Raugematu hooga

Letseburgi keele eksamid said tehtud. Esmaspäeval on viimane tund, kus otsustatakse ära, kes tahab järgmisel kursusel edasi õppida ja kes mitte. Siis saab tulemused ka. Ega ma vist päris maksimumi saanud, sest mul tekkis 3-4 küsimuse puhul probleem sõnavaraga ja seega ei ole ma nende vastustes kindel. Test oli kõik nimelt valikvastustega ja enamik variante olid ühesõnalised, aga kui sa kolmest pakutud variandist kahte ei suuda isegi kuidagi millestki tuletada, siis on vastamine raskendatud, eks. Samas ülejäänu oli lihtne, suuline osa läks ka lobedalt ja ma arvan, et lõppkokkuvõttes on tulemused enam kui okeid. Ma panen end ilmselt ka järgmisele kursusele kirja, A 1.1 tasemega ei ole üksi ju mitte midagi peale hakata. Noja seni, kuni kodus õppima ei pea ja eksami saab mütsiga lüües ära teha, võib ikka koolis käia :). Eks ma siis mõtlen sügavamalt järele, kui ühel hetkel tundub, et kogu mu vabaaja elu ainult õppimisest hakkabki koosnema. Päris tore oleks muidu sama õpetajaga edasi käia. Ta tundus alguses selline hästi hillitsetud ja pelglik ja oma arvamusteta ja pentsik, aga tegelikult on tal lähenemine täiesti olemas. Ja üllataval kombel on ta päris taiplik kohe :). Mis puutub inimeste eri lähenemistesse ja enesekehtestamisse ja nii. Ta teeb seda lihtsalt väga märkamatult ja salamisi. Muhe vend!

Teatris (West Side Story) oli tore. Tantsunumbrid olid neil siin tõsiselt tasemel, kõik vihtusid nii isuga ja südamega tantsida, et see oli täiesti imeline. Nad olid kõvasti harjutanud, seda peab ütlema. Laulupoole käimasaamine võttis mu meelest jupikese aega ja nende inglise keele diktsioon oli ka raskesti jälgitav, aga kogumulje jäi eelkõige tänu tantsudele sellegipoolest äge. Ahjaa, neile, kes pole mitmekeelse riigi eluga kursis, olgu öeldud, et teatrietendust mängiti inglise keeles ja siis tõlge jooksis nii prantsuse kui ka saksa keeles kogu aeg kõrval. Selles mõttes oli ka äge, et me nägime teatris Oscarit ja siis veel mu ammuunustatud Luxi vanapaari. Nendega pole ma enam hirmus ammu suhelnud, aga mu meelest on äge, et ma nüüd näen Luxis ka linnas ja üritustel ja igal pool ka kohtumist kokku leppimata inimesi, keda ma tean ja kellele saab tere öelda ja paar sõna juttu rääkida. Tekib selline päris tunne kohe. Polegi enam nagu nähtamatu ja anonüümne väljamaa inimene tundmatu inimmassi sees :D.

Reedel-laupäeval käisin Brüsselis. Tahtsin minna Horta muuseumi ja käia niisama ringi, teha pilti ja huvitavaid asju. Neil päevil ei suuda ma kuidagi kodus olla. Magada tahaks varsti juba küll, aga kodus ei tahaks vedeleda. Tahaks uusi asju ja elamusi ja värve ja nii. Novat. Brüsselis sain hiigelhea hotellipakkumise, mis sisaldas muu hulgas saunakeskuse külastust ja hommikusööki, nii et alustuseks läksingi tunnikeseks sauna, kus ma Soomest pärit tantsijatega päris pikalt juttu pläkutasin (paistab nimelt, et kogu Brüsselis elav Soome kogukond käib seal hotellis reedeti saunas, põhjanaabreid saabus sinna lõpuks tosinkond). Pärast sauna ja väikest puhkust võtsin suuna linna peale. Pilti lõpuks eriti ei teinud, aga ringi kõndisin küll, otsisin siinsete tuttavate soovitatud paiku ja laupäeval käisin muuseumis ära ja sõin mulle ja veetsin kolmveerand tundi ühes poes, kus müüja friikaid näris ja muigas, sest ma ei suutnud otsustada, kas ma vajan sealmüüdavat seelikut või ei. Horta majamuuseum oli väga äge, aga ma kohe üldse ei salli seda, kui muuseumis ei tohi pilti teha! Saab ju näiteks välgu kasutamise ära keelata või midagi (ja üldse ei ole seal tegemist mingite iidsete maalingutega, mida välk võiks kuidagi kahjustada). Mul ju ei jää kõik detailid meelde! Vähemalt ei olnud seal praegu ülemäära pikka järjekorda, ainult 5-6 inimest oligi enne mind sabas (sinna lastakse sisse jaopärast ja ainult nii palju inimesi, kui parajasti välja tuleb). Eelmine kord oli järts kvartali lõpuni, see oli ikka liig. Nojah, siis Frantsuaa ja Edwardi soovitusel otsisin üles pubi A La Morte Subite, mis pidada olema Brüsselis legend. Oli tore, aga kuna ma läksin sinna täiesti päise päeva ajal, jäi mul see tõeline melu vist nägemata, sest millekski erakordseks ma teda nüüd ka ei pidanud. Samas võib sinna teine kordki minna, see oli heas asukohas ja muidu selline ladna koht küll. Veel leidsin oma suureks rõõmuks ingliskeelsete raamatute poe, see on kohe ooperimaja taga. Kuna ma siit kaasavõetud raamatu jõudsin just enne läbi, astusin poodi ja haarasin kaasa midagi uut ja tundmatut. Võtsin orientiiriks selle, et raamat oleks saanud mõne nimeka auhinna, sest siis on ta tavaliselt ka hea (mulle on näiteks vist meeldinud kõik Man Bookeri auhinna saanud raamatud, mis ma olen lugenud), nii et valisin riiulilt enda jaoks tundmatu Mohsin Hamidi raamatu "The Reluctant Fundamentalist". Oi, ja kuigi see on õhemapoolne ja suure kirjaga ja kollasel karedal paberil, mis mulle üldse ei meeldi, on see nii kaasahaarav, et ma lugesin pool raamatut eile rongis joonelt läbi. Teine pool läheb tänasega, raudselt. Tahaks juba teada, kus puänt on.

Siis sain hakkama veel sellise uuendusega, et ostsin nõudepesumasina jaoks pesuvahendit. Ma pole elu sees nõudepesumasinat kasutanud, kohe mitte ühtegi korda, aga viimasel ajal olen ma nii imeharva kodus, et see tundub ainus lahendus. Kui ma olengi kodus, siis neid väheseid vabu hetki ei raatsi ma ju kuidagi triviaalsetele tegevustele kulutada ning nii need nõud mul kraanikaussi kuhjuvadki. Vanasti pesin nõusid nädalavahetusel, aga nüüd sõidan ma jälle kogu aeg ringi :D. Ergo... õpin praegu tundma oma nõudepesumasina hingeelu.

***

Mingil lambil hetkel lõi nõudepesumasin korgid läbi. Kõigepealt ainult köögis, kui need uuesti sisse lülitasin, siis kogu korteris ning lõpuks kogu majas. Mis värk on??? Mina ei lülitanud vahepeal küll mitte midagi sisse... Alguses toimis ju kõik okeilt?

***

Ah, okei, praeguseks nüüd aitab kah. Õhtu on kätte jõudnud. Panen verivorstid ahju ja praekapsa panni peale, siis käin pesus ära ja teen raamatule üks-null. Hääd uut töönädalat!

Pakaa!
M.

Jälle

Mehed, ma jälle ei kirjuta, sest ma sõidan kohe uuesti Pariisi :D. No eile leidsin kogemata jälle rongipiletid. No ausõna, mõte oli Düsseldorfi minna. Või kodus letseburgi keelt õppida. Seda oleks ka vaja teha, sest esmaspäeval on kirjalik eksam, kolmapäeval suuline. Ja teisipäeval lähen Eliane'iga teatrisse West Side Storyt vaatama. Millalgi järgmisel nädalal pidime Frantsuaaga veel kinno minema - seda uut Yves St. Laurenti filmi vaatama. Veebruari esimesel nädalal teen tööl esimest korda normaalmahus istungi protokolli ka, sel nädalal tegelesin teiste kõrvalt õppimisega. Soolaleivapidu on töökaaslastele endiselt korraldamata. Ja üldse võiks magada kah. Aga kõigepealt lähen Pariisi. Kui täna väga väsinud ei ole, teen täna ka midagi, aga homseks õhtuks panin Frantsuaa nõuandel kinni koha mingis kohas nimega Artishow. Homme lähen art déco muuseumi ja Frida Kahlo näitusele ja võib-olla veel mõnda poodi ja kohta ja :D. Eks vaatame.

Jooksen nüüd!
M. 

Uuel aastal uue hooga (ehk Oostendest, Pariisist ja Crazy Horse'ist)

Lubasin ju uut aastat uue hooga alustada. Noh, ma nüüd tegelengi aktiivselt just sellega. Esimene täismõõdus töönädal on selja taga, vahepeal olen jõudnud käia Lexi ja Eliane'iga Oostendes ja siis sel nädalavahetusel veel Pariisis poodlemas. Kaks tundi tagasi jõudsin koju tagasi ja ega ma poleks vist nüüd ka kirjutamiseni jõudnud, kui poleks Helle käest noomida saanud, et blogis valitseb haudvaikus.

Hästi põgusalt siis (kell on juba palju ja enne uut töönädalat tuleb vähemalt üks korralik pikk uni maha magada). Oostendes oli tore. Me Eliane'iga muretsesime alustuseks, kuidas see meil välja kukub, sest, noh, temaga käisime me juba Tillinnas ja oleme teind igast asju väljaspool kohvikut ka, aga Lexiga pole me kumbki päriselus suhelnud ja Lex on selline mees kah, et ega tal on sõnad üle loetud. Aga kui ta midagi ütleb, siis nii, et naera või piss püksi. Aga tegelt kujunes toredaks. Mõlemad reisikaaslased armastavad pildistada, nii et me lonkisime mõlemad päevad fotokatega ringi ja klõpsutasime. Ilmad olid ka rõõmsalt päikeselised ja soojad, nii et see oli suur rõõm. Uusaastaujumine oli väga rahvarohke sündmus. Ujujaid oli tõesti 5000 kanti ja pealtvaatajaid oli ka suur summ. Rand oli igatahes täis ja vähemalt veerand kõikidest väljatulnutest olid koeraomanikud, nii et ühtaegu oli tegemist täiemõõdulise koertenäitusega. Restoran õhtul oli mõnus, hubane ja tore. Omanikel oli seal oma erapidu ka, kogu pere oli kohal - see kogu pere hõlmas kolme koera ja portsu inimesi, kes ei olnud mitte suu peale kukkunud. Naerda saime sel õhtul rohkem kui raha eest.

Luxi tagasi jõudes läksime siin ka keha kinnitama - ja ma avastasin oma suureks rõõmuks, et raudteejaama juures saab ühest väga viisakast restoranist paneeritud seajalgu. Issand, need viisid mul keele alla. Nämm-nämm. Ma tegin sellest keeletunnis ka juttu, siis ütles õpetaja omaalgatuslikult, et jaa, neil siin on täpselt üks restoran, mille leivanumber on seajalad. Seesama ta siis oligi. Sinna peab veel kunagi minema, agiteerin juba töökaaslasi.

Töönädal möödus ruttu, erilist oli nii palju, et kentsakal kombel olid meil kuni kolmapäeva õhtuni kõik süsteemid tuksis. Kohe kõik asjad jooksid iga natukese aja takka kokku ja tagatipuks oli jaanuarist alates tühistatud minu andmebaasidele ligipääsuparool. See andis ikka töö edenemise mõttes kõvasti pidurit, aga no lõpp hea, kõik hea.

Pariisiga... Pariisiga oli nii, et too mõte tuli mulle alles sel nädalal. Ma olen nüüd jõuludega korralikult ära puhanud ja paigalpüsimine tundub väga keeruline. Ostsingi siis spontaanselt piletid ja mõtlesin, et lähen hängin Kristina juures, käin arhitektuurimuuseumis märtsini üleval olevat art déco näitust vaatamas, käin paaris poes jne. Läks muidugi hoopis teistmoodi. Esiteks selgus, et tegemist oli talviste allahindluste esimese nädalavahetusega. Poed olid lahti KOGU AEG, st õhtul hiljani ja terve pühapäeva. Ma mõtlesin küll muuseumi minna, aga liiga palju poode jäi ette ja kui ma lõpuks mõtlesin, et no NÜÜD oli viimane pood, siis olid järsku jalad väsinud ja kotte liiga palju. IRW. Aga sain endale väga korralike allahindlustega väga korralikke ja vajalikke asju. Allahindlused olid ikka nii 40% ja müüjad olid kuidagi eriti jutualtid. Ostsin palju kraami ja olen väga rahul. Reede õhtul jutustasime muidu Kristina juures poole ööni, laupäeval ei saanud hommikul ka kuidagi vedama ja siis laupäeval kella ühest suundusin linna peale. Õhtul olin linnas hotellis ja käisin Crazy Horse'i kabarees sealset etendust kaemas, terve pühapäeva käisin aga mööda Marais' pisikesi butiike, lasin müüjatel mulle olemasolevate riiete juurde asju soovitada ja mõtteid anda. Vot nii siis...

Crazy Horse väärib muidugi eraldi lõiku. Ma olen muidu Pariisi suurtest kabareedest käinud ainult Paradis Latinis, aga ma ikka arvasin, et ma tean üht-teist kabareemaailmast. Noh, ma kirjutasin oma bakatöögi vanade aegade kabareedest, eks, nii et eks ma uurisin ka, mis sorti etendused ja särgid-värgid neis nüüd on. Oma vabanduseks saan ma öelda ainult nii palju, et kuna Crazy Horse on teistest nii palju uuem, siis seda ma oma töös ei puudutanud ja sellest ei ole ma midagi eriti lugenudki. Aga nüüd tuli järsku mõte, et läheks ja vaataks siis nüüd seekord seda. Frantsuaa soovitas mulle muidu igasuguseid showlokaale, kus mul tema meelest võiks meeldida, aga need olid kõik täis. Netibroneeringusüsteemide väitel vähemalt. No ja nii ma siis mõtlesingi, et Crazy Horse on sellel aastaajal tõenäoliselt ainus, kuhu võiks ilma bronnita sisse saada - seal on ikkagi suur saal, kallis hind ja Moulin Rouge'iga võrreldes on see vähem tuntud. Mõeldud, tehtud. Läksin sinna. Piletimüüjad ei kergitanud kulmugi, kui ma üksinda ja bronnita piletit nõutasin. Kohamääraja ka mitte, aga ta andis mulle väga hea koha. Täpselt keskel ja vist umbes neljandas reas, aga kuna see oli esimene, mis oli kõrgemal astmel, oli mul oivaline vaade. Nalja sai ainult sellega, et mind pandi ühe prantsuse paariga neljasesse lauda. Kelner tõi neile joogid ja ütles siis mulle kenasti, et ta tuleb mind teenindama siis, kui mösjöö on tagasi. Mina vastasin, et okei, aga et mis mösjöö. Tema siis arvas, et ilmselt oli meil keeletakistus, kordas mulle sama asja inglise keeles. Mina esitasin ka oma küsimuse siis inglise keeles. Lõpuks kordas ta kannatlikult, et ta tuleb mind teenindama siis, kui mu saatja on ka lauda jõudnud. Ma siis avaldasin soovi, et ta mind siiski kohe teenindaks, sest kuna ma tulin üksi, läheks ootamine päris pikale. Oi, te oleksite pidanud nägema. Ta kõigepealt punastas, siis läks ehmatusest kangeks ja vaatas, ega ülemused ei näinud. Siis vabandas ta ennast kringliks, läks uuesti täiesti punaseks ja mu šampanja ilmus seejärel väga kiiresti lauda. IRW. Seal vist üksikuid naisterahvaid eriti sageli ei käi. Etendus ise oli väga kõrgest klassist ja väga äge, kuigi kabareega ei olnud sellel küll midagi pistmist. Pigem oli see erootiline etendus, kus mängiti palju valguse, varjude ja peegeldustega. Tantsu oli minimaalselt, lauldi vist tervelt üks laul ja õhtu ainus meesesineja oli mustades teksastes ja musta T-särgiga, tema tegi kätega varjuetendust. See oli hästi vinge. Aga ülejäänud numbrid olid ka ikka tõsiselt ilusad ja tehniliselt väga hästi teostatud. Neil olid nii ägedad lahendused leitud, näiteks ühel soolonumbrit esitaval tantsijal olid käes valged kindad ja ta tantsis justnagu musta ekraani taga, teda ennast nägi ainult sealt, kust ta eelnevalt kindaga tõmbas - niimoodi pühkis ta ekraanile läbipaistva juti, millest korra läbi nägi ja mis siis uuesti läbipaistmatuks muutus. Hullult äge. Või siis teine esitas oma numbrit peegli peal, nii et kokku tekkis selline virvarr, mis minu jaoks seondub Bondi filmide algusega. Kolmas pistis kardina tagant välja ühe jala ja etendus keerles selle jala ümber. Jah, et oli erootiline etendus küll, aga hea maitse piiri ei ületatud ühekski sekundiks ja ma pean tõdema, et nemad olid seda kallist piletihinda märksa rohkem väärt kui Paradis Latini tantsijad, kes olid muidugi ka ägedad. Aga minu jaoks oli see täiesti ootamatu elamus, ma ootasin tavalist tantsukabareed... Vot.

OK, aga kell on nüüd kümme. Panen pesud kuivama ja siis magama ära. Hääd uut nädalat! Ahjaa, siin siiski mõned pildid ka.

Oostende rannapromenaadi otsas olid sellised karjuvalt punased majasuurused kobakad. Kunstiprojekt. Päris äge minu meelest.

Oostende rannapromenaad.

Belglastele keelatud?

Üks ujujate seltskond.

Ma ju ütlesin, et oli palju rahvast!

Ega keegi suurt midagi näinud, aga pilte tegid kõik!

Vaadake sonksi!

See maailma kõige koledam koer, kes hiljuti ära suri, oli vist ka pooleldi seda tõugu :D.

Oostende raudteejaam oli selline, et sellest ühel pool oli jahtsadam ja teisel pool suur sadam. Meie rongi kõrval parkis kohe suur parvlaev, millega oleks Inglismaale saanud.

Hih. Ka Oostendes on kohvik nimega Artistes.

Need jäid minust seekord proovimata, aga ma sain nüüd teada, et suvel võib üheks ööks ehk kaheks päevaks Oostendesse minna küll. Siis proovin. 

Kristinal olid seekord kassid ka kodus. See tüdruk oli väga ilus ja seltsiv Mustu, aga nii kaval varjuja, et maskeeris ennast mustade saabaste rivis täiesti nähtamatuks. Ühe korra ma täiesti ausalt vaatasin, et huvitav, kuidas üks saabas siin niimoodi ilma paariliseta on...

Oo. Ja kuna mul oli Luxist seajalgadega nii meeldiv kogemus, läksin Pariisis ka spetsiaalsesse seajalarestorani. Luxi seajalad olid paremad, aga Pariisis anti kohvi kõrvale isegi põrsakujulisi beseesid. 

Hotelli leidsin netist ka tõsise soodukaga, väga äge ja mõnus oli. Heas asukohas ka.

Crazy Horse

Hotelli aiakene

PS: mu komaklahv on pisut kinni kiilunud, et kõik võimalikud komavead pange selle arvele :).

Head ööd nüüd!

M.