Mõnus vaikus

Elu läheb muudkui oma rada, päevad on kõik rivis kui ühesuurused ja ühesugused pärlid. Hommikused võitlused äratuskellaga, tööpäevad ja õhtused normaalsel ajal voodisse saamise katsed... Uisutamine ja Frantsuaa, värviraamatud ja lihtsalt raamatud ja natuke lihtsalt puhkamist... Helle ja Rookie Blue, reisiplaanid, sekka mõni üritus. Arvutit ei isuta enam üldse vaatama, kui ma just kontoris ei ole. Nüüd on mul tahvelarvuti ka ainult äratuskella eest, isegi ühtegi mängu pole nädalate kaupa avanud. Mitte et ma varem oleks suur mängur olnud, aga mõnikord võtsin ikka tahvelarvuti voodi kõrvalt suurde tuppa ka... Aga praegu absoluutselt ei huvita.

Ajapuudus on krooniline, ühe uisutrenni tuttavaga tahtsime minna kord pärast tööd dringile, aga siis tuli istung ja ületunniõhtud, ei leidnudki lõpuks ühtegi klappivat aega. Noja nüüd hakkab juba uus istung. Maalikraami jõudsin kokku osta, aga lõuendi pingutamiseni pole ikka veel jõudnud. See nädalavahetus ka ilmselt ei jõua :), sest parematki on teha. Varsti tuleb Helle ja homme lähme Frantsuaaga Rockhali Pähklipurejat vaatama. Kuuba piltidega ei ole siiani olnud aega tegeleda...

Uisutamas on tore. Pärast Kuubalt tagasitulekut leidsin ma eest hoopis uue treeneri. Mona Lisa oli kadunud ja tema asemel on meil nüüd treeneriks Stephane. Mina kutsun teda Tarzaniks, sest ta on muu hulgas mänginud Disney on Ice etenduses just seda rolli ja ta näeb selline jõmm välja kah. Esialgu ei arvanud ma temast suurt midagi, sest me läksime kohe kõige lihtsamate harjutuste juurde tagasi ja igav oli, aga tema otsustas, et me peame neid paremini teha oskama, nii et ta näitas ja seletas ja korrigeeris ja järsku hakkas kõik minema palju paremini ja sujuvamaks. Praeguseks meeldib ta mulle juba väga. Ta oskab kõike väga hästi lahti seletada ja ta ta laseb kõigil teha harjutusi seni, kuni ta on jõudnud kõik ükshaaval üle vaadata ja öelda, mida iga inimene konkreetselt teisiti peaks tegema. Mõnikord piisab lihtsalt sellest, et ta lükkab su kätt harjutuse tegemisel kümme sentimeetrit sinna- või tännapoole ja siis tulebki kõik juba välja... Mulle väga meeldib!

Katrini ja Tuuliga lähme kolme nädala pärast Šveitsi suusatama. Teeme endale ühe toreda viiepäevase nädalavahetuse Grindelwaldis, kus on üksiti maailma pikim kelgurada (15km!) ja Google'i väitel piisavalt pere- ja algajasõbralikke suusaradu. Ma pole elus Grindelwaldist midagi kuulnud, aga otsustav kriteerium oli see, et sinna saab Luxist üsna valutult rongidega... Ostsin Pariisist pärast pikka tuustimist ka juba suusajope, mis sobib vihmase ja lörtsise ilmaga Luxis ka selga panna. Saangi selle siis ära proovida. Ülejäänud asjad peaksin kodust kummutisahtlist leidma.

Frantsuaaga lähme aprilli lõpus Marrakechi, ka pikaks nädalavahetuseks. Hammami ja turgudele, tingimata monda riyad-hotelli ja tema palavalt armastatud kuskussi sööma. Raamatud on mul juba olemas, aga kõik peale kuupäevade on muidu veel lahtine. Ma käin uisutamas ära ja tema käib vahepeal Pariisis ära ja küll me siis plaanima hakkame.

Poksima pole sel aastal jõudnud, ehkki nad tegid nüüd oma kava ringi ja trenne on iga päev kauem ning isegi pühapäeval võiks minna. Eelmine pühapäev ma isegi mõtlesin selle peale, aga siis venis laupäevaõhtune kohv Frantsuaaga nii pikaks, et ma jõudsin koju kell viis hommikul ja pärast seda ei tundunud kell üksteist trenniminek ena sugugi ahvatlev. No mis siis ikka. Eks ma katsun end varsti jälle kätte võtta, mul on hädapärast vaja küljelihaseid. Uisutada on muidu väga raske...

Fuksiad surid mul suuremalt jaolt ära. Need, mis toas, elavad talve ilmselt üle, aga need, mis ma õue jätsin, said külma ja jäävihmaga ikka tõsiselt liiga. Meil oli siin nimelt nädal või kaks tagasi selline omapärane ilmastikufenomen nagu jäävihm... See seisnes selles, et väljas olid miinuskraadid, aga taevast tuli mingist soojast pilvest alla sulaselget vihma. Mis siis jäätus ära kohe, kui ta oli midagi tabanud, nii et tänavad olid nagu üks suur uisuväli ja jope peal oli mul ka koju jõudes päriselt krõbisev jääkiht. Minu silmad ei ole sellist asja veel kunagi näinud, väga ekstreemne oli! Kohe nii, et kui tänaval uisutasime mina ja mulle kaugustest vastu tulev buss, siis too buss jäi igaks juhuks enne minuni jõudmist keset ristteed seisma ja ootas, kuni ma olin temast mööda saanud, sest kaks uisutajat korraga ühel tänaval poleks väga hästi lõppenud.

Salsatrenni otsimiseni ei ole ma endiselt veel jõudnud. Hispaania keel on ka kindlasti juba meelest läinud, üritasin siin oma Kuuba perele postkaarti kirjutada, aga see sai vist väga omapärases hispaania-itaalia-prantsuse keeles, loodetavasti saavad nad sellest aru. Aga märtsist peaksin saama uut keelekursust alustada ja siis sügise poole kolmeks nädalaks Hispaaniasse kooli minna. Juppiii, ma juba väga ootan!

Aga OK, aitab praegu. Vaja siva poodi silgata ja varsti jõuab Helle, kellega meil jälle üks Rookie Blue maraton plaanis on. Nautige oma nädalavahetust!

M.

Havanna-Pariis-Luksemburg-Riia-Pärnu-Stockholm-Mamma Mia

Sellest ajast saadik on Kuubal palju riisi ära söödud, kui mina Havanna tolmu lõplikult jalgelt pühkisin... Olen juba neli nädalat Euroopas tagasi ja küll see on ikka üks äraütlemata hea tunne! Mul tuli Pariisis maandudes täiesti ootamatu hilinemine ette, aga isegi see ei rikkunud minu siirast rõõmu tsivilisatsiooni naasmise üle. Käisin Kuubaga võrreldes ebamaiselt puhtas ja korralikus lennujaamakempsus, sain kohviku salativalikut nähes õndsuseataki, ettekandja oli suisa viisakas ja lennujaama wifissegi õnnestus esimesel katsel kohe sisse logida. Mis nii viga oodata, neli lisatundi ees või taga! Ausõna, kui teile hakkab tunduma, et elu on rutiinne või keeruline, siis soovitan soojalt mõneks nädalaks Kuubale sõita. Probleemid saavad kohe perspektiivi seatud ja oma elu tundub lihtsalt lillelisena. Mul pole kunagi elus olnud nii hea meel reisilt tagasi jõuda... Viimased ööd ei saanud ma Havannas enam korralikult magadagi, kujutasin elavalt ette, mida ma kõike kodus teen :).

Kuubalt tagasisõiduga läks suisa nii hästi, et mind pandi täiesti lisatasuta äriklassi ja nii oli ka lend üsna valutu. Tooli sai peaaegu voodiks teha, õhkutõusu järel pakuti šampanjat, ruumi oli ohtralt ja üldse oli päris tore sõit. Kui välja arvata see, et vahetult pärast ulguookeani kohale jõudmist teatas kapten juba ööund magavale pimedale lennukisalongile täiesti lambist: "Me ju ütlesime, et lennukis EI TOHI SUITSETADA!" Teatas kohe igas keeles ning pikalt ja närviliselt, nii et ma üritasin järgmised 30 minutit suruda maha kujutluspilti kuskil lõõmavatest leekidest ja peatselt plahvatavast lennukist... Aga tagasi me ei pööranud, lennuk ei plahvatanud, isegi ühtegi turbulentsijonksu õnneks ei tulnud tükk aega ette ja mingi aja pärast rahunesin ma maha. Vaatasin üht toredat prantsuse filmi "Paris à tout prix" ja isegi magasin paar tundi... Juppii...

Luxi lennujaamas ootas mind sakrispäine Frantsuaa, kes oli mu kodu kõik kenasti jõuluehtesse seadnud, sinna-tänna üllatusi poetanud, lilled ära kastnud ja isegi kohviku minu auks iluuisukujulisi ehteid täis riputanud. Noja kui ma siis päriselt koju jõudsin, hambad lihapirukasse lõin, esimest korda kuuma lõhnavasse vannivette vajusin ja avastasin, et mu vannitoas on kaks avatud internetivõrku, oleks öelnud küll "Oh ilus hetk, oh viibi veel".

Kogu esimene reisijärgne nädal läks aga hiigeltempoga mööda. Kõigepealt sai Frantsuaa minu saabumisõhtul kohvikus peksa, nii et tema oli terve nädala orbiidilt kadunud - ravis sinikaid ja hingehaavu. Aga ega meil tõtt-öelda polekski olnud eriti aega kokku saada ja rohkem laterdada, ajavahe tõttu ärkasin ma ainsal vabal päeval kell kolm pärastlõunal ning edasi ei jõudnud ma ka ühelgi päeval enne kümmet õhtul koju. Kohvri lahtipakkimiseni jõudsin neljapäeval, kuna reedel oli vaja juba uuele lennukile minna. Kusjuures ma ei teagi, et ma oleks midagi nii eriliselt aeganõudvat teinud, aga kuidagi läks nii... Hellega käisime jõuluturul, üks õhtu oli uisutrenn ja tööl oli alustuseks esmaspäeval kohe jõuluoleng ja üldse oli kontoris tegemist üksjagu, sest esiteks oli ju vaja kõigiga muljetada ja teiseks oli töödega ka viimase hetkeni üsna kiire. Pärast puhkust on alati tiba tegemist, et uuesti töödega rütmi saada, sest jooksvalt vaatan ma ikka eesootavatele töödele ka sisse. See tähendab, et ma tean enam-vähem alati, kui palju mul nendega aega läheb ja kui palju pähkleid oodata, vahel saab ka parajasti käsilolevast tööst kopp ette ja siis ma nikerdan juba eesootavaid töid ja nii... Värskelt kontorisse saabununa ei ole mul seevastu midagi ette tehtud ja kui mõnes töös ootab ees aeganõudev üllatus, siis on lihtsalt paanika. Novat, ja kõik tolle nädala tööd olid veel sellised reaalselt kasutusse minevad olulised nikerdamistekstid, millel kõigil kaks ülelugemist ja sama nädala tähtaeg, nii et need, muljetamispausid ja ajavahest hooti ilmnev soodasus kokku hoolitsesidki selle eest, et mul igav ei hakkaks...

Reedel kell 12.15 saatsin viimase töö välja, jalutasin käigu pealt elu umber korraldava Hellega kontoriuksest välja, pesin kodus nõud ära ja suundusin jälle lennujaama. Kojulend sujus igati hästi... Väikesi hilinemisi tuli küll ette, aga ma olin möödunud nädalast ja ajavahest nii piisavalt sooda, et ei jaksanud lennukis isegi närvi minna. Ja siis olingi juba Riias, kus emme ja Varno mind juba ootasid, ning puhkus läks edasi. Kaks nädalat olin Eestis, aga tunne on selline, et heal juhul viis päeva olin...  Käisin natuke poes, molutasin elu eest, vaatasin telekat, lugesin veerand raamatut läbi, sain jälle autojuhtimist proovida, koertega käisime paar korda metsas ja aastavahetuse veetsime hoopistükkis merel - käisime Stockholmi kruiisil, millest pikemalt allpool.

Puhkus oli ühesõnaga kõigiti mõnus, aga molutamisajast jäi ikka puudu, ehkki see aasta oli traditsioonilisi pühadetegevusi veel vähem kui tavaliselt (piparkooke ei teinud, vanaema majas käisime ainult saunas, reisikaaslastega kokkusaamist ei orgunninud jne jne jne) ja aega selle võrra ju justkui rohkem. Tallinnasse ei jõudnud ma ka, ehkki ma polnud seda uisutrenni mõtet päriselt maha matnud. Mõtlen küll iga kord Eesti poole suundudes, et teen nüüd lõpuks Tallinnasse ka asja, aga iga jummmala kord avastan ma kodus Pärnus, et seal on ju ka nii hea olla, kui harva saab... Siis enam üldse ei raatsi tervet päeva Tallinna peale magama panna. Ehkki ma pean tõdema, et sadamasse sõites oli mul ikka tiba kahju, et jälle jäi päälinnas käimata. Ma pole nii ammu vanalinnas jalutanud, Mauruse pubis kanasalatit söönud, Tallinna poodides käinud ja trammiga sõitnud. Sellest ei maksa üldse rääkida, et Tallinnas saaks vast üle patuselt pika aja jälle nii üht kui ka teist toredat inimhinge näha. Kets, mul on nii hea meel, et sa mind ikka aeg-ajalt tervitad! Pole sinuga nii ammu pikemalt rääkinud! See viga tuleks parandada!

Pühad möödusid kingiselt, ehkki seda päris jõulutunnet ei jagatud justkui 2015. aastal kuskil. Teataval määral olid selles kindlasti süüdi +10 kraadi ja päikese käes rohetavad põllud, mis lõid minu isikliku ajataju Kuuba troopika järel üleüldse bambusesse. Aga me andsime endast jõuluhõngu tekitamisel siiski parima... Sõime mandariini ja verivorsti ning jõime hõõgveini ja puha. Kuusk oli toas - nagu alati! Ilus, tihe ja lõhnav. Lõhnas kohe ERITI hästi sel aastal, mu meelest. Ja kingitused olid ka sel aastal kuidagi eriti imelised ja jõuluvana oli üle mõistuse helde, nii et kingimägi ulatus poole kuuseni ning kõik asjad on nii toredad - vajalikud ja hästi valitud. Arvan, et praegu juhin mina pika puuga võistlust, kellel on surres kõige rohkem asju. Sain terve kohvritäie (õigupoolest kaks) ägedaid asju alates suurest statiivist, mida ma olen ammu tahtnud, ja lõpetades trikoo ja trennitossudega. Helle kudus mulle imekena salli, Luxi kodus ootas mind ees uus hommikumantel ja kallis šampanja ning magamistoast vaatab mulle järgmisel aastal vastu terve kaelkirjakute perekond... Ja ma mainisin praegu ainult üksikuid, esimese hooga pähe tulevaid suuremaid kinke. Rõõmu tegevat on tegelikult palju veel...! Mina ise ei jõudnudki kõigile seda väärivatele isenditele vahvat kinki valmis nuputada, aga küll ma leian aasta peale viisi, kuidas sõpru ootamatul hetkel meeles pidada... Ootamatu üllatus ongi võib-olla veel toredam...

Puhkuse minoorne element oli sünnipäev, mis kujunes asjaolude kokkulangemisel varasematega võrreldes seekord kuidagi üsna... nukraks ja poolikuks. Vanasti oli ikka nii, et kõigepealt ajas emme mu kohvi ja koogi ja kingitusega üles, siis mingil ajal tuli vanaema potilillega ja siis veel mingi aeg hiljem tulid "kolm musketäri", me muudkui sõime ja rääkisime ja mängisime ja tore oli. Kui külma oli, käisime uisutamas, vahepeal vaatasime jõulutunnelit ja alati oli üks äraütlemata tore päev... Aga aeg on teinud omad korrektuurid ning 2015. aastaks oli kogu traditsioonilisest päevast järel ainult see (äärmiselt tore) osa, kus emme ja Varno mu hommikul kohvi ja koogi ja kingitusega üles laulsid... Ja jõulutunnel. Järgmine kord  olen targem ja piirdungi sellega - pole vaja endale mingit stressivõimalust juurde tekitada, olengi kodus perega omaette ja naudin talvist ja tavalist kodust puhkusepäeva või sõidan maailma otsa ära, et sel päeval veel vähem sünnipäevaga pistmist oleks. Eelmine kord käisime Tallinnas vanadel tuttavatel külas, oli tunduvalt vahvam...

Sest ülejäänuga oli sel aastal tõeline ikaldus. Vanaema ei saanud haiglas esimesel korral vist arugi, et ma ka tal külas käisin. Üks kolmest musketärist tuli sünnipäevale küll, aga jäi ühel hetkel oma mehega mu diivani peale lihtsalt magama. Viimatinimetatu suisa norskas ja puha, kuid üles ärgata ega voodisse ümber kolida ei tahtnud kumbki, kuigi ma soovitasin neile mõlemat - lootuses, et ehk nad siiski märkavad, et olukord on veidi pentsik... Aga ei. Eks ma siis vaatasin oma sünnipäeva puhul  nende lastega (kes ei pidanud tegelt üldse tulema, et täiskasvanud, kes pole ka kaua näinud, lobiseda saaks) multikaid ning tundsin end hiilgava võõrustaja ja kalli kauakadunud sünnipäevalapsena. Teine kolmest musketärist oli üldse kevadest saadik maamuna pealt kadunud, ehkki andis endast pärast pühi ikka elumärki. Ma olin just mõelnud, et helistan ja küsin ta ema käest, kas ta vähemalt eluski on. Kui ta suhtlemisest puudust ei tunne, okei siis, aga äkki on inimesega midagi juhtunud või nii... Kolmas musketär kadus seltskonnast juba aastaid tagasi. Noja nii oligi. Uisutamisest ei saanud jaaniilmaga isegi mitte unistada. Ja isegi Frantsuaa oli omaenda skandaalse ja seebikaliku jõuluõhtu üle nii õnnetu, et unustas mu selle kõrvale puhta ära. Juppiiii... Inimestega suhtlemise isu kadus tükiks ajaks ära, pole ju mõtet, kui ma niikuinii nii märkamatu olen! Sellest moraal - katsun uuel aastal ise endaga parem sõber olla ja mitte kellestki teisest mitte midagi eeldada, on lihtsam.

Aastavahetus oli seevastu väga tore. Käisime emme, Varno ja tolle sõpradega Stockholmi kruiisil, veetsime päeva Skanseni vabaõhumuuseumis, saime vana-aasta õhtu puhul ise kokkamata ülihästi süüa, vahuveini jagus kõvasti, presidendi kõnet näidati ka ja üldse... Mida enamat tahtagi? Me kujutasime muidu ette, et meid ootab à la carte õhtusöök, aga siis selgus, et terve too laeva keskel olev resto on ka rootsi laua teinud ja nii me siis muudkui õgardasime. Hirmus hea krevetisalat oli seal ja juustusalat ja räimerullid ja viite sorti lõhet ja üldse oli nii palju nämmasid asju. Isegi veinid ja muud joogid olid vabalt saadaval. Ilutulestikku küll ei olnud, isegi Ahvenamaa oma ei näinud, aga bänd mängis mõnusaid rütmikaid lugusid, show oli ka mõlemal õhtul erinev ja tõesti oli tore. Mulle väga meeldis.

Esimesel jaanuaril koju jõudes avastasin, et mul on nii palju uusi asju, et need ei mahu mu suurde kohvrisse äragi... Olin sunnitud Varnolt tema kohvrit ka laenama ja veetsin õige tükk aega kinke ja toidukraami pakendades. Kõik uus saigi kaasa, ainult siit kaasa võetud piduriided ja -kingad olin sunnitud järgmise korrani maha jätma, sest muidu oleks kohvrid lõhki läinud. Mul oli isegi neli aastat tagasi Luxi kolima hakates vähem asju kaasas :). Ausõna! Aga jah... Õnneks lendasin ma seekord Estonian Airi pankroti järel viimases hädas soetatud äriklassi piletitega ja seetõttu oli mu pagasi piirmäär tavapärasest tunduvalt kõrgem. Sain ikka kogu oma killavooriga lennuki peale ning kaks korda sooja omletti kah... Teise jaanuari hommikul olingi juba Luxis tagasi ja katsun nüüd siin uue rütmiga harjuda. Pühapäeval käisime Frantsuaa, Eliane'i ja gängiga teatris Mamma Miat vaatamas, mis mulle väga meeldis... Noja nädal aega olen nüüd tööl muudkui kella vaadanud ja imestanud, et miks see üldse edasi ei liigu. Ma olen ju nii kaua aega muudkui ringi lennanud ning viimased kaks kuud on iga tund midagi huvitavat juhtunud, nii et kodusesse rutiini tagasijõudnuna on mul seekord kohe eriti raske taibata, et nüüd tuleb jälle iga päev poole üheksast kolmveerand kuueni ilma põrutavate sündmusteta täitsa ühes kohas olla ja veel asjatada ka! Naljakas... Aga küll ma jälle kohanen. Selle nädalavahetusega katsun kodus kohvrid enam-vähem jalust ära saada, Kuuba piltidega tegeleda, triikida, kapsaruutusid küpsetada ja pühapäeval Eliane'iga sööma minna. Järgmiseks nädalavahetuseks ostsin soodusmüügist rongipiletid Pariisi. Et mitte korraga liiga paikseks jääda, noh... Ja nii ongi. Katsun jälle tavalise elu juurde tagasi pöörduda ja mõnikord jälle blogisse ka ära eksida.

Praeguseks igatahes aitab, aga loodetavasti siis peatseni ja head uut aastat kõigile.
Maris