Lambakasvatajaks minemisest ja töövahetusest tasuks tegelikult kohe pikemalt rääkida. Aga see jutt tahab veel natuke mõtlemist ja sõnastamist. Seepärast ignoreerin praegu pealkirja seda tahku ja keskendun rohkem siiski mainitud Šoti põhjasaartele. Ma nimelt veetsin seal äsja kaks ääretult toredat nädalat. Jõudsin tagasi Luxi juba poolteist nädalat tagasi. Aga muljed on sellised, et ma siiamaani natuke elan veel sealsetel rannaniitudel ja -kaljudel. Üle pika aja suutis üks koht Euroopas mind üsna suuresti üllatada. Ja sellepärast tuli kohe kirjutamise isu ka.
Neil kõigil on siiski üks ühine nimetaja. Mitte ühelgi saarel pole mitte ühtegi puud, sest kõikjal puhub
selline lõõtsuv püsituul, mida ma veel mitte kuskil maailmas tundnud ei ole. See puhub iga maast natukenegi kõrgema asja lõpuks lihtsalt ära merele. Puudel pole mingit lootustki. Ja majade katused on lihtsalt merekaljude küljest lahti murtud suurtest ja võimalikult terviklikest rasketest lubjakiviplaatidest, sest muidu ei oleks neid ka enam juba ammu. See tuul on ikka nii vägev, et mõne kõrgema panga peal ei saa kaljuservale läheneda
rohkem kui viie meetri kaugusele, sest ootamatu tuuleiil on suuteline inimest mitu sammu
edasi puhuma ja nii võib sealt lihtsasti alla pudeneda. Tuulega lendasid mul päikeseprillid päris mitu korda peast, paelaga kaela
riputatud pooleteisekilose fotoka alleshoidmisega oli tõsiseid raskusi ja telefongi kadus nii mõnigi kord käest, isegi kui ma hoidsin sellest kahe käega
kinni ja üritasin pilti teha. Kusjuures iga viimane kui saarlane selgitas meile, et meil on ilmaga väga vedanud, muidu ei ole kunagi nii päikeseline ja kena. Nägime ka mõnda suplejat, ehkki veetemperatuurilt ei maksa palju loota. Raamatute väitel soojeneb see suvehooaja lõpuks heal juhul 13 kraadini. Ühtlasi on seal normaalne, kui 56 päeva sajab järjest vihma. Ja tuulega kohanemiseks on kohalikel isegi omamoodi toolidisain välja töötatud. Nad
on toolile leeni asemel surnukirstu moodi kastselja teinud, et see natukenegi
tuult kinni peaks.
Veel tuulest rääkides - nende järgmiste piltide tegemise ajal valitses näiteks selline tuul, et ma ei olnud üldse kindel, et pildid üldse teravadki tulevad. No niimoodi raputati ja väntsutati, et mu (kordan: pooleteisekilone) fotokas oleks mitu korda peaaegu ära lennanud. Kaelarihm lihtsalt ei püsinud sellise tuulega ümber kaela ja käed said ka ikka korralikku trenni, sest kogu aeg tuli aparaadist kramplikult kinni hoida. Ükski lind ei suutnud normaalselt lennata, nad lihtsalt loovisid ja üritasid tulutult koju pääseda. Nii kui uut katset alustasid ja õhku tõusid, viis tuuleiil nad minema ja selle vastu polnud võimalik isegi võidelda. Nad lihtsalt läksid sellega kaasa, üritasid kuskil maanduda nii, et tuul neid päris vastu kaljut puruks ei viskaks, ja üritasid uuesti. Pesa peale oli vaja ju kuidagi tagasi saada. Päris kahju oli neist. Noja lammastel tahtis tuul peaaegu villa seljast ära viia, nii et nad pressisid end lagedal maastikul igasse väiksemassegi lohukesse, ja, näete, õnnestus tabada ka üks lunn, kes oli tuule käes üsna räsitud ja karvane.
Suurema osa ajast
oli mul seal saartel seljas 6 kihti riideid: pluusi mõõtu spordirinnahoidja, selle peal pikkade käistega
spordisärk, selle peal dressipluus, selle peal fliis, selle peal sulevest ja
selle peal veel talvine sulejope. Pähe käis kõigepealt fliisikapuuts, siis
villane tutiga talvemüts ja selle peal sulejope kapuuts. Nende kõigi sees, vahel ja peal käis
veel kaela ümber pikk ja paks Šveitsist ostetud fliisist suusabuff. Siis sai
enam-vähem olla. Kui just kogemata tuulevarju ei astunud, sest kui tuult ei
olnud ja päike paistis, hakkas niimoodi kohe tohutult palav. Ühtlasi sadas
natuke iga 5 minuti takka. Või ehk on see liialdus. Võib-olla jäi sajukeste
vahele siiski ainult 4 minutit. Aga need olid tavaliselt ilusad ja
päikeselised. Jõudis päris mitu ilusat pilti teha.
Eelmainitule
lisaks üllatas mind nendel saartel valitsev vabadus, inimeste vähesus ja sellest tingitud suur
usaldus kõikide külastajate vastu. Kuna poode, kohvikuid ega isegi võõrastemaju
enamikel saartel ei ole, on kohalikud meisterdanud tee äärde kastikesed, kuhu mõni
perenaine on pannud iseküpsetatud kooki, limonaadi, šokolaadi, mune, moosi ja
rahakassa. Võta, söö ja maksa südametunnistuse või lisatud hinnakirja järgi. Mõnes
kastikeses oli ka kaardimakseterminal koos õpetusega, kuidas seda kasutada.
Praktiline ju, kellel tänapäeval enam sularaha üldse oleks?
Ka saarte üksikud linnakesed on seal suure osa ajast inimtühjad, nagu näha juuresolevatelt piltidelt. Kuna nii saared kui ka nende ainsamad linnakesed on nii hõredalt asustatud, soovivad linnades suhelda ja trügivad pildile ainult mõned kassid. Päriselt. Ainult kruiisituristide külastusajal mingitel nädalapäevadel vahemikus kell 14.00-16.30 võis väikest saginat märgata. 
Sellele lisaks on sealsed vaatamisväärsused tõeliselt erilised. Sellised, mida ma mujal üldse näinud pole. Näiteks vaatasime me kümneid broche. Need on põhimõtteliselt sellised kaitseotstarbelised rauaaja tornelamud, millest ma polnud varem kuulnudki.
Absoluutselt kõikide saarte kõikide vaatamisväärsuste ja kõikide asulate ühiseks nimetajaks võiks aga olla
miniatuursus. Muuseum koosneb näiteks ainult ühest saalist, lossid on Euroopa
mandriosa omadega võrreldes tillukesed ja algelised ning kiviaegsed kalmed on üldse nii pisikesed, et nendesse saamiseks tuli 5-10 meetrit käpuli mööda
kivist tunnelit roomata. Arusaadav ka, need on 5400 aastat vanad. Vanemad kui
Giza püramiidid. Sellegipoolest olid need hullult ägedad. 5400 aastane kivist voodi
ja kivist seinakapp on ikka. Noh, panevad ikka mõtlema. Selliseid kiviaegseid auke oli seal ka tõesti hirmus
palju. Mõni päev me olime nagu vihmaussid, muudkui aga ainult roomasime maa
alla ja maa alt välja. Takkajärgi tarkusena ütleks, et heleda jopega ei maksa sinna minna.Mulle meeldis, kuidas seal saartel kõik toimib – usaldusväärselt, ehkki natuke suvaliselt. Saare ainus pood on iga päev lahti küll, aga näiteks ainult kaks tundi päevas. Praamid käivad küll, aga täna kimage igaks juhuks ruttu sadamasse, sest just täna nad erandkorras „lõunaajast teeajani“ ei käi, mida iganes see siis päris kellaaegades ka ei tähendaks. Lossivärava võtit võite küsida kõrvalasuvast hotellist „igal mõistlikul kellaajal“ (vt kõrvalolevat pilti). Õhtusööki saab küll, aga ainult sellest hotellist ja ainult siis, kui te juba nädal tagasi broneerisite. Avalikke käimlaid on väga vähe, võib-olla üks saare peale (praamikai peal), aga need on alati korralikud, puhtad, värskelt seebitatud põrandaga ja igas viimses kui ühes neist on tasuta saadaval hügieenisidemed ja tampoonid. Kui järsku on vaja või sul pole raha, et ise osta.
Mulle kohutavalt
meeldisid sealsed rannikumatkad. Lunne, suulasid, meriskeid, karikormorane ja
igasuguseid muid linde oli miljoneid. Hülgeid nägime mitmekümneste puntidena
ikka no päris sageli. Ja, pange tähele, ma pole tegelikult juba aastaid isegi kuldnokka mujal näinud. Igal pool on ainult musträstad.
Lambaid, Šetlandi ponisid ja pulle kohtasime ka
loendamatul arvul. Pulle armastasid nad eriti panna vaatamisväärsuste ümber
karjamaale. Kusjuures ainus viis vaatamisväärsuse juurde pääseda oli kõndida
läbi sellesinase karjamaa. Ma enam ei mäleta täpselt, millised, aga vähemalt
kolm vaatamisväärsust jäigi meil rõngasninaliste pullimütakate pärast
vaatamata. Jänes tuli püksi, noh. Isegi lehmakari ajas ükskord natuke närvi ja
sundis poole tee pealt tagasi pöörama.
Need loomad olid seal saartel lihtsalt kõik nii sotsiaalsed, et kui inimest nägid, oli ikka kõigil vaja kohe juurde tulla ja midagi öelda. Ma, linnatüdruk, ei tea ka, mida teha 20 sihikindlalt minu poole sammuva lehmaga. Loota, et nad siiski kahe sammu kaugusel seisma jäävad? Pai teha? Koledat häält teha? Kintsu peale laksu anda? Nad lihtsalt eemale lükata? Mitte lasta end häirida? Kuna saartel puid ei kasva, polnud kuskilt ka kaigast ega vitsa demonstratiivselt kätte võtta. Aga kui nad äkki suures põnevuses kõik kambakesti mulle ümber trügivad, varba peale astuvad või jalaga annavad? Ei jäänudki muud üle kui ümber pöörata ja kergelt tõtakal sammul karjamaalt põgeneda. Mitte nende konkreetsete pildil olevate elukate eest, nemad olid ülisõbralikud, aga ühtede teiste. Suurte ja mustade.
Isegi hülged on seal äärmiselt sotsiaalsed, muide. Ujuvad rannal
kõndijaga kaasa ja muudkui upitavad ennast veest välja vaatama, et mida sa,
imeloom, siin küll nüüd siis niimoodi teed ja kes sa oled? See kõik on
kohutavalt äge.
Süüa saab neil
saartel ainult tiba üheülbaliselt. Igaks hommikusöögiks on ikka ainult täpselt
full English breakfast, eineks tee skoonidega, kui saarel juhtumisi mõni kohvik
on, ja õhtusöögiks fish & chips. Oma miljonitest lammastest pole nad söögiks
ühtegi andnud. Toidulaua järgi ei saanud ka aru, et nad oleksid seal maailma
mastaabis arvestatavad koorikloomade tarnijad ja mitmekesiste kalaliikide
püüdjad. Krabipüüniseid ja kalavõrke oli küll igal pool ohtralt, aga krabi sai salatina vist täpselt kahel korral. Isegi heeringat sai vist täpselt ühes kohas, ehkki Baltasound olevat
olnud kaua aega maailma heeringapealinn üleüldse. Võib-olla ei olnud parajasti hooaeg või midagi.
Eino, mulle tegelikult maitsevad nii nende hommikusöögid kui ka friikartulid. Aga midagi värsket tahaks teinekord siiski ka ja pärast kahte nädalat praekraami söömist on ühtlasi vaja tükiks ajaks dieedile hakata. Oi, ja järgmine kord tuleb heaga oma purukohv kaasa võtta, sest see, mida seal saartel üldiselt kohviks nimetatakse, sisaldab kohvi umbes pooleteistkümne kohvioa jagu.
Kõik teed peale
põhisaare peamaantee on sealkandis üherealised ja möödalaskmistaskutega.
Ühtlasi on kohalikud armastanud teha need teed sellised eriti kitsad õrred, mis
on ümbritsevast maastikust ja maapinnast märksa kõrgemal. Seal tuleb ikka väga
täpselt sõita ja eriti hoolsalt teeääri valvata. See aga ei takista kohalikke
sajaga kihutamast. Seejuures pean silmas sadat miili tunnis, mitte sadat kilomeetrit,
onju! Eriti kiiresti eelistatakse rallida kurvis ja pimedatel nõlvadel.
Jalakäijana tuleb õppida hüppama auto lähenemist kuuldes sõna otseses mõttes
täiesti kraavi, olgu siis jala või rattaga. Õnneks on saartel rahvast nii vähe,
et suurema osa ajast on võimalik hakkama saada ilma kaasliiklejaid kohtamata. Näiteks on mul päris hea meel, et selle tee peal keegi vastu ei tulnud, seal polnud möödalaskmistaskuid ka.
Lisaks sellele,
et ma pidin sõitma elus esimest korda ise praamile (kohe tosinaid kordi ja
seejuures veel Inglise autoga, mille käigukast on vasaku käe all), tuleb seda sealkandis teha üsna sageli
tagurdades. Mööda pisikest rampi. Pisikesele praamile mõne traktori kõrvale
pilusse. Oeh. Ütleme siis nii, et sain alustuseks küll. Aga pärast teist korda hakkasin
minema kergema vastupanu teed. Kohe, kui mõni merekaru ütles, et tagurdage aga
peale, tegin nutunäo, ulatasin võtmed ja ütlesin, et tehke selle autoga, mis
tahate, mina ei oska. Iga kord sai auto tagurpidi vähem kui 20 sekundiga
õigesse prakku. Nad seal on uskumatud tagurdajad. Vist on palju nende õrsteede
peal harjutanud. Iga viimne kui üks nendest sõitis tagurpidi sama kiiresti kui
edaspidi ja manööverdamises ei tundunud ka vahet olevat. Mul on veel
arenguruumi.
Väga olulise varia mõttena, mida ma muudesse lõikudesse integreerida ei oska, aga mida ma tahaksin kindlasti mainida, ütleksin, et ma ei ole mitte kuskil näinud suuremaid rabarbereid. Need põõsad olid seal kohati ikka suuremad kui kohalikud hütid ja neid kasvas igal pool. Nagu ka võililli, mis olid sealse pinnasega ka ülirahul, ulatudes tihti lausa põlvini.
Ja kuna jutt läks juba varia peale, siis sobib siia hästi ka väike valik variateemalisi pilte, mida ma muude lõikude juurde ära paigutada ei osanud. Näiteks nendest turbamätastest. Mõned saared olidki ainult turbahunnikud ja vähesed kohalikud kuivatasid ise omale tagaaias briketti. Lõikasid aga labidaga parajad ribad ja ladusid niimoodi kuivama. Kuskil pidime aga ka natukest aega turbaga köetavas toas viibima ja see suits oli ikka päris kirbe. Võttis silmad vett jooksma ja jäi nii hästi külge, et me suitsesime veel terve päeva takkajärgi...
Või laevavrakkidest, mida oli igal pool. Mõned olid kohaliku tüüpilise hiigeluulega pahaaimamatult saarte ümbruse koledatele karidele sattunud, teised olid II maailmasõja ajal taotluslikult põhja lastud, et takistada vaenlase laevade liikumist. See konkreetne pilt on tehtud lennukiaknast, mistap ei oska öelda, millise juhtumiga selle vraki puhul täpselt tegemist on. Aga vrakke nägime palju. No tosinat ikka. Mida on rohkem kui mu elus siiani üldse kokku.
Noja siis veel mõned pildid, mis kuskile hästi ei lahterdunud...














































































