Ühekülgne maitse :)

Noh, et üles tähendada, mida tähendab minu jaoks ühe reisi ettevalmistamine ja "mälu värskendamine", siis siin on teile nimekiri raamatutest, mis ma näiteks selle novembrikuu jooksul läbi olen töötanud. Paar tükki on neist veel pooleli, aga need jõuan ka nädala lõpuks läbi vaadata. Enamasti loen ma enne iga reisi läbi kunagi loetud raamatute põhjal tehtud konspektid ja töötan läbi portsu uusi teemasid. Alltoodud nimekirjast olen enne lugenud 2,5 raamatut, ülejäänud olid uued :). 

• Rothermund, D: India: the Rise of an Asian Giant
• Dalrymple, W: "Džinnide linn"
• Dalrymple, W: Nine Lives
• Lidova, N: Drama and Ritual of Early Hinduism
• Humpfrey, C; Vitebsky, P: Sacred Architecture
• Upamanyu: Sivabhaktavilasam as narrated by Sage Upamanyu
• Roy, A: "Väikeste asjade jumal"
• Sahai, S: Delhi, Agra, Jaipur
• Tammita-Delgoda, S: A Traveller's History of INDIA
• Chopra, T: The Holy Cow and Other Indian Stories
• Kolanad, G: Culture Shock! India.
• Šapošnikova, L: "Madrase minevik ja tänapäev"
• Poola, M: "Tavalise turistina Indias ja Sri Lankal"
• Tharoor, S: "L'Inde, d'un millénaire à l'autre"
• Pond, D: "Lääne teeotsija idamaistel radadel"
• Wilkinson, P: "Usundid"
• Koshy, M.O: The Dutch Power in Kerala
• Whitehead, H: The Village Gods of South India
• Padmaja, T: Temples of Krsna in South India 
• Ring, T; Schellinger, P; Watson, N: The International Dictionary of Historic Places

Arvestusse ei kuulu giidiraamatud nagu kaks Lonely Planetit, Rough Guide, Berlitz jms. Veebilehed ja Wikipedia ka mitte, ehkki neid olen läbinud umbes triljon. Dokfilmid ka mitte, ehkki LP, BBC ja Discovery Channel on Indiast päris mitmeid filme teinud ja ma vaatasin ausõna kõik läbi, millele küüned taha sain. Kaks Dalrymple'i raamatut on veel teel - ma loodan, et need jõuavad sel nädalal minuni, et saaksin ühe neist kaasa võtta - oleks vähemalt midagi lennukis teha. Lisaks tahaksin kaks Kiplingit veel korra läbi lugeda. "Maximum City" leian ehk näiteks Delhi lennujaamast, ma tahaksin seda kohe tõsiselt lugeda, Amazoni näidispeatükk oli äge, aga kuna see on juba üsna "vana" raamat, siis seda igalt poolt ei leia. 

Vot nii :). Ja nüüd ma olen juba mõistust puhanud küll, eks ma pöördun siis nende viimaste juurde tagasi. 

Hääd,

M. 

2012. aasta reisiuudiseid

Paistab, et nüüd on 2012. aasta reisikalender enam-vähem valmis. Gruusia-Armeenia kava on veel täpsustumas, aga enamik muid asju on paigas... Ma siis mõtlesin, et annan nüüd teile ka ülevaate igasugustest põnevatest sihtkohtadest, mis 2012. aastal kavva tulevad. Äkki leiate endale midagi põnevat :).

Kõigepealt uudised. Neid on päris mitu: esiteks DUBAI, mille programm on selline hästi mugav - vähe on sõitmist, palju on huvitavat, on nii linnu kui ka kõrbet, nii rannapuhkust kui ka kultuuri. Ma olen selles suhtes kohe väga lootusrikas!

Odavama, st bussireiside poole pealt on uudiseks TUNTUD JA TUNDMATU IDA-EUROOPA ringreis, mille käigus käiakse läbi Ukraina (Kiiev + Krimm), Moldova ja Rumeenia kõige kaunimad ja omapärasemad paigad. 

Oh, ja päris odavate killast uudis on hästi šeff POOLA marsruut, mille jooksul käiakse seal Belovežje kandis rahvusparkides piisoneid uudistamas ja Augustowi kanalil sõitmas jms. Ühesõnaga, see on selline looduseküllane Põhja-Poola reis, mille jaoks pole vaja kolm nädalat puhkust võtta!

JORDAANIA on ka tagasi. Egiptuses ja Süürias küll möllatakse, aga Jordaania on jäänud stabiilseks ja rahulikuks. Sinna, Surnumere äärde mõnulema, Wadi Rumi kõrbesse laagrisse tähti vaatama ja Piiblist tuntud vaatamisväärsuste maale julgeksin kohe hommepäev minna. See pole ju väga kaugel ka. 

Minu lemmikut, MEHHIKOT on ka järgmisel aastal päris mitu korda kavas. Ma nii tahaksin juba Mehhikosse... Oo, need värvid ja maitsed ja hõngud...

Ah jaa, ja kes mul siin kunagi küsiski, et kuidas neid uhkeid Hollandi tulpe võiks näha??? (Tegin sel kevadel tulbiteemalise fotosissekande...) Novat, aprillikuus on kaks HOLLAND-BELGIA-LUKSEMBURGI reisi, mille jooksul käiakse nii mulle armsaks saanud Luxis, kui ka Belgias ja Hollandis - ning erilist tähelepanu pööratakse lilledele, sest käiakse Keukenhofi lilleaedades, mille ümber mina need fotod kõik tegin (ja lilleaiad on fantast), samuti vaadatakse seda überägedat Lisse'i lilleparaadi, mille naelaks on hiiiiiiiiiigelsuured lilleskulptuurid. 

ETIOOPIA on koht, kus tasub enne ära käia, kui seal kõik ära lagastatakse. Nüüd järsku on tekkinud terve meretäis firmasid, kes tahavad hakata Etioopiasse reise korraldama. Paraku tundub sellest johtuvalt, et lagastamise tempo kiireneb. 

TAI RINGREIS on meil ka hästi äge... Seal saab mere ääres puhata, aga kõik tähtsamad kohad ka ära näha, seal on igasuguseid toredaid tegevusi kavas - paatmajaga rahvuspargis parvetamine, elevandisõit džunglis, tiigrifarm, mägihõimud jne jne jne. Kui Tai üleujutustest võitu saadakse, on ju vaja neid natuke järjele aidata, eks :)?

Noh, ja siis on hästi palju igasuguseid muid toredaid kohti ka. Euroopat ja Indiat ja Hiinat, lähisihtkohti (Ahvenamaa, Rootsi, St. Peterburg, Leedu) jne. Ega ma kõike jõua siin üles lugeda, vaadake parem ise kodukat: http://www.gondvana.ee/. 

Väikeste asjade jumal

Pentsikult rahulik nädalavahetus oli. Ühtegi tõlget ei olnudki lõpetada. Ühtegi muud hirmus pakilist ülesannet ei tekkinud ka. Käisin hoopis rahulikult Türil Etioopia pilte vaatamas ja heas seltskonnas kõike head ja paremat mugimas. Pühapäeval käisime aga Tervises saunatamas. Ma ei olnudki seal sellest ajast saadik käinud, kui Ed ja Patti kevadel siin olid - ja nendega kujunes see saunatamine teadupärast väga omapäraseks. Patti käis küll kohusetundlikult kõik saunad meiega koos läbi ja sai pärast täie tõega öelda, et talle selline saunatamine ikka ei istu, aga Ed käis täpselt ühes, pesuruumi kõrval asuvas soomekas. Ta istus seal minuti koos mingite soomlastega, kes paar korda leili viskasid - ja pärast keeldus mees enam üldse muudesse saunadesse minemast. Ei sobinud talle infrapunasaun (pisike ja ärahigistatud) ega aurusaun (liiga raske hingata!), aroomisaun (liiga kuiv ja kuum) ega soolasaun (soola peal on ju terav istuda!). Ta kuulas kümme minutit mullivannis ja ülejäänud aja passis akna all lamamistoolil, nii et kui meie olime mitmetunnise ujumise ja saunatamise lõpetanud, väljus tema veekeskusest juba täiesti kuivana... Vot sedaviisi siis.

Aga nüüd on siis nii, et pühapäeval hakkan Indiasse lendama ja terve see nädal kulugu reisiettevalmistustele! Eile käisin raamatukogus ühest targast raamatust paljundusi tegemas, paar raamatut on veel pooleli, aga nendega jõuan ka ikka nädala lõpuks mäele... Lisaks neile "tarkadele" raamatutele loen praegu ka "Väikeste asjade jumalat" - avastasin nimelt, et selle tegevustik toimub Keralas. Ma olin selle kohta hästi palju kiitvaid hinnanguid kuulnud ja lisaks on selle tõlkinud Anne Lange, nii et mul olid raamatule päris kõrged ootused, aga, issand, see on kohutavalt tüütu. Nii halb on lugeda raamatut, milles kujundlikkus ja maalitud mõttepildid vahelduvad ainult kujundlikkuse ja mõttepiltide maalimisega, kohutavalt raske on nii lisaks asjade visualiseerimisele ka stoorit jälgida! Selle kirjastiil ei istu mulle ka mitte üks raas, ülemäärased läbivad suurtähed ja ühesõnalised laused ajavad mind absoluutselt närvi! Issand, ma juba ootan, et saaksin selle raamatu läbi, et piin otsa saaks. Loen niigi juba diagonaalis ja supertempos, aga see va neetud lõpp on ikka veel kaugel...

Vot, aga ega mul muud asjalikku polegi öelda. Järgmise korrani siis...
M.

Nämm!

Nämm!

Mina sõidan kohe Türile! Mul on seal suurepärased reisikaaslased, kellest mõnedega olen juba kolm aastat jutti kuskil reisul käinud. Nüüd on aeg jälle kohtuda, pilte vaadata, pläkutada ja mõnusalt aega veeta. Hii! Nii tore! 

EDIT: tegu on maailma parima magusa koogiga, Nefi juustukoogiga. 

Ööinimesest sai hommikuinimene

Ma olen viimasel ajal äärmiselt hommikuseks inimeseks muutunud, kuigi ma ei suuda seda ka ise väga uskuda! No ausõna, ma olen pea kaks nädalat iga päev isegi kuue-seitsme paiku tõusnud - ja see on niisugune kellaaeg, et isegi mu koerad-kassid ei suvatse mu ärkamise peale silmi lahti teha või minu tegemiste vastu huvi tunda. Neil päevil on mul lihtsalt päris palju tööd olnud ning lisaks avastasin ma kuidagi iseenesest, et varahommikul on lihtsam tõusta (ma vist olen sellisel ebasündsal kellaajal veel nii unine, et pole voodis mõnulemise staadiumisse veel jõudnud - ja sellest johtuvalt ei teki mul ka suurt kiusatust edasi mõnuleda). Kolmandaks tõdesin ma üllatusega, et kui hommikul vara tõusta ja kohviga arvuti taha istuda, on mu keskendumine palju parem ning kuna öö jooksul pole lehtedesse, uudisteportaalidesse ja blogidesse lisandusi tehtud, puuduvad isegi tähelepanu kõrvalejuhtijad. Hämmastav, ma ütlen! Kui keegi oleks mulle veel pool aastat tagasi öelnud, et ühel päeval tõusen ma vabatahtlikult kell kuus, kuigi mul on ometi ka võimalus töötada öösel (nagu mul ikka vanasti kombeks oli), oleksin ma selle inimese välja naernud. Kas ma hakkan tõesti suureks saama???

Õpetlik lugu

Elas kord üks India pühamees. Tema nimi oli Lal Shahbaz Qalander ja ta kodu oli sellises India nurgas, kus olid ümberringi ainult kõrbed. Ühel päeval sattuski ta vestlusse süüvinult koos oma sõbra, šeik Baha ud-Din Zakariyaga nii kaugele kõrbesse uitama, et õhtu kätte jõudes olid mehed kodukülast veel üsna eemal. Oli talv ja õhtu kiskus jahedaks. Mehed otsustasid lõkke teha, et sooja saada - noh, võib-olla ka selleks, et kõrbeloomi eemale peletada. Alles siis, kui nad olid lõkkematerjali kokku kogunud, taipasid nad, et neil ei ole ju seda millegagi süüdata. Baha ud-Din arvas siis, et Lal Shahbaz võiks end pistrikuks muuta, ruttu põrgus ära käia ning sealt tuld tuua.

Ilmselgelt oli see Lal Shahbazi võimuses, nii et just seda ta tegigi - muundus pistrikuks ja lendas minema. Pühamees oli ära tund aega, seejärel ilmus ta aga tühjade kätega tagasi.

"Põrgus ei põle," teatas ta. "Kõik, kes sinna lähevad, praevad juba niigi oma maa pealt kaasa võetud valude ja piinade tuleriitadel."

Saatkonnad :)

Eile läks India saatkonnas sama kaua aega kui eelmisel nädalal. Miks? Aga sellepärast, et nad lihtsalt ei leidnud passe üles! Ma täheldasin juba eelmisel nädalal, et neil on seal tillukeses sauna moodi ruumis vähemalt triljon passi ja need olid kõik laiali - passe oli põrandal, aknalaudadel, kapi otsas, kirjutuslaudadel, arvuti protsessorite peal, klaviatuuride all, kontoritoolidel, kastides, riiulites ja igal pool mujal ka. Novat... ja kuigi neil enda meelest valitses seal mingi organiseeritud kaos, ei suutnud nad minu grupi passidest tervelt nelja asukohta kena kahekümne minuti jooksul tuvastada. Ma läksin juba päris närvi, sest see passiotsija onu oli lõpuks päris närvis - käis muudkui siia-sinna, siis vaatas vahepeal arvutist mu näopilti, kratsis kukalt ja otsis edasi. Lõpuks tuli nende passidega, mis üles oli leidnud, ja küsis, et kas ma ikka pidin kindlasti kõik passid saatkonnast kätte saama? Äkki ma lasin neil need juba postiga kuskile ära saata... Selle peale kostus minu selja taga olevast hiigelpikast järjekorrast närviline naerukihin (naergu-naergu, ma ka naersin, kui alles saatkonda läksin ja nägin, kuidas ühe pika vuntsilise onu passi samamoodi taga otsiti). Mina kinnitasin rahulikult, et ei, ma pidin ikka kõik korraga kätte saama, mul on ju sellekohane kviitung ka! Kaks tädi, kes mu passid vastu võtsid, mäletasid mind ja kinnitasid takka, et jah, neil oli grupp, passid on kõik kuskil siin. 

Siis tuli onu selle peale, et kõva häälega küsida, kas keegi teab midagi Eesti grupi passidest. Kohe tuli sekretär, juhatas onu toanurka, tõstis ühe suure passe täis kasti üles, võttis sealt alt mingi mapka ja mapka seest neli puuduvat passi. Halleluuja! Miks need neli ilmtingimata niimoodi eraldi pidid olema, sellest ma ei saanudki aru. Nii väga ülimalt indialik...

Aga vähemalt sain ma need nüüd kätte. 

Mida küll tehti ilma internetita?

Täna ajasin end kella poole kuuest voodist välja ja asusin tõlkima. Õigupoolest tõlge ise oli enam-vähem tehtud, aga hulk salapäraseid "pähkleid" oli tänaseks hommikuks ikka veel pureda jäänud, lisaks tahtsin veel eestikeelset teksti ka siluda. Nii ma siis istusingi keskpäevani ja muudkui guugeldasin. Igasuguseid asju, alates riigieelarve koostamise põhimõtetest ja selle jaoks vajalikest dokumentidest, lõpetades Austria, Belgia, Andaluusia ja muude kohtade eelarvereformidega. Enam-vähem sain kõik asjad lõpuks kätte ka, mõnede suhtes sain Helle käest hüva nõu ja... ühesõnaga, saatsin töö kuidagimoodi õigel ajal ka ära. Samas sain ma tänase hommiku jooksul teada ilgelt palju asju, millest ma kunagi undki pole näinud. Noh, et üle maailma võtab võimust sootundlik eelarvestamine - ja et tavapärane eelarvestamise süsteem on olnud sisendipõhine, aga nüüd tuleb tulemuspõhine. Et Eestil on lisaks riigieelarvele ka neljaks aastaks ette tehtav dokument nimega riigi eelarvestrateegia. Noh... ja veel palju muud sellist.

Seejärel oleksin pidanud hakkama tegelema tõlke viimase osaga, aga otsustasin vahepeal vahet pidada, kärssavaid ajukurde jahutada ja hoopis Indiat lugeda. Kui Dalrymple'ile midagi üldse ette heita saab, on see asjaolu, et ta kasutab oma raamatutes pisut liiga palju hindikeelseid sõnu. Ega ta neid väga seleta ka, need lihtsalt ilmuvad. Lühidalt - ma lugesin raamatut ka arvuti taga, et küsimusi tekitavaid asju ruttu guugeldada. Ma tahaks ju siis üksiti ka teada, et milline ikka näeb välja see dhoti ja muttu ja ravanhatta ja mangalsutra jne jne jne. Reisisaatja töö puhul - eriti siis, kui kuskile uudsesse kohta minek - ongi kõige keerulisem see, et sa võid küll teooriat päris hästi teada ja kõige muuga seostada, aga tihtipeale on kõige võimatum kohapealses kontekstis (ja eriti kolmanda maailma riikide pöörases melus) ära tunda, et see sara või too narts, mis ei erine sugugi tollest sarast või sellest nartsust, ongi just SEE eriline nähtus, millest sa nii palju tead. Selles mõttes on google hindamatu abimees - kohe on ju võimalik teooriale triljon pilti kõrvale leida - ja see lihtsustab asja kohe kõvasti.

Aga ausõna, mina tahaks kohe täitsa teada, mida tegid inimesed siis, kui veel internetti ei olnud? Kuidas üldse tõlgiti, kui pooli termineid - hell, isegi sõna kõiki eri tähendusvarjundeid - veel praegugi sõnastikes ei ole? Kelle käest küsisid nõu need tõlkijad, kes igiammu mingitest poolsurnud poolime keeltest tõlkisid? Mul on vähemalt terve hulk sõpru, kes räägivad nii inglise kui ka prantsuse keelt. Alatasa on neid muidugi piinlik piinata, aga vähemalt on mul keegi, kelle käest nõu küsida (ja, pange tähele, nad on mul MSNis või Skype'is, nii et ma ei pea teise sama ala huvilise leidmiseks Alma Atasse sõitma). Aga kuidas on võimalik õppida nii hästi selgeks näiteks... no ma ei tea... aramea keel...? Kohe nii hästi, et sul ei teki iga päev miljonit küsimust - sest sul pole mingit mõtet endale neid küsimusi esitada, sest sa ei saa neile niikuinii kuskilt vastust ei saa, sest sul pole Google'it!?!?!?

Seda ka veel, et giiditööd ei oleks ma sellisel kujul ilmselt üldse teha saanud :-D. Ainus lahendus olekski olnud kuskil ühes kohas elada ja ainult seda ühte koha hästi tundma õppida. Muidugi on olemas terve müriaad vanu, huvitavaid ja kasulikke raamatuid, ma loen ju neid praegu ka, aga esiteks ei saa ainult raamatutest kümnendikkugi vajalikust kraamist kätte - isegi tänapäeval kirjutatud väga pädevatest, analüütilistest ja põhjalikest raamatutest mitte. Aga lugege siis veel näiteks selliseid brošüüre nagu Mall Poola "Tavalise turistina Sri Lankas ja Indias"! See näeb välja nagu raamat, aga ometi räägitakse selles rannas teokarpide otsimisest, sellest, et Madrases on Saint George'i fort, kuhu meid ei viida, nii et sellest pole mõtet ka rääkida (ee, hmm, see on ka Madrase kõige olulisem paik, lisaks veel Püha Jüri kindlus!!!), ning sellest, kuidas nad esimest korda "aerobussiga" sõitsid. Kahtlemata oli see tema jaoks tore reisikogemus, aga minule ei ole kirja pandud puhtast emotsioonist suurt kasu. Mul on vaja emotsionaalselt esitatud (noh, et meelde jääks) konkreetset ja seostatud teavet, emotsiooniga saan isegi hakkama :). Selle brošüüri 95 lehekülje peale märkisin ma endale ära ligi lehekülje KONKREETSET infi - sellestki pool lihtsalt reisil ettelugemiseks, et näidata, kui palju asjad muutunud on või kui erinevalt võib asjadest aru saada. Aga kui ma ainult sellise jutu peale kuskile minema peaksin, teaksin ma sellest kohast ikka sama vähe kui elust Merkuuril.

Info üliküllus on ühest küljest muidugi nuhtlus küll - ma ise tunnen, et ei mõtle üldse nii palju kui võiks, aga no mis teha? (Lugesin äsja, et isegi kirjaoskamatud rändlaulikud, kelle jaoks polnud mingi probleem tuhandete lehekülgede jagu teksti meeles pidada, kaotasid lugema-kirjutama õppides oma mälu kindluse). Ma arvan sellegipoolest, et lihtsam ja avaram on teada, kust infi OTSIDA, selmet püüda kõike meeles pidada. Ma vähemalt tean, et leian (enam-vähem) kõik vajaliku ja (enam-vähem) sobival hetkel üles. Kõigest, mida ma juba korra-paar otsinud olen, jääb midagi kahe kõrva vahele pidama ka - ja üleüldse, mis siis, et pean iga kord enne reisi mälu värskendama ja jälle asju juurde õppima? Vahepeal on ju nii palju asju muutunud ja nii ongi kogu aeg elu huvitav. Seevastu hirmus kole oleks teada, et sul ongi äärmiselt piiratud võimalused ja kui sa midagi ei tea või ei mäleta (no ikka tuleb ette, et mõni asi meelest ära läheb), siis on ainus lahendus see välja mõelda ja loota, et vahele ei jää. (Ja, uskuge mind, alati on keegi, kes teab paremini, nii et vahelejäämine on kindlustatud!). Brr...

Ühesõnaga... selline ood Google'ile siis täna...
Pakaa nüüd,
M.

Dima ja Vasja köögis

Arusaamatu!

Kahe nädala pärast hakkan jälle India poole lendama (andke armu, ega ometi veel?).
Ma olen kuu aega kodus olnud (juba? kas tõesti?).
Luxist lahkusin vähem kui kaks kuud tagasi (alles? kas tõesti?).
Detsember on pooleteise nädala kaugusel (palun, teeme nii, et ei ole!).
Homme on esmaspäev (aga täna on ju reede? või ei?).

Kuidas on võimalik, et mu ajatunnetus on nii ette- kui ka tahapoole, nii lühikeses kui ka pikas perspektiivis nii nihkes, et mitte ükski mõõde ei tundu täpselt õige ja hoomatavana?

Dalrymple II

Kui ma teisipäeval Helsingisse läksin, arvasin naiivselt, et kui 9.30 jõuan ja kell 14.00 uuesti laeva peal pean olema, siis läheb mul kokku kaks tundi kõikide sõitmiste peale, kakskümmend minutit saatkonnas ja kaks tundi jääb raamatupoe jaoks. Noh, aga võta näpust. India saatkonnas liigutasid kõik end närviajavalt aeglaselt - ja tagatipuks oli neil pisikeses sauna moodi ruumis üksainus krdi luuk, mille kaudu kogu asjaajamine käis. Minu ees oli kõigest viis inimest (aga minu järel 27!) ja ainuüksi nende viiega tegeleti umbes poolteist tundi. Minu passipundiga tegelemisele kulus ka kena kolmkümmend minutit (pange tähele, ankeedid olid niikuinii juba veebis ammu ära täidetud, neil oli vaja lihtsalt passid ja pildid vastu võtta!) ja ma sain saatkonnast tulema vahetult enne seda, kui see asutus teoreetiliselt kinni pidi pandama. (Nad siis otsustasid, et kõigi nende 27 inimesega, kes juba kohal olid, ikka tegeletakse ka. Ja kui nad veel surnud ei ole, tegelevad nad seal nendega tänase päevani...)

Sellest johtuvalt võisin ma suu raamatupoest puhtaks pühkida - või noh, enam-vähem. Mul jäi linnas aega täpselt pool tundi ning sellega jõudsin ma ainult hästi kärmelt Akateeminenist läbi joosta ja huupi ühe India-teemalise raamatu kaasa haarata. Ju ma varun endale järgmisel nädalal tagasi minnes ikka rohkem aega, siis jõuan ülejäänud valikuga ka tutvuda. Aga seekord tormasin uksest sisse, võtsin esimesel poetöötajal nööbist kinni ja palusin tal mulle kõik Dalrymple'i raamatud välja otsida. Selgus, et neil ainult üks oligi, seegi millegipärast ärakäkerdatud kaanega. Aga seni, kuni ma raamatut sirvisin, pakkus tädi mulle omaalgatuslikult kortsus kaane eest 10% alet ja kuna hästi tobe oli öelda, et ma otsisin küll konkreetselt Dalrymple'i raamatut, aga ma tegelikult siiski ei soovi seda, siis haarasingi raamatu kaenlasse, ütlesin, et sõidan varsti Indiasse ja tahan seda kindlasti enne lugeda. Tädi sattus minu reisiplaanidest vaimustusse, andis hoopis 20% alet (noh, et ma saaksin ikka mõne euro rohkem reisi tarbeks kõrvale panna :-D) ja soovis hääd reisi. Ja mina olengi nüüd William Dalrymple'i raamatu "Nine lives" õnnelik omanik.

Alguses tundus mulle, et see raamat on tema kirjutistest kõige vähem huvitavam, nii et ega ma tegelikult oma kiirostu üle just kõige suuremas vaimustuses ei olnud. Mulle nimelt üldse ei meeldi novellid, aga see paistis väga novellikogumikuna. Samas hakkasin seda täna trollis lugema ja sattusin totaalsesse sõltuvusse. Pole need mingid novellid, peatükid on tõepoolest lühikesed ja need pole omavahel seotud, aga see-eest on need kõik äärmiselt infoküllased, põnevad ja ka elulähedased. Nii äge! Ma olen nüüd veelgi veendunum, et William Dalrymple on üks kõige vahvamaid reisikirjanikke üldse. Tal õnnestub kõigest rääkida nii positiivselt ja heatahtlikult, ta on ise hästi leplik ja ei suru oma vaateid ja seisukohti peale - see tüüp keskendub hoopis täielikult oma ümbrusele, tähelepanuobjektidele või vestluskaaslastele ja see on kohutavalt lahe. Ma olen ikka mõelnud, et millegipärast on minul püüdmisele vaatamata hästi raske näiteks etiooplastest niimoodi rääkida või kirjutada, et see ei mõjuks kasvõi natukenegi arvustavalt või üleolevalt - aga temal õnnestub see (küll indialastega) väga hästi. Vinge! Ja seejuures ei kirjuta ta üldse igavalt või magedalt. Tal on selline peenike heatahtlik huumor ja ta kirjutab ka jõle hästi. Ma nüüd otsustasin ära, et loen kõik läbi, mis ta kirjutanud on :).

Vot nii. Seda tahtsingi öelda.
Pakaa
M.

Sellest, kuidas arvete esitamine maksjale meeldivaks teha

Emme sai hiljuti sellise arve. Geniaalne, kas pole? Mina naersin küll kõhu kõveraks!

Respekt

Kas te teate, kui palju inimesi liigub Tallinnas ringi hommikul kella kuue ja poole seitsme ajal? Jeebus, selleks, et mina end nii vara koikust välja ajaksin, on ikka tõsist põhjust vaja (ehkki ma hoian praegu karmilt kinni Luxis välja kujunenud unerütmist ja katsun ärgata iga päev hiljemalt kell pool üheksa), aga samas on linna peal koeri jalutavaid mammikesi, tervisejooksu tegevaid piigasid, tänavapühkijaid, ilma üleriieteta ukse taga suitsetajaid ja muid selliseid küllaga... Tööle minevatest ja asjalikult riides inimestest ma üldse ei räägigi. Ausõna, kõikidele, kes end kell kuus (ja pilkases pimeduses) ainult tervisejooksu nimel voodist välja veavad, kuulub minu sügav lugupidamine. Mida nad küll söövad, et suudavad nii hommikused ja ERKSAD olla?

Praegu istun muidu tatitõbisena Tallink Superstaril kohvikus, joon Coldrexi, kuulan esimest korda sel aastal jõululaule (laevas üürgab Boney M), põrnitsen soolise võrdõiguslikkuse terminoloogiat ja ootan, et Google Maps end ometi ära laeks (siinne internet on utoopiliselt aeglane, huvitav, kas kogu laevatäis inimesi vahib filme või? Mul hakkab juba kops üle maksa minema...). Kuna India saatkond on kolinud kuskile pärapõrgusse, oleks tervitatav enne Helsingisse jõudmist välja mõelda, kuidas võimalikult kiiresti Tallinki terminalist Kulosaarentiele jõuda... aga eks me näe, kuidas õnnestub. Noh, enam-vähem on mul suund selge, kui netiühendus ei parane, otsin lihtalt selle saare üles ja vaatan sinna jõudes edasi :).

Hmm, aga ehk aitab, kui ma selle blogiakna eest kinni panen... Proovin õige!
Järgmise korrani,
M.

PS: laevas on ikka alati niiiiii ilus päikesetõusu vaadata! Täielik miljonivaade. Kui kunagi viitsin, teen pilti kah :).

Murrangutest

Ma ju rääkisin, et mind tabab Eestis alati blogikirjutamise loidus. Lõppenud nädal illustreerib asja täiesti suurepäraselt. Mul oli küll kindel veendumus, et panen midagi kirja, aga nüüd jõudis see ikka juba läbi saada. Eks ma võtan end nüüd alanud nädalal kätte. Teoreetiliselt on nüüd ka pisut rohkem põhjust kirjutada - lähen ju homme Helsingisse India saatkonda :). See on põhimõtteliselt "välismaa", nii et äkki annab inspiratsiooni :). 

Alustuseks niipalju, et eile õhtul sattusin lugema Monika blogi ja leidsin sealt ühe vastupandamatu meemi. Mõned kohe on sellised, et kutsuvad kaasa mõtlema - ja ehkki mul pole sellega seoses väga palju öelda, võtan teatepulga rõõmuga üle. Niisiis... kus ma olin

• Brezhnevi surma ajal 10. novembril 1982: sellest sündmusest ei mäleta ma suurt midagi. Viibisin nimelt veel viimased kuus nädalat emme kõhus. "Luikede järv" tuleb tuttav ette, aga rohkemat ei suuda ma tõesti ka peale makstes meelde tuletada.
• Aprilli lõpus 1986, mil Tšernobõl õhku lendas: julgeksin väita, et olin lasteaias. Kardetavasti ei tahtnud ma lõunaund magada ja kuri tädi Rutt toppis mind muudkui voodisse. Või siis käskis putru süüa - see käis mulle kah lasteaias hirmsasti närvidele. Pisidetailid on meelest pühitud.
• Balti keti ajal augustis 1989: hmm... suurima tõenäosusega olin maal vanaema juures (kas Veltsis või Ares, ei tea, aga suviti olin ma ikka tihti maal). Koolis ma veel ei käinud, lasteaias justkui kah enam mitte, nii et ma kas kõõlusin Mari-Liisiga Veltsis vaibakloppimispuude otsas või ehitasin Mariaga Ares kuivenduskraavile korraliku vundamendiga silda, mis vee äravoolu täielikult seisma pani. Vaibakloppimispuudel kõõlumine maksis mulle viimaks kätte lõhkise pea näol (kes ometi jätab sellisesse kohta telliskivid vedelema?) ja silla lammutas vanaema viimses hädas maha, nii et ma olin hingepõhjani solvunud. Ketist puuduvad mul aga igasugused mälestused ja selle pildid üllatavad mind ajalooõpikutes siiani! 
• Berliini müüri langemise ajal novembris 1989: kuna ma jätsin esimese klassi vahele, siis pakun välja, et tegin sellel ajal emme töö juures matemaatikaharjutusi, lugesin akna all triikimislaua otsas kõõludes esimest korda "Kolme musketäri" või saatsin heegeldatud paela külge kinnitatud sigaretikarbi sees kirju kolmanda korruse rõdult neljandale, kus Piia need vastu võttis. 
• 1991, kui Eesti sai vabaks: mäletan häguselt, et tahtsin ühe sõbrannaga õue mängima minna, aga telekas mängis, sealt näidati tanke ja räägiti midagi teletornist ning emme arvas, et see päev pole kellelegi külla minemiseks või õue mängima minemiseks just see kõige sobivam. Julgen arvata, et ju ma siis lugesin edasi - ma olin väiksena tohutu raamatukoi. Emme vist tegi kooki kah. 
• Kui kaksiktornid langesid: seda ma mäletan küll - ma jõudsin just koolist koju (või äkki trennist?), kui Lembi helistas ja käskis teleka BBC peale lülitada. Üks torn oli juba kokku langenud ja seda hetke korrati üha uuesti ja uuesti... Ma olin ikka üsna sõnatu, aga ega ma seda sündmust veel mingisse konteksti küll ei osanud panna. Ma olin pigem uhke selle üle, et olin sel päeval koolis inglise keele tunnis vaadatud Bushi ametisse astumise kõnest aru saanud - ja et ma sain BBC tekstist ka enam-vähem aru. Ja ma tundsin ennast kohutavalt targana, et vaatan BBCd ja puha. 
• Aprillirahutuste ajal 26. aprillil 2007: teadupärast magan ma väga sügavalt (ma magasin omal ajal maha meie majas toimunud pommiplahvatuse, st öösel linnas toimuva tähelepanemist ei tasu minult oodata), nii et mina läksin hommikul kooli, imestasin küll tee peal, miks pagaripood kinni on, aga kuulsin möllust alles esimesel seminaril. Pagaripoe kinnioleku tegi tasa see, et koolis toimuma pidanud konverents jäi ootamatult ära ning meie pistsime selle jaoks ette nähtud suupisted ja kohvi nahka. Pärastlõunal läksin vastupidist paluvale sõnumile vaatamata Vabaduse väljakule, nägin seal politseinike rivisid ja kivipildumist ning läksin jahmunult koju (EKA ühikasse). Õhtu läks seevastu pisut karmiks - helikopterid lendasid akna taga ning uudised olid üsna õõvastavad. Kui ilmus artikkel, et nüüd lõhutakse juba EKA aknaid ja ronitakse majja sisse, võttis küll päris judisema. Aga samas järgmisel hommikul läksin Mustamäele trenni nii, et polnud asigi. Klaasipuru oli tänavatel üksjagu, aga hirmus enam ei olnud.

Samuti tahaksin ma lisada sellesse nimekirja veel ühe murrangu - minu meelest teab iga eestlane, kus ta oli, kui kuulis, et "Estonia" põhja läks. See oli siis septembris 1994... Mina igatahes tean, et neil päevil hakkasid meil tunnid kell 7.40 ja kui emme hommikusööki tegema minnes raadio tööle pani, kuulsimegi seda uskumatud teadet täistunnistest uudistest. Meil oli veel vana kollane ja lilleline tapeet ja küürakas sein ning see hetk on mulle väga eredalt meelde sööbinud... Väljas oli vihmane ja pime ja kole ja emme oli nii jahmunud. Ehkki varasem, oli see minu jaoks palju võimsam raputus kui kaksiktornide langemine. 

Vot nii... Ma ei tahaks kellelegi südamele panna, et hakake nüüd teie ka kirjutama, kus neil hetkedel olite ja mida mäletate. Minul isiklikult hakkas lihtsalt mõte kohe käima, et kus siis mina nendel ajaloolistel momentidel olin... Kui teil ka hakkas, siis kirjutage ka! 

Homseni, 

M. 

Rummiga kakao (endise pealkirjaga Näh)

No mina ei tea, kohe, kui ma olen hakanud Eestisse sisse elama, kaovad mul peast kõik viimsedki mõtted asjadest, millest võiks kirjutada. Siin tundub kõik lihtsalt nii tavaline ja omane, et kuidas ma sellest ikka kirjutan, ah? See pole ju üldse huvitav, kui ma räägin ainult tavalistest kodustest asjadest. Mälestuste talletamise eesmärk on kadunud ja mingit täiesti õhust võetut teemat ei hakka ma samas ju ka ometi arendama. Noh - ja nii jäävadki mul inspiratsioonipuudusest tingituna ülestähendustesse suured augud. See ei oleks tingimata halb, kui see poleks ühtlasi ka nii kohutavalt laisakstegev :). Jätad ühel päeval kirjutamata, jääb teisel päeval kirjutamata ja kolmandal ei paku see kirjutamine enam üldse pinget :). Nõiaring, ma ütlen!

Tegelikult on nii, et ma olen neil päevil päris tegus olnud - ehkki niimoodi passiivselt ja arvutitaguselt; ma ei ole vähimalgi määral ringi rassinud ega füüsilist tööd murdnud. Lihtsalt... tõlkeid on tulnud üksjagu, Indiat olen ka usinalt lugenud ja eile käisin siis ka Prantsuse raadio mingi kultuurisaate jaoks intervjuusid tõlkimas. Böö, olin pool päeva üsna närvis, aga tegelikult polekski põhjust olnud. Nendel saatetegijatel ei olnud endal ka päriselt selget kontseptsiooni sellest, mida nad täpselt tahavad, nii et lõpuks kõik lihtsalt kulges ise ja loksus iseenesest paika. Oh, ja pärast jõudsin üle pika aja ja poolkõheldes kooriproovist ka läbi hüpata. No mõtlesin, et vaatan üle pika aja üle kõik need toredad inimesed. Ma ei tea isegi, miks ma nii ebalev olin selle koha pealt, lihtsalt imelik oli üle nii pika aja tagasi minna. Venitasin sellega kohe niiiiiiiiii kaua (no ma tegelikult olen ju päris mitu nädalat juba Eestis olnud). Tegelikult ei olnud mul plaanis eile ka veel minna, aga noh, nüüd on nägu ära näidatud :). Päris tore oli :). Vot.

Siis jõudis juba kohale minu ilus uus telliskivisõnastik :P. Olen nüüd kõige värskema kahekilose Larousse'i õnnelik omanik. Oi, ja ma jõudsin peaaegu lõpule selle uskumatult suure tööga, mida alustasin enne Luxi minekut - mu Pariisi aasta piltidest tehtud omaraamat on nüüd peaaegu valmis. Kujundasin täna viimased leheküljed ära ja nüüd pean ainult ootama, kuni Pärnusse saan, et see pööraselt suur fail juhtmeneti otsas üles laadida. Päris suur kergendus on see valik fotosid mingil moel kokku kogutuna paberile saada, esiteks on mul praegu kõik kohad neid pilte täis, sest ma ju päris ühes kohas ei julge neid hoida. Seetõttu on mul Pariisi pilte arvutis ja välisel kõvakettal, pulkadel ja igal pool - kui ma nüüd raamatu valmis saan, võin pooled tagavarakoopiad kohe ära kustutada, saan päris palju vaba ruumi juurde :). Teiseks elasin ma Pariisis siiski kena kolm aastat tagasi, nii et on ka viimane aeg sellesse kaosesse mingi kord luua ja teada, et ma olen selle perioodi nüüd läbi mõelnud ja need mälestused ära sorteerinud - ma ei saa ju muidu hilisemate fotodega ka tegeleda, kui kaugemal minevikus selline auk haigutab. Kolmandaks on pilte ikka parem vaadata paberilt - siis paistavad need mälestused ikka kuidagi reaalsemana kui arvutiekraanil. Nii et...

Issuke, mulle toodi praegu lambist ukse taha rummiga kakao :-D. No ausõna, minu poolest võib siin majas pesumasin küll iga öö unnata, eriti siis, kui mulle selle kuulamise vaeva eest igal õhtul rummiga kakaod tuuakse :-D!!! Go, korterinaabrid! Nagu näh, ongi meil siin õhkkond tundmatuseni muutunud. Kass ja muusikud mõjuvad elamisele hästi :)!

Aga ega's midagi, ma nüüd lähen oma rummikakaoga ära voodisse. Homme on jälle uus päev.
M.

Hakka või Indiast paremini arvama!

No ausõna, mina pole kunagi päriselt aru saanud, mis inimesi India puhul vaimustab. Ma ei ütle, et India oleks kole või vastumeelne - ei, ma lähen sinna ju varsti uuesti ning täitsa omal vabal valikul, aga maamuna peal on lihtsalt nii palju ägedamaid kohti. Ja enamikesse teistesse kohtadesse, kus käinud olen, sõidaksin ma üksipäini oma raha eest ka kohe tagasi, kui selles va krabisevas ujuksin, aga Indiasse ei kutsu mind omal käel (st omal rahakotil) tagasi küll peaaegu miski. Või noh, kui, siis vist ainult toit.

Mul on Indiaga üks põhiprobleem - sealsed inimesed. Mina olen seal kohanud ühe erandiga ainult lärmakaid, pealetükkivaid, laisku ja ebausaldusväärseid inimesi; seejuures on nii, et araabiamaades ollakse ka pealetükkivad, aga seal aetakse lihtsalt ligi; Indias pole seevastu probleemiks keele kõrva ajajad, vaid asjaolu, et kõik eranditult üritavad sinult raha välja pressida ja sul nahka üle kõrvade tõmmata. Mõni patrabki ainult rahast ja jotsist; mõni ei patra, lihtsalt üritab igati petta; mõni on lihtsalt nii purulaisk, et ilma suure motiveerimiseta ei liiguta ta lillegi; mõni on nii puruvaene, et tõepoolest anub elu eest - ja mõni ütleb, aga määm, meil on see siin kombeks, et raha antakse sellele, sellele, sellele, sellele (x 100) ja mina olen ju ometi see! Lühidalt - mulle on jäänud mulje, et valdav osa nendest miljonitest on libedikud ja ebausaldusväärsed, nad poevad koletumal kombel (näiteks sain ma Indias teada, et 90 prouatamist minutise kõne jooksul on minu taluvuspiir), nad ei suuda meelituste ja lunimise vahele mitte ühtegi muidu mõtestatud sõna kiiluda... ja ehkki ma saan aru, et ju seal on normaalseid inimesi ka, tekitab kogu see ülejäänud mass minus lihtsalt tõsise paranoia. See üks erand, kellest ma rääkisin - tema päriselt oligi tore ja tegi rohkem, kui vaja, aga muidugi hakkasin ma ka tema tegudest kohe tagamõtteid otsima, enne kui päriselt uskuma jäin, et äkki ta ongi teistsugune :). Aafrikas näpistatakse ja katsutakse ja mangutakse, aga kui sa ei anna, siis ei anna ja ongi kõik - noh, nad lihtsalt katsuvad õnne, ega küsija suu pihta ju lööda. Mehhikos ja Hiinas oodatakse muidugi ka iga silmapilgutuse eest jootraha, aga seda vähemalt ei lunita nii umbes sada korda minutis. Tais... Tais oli üldse kuidagi väga ladna kogu suhtumine. Aga Indias lunitakse JA petetakse kah veel. Brr... Rääkimata sellest, et see, kui keegi tuleb täpselt kohale, kui kõik vajalikud inimesed on oma õiges kohas (ja ei ole viietunnisel teepausil) ning kui keegi viitsib end enne viimast hetke liigutada, on sama harv nähtus nagu aastatuhandevahetus.

Novat, ma tunnistan päris ausalt, et kui ma seal üksinda reisiksin, siis see kõik ilmselt ei häiriks mind päris nii palju, ma üldiselt siiski ei ole nii suur närvihaige ja lihtsalt ei teeks tüütustest välja, küll ma ka endale paremini klappivaid inimesi leiaks. Aga kui ma pean vastutama ka hulga teiste inimeste eest ning kui igal pool valitseb samasugune ürgkaos nagu suure paugu eelses kosmoses, siis on mul seal küll igal hommikul juba enne hommikusööki (ja pärast tunniajaseid kaoses korda loomise eesmärgil tehtud telefonikõnesid) tunne, et see maa ajab mu halliks. Indias on küll väga ägedaid kohti, ilusat loodust, uhkeid ehitisi, tõeliselt põnevaid ja ammendamatult avastusainet pakkuvaid linnu, äärmiselt huvitav ajalugu, uskumatuid kombeid ja palju muud vahvat, aga kõiki neid varjutab see meeletu mass neidsamu inimesi (kes ise ei hinda neid ägedaid kohti ja uhkeid ehitisi mitte üks raas).

Nii, aga nüüd jõuan ma sissekande ivani - nimelt see William Dalrymple'i raamat "Džinnide linn" on kirjutatud nii hästi ja haaravalt, et tõstab esile sealse kultuuri ja melu hoopis teisi aspekte. Kuigi ma olen Indias mitu korda käinud JA lugenud seda raamatutki nüüd mitu korda (ehkki päris lõpuni ainult korra), tundub Delhi mulle selle põhjal seninähtust hoopis teistsugusena - veetleva, huvitava ja toredana. Kaasa aitab ka asjaolu, et sellel raamatul on imeline tõlge - nii elav ja ladus ja sellise ilusa, kujundliku sõnakasutusega, et kõik tundub nii positiivne. Nii et muidu hakkaksin ma kindlasti Indiast paremini arvama... kui ma ainult ei teaks, et India tegelikkus on siiski raamatus kirjeldatud linnast ÄÄÄÄÄÄÄÄÄRMISELT kaugel.

Susver-jusver

Helde taevas, lisaks sellele, et ma pole Lõuna-Indias käinud ja et ma igatsen väga-väga taga Euramist, tundub, et ma alustan neil päevil karjääri ka suulise tõlgina :). Ja kohe alustuseks ET-FR suunal :). Kui palju väljakutseid korraga!

Piiksust ja õrrest

Meie kass on kuu pealt kukkunud. Tema kohe tuleb igasuguste pentsikute ideede peale ja seejuures on tal kogu aeg nii mõttelage pilk, et hale hakkab :). No näiteks kuulsime ükspäev vannitoast igavest puhkimist ja rassimist. Läksime vaatama - ja mida me näeme? 

Tema, tobuke, arvas, et on kana. Katsus ennast vägisi õrrele lae ja toru vahele tukkuma suruda. Ähkis, puhkis ja lõpuks pressis ennast ikka paika kah. Kui me ta vaevõimuga alla võtsime, läks teine mõne aja pärast uuesti proovima, aga siis tal juba enam nii hästi ei läinud - kõlas suur pauk ja ühel hetkel oli ta kõige kuivava vaibaga ristseliti vannis. 

Selline kass siis :).

Naabrivalvajad on mõlemad kõvad!

 

Ega peni targem pole. Temal on suur kirg - piiksuvad mänguasjad. Mida südantlõhestavamalt need huilgavad, seda parem. Tõin talle eile siis ühe uue piiksu kingituseks, sest ega need tal väga kaua kesta ja nüüd polnud talle kohe ühtegi toimiva piiksuga lelu enam koju jäänud. Novat. Ja tema oli terve õhtu otsa mures, et keegi võtab selle uue imeasja nüüd tema käest ära. Oli vaevatud ja mureliku näoga, iga natukese aja takka tonksas korra lelu ninaga, tõi kuuldavale mõnusalt pika piiksu, ning seejärel muretses edasi. 

Õhtul tuli ta mulle kaissu, aga ega's ta piiksu raatsinud maha jätta. Sättis lelu teki peale, võttis siis ilusasti oma koha sisse (teate küll, kõik taksid magavad teki ALL) ja jäi rahuliku südamega ning õnnelikult magama. Hommikul ronis minu unimütsist peni jälle oma urust välja ning asus esimese asjana lelu otsima. Noh, sealt kohast teki voltide vahelt, kuhu ta selle õhtul jätnud oli. Mina olin mänguasja muidugi ööseks maha tõstnud, aga pistsin talle selle siis kärmelt nina alla. Tema oli kohe väga kergendunud olekuga, tonksas seda korra ninaga, nautis mõnusat kõlavat prääksu ja puges siis urgu tagasi, et natuke veel põõnata. 

Ja ärge tulge mulle üldse rääkimagi, et loomad ei oska mõelda!

Ja köögiaknal valvab meil nüüd selline kõrvitsatüdruk. Emme tegi!

Sibulasupp ja "Augustikuu"

Lühidalt: viibisin viimased viis päeva Tallinnas. Sain kokku ühe ja teise ja kolmandaga. Ilmselt ka neljanda, viienda ja kuuendaga, mul hakkas juba järg ära kaduma ja lugemine sassi minema. Käisin raamatukogus ja varustasin end arvutu hulga Indiat käsitlevate raamatutega. Lobisesin ja kuulasin uudiseid. Tegin üsna mitu suurt tõlget ära. Käisin pühapäeval Kariniga Draamateatris. Vaatasime tükki "Augustikuu", mis oli väga äge, suurepäraste näitlejatega (Ita Ever, Ülle Kaljuste, Lembit Ulfsak jne jne jne) ja puha. Üllatavalt pikk oli teine ka, kolm ja pool tundi tuli paigal istuda, nii et lõpuks võitlesin väga veriselt pealetükkiva unega. Etendus oli muidu hästi põnev ja ma ei teadnud sellest enne midagi, nii et huvi püsis vähemalt lõpuni. Samas oli see tükk ka päris masendav ja raskepärane, nii et pärast oli jupp aega kurb olla. 

Kokkasin mitu korda oma uut armastust - prantsusepärast sibulasuppi. Nädala aja jooksul olen ma seda nüüd teinud kolm korda, aga isu on ikka veel. Ilmselt pean varsti uuesti tegema :-D. Tahate ka proovida? Andke minna, see on hästi lihtne! Ma tahakski, et keegi veel seda prooviks ja ütleks, kuidas maitses, sest mina olen asjast absoluutselt pimestatud ja vasikavaimustuses...

Vaja on:

7 suurt sibulat

kolmandik pakki võid

3 küünt küüslauku

väike sörts õuna- või veiniäädikat

väike sörts konjakit

välke sörts valget veini

2-3 lihamaitselist puljongikuubikut

riivjuustu ja kuivatatud saiakuubikuid

Sibulad tuleb ära hakkida, suurus pole oluline - võib teha rõngasteks, aga mina hakkisin usinushoos ruutsentimeetristeks tükkideks. Paned või potipõhja ja hakitud sibulad otsa, küüslaugud ka (purustatult või peeneks hakitult). Alguses tuleb hoida 5 minutit suuremal kuumusel, pärast umbes pool tundi väiksemal kuumusel. Aeg-ajalt segada, et põhja ei kõrbeks. Umbes poole tunni pärast lähevad sisse need kolm sörtsu pluss natuke pipart-soola. Siis valad peale keeduvee, pidades silmas, et sibulasupp ongi parem pigem paksemapoolsena, ja pistad puljongikuubikud ka sisse. Keedad veel viis minutit, maitsestad veel vajadust mööda (st suurendad sörtse või paned veel pool puljongikuubikut) ja ongi valmis. 

Taldrikusse tõstes tuleb kohe peale raputada riivjuustu, nii et kogu taldrikul oleks õhuke juustukiht peal. Juustu peale raputad saiakuubikud ja siis võib sööma hakata. Hästi mõnus tummine ja hea maitsega supp on! Ja sel pole üldse klassikalist sibula maitset, niimoodi või sees ära hautatud sibul omandab hoopis teistsuguse meki - on selline natuke magus ja karamelline. Iiiiiiiimehea!!!

Vot. Aga ma nüüd lippan peniga õue. 

Pakaa, 

M.