Nagu ma natuke aega tagasi mainisin, peaks mina nüüd ka kõige täiega streikima hakkama, aga see oleks juba liig mis liig. Võtsin endale klaasi veini hoopis ja otsustasin unustada frustratsiooni, mis interneti ajutine streikimahakkamine minus tekitas... ning otsast peale alustada.
Ühesõnaga siis, streigid... Eile õhtul sain nimelt Triinu käest (kes, muide, praegu Eestis on) teada, et siin peaks täna streik hakkama. Streik oligi, aga siiski raudteelased, mitte metroolised. Meil siin on nimelt kaks üksust, SNCF, mis on kaugliinide rongid, ning RATP, mis on Pariisi ja Pariisi ümbruse metroo ja lähiliinirongid. Nii et täna käis RATP ehk siis RER ja metrood lihtsalt natuke harvemini, aga rongid seisid päriselt.
Siis avastasin ma kooli jõudes, et seal on ka streik. Sedakorda üliõpilaste streik uute kõrgkoolireformide vastu. Point selles, et Prantsuse valitsus on pankrotis ja tahetakse ülikoolide rahastamine anda erakätesse. Et erafirmad peaksid oma vastava tegevusvaldkonna ülikoole ja osakondi rahastama. Kuna aga mulle seletati täna prantslaste suu läbi ilusasti ära, on Paris 8 üsna kehva renomeega kool, mis tähendab, et keegi ei tahaks siia eriti raha matta, lisaks koolitatakse siin veel palju igasuguseid humanitaar- ja kunstitegelasi ning kes tahaks maksta raha, et boheemlased saaks kunsti õppida või mingid tüübid ajalooga või urbanistikaga tegeleda? Et selles mõttes jääks Paris 8 kohe palju kehvemasse olukorda kui mõni muu kool, mis tähendab, et meie kool streigib rohkem kui mõni teine. Streik seisnes selles, et terve suur fuajee ja eskalaatorid olid toolidest tehtud suure barrikaadiga blokeeritud, et keegi loengusse ei saaks minna. Loengus oli selle paberi peal, kuhu oma kohalolust märge tuleb jätta, kirjas, et streigipäev, puudumine vabandatav. (Kahju, et ma enne ei teadnud :D).
Siis kuulutati mulle rõõmsalt, et kui see nädal streigib ikka ainult SNCF, siis järgmisel nädalal kolmapäeval ja neljapäeval streigib ka RATP, mis tähendab, et kool jääb ära ja üldse tuleb päev otsa kodus istuda, sest mitte ükski metroo ega RER ei käi. Böööööö. Ning kui nüüd meenutada, siis viimane streik pidi kestma ühe päeva ja kestis selle asemel neli, mis siis saab, kui nüüd peab olema streik kaks päeva?????
Huvitav, streigid on kogu aeg neljapäeviti ka veel. Selles mõttes, et meie neljapäevane perspektiiviloeng hakkab vaikselt ju kannatada saama. Streigipäevadel pole kohalolek kohustuslik, aga kuna järgmine nädal on juba kolmas neljapäevale langenud streik, no olge siis nüüd... Tavaliselt ei lasta peale kahte puudumist eksamilegi, aga nii kukub välja, et kaks põhjendatud puudumist võib olla, pluss veel kõik streigipäevad... Sellest loengust saaks peaaegu kohal käimata läbi. Noh, kahjuks pole see ka eriti keeruline ega töödnõudev aine. Ainus selline, peaks mainima. Miks ükski streik näiteks teisipäeval või reedel pole??????
Ahhaaa, ja kui mina millegi peale streikida tahaks praegu, siis näiteks prantslaste ettekannete süsteemide peale. Siiani olin ma ainult loengus paar korda põgusalt endamisi imestanud, et miks kõikide õppejõudude ettekanded ja slaidishowd üksteisega sarnanevad nagu kaks tilka vett. Nüüd selgus, et selle taga peitub põhjalik ajupesu.
Nimelt sain ma kokku preili Fannyga, kellega me koos seda Bordeaux ettekannet teeme. Arutasime ja arutasime ja ei jõudnud kuidagi slaidide järjestuse ja teemade üleminekute osas kokkuleppele. Lõpuks vaatas ta, et ma olen lootusetu udu ning pidas mulle pika loengu sellest, kuidas Prantsusmaal tuleb ettekandeid teha. See taotakse vaestele lastele juba algkoolis pähe ning nii nad jäävadki neid tegema... Ja sellepärast ongi kõik täpselt ühtemoodi.
Milline peab siis välja nägema üks korralik Prantsuse suuline ülesaste:
Alustuseks loomulikult sissejuhatus.
Seejärel "phrase d'accroche", mis kujutab endast põhimõtteliselt sellistest kindlatest vormelitest ja kindlatest asjadest koosnevat teksti, mis lihtsalt tuleb ära öelda.
Edasi tuleb teema terminite defineerimine, mis koosneb kõigepealt väiksemal skaalal asjade selgitamisest ja siis samade asjade asetamine suurematesse perspektiividesse. Noh, näiteks alguses räägite mingi avastuse tähtsusest kohalikus plaanis ja pärast räägite seda, mida see maailmale tähendas vms.
Siis tuleb püstitada problemaatika ja seda tulebki teha nii: "Käesoleva esitluse problemaatika on..."
Misjärel asute te seletama oma ettekande ülesehitust. Räägitegi sõna otseses mõttes ära absoluutselt kõik, millest te kavatsete edaspidi rääkida ja kuidas te sellest edaspidi kavatsete rääkida. Seejuures PEAB sellel ülesehitusplaanil olema konkreetne vorm - 3 x 3 x 3 alajaotustega ülesehitus. EHK siis tähendab see seda, et kõigepealt jagate oma ettekande kolmeks võrdseks osaks, mis te tähistate rooma numbritega - I, II ja III. Igaühe neist jagate kolmeks võrdseks argumendiks, mida te tähistate suurtähtedega A, B ja C. Need omakorda jagate te veel kolmeks võrdseks argumendiks, mida te tähistate araabia numbritega 1, 2 ja 3. Ning olgu mainitud, et kui te ehitate oma ettekande üles mingile muule arvulisele jaotusele, siis aktsepteeritakse läbi häda veel ülesehitust 3 x 2 x 3, aga kui te teete juba näiteks mingi 3 x 2 x 2 või 2 x 2 x 2 vms, siis võite te teha kuitahes hiilgava ettekande, aga teil on isegi rahuldava hinde saamisega raskusi ning kindlasti saate te kehvema hinde, kui kehva ettekande ettenähtud vormis esitanud isik. Sest tema vastas normidele.
NB! Iga kord, kui te mingi alajaotuse lõpetate, tuleb tagasi pöörduda algse ülesehituse seletuse juurde ja seletada, kuhu te olete nüüd parajasti oma ettekande üldplaanis jõudnud ja kuidas te jätkate.
Igatahes, siis tulevad kokkuvõtted. Ehk siis niikuinii tuleb teil iga alajaotuse lõpetuseks teha kokkuvõte. Et oletame, et te lõpetasite sektorit A2. Siis tuleb teha kõigepealt sektori 2 ühelauseline kokkuvõte ja seejärel ühelauseline sissejuhatus teemasse A3. Kui te lõpetate A3-le, tuleb teil teha kõigepealt kokkuvõte sektorile 3 ning seejärel võtta kokku kogu A sektor, misjärel teha üleminekuosa alajaotusse B. Jne jne jne. Ja kui te lõpetate sektorit C3, siis teete kõigepealt kokkuvõtte osale 3, seejärel osale C ning seejärel tervele ettekandele, mis tähendab, et te kordate veel kord kõikide alajaotuste kõiki kokkuvõtteid... Ning kui te olete sellega lõpetanud, siis viimasena lisate te uvertüüri. Sellest ei saanudki ma lõpuni aru, mida selle uvertüüriga avada tuleb... Ilmselt vist inimeste mõtted, et hakaku nüüd kaasa mõtlema. Böööööö, see jäi natukene ebaloogiliseks.
Aga jah, noh, tõepoolest, pea kõik õppejõud on tõepoolest selle vitsaga löödud, eriti IFUs. Alguses tundus mulle, et ehk nad teevad seda just sellepärast, et palju välisõpilasi ja puha... Et siis on ikka lihtsam aru saada, kui sulle pannakse iga natukese aja takka see plaan ette ja öeldakse, millest me rääkima hakkame, aga lõpuks hakkas pisut naljakas ka juba. Lihtsalt üsna napakas on, kui absoluutselt kõik tuleb kolmeks jagada. Sul ei tohi olla neli põhjendust ega kaks põhjendust, vaid peab olema kolm põhjendust. Sa ei saa klassifitseerida Le Corbusier'd kui 1) arhitekti ja 2) urbanisti, vaid sa pead panema ka 3) arhitektuuriteoreetik. Viimane on täiesti aktuaalne näite selle teisipäevasest loengust.
Üldjoontes ma ei väida, et süsteem on halb asi. Kui mõnele Eestis õpetavale isikule paar ülesehituslikku näpunäidet anda, saaks päris hästi asja... Suunaks lihtsalt nende tarkuse nö õigetele radadele. Teate küll, millest ma räägin. Mõni inimene võib olla küll kole tark, aga POLE LIHTSALT ÕPETAMA LOODUD, sest eneseväljendusoskus on nullimast nullim. Aga no nii idiootselt tähenärijalikuks minna, et kui sa tood kaks põhjendust kolme asemel, siis saad D, aga kui tood kolm, siis saad A. No mehed...
Igatahes on sellel süsteemil päris mitu miinust:
A) Kogu aeg seletades, millest sa nüüd edasi rääkima hakkad, jääb asja tuumast rääkimiseks kole vähe aega, sest
- kell tiksub ikka edasi, kuni sina korduvalt oma plaani selgitad
- kindlasti tekib kellelgi vahepeale küsimusi
- raudselt läheb veel mõte ka sassi ja tuleb järjekordselt plaani seletamisega otsast alustada
B) Kogu aeg kuulmine, millest rääkima hakatakse, vajub lõpuks nii kordustesse, et igav on, sest
- iga kord, kui te ütlete, et selles osas räägin ma sellest mehest, annate te muuseas sellest mehest ka eluaastad ja tema üldise kategoriseeriva info, et à la, Picaso elas siis, oli kunstnik, POLNUD PRANTSLANE. On kordus? On kordus!
- iga kord, kui te lõpetate mingi alajaotusega, peate te tagasi pöörduma ülesehitusliku plaani juurde, mida te jõuate siis ka ettekande jooksul tutvustada vähemalt 4 korda, kui mitte 7 või 10 või 13.
- korduvad ka slaidid, sest neid tuleb pidevalt edasi-tagasi kedrata.
C) Väga suur viga on see, et kogu aeg tuleb pöörduda tagasi samasse kohta ja seda ka slaidide puhul. Seda kuna:
- Iga alajaotuse lõpul plaani juurde tagasi pöördudes peate te selle ka visualiseerima, st jooksma läbi slaidide tagasi algusesse.
- Plaanist rääkides peate te illustreerima ja ära seletama ka selle, kuidas te teema tuumikule lähenete, nii et peate plaanist rääkides ära näitama ka illustratsioonid, mida te pärast teksti juures näitate, need on aga kaugel, eksole.
- Te ju pole viitsinud ometi hakata pidevalt korduvaid slaide endale kopeerima, et pääseks ilma kogu aeg edasi-tagasi kerimisega, sest sellisel juhul oleks teie slaidiseanss pikk umbes 90 slaidi või nii...
Nii, ja täiesti jabur ning haige, aga see on umbes üks kolmandik ühe korraliku prantsuse ettekande sisuosast, ehk siis rooma üks: I. Millele eelnevad ja järgnevad igasugused kokkuvõtted, üleminekud, sissejuhatused, teemaarendused, problemaatikad, definitsioonid ja muud säärased. Ja vaadake ette, et te mingil juhul sidusat, sujuvate üleminekutega improviseeritud juttu ei räägi! Kaks, võite klassist lahkuda.
Saate nüüd aru, miks mina ka streikida tahaksin? Või miks ma tahaksin, et mõnigi streik näiteks esmaspäeval oleks! Järgmisel esmaspäeval, paluks!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar