Jõudsin millalgi eelmisel nädalal Eestisse. Kohtusin vanade Tallinna töökaaslastega. Jutu sees tuli välja, et neil on ees eriti tihe nädalavahetus, sest, noh, kool hakkab. Ma sain nagu puuga pähe. Mis mõttes? Kool hakkab ju sügiseti? Siis, kui suvi on läbi? Siis, kui ilmad lähevad külmaks ja toredad asjad saavad otsa? Mina läksin viimati Luxist ära 31-kraadise ilmaga, iga päev juhtus midagi toredat, siin oli ka 26 kraadi, poolteist nädalat puhkust ootas ees ja... siis algab järsku kool? Üsna totter lugu. Mina ei taha, et suvi otsa saaks!
Ma olen selle vältimiseks kõikvõimalikud meetmed ka tarvitusele võtnud. Olen nii palju pikki nädalavahetusi, reise ja muid üritusi endale septembrisse ja oktoobrisse kokku kuhjanud, et need ei saa veel tükk aega otsa ja aitavad sügise tulekut loodetavasti üsna tõhusalt ignoreerida. Esimene täispikk töönädal algab mul kogunisti 21. oktoobril. Aga siiski… See kooli algus oli kuidagi jõhker üllatus :). Reaalsuse ootamatu sissetung :). Ma ei taha veel sügist. Tahan, et veel tükk aega oleks suvi. Et saaks lulli lüüa ja niisama olla ja mitte tööd teha ja et ilm oleks ilus ja mere äärde saaks ja tavapärane rutiinirööbas suvepäikesest paakunud tasandikesse kohe jälle sisse ei vajuks.
Aga paistab, et seda va aega ei pidurda kohe mitte kuidagi. Eesti nädal läks nii siuhti, et ei jõudnud teist veel õieti nautimagi hakata. Juba olen jälle Luxis tagasi. Kukekad on korjatud, Peipsi sibulad on ostetud, Rahva Raamat on koju veetud, suitsusink on jääkappi lükatud. Pesumasin möllab ja uued riidevirnad on eile Eestist saabunud kohvri kõrvale juba valmis laotud, sest reedel sõidan juba kolmeks nädalaks Hispaaniasse. Seal on mul plaanis ujuda, pintxosid süüa, uus valge käekott, calypso ja uus sügisene vihmakindel jope osta, võimalikult ohtralt rattaga sõita ja kajakitada, infrapunasaunas käia, pilte teha, päikesetõusu ajaks randa minna, alla võtta, hispaania keelt praktiseerida, ilusates kohtades raamatut lugeda jne jne jne. Ilusates kohtades kõndida ka, sel määral, et jalad protestima ei hakka. Loodetavasti näiteks Zumaia kaljude juures ja San Juan de Gaztelugatxes. Muu hulgas. Ega ma rohkem kohti praegu veel ei teagi. Ma tellisin endale juba kevadel viis Baskimaast rääkivat raamatut ära, aga kaante vahele pole veel jõudnud vaadata :). Nüüd pean kiirlugema hakkama, et ei peaks kõiki viite raamatut kaasa vedama.
Eestis… oli tore, nagu alati. Ei olnud kiire, ei olnud erilisi suuri plaane. Käisime mitu korda metsas ja käisime Peipsi ääres, käisime saunas ja käisime pildistajal. Ilmad olid septembri alguse kohta ebaharilikult kenad. Liigagi kenad, männiriisikate aeg ei jõudnudki veel kätte. Saime metsast ainult kukekaid. Ja puuke. Isegi sääsed olid endiselt täiesti elujõulised ja arvukad! Lakke riputatud sääsevõrk sai end lõpuks tõestada ja osutus äärmiselt tänuväärseks asjanduseks, mis siis, et kiisu käis öösiti mu voodi kõrval valjuhäälselt pahandamas, et ta ei saa enam sisse mu juurde, palun tehtagu midagi, otsekohe.
Kõige naljakam seik oli see, et ühel õhtul saime majahaldurilt kirja, et keegi lasi meie allkorrusel oleva tantsukooli õhtuse peo ajal neile voolikuga vett aknast sisse, nii et pillimees ja pill ja põrand said kõik märjaks. Pidu käis ilmselt närvidele. See tundus nii jabur, et ma kohe pidin muigama. Kui nüüd aus olla, siis ma ei oska siiani selles suhtes isegi väga seisukohta võtta. Ühest küljest on see ikka nii uskumatult totter ja labane, ikka no päris madalalaubaline lahendus, mida ei saaks justkui heaks kiita, aga teisest küljest on ilmselgelt kõigil kopp ees sellest, et tantsukoolis kogu aeg muss üürgab ja kogu ülejäänud maja peab seda kuulama, sest nad hoiavad ju ilmtingimata ka aknaid lahti ja kõik see kajab ju sisehoovist vastu. No päeval veel, aga kui see ka õhtuti jätkub, siis… No... ma saan aru ka. Me isegi istusime tol õhtul natuke aega rõdul ja rääkisime sellestsamast alt tulevast lõputust leelotamisest, mida me sundkorras kuulama pidime. Siis läksime tuppa, panime teleka kõvemini mängima ja unustasime asja ära. Aga ju siis kuulas keegi teine edasi ja tal sai pool tundi hiljem kõrini. Aga nomaitiea… Huvitav, kas nad on juba korduvalt rääkimas käinud ja see pole aidanud? Või ei juletud rääkima minna ja otsustati lihtsalt käru keerata? Igatahes, see vist on veel üks tõend sellest, et Eestis lahendatakse asju järjest rohkem ekrelikult äsades.
Eestist ma praegu pilte üles ei laadi. Sellel lihtsal põhjusel, et need ei ole veel isegi arvutisse tõmmatud. Järgmistest trippidest on mul aga üht-teist näidata ka. Sest ma olen nimelt trippinud kõvasti. Vahetult enne Eestit jõudsin näiteks ka Londonis käia, Klairil külas. Seal oli ka igihea. Jälle tuleb öelda, et nagu alati. Kui ma Klairil esimest korda külas käisin, tundus docklands minu jaoks hästi võõrapärasena. Ma ei osanud seda kuidagi Londoniks pidada. Nüüd aga on sealsed jõesopikesed ja sadamad ja Canary Wharfi ultrakaasaegsed klaashooned, mille vahel kössitavad ägedad vanad tellistest laohooned, mulle hirmsasti meeldima hakanud. Jõgi annab avarust ja värsket õhku ja seal on kuidagi nii hubane, ehkki samas on seal seda suurlinnale omast anonüümsust ja hüperpragmaatilisust ka täpselt parajal määral tunda. Väga mõnus ja omapärane segu ühesõnaga. Noja otse loomulikult on Klairiga ka nii tore ja meeliavardav aeg-ajalt jälle kokku saada ja pläkutada! Lisaks sellele, et me teineteist juba nii ammusest ajast tunneme, on meil nii palju ühist. Igasugused huvid ja tuttavad ja arusaamad, pluss me mõlemad töötame hiigelsuurtes organisatsioonides ja oleme juba aastaid Eestist ära olnud. Ühiseid punkte on nii palju, et alati on, millest rääkida. Alati on rõõm! Noja London on ise ka juba nagu vana sõber. Mulle väga meeldib aeg-ajalt nendes kohtades ka käia, mida ma juba mõistlikult hästi tunnen. Siis saabki detailidesse süveneda, mitte ei pea paaniliselt kõige tuntumaid massiturismi objekte mööda jooksma. Näiteks seekord sain ma muu hulgas teada, et edaspidi tuleb iga kord, kui Londonisse sattuda, ilmtingimata käia restoranis Din Tai Fung, sest seal tehakse niiiiiii häid dim sume. Sain teada, et Docklands Museum on üks ootamatult huvitav muuseum. Oskan nõu anda, et Tina Turneri muusikali peale ei maksa raha kulutada, sest seal lauldakse mööda, võimendusega ei osata midagi ette võtta ja vaatajatele ei anta isegi hingamiseks õhku. Ja veel õpetas Klairi mulle muu hulgas Überi kasutamise selgeks. Jah, mina olengi see muistis, kellel siiani ei olnud telefonis mitte ühtegi taksoäppi. Aga nüüd oskan ma ka operatiivselt uberdada :D. Kahjuks selgus, et Luxis on Über ebaseaduslik, nii et igapäevaselt pole mul selle oskusega suurt midagi peale hakata. Aga teinekord Londonis jälle. Või Eestis või kuskil mujal :). Kohe nii palju võimalusi avanes :). Vot. Ühesõnaga, oli igati asja ette läinud käik. Mugavad kingadki tõin kaasa :).
Enne Londonit käisime aga Katriniga Lõuna-Prantsusmaal rannas. See oli selline viimase hetke improreis ja seisnes peamiselt peesitamises ja ohjeldamatus söömises-joomises. Küll need calanque'id on ikka ilusad ja mereäärne elu on ikka äge! Tahaks ka endale ilusat suurt jahti ja nii palju vaba aega, et saakski ühest sadamast teise purjetada ja muudkui elu nautida! Aga no ei paista seda kuskilt… Raha ja aega ei ole minu kogemuste kohaselt võimalik korraga omada. Enivei. Üks kõige põnevamaid kogemusi sellest nädalalõpust oli õhtu Marseille's. Ma olen seal omal ajal käinud küll, aga linn on nii palju muutunud, et nüüd tundus see mulle Alexandriasse (ehk siis sooja mere äärde) toodud Marrakechi suure turuna. Prantsusmaast ei olnud seal enam põhimõtteliselt mingit jälge: pmst kõik kohvikud olid araablaste või türklaste omad, 60% tänaval liikujatest kandis djellabat või oli mingi Sahara-tagusele Aafrikale tüüpilise trükitud mustriga kangaresti endale pähe skulptuuriks keeranud, kohvikus istudes kostis paremalt poolt moslemite palvelekutset ja vasakult poolt djembede mürtsumist ning jahtsadama ümbrus oli täis maha laotatud tekkide pealt igasugust nänni müüvaid mitteeurooplasi. Ainult maotaltsutajate flöödi eriline ninakinnine heli veel puudus. Väga eksootiline ja natuke segadusttekitav. Ikka veel mitu korda tõsisem out-of-Europe kogemus kui Pariisi Saint-Denis' suur Aafrika turg. Kusjuures ma tunnen ennast tavaliselt Aafrikas ja araabia riikides väga mugavalt, Euroopas ka, aga vot seal Marseille's ei osanud ma kuidagi olla. Sest Euroopas kipub selline rahvas vahel hirmus agressiivne ja sootuks omamoodi olema. Kohe raske oli kohaneda. Väga eriline tunne oli, ausalt!
Mhmh. Ja siis veel tuleks rääkida ühest väga ägedast Belgia nädalavahetusest, kus me nädalavahetus enne seda koos Kadiga käisime. Mööda senitundmata radasid ja kõrvalisi maakohti. Alustasime Orvali kloostrist, mis oli niiiiiiiii überäge, ootamatult suur ja väga fotogeeniline, nii et sinna tuleb ilmtingimata tagasi minna. Jätkasime UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluva Bois-du-Luciga, mis on siis pmst kaevandusettevõtte poolt kaevuritele ehitatud täitsa eraldiseisev linnake. Selline omamoodi sotsialistlik utoopia - maailm, kus kõik hooned on ühtemoodi, et kõik oleksid võrdsed. Väga eriline. Nati nagu Kreenholmi või Familistère de Guise'i moodi. Veel käisime ühes vanas kloostris, kus on keskajast saadik tegeletud inimeste ravimisega ning kus nüüd asub haiglamuuseum Notre-Dame à la Rose. See oli ka hirmus põnev, sest põhimõtteliselt sai seal kõndida läbi eri ajastute palatite ja näha, mis vahenditega vanasti inimesi raviti ja hooldati. Selline keskajast-tänapäeva narratiiv, aga väga üllatav oli näha, kui vähe mõned asjad tegelikult muutunud on. Jalutasime natukene ka Dinant'i ilusatel jõekallastel, sõime lõunat Belgia kõige ilusamaks külaks tembeldatud Durbuys ja ööbisime erilistes, väikestes omanäolistes kohtades keset eimiskit. Jube äge oli. Ma hakkasin kohe Belgiast paremini arvama. Ja tahaksin nüüd veel mööda selliseid pärapõrguid ringi sõita. Tuleb välja, et seal on igasuguseid vaatamisväärseid ja ilusaid kohti!
Vot. Ja selle noodiga ma siin praegu lõpetangi. Vahepeal on kaks masinatäit pesu pestud saanud ja nüüd oleks aeg midagi kaneeliküpsistele lisaks suhu ka pista. Eks ma siis kunagi pajatan jälle järgmistest sündmustest ja reisidest. Seniks olge mõnusad ja nautige siis seda va kooli algust! :)
M.
Aga paistab, et seda va aega ei pidurda kohe mitte kuidagi. Eesti nädal läks nii siuhti, et ei jõudnud teist veel õieti nautimagi hakata. Juba olen jälle Luxis tagasi. Kukekad on korjatud, Peipsi sibulad on ostetud, Rahva Raamat on koju veetud, suitsusink on jääkappi lükatud. Pesumasin möllab ja uued riidevirnad on eile Eestist saabunud kohvri kõrvale juba valmis laotud, sest reedel sõidan juba kolmeks nädalaks Hispaaniasse. Seal on mul plaanis ujuda, pintxosid süüa, uus valge käekott, calypso ja uus sügisene vihmakindel jope osta, võimalikult ohtralt rattaga sõita ja kajakitada, infrapunasaunas käia, pilte teha, päikesetõusu ajaks randa minna, alla võtta, hispaania keelt praktiseerida, ilusates kohtades raamatut lugeda jne jne jne. Ilusates kohtades kõndida ka, sel määral, et jalad protestima ei hakka. Loodetavasti näiteks Zumaia kaljude juures ja San Juan de Gaztelugatxes. Muu hulgas. Ega ma rohkem kohti praegu veel ei teagi. Ma tellisin endale juba kevadel viis Baskimaast rääkivat raamatut ära, aga kaante vahele pole veel jõudnud vaadata :). Nüüd pean kiirlugema hakkama, et ei peaks kõiki viite raamatut kaasa vedama.
Eestis… oli tore, nagu alati. Ei olnud kiire, ei olnud erilisi suuri plaane. Käisime mitu korda metsas ja käisime Peipsi ääres, käisime saunas ja käisime pildistajal. Ilmad olid septembri alguse kohta ebaharilikult kenad. Liigagi kenad, männiriisikate aeg ei jõudnudki veel kätte. Saime metsast ainult kukekaid. Ja puuke. Isegi sääsed olid endiselt täiesti elujõulised ja arvukad! Lakke riputatud sääsevõrk sai end lõpuks tõestada ja osutus äärmiselt tänuväärseks asjanduseks, mis siis, et kiisu käis öösiti mu voodi kõrval valjuhäälselt pahandamas, et ta ei saa enam sisse mu juurde, palun tehtagu midagi, otsekohe.
Kõige naljakam seik oli see, et ühel õhtul saime majahaldurilt kirja, et keegi lasi meie allkorrusel oleva tantsukooli õhtuse peo ajal neile voolikuga vett aknast sisse, nii et pillimees ja pill ja põrand said kõik märjaks. Pidu käis ilmselt närvidele. See tundus nii jabur, et ma kohe pidin muigama. Kui nüüd aus olla, siis ma ei oska siiani selles suhtes isegi väga seisukohta võtta. Ühest küljest on see ikka nii uskumatult totter ja labane, ikka no päris madalalaubaline lahendus, mida ei saaks justkui heaks kiita, aga teisest küljest on ilmselgelt kõigil kopp ees sellest, et tantsukoolis kogu aeg muss üürgab ja kogu ülejäänud maja peab seda kuulama, sest nad hoiavad ju ilmtingimata ka aknaid lahti ja kõik see kajab ju sisehoovist vastu. No päeval veel, aga kui see ka õhtuti jätkub, siis… No... ma saan aru ka. Me isegi istusime tol õhtul natuke aega rõdul ja rääkisime sellestsamast alt tulevast lõputust leelotamisest, mida me sundkorras kuulama pidime. Siis läksime tuppa, panime teleka kõvemini mängima ja unustasime asja ära. Aga ju siis kuulas keegi teine edasi ja tal sai pool tundi hiljem kõrini. Aga nomaitiea… Huvitav, kas nad on juba korduvalt rääkimas käinud ja see pole aidanud? Või ei juletud rääkima minna ja otsustati lihtsalt käru keerata? Igatahes, see vist on veel üks tõend sellest, et Eestis lahendatakse asju järjest rohkem ekrelikult äsades.
Eestist ma praegu pilte üles ei laadi. Sellel lihtsal põhjusel, et need ei ole veel isegi arvutisse tõmmatud. Järgmistest trippidest on mul aga üht-teist näidata ka. Sest ma olen nimelt trippinud kõvasti. Vahetult enne Eestit jõudsin näiteks ka Londonis käia, Klairil külas. Seal oli ka igihea. Jälle tuleb öelda, et nagu alati. Kui ma Klairil esimest korda külas käisin, tundus docklands minu jaoks hästi võõrapärasena. Ma ei osanud seda kuidagi Londoniks pidada. Nüüd aga on sealsed jõesopikesed ja sadamad ja Canary Wharfi ultrakaasaegsed klaashooned, mille vahel kössitavad ägedad vanad tellistest laohooned, mulle hirmsasti meeldima hakanud. Jõgi annab avarust ja värsket õhku ja seal on kuidagi nii hubane, ehkki samas on seal seda suurlinnale omast anonüümsust ja hüperpragmaatilisust ka täpselt parajal määral tunda. Väga mõnus ja omapärane segu ühesõnaga. Noja otse loomulikult on Klairiga ka nii tore ja meeliavardav aeg-ajalt jälle kokku saada ja pläkutada! Lisaks sellele, et me teineteist juba nii ammusest ajast tunneme, on meil nii palju ühist. Igasugused huvid ja tuttavad ja arusaamad, pluss me mõlemad töötame hiigelsuurtes organisatsioonides ja oleme juba aastaid Eestist ära olnud. Ühiseid punkte on nii palju, et alati on, millest rääkida. Alati on rõõm! Noja London on ise ka juba nagu vana sõber. Mulle väga meeldib aeg-ajalt nendes kohtades ka käia, mida ma juba mõistlikult hästi tunnen. Siis saabki detailidesse süveneda, mitte ei pea paaniliselt kõige tuntumaid massiturismi objekte mööda jooksma. Näiteks seekord sain ma muu hulgas teada, et edaspidi tuleb iga kord, kui Londonisse sattuda, ilmtingimata käia restoranis Din Tai Fung, sest seal tehakse niiiiiii häid dim sume. Sain teada, et Docklands Museum on üks ootamatult huvitav muuseum. Oskan nõu anda, et Tina Turneri muusikali peale ei maksa raha kulutada, sest seal lauldakse mööda, võimendusega ei osata midagi ette võtta ja vaatajatele ei anta isegi hingamiseks õhku. Ja veel õpetas Klairi mulle muu hulgas Überi kasutamise selgeks. Jah, mina olengi see muistis, kellel siiani ei olnud telefonis mitte ühtegi taksoäppi. Aga nüüd oskan ma ka operatiivselt uberdada :D. Kahjuks selgus, et Luxis on Über ebaseaduslik, nii et igapäevaselt pole mul selle oskusega suurt midagi peale hakata. Aga teinekord Londonis jälle. Või Eestis või kuskil mujal :). Kohe nii palju võimalusi avanes :). Vot. Ühesõnaga, oli igati asja ette läinud käik. Mugavad kingadki tõin kaasa :).
Enne Londonit käisime aga Katriniga Lõuna-Prantsusmaal rannas. See oli selline viimase hetke improreis ja seisnes peamiselt peesitamises ja ohjeldamatus söömises-joomises. Küll need calanque'id on ikka ilusad ja mereäärne elu on ikka äge! Tahaks ka endale ilusat suurt jahti ja nii palju vaba aega, et saakski ühest sadamast teise purjetada ja muudkui elu nautida! Aga no ei paista seda kuskilt… Raha ja aega ei ole minu kogemuste kohaselt võimalik korraga omada. Enivei. Üks kõige põnevamaid kogemusi sellest nädalalõpust oli õhtu Marseille's. Ma olen seal omal ajal käinud küll, aga linn on nii palju muutunud, et nüüd tundus see mulle Alexandriasse (ehk siis sooja mere äärde) toodud Marrakechi suure turuna. Prantsusmaast ei olnud seal enam põhimõtteliselt mingit jälge: pmst kõik kohvikud olid araablaste või türklaste omad, 60% tänaval liikujatest kandis djellabat või oli mingi Sahara-tagusele Aafrikale tüüpilise trükitud mustriga kangaresti endale pähe skulptuuriks keeranud, kohvikus istudes kostis paremalt poolt moslemite palvelekutset ja vasakult poolt djembede mürtsumist ning jahtsadama ümbrus oli täis maha laotatud tekkide pealt igasugust nänni müüvaid mitteeurooplasi. Ainult maotaltsutajate flöödi eriline ninakinnine heli veel puudus. Väga eksootiline ja natuke segadusttekitav. Ikka veel mitu korda tõsisem out-of-Europe kogemus kui Pariisi Saint-Denis' suur Aafrika turg. Kusjuures ma tunnen ennast tavaliselt Aafrikas ja araabia riikides väga mugavalt, Euroopas ka, aga vot seal Marseille's ei osanud ma kuidagi olla. Sest Euroopas kipub selline rahvas vahel hirmus agressiivne ja sootuks omamoodi olema. Kohe raske oli kohaneda. Väga eriline tunne oli, ausalt!
Mhmh. Ja siis veel tuleks rääkida ühest väga ägedast Belgia nädalavahetusest, kus me nädalavahetus enne seda koos Kadiga käisime. Mööda senitundmata radasid ja kõrvalisi maakohti. Alustasime Orvali kloostrist, mis oli niiiiiiiii überäge, ootamatult suur ja väga fotogeeniline, nii et sinna tuleb ilmtingimata tagasi minna. Jätkasime UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluva Bois-du-Luciga, mis on siis pmst kaevandusettevõtte poolt kaevuritele ehitatud täitsa eraldiseisev linnake. Selline omamoodi sotsialistlik utoopia - maailm, kus kõik hooned on ühtemoodi, et kõik oleksid võrdsed. Väga eriline. Nati nagu Kreenholmi või Familistère de Guise'i moodi. Veel käisime ühes vanas kloostris, kus on keskajast saadik tegeletud inimeste ravimisega ning kus nüüd asub haiglamuuseum Notre-Dame à la Rose. See oli ka hirmus põnev, sest põhimõtteliselt sai seal kõndida läbi eri ajastute palatite ja näha, mis vahenditega vanasti inimesi raviti ja hooldati. Selline keskajast-tänapäeva narratiiv, aga väga üllatav oli näha, kui vähe mõned asjad tegelikult muutunud on. Jalutasime natukene ka Dinant'i ilusatel jõekallastel, sõime lõunat Belgia kõige ilusamaks külaks tembeldatud Durbuys ja ööbisime erilistes, väikestes omanäolistes kohtades keset eimiskit. Jube äge oli. Ma hakkasin kohe Belgiast paremini arvama. Ja tahaksin nüüd veel mööda selliseid pärapõrguid ringi sõita. Tuleb välja, et seal on igasuguseid vaatamisväärseid ja ilusaid kohti!
Vot. Ja selle noodiga ma siin praegu lõpetangi. Vahepeal on kaks masinatäit pesu pestud saanud ja nüüd oleks aeg midagi kaneeliküpsistele lisaks suhu ka pista. Eks ma siis kunagi pajatan jälle järgmistest sündmustest ja reisidest. Seniks olge mõnusad ja nautige siis seda va kooli algust! :)
M.
