditud jalg on mul viimasel ajal väga tubli, aga teise jala põlv streigib aeg-ajalt. Eks ta on väsinud sellest, et pidi aastaid teise jala tegemata tööd kompenseerima. Aga no õnneks käivad ta streigid niimoodi hooti, nii et eks ma siis loodan, et tal seal seda hoogu ei tule.

Ma olen muidu harjutanud küll, kilometraaž on mul viimastel aegadel vinge. Suure osa suvest olen ma hullunult rattaga sõitnud, ikka nii vähemalt 25-35 kilomeetrit korraga ja kindlasti 2-3 korda nädalas ikka. Juulis sai päris palju rullitamas käidud. Noja nüüd viimasel ajal olen ma ikka võimalikult palju jala ka käinud. Londonis sai kõvasti marsitud, vastavalt 18+15+15+10 km päevas. Noja Luxis ma käisin näiteks eelmine nädalavahetus laupäeval jala Belle Étoile'i kaubanduskeskuses ja pühapäeval võtsin koti selga ja kõndisin kodust Senningerbergi ja tagasi. No kena kolm tundi kiirel sammul käiku ja 16,2 kilomeetrit, ütles kell. Oi, pärast olid sääremarjad haiged ja põlved kanged küll... Nagu vanainimesel ikka :).

Kott aga ei andnud ennast üllataval kombel seljas üldse tunda. Ma ikka muretsesin selle pärast ka, sest teinekord Eesti-Luxi vahet tolgendades on mul küll seljakott olnud nii raske, et kael, kukal, õlad ja selg kõik protesteerivad juba ainult poole päeva peale. Aga selleks spetsmatkaks õnnestus mul hankida hästi kerge 28-liitrine matkakott ja eks ma olen pakkimisega olnud ka kohutavalt säästlik. Ja tänu puusa- ja rinnavöödele jagunes see koormus kuidagi nii kenasti selja peale ära, et seda ma justkui ei tundnudki. Lihtsalt jalad arvasid umbes kolmeteistkümnenda kilomeetri peal, et nüüd võiks hakata aitama. Palun võimalikult varsti! Õnneks me ei plaanigi (vist) mingeid hulle kolmekümnekilomeetriseid päevi teha. Mina propageerin igati sellist 15-20 km vahemikku jäämist, mille mu jalad võiksid veel ilma päris üles ütlemata üle elada. Noja kuna mu reisikaaslastegi jalad päris terved just ei ole, siis ma loodan, et see nii ka kujuneb. Slow strollers on the Camino.

Muidu olen ka muidugi üksjagu ettevalmistusi teinud. Vaatan juba kuude viisi FBs vastavates gruppides toimuvat arutelu ja tellisin palverändurite giidiraamatu, kus öömajade inf sees. Ostsin väikese kompaktkaamera, sest kahte kilo fotovarustust ma küll lisaks muule elamisele kaks nädalat kaelas ei jaksa kanda. Veel ostsin matkapoest õhukeste lehtedena müüdavat peapesuvahendit ja pesupesemislehekesi. Tavapärase harja asemel otsustasin kahe nädala jooksul hakkama saada tillukese plastmassist kammiga, võeh. Siis esmakordselt elus on mul nüüd ka mobiilse andmeside pakett, lihtsalt nii igaks juhuks. Ja uus telefon, sest kuna Nokia enam rakendusi ei tunnista ning messenger ja FB lihtsalt lõpetasid töötamise, siis ma otsustasin, et ma ei saa minna kaheks nädalaks niimoodi reisile, et ma ei saagi teekonnast vahepeal ühtegi pilti FBsse laadida :). 21. sajandi probleemid, ma tean! Veel muretsesin spetsiaalsed matkasokid, mis väidetavalt takistavad villide teket ja mida ei pea iga päev pesemagi. Londonist muretsesin ühe lobedas stiilis Hispaania lähiajalugu lahkava raamatu, mida ma iga päev usinalt loen. Tuleb läbi saada, kaasa ei mahu! Rohukott on pakitud, tilluke magamiskott ka. Esimene öömaja Santanderis on ka bronnitud. Ja edasi... vaatame jooksvalt.

Ootan ühtlasi huviga, kuidas ma saan kahe nädala jooksul kõikides võimalikes olukordades hakkama ainult matkapükste, lühikeste pükste, ujukate, kahe sokipaari, kolmede alukate, kahe särgi, ühe dressika, plätude, tossude, vanade tenkude ja kilekaga. Tantsulkale ilmselt nii ei lähe ja väga peentesse poodidesse ka mitte :). Aa, no muidugi plaastreid ja teipisid võin endale meetrite viisi kaunistamiseks külge kleepida, kui vajadus peaks tekkima. Aga rohkem ma nagu ei plaanigi midagi kaasa võtta...

Minek-tulek käib meil Madriidi kaudu. Seal saame kokku ja siis paneme rongiga Santanderi poole ajama. Tagasi... pakuks, et tuleme Oviedost rongiga Madriidi ja siis sealt jälle läheb igaüks oma koju laiali. Mm. Küll ma olen põnevil selle Santanderi pärast, ma väga tahan minna sinna rannikule seda Palacio de la Magdalenat vaatama. Ma vaatasin kunagi ühte hispaaniakeelset sarja Gran Hotel. Vot see palee oli seal filmis selleks gran hoteliks. Ja Oviedos on mingisugused vanad romaanikaeelsed kirikud. Ja siis jääb poole tee peale see Altamira koobas, kus on kuulsad koopamaalingud (mida, tõsi küll, vaatama ei lasta). Ja kuna me kõnnime piki rannikut, siis ma väga-väga loodan mõne korra ujuma ka saada. See on küll rangelt võttes ookean, nii et võib juhtuda, et vesi on hirmus külm. Aga no loota ikka võib, eks!

Vot. Ühesõnaga, olen väga põnevil, võetagu teadmiseks! :) Ja hoitagu pöialt! Uued uudised ilmselt juba siis, kui me oma äratembeldatud palveränduri passiga kodus tagasi oleme...

Seniks olge aga mõnusad ja räägime jälle!

M.

Maailma kõige õigem spa

Kas teie teadsite, kust sai oma nime spa kui asutus? Mina ei teadnud. Kuniks emme pooljuhuslikult mainis, et maailma kõige esimene spa asus samanimelises Belgia külakeses. Mis omakorda sai nime ladinakeelsest sõnapaarist sparsa fontana ning mis oli juba renessansiperioodil nii arvestatav kuurort ja nii kuulsate ravivetega, et seal käis koos kogu Euroopa koorekiht. See pani minu igatahes kõrvu kikitama. Ja siis ma hakkasin asja uurima. Tuleb välja, et see Spa küla on tõepoolest täitsa olemas, siiani asustatud ning lisaks tervisevetele veel nii mõnegi asja poolest kuulus. Näiteks muu hulgas toimus just Spas 1888. aastal väidetavalt maailma esimene iludusvõistlus. Samuti asub Spas maailma kõige esimene ja vanem kasiino, mis asutati 1763, st ligi 100 aastat enne kuulsat Monte-Carlo kasiinot. Ja siis olevat Hercule Poirot Spas sündinud. Veel pidavat Spa kõrval põlluvahel olema Belgia üks kõige tähtsamaid ringradasid, mis toob sinna kokku massidena rallihuvilisi, ning üksiti toodetakse seal suuremas koguses mineraalvett. Mida ma olen isegi et nii mõnelgi puhul joonud, ehkki ma pole kunagi varem adunud, et Spa võiks ka kohanimi olla. Naljakas! Minu jaoks tuli kogu see teave praegu täiesti selgest taevast!

Nojah. Asja edasi uurides selgus, et Spas on praeguseks järel ainult 10 000 elanikku, nii et kaartidele ta hästi ei mahu. Aga kui Google'ile lõpuks õnnestub selgeks teha, et ma soovin andmeid Spa küla ja mitte maailma miljoni spakeskuse kohta, tuleb välja et seal on muu hulgas täitsa raudteejaam olemas ning et ta ei asugi minu juurest üle mõistuse kaugel, kõigest Liège'i lähistel. Ja kuna mul on kodus istumisest ametlikult 100% siiber ning järgmise kliinikuseansini on mul vaja pea nädal aega omaette treenida, otsustasin ma oma jala kandevõime proovile panna ning jätkata liikumisharjutusi paaripäevase spakuuriga. Käia ma ju eriti ei jaksa, nii et suurtest kohtadest hoiangi hea meelega ikka veel eemale, aga nii väike küla peaks ikka jõukohane olema, veekeskus ja jõusaal on vägagi näidustatud noja termaalveed ja massaaž ei teeks ka paha. Vot. Seega broneerisin endale kaheööse spaapaketi ja kavatsen nüüd paar päeva ainult vees vedeleda.

...

Nii. Ja kui eelneva jutu kirjutasin ma veel kodus Luxis, siis nüüdseks olen ma oma päevad seal Spa termaalvetes ära veetnud ning juba jälle Luxis tagasi, ise kogemuse võrra targem ja rõõmsam. Spa linnake on tõepoolest olemas! Iseenesest tilluke ja üsna kole, eriti raudteejaama ümbruses ja praeguse raagus ilmaga. Kesklinna pool on neil siiski üks päris kena park ja mõni ilus kuurordilik villa ka, nii et suvel leiab sealt kindlasti ka päris toredaid nurgataguseid. Noja võib-olla veel kiriku poole edasi minnes läheks linnake ka ilusamaks, aga ma otsustasin mõningase mõtisklemise järel oma jalga seekord vaatama minemisest säästa, sest see polnud minu jaoks spakuuriga võrreldes praegu absoluutselt oluline. Termid ja Radissoni hotell olid seal mu jaoks täiesti eluks piisavad. Kahepeale pakuvad need asutused kallitele klientidele kogu aeg kõiki eluks vajalike teenuseid ning kuna termid kuuluvad hotellile ja hotellist saab erafunikulööriga hommikumantlis kohe termidesse välja sõita, ei tekkinudki mul mingit erilist tahtmist rohkem riidesse panna ja vihmase küla peale ronida. Ma mõtlen, et küll ma sinna kunagi tagasi lähen, see on sõitu väärt küll. Küll ma siis vaatan ringi ka. Seal pidavat ägedaid matkaradu ka olema.

Sealsed termid on iseenesest väga ägedad, mulle meeldisid need nt tunduvalt rohkem kui Baden-Badeni Caracalla veekeskus (Friedrichsbad oli siiski veel vahvam!). Spa veekeskus on Baden-Badeni omaga võrreldes näiteks tunduvalt väiksem, aga arvestatavalt puhtam ja ilusam. Väga sooja veega ja hästi liigendatud on ta ka. Igasuguseid mullitavaid ja voogavaid nurkasid, asemeid, istmeid ja kraane on arvutult, nii et kõigile jagub, ja koridoris voolab purskkaev, kust saab juua ja võrrelda kolmest eri allikast ja seega täiesti eri maitsega mineraalirikast vett. Rahvast oli seal päris palju, aga mitte ülemäära, sissepääs on hotellis ööbijatele tunduvalt odavam kui päevaklientidele ning üleüldse, termide asukoht on ka äge. Need on nimelt ehitatud mäe otsa, kust kogu Spa linnake kenasti pihu peal kätte ära paistab. Keskusesse tuleb sõita funikulööriga, mis on tõeliselt järsk ja iseenesest väga vinge. Vaade on vahva, ehkki allasõit on isegi natuke pelutav! Ja külma ilmaga on seal üleval kuuma termaalveega täidetud auravas välibasseinis ka tõsiselt äge. Ümberringi paistavad ainult sünkmustad raagus puud, mille vahele basseinivete aur ära hajub ja tõelise õuduka efekti tekitab... Ainult saunade pool on seal veidi vilets, põhimõtteliselt ongi valikus ainult üks aurusaun ja üks 80-kraadine soome saun. Mis on veidi igav, aga ajab asja siiski ära. Puhkeruume on seevastu igasuguseid: kottpimedaid ja lugejatele mõeldud, infrapunalampidega ja vooditega, lõhnastatud ja lõhnastamata... Nojah. Noja päris ujujatele see spa ka tegelikult eriti ei sobi, sest sellist päris ujumisbasseini neil seal ei ole, on ainult ligunemise basseinid, kus igal pool on hästi soe ja voolab ja seinad on nii asümmeetrilised, et tulevad maksimaalselt 20 meetri pärast jälle kuskilt vastu... Aga vesi ise on tõepoolest super ja nahk jääb sellest pärast märgatavalt siidine... Olen nõus küll, et raviveed! Ja oleksin takkajärge tahtnud seal isegi kauem olla.

Termidega liidetud Radissoni hotell oli ka tore, ehkki... noh, järele mõeldes kõige tavalisem standardsem Radisson, st mitte eriti kohaspetsiifiline ja eriline. Aga kodus istumise vahelduseks mõnus ikka :). Seal sai keset päeva ka süüa (ärge naerge, siinkandis ei ole üldse imelik, et kella kahest kuueni ei ole kuskilt võimalik mingit leivakübet ka saada, sest ükski normaalne inimene ju nendel kellaaegadel süüa ei taha ja seega on kõik toitlustusasutused või vähemalt nende köögid kinni - ja viimasel päeval otsisin ma näiteks enne rongi peale minekut asjatult mõnda muud kohta, mis oleks avatud ja serveeriks midagi nii elementaarset kui kohv!). Üksiti oli hotelli jõusaal tunduvalt mitmekesisem ja kauem lahti kui näiteks Luxi peamise ujulakeskuse La Coque'i oma, nii et ma veetsin seal iga päev kena tunnikese ja olin enda üle väga uhke. Veel rõõmustasin ma tõsiselt selle üle, et hotell lausa aktiivselt soovitas toast saunalinad ja hommikumantlid üles termidesse kaasa võtta, et seal ikka mõnus oleks. Hommikusöök oli neil ka väga mitmekesine :P. Ja üldse, elu on ilus, kui putitatakse ja puha :).

Noja põhimõtteliselt olin ma kogu aja seal Spas enda kohta väga sportlik ja tubli. Käisin hommikust õhtuni muudkui usinalt nii jõusaalis kui ka basseinis ja saunades, ehkki ma muidugi hoidsin ennast kogu aeg tagasi ka ja veetsin päriselt kogu sportimisest ülejäänud aja horisontaalis, et mitte jalga liiga ära ehmatada. Ja strateegia töötas. Teise päeva lõpuks oli ta juba õige hell, kange ja väss küll, aga siiski mitte murettekitavalt. Pärast väikest jääkotitamist, massaaži ja ööund oli ta jälle koostööaldis ning lubas mul veel enne rongi peale ronimist hommikul ka tunnikese jõusaalis tegutseda. Olen väga rahul. Juba saab täitsa tervete inimeste elu elada! Hurraa! Praegu lubasin ma talle muidugi tänutäheks terve puhkepäeva ka. Aga nii võib juba peaaegu luurele minna! Jess!

Noja sellega ma täna ka lõpetan. Spa termid on ägedad, soovitan! Ja muidu jääme praeguseks nägemiseni!

M.

Esimene päris suusapuhkus

Me jõudsime Katrini ja Tuuliga üleeile Šveitsist tagasi. Kõigil kondid terved, käed-jalad küljes, ainult lihased mõnevõrra protesteerivas meeleolus ja kehakaunistuseks pool ruutmeetrit sinikaid. Ja hirmus tore oli! Ausõna, ma sattusin suusapuhkustest sõltuvusse, tahan veel! Meil oli ikka tõeline spordilaager seal - esimene hommik kobisime kell 7 voodist välja, et võimalikult vara suusalaenutusse ja mäele jõuda. Teistel päevadel tõusime vist pool kaheksa, aga no teate, seda on siiski varem, kui minu puhul tavaliselt tööpäeviti :). Pärast mäelt tulekut olime seevastu nii omadega läbi, et roomasime kõigepealt saunalavale pikutama, sõime siis midagi (hotelli restoranis, kuhu sai liftiga) ja vajusime nii üheksa läbi juba voodisse, ise veel kogu aeg oiates, ägades ja puhkides :). Naljakas! Aga ülitore! Me just omavahel arutasime, et vahelduseks on nii tore olla nõder kehast, mitte mõistusest :)!

Mäel oli ka fantast. Grindelwaldis oli kolm ja pool suurt suusaala ja üks, Mürreni kant, jäi meil veel avastamatagi. Kusjuures kõik olid nii erinevad - First ja Männlichen olid sellised ülenisti lumised orud, kus silm nägi ainult valget ja üldjoontes oli palju risti-rästi kavandatud radu, intensiivne suusatamine ja vähe vaateid. Seevastu Wengeni kant ning Kleine Scheideggi ja Grindelwaldi vaheline maa oli imeliste vaadete ja vaheldusrikaste radadega, seal sai niimoodi mõnusalt jõe ääres, metsa sees, külade vahel, laiadel nõlvadel ja käänakutel sahiseda ja aeg-ajalt pildipeatusi teha. Transpordiühendus oli radade kõrval suurepärane ja enamik radu olid sellised, et kui ülevalt tulema hakkasid, siis said enam-vähem tund aega järjest mõnusas tempos allamäge sõita, kuniks mõne restoranini jõudsid. Tund aega, kujutate ette!?!?!? Milline mõnu! Siis kuluski reielihastele täpselt üks puhkus ja hõõgvein ära, edasi sõitis rong ette ja viis rahva jälle üles raja algusesse tagasi, kust siis sai jälle tund aega mõnusalt alla vuhiseda... Vapustavalt vahva!

Schreckfeld... Kohe esimene koht, kuhu suundusime, oli Schreckfeld. Ja järgmine oli Oberjoch :).

Ilmselgelt piirdusime me seekord siniste radadega - Katrin oli varem täpselt 1,5 tundi suuski proovinud ja ega minagi suurt kogenum polnud :). Võtsime siis rahulikult ja pusisime omaette. Õpetajat ei rentinud ja ülemeelikuks ka ei tahtnud minna, tegime lihtsalt eksperimente. Tuli välja küll! Esimese päeva veetis Katrin peamiselt hanges, teine päev tuli meil mõlemal hästi välja ja kolmandaks päevaks olin mina lihtsalt füüsiliselt nii väsinud, et hakkasin hoopis ise kukkuma... Aga naljakalt niimoodi keset laia lauget, kus midagi ette ei jäänud, kiirus oli jummala väike ja ma isegi ei saanud aru, kuidas ma jälle järsku kõhuli maas olin :). Ühe korra maandusin ma veel niimoodi efektselt raja kõrval puhkava seltskonna jalge ette. Tulin jummala tasa, vahtisin ringi, tundsin end hästi, kõik oli kontrolli all... Ja siis järsku olin nende ees kõhuli maas kui piparkoogipoiss... Mulle jäigi segaseks, et KUIDAS mul see täpselt õnnestus, aga no ma süüdistan väsimust.

Ilmad olid meil sama mitmekesised kui rajad. Esimene päev oli päris tihe lumesadu, siis oli nähtavus umbes viisteist meetrit ja kohati isegi vähem, sest mingil hetkel muutus see lumesadu jäävihmaks, mis igale poole peale korraliku jääkihi tekitas. Muu hulgas siis riietele ja prillidele, nii et neist polnud enam võimalik läbi näha. Mitu korda pidime tegema prillikraapimispause ja buff oli sellise ilmaga ka täiesti asendamatu, sest kogu nägu tuli viimse sentimeetrini kinni katta ja seda andis niimoodi hästi prillide ääre alla toppida... Fotokas oli mul ka täiesti jääs, aga no see oli see vee- ja loopimiskindel asjandus, millega ei juhtunud õnneks ka pärast jäätumist midagi. Lihtsalt paar pilti sai nii tehtud, et objektiivi ees oli läbipaistmatu jääkiht... Ka omamoodi eksperiment. Teine ja kolmas päev olid ilusad ja päikeselised, sooja oli umbes +9 kraadi, restoranide juures toodi rannatoolid välja ja päike oli nii intensiivne, et kui hommikul oli rada täiesti jääs ja lõuna ajal veel ideaalne, siis õhtuks olid keset rada juba rohututid välja sulanud. Grindelwaldi hooaeg pidigi, muide, juba märtsis läbi saama, sest nende nõlvad on nii madalal ja lõunapoolsed, mistõttu ei jagu lund seal vist enam väga kauaks. Kahju, tahaks kangesti tagasi!

Läbi jäätunud klaasi omandas kohe uue mõtte.

See oli siis vaatepunkt... Vaade oli ühtlaselt valge, et siis nii kõva lume- ja jääsadu oli esimesel päeval :).

Riietega oli mul hästi. Kindad olid tiba paksud, nii et nende ilusate ilmadega ma suusatasin üldse kas paljakäsi või teiste, linnakinnastega. Aga jõuludeks saadud termopüksid olid täiesti ideaalsed ja jope osutus ka üllatavalt funktsionaalseks. Ma ise arvasin, et see on pigem selline linnajope, millega ajab suusamäel ka asja ära, aga tegelikult oli vist vastupidi - ta osutus esimesel päeval tõesti suurepäraselt ilmastikukindlaks (tuul, vihm, jäävihm ja muu) ja kui Katrini jope oli pärast natukest liigutamist seest täiesti läbimärg, siis minu oma oli nii edukalt hingav, et õhtuks oli ta seest täpselt sama kuiv kui hommikul. Isegi nende palavate ja päikeseliste ilmadega oli ta ideaalne - ei olnud liiga palav ja kogu higi hingas iseenesest ära. Ma hakkasin temast igatahes väga hästi arvama. Väga asjalik ost.

Lumelaud jäi mul seekord proovimata, ehkki lumelauakoolis oleksin ma tahtnud küll päevakese veeta... Aga no järgmine kord ehk! See pidavat olema lihtsam kui suusatamine Ja kelgutamine jäi ka järgmiseks korraks, sest esiteks oli suusataminegi nii tore ja teiseks oleks olnud logistiliselt tiba raske suusavarustust ja kelku vahetada... Jätta ei olnud neid kuskile, suusasaabastega ringimarssimine oli niigi tohutu vaev ja ainult suuskade kelgu vastu vahetamiseks tundus linn liiga kaugel... Nii me siis veetsimegi lihtsalt kõik need kolm päeva Katriniga suuskadel (Tuuli käis omaette murdmaad proovimas).

Hotell oli vinge, neljatärnine ja väga hea teenindusega. Neil oli omaette kolmesaunaline spa, mis oli täitsa tasuta klientide kasutuses ja sinna tõid nad isetehtud jääteed, piparmündivett ja muud head kraami... Neil oli suur jõusaal kolme treeneriga, kes treenijaid tasuta nõustasid (mitte, et ma oleks jõudnud lisatrennile veel mõelda, aga siiski), ja massaažikeskus, mitu restorani, väga hea hommikusöök, kus nad sulle omal algatusel koos kohviga ka iga päev erinevaid smuutisid serveerisid... Igal korrusel olid väljas õunakausid, et võta ja söö. Kusjuures Katrin tegi saunas veel sellise õige märkuse, et seal ei olnud kuskil ühtegi kirja, et midagi oleks keelatud või et midagi tuleb teha. Näiteks saunas oli eraldi tädi, kes iga kümne minuti takka käis ja vaatas, kas kõikide saunade uksed on ikka korralikult kinni... Ei olnud nii, et uksel oleks olnud suur kiri: "Uksed kinni!". Ja üldse... neil olid hommikuvõimlemised ja pärastlõunati oli neil hinna sees kohvipaus koogiga ja tervitusjook ja... väga tasemel hotell. Olen ülirahul.

Vot. Ja praeguseks aitab ka :). Head õhtut!
M.