Õndsus

Täna pole enam päris "homme", aga no poogen - nüüd on õndsus ja rahu käes, nii et lõpuks tuli ka kirjutamise tuju :). Mul on siis nüüd esimene päris puhkamise nädalavahetus üle pika aja! Ma sain reede õhtul välja minna ja siis uinuda teadmisega, et võin laupäeval magada, kaua tahan. Kui HEA tunne see on! Ma siis magasingi elu eest ja ärkasin kell pool kolm päeval! Nüüd on kell pool kuus õhtul, aga mina joon alles oma teist tassitäit kohvi ja vedelen voodis, ööriided veel seljas ja läpakas kõhu peal. Kui väga ma sellist aega lõpuks juba ootasin! Kõik eelmised sõpradega veedetud tegevusrohked nädalavahetused olid muidugi ka megaägedad, lihtsalt natuke palju ägedust sattus liiga järjest. Viimase kuu aja nädalavahetused on kõik olnud nii intensiivsed, et ma tundsin juba lõpuks teravat vajadust päris oma aja järele. Sellise aja järele, mil lihtsalt uimerdades kööki kraamida ja ümbruskonna tänavatelt vanapaberikonteinerit otsida ja pargis raamatut lugeda ja vannis käia ja kulme kitkuda ja pikale rattasõidule suunduda ja hispaania keelt kuulata ja blogi kirjutada jne jne jne. Noh - ja nüüd ma selle siis ka sain!

Kui see viimaste nädalavahetuste ülimast sotsiaalsusest kogunenud väsimus välja arvata, on elu muidu lill! Ilmad on lõpuks suviseks läinud ning tööl on ka üpris tegusad ajad. Ma olen siin viimaste nädalate jooksul korduvalt tõdenud, et olen ikka vist sündinud töönarkomaan, sest minu meelest on palju tööd igati äge. Mulle kohe nii meeldib, kui mu tegemist ootavate tööde nimekirja midagi juurde ilmub. Kui mõni kiirema tähtajaga töö postkasti maandub, saan ma sellest totaalse adrenaliinilaksu. Kui ma mõne valmis töö ära saadan, siis on ka hirmus hää tunne - ühest küljest on puhas rõõm sellest, et nüüd on üks asi jälle valmis, teisest küljest tahaks juba ruttu ja põnevusega teada saada, mida järgmine töö endast kujutab. Hihii, viimasel ajal olen ma kohe nii väga oma tekstidesse süüvinud, et unustasin end reedel kontorisse jõudes kohalolijate nimekirja kanda ning sain siis tund aega hiljem Anu käest kontrollkõne, et kas ma ikka olen elus. Sellist asja pole veel juhtunud, kusjuures ma tõesti ei tea, kuidas ma kohe kontorisse jõudsin niimoodi arvuti taha kleepusin, et jätsin isegi kohvi tegemata ja enda nime kirja panemata. Pean edaspidi hakkama teadlikult sotsiaalsem olema ning sagedamini viieks minutiks arvuti tagant eemale astuma :).

Muid uudiseid? Oh, igasuguseid asju on vahepeal juhtunud. Meie vesiaeroobikatreener otsustas näiteks, et tema ei tee enam neljapäeva õhtuti trenne - tema olevat nii pikkadeks tööpäevadeks juba liiga vana ja tähtis. Niisiis määras ta endale mingi asendaja, kes on küll tõeline kompu, aga tema treenerikogemused ja suhtlemisoskus on paraku üsna nigelad, nii et viimane kord oli meid trennis tavapärase 20+ inimese asemel 7. Mul oli temast kohe natuke kahju - aga eks tegelikult ole kõik lihtsalt harjumise asi. Küll temaga varsti ära harjutakse ja siis on tema trennis ka jälle rohkem rahvast. Seni naudin mina basseini siginenud lisaruumi.

Siis olid Egiptuses vahepeal valimised ning juhuse tahtel sattusin mina täpselt valimiste päeval (ning üle piiiiiiiiiiika aja) rääkima oma vana Egiptuse sõbraga, kes töötab praegu Egiptust tabanud kriisi tõttu hoopis Dubais. Puhtast uudishimust küsisin ma tema käest loomulikult ka, et kas ta käis ka valimas ja kelle poolt ta hääletas - ja sain täiesti rabanduse, kui ta mulle teatas, et tema ei saanud valima minna, sest Dubais töötades peavad töötajad oma passi tööandja kätte hoiule andma ning ilma passita ei saanud ta end valima registreerida. See on täiesti jabur, mina ei oleks esiteks kindlasti nõus välisriigis (no OK, väljaspool ELi) töötades oma passist loobuma. Tema on muidugi vähemalt mees, aga sellegipoolest tähendab nendes riikides passist loobumine minu meelest põhimõtteliselt enda vangiks tunnistamist, sest sul puudub igasugune vabadus häda korral riigist lahkuda või kuskilt abi otsida. Ometi töötab ta juhtival töökohal, on tark ja äärmiselt sõltumatu inimene (kes vahetab veel umbes iga poole aasta takka firmat). Ja siis TA ANNAB OMA PASSI ära. Brr... kananahk tuli sellise jutu peale selga. Naiste liikumisvabaduse piiramine on araabiamaades üsna loomulik (lugesin kunagi, et isegi riigivisiidile siirduvalt Egiptuse naissoost välisministrilt nõuti piiril riigist lahkumiseks abikaasa kirjalikku luba), aga et ka mehed ja (eriti tema) on nõus end niimoodi kellegi meelevalda andma... Uhh, see šokeeris mind kohe tõsiselt.

No okei, mis veel? Sel nädalavahetusel on Luxis palju üritusi. Esiteks on Grundis Keldi festival ning samal ajal on ülalinnas All American muusikafestival, mille raames esineb väga ägedaid tegijaid (lähengi varsti linna Golden Voices of Gospel kontserdile). Mõlema festivali kontserdid on loomulikult tasuta - see on üks asi, mis mulle siin Luxis kohutavalt meeldib! Siin korraldatakse tõeliselt palju suviseid tasuta vabaõhuüritusi ning igale maitsele leidub midagi sobivat. Lisaks neile kahele muusikaüritusele on täna-homme Arlonis maitranki festival, mida mul on ka plaanis homme vaatama minna. Maitrank on põhimõtteliselt valge vein, milles on leotatud lõhnavat varjulille. See peaks olema nii peen kohalik spetsialiteet, et keegi pole sellest kuskil mujal kuulnud. Igatahes Arlon on kuulu järgi maitranki pealinn ning neil on seal igal aastal festivalid, mis kulmineeruvad sellega, et linna keskele paigaldatakse maitranki purskkaev. Kõlab peenelt, eks? Ma lähengi homme ja heidan pilgu peale. Tahaksin ka selle kohaliku spetsialiteedi lõpuks ära proovida.

See on ka äge uudis, et eile hakkas Rookie Blue kolmas hooaeg. Ma ei ole muidu mingi suur sarjasõltlane, aga selle Kanada sarjaga tegin ükskord mingis lennukis poolkogemata tutvust ning sattusin kohe orki. See on päriselt ainus, mida ma nii väga ootan, et vaatan selle uued osad truult igal nädalal ära. Muidu ma ei viitsi niimoodi iganädalaselt praadida - nende üksikute sarjade puhul, mida ma üldse jälgin, lasen ma tavaliselt tervel uuel hooajal valmis saada ja vaatan siis kõik osad järjest ära. Rookie Blue puhul ma nii kannatlik ei ole - see oli mul ka eelmisel suvel igal reede õhtul kindlalt plaanis :). Põhimõtteliselt on see enam-vähem Kanada versioon Grey anatoomiast, ainult arstide asemel on tegu politseihakatistega. Minu meelest on see väga äge ja eile oli esimene osa. Jee!

Oh, aga aitab nüüd küll. Kell on seitse. Tuleks vist hommikukohv lõpetada ja linna peale suunduda. Varsti hakkab see gospelmuusika kontsert ja millalgi läheb mingi praktikantide seltskond kuskile klubisse Eurovisiooni vaatama. Mine tea, äkki ühinen nendega...

Ma nüüd päriselt katsun hakata jälle tihemini kirjutama.
Vaatame siis!

M.

Taevas hoia

Ja astuski tagasi. Mubarak, tähendab. Päris hull...

Laste poliitika...

Jaa, tänapäeval teevad lapsed ka internetis poliitikat. Kohe sellisel määral, et BBC neid lingib ja neile viitab :-D.

http://www.youtube.com/watch?v=fn1faq0iwRw

Päris sürr!

mõtteid ühest konkreetsest demokraatiast ja pooldiktatuurist

Mind ikka väga huvitab, mis sellest Egiptuse asjast välja tuleb. Nüüd on seal nett kah maas, katsu siis kuskilt kuulda, mis toimub. Äh. 

Mu meelest teoreetiliselt on igati tore, et nii kaua kannatanud ja rahulolematud inimesed lõpuks ometi kukil istujatele vastu hakkavad. Nõme on ikka küll, kui tänaval mingi kirjaoskamatust matsist politseinik su kinni peab ja tal on igasugused volitused sind lihtsalt arreteerida, kui sa talle juhtumisi meeldima ei peaks või kui sa ta ees eriti libedalt alandlik pole. Nõme on ikka küll, kui kõik saab tehtud ainult tänu pististele või perekonnatutvustele - ja ma mõtlengi, et kohe kõik. Kui tahad, saad tänu pistisele endale kolmed juhiload ka, siis hea kihutada, võetakse ühed load ära, rallid teistega edasi. Nõme on ikka küll, kui leib hakkab maksma nii palju, et mõni pereisa leiab raha ainult portsu rotimürgi jaoks ja mürgitab kogu oma perekonna ära, sest enam muudmoodi ei jaksa. Nõme on ikka küll, kui lihtsalt oma ausa arvamuse avaldamise eest võib sind oodata arreteerimine, kena keretäis, ametlik vägistamine (olenemata soost) ja vanglasse kupatamine. Päris palju asju on seal veidi viltu, aga samas noh - riik on ju siiani ikkagi toiminud, eks, ja kui arvestada seda, milline on egiptlaste haridustase, siis päris demokraatiaga seal mu meelest ei saagi. See viiks päris võssa...

Minu meelest on suur häda selles, et on küll palju tarku, haritud ja avatud mõtlemisega egiptlasi, aga suurem osa Egiptuse elanikkonnast on siiski suhteliselt harimata virelejad, kes heal juhul lugeda-kirjutada oskavad, aga halvemal juhul isegi mitte seda. Ainus, mida nemad hästi tunnevad, on islam, mis on viimase kümne aastagagi Egiptuses palju rohkem kõlapinda ja mõju saavutanud, kui sel seal varem oli. Ja muidugi on nii, et kui valitsus kukub, siis ainus teine tõsiseltvõetav partei on islamistlik. Hmm, mis te arvate, kes küll siis järgmise valitsuse etteotsa saab? Ja mis te arvate, mis siis juhtuma hakkab? Selles mõttes, et Egiptus oli Lääne (OK, täpsemalt Ameerika) tugisammas Lähis-Idas, kellele ameeriklased pikka aega väga heldelt raha on jaganud, et see nende poolel oleks. Egiptuses hoiti teatud ilmalikkust alal, ent surve selle juurest suurema vagaduse ja islami seaduste juurde pöördumiseks on seal järjest tugevnenud. Hurraa, pöördume tagasi 1400 aastat tagasi mingi suurushullustuses geniaalse juhi poolt välja mõeldud vanamoodsa, kõrbeelu jaoks loodud ja piiritleva reeglistiku juurde! (Tähendab, vabandage, moslemid, ma üldse ei solva te prohvetit, ma hoopis imetlen seda, kuidas tal õnnestus luua säärane süsteem, mis veel nii kaua pärast ta surmagi nii suuri masse kuulekaks lambakarjaks muudab!) Mind isiklikult näiteks täitsa huvitab, mis saab sellisel juhul Egiptuse turismitööstusest. Et kas siis jõutakse seal ka selleni, et välismaalased tohivad ka ainult eraldatud rannaribadel või täies riides supelda? Mis saab siis igasugustest sellistest perekondlikest küsimustest nagu abiellumine, naiste tööl käimine, tüdrukute ümber lõikamine ja muu? Pöördugem islami traditsioonide juurde tagasi! Teeme vähikäigu!!!? Ja ma saan aru, et on ka sääraseid eestlasi, kes on vabatahtlikult läinud sinna loori kandma ja just nende traditsioonide juurde pöörduma, aga teie tegite seda vabatahtlikult ning mul on hea meel, kui selline elu teile sobib ja te seal õnnelikud olete. Seevastu ei maksaks unustada, et hulk kohalikke naisterahvaid tahaksid mõningatestki piirangutest ja jaburatest käskudest-keeldudest pääseda - või kui nad lisavabadusi ei soovigi, siis olemasolevaid nad ka kindlasti kaotada ei taha. Ja mis saab veel näiteks kristlastest, kelle elu Egiptuses juba niigi üpris keeruliseks on tehtud, nii et turvatunne hakkab ära kaduma? Lisaks veel on Egiptus põhimõtteliselt Iisraeli riigi ainus suur oluline naaber (Jordaania on pisike), kes juutidega rahu on teinud. Heakene küll, see on ka nii omaette ja paljude nüanssidega teema, aga no siiski, jahe rahu on ikka parem kui see, et järsku tuleb Egiptuses võimule säärane mass, kes harimatu pööbli survel teiste Araabia maade eeskujul Iisraelile hammast hakkab ihuma. Et mis siis sellest küsimusest saab? 

Novat, potentsiaali kui palju. Ega see eelnev jutt muide pole mingil määral ammendav, igasuguseid huvitavaid küsimusi ja nüansse on asjal mu meelest veelgi. Aga mis sellest nuputamisest ikka kasu, eks paistab, kuidas asjad kulgevad ja mis sellest segapudrust välja tuleb. Asjad lähevad ikka omamoodi. Ma lihtsalt katsusin siin enda jaoks selgeks saada, et kumb siis antud juhul võiks parem olla - demokraatia või pooldiktatuur. Ja pagan mind võtaks, kui ma teaks. Mõlemal variandil on omad suured miinused. Nokk kinni, saba lahti. Ja vastupidi. Äkki ikka läheb nii, et leitakse mingi kuldne kesktee. Nii palju parem oleks. Ainult et seda ei kipu mu meelest kohe kuskilt paistma... 

Ja üleüldse, tahaks lihtsalt teada, mis seal praegu toimub!

M. 

Egiptuses läheb kuumaks?

Väga põnev! Hommikul räägiti plaanidest, päeval olid ootused ületatud ja nüüd on asi Egiptuses juba piisavalt tõsiseks läinud, et sellest on saanud BBC top news story... Küll on põnev! Mõelda ainult, milline kogu Lähis-Ida võimutasakaalu uppi lööv kaos sellest saaks, kui neil õnnestukski päriselt Mubarak lahti kangutada kohalt! Ma küll sügavalt loodan, et nad seda ei tee, nende alternatiivid on mu meelest veel hullemad kui see seniilne surev ätt, kellest igal pool noorpõlve pilte näidatakse ja kelle kipakad ideed on vähemalt järele proovitud. Aga põnev ikkagi!

Eesti uudised seda muidugi ei maini, aga meil kuuleb ka igasuguseid põnevaid maailma asju. Ükspäev kuulsin raadiost näiteks, kuidas Saksa politsei arreteeris öökulli, sest üks koeraga jalutanud naine nägi teda teel ringi kõndivat ja helistas politseisse. Kui politsei kohale jõudis, avastati, et öökullil on silmad vidukil ja ta taarub. Tema lähedalt leiti kaks väikest alkoholipudelit ning öökull otsustati arreteerida. Talle kutsuti loomaarst, kes ennegi purjus loomi kainestanud on. 

Nuvat. 

Ongi kõik praegu. Tunni aja pärast jõuan Tallinnasse tagasi. Ja jälle pole üldse tõlkinud :-D. 

M. 

Söön ja magan

Ma küll otsustasin ammu, et reiside vahepeal kodus olles peaksin ma kogu selle aja pühendama söömisele ja magamisele, aga kuidagi ei tule välja - küll on vaja töiseid asju ajada, küll pidu pidada. Lõpptulemus: üleüldine ärakadumatu väsimus ja ärakukkumine kogu aeg. Eile sai sõpradega kokatud-söödud-mängitud ja väga tore oli, aga kella poole kaheks oli meil toss täiesti väljas, minul eriti. Õudne, milline allakäik... pool kaks juba... Koju jõudes kokkusin voodisse ja ärkasin tervelt kell üks päeval - säärast saavutust pole teab mis ajast ette näidata. Igatahes, see oli viimne piisk karikasse - kui ma lõpuks hommikul päeval silmad lahti sain, otsustasin ma võimaluse avanedes kohe jalapealt tänaseks kokku lepitud kahest kohtumisest ühe ära jätta, parem vedelen täna õhtuni kodus Tallinnas, söön ja magan ja vaatan filmi ja loen raamatut ja söön ja magan :-D. Kes teab, millal jälle saab :-D. Teise kohtumise koha muutsin ka ümber - sõbranna tuleb nüüd minu juurde külla, nii et välja minemise vaev jääb ära... Vähemalt kui uni tuleb, on voodi käepärast kohe :-D.

Ahjaa - ja mulle tuli meelde see seik, mida ma juba mitu korda olen tahtnud viimase reisi kohta üles tähendada, aga mis alati meelest läks... Nimelt seekord õnnestus mul Egiptuses kuidagi püksid jalast ära kaotada! Kohe täiesti arusaamatul kombel - õhtul kandsin pükse,aga hommikul panin selga seeliku ja pakkisin asjad. Tuppa ei jätnud midagi, aga kohvris pükse ka ei ole. Aruma'i saa, need olid veel pikad püksid ka, need oleks pidanud mulle ju silma hakkama toas... Kas ma tõesti ei tee enam saunalinal ja pükstel vahet??? No neetud, Egiptuses polnud nende pükstega niikuinii suurt midagi teha, seal ei tundnud ma neist ülejäänud reisi jooksul puudust, aga siin on ju täpselt pikkade kergete pükste aeg varsti hakkamas. Pärgel küll... Ja kui kaua ma sääraseid üldse otsisin... Ega midagi, tuleb Londonis poodi minna :-D. Või Brüsselis - meie Brüsseli hotelli kõrval oli kakrass vähemalt üks äge riidepood, kust ma kunagi endale kaks šeffi pluusi soetasin :-P. Ja noh, Amsterdamis on ka toredaid poode, aga seal mul vist pole aega...

Ohh... mu tähelepanu juhiti just sellele, kui väga meil kõrbesafariga vedas - see pidi nimelt algselt algama alles üheksandal aprillil ja täna tagasi jõudma, aga kuna lendudega oli jama, nihkus see nädal aega varasemaks. Noh... toona ei arvanud ma sellest muudatusest suurt midagi, aga takkajärgi võib öelda, et päris hästi läks, kui kuupäevad poleks muutunud, oleks me praegu Hurghadas lõksus. Järgmised reisid hakkavad nii mul kui emal juba teisipäeval-kolmapäeval - eriti äge oleks, kui me mõlemad oleksime selle ajani Punase mere ääres kükitanud :-D.

Ja mis siis ikka... Rohkem polegi uudist. Orgunnin homseks ühte reisiliste kokkusaamist-kohvitamist; teise grupi peaks ka kokku kutsuma, aga selleks ei jää enam kuidagi aega... eks siis millalgi maikuus... Ahjaa, ja siis ootan ma veel põnevusega kirja oma ameerika sõpradelt - nendelt, kelle juures ma kunagi kuu aega Kesk-Läänt avastasin ja kellega ma juba keskkoolist saadik suhelnud olen. Nimelt mõtlevad nad tõsiselt minuga Hiinasse tulemise peale - ja kui neil poleks vaja samas ajavahemikus kahel pulmapeol käia, oleksid nad kindlad tulijad. Nad nüüd lubasid nädalavahetuse otsa mõelda ja vaadata, kas neile tehakse ots peale, kui nad jätavad sugulaste pulmadesse ilmumata... Hii, aga ma nii loodan, et nad tulevad - seal on nii tore ja vaba aega on ka üpris palju, aga vaba aja veetmine üksi on kurb, samas kedagi grupist ma ka just ei kipu jalutama kutsuma, sest nemad mõtlevad tavaliselt, et ohhhh, äge, nad saavad nüüd veel eraekskursiooni... Aga ma vaataks hea meelega vabal ajal ise ringi, mitte ei mängiks endiselt entsüklopeediat... Järeldus: ma oleksin sillas, kui mu sõbrad tõesti kaasa tuleksid... Lisaks kutsuvad nad mind juba aastaid USAsse tagasi, aga see on nii aja- ja rahanõudlik ettevõtmine, et ma ei näe selleks lähiajal küll võimalust. Kui nad aga Hiinasse tuleksid, oleks kohe ajapikendus käes - siis pole vaja lähiaastail Ameerika peale mõelda :-D. Ühesõnaga, mitu kärbest ühe hoobiga. Ja mul oleks tõeliselt überhea meel neid näha üle pika-pika aja...

OK, aga aitab ka praeguseks. Ma lähen teen teise kohvi nüüd ja hakkan filmi vaatama :-P.

M.

The Cairo House

Cairo lennujaamas on tore raamatupood ja enne Egiptuse ringreisilt kojulendamist silkasin ma hästi korraks (see oli see kord, kui me lennuki väljumise ajaks väravasse jõudsime noh, pikemalt ei saanud) ikka raamatupoodi, et endale midagigi lugeda hankida. Aga võta näpust - seal, kus tavaliselt on Egiptuse raamatud, seal olid nüüd täiesti tavalised rahvusvahelised bestsellerid. Vaatasin ja vaatasin ja ma olin valmis juba niisama lennuki peale silkama, kui lõpuks ometi nägin mingit raamatut, mis pealkirja järgi Egiptusega kuidagi seotud on. Ega ma pikemalt mõelnudki, haarasin selle (see oli veel ainus ka seal), köhisin raha välja ja rallisin lennuki peale. Kohvi ei julgenudki ostma jääda, pärast kahetsesin...

No igatahes, see raamat, mis ma seal niimoodi ostsin - see oli "The Cairo House", autoriks Samia Serageldin. Ja osutus superheaks raamatuks! Ma sain selle täna läbi - pikalt mekutasin küll, aga see käis mul veel kõrbereisil kaasas ja kord lugeisn ühe peatüki, kord teise ja... Minu jaoks on see ebatavaline, vaat, kui ma ikka kord lugema hakkan, ma tavaliselt loen kõik ühe valuga läbi. Aga see oli kuidagi selline pikalt nautimise raamat ka.

Ja mis temas siis ägedat oli? Noh, see oli pooleldi autobiograafia, aga kirjutatud romaanina - ja kirjutatud väga hästi. Ja kuidagi nii, et ma sain väga hästi aru, mida ta öelda tahab. Klappis lihtsalt, noh. Ja ta vallutas mu juba proloogiga.

For those who have more than one skin, there are places where the secret act of metamorphosis takes place, an imperceptible shading into a hint of a different gait, a softening or a crispening of an accent. For those whose past and present belong to different worlds, there are places and times that mark their passage from one to the other, a transitional limbo: like airports.

...

Nor is this phenomenon limited to the expatriate and the globe-trotter. Watch the passengers arriving on the domestic flights, being greeted by family and friends, or by strangers holding up a sign with their company name. Watch the subtle shift to accommodate a change in status or expectations, as we play our many roles in life: boss and child, parend and lover, hometown hot-shot and small fish in a big pond.

...

But the true chameleons are the ones who straddle two worlds, segueing smoothly from one to the other, adjusting language and body language, calibrating the range of emotions displayed, treading the tightrope of mannerisms and mores. If it is done well, it can look deceptively effortless, but it is never without cost. There is no hypocrisy involved, only the universal imperative underlying good manners: to do the appropriate thing, to make those around you comfortable. For the chameleon, it is a matter of survival.

...

The curse of the chameleon is that, once it has blended into a new environment, it cannot imagine itself anywhere else.

Jah, väga meeldis mulle. Aga ma loodan, et enamik inimesi leiab oma eludes midagi rohkemat...

M.

Muumia needus

Täpselt aasta aega tagasi tulin ma eelmiselt safarilt koju ja läksin paar päeva hiljem sõbrantsiga squashi mängima, mis päädis mu Achilleuse kõõluse ribadeks lendamisega, nii et ma siiani lonkan. Vähem küll ja asi paraneb silmnähtavalt, ehkki aeglaselt, aga no põhimõtteliselt olen siiani sant.

Nüüd tulime me sellelt safarilt koju, ema läks eile rattaga supermarketisse ja tagasiteel hüppasid talle lapsed tee peal ette, nii et ta pidi neile otsa sõitmise vältimiseks kõrvale keerama ja käis rattaga vastu tee äärekivisid ja kukkus ümber. Nüüd on tal kints sinine ja pöia peal tõsiselt suur rusika mõõtu verevalum, nüüd lonkab tema - õigupoolest ei liigu üldse.

Kas asi on muumia needuses? Muumiaid me ju nägime üksjagu seal... Peaks teistelt reisilistelt ka küsima, kas nemad pole jalgu murdnud... Hmm... Võin on asi ainult meis, kes me teisi sinna surnute rahu rikkuma viime? Et siis meie peame karistatud saama?

Muuseas, mulle tuli veel üks asi meelde sellelt reisilt - mulle öeldi seal esimest korda naine. Nagu kõrvalseisja poolt, niimoodi muuhulgas. Sukeldumispaadi peal oli mingi eriliselt ülbete briti tibide punt ja siis mingil hetkel üks neist ütles minu kohta teisele kõva häälega: "I wish this woman would move!" Novat... millegipärast olen ma senini end alati tüdrukuna identifitseerinud, aga nüüd ma vist näen siis mitte enam tüdruk välja. Ja siis öeldi mulle veel teise isiku poolt ka, et ma esimest korda olen tüdruku asemel naise näoga. Nojah... Millal ma siis nii vanaks sain täpselt?

Aga siis lõpuks ka mõned pildid safarist. Olgu öeldud, et peaaegu ükski pole minu tehtud, sedakorda olid fotograafideks emme ja tema kaaslane...

Antiqa

Nii. Eile öösel jõudsime siis tagasi. Nii viie paiku hommikul sain koju, kuue paiku sain magama... Enne äratulekut tutvusin ma nimelt ühe lauluga, mis mulle kohe vägavägaväga meeldima hakkas, nii et ma ajasin pool tundi netis keset varahommikut laulu jälgi ja ülejäänud pool tundi tegelesin lihtsalt igasuguste asjadega. Aga ma olen sellesse viisijuppi totaalselt armunud :-D. Laulu ise leiab siit... Wust el Balad laulab ja kusjuures totaalselt ebaaraabialikult... Võib-olla sellepärast hakkaski meeldima mulle, et muidu on seal selline vinguv habibitamine kogu aeg, aga see on midagi teistsugust.

Aga safari siis... Läks väga kenasti ja puha. Grupp oli väike ja muhe, nihu ka midagi justkui ei läinud ja kokkuvõttes jäi mulje, et kõik jäid rahule. Ma olen nüüd jälle paar tooni pruunim, paar kilo õhem ja hirmus unine kogu aeg. Korralikku kohvi tahaks tarbida tonnide kaupa ja tahaks mõne päeva lihtsalt vedeleda voodis ja vaadata näiteks telekat või midagi toredat. Homme võib-olla, kuigi mul on juba praegu kogunenud mitu kokkusaamist ja kohustust homseks. Täna pole ka aega, sest hommikuks peab mul käsikiri toimetatud olema ja seda on veel... palju. Ja järgmisel nädalal tuleb vähemalt viie endise reisikaaslasega kohvil käia ja lobiseda ja järgmisel teisipäeval on Hollandisse minek - kas keegi äkki tahab kaasa tulla? Mul grupis vist mõni vaba koht veel... Pärastised plaanid on nii, et peale sealt tagasitulekut olen vist paar päeva kodus ja siis lähen Londonisse Liisile külla... ja siis pärast seda on asjad lahtised. Ega vist kodus kaua olla saa, aga... eks me näe, ütles pime.

Pilte tahaks teile panna siia... Emme tegi neid ikka üksjagu. Aga need sõitsid öösel Pärnusse, nii et selles osas tuleb pisut kannatada. Ilmselt teisipäeval näiteks jõuan nende üles panemiseni...

Muuseas, ma seekord sain endale korraliku triktrakilaua. Üks mul küll kodus oli, selline pärlmutriga ja puha - Khan el Khalililt kunagi ostsin. Sellel oli ainult üks häda - jube pisike oli ja koledad nupud oli ja jõle kribu oli mängida. Noh, aga seekord käskisin ma Muhamedil safarile enda oma kaasa võtta ja ta unustas selle koju, nii et ta ostis siis uue - ja reisi lõpus näppasin ma selle lihtsalt ära. Nii tore... Suur kobakas ta ju on, aga esiteks oli meil seekord ju otselend, nii et ei pidanud seda kaua näpuski tassima, teiseks on seda palju mõnusam mängida. Kohe nagu päris.

Sukeldumas käisime seekord ka ja seekord oli palju parem, kõrvadega polnud üldse häda ja kuna mul oli sama instruktor, kes eelminegi nädal minuga tegeles, siis ta lasi mul igasuguseid asju teha - lasi käest lahti ja ise ujuda ja vahepeal võttis mul vee all lestad jalast ja lasi merepõhjas kõndida ja igasuguseid lollusi teha. Hüppasime ja tantsisime ja muud säärast, siis näppis kalu ja... vahva oli. Ma küll tükk aega kahtlesin, kas ma ikka tahangi minna vette, sest eelmise korra teise sukeldumise kõrvavalu oli väga selgelt meeles, aga osutus väga toredaks. Mul on kohe tunne, et pean mingil hetkel minema sukeldumiskursustele :-D. Mitte Eestis, basseinipõhjas pole sugugi tore istuda tundide kaupa, aga... kuskil on kindlasti tore soe meri, kus seda teha saaks. Suht odavalt :-D. Eks me näe, ütles pime jälle. Kunagi, kui aega ja raha on. Ja nende kooseksistents on tihti välistatud. Aga... mõelda ja unistada ju võib :-D.

Midagi tahtsin nagu veel öelda, aga ma enam ei mäleta, mida täpselt. Ilmselt peaksin ma nüüd tõesti kohvi tegema ja lõpuks selle teksti juurde asuma...

Homseni siis.

M.

Jälle minek

Nonii, kümne minuti pärast kutsun takso ja kiman jälle lennuväljale. Sedakorda on siis ees safari.

Eile õhtul tulin sõbrantsidega kohvikust ja vihma sadas. Sellest seisukohast ei jõua ära oodatagi, et minema saaks. Vihmasadu iseenesestki pole ammu näinud - talvel sadas ju kogu aeg lund ja nüüd olen ma kuu aega Aafrikas rännanud... Päris jäle oli.

Aga kui ma koju jõudsin ja koduriided selga panin, teed tegin ja raadio mängima panin, tekkis küll selline tunne, et ei tahaks siit kuskile praegu... :-D.

Aga tegelt tuleb äge reis. Safari lihtsalt PEAB äge olema!

Nägemist siis.
M.

Sukeldumine

Kairo lennujaamast, lastega lendamisest ja kummalistest eestlastest

Oeh, tanane oo oli triangel. Ma pole saarast kaost ja korralagedust uheski lennujaamas veel nainud, mis tana oosel Kairos valitses. Asi selles koik, et puhapaeval keerati Euroopas kella, aga Egiptus on juba ammu suveajale ule lainud. Noh, kui me lennuki valjumise kellaaegu kinnitasime (kolm korda helistasime, et ule kusida), oeldi, et mis siis, et pileti peal on 2.10, tegelikult laheb 3.10. Noh, meie vaga ei uskunud ja hakkasime lennujaama minema ikka korraliku varuga. Noh, aga tee peal oli uks suur veoauto, mis vedas enda seljas mingit koppa voi kraanahakatist, umber kainud ja viierajalisest kiirteest oli tanu sellele lahti  ainult kaks rida. Istusime tukk aega ummikus, aga joudsime ikka enne uhte lennujaama, motlesime ise veel, et kull meil aega on. Aga nii kui me esimesest turvakontrollist labi olime, sattus muidugi nii, et me valisime koige aeglasemalt liikuvama jarjekorra ja selleks ajaks, kui meile oli selgeks saanud, et see jarjekord uldse ei liigugi, olid ulejaanud jarjekorrad ka koik umbes (koigile oli telefonitsi oeldud, et lennuk valjub tund hiljem, aga tegelikult avastasid koik lennujaamas, et oige aeg on ikka 2.10) ja tagatipuks piletivaljastussusteem streikis ja teenindajad ei osanud sellega midagi peale hakata.

Oh jah. Saime lopuks siis kolmveerand kaks pardakaardid. Selleks ajaks oli ilmselge, et lennuk kell 2.10 siiski valjuda ei saa, liiga palju inimesi oli veel jarjekorras, aga kiire oli varavasse jouda ju ikka ja loputud turvatootajad muudkui kiirustasid veel takka - aga arvake ara, kas varavas oli ka loputu saba ja tunglemine ja jarts ja ootamine voi mitte? Ma parast nii needsin ennast, ma oleks joudnud vabalt kohvi ara osta ja sappa tagasi minna, aga no ei julenud ju ka pariselt... 

No varavas siis... hakati inimesi bussidesse laskma. Topiti uks buss tais. Oodati kumme minutit. Buss ei liikunud kuskile. Tehti uksed uuesti lahti. Kasti inimestel valja minna ja teise bussi astuda. See buss soitis tuhjalt minema. Inimesed ootasid teises bussis kumme minutit. Neli bussi soitis tuhjalt terminali ette ja tuhjalt sealt minema ka. Nii. Lopuks saime meie ka bussi ja lennuki juurde. Mingil kummalisel pohjusel otsustati siis, et reisijad istekohtadel 20 ja edasi peaksid minema sisse lennuki eesuksest, samas kui eespool kahekumnendat rida istuvad inimesed peaksid minema sisse lennuki tagauksest. See paadis tohutu vastasseisuga umbes 19-20 pingirea kohal - keegi ei saanud enam edasi ega tagasi ja akrobaatikat tehti nii, et uhel hetkel lihtsalt koik need, kel oli onnestunud oma kohtadele jouda, lihtsalt hakkasid poolhusteeriliselt olukorra naeruvaarsuse peale naerma. 

Ja siis istus minu korvale mingi egiptuse paar, kellel oli sules nii pooleteiseaastane tudruk. See titt rookis kui ratta peal pool lendu - ja kusjuures mitte valust ega mingist hadast,  oh ei. Ta oli hullult roomus ja suu  oli tal korvuni kogu aeg, aga siis uhel hetkel lihtsalt pistis huilgama nagu porsas aia vahel.  Siis jai jalle vait ja vaatas naerul naoga ringi, aga kahe minuti parast jalle undas... Vanemad ei keelanud kah ja uleuldse. No hurraa. Nii vaikestega lendamisele tuleks tosised reeglid peale panna voi teha peredele eraldi klass voi midagi... Taiesti kohutav on kuulata kellegi loputut lougamist - ja eriti siis, kui ise hirmus vasinud oled ja tahaks rahus olla voi magada. Ma saan aru, et vanematele on lapsega randamine ka narvesoov ja raske ja puha, aga voora tite undamist kuulata on veel palju tuutum kui enda  lapse oma, arvan ma. Ja viimasel ajal on mulle alati saarased just ette, taha voi korvale sattunud. Nuud Tallinnast Prahasse lennates oli mu selja taga uks laps, keda ema kogu aeg ules mu seljatoe peale upitas, kust see jompsikas siis peotaie juukseid mul korraga valja tombas. Ja uks koige katastroofilisem kord oli siis, kui mu selja taga istus umbes neljane jompsikas, kes kogu lennu jooksul jalgadega vastu oma esiistet tagus ja sihtis oma jalad tapselt sinna seljatoe ja istmepadja vahele, kust mu ahter tema tossuotsi vaga teravalt tundis ja mind tonksiti niimoodi kolm tundi. Isegi sòògiajal. Ma kull uritasin teha lapse isale selgeks, et kaskigu poisil see ara lopetada, aga isal oli paris poogen... Oh jah...

No igatahes, eluga joudsime me siiski Prahasse ja nuud on aeg ka peaaegu parajaks tehtud, tunni aja parast peaks teoreetiliselt hakkama lennukisse saama. Tanu taevale, siin C ja D terminalis on selline hea internetikohvik, mida asjatundmatu hing kuidagi margata ei oska, nii et siin on alati arvutid vabad ja tana pole siia enam kui kahe tunni jooksul uhtegi hingelist eksinud. Minul on hea meel - pakilisemad kirjad on vastatud saanud ja aeg ka samas parajaks tehtud... Hurraa.

Hasti, aga eks ma siis nuud lahen ja otsin oma kummalise seltskonna jalle ules. Monikord on mul kull eestlaste parast piinlik - ja seda eelkoige suhtumise ja rahakusimuste parast... Eile kaisime Niiluse ohtusoogikruiisil ja seal tehakse ju showd. Vaga hasti tantsiti ja tantsijad ja band kogu aeg kutsusid vaatajaid ules plaksutama. Kogu saal plaksutas ja nautis, aga ainsad, kes istusid kui kivikujud, olid eestlased. Ja siis toodi neile arve, kus oli kirjas, et jook on nii ja nii palju ja maksud juurde 12% on nii ja nii palju. Nemad muidugi maksid ainult joogi hinna, jattes maksud ja kogusumma uldse vaatamata. Kui ma siis hatta sattunud kelneritele appi laksin, olid meie omad veel pahased ka, aga et miks nad siis naitavad tseki peal, et joogi hind on see, kui sellele veel mingid maksud lisanduvad. Uhesonaga, nad tegid sellest, et kokkuvottes tuli neil umbes 10 krooni rohkem maksta, piinliku intsidendi ja tegid nagusid seal kovasti, jootrahast ei maksa raakidagi... No toesti, habi hakkas. Eriti sellisel maal, kus tegelikult peenraha pillutakse siia-sinna ja jootrahagi antakse koigile. Ja uleuldse nagi tsekk valja nagu ikka: rida joogi nimega, selle all rida, et maksud nii palju, selle all kriips ja koige all suurelt ja rasvaselt kogusumma. Selle peale andis ikka tulla, et maksta tseki algusest uks rida ara ja teist mitte... :D.

Uleuldises plaanis hakkasid nad reisi lopuks uksteisega ja minuga ikka natuke rohkem suhtlema ka.ja sulasid pisut ules, kuigi ma juba kahtlustasin, et ma ei hakkagi neist kunagi aru saama. Moosese mae otsas, mille raskused alati uhendavad, kaisid peale koige noorema tudruku koik ara ja parast seda oli,juba toeliselt uhtsust tunda. Isegi too 77-aastane proua kais tipus ara... On ikka sindrima kova tegija see madaam! Palju arksam ja elavam ja sportlikum kui nii monigi temast poole noorem olev hing. Muidugi, tema tegi mae otsas ka skandaali, sest uks beduiin peaaegu taris ta poolest maest ules, aga parast keeldus naine talle maksmast. Lopuks vist teised reisilised utlesid ise, et nad maksavad vanaproua eest siis ise, sest neil oli piinlik, aga selleks ajaks oli too beduiin ka nii puha viha tais olnud, et olla minema puhkinud kui punane kurat ja jaljetult kadunud... Oh jah.

Hasti, aga nuud on nii, et poole tunni parast algab pardaleminek ja ma kaon.

Pakaa,

M.

Egiptimaal

Sattus kuidagi rohkem aega olema ja hotelli on vahepeal isegi arvutinurgake tekkinud, mille hinnad suhteliselt moistlikud on, nii et motlesin ules tahendada, et selle reisi jooksul on mul onnestunud uks vaga age uus asi ara proovida: eile kaisin nimelt sukeldumas. Sellest on mul agedaid veealuseid pilte ka, aga no need peavad kannatama, kuni koju jouan. Aga hirmus vahva oli, esimene sukeldumine laks suureparaselt, teise korra ajal hakkas uks korv koledat valu tegema ja enne laks kumme minutit aega, kui selle korda sain. Parast kull krobises teine... tegelikult krobiseb pisut praeguseni valja, aga vahemalt ma jalle kuulen. Ja oi, ma pean vist sukeldumiskursustele minema, see oli vaga vahva.

Grupp... on selline imelik. Midagi nad ei kuule, kunagi nad ei kuula, millegi vastu nad huvi ei tunne, naljade peale ei naera, suhelda ei taha ja kui midagi uldse kusivad, kusivad selliseid asju, mille peale ikka annab tulla... ja kui ma siis neile vastused otsin voi suunan nad kuhugi, kust vastust saada, siis nad utlevad, et ei, ma niisama kusisin, ega mind tegelikult ei huvitagi. No umbes, et palju selles lennukis, millega me tuleme, kohti on - kuigi see on iseenesest tegelikult taiesti normaalne kusimus, mul uhtegi sihukest ei tule praegu pahegi, mis mind on pannud kulmu kergitama. No igatahes, ma siis vastasin, et umbes 130, aga selle peale vaadati mulle tuhjal pilgul otsa. Ma siis koukisin juba ara pandud pileti valja, vaatasin lennukimargi valja ja utlesin, et margi jargi otsustades on sellistes 126-136 kohta... Ja selle peale oeldi, et oi, ega ma tegelt nii tapselt tahtnudki teada, ma niisama kusisin. Hindadega sama lugu, kogu aeg kasivad mul kusida millegi hindu... ja te ju teate kull, mis siis juhtub, kui siin kellegi kauba kohta hinda kusida... Ei saagi nimelt sellest muujast lahti, tuleb voi lennujaamani kaasa ja poeb kohvrisse. Hada ja viletsust. Ja ma pean iga asja vahemalt triljon korda utlema... ja siis tulevad lopuks koik ikka ukshaaval kusima, et kuidas selle kateratikaardiga siis oligi. Oeh... ja uhed kardavad koiksugu haigusi, et paljajalu tuli snorgeldamislaeva tekil kaia, et sealt saab ju seened. Ja snorgeldamisvarustus polnud desinfitseeritud, et loodetavasti sealt haigusi ei saa. Ja seda ja teist ja kaheksandat.

Ja mind on alati pannud imestama, miks koik arvavad, et mind vaga huvitab, kui tihti nad kakal kaivad... Koikide reiside peaaegu koik reisijad arvavad suht eranditult, et nende potiteemad on vaga haaravad. Selles mottes, et koht pole kellelgi lahti olnud, seda on nad isekeskis arutanud vahemalt kakskummend korda. Aga uks vanaproua haaras mul teise reisipaeva hommikul noudlikult varrukast ja seletas vahemalt veerand tundi, et temal on koht kinni ja et ta juba terve kilo aprikoose ara soonud, aga ikka pole potil kainud. Ma kuulasin muidugi viisakalt ja momisesin kaasa, aga kui ma korraks otsivalt ringi vaatasin, kas buss on tulnud, siis sain veel noudlikuma tou ja kohe tommati mind jalle fuusiliselt talle otsa vaatama ja kuulama... Oh jah. Ja ei ta kuulanud seda, et alles teine reisipaeva hommik, mis reisikohukinnisusest saab juttu olla... Ja uleuldse, kui ma utlesin, et mul on ainult soetabletid kaasas, oli ta varmalt valmis need ka kohe pintsli pistma...

Seekord on igasugused jaburad inimesed kohapeal ka kaasas. Tavaliselt tunnen ma igal pool kohalikke giide juba ammu ja enam-vahem samad inimesed on kaasas. Nuud on Luxori erandiga koik teised olnud. Kairos oli uks tore tudruk, aga kui ma talle peapesu tegin, et ta pool tundi hiljaks jai ja jargmisel paeval ka 10 minutit hilines, siis ta nii solvus, et temaga vist on labisaamine nuud untsus. Siis on mingi sult poiss, sihuke paks ja vodisev ja ilma igasuguse motlemisvoimeta. Ma kohe jalestan, kuidas paksud suldid poisid oma kae sulle niimoodi pihku lajatavad, et kohe kogu kehaga tuleb pingutada, et seda ulal hoida ja veel raputada ka. Ja tana oli mingi nuubia poiss, sihuke muidu paris nunnu teine, aga ma nuud ei tea... Et veider...

Aga no mida ikka, mul on ainult 10 minutit veel netiaega, ma vaatan oma meilid ka nuud ule. Homme korbesse ja beduiinide juurde.

M.

Kes tahaks tulla kõrbereisule??? 3-11 aprill. Väga kiire.

Siit saab kirjeldust lugeda. Siit saab muidu lugeda. Igavesti vinge loodusreis on. Ja pärast saab poolteist päeva Hurghadas ujuda ja päevitada ja puhata. Väga kiire on!

Mõni pilt Egiptusest ja Halloweenist...

Nonäe, siin ühte püramiidi on isegi aimata, aga seal vasakul peaks olema tolmupilves veel üks Giza püramiididest ja siin kuskil keskel ees peaks olema Sfinks ka. Et nii kõva liivatorm oli... [ilma päikeseprillideta pühiks me siiani silmadest liiva]

Ja siis vahetult tagasijõudmise järel oli Halloweenitada tarvis takkajärge ju. Arvake ära, kes temaatiliselt ideepuuduses vaeveldes end muumiaks tegi :-D?