Meditsiinilistest imedest

Niisiis. Pärast mitmepäevast diivanil lebamist ja valutava jalaga läbiräkimiste pidamist võtsin ma taas kasutusele oma ustavad kargud ja kalpsasin jälle ühel jalal kliinikusse arstile. Ja olgu öeldud, et armsa doktori esimene reaktsioon mind karkude otsas nähes oli täiesti hindamatu - ta lõug vajus keset koridori sõna otseses mõttes töllakile ja silmad läksid murest suureks kui tõllarattad. Küll see oli südantsoojendav osavõtlikkus, selle eest andestan ma talle kõik meie suhtlemisraskused :D.

Igatahes, vaatas teine mind ja vaatas jalga ja ütles, et tema küll aru ei saa, miks ta mul nii valus on. Vaatas uuesti mind, vaatas uuesti jalga, katsus siit ja sealt, vaatas üle kõik pildid. Kutsus radioloogi ja teise arsti ka pilte vaatama. Noja siis selgus, et kahe seniteada mõra taga on tõenäoliselt kolmas ja tunduvalt suurem väsimusmurd. Mis pidi olema nii anomaalne, nii erandlik ja nii sitt, et ta ei teadnud, kas naerda või nutta. Leidis, et ma olen kõige erilisemate vigastuste tekitaja tema karjääri jooksul, ja teatas, et parem loodame, et ta nüüd eksib, sest selle uue häda puhul on vaja taas vähemalt kuus nädalat kipsi või kõige halvema stsenaariumi korral koguni uut operatsiooni.

Prognoosi kinnitamiseks realiseeris ta aga Luxi mõistes tõelise meditsiinilise ime ja pani mulle IRMi (ehk MRI ehk MRT) aja juba tervenisti järgmise nädala teisipäeva hommikuks. Ärgem unustagem, et meil tuleb praegu pikk nädalavahetus, nii et põhimõtteliselt tekitas ta mulle IRMi aja kolme päeva pärast, ehkki radioloogias teatati nii talle kui ka mulle, et IRMi järjekorrad ulatuvad praeguse seisuga septembrisse ja no erakorralistel juhtudel saaks selle ehk juuniks. Tema saatis vastuvõtutädi kukele, helistas isiklikult radioloogile, teatas, et teisipäeval ma tulen ja kõik. Muljetavaldav saavutus. Mul tekkis päris uhke tunne, kui ma vastuvõtus pärast uut arstiaega kinni pannes ütlesin, et mulle pandi IRM järgmiseks nädalaks ja mul on uut arstiaega vaja kohe pärast seda. Kolm registratuuritädi ei suutnud oma kõrvu uskuda ja küsisid paberit näha, et veenduda, ega ma ei eksi ja kas mu IRM on ikka 2. mail 2017, mitte 2. mail 2018. Sest tõesti, nii võimatu on see IRMide asi siin tavaliselt...

Nojah, ega siis nüüd pole midagi teha. Seni keelati jalga sekundikski maha panna, soovitati süüa valu ja põletiku vastu karpide viisi ibuprofeeni, kirjutati välja järjekordne ortoos ja haigusleht. Noja paistab, et ma näen ka oma kallist doktorit lähiajal jälle päris palju... Hmm. Ta on tegelikult mul muidu väga äge - suht noor ja energiline ning alati ka väga põhjalikult tubli, seda pean ma ta kohta ütlema. Mitu korda, kui ta on mind näiteks enne või pärast mu füsioseanssi kliiniku kohvikus näinud, on ta alati iseseisvalt otsejoones minu laua juurde tulnud, et küsida, kas kõik on ikka hästi või et miks ma jälle kliinikus olen ja ega ometi midagi tema parandatud jalaga viltu pole... Sellist osavõtlikku suhtumist muidu ei leia kuskilt, teistel on kõikidel sinust suva, kui nad sulle väljaspool oma kabinetti vastu jooksevad. Selles mõttes ta mulle meeldib. Aga teisalt on meil temaga mõnikord tõelised suhtlemisraskused, sest kohati peab ta mind väga intellektivaeseks blondiks ja seega me räägime üksteisest pooltel kordadel väga mööda. Mis on mõnikord ka veidi frustreeriv. Enamasti tekivad sellised probleemid muidugi sellest, et tema on itaallane ja mina eestlane, aga omavahel räägime me prantsuse keelt - ja kuigi me mõlemad räägime seda täiesti hästi, on see meie mõlema jaoks siiski võõrkeel, nii et mõnikord tekib ikka vajadus täpsustada, mida ta nüüd sellega mõtles või mida mina sellega mõtlesin. Noja kui mina täpsustusi küsin, siis ma pigem tahaks, et ta räägikski mulle meditsiiniliste terminitega ja anatoomilisi nimesid kasutades, milles asi on või mis ta nüüd täpselt tegi, sest need on vähemalt sellised kindlad fikseeritud asjad, millest ma ise ka aru saan või mille järgi ma saan pärast uurimistööd teha. Aga tema peab mind võimetuks sellist kraami mõistma ja vastab mulle nii huupi lasteaiaasju, et põhimõtteliselt seda ma ta käest pooltel kordadel ikka teada ei saa, mis ma tahan. No à la küsisin ta käest haavaniitide väljavõtmise ajal, et mis materjali ja kuidas ta operatsiooni ajal kõõluses endas kasutas. Pidasingi silmas reaalselt materjali, et kas ta kasutas klambreid või mis niiti ja kuidas täpsemalt (see on oluline informatsioon, kas või sellest seisukohast, et mõni materjal on jäigem kui teine ja sellest sõltub, kuidas arm selle ümber paraneb ja kui elastne see koht jääb ja mida ma hiljem selle jalaga julgen teha), aga tema vastas rõõmsalt, et ärgu ma muretsegu, ei, haava ei pea uuesti lahti võtma. Seda veel sellise hääletooniga, et ma otsustasin täpsustamise sinnapaika jätta... Vot. Aga noh, parem ikka hea arst väikeste suhtlemisprobleemidega kui hea suhtleja väheste ravimisoskustega. Nii et ma olen temaga kokkuvõttes ikkagi väga rahul... Ja tõesti, tema tänane näoilme mind karkudel nähes oli lihtsalt nii hindamatult eriline, et oleks tahtnud suisa kallistada teda...

Kui aga pikk jutt nüüd lühidalt kokku võtta, siis laud on mul nüüd jälle saatekirjadest ja retseptidest lookas. Taksojuht aitas mul apteegis käia, Katrini saatsin poenimekirjaga mu toiduvarusid täiendama... Algab järjekordne diivanielu ajastu...

Tänan tähelepanu eest!

M.

Ühe juustu-singi stritsli lugu

Küpsetasin juustu-singi stritsli. Imelise, mõnusa, pehme ja rasvase (retsepti sain siit! Täiesti fantast - nii blogi kui ka retsept!). Seda tuli terve mägi, nii et mõtlesin kontorist läbi astuda ja töökaaslastele ka kohvi kõrvale viia. Postkontorisse oli niikuinii asja. Tõstsingi stritsli suurele taldrikule, mässisin toidukilesse ja panin kotti. Hakkasin astuma. Poole tee peal tuli mõte, et vaataks, kas mul ikka sissepääsukaart on kotis. Tuhnimise käigus pillasin koti maha ja mis te arvate? Muidugi oli taldrik peenikesteks kildudeks ja sai üleni kilde täis. Sissepääsukaarti ka kotis polnud. Nii palju siis sellest. Viskasin endiselt isuäratavalt lõhnava stritsli kõige oma ilusa suure taldriku jäänustega lähimasse prügikasti ja marssisin koju tagasi. Sedasorti päev siis täna!

Selles mõttes muidugi läks hästi, et tänu sellele jäi mul sadu kaloreid sisse söömata. Ma siin olen neid üritanud viimasel ajal nimelt pisut lugeda, sest garderoobiga läheb asi juba kriitiliseks. Riided hakkavad diivanil veedetud talvehooaja lõpetuseks igast kumerusest kiskuma. Nii ma siis olen mitu nädalat hoolega suutäisi lugenud ning iga viimse kui juustu- ja ananassiviilu kaalu ja kaloreid arvestanud, et päevas üle 1500 kalori kokku ei tuleks. Sporti olen ka niikuinii teinud vähemalt viis päeva nädalas. Ja noh, nii ma siis elan. Ainult kaalu peal ei muutu midagi. Eks ta ole, rasv asendub lihastega. Tean-tean. Aga jube tüütu, tahaks natukenegi näha, et asi edeneb!

Nojah. Igatahes, pärast stritsli parki prügikasti viimist tegelesin koristamisega, sest Paula jäi angiini ja nii tuleb mul sel nädalal ise vahelduse mõttes oma majapidamisega hakkama saada. Täheldasin majandamise käigus, et mul on praegu suuremat sorti ostuhoog peal. Teen nüüd talve tagasi vist. Või siis on süüdi kevad ja see, et energiat ja mõtteid on rohkem. Ükspäev ostsin endale näiteks balance padi, mille peal ma füsios ka kogu aeg harjutusi teen. Nüüd ma siis iga natukese aja takka turnin ta otsas. Naljakas, mis asju kõik ikka välja mõeldakse ja kalli raha eest poes müüakse :). Ja siis minusugused tunnevad, et ei saa ilma selliste vidinateta üldse hakkama :). Tegelikult võiks muidugi lihtsalt diivani peal ka püsti seistes neid harjutusi teha. Aga ei, mul oli selleks täitsa eraldi matti tarvis! No hea küll, tegelikult on mul plaan ta tööle kaasa võtta, siis ma saan iga kord printeri juurde minnes ta peale kolm korda astuda. Seal ei ole diivanit, eks. Nii et õigustus on olemas.

Üleeile tellisin Amazonist ka pak choi seemned. Vaatasin ükspäev Terevisiooni ja sain teada, et neid saab täitsa vabalt aknalaual lillekastis ka vähehaaval kasvatada, kui neil mitte lasta väga suureks minna, vaid nad noorest peast supi sisse võtmiseks ära kaksata. Ja need tegelt väga maitsevad mulle ning käivad ka väga paljude aasiapäraste toitude sisse. Nämm! Mul oli kohe vaja proovida.

Ja siis eile tellisin veel hispaaniakeelse sarja El Internado. Tundub väga põnev, ma esimese osa vaatasin isutekitamiseks juba netist ära. Muidu tegelikult ingliskeelseid sarju ma vahingi netist, eks, aga hispaania keeles on mul praegu veel DVDsid tarvis. Ma ainult kuulmise peale ei jõua kõike jälgida, nii et mul on hispaaniakeelseid supakaid ka alla abiks tarvis. Nädala lõpuks peaks DVDd kohal olema. Ei jõua ära oodata.

Lähitulevikuks nillin endale veel seenepotti, kus ise endale panni peale panekuks seeni kasvatada. Näiteks SELLIST. Helle andis mõtte ja nüüd ma muudkui otsin netist sortimenti :). Tegelt ma leidsin varem šampinjonide karbi ka, aga praegu blogi jaoks otsides enam mitte... Hm. Aga ma otsin edasi.

Noja mis veel... Mm, ostusid rohkem õnneks ei meenu. Jala paranemise rindelt nii palju, et viimase pooleteise nädalaga on mu kõndimises toimunud tõeline arenguhüpe nii tempo kui ka tehnika vallas. Vahepeal oli see teema veel ainult, et sisetaldade ja endiselt kergelt paistes jalaga hakkasid kõik jalanõud hõõruma. Ühekorra sain villi ka, mis läks muidugi katki, ja ossa, kus ma siis sain terapeudi käest peapesu. Aga no see vill nüüd on peaaegu ära paranenud ja Compeedi plaastrid aitavad edasise hõõrumise vastu ka, olgu taevas nende eest tänatud! Aga muidu ma just täna täheldasin, et ma nüüd juba lihtsalt kõnnin, ei mõtlegi iga jummala sammu juures igasuguste keeruliste valemite peale. Tore.

See on ka tore, kui saab sellel ajal linnas käia, kui kõik teised töötavad. Mõnikord ma kohe ei salli pühapäevi, sest esiteks telekast ei tule ühtegi tavalist huvitavat saadet ning teiseks on kõik kohad kinni, isegi kui tuleb millegi ägeda tegemise mõte. Pühapäeval on natuke jube isegi aknast välja vaadata, siis on väljas nii staatiline ja väljasurnud atmosfäär, et selline tunne tekib, nagu ma oleks viimane hingeline siin maamunal. Ei, hoopis ägedam on siis kodus olla ja linnas käia, kui kõik teised asjatavad ja kõik kohad on lahti. Seda lõbu ei jagu mulle muidugi enam kauaks. Järgmisel nädalal lähen ise ka tööle tagasi. Ühest küljest on nüüd tõepoolest aeg juba, nüüd ma liigun piisavalt vabalt juba küll. Teisest küljest ei tahaks veel, sest alles nüüd hakkas lõpuks ju hea :). Veel kaks nädalat tagasi ei jaksanud ma ära oodata, et kodust välja saaks. Aga nüüd, kus ma reaalselt juba saangi, on päris mõnus niimoodi, et hommikul kell kümme alles ärkad, siis väike kohv-kaks-kolm Terevisiooni kõrvale, siis ujulasse või füsiosse või jõusaali, siis on veel vaja näiteks midagi ostmas või korraldamas käia, siis kokkad vaikselt, sööd Ringvaate ajal ja siis vaatad õhtu lõpetuseks mõnda filmi või loed rahumeeli... Selline elurütm on päris tore, ausalt :)! Selle jätkamise vastu mul ei olekski midagi.

Aga olgu peale. Ma nüüd lähengi ja jätkan teda seni, kuni saan, mujal kui arvutiekraani taga. Olge siis selleks korraks jälle toredad ja rääkimiseni!

M.

13. nädal - Laske välja!

Ma küll justkui lubasin, et ma rohkem jalaopist möödunud nädalaid ei loe ja üksikasjalikke saavutusi üles ei märgi, aga nüüd on see kuidagi harjumuseks saanud juba :). Alustan seetõttu ikka selle teemaga. 13. nädal on olnud selline... hmm... ma ütleks, et peamiselt kohutavalt tüütu. Selles mõttes iseenesest on geniaalne, et tavaline elu tundub nüüdseks juba täitsa peaaegu et käes. See nädal ma nt ei käinudki enam kliinikus ratastoolibussiga, vaid läksin tipa-tapa linnaliinibussi peale ja sõitsin sellega kohale. Mu kõndimisraadius suureneb iga väljaskäimisega ning nüüd ma olen ikka peaaegu iga päev juba kodust paariks tunniks väljas ka käinud. Ujumas ja rattatrennis ja kliinikus ja poes ja korra töökaaslastega lõunal ja kontoris ja üldse. Asi edeneb. Aint et võiks veel kiiremini edeneda, palun! Nüüdseks olen ma jõudnud sellesse punkti, et umbes 21 tundi ööpäevast on mul päris tõsiselt kõrini kõige tasa ja targu tegemisest ja nelja seina vahel oma mõttemullis kinni istumisest. Ma olen juba nii kannatamatuks muutunud, et lahvatan varsti kärsitusest suure leegiga põlema. Ja mõnikord on juba selline tunne, et kutsuks isegi EMORi küsitlejad, petitsioonidele allkirjade kogujad või ukselt-uksele käivad jehoovatunnistajad päris hea meelega sisse juttu rääkima, aint et nagu kiuste ei ole ükski selline päris mitu nädalat kella lasknud. Hirmsasti tahaks ühesõnaga aktiivsust ja elavate inimeste sekka ja reisima ja pidu ja pillerkaart ja üldse... Samas tuleb kogu aeg veel ikka elul käsipidurit peal hoida, sest kohe, kui ma midagi liiga hoogsalt ette võtan, liiga kaua jalanõusid kannan või liiga pikalt ringi müttan, läheb jalg jälle närvi ja siis ta ei luba mul ju üldse paar päeva mitte midagi teha. Hirmus tüütu. Aga no mis teha. Eks tuleb siis plaane vorpida, kui midagi reaalset ei saa veel ette võtta. Õnneks tundubki, et kui ma ükskord jalad päris alla võtan, kujuneb ülejäänud aasta põnevaks ja liikuvaks. Külalisi tuleb ja ise plaanin paar korda Eestis käia, suvel satun töö pärast paar korda Strasbourgi ning nende käikude vahepeal ka kolmeks nädalaks Hispaaniasse. Ei jõua ära oodata! Noja aasta lõpetuseks tahaks veel vana pundiga soojal maal ka ära käia. Paar mõtet on täitsa soolas, ehkki täpsemad üksikasjad on veel kokku leppimata. Aga loodan igatahes väga, et saame sügisel kõrbesse :). Kui ammu ma pole üheski kõrbelaagris käinud! Oeh, saaks aint juba kohe!

Muidu ma õpin neil päevil aja veetmiseks peamiselt hispaania keelt. Selliste kodukootud meetoditega. Vaatan sarja "Isabel" ja kirjutan sealt korduvaid tundmatuid sõnu välja. Hispaaniakeelse ajakirja ECOS uus number tuli samuti, selle olen ka peaaegu läbi saanud. Harjutusi teen ka ja üldse. Olen tubli :). Ma pean ausalt tõdema, et siiani olen ma sõnavara poolest peamiselt prantsuse keele peal liugu lasknud. Olen katsunud läbi ajada nende sõnadega, mis on prantsuse keelele sarnased, ning muid pole eriti viitsinud pähe õppida. Tänu sellele on mul aga ka elementaarses sõnavaras siiani hästi kentsakaid lünki, mis end kohe tunda annavad, kui ma pean ise hakkama midagi hispaania keeles ütlema, ning mõnikord võib niimoodi keelte sarnasusele panustades ka arusaamise seisukohast päris puusse ka panna. Näiteks kordus seal sarjas pidevalt sõna "espalda" ja ma olin veendunud, et noh, kui see on kehaosa, siis on tegemist kindlasti õlgadega, sest prantsuse keeles on see nii sarnane sõnale "épaules". Panin selle kõrva taha ja olin teadmisega rahul. Kuniks seesama sõna tuli ette mingis muus kontekstis ja sinna juba enam õlad hästi ei sobinud. Noja nii ma siis kontrollisingi lõpuks asja igaks juhuks sõnaraamatust järele. Tuleb välja, et tegemist on hoopis seljaga! Aga kuidas on hispaanlastel selg nii samasugune kui prantslastel õlad, ah??? Miks? Heh, või teine naljakas segadus oli sellega, et ma ei saanud kuidagi aru, mis piima soojendamist need printsid ja printsikesed seal magamistoas voodi kõrval pahutsedes alatasa nõuavad. Et kas neil on voodi soojendamiseks kasutatavates kuumaveepudelites hoopis kuum piim või? Et siis on peenem ja kuninglikum? Nojah. Imestasin, kuniks jõudsin sõnastikku lapates teadmiseni, et "leche" on piim küll, aga seevastu "lecho" on hoopis säng. Ilmselgelt nõudsid nad kõik täiesti lihtlabast magamisaseme soojendamist. Vot. Aga selle peale ma ometi ei tulnud, sest voodi on ju minu teavuses "cama". Nojah, nii see sõnavara tuleb :). Mida räigem on esialgne möödapanek, seda kindlamini sõna pähe jääb :). Nii et pole viga.

Hispaania keelega seoses on mul aga ka üks küsimus neile, kes Hispaaniast midagi teavad! Nüüd on enam-vähem selge, et saan millalgi sel aastal kolmeks nädalaks Hispaaniasse keelekursustele sõita. Aga kus oleks äge eeldatavasti augustis kolm nädalat veeta? Valik on järgmine: Almeria, Barcelona, Tenerife, Malaga, Palma de Mallorca või Marbella. Ma kohe ei oska nende vahel valida. Väga ainult puruturistikat ei tahaks, ikka kohalik elu võiks seal ka olla, vanalinn ja poed ja inimesed ja nii. Noja oleks tore, kui rand oleks eriti käeulatuses, et ma saaks iga õhtu pärast tunde ikka lihtsa vaevaga ujumas ka käia, mitte ei peaks mõnusa ranna jaoks linnast 30km välja sõitma. Ja siis tahaks ühtlasi, et seal oleks midagi teha ja vaadata ka ja et ümberringi nii kuni saja kilomeetri raadiuses oleks veel ägedaid kohti (stiilis lossid, matkarajad, vanalinnad), kuhu võiks nädalavahetustel päevaks-paariks sõita. Vot. Oskab keegi neist midagi esile tõsta? Mul on muidu nati kahju, et valikus ei ole ühtegi põhjaranniku paika. Mulle meeldiks San Sebastian või La Coruna ka väga, aga mõne sealse kooli aktsepteeritavate õppeasutuste nimekirja kandmiseks tuleb vist enne kõvasti vaeva näha ja koolitusosakonda moosida. Seda ma hästi ei vinni... Nii et võtan parem mõne eespool toodud loetelust. Aga millise?

Muud tarka ei olegi teile rääkida. Ükspäev tegin kaneelirulle. Teine päev käisin kohvi ostmas ja avastasin, et praegu müüb Nespresso mingit imehead limited edition kohvisorti, mida ma endale pärast selle maitsmist kohe suuremas koguses tagavaraks varusin. Ja kolmas päev imestasin end lolliks, et siinsete veekeskuste juures olevates jõusaalides tohib treenida ainult varbavahedes või crocsides! Vahimehe terav silm nägi kohe mu näpus tilpnevaid tossusid ning seejärel tehti mulle puust ja punaselt selgeks, et ma ei tohi jätta neid ei jalga ega ka kuhugi nähtavale kohale toanurgas, vaid pean need päris kindlasti kohe riietusruui tagasi viima, et need mitte kellegi silma ei riivaks. Noja enamik inimesi oli tõepoolest jooksulintidel, ergomeetritel ja rattatrenažööridel kas siis sokis või varbavahedega (üks oli puhta paljajalu)! Maailma kõige veidram vaatepilt! Muidugi täna lugesin ma Postimehest uudist, et Tallinnas Kalev Spas treenivad vene tšikid üleüldse kontsakingades... (http://elu24.postimees.ee/4010993/vaata-ja-minesta-vene-tsikid-teevad-kalev-spas-trenni-kontsadel). Siis vist ei olegi siinne nõue nii imelik.

Enivei, kui tüütustest rääkida, siis selle nädala raamat (Monica Ali "Brick lane") oli ka kokkusattumusena kuidagi eriliselt veniv, aga ma lugesin ta, hambad ristis, ikkagi läbi. Ainult sellepärast, et see oli mul niigi teine katse. Omal ajal jätsin ma ta pooleli, sest ei näinud veel poole raamatugi peal, kuhu see uinumine peaks välja jõudma. Noja nüüd ma siis tean, et see raamat oli 470 lk liiga pikk. Asi hakkas liikuma viimasel kolmekümnel leheküljel. Natuke üllatav, sest sisukokkuvõte tundus iseenesest äge (tundub siiani!) ja raamat kandideeris kümme aastat tagasi isegi Bookeri auhinnale, aga mina tema võlu igatahes ei näinud. Ei enne, ei nüüd. Nojah. Vähemalt on üks poolik asi lõpetatud ja esimesel võimalusel jätan ma ta KADi hoone raamatuvahetuslauale, mina ei taha teda enam endale riiulisse ruumi võtma. Ja kindlasti on maailmas keegi, kellele ta meeldib.

Aga sellega ma tänaseks lõpetangi. Lähen kulgen edasi, tänaseks ilmselt voodi poole. Uue, loodetavasti põnevama raamatuga. Olge siis mõnusad ja head nädalavahetust!

M.

11-12 nädalat ehk nüüd aitab ka sellest nädalate lugemisest

Eelmisel nädalal jäi jalapostitus tegemata ja üldiselt tundub, et see teema hakkab ennast vaikselt ammendama. Noh, et nüüd on paranemisetapp suuremalt jaolt läbitud ja kõõlus on korralikult kokku kasvanud, edasine on peamiselt järjekindla harjutamise, käimaõppimise ja lihaste treenimise teema. See võtab veel muidugi omajagu tegemist, praegu suudan ma normaalset sammu teha ainult masinas ja 45-protsendise keharaskuse juures, siis ka nii umbes 10 minutit. Aga kui nüüd mitte sammu väljanägemisest ja õigsusest, vaid jala vastupidavusest rääkida, siis on see juba nii kindel, et ma julgen näiteks selle jala peal - st ühe jala peal - seista (ainult täistalla peal muidugi veel) ning masinast väljaspool saan ma ka täitsa kindlalt juba edasi, mis siis, et aeglaselt ja imelikul sammul. Viimasel ajal olen ma, muide, nüüd lõpuks karkudest ka päriselt lahti saanud. Eelmise nädala külmadega võtsin veel õue minnes ühe kargu kaasa, aga pigem julguse pärast ja libedusohule mõeldes. Reaalselt see siiski kõndimisele enam midagi juurde ei andnud ning nii arst kui ka terapeut soovitasid selle pigem kõrvale panna ja sammule hakata keskenduma. Ja see nädal ma siis käisingi esmakordselt päris ilma karguta väljas, täitsa nagu normaalne inimene. Kaks kätt kõrval ja puha. Kusjuures käisin lõpuks siis ka esmakordselt ujulas, nii et olin eriti vapper. Aga jah, nüüd ongi vaja pmst ainult lõputult harjutada ja pöid piisavalt tugevaks saada, et see kõndimine ka korralik ja inimtempos oleks. Noja siis võib edasi vaadata, mis saab jooksmisest ja muudest sportlikumatest asjadest.

Arst oli muidu ka paranemisega rahul. Kutsus teine eelmisel nädalal isegi selle Luksemburgi kõige tähtsama kirurgiguru vaatama, kes laksas mulle mu jala liikuvust imetledes kämblaga õlale ja rõõmustas kui hää arsti juurde ta mu saatis. Veel kirjutati mulle eelmisel kolmapäeval välja sellised kingade sisse käivad sisetallad, mis kõõlusele langevat koormust leevendavad ja kõik jalavarjud tunduvalt mugavamaks muudavad. Tänu sellele ei väsi jalad nii ruttu ära, samm õnnestub tiba normaalsemini ja palju parem on püsti seista ka. Noja nii ongi. Saan ühesõnaga järjest vähem jala peale mõelda ja muudele mõtetele ruumi teha. Sellistele, et läheks jalutama või midagi. Või et tahaks jõusaali juba. Või et köögi kraanikausi torud on hakanud haisema ja neile tuleb miskit sisse valamiseks muretseda. Eks ma järk-järgult ja ettevaatlikult hakkangi neid mõtteid ellu rakendama, sest nüüd hakkab diivani peal juba tüütu ka olema.

Või noh, mitte just tüütu, aga nüüd hakkab juba tekkima tunne, et tahaks nelja seina vahel istumisele juba tiba aktiivsemat vaheldust küll. Midagi põnevat tahaks teha ja kuskil käia ja inimesi näha ja muud säärast. Ma muudkui istun siin ühes diivaninurgas ja siis teises diivaninurgas ja siis vahepeal voodis ja vannis ja jälle diivaninurgas. Teen küll kogu aeg igasuguseid asju, nii et aeg kulub ruttu ära ja igav ei ole ikka veel, suured eesmärgidki on endiselt saavutamata, aga noh, natuke tahaks nüüd juba elavust ka. Need ajaviited on mul kõik siin ju sellised passiivsed ja omaette asjad, mis mu pikapeale omaenda ajukurdudesse puhta ära eksitavad. Nt haiglasse kaasa ostetud ajakirjahunnikust olen nüüdseks kaanest kaaneni läbi lugenud vist kolm ajakirja, pluss veel paar vahepeal postkasti potsatanud vihkut (mulle lisanduvad regulaarselt International Figure Skating ja ECOS - Die Welt auf Spanisch). Raamatuid olen läbinud ahvikiirusel, hetkel saan neid selle aasta nimekirjas mitu tükki nädalas maha kriipsutada. Fotosid olen viimase kahe nädalaga ära puhastanud ja fotopanka üles laadinud nii saja ringis. Arvuti kõvaketast ummistavaid mõttetuid fotosid olen ära kustutanud tuhandeid. Fotokooli teooriapeatükke olen hetkeks läbinud kaks. Sarju olen ära vaadanud... oi, mitu (Isabel, War & Peace, Breathless, Land Girls, pool Oru valitsejat, Chicago Medi ja Call the Midwife'i uued osad, Grantchester ja... siis vist on kõik). Hispaania keelt olen lugenud, vaadanud ja harjutuste abil õppinud usinamalt ja rohkem kui eales varem. Kõhulihaseid olen teinud viimase kahe nädalaga ausalt oma 1400 tükki. Kanniharjtusi olen ka teinud, nii vbla 500. Lisaks triljonile pöiaharjutusele, mis niikuinii kõige taustaks käivad. Vot.

Kõige vaimustunum olen hetkel põhimõttest "kapid tühjaks", sest igasuguste seni seisma jäänud asjade äratarbimine ja nende arvelt ruumi juurde saamine on osutunud üllatavalt hasarti tekitavaks. Põhimõtteliselt kukkus see kuidagi iseenesest nii välja, sest poes käimine on mul olnud mõnda aega raskendatud, eks. Hea küll, toidupoodi saatsin ikka teisi, aga lemmikšampooni järele pole küll vaja kedagi minema käsutada, kui mul teisi šampoone küll on, eks. Noja nii ma siis avastasin, et tegelt on päris tore kuskile seisma jäänud, ent kõlbavate asjade ärakasutamise arvelt elamises ruumi juurde saada. Näiteks köögikapis võtsid mul tükk aega ruumi kunagi näidiskomplektiga saadud kohvikapslid, mille kõrvaleheitmise ainsaks põhjuseks oli see, et nad meeldisid mulle lihtsalt vähem kui mu lemmiksordid. Noja seal nad siis seisidki... kuniks lemmiksordid otsa said ja ma avastasin, et need kõlbavad ka täiesti juua ja ongi tore vaheldus täitsa. Lisaks sellele otsustasin kasutada järjest ära igasugused pisikesed näidistotsikutes kreemid, palsamid ja hambapastad, mis siit-sealt siginenud on. Lihtsalt selleks, et kõik need üleliigsed tuubid ja pudelid jalust ära saada. Noja eriti sageli olen tegutsenud loova kokkajana ning otsinud uusi põnevaid retsepte, et näiteks millestki üle ja seejärel seisma jäänud kikerherned ära kokata vms. Hetkel paelub mind väga mõte kokata oma kuivainekapp tühjaks, et sinna vähem ja hoolikamalt valitud värskeid tagavarasid asemele soetada. Ja sellega ma siis tegelengi üsna igapäevaselt. Vot.

Ahjaa, ühe vigade paranduse pean ka tegema. Täpselt päev pärast seda, kui ma olin eelmise postituse ravikulude kohta valmis saanud, sain kindlustuselt kirja, et haigla on otse neile opi kohta veel ühe arve esitanud. Sedakorda 4609 euro peale :). Näed siis! Ma tõesti hakkasin juba arvama, et see 400+ oligi opi kohta siis kõik, sest tunduvalt hilisemad arved olid ka juba kohal ja ma hästi ei uskunud, et enam kuskilt midagi nii vana võiks ilmuda. Samas mingi kahtluseuss oli küll kogu aeg. Aga vot siis! Muidugi kõlab see summa palju luxilikumalt ja õigemini. Kõigest 400+ oleks Luxi kohta olnud ikka üle mõistuse võileivahind. Ühesõnaga - korrektsioon: Achilleuse kõõluse rekonstrueerimine + 3 ööpäeva haiglas maksab siin riigis suurusjärgus 5000 eurot.

Muud justkui ei oskagi lisada. Päevad lähevad akna taga silmnähtavalt pikemaks, aga kütet tuleb ikka huugamas hoida. Ju siis on tuul kuidagi halva nurga alt, sest mul on tunne, et viimased kaks nädalat on mul kodus kogu aeg külmavõitu. Tänu taevale, et mul on kodus vann, saan sinna sooja pugeda. Ainult dušinurgaga elamises ei peaks mina ilmselt kauem vastu kui paar kuud. Hirmus magusaisu on ka neil päevil, mis on minu kohta väga ebaharilik. Tavaliselt püsivad mul maiustused kodus kuid, nüüd olen nädalaga peaaegu terve tahvli šokolaadi ja pool purki murakamoosi ära söönud! Minu kohta on seda erakordselt palju! Hmm. Jõulukaunistusi ei ole ma endiselt veel alla võtnud. Talv ju kestab veel :). Aga kevadine rahutus hakkab ka peale tulema ja tahaks juba hirmsasti igale poole reisima minna. Kohe igale poole. Kui ma Hispaaniast artiklit loen, tahaks sinna, asun aga Inglismaast rääkiva jutu juurde, tahaks tänna. Vaatan Omaanist rääkivat filmi, tahaks kohe hommepäev sinna teele asuda. Noja samal ajal tahaks kohe hommepäev Austriasse mägedesse ja Šveitsi mägedesse ja glamuursesse Baden-Badenisse ja Kariibi mere äärde ja üldse, kuhu iganes. Nojah. Kunagi ehk saab ka. Kuhugi.

Aga tänaseks aitab. Lähen ja loen edasi. Olge toredad!

M.

10 nädalat ehk ei maksa korraga liiga suurt ampsu haugata

See nädal sain ma juba neljapäeval oma kolm füsioteraapiat tehtud ja sain jala nüüd kolmeks järjestikuseks päevaks seinale riputada. Hea, olen tõesti rõõmus! Paistab, et ta ei olnud sellise ootamatu tempotõusu ja aktiivsusega sugugi rahul ja kuna nüüd on neid teraapiaseansse nii tihti, et need satuvad mõnikord ka järjestikustele päevadele, otsustas ta lõpuks korralikult protesteerima hakata. Paisus teine nimelt ärritava regulaarsusega füsiopäeva õhtuks hellaks elevandijalaks ning seejärel nõudis enne leebumist vähemalt tervet päeva täielikku rahu. Ilmselgelt ei olnud see aga järjestikku pandud teraapiapäevade kalendriga kooskõlas ning nii ta siis järjest ärritus. Eilseks hommikuks oligi ta veel kolmapäevast nii paistes ja hell, et terapeut vaatas talle otsa ega söandanud enam ühtegi harjutust anda. Kamandas mu hoopis lauale ning tegi pool tundi esmaklassilist massaaži ja üle mitme nädala igaks juhuks ka ultraheli. Edasi sain käsu jala jääkotiga patjadele sättida ning ta paariks päevaks täielikult ja totaalselt rahule jätta. Noh, pole hullu. Tänaseks ongi juba tunduvalt parem, aga see oli ilmselgelt meeldetuletus sellest, et kuigi kõik tundub kenasti paranevat, ei maksa temalt liiga ruttu liiga palju nõuda. On teine veel kerge vihastama.

Füsiost üle jäänud nädal on aga möödunud jälle Harry Potteri tähe all (see on ilmselt viimane kord mul sellest kirjutada, nii et pidage vastu!). Esmaspäeval saabusid nimelt viimased kaks raamatut, mis õnneks Katrinile postkontorist ka kaasa anti, ja nii ta siis hüppaski õhtul mu juurest läbi ja viskas need mulle ära. Ja no mis te arvate, millega ma siis edasi tegelesin? Kolmapäeva õhtuks sain päris viimase raamatuga ka ühele poole ja neljapäeva pühendasin filmidele. Rohkem millekski muuks aega ei jäänud :). Kusjuures ma olin raamatusarja lõpust täiesti sillas kohe, sest see viienda raamatu tujukas ja igal võimalikul juhul kõigile ninna kargav Harry oli jälle normaalsemaks muutunud ja kõik need lahingud ei olnudki nii sünged kui oleks võinud karta. Hmm... Ma arvan, et viies osa meeldiski mulle kõige vähem ning kõige rohkem meeldinute koha pealt ei oska ma kuidagi esimese, kolmanda ja kuuenda vahel valida. Vot. Mis aga filmidesse puutus, siis nendes ma olin natuke pettunud. Palju teemasid oli välja jäetud, mingid seigad täiesti lambist välja mõeldud, teismeline Harry oli üsna kole ja see lõpp mulle ka ei meeldinud. Miks nad pidid Voldemortiga seal kuskil tornitippudes ringi lendama, miks nad ei võinud siis normaalselt kõigi ees oma võitlust ära pidada nagu kirjutatud oli? Aga muidu McGonagall ja Snape on filmis ägedamad kui raamatutes :). See on tore :).

Järgmise suure projektina mõtlen vahepeal natuke asjalikumaks hakata. Pean nimelt hakkama neil päevil oma lõputuid arstiarveid sisse skaneerima. Meil käib ju see süsteem nii, et haiglas viibimiste korral saab küll paluda nn direct billingut, st et haigla esitaks haiglas viibitud päevade eest arved otse kindlustusele, kes siis maksab kõik neile ise ära ja nõuab pärast omavastutuse osa minult tagasi. Ülejäänud korraliste visiitide, retseptide, teenuste, vereproovide, piltide ja muu kraami arved saadetakse aga mulle ning kui ma olen need ära maksnud, pean ise kindlustusele nõude esitama ning kindlustus maksab siis 80 % kuludest mulle tagasi. Vot... Mulle nüüd ongi siia neid arveid muudkui postiga tilkunud, oma paar-kolm tosinat ikka, kokku umbes suurusjärgus kahe tuhande euro eest. Hea olekski need nüüd järjest koos retseptidega sisse skaneerida ja ära grupeerida, siis saan neid tasapisi esitama ka hakata. Kui see ikka veebi kaudu võimalik on, võib-olla saab seda ainult intranetis teha... Enivei, eks paistab.

Praegu sätin ma ennast aga küla peale minema. Eks järgmine nädal on ka aeg!

Head nädalavahetust!

M.

8 nädalat ehk uuesti kõndima õppimisest :P

Päris hull - kui nii mõelda, siis kaheksa nädalat on ju tegelikult peaaegu kaks kuud! Ma olen kaks kuud kipsjalg olnud :)! Aga noh, vähemalt elu juba edeneb. Kodus ma enam väga ei panegi seda plastikjalga külge, vaid harjutan niisama paljajalu komberdamist ning suurema osa ajast käin ma nüüd ringi ühe karguga, nii et teine käsi on täitsa vaba kohe! Üleeile tulin trepist üles (seda siiski saapa ja kahe karguga) nii, et astusin kohe täitsa igale astmele ainult ühe jalaga, mitte ei jäänud igal astmel mõlema jalaga seisma. Ja eile käisin esimest korda haiglas ka ainult ühe karguga - nii pikka maad ma polnud enne julgenud niimoodi ette võtta. Paistetust vist on üldiselt ka tiba vähem. Mõned kohad on veel ikka kummis edasi, aga vähemalt pole need kohad enam soojad, vaid põletik on nii palju alla läinud, et nüüd on kogu jalad ühtlaselt külmad. Edasiminek seegi!

Järgmisest nädalast peaksin ma aga plastikjala asemel üldse tavalise saapa jalga panema, kui haiglasse lähen. Veits hirmutav, aga tore ka... Saavad mõlemad jalad jälle ühekõrguseks ja puha! See VacoPED on ju lisaks oma tohutule kaalule ka nii kobakas, et tegelikult on sellega nüüd juba väga paha ja kõndimist see eriti harjutada ei lase. Lõigatud jalg on temaga lihtsalt palju kõrgem kui teine, nii et ma pean teise jalga panema kas kontsakinga (haa-haa) või siis lihtsalt leppima sellega, et ma lonkan tänu sellele monstrumjalale praegu veel rohkem kui muidu lonkaksin. Selles mõttes on mul hea meel, kui ma võin täitsa ametlikult selle asemel tavalise jalavarju jalga panna. Ma täna kodus juba proovisin ka, tavaliste saabastega on tunduvalt normaalsem (ja päris hea) tunne ja ma saan päriselt kohe kõndimise moodi liikumist harjutada... Aga veits imelik perspektiiv ikkagi :). Ma olen selle VacoPEDiga juba nii ära harjunud, et mõte tavaliste jalavarjudega välja minemisest võrdub mõttega alasti inimeste sekka ilmumisest :). Hihii... see on tõestus, et kõigega harjub...

Aga noh, kui ma võin juba päris jalanõudega päriselt kõndimise moodi kakerdama hakata, siis lähen võib-olla järgmisel nädalal ühe ilusa ilmaga lõpuks ujulasse ka, nagu arst käskis. St ehk saan nii seiklushimuliseks :). Ujula iseenesest teeks juba kindlasti head ja aitaks leebel moel lihaseid taastada, aga ujulasse saamine ja eriti ujulas basseinini jõudmine tunduvad sellised... suuremat sorti ettevõtmised, mis eeldavad eelnevalt strateegia väljamõtlemist :). Aga eks tuleb ära proovida! Millalgi ikka...

Muud? Jõudsin lõpule Harry Potteri viienda raamatuga ja ootan nüüd kahe viimase osa saabumist. Ma pean tõdema, et esimesed kolm osa meeldisid mulle rohkem, need olid kuidagi kergemad ja fantaasiaküllasemad. Nüüdseks on neil seal juba päris sõda lahti ning Harry on muutunud depressiivseks ja tujukaks teismeliseks, kes kipub natuke liiga palju karjuma ning peab huvitavate elukatega tutvumise ja lendluudpalli mängimise asemel katkematult surmale mõtlema. Natuke sünge või nii... Aga sellegipoolest ootan viimaseid raamatuid kannatamatult ning muretsen juba võõrutusnähtude pärast, mis mind siis kindlasti tabavad, kui päris viimane raamat ka läbi saab... Naljakal kombel loevad seal taastusravis ka kõik Potteri raamatuid praegu :). Ükskord oli mul endal raamat seal kaasas, siis tuli jutuks :). Ja eile jõudsin ise varem, siis nägin üht nende praktikanti ka Potteri raamatut kõrvale panemas :). Vot.

Rohkem uudist aga justkui ei olegi ning mul sai nüüd kirjutamisest ka kopp ette. Lähen teen endale ühe korraliku kannutäie smuutit ja hakkan siis hoopis filmi vaatama :). Olge mõnusad ja järgmise korrani!

M.

6 nädalat, st järkjärgulisest taasiseseisvumisest ja Luxi inimsõbralikust sotsiaalsüsteemist

Kolmapäeva varahommikul sõitsid kõik mu omad siis nüüd minema. Venitasid auto laiemaks ja pikemaks, et kogu uue korteri tarbeks siit ostetud kraam ära mahutada, ning rallisid siis kaks pikka päeva koju Eestisse. Enne tähistasime me siin ette muidugi kõik olulised sündmused ära, siis vedasid nad mulle siinse kodu tagavarasid täis ja mina barrikadeerisin end sisse. Olen juba otsustanud, et sellel aastal lähen ma kodust välja ainult teraapia pärast, st veel kaks korda, aga siis uuel aastal hakkan elama juba uue hooga. Selleks ajaks peaksin ma kenasti ühe karguga hakkama saama ja siis pole poes käimine ka enam probleem. Seniks lähen kampaaniaga kaasa ja tegelen aktiivselt kappide tühjakssöömisega. Kodus saan ma praeguseks muidu juba pärast emme kuuenädalast poputamist kenasti ise hakkama. Süstidest on viimane veel jäänud ning kokkamine pole enam probleem ja söögitaldrikute teisaldamine ka mitte - ma saan nüüd sellest nädalast mõned sammud ühe karguga ka tehtud, nii et teine käsi on täitsa vaba ja võimaldab asju ühest toast teise vedada! Hurraa. Nii saab isegi ju lilli kasta! :)

Üksiti saan ma päris kenasti hakkama üksi kliinikus käimisega, ehkki siinkohal pean ma Luxi linna päris ülivõrdes kiitma hakkama. Nimelt on neil siin selline teenus nagu call-a-bus, mis sisuliselt tähendab, et kui sa oled mingil põhjusel piiratud liikumisvõimega või hädine (vana, ratastoolis, lombakas, titega või mida iganes), siis saad sa endale vajalikul trajektooril ja mis tahes kellaajal väga odava hinna eest linna käest transpordi tellida. Mingit abonementi ega tunnistust pole tarvis, lihtsalt helistad ja ütled, et sul on kargud või sa ei jaksa, palun tuldagu sulle järele. Mingi häda peab inimesel olema, sest nad ei tohi taksodele põhjendamatult liigodavat konkurentsi pakkuda ja purikana terveid parimas eas inimesi nad seetõttu reeglina ei vea. Aga vähegi sobiva põhjenduse korral panevad nad su tahtmise kirja ja garanteerivad sulle vajalikul ajal transpordi, saadavad oma kulul kas või takso, kui neil kõik muud sõidukid parajasti töös on. Ent kui näiteks tavaline taksosõit mu juurest sinna kliinikusse maksab reaalselt kuskil 15-20 eurot, siis selle teenusega on iga sõit olenemata pikkusest 6 eurot. Geniaalne mu meelest! Kusjuures sõidud ei pea piirduma arsti juures käimise või muu sellisega, nendega võib sõita kas või juuksurisse või jõusaali, peaasi, et sa oled hädine! Kusjuures viimane bussijuht rääkis mulle ummikus seistes pikalt-laialt oma tööst ja siis selgus, et kui näiteks mõni mutike nad endale toidupoodi järele kutsub, siis läheb juht poodi sisse, võtab mutikese kättpidi kõrvale ja veab tema kotid ise bussi ja pärast koduukseni ka. Minu meelest väga tore ja nii vajalik teenus! Selline mõistliku hinnaga ja kättesaadav võimalus peaks olema igal pool, igasuguseid hädiseid ja vanureid on ju tegelt nii palju ning väikese abiga saavad nad veel ikka ise toimetatud! Admiraabel! Enivei, minu transpordiprobleemi lahendas see call-a-bus küll väga lihtsalt ning ma panin nüüd kohe mitmeks randevuuks ette bussi kinni. Nii ei ole mul enam küll ühtegi muret.

Taastusravi ise on natuke asisemaks muutunud kui esimesel korral paistis. Nüüd ongi enamasti nii, et minuga tegeleb ikka üksainus inimene ja tal õnnestub ilma teiste segajateta isegi keskenduda ja puha :). Enamasti nad ikka veel masseerivad armi, siis liigutavad ja venitavad natuke pöida, lasevad mul paar aktiivset harjutust teha, siis masseerivad veel ja lõpuks teevad ultraheli peale. Pean ütlema, et enamasti teevad väga tublisti ka - eile näiteks tegeleti minuga tund ja veerand jutti ja selle ajaga oli kohe silmaga näha, kuidas turse alanes ja jalg painduvamaks muutus. Väga äge, see terapeut oli ka nii rõõmus ja sai sellest aina indu juurde, ta lõpuks naeris, et ta ei taha ise ka kuidagi lõpetada, kui ta näeb, kuidas asi iga minutiga aina paremaks läheb! Samas muidugi sellele eelneval korral oli teraapiakeskuses hoopis paras kaos, enamik töötajaid olid haiged ja üks inimene üritas tegeleda korraga viie patsiendiga, nii et siis ma lihtsalt suurema osa ajast ootasin ja reaalselt tegeleti minuga tunni aja jooksul vbla pool tundi... Aga no see oli siiski erandjuht. Muidu üleeile käisin arsti juures ka, too lubas mul varsti hakata kergelt rattatrenažööriga sõitma, rohkem jalale peale toetada, sagedamini ühest kargust loobuda, ööseks suusasaapa jalast ära võtta ja paari nädala pärast ujuda. Vot. Põnev! Täna öösel magasingi siis esimest korda ilma selle kobaka monstrumjalata. Oli mugavam küll ja hommikul oli jalg tänu sundasendist pääsemisele palju vähem paistes kui tavaliselt. Arm on, muide, nüüd ka päris ilus, viimased korbariismed tulid ära eelmisel nädalavahetusel ja ainult mõnest kohast on nahk veel õmblustest natuke krousis, aga see läheb iga masseerimisega siledamaks. Tore! Tegelt on ikka ulme, millega tänapäeva meditsiin kõik hakkama saab... Ja küll mul on ikka vedanud, et ma olen sündinud Euroopas, kus sellised asjad on täitsa võimalikud ja normaalsed. Elaks ma Etioopias, Süürias või kuskil Hiina sisemaal, siis ei oleks ma sellistest asjadest isegi unistada osanud...

Enivei, muud erilist ei olegi öelda. Ajaviiteks loen praegu usinalt Harry Potteri raamatuid ja aeg lausa lendab. No küll see on üks äraütlemata vahva võlumaailm, mis neil seal kaante vahel on! Mulle näiteks nii meeldivad sealsed leiutised, nagu kell, mis ei näita numbreid, vaid millel on kirjas "aeg teed teha" või "sa jäid hiljaks!", peegel, mis vaatab su üle ja käsib sul, va nässakas, särgi püksi panna, või siis maalid, millel olevad inimesed rõõmsalt elavad, liigutavad, räägivad ja üksteisel külas käivad! Veel on neil seal kommid, mis võivad võtta kõrvavaigumaitse, küünalde asemel kasutatakse tulukesena säravaid haldjaid ja post ei käi e-mailiga, vaid öökullidega, kes on mõnikord nii pisikesed, et kaotavad raske pärgamendirulliga tuuleiilis juhitavuse ja teevad seal suuri uperpalle, enne kui keegi nad kinni püüab :)! Lihtsalt nii värskendavalt ja kiiksukalt äge! Tõeliselt imetlusväärne, et kellelgi on nii paljude värvikate detailide väljamõtlemiseks fantaasiat olnud! Emps, muide, märkis, et see kirjeldus meenutab vägisi raamatut "Alice imedemaal", mis on vist tõsi, ehkki ma täpselt ei mäleta. Omal ajal ei meeldinud see raamat mulle üldse, aga kui need on sarnased, siis äkki ma peaksin selle ka üle lugema, äkki nüüd meeldiks? Potteris on igatahes kogu see paralleelreaalsus väga äge ja ma muudkui tahaks veel ja veel! Praeguseks on mul raamatusarjast kolm raamatut läbi, neljandat kavatsen täna alustada ja see DVDde karp ka juba päris põletab, aga ma üritan end veel paar päeva tagasi hoida, et siis päris jõulupühade ajal tõeline filmimaraton teha :). Hmm, mul on vist täiesti tõsine sõltuvus!

Ahjaa, seda tahtsin ka öelda, et vahepeal jõudis mu Kuuba fotoraamat kohale! Monalbumphoto on päris head tööd teinud - pildid olid hea kvaliteediga, leheküljed paksud ja tugevast kartongist, värvid ilusad ja üldse... Mulle väga meeldib, et see raamat käib niimoodi täiesti siledaks lahti, et köitekohta ei jää praktiliselt üldse näha-tunda ja pildid saab panna probleemiteda ka üle kahe lehekülje või lehekülgede keskele... Sellist võimalust ma pole teiste pakkujate puhul näinud. Tänu sellele näeb raamat välja nagu poest ostetud ja on igati kena... Olen väga rõõmus, et vähemalt üks ports mälestusi on nüüd kenasti käegakatsutaval kujul ära talletatud. Jätkan teiste projektidega.

Aga rohkem ma praegu ei viitsigi kirjutada. Teen paar pöiaringi, monteerin siis saapa jalga ja lähen kööki koogi järele :P. Olge tublid ja häid jõule, kui ma juhtumisi enne ei viitsi enam midagi kirjutada!

M.

1 kuu - ehk taastusravist ja ratastoolidest

Vahepeal sai operatsioonist üks kuu. Selle puhul lugesin ma lõpuks läbi esimese nendest seitsmest ajakirjast, mis ma haiglasse kaasa ostsin :). Ma olin ikka puhta totu, ma tõsimeeli arvasin, et nad seal lõikavad oma lõikuse ära ja siis edasi on mul kolm päeva seal haiglas ju puhta igav, noh, sest ega operatsioon ju mu pead ja tähelepanu ja üldist energiataset üldse ei mõjuta ja siis lihtsalt kipsis jalaga voodis vedeledes hakkab seal kindlasti väga tüütu :). Seega vedasin ma kliinikusse kaasa ühe raamatu ja ei vähem ega rohkem kui seitse ajakirja, millest ma ühe tegin seal isegi korraks lahti (ja lugesin sealt magamishägu vahele täpselt kaks rida, mida ma ei jõudnud isegi ajus ära registreerida). Nali küll! Hmm, matemaatika harjutamiseks võiks nüüd küsida, et kui esimene ajakiri sai läbi alles kuu aega hiljem, siis kui kaua tuleks veel haiguslehel olla, et ülejäänud 6 ajakirja ka läbi saada?

Enivei. Taastusravis olen nüüdseks jõudnud ka lõpuks ühe korra ära käia. See oli selline... ootamatu. Seal oli hirmus palju tegelinskeid, kes kõik kuidagi iga natukese aja takka vahetusid ja andsid mind poole tegevuse pealt käest kätte teistele üle ja sihuke jube segane värk oli. No et alustuseks masseeris mind üks, aga seal minu kohal troppis seisis koos selle ühega veel vähemalt kolm piigakest, kes pealt vaatasid ja selle esimesega juttu rääkisid ja aeg-ajalt masseerimist jutujärjega koos üle võtsid. Ja samal ajal kui üks masseeris, siis teine targutas teise jala peal kolmandale tüdrukule, kust täpselt ja kuidas tuleb masseerida, neljas lihtsalt vahtis ja siis miskisel hetkel järsku puudutus muutus ja keegi oli ilma midagi ütlemata esimese tüdruku asemel masseerimise üle võtnud ja nii nad siis olid seal troppis edasi, nii et ma arugi ei saanud, kes parajasti vahib ja kes midagi teeb. Sihuke tõeliselt pentsik lähenemisviis oli :). Ja siis mõnikord juhtus, et mind jäi masseerima keegi, kes tegelt oleks pidanud tegema midagi muud, aga kes minu masseerimise jutujärjega üle oli võtnud ja pidigi siis jääma seda tegema, sest see tüdruk, kes algselt mind masseerima pandi, sattus vahepeal jutujärjega samamoodi kuskile mujale ja too vahepeal ilmunud tüdruk ei saanud mind sinnapaika ka niimoodi jätta. Mis tähendas seda, et pärast mingi tegevuse lõpetamist läks hõikumiseks, et Alina, mida siin edasi peab tegema? Korra poolest nad seal ühesõnaga väga ei hiilanud. Aga muidu seanss oli päris pikk, nii 50 minutit või nii, nii et nad jõudsid mind näppida üksjagu. Üks mudis jalatalda ja painutas natuke liigest, kolm tükki mudisid haava, üks masseeris natuke ultrahelimasinaga, üks õpetas kõrvalt, paar tükki vaatasid pealt, kaks tükki panid iga mu sõna hoolega kirja ja üks õppis ingliskeelseid termineid, sest see põhiterapeut otsustas minuga inglise keeles rääkida :). Vot. Üsna kaootiline. Aga mulle tundub, et arm on sellest ühest korrastki natukene ühtlasemaks ja tasasemaks läinud küll, ehkki see võib muidugi ka minu luul olla. Ma vaatan huviga, kuidas täna läheb! Ehk ikka asi konkretiseerub pisut. Ma ei jaksa nii suurt tegelaste virvarri jälgida ju ja ma tegelt natuke eelistaks, et nende tähelepanu oleks pigem minul kui omavahelisel järjekorravahetamisel. Hoian pöialt, et neid oleks seal täna vähem!

Pealkirjas osutatud ratastoolidest aga nii palju, et emmel tuli pähe nutikas mõte üks selline laenutada, nii et ta saaks mu ka paar korda jõuluturule viia. See ju iseenesest ei ole kaugel, aga karkudega ma sinna kindlasti ei jaksa kalpsata ja ega sellel poleks isegi mõtet. Mis ma sinna kohale jõudes teeksin, kui käed on karke täis ja paigal üle kahe minuti ka seista ei jaksa? Ratastooliga oleks aga hoopis teine tera. Nii ma siis asusingi guugeldama, et kust sellist sõiduvahendit saada võiks, ning sain esimese hooga suure üllatuse osaliseks. Google ja kõik veebilehed teatasid nimelt, et ratastooli laenutamiseks on siin riigis vaja arsti retsepti. Teine variant on endale ratastool päriseks osta. Kolmandat varianti ei ole. See tundus mulle äärmiselt kummaline, aga ma siis küsisin sealt taastusravist järele ning kõik need seitse terapeuti kinnitasid kui ühest suust sama asja. Ratastooli peab välja kirjutama arst. Ja minul juhtumisi ei olnud absoluutselt mingit tahtmist hakata oma väga konkreetse ütlemisega pahurat arsti kuskilt erakorraliselt taga ajama, et talle selgitada, et ma tahaks juba homme temalt ekstra audientsi, sest midagi küll pole häda, aga ma tahaks, et ta kirjutaks mulle ratastooliretsepti, sest mul on ilmtingimata vaja enne emme äraminekut jõuluturule pääseda.

Lõpuks andis aga üks nendest terapeutidest - üks punase habemega Laurent - mulle ilgelt pika nämmutamise peale mingisuguse Livange'is asuva koha telefoninumbri ja julges arvata, et nendelt võiks isegi äkki et saada ratastooli ka ilma retseptita, ehkki see on sellisel juhul tunduvalt kallim ja sotsiaalkindlustussüsteem ei kata seda kulu, kui mul retsepti ei ole. Nojah... Ei tundunud just väga julgustav, sest Luxis võivad küll kõik asjad maksta ootamatu varanduse no ja kui juba luksemburglane ütleb, et see on tunduvalt kallim, siis see ei ole hea märk. Aga lõpuks selgus, et sealt ühest kohast saab tõepoolest ratastoole ka ilma retseptita, 26 euro eest kohe terveks kuuks! Tuli ainult tugiliikurit ootavate vanakeste vahel tunnike oodata, ID-kaarti näidata, hunnik pabereid täita, mind igatepidi ära mõõta ja 78 eurot tagatiseks maksa... Vot. Ja nõnda see ilmvõimatu soov täituski, nii et nüüd ongi meil pagassis hiigelsuur ratastool, mis kasutamist ootab. Ma saan ka nüüd emmega jõuluturule - ja võib-olla isegi ükskord toidukasse ise vaatama, mille järele isu tekib ja mida koju üksijäämise ajaks varuda, jee :)! Eile ei tahtnud ma kohe alustuseks sellest ratastoolist ainult enam midagi kuulda, sest ma olin selle kättesaamise hetkeks kaks päeva järjest väljas käimisest, kõvast ringikargutamisest ja harjumatult paljudest inimestest nii kaputt, et minust ei olnud enam miskit tolku. Ilmselgelt saan ma nüüdseks teatava ringiliikumisega vajaduse korral ja vahel harva juba kenasti hakkama, aga kogu see füüsiline pingutus ja eelkõige see ekstratähelepanu, mida iga meeter ja iga inimene ja üldse ringi vaatamine ja oma jala hoidmine nõuab, on endiselt nii kulutav, et pärast paari tundi tahaks lihtsalt kohe mitu päeva ainult pikutada ja mitte midagi teha. Kohe sihukene energiaauk on, et tänagi ei tahaks veel üldse mitte kuskile minna, aga see va taastusravi ootab!

Aga jah. Muidu hakkab kogu maailm varsti jõuluks koju reisima, muu hulgas emme ja Mia ja kõik teised ka. Vahelduva eduga jõuab see mulle nüüd juba kohale ka ja päris nukker on, et mina pean jääma üksi siia jõulukaktuse kasvamist vaatama! Tea, millal mina ka järgmine kord Eestisse saan??? Nojah. Kuna aga nende jõulude suhtes ei anna midagi ette võtta, siis tegin vahepeal natuke kas või ülejäänud aastakski reisiplaane. Luxairil oli nädalavahetusel mingi soodusmüük, nii et Naira kasutas kohe võimalust piletite soetamiseks ja otsustas mulle märtsi lõpus pikaks nädalavahetuseks Berliinist külla tulla. Ka Emilia lubas järgmisel aastal uuesti tulla, jälle lihavõteteks, nagu selgi aastal. Ja minul tuli meelde, et ma pean ära kasutama uue krediitkaardiga kaasa antud, aga aeguma hakkava Luxairi vautšeri. Mille jaoks ja millal ma selle realiseerin, ma veel ei tea, aga pilet tuleb ära osta vähemalt enne märtsi. Nii et pean enne seda aega mingid konkreetsed plaanid välja mõtlema. Vot.

Aga sellega praegu lõpetangi, kliinik ootab! Järgmise korrani!

M.

Neli nädalat ehk ... ma ei teagi

Sel nädalal pidin alustama taastusravi. Kolmapäeva hommikul kell 9. Panin vaimu valmis. Ärkasime kell 7 üles ja puha. Ainult et siis kell 7.15 helistati ja teatati, et vabandage, madamm, aga terapeut on haige, ärge täna tulge, alustame järgmine nädal. Novat. Nii palju siis sellest. Tegelt see mulle väga ei meeldi, ehkki toona oli hommikul mõnus edasi pikutada. Jalg jääb ju ruttu kangeks ja nõrgaks, arsti meelest oleks pidanud esimesed sessioonid tegema juba niigi eelmisel, mitte sellel nädalal. Noja nüüd ei saanud sellelgi nädalal alustatud. Aga mis sa teed... Liigutan siis siin ise kodus varbaid edasi ja teen paar korda päevas tasa mõningaid juurde mõeldud lihtsaid harjutusi. Ja käin duši all! Sain lõpuks sellekski loa ning töötasin toimiva süsteemi ka välja. Nii hea on jälle endale üleni vett kaela lasta ja suurema võimlemiseta pead pesta! Rohkem jalauudiseid aga justkui ei olegi. No seda veel, et haavad on väga ilusasti paranenud. Päris sealt kanna pealt on veel korpas, paistes ja hell, aga mujalt saab juba masseeridagi. A muidu elan ikka voodist diivanile ja diivanilt voodisse rütmis ja julgen nüüd mõnikord seistes saapaga jala ka kergelt maha toetada. Mitte peale astuda, aga lihtsalt kas või saapa enda raskuse mahatoetamiseks. See tähendab, et ma jaksan korraga juba rohkem püsti seista, sest ei pea enam kentsakas asendis rasket saabast ka õhus lehvitama :). Vot.

Kogu kipsiaja senine suurim jalaväline saavutus on aga see, et Kuuba pildiraamatu sain nüüd lõpuks tehtud. 3926 fotost valisin välja 550, need panin väikeste tekstijuppidega Monalbumphoto programmi abil raamatuks kokku ja nüüd ootan postimeest. Olen väga uhke, sest nii range piltide sorteerimine võttis umbes kolm täistööpäeva, neid oli kogu aeg ikka liiga palju. Noja see nende lehekülgedele sättimine võttis ka päris kõvasti aega, sest Monalbumphoto programm pakkus ohtrasti selliseid leheküljemalle, kus tuli pilt esitada ruudukujulisena või mingis liiga kitsas ristkülikukujulises mallis vms, nii et pmst tuli palju pilte seal ükshaaval ümber kadreerida. Aga vähemalt projekti lõpptulemusega jäin ma rahule ja programm oli teistes küsimustes jälle väga kasutajasõbralik. Üksiti sattusin peale välksoodukale, nii et sain raamatu tervelt 40 % odavamalt ning isegi postikulu ei küsitud esimese tellimuse peale! Superpakkumine ju! Eks näis, kuidas see raamat ükskord füüsilisel kujul olema hakkab. Kui see kvaliteedilt ka OK on, siis teen ja tellin sealt kindlasti veel mõne. Vanasti tegin ma fotoraamatuid Eestis Omaraamatu abil, aga nende tarkvara hakkas mul mahukamate fotoraamatute puhul tõrkuma ja salvestamata kokku jooksma, nii et kui ma olin kolm korda järjest suurest tööst ilma jäänud, sai mul sellest kõrini. Monalbumphoto programm jooksis aga tunduvalt kiiremini ja tõrgeteta. Üksiti lubasid nad, et saan raamatu jõuludeks kätte! Eks siis saabki selgust. Olen kannatamatu.

Ülejäänud pildimägedega võrreldes on tehtud töö muidugi tagasihoidlik, järgmiseks ootavad tegelemist kõik ülejäänud viimase viie aasta pildid - Luxist ja igapäevaelust ja Eestis käimistest ja lühematest ja pikematest reisidest ja nädalavahetuste väljasõitudest ja ratsaüritustest ja maitieamillestmuust. Aga seegi on suur algus, et üks teema on purgis! Kuuba oli alustamiseks selline hea konkreetne projekt, kindla alguse ja kindla lõpuga, sellesse oli lihtne süsteemi luua ja teema jooksis iseenesest. Ülejäänuga on ilmselt raskem, nende piltide puhul tuleb mõttetööd rohkem teha ja nii mitme aasta massi arvestades on isegi sorteerimine raskendatud. Samateemalised pildid (näiteks igal aastal korduvatest üritustest, millest tahaks albumis teha ainult ühe teemanurga) võivad olla puhta eri kaustades ja ikskohtades, mis mul korraga meeldegi ei tule. Aga loodetavasti läheb nüüd ühe saavutusrõõmust kantuna ülejäänu ka uue hooga.

Lisaks sellele olen ma nüüd ka kiirema tempoga lugema hakanud. Harry Potteri esimesele osale lisaks olen ära lugenud Mart Sanderi "Litsid 2", Henning Mankelli raamatu "Valejälg", vana klassiku "D'Urberville'ide Tess" ja Xiu Qiaolongi "Enigma of China". Aga selle aasta lugemiseesmärgi saavutamiseks tuleb mul siiski tempot tõsta. Minu 2016. aasta reading listis on veel oma 16-17 katmata teemat, nädalaid aga väga vähe... Õnneks lugemismaterjali jagub. Ja varsti saab raamatutorn veel uute Harry Potterite arvelt paar korrust juurde ning need ma ilmselt neelan kohe järjest ja kiiresti alla, nii et need aitavad jõudsalt tühje reading listi lahtreid täita :). Miks keegi mulle enne ei öelnud, et Potter on tore kui Lindgren muiste? Olen endiselt täitsa vaimustuses. Seda enam, et ma olin kogu aeg õndsal veendumusel, et seda ei maksa lugeda, sest see on kindlasti liiga üles haibitud!

Mis veel? Hmm. Kolm korda olen aidanud emmel juba süüa ka teha :). Ükskord hakkisin seeni, teine kord riivisin porgandeid-kartuleid ja kolmas kord koorisin kümme porgandit ära :). Hihii, ja kui te teaksite, kui pagana väsitav see oli :). Kusjuures mitte tegevuse pärast, vaid sellepärast, et ilma seljatoeta köögitaburetil on pikalt päris paha istuda, kui toetada ei saa ei jalga ei selga. Aga ma harjutan! Ahjaa, ja veel mõtlen selle peale, et potentsiaalselt tundub minu kvartali nurga peal olev restoran juba karkudega ja ühel jalal täitsa kättesaadavas kauguses. Leppisimegi kokku, et kalpsan täna õhtul esimest korda ilma sunnita trepist alla ja lähme emmega välja 60m kaugusele õhtustama. Ongi häbilugu, et ma olen siin korteris juba nii mitu aastat elanud, aga kodule kõige lähemasse restorani ei ole siiani jõudnud. Järgmiseks nädalaks kavatsen nii julgeks hakata, et suurema kambaga teise samuti 100m kaugusele restorani kargutada. See on suurem julgustükk sellepärast, et 100m jooksul tuleb ka üle tee minna. Aga õnneks on seal vajalikus suunas peaaegu permanentne roheline tuli, nii et peaksin vast jõudma küll :).

Sellega vist täna lõpetangi. Sorteerin nüüd natuke järgmisi pilte... Võtan vist ette neli aastat tagasi toimunud Mehhiko reisi pildid. Ja siis kaks aastat tagasi käidud Tansaania loomasafari omad :). Need on ka mõlemad sellised mahukamad projektid, millest võiks tavalise albumi asemel teha fotoraamatu. Hakkangi siis nüüd neid ette valmistama...

Olge mõnusad ja järgmise korrani!

M.