Telefonikeskjaam

Kui tüütu võib üks telefoninumber olla? Selles mõttes, et võtke mingi suvaline klienditeeninduse number. On vaja midagi küsida või muret kurta ja helistad - aga võtab vastu automaat, mis kirjeldab muresid ja siis tuleb sul end lahterdama hakata. Esimesel juhul vali üks, teisel juhul vali kaks, kolmandal juhul vali kolm. OK, paned endale diagnoosi ja valid ühe neist numbritest, kuigi tundub, et päris täpselt ei sobi justkui ükski kategooria. Loodad, et vastab keegi mõtlev olend, kellele saad oma häda ära kurta... Aga võta näpust - järjekordne lahkamine: on sul toote tagastusmure või garantiiprobleem - vali üks või vali kaks. Aga kui mul pole kumbagi? Tahaks lihtsalt infot saada??? OK, valid sealt emma-kumma... järjekordne valik: à la tahad välja vahetada või midagi muud teha? OK, selle veelgi sobimatu valiku langetamise järel siis hakatakse sulle kuradima klassikalist muusikat kõrva laskma... midagi võimalikult voogavat ja mahedat tingimata, millele aeg-ajalt rahustav meeshääl peale ütleb: "All our people are busy at the moment. You will be served as soon as some of them become available. By the way - the cost of the call is 3.45 EUR per minute plus additional network fee and in case of an international call, probable other fees". Urrrrrrrr...... Siis istud telefoni otsas veerand tundi ja kuulad seda muusikat ja rõõmustavat teadaannet ning lõpuks võtab vastu keegi, kes ütleb, et sorry, aga ma ei oska teile selle kohta midagi öelda. Võib-olla saate te teiselt numbrilt infot, aga tegelikult info üldse puudub...

Helistad teisele telefonile: sealt mängitakse kohe algusest saadik klassikalist muusikat ja viidetakse võimalikult palju aega sellega, et sulle seitsmes keeles selgeks teha, et kõnesid lindistatakse. Lõpuks ometi vastab keegi kena viisakas noormees, kes ei oska mulle ka õnnetuseks mitte midagi öelda, aga kes vähemalt kohusetundlikult kogu mu võimalikult lühikeseks ja konkreetseks treitud selgitusjutu ära kuulab. Ma kujutan elavalt ette teda lõpuks toru otsas habet silitamas ja tal on nii tõeliselt kurb meel, et temagi mulle midagi öelda ei oska ja päriselt ei saa kõigest aru ka hästi, aga seda ei julge ta kuidagi tunnistada ka... Lõpuks tõdeb ta vabandavalt nii: "I'm sorry, it's not a complete chaos over here, but it's close to it." Niipalju siis sellest...

Pagana prantslased armastasid ka nii teha, meie interneti sissepanemisega ja katkestamisega oli nõnda igavene jebla. Ja üleüldse, iga telefoniga ei funka see, et vali nüüd kaks või kolm sinna otsa - minu kodune telefon seda ei tee... Mobiiliarved tulevad seda ümmargusemad! Ja miks pagana päralt nad ei võiks panna mingit inimest sinna tööle... Ma vihkan robotitega rääkimist!!! Inimesed võivad küll toru otsas öelda, et nad midagi ei tea, aga need pagana lindistatud kübertädid saa sedagi poetatud, ainult hoiavad sind toru otsas...

POSTSCRIPTUM: Siiski tuleb tõdeda, et sellel viisakal noormehel oli piisavalt südametunnistust, et asja natukene uurida ja mulle tagasi helistada. Ainult et tagasi helistades tõdes ta vaid, et nüüd on ta veelgi suuremas segaduses... Oh elu, elukest...

Mis nüüd siis

Mida ma nüüd tegema pean siis??? Laupäeva hommik on, kell on natukene üheksa läbi ja ma olen kõik hädavajaliku juba ära teinud - isegi teine tass kohvi on peaaegu joodud. Nimelt helistati mulle täna hirmus varakult ja mina arvasin, et äkki on emme, kargasin pikast ja põnevast unest atakiga üles ja siis selgus, et täiesti mõttetult... Uni oli veel väga vahva ka :D Millegipärast pidasin loengut - kuskil pööningualuses magamistoas ja ainult iseendale - ja kui ma selle ära lõpetasin, tuli keegi, viis mu Porta ette jõulukuuse alla ja kallas mulle toore muna suvekäekotti, mille peale mina ülisolvunud olin, aga teistel jube naljakas oli. Siis anti mulle ports raamatuid - neidsamu Baroki raamatuid, mis valmis said ja mis müügile kohe tulevad (või äkki juba ongi?) - aga ikka rohkem, kui need muidu ettenähtud eksemplarid. Siis läks meil kismaks selle muna üle ja... siis helises telefon. Eriti totakas, nii tahaks teada, mis edasi sai...

Uf, ja üleüldse on jõle, kui keegi helistab, kui ma magan... Ma absoluutselt ei kannata, see ehmatab nii ära ja mitte millestki ei saa aru ka... Arvutult karikaturseid juhtumeid on ette tulnud, kus ma näiteks üldse pole taibanud, et telefon on (mitte äratuskell - mul on telefon kahes funktsioonis eks, siis on kerge ühte helinat teisega sassi ajada) - mõnikord ma ju ei taba õiget nuppu pimesi ja eks ma siis kobades vajuta kõike, et see ainult vait jääks - ja võtangi niimoodi hoopis kõne vastu, selmet äratuskell kinni panna... Ise magan loomulikult rahus edasi ja telefonist kostnud küsimuste ja seletamiste peale pobisen lihtsalt poolunes lollusi ja mõtlen poolvaljusti. Jabur...

Hea uudis on see, et emme oli ka siiski öösel sõnumi saanud ja on lootus, et nad pääsevad sealt südaöö paiku isegi lennuki peale - siis saab nad pühapäeval lennujaamast kätte. Jee-jee!!!

Jama

Hmm... Jama värk... Minu emme on nimelt praegu grupiga Tais eksole. Noh... ja peaksid varsti tagasi ka tulema... Aga huvitav, kuidas küll? Selle artikli järgi on igasugune lootus õigeaegseks naasemiseks kadunud, sest siin ennustatakse lennujaama kinniolekut laupäeva õhtul kuueni ja nemad peaks tagasi tulema oma 16 tundi enne seda tärminit... Väga jama... Ja kui juba asi hiljaks jääb, siis teate küll, kuidas käib - esmajoones pannakse uute lennukite peale need, kes seal juba mitu päeva tagasipääsemise võimalust on oodanud, ega nad siis ka üpris kindlasti ei mahu ja...

Joy to the world...

The guy who reads your fortune is not feeling well. We hope you are.

Misasja, nüüd hakkabki nii olema või?

Aga ei, tegelikult ei tahtnud ma mitte sellest rääkida. Tahtsin rääkida hoopis sellest, et ma tunnen end tõesti well, sest täna oli lihtsalt supercalifragilisticexpialidocious päev. Algas see kõik sellega, et mul polnud tänaseks päevaks nähtud ette muud kui lõputult laulmist. Kell kümme algas esimene proov, kella kaheni kestis (kusjuures, ma ei pidanud algselt seal midagi laulma, aga lõpuks laulsin ikka kõike... - mis sa muidu passid, öeldi), siis kerge asjalik-arutlev lantš ja hõõgvein ning siis kell seitse uus proov, mis läks sellele järgnenud mokalaadaga ka vist oma poole ühteistkümneni välja. Selgituseks piisab ühest sõnast - jõululaulud. Täpsemalt öeldes - palju jõululaule.

Olgem ausad, lõpuks oli mul juhe nii kokku jooksnud, et ma ei saanud enam mitte millestki aru - sellest, mida ma laulan; sellest, mis noodist ma alustama peaksin ja kui meile hääli anti, ei suutnud ma parimagi tahtmise juures enam akordist oma häält kätte leida, kuigi ma olen seda ju kogu aeg täiesti automaatselt teinud... veider... Lihtsalt ühel hetkel läks mõistus absoluutselt segi. Kõik hakkasid laulma ja mina passisin vait. Uus katse. Samamoodi. Veel kord. Magasin maha, aga võtsin hilinemisega vähemalt õige noodi. Uuesti - olin ajaliselt täpne, aga noot ujus käest ära... Kui närviajavalt veider.

Päeva tegi nii toredaks aga pigem see, et ma nägin kogematasel kombel nii palju inimesi tänaval, keda ma muidu pole hirmammu näinud... ja neid, keda olen küll näinud rohkem, aga keda võiks/tahaks alati VEEL rohkem näha ja noh... Päris mitmele neist olin ma pikemat aega plaaninud helistada ka, aga puudus sobiv põhjus (ja kui mõnele veel võiks öelda, et kuule, pole sind pikka aega näinud, et tahaks lihtsalt niisama kokku saada, siis kõigile päriselt ikkagi mitte) ja eks ma lükkasin seda siis kogu aeg edasi. Aga näed - nüüd on absoluutselt kõik mured murtud, trehvatud, ära räägitud, kohtumised ja edasised plaanid paika pandud ja puha... Kõige veidram on asja juures see, et ega ma täna väljas eriti ju polnud - lihtsalt prooviskäik edasi-tagasi, edasi-tagasi... ja selle väikese maa peal nad kõik siis niimoodi nagu tellitult tee pealt eest leida... [Ja of course sellisel päeval, kui ma üldse kõige parem välja ei näe, sest ma olen arvestanud päevapikkuse kooriprooviga ja olen seega mugavalt teksades ja suvaline, mingid punnid ka kerkisid eelnevalt just näkku ja üldse :D On mured jah... Ei, tegelikult ma rohkem nalja pärast, mul oli tõesti hea meel...] Kellelgi oli minu suhtes täna väga soosiv tuju...

Meie katuselt langes lumelaviin allolevale autole, mille kapotis oli suur auk ja esiklaas vajus sisse... Ärge parkige räästa alla!

Ja üleüldse, ma nüüd lähen duširuumi luurele.

Minu pisikesse peakesse ei mahu...

Et kui on olemas kohustuslik aine ja valikaine, miks siis veel luua selline vahva asi nagu kohustuslik valikaine?

Ja kui on olemas eksam ehk hindeline õpikontrolli tulem ja arvestus kui mittehindeline (ehk siis arvestatud = käib küll), milleks siis mõelda välja hindeline arvestus?

Aga tore on teada, et Narva, millele ma uhkelt valssi deklameerides oma panuse andsin, oli hindeline arvestus ja et me saime selle eest ainsa grupina A. Aga ikkagi - miks siis mitte eksam?

The guy who reads your fortune lost his psychic powers (and his job). We hope you are feeling lucky.

Novat, misukene päevaennustus sedakorda... Aina veidramaks lähevad, päriselt ka.

Aga mõnepäevase hilinemisega paar pilti lumetormiaegsest Pärnust.

PS: ausõna, mingit digiefekti ei toppinud juurde, oligi kohe nii ;):P

VIIMANE VÕIMALUS

Viimane võimalus tulla minuga aastavahetuseks Mehhikosse. Kell 12 homme päeval tuleb öelda ära lennukile nimed, kes tulevad. Nii et reageerige ruttu ja tulge.

IRW KUUBIS

Vot sihukene meil tuli kooli foorumisse :D:D:D:D:D Tänuväärne üritus eesti keelt rääkida loomulikult, aga no ma ei suuda kõiki kirjavigu kohe kokku lugedagi... :D:D:D:D:D

Kaotasin maletuspulka 2GB musta varvi

Kaotasin kabinettis 119b voi teises kabinettis

kes leiab- palun andke tagasi, ta on vaga vajalik mulle

T

voi xxxx osakonnale kab. xxx xxx (kelder)

Mitu õhtut puhast idülli

Viimases postis justkui lubasin, et nüüd ma tükk aega ei tee mitte midagi - vot ja olengi terve nädalavahetuse otsa aktiivselt mittemillegitegemisega tegelenud. Kaks päeva magasin lõunani, siis vaatasin telekast kohvi kõrvale suusatamist, lugesin paarsada lehekülge juturaamatut (oma lemmikut, kelleks on siis Dumas... üks tema hiljutiavastatud raamat, mis paar aastat tagasi trükki lasti ja mille ma Pariisist ostsin :P), kokkasin endale eile hästi põhjalikult süüa - eile õhtul näiteks vürtsikat tandoori kana sidruniga, magushapu kastmega riisi, salatit jne; siis vaatasin ära paar Pariisist ostetud DVD-d, mängisin klaverit ja nii edasi...

Täna pidin ideaalis Tallinnasse tagasi minema, aga ilm on nii tormine, et päriselt nagu ei kutsu teele... Tahaks küll tegelikult, ilgelt tahaks, sest kooriga on üks ülivahva üritus plaanis, aga samas... esiteks on kodus ka hea olla ja teiseks on tõesti pöörane ilm...

Kusjuures, nii tore, et lumi on - ma ju eelmine talv põhimõtteliselt lund ei näinudki, kaks helvest korra sadas alla, aga lumist maad absoluutselt ei näinudki. Vot ja siis ma täna puhtast rõõmust otsustasin, et lähen õige välja pildistama ja niisama lumes hullama... Pildistasingi üksjagu, käisin pika tiiru rannast läbi ja puha (homme viin filmi ilmutada) ning siis... noh, tegelikult oli mul päriselt kavatsus Portast läbi käia ja toiduvarusid uuendada - ma olin ju arvestanud tänase äraminekuga; aga läks nii, et teele jäi hoopis Steff ja peale üsna lühikest heitlust iseendaga läksin ja haarasin sealt kaasa ühe Speziale pannipitsa :P Nüüd on see köögis kapi peal, kolmveerand on veel alles :P Aga nii hea oli - lumi väljas, küünal toas, viiruk ka põleb, söök on hea... Noh, vot, nüüd saate aru, miks ma selle Tallinnasse kolistamise koha pealt nii väga ei kibelegi enam äkitselt... Kuigi ma tean, et seal oleks mul ka ilgelt vahva... Aga noh... Kui ma just kohe praegu minema ei hakkaks, jääksin ma hiljaks niikuinii, nii et enam pole suurt mõtet minna.

Oh, aga eks ma siis mugi oma pitsat edasi (ma muidu polegi pitsafänn, aga Steffi pannipitsad on lihtsalt nii nämmad) ja tekitan endal jõulumeeleolu varakult ette :D

Kui palju positiivseid elamusi võib ühte päeva mahtuda????

Appikene, tänases päevas oli apsaluutselt ainult positiivseid asju. Kusjuures palju asju ja täiesti ootamatuid ja planeerimatuid... et kokku tuli fantastiline kompott.

Ühesõnaga, alustades algusest: täna hommikul oli vapustavalt ilus ilm. Külm ja karge ja päikeseline ja ei olnud selline sulane lörr nagu tavaliselt esimese lume päevadest oodata võiks... Juhhuuuu. Läksin jala kooli ja nautisin täiega seda jalutuskäiku :P

Nii, ja tänase päeva kõige olulisem asi - minu õpetajakarjääri debüüt on siis nüüd tehtud. Päris huvitav kogemus oli. Selles mõttes, et... reede õhtupoolikuks sellist pikka loengut panna on ikka üsna nuhtlus. Loomulikult nad väsisid lõpuks ära ja siis kui oli küsimuste esitamise aeg lõpuks, oli viimane küsimus: "Kas me saame nüüd koju?" :D Aga samas - ma mahtusin täpselt suurepäraselt aega; alati, kui ma midagi küsisin, sain ma portsu vastuseid, nii et nad suvatsesid oma ajusid hoolega liigutada ja nii mõnegi asjaga pälvisin ma nende huvi küll. Paar nalja sai ka nendega tehtud ja... Ühesõnaga, täitsa tore. Lõpuks kingiti mulle koolist mingi imelik vidin ka kooli kirja ja juubeliaastaga ja puha... Kui ma ainult oskaks välja mõelda, mida selle vidinaga tehakse... Tal justkui peaks mingi otstarve olema, aga meie ei osanud Kaidiga küll midagi välja mõelda selle kohta.

Edasi... edasi oli nii, et hakkasin astuma sealt kooli juurest kesklinna poole, kui äkitselt kaks täiesti normaalset meest (selles mõttes normaalset, et ei olnud purjus, ei tundunud pilves ja ei olnud mingid kodutud, noorkaagid ega midagi... täiesti tavaliselt korralikud mehed olid) tegid midagi, mida võib Kreekas või Prantsusmaal või Egiptuses või kuskil sellises kandis normaalseks pidada, aga mis on Eestis sama haruldane kui kahe sabaga krokodill. Sõna otseses mõttes jahmatasid nad mu sõnatuks. Tulid nimelt tänaval vastu, rääkisid omavahel rahulikult, aga siis jäid minu ette seisma ja üks vaatas mulle otse silma ning ütles hästi kõva häälega: "Vaata kui ilus naine!" Mina tegin suured silmad ja oskasin ainult jõllitada, katsusin aru saada, et huvitav, kas mõnitavad või... teine vastas talle aga ka mulle otsa vaadates ja täiesti tõsiselt: "Jaa, täiesti super!" Novat... Sõnatu olin. Täiesti rabatud. Naeratasin neile ainult laialt ja tundsin ennast nagu jäneseauku kukkunud Alice. Väga veider.

OK, jõudsin seejärel linna arusaadavalt ülihää tujuga - ikkagi kõik pakilised arvestused koolis tehtud, see loeng ka positiivse elamusena kaelast ära saadud (lisaks täiesti ootamatu kompliment värskelt meeles :D), ainult kaks eksamit kuskile tulevikku veel jäänud ja hetkelised kohustused puudusid täiesti - isegi koeraga õueminek ei oodanud enam ees. Ooo, see oli idülliline tunne, et te teaksite. Ostsin siis ühe šampuse (jah, ma pean häbiga tunnistama, et minu plaan jõuludeni ainult kord kuus juua, kukkus läbi... andsin juba natuke aega tagasi alla) ja läksin kontorisse, mõtlesin, et ehk on Kaidi seal, oleks vähemalt kellegagi klaasike juua enne koju rahumeelset õhtut veetma suundumist. Noh, oligi ta loomulikult platsis ja nii me siis jõime end veel paremasse tujju (mina konkreetselt polnud eelmisest õhtust saadik söönud, nii et hakkas pähe küll jah...); siis meenus mulle, et kirjastusest on mulle minu ühe ammutõlgitud raamatu kaks valmiskoopiat ära saadetud ja et neile võib postimajja järgi minna :P Sellest paremast kirjastusest muide, need baroki raamatud. Suured ja uhked :P Hüva meel ainult tõusis.

Nii... ja siis plaanisin ma veeta rahuliku õhtu kodus, kui äkitsi selgus, et on olemas ülemäärased kontserdipiletid Pärnu laste lauluvõistlusele. Ilma eriti mõtlemata otsustasin ma siis ka minna (kuigi tegelikult sain ma alles kontserdimaja fuajees teada, mis üritus see on :D) ja seal möödus mu ülejäänud õhtu. Väga tore oli, ainult et minu meelest kõige parem ei võitnud... Võitis hoopis mingi moosipoiss... Ahjaa, ja üllatuskülaliseks oli üks ülikuulus Eesti pianist, kes esiteks unustas end rääkima (seejuures väga segast ja jaburat juttu :D) ja seejärel unustas end totaalselt mängima... Improviseeris oma 40 minutit, mis lastekontserdi jaoks ikka pisut liiga palju oli. Tuledega anti talle juba päris mitu korda märku, et hakaku lõpetama, aga nii omas mullis olevat kunstiinimest juba naljalt ei püüa eks... Hehee... Aa, võimendus oli ka natukene pekkis, mõne puhul käis see ikka nii luust ja lihast läbi, et tõtt-öelda on mul praegu täiesti tuntav peavalu algus tuikamas... Ja kuna see oli laste lauluvõistlus (kuni 19a), siis oli terve kontserdimaja täis mimme, kes mõne oma sõbra auks meeeeeeeletult kiljusid. No mina tahaks teada, kuidas on võimalik pidevalt sellist häält teha... Aga ei, üldjoontes oli ikkagi jumalast äge, see väga ei häirinud.

Vot. Vat nõnna. Pill pidavat pika ilu peale tulema, eks me vaata... Üldjoontes on mul plaan nüüd hoopis filmi vaadata, siis magama minna, hommikul juuksurisse suunduda ja seejärel totaalselt terve päev otsa mitte midagi teha. Kohe pühapäeva õhtuni kavatsen mitte midagi teha, otsustatud. Heeeeeeeeeeeeee........

Juhhuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuu......................

POSTSCRIPTUM: Millal, pärgli päralt, tekkis teenindusmaja asemele korterelamu ja kuhu kadus Vallikääru lava?????????????

Järgmine väljakutse

Narva jäi ka edukalt Soldino valssi deklameerides selja taha ja mind ootab nüüd ees juba järgmine väljakutse: homme on mul nimelt vaja 3 tundi loengut pidada targal teemal. Kusjuures väljakutse on see kahte moodi: ühest küljest on kolm tundi sitaks palju rääkida; teisest küljest on see sitaks vähe rääkida - sest kuidas ma küll saaksin kogu asja, mille materjale on mul piisavalt kolmekümne tunni jaoks, võtta kokku kõigest kolmeks tunniks... Mitu päeva olen juba pead murdnud selle üle, kuidas täielikele võhikutele kõige loogilisemalt üles ehitada see asi ja mida ning kui palju nende vaestesse peakestesse infi toppida...

Apppppppiiiiiiiii...........

Nostalgia

Istun, linnaajaloo raamat süles, oma laua taga, rüüpan piimakokteili ja kuulan prantsuse muusikat...

...ja nii tuligi meelde too õhtu, kuidas me Invaliididest ETV tütarlastekoori kontserdilt tulime, kolmekesti öises Pariisis hulkusime, Champs-Élysées'l laulda üürgasime ja pärast veel poolteist tundi inimtühjas piibukohvikus piparmünditeed jõime ja vaikselt piipu popsutasime. Üks Pariisi-aasta kõige helgemaid mälestusi :D Nuuks-nuuks, tagasi tahaks...

Ühika karvased ja sulelised

Üks on meil siin eriti karvane. Ma ei tea, kes täpselt, aga iga kord vannituppa minnes oleks keegi seal justkui karvu külvamas käinud... Seinte külge on kleepunud piiiiiiiiikad muuuuuuuuuustad juuuuuuuuuksekarvad, neid on täis kraanikauss ja põrand ja vannipõhigi. Räägimata äravoolutorust - see on neid kohe nii paksult täis, et vesi ei lähe kuidagi alla, kui tükk aega just enne ei urgitse. Öakk. JA ma pole justkui ühikas endas näinud kedagi, kel oleks sihukesed juuksed... ega ka ühtegi kiilakat, sest kui mõni inimene kuude kaupa NIIIIIIIIII palju juukseid kaotab, siis pähe tal neid kindlasti ei tohiks küll rohkem jäääda.

Sulelistesse puutuvas küsimuses - jälle oli keegi neljandal korrusel kuskil vargil käinud. Niipalju siis sellest. Ei saa aru mina, mis inimestel viga on... AGA üüriarve sain täna ja see on endiselt nii meeldivalt rõõmustavalt rahustavalt väike, et selle nimel kannatan kõik ära :D

Muidu oli täna hommikul demograafia arvestus - ränderevolutsioon/surmaüleminek (???????) ja nende mõju arhitektuurile ja infrastruktuurile. No tere hommikust... Täitsa keskkooli tunne tuli ka - jagati kohe niimoodi, et üks-kaks-üks-kaks-üks-kaks, et naabri pealt maha ei saaks viksida ja puha... Nojah. Igatahes, kuigi ma olin tervelt pool oma konspekti hommikul kooli poole lipates läbi lugenud, sai kuidagimoodi see tehtud ja noh, nüüd on sellega ühel pool.

Pärast seda oli Raua vahehindamine ka meil lõpuks ära. Peedistati meid kena kaks tundi jutti, siis kuulasime veel teiste peedistamist ka... Hirmus kurnav... Aga seegi on selja taga. Mõneks ajaks. Sest sellega tuleb õnnetuseks veel kuu aega edasi tegeleda. Aga see-eest Soldino saab ülehomme ühele poole ja seadusaktidega homme... Huu. Äge. Kohe ei oska ära mõelda, mida siis teeks :D Nii tükk aega on nende (ja siis selle valminud tõlke) tähe all möödunud, et tahaks kangesti juba kaelast ära saada neid.

Ja praegu... ah, vahet pole, ma lähen hoopis asutan end lugema...

M.

POSTSCRIPTUM: sulelistest veel niipalju, et meil olla käinud pool aastat toas aknast sees üks suur kajakas, kes akna all oleva laualambi küljest helmestest vidina minema viis noka vahel...

Soldino valss

Ma ei viitsi eriti teile selgitama hakata, miks nii, aga täna hakkasin koolitöö raames luuletajaks.

Laulda "Mustamäe valsi" viisil...

Soldino valss

Elasin kesklinnas üheskoos ämmaga,

Õnn tahtis pageda käest.

Päeval ja ööl, kodus ja tööl

Mõtlesin Soldinost

Nüüd elan Soldinos, ümbrus on ilus ja hea

Ning selle õnne eest Fortunat kiitma pean.

Nüüd elan Soldinos - tahta mis võiksin veel!

Hulk päevi kauneid siin mind ootab, ootab ees.

Naabrite rõõmudes olen nüüd osanik,

On meil ju tore kolhoos -

Kasvatan kitsesid, müütan ka porgandeid,

Hea tuju koju nii toon.

Nüüd elan Soldinos, ümbrus on ilus ja hea

Ning selle õnne eest Fortunat kiitma pean.

Nüüd elan Soldinos - tahta mis võiksin veel!

Hulk päevi kauneid siin mind ootab, ootab ees.

Kui nüüd veel konkursil Luiset ma võidaksin

Peenar mul kauneim ju on,

Võib-olla nii minulgi siis

Unistus täituda võiks.

Nüüd elan Soldinos, ümbrus on ilus ja hea

Ning selle õnne eest Fortunat kiitma pean.

Nüüd elan Soldinos - tahta mis võiksin veel!

Hulk päevi kauneid siin mind ootab, ootab ees.

Rohelus lokkab ja loodus meid ümbritseb,

Elu siin öko meil on,

Lillede hurm, kodune sarm,

Ainus mul Soldino…

Nüüd elan Soldinos, ümbrus on ilus ja hea

Ning selle õnne eest Fortunat kiitma pean.

Nüüd elan Soldinos - tahta mis võiksin veel!

Hulk päevi kauneid siin mind ootab, ootab ees.

Aga üldiselt on nii, et ilmselt oleks novell parem variant olnud.

Kuigi nalja peab ka ju saama.

Aga homme hommikul on demograafia arvestus ja Raua vahehindamine. Oooo õudust kuubis.

Üheteistkümnes raamat anti mulle ka tõlkida. See on täitsa lihtsakene ja lühike, nii et jumalast normull. Juba jõudsin peale vaadata ja 10lk ära tõlkida 168-st. Ja aega on üle kahe kuu - maa ja ilm :D

Ja ülimalt inspireeriv kooriproov oli täna. Õigemini kooriproovijärgne proov. Ehala on geenius. Tema "Jõuluinglit" laulame nimelt.

Nüüd elan Soldinos...

Hee.

Hääletus

Hääletavad. Kumb saab rohkem raha - Linnateater või Kultuurikatel...

Sellel leheküljel

Soovitaks teil hääletada kõigil ;) Mina juba hääletasin... Linnateatri poolt, kuigi valik ei olnud üldse mitte väga lihtne...

Täitsa pael

No mis siis nüüd lahti on, täiesti suures koguses uusi päevaõnnesid on välja mõeldud - varemalt mul vaheldus ainult nii 10-15 ja olid kogu aeg ühed ja samad; nüüd on alatasa midagi uut ja filosoofilist. Tänane näiteks - Try and fail, but don't fail to try või siis eilne Punctuality is the virtue of the bored (But if you got a job interview, be on time)... Hämmastav, nagu keskkooli inkatundi oleks jälle sattunud :D Ei, aga tore-tore. Kuigi - ma pole päriselt nõus sellega, et punktuaalsus igavlejatele on, mina katsun alati kokkulepitud asjade suhtes punktuaalne olla ja mul on igav umbes viis korda aastas...

Üldiselt on siiski nüüd nii, et... ma ei teagi, kuidas. Eile magasin üheni päeval, aga läksin sellest hoolimata kell pool kümme õhtul uuesti magama ja magasin täna hommikul poole üheteistkümneni :D Päris äge, ah? Nojah, nüüd siis võiks eeldada, et sellega on korras, ma hakkan hoopis oma stsenaariume kirjutama :(

Tõlke mahuks oli 9,35 autoripoognat :D Juhhuu. See oli põhimõtteliselt mu kümnes raamat tõlkida. Või siis seitsmes - kuidas võtta, sest seitsmes raamat, kus iga jumala viimane kui sõna on minu tõlgitud; kümnes, kui arvestada, et on olnud kolm raamatut, millest ma tõlkisin ainult mingi osa - kolmandiku või viiendiku jne...

Ja väljas on üks kraad sooja ja päike paistab nii vahvalt, nagu oleks alles päikesetõus. Ja natukene sinist ka paistab hallide pilvede vahelt. See on nii äge.

Hurraaaaaaaaaaaaaaaaaaaa

Ma sain tehtud, ma sain tehtud, ma sain tehtud. Ja Triin oli nõus välja printima, kui tore, kui tore, kui tore...

Oeh, aga mitte nii tore on see, et ma olen kolm tundi üleval olnud, needsamad kolm tundi ainult ainiti arvutiekraani passinud ja nüüd on väljas pime juba. Eile läks õhtu natuke pikale lihtsalt ja siis ma loomulikult tudusin ilgelt kaua - rääkisin vahepeal mitu korda telefoniga küll, aga isegi see ei ajanud mind üles. Hea, et ma üldse mäletan, et keegi mulle helistas :D Aga jah, nüüd siis on juba pime, kuigi kui ma oleksin alustanud kümme hommikul, oleks alles valge pärastlõuna... Urr. Aga pole midagi...

Ma sain tehtud, ma sain tehtud, ma sain tehtud...

Homme viin kirjastusse ära.

Ma sain tehtud, ma sain tehtud, ma sain tehtud...

Nüüd on vaja kaks stsenaariumi ja üks artikkel kirjutada.

Ja siis ongi tänasteks plaanideks kõik.

Aga niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii tore tunne on praegu.

What we think, we become (Please don't think you are a superhero and don't try to fly)

Sihukene oli minu tänane päevaõnn! Täitsa tore, selles mõttes, et sihukest ma veel polegi näinud... Midagi üllatavat igaks päevaks :D

Tegelikult on nii, et mul on nüüd veel ainult 42 lk teksti toimetada. OK, ja tegelikult umbes 10 lk tõlkida ka, aga kõlab täiesti teostatavana. Tegelikult olen ma praegu leheküljel 172 / 214, see tundub juba täielik koera saba olevat, nii et mul on hea meel. Aga kus ma ikkagi printida saaksin???

Mul oli muidu päris mitu asja, mida ma kommenteerida tahtsin, aga näib, et ma olen need hetkeks unustanud. Pole midagi, teine kord. Praegu ma olen nii sellele raamatule keskendunud, et midagi muud eriti meelde ei tule... Aga teate, ma avastasin, et need raamatud, mida ma tõlgin, et need ikka tänu kogu sellele sõna-sõnalt läbinärimisele ja mitmekordsele läbimõtlemisele, jäävad ikka päris kenasti ajju mul kinni ka... Sest selles raamatus on toodud hästi palju igasuguseid näpunäiteid oma karjääri edendamiseks eks... Ma üldiselt heitsin enamiku neist suhteliselt põlastavalt kõrvale (no kammoon, käesurumise õpetus eks... ainult ameeriklased võivad tõepoolest olla nii jaburad, et nad veel suurettevõtetes juhtivale ametikohale jõudmise ajaks pole suutnud nii elementaarset asja selgeks õppida), sest tegu on üsna elementaarsete asjadega, millest mõned on rakendatavad ainult ärivallas ka, aga täiesti tahtmatult hakkasin ma viimase reisi aegu ennast ja teisi inimesi selle raamatu võtmes jälgima. Näiteks räägitakse ühe punktina ruumikasutusest ja sellest, et see, kuidas inimene ruumi kasutab, vastab sellele, kui enesekindla ja võimuka mulje ta jätab. Soovitati lennukiga sõites jälgida, kuidas naised ja mehed istuvad - mehed toetavad kohe käed käetugedele, aga naised tõmbavad küünarnukid keha ligi, sest kardavad liiga palju ruumi võtta. Ja ohsinaimet - ma täiesti teadlikult pöörasingi sellele tähelepanu, kuigi ma ei tea isegi, kuidas või miks see mulle meelde tuli.

Vot. Et mulle endale ka üllatuseks - et sihukesed asjad mulle niimoodi meelde on jäänud...

Boom-Bang-a-Bang

Ossa, kus täna oli päev... Üle tüki aja pole sellist olnud ja ilmselt ei tule ka. Kohe nii tihe, täis pakitud ja hirmus, et kell on 00.05 ja ma jõudsin 15 minutit tagasi koolist tagasi.

Ehk siis, täna oli järjest: seaduse arvestus, raua vahehindamine, narva workshopi ettekande ettevalmistus, raua uus diskussioon, siis mingi äraunustatud asi, mille õppejõud arvas muuseas täna õhtul, et me peaks homseks hommikuks raamatu läbi lugema ja sellest pisukese ettekande tegema (ta arvas seda kusjuures täna pool seitse õhtul, et see peaks olema tehtud homseks hommikuks! Ja kuigi lõpuks me raamatu peatükiti ära jagasime, tuleb ikka nüüd seda lugema hakata, pole pääsu), siis selgus, et homse hommikuse magistriseminari niisamase arutelu asemel on seal ka suurt korralikku ettekannet vaja, mis tuleb ruttu produtseerida, rääkimata sellest, et homseks on mul ikkagi vaja valmis saada 80 lk toimetatud teksti. Ahjaa, siis oli kooriproov ka veel ja pärast kaks tundi erahääleseadet :D Tere-tore. Mmm, vahepeal jõudsin ühelt näituse avamiselt ka läbi hüpata... No ja nii ta läks, see päev. Tegelikult tõotab järgmine nädal terves mahus umbes samasugune tulla - see pole veel päris sess, vaid seminaride nädal... Aga üks paras peavalu sellegipoolest.

Ahjaa, kas keegi teab, kus ma saaksin Tallinnas 200 lk teksti välja printida, soovitatavalt tasuta või väikese raha eest? Oma paberi võin kaasa võtta... Aga väga oleks vaja ja kiiremas korras... Hiljemalt esmaspäeva lõunast st.

Niisiis, ühesõnaga, ma nüüd olen oma peamised hädaldamised ära hädaldanud ja tunne kohe parem, võib uuesti tööle hakata. Aga mina ikka ei saa aru, miks kõik tahavad alati, et kõik oleks juba eile tehtud, või vähemalt et kõiks saaks momentaalselt tehtud, kui asi välja saab öeldud?????????

Niisiis, nüüd ma lähen pissile, seejärel pesen pea ära, siis teen endale kaks võileiba ja hakkan seda õhtul saadud raamatut lugema. Seejärel magistriseminari ettekannet kirjutama. Ja kui hommik veel kätte pole jõudnud selleks ajaks, kui ma lõpetan, siis hakkan teksti ka toimetama. Vot nii. Ja kell kümme on järgmine loeng.

Ikaldus missugune.

Appi

Selle kohaselt siin olen ma sõltlane...

Varia

Kell on alles üheksa, kuigi mul on tunne, nagu südaöö oleks liginemas. Vinge. Iga kord, kui ma kella vaatan, on tunne, et mul on kole palju aega. Tegelikult on see illusioon, sest ma sain alles valmis ühe asja (ehitusseaduse loengu arvestuse nimelt), aga täitsa mitu on veel teha. Eelkõige siis näiteks 100 lehekülge teksti toimetada :D ja selle kõrvalt paralleelselt ettekandeid ja muid kooliasju teha... Kõikide tähtaeg homme-ülehomme... Auuuu...

Tänane päev muidu läkski selle grupitöö tähe all, mida ma siin hommikul kirusin. Nojah, ei, selles mõttes, et andke andeks, grupitööd sakivad ikka absoluutselt täiega - ma olen seda kogu aeg arvanud, aga millegipärast ikka muudkui antakse neid kuhjaga. Jumal tänatud, et kooli lõpp silme ees terendab. Kui ma peaks kunagi doktorikraadi tegema hakkama, siis ma loodan, et vähemalt seal grupitöödest pääseb... Muidu ei tee, ausalt ka :D Lihtsalt mõttetu on iga kuradima koma, fondi ja pisutki vähemneutraalsema lausejupi jaoks hakata kooskõlastama, et ütleks seda õige nii... Öh. Ja no tõepoolest, kui inimene on pimedusega löödult idealistlik mingi konkreetse asja koha pealt, siis on jõle raske teda veenda, et tegelikult on asi teistmoodi... Uffffff.

Üleüldiselt, aga kui ma hommikul tänavanurgal passisin, raamatut lugesin ja kursavenda ootasin, siis nägin ma muuhulgas ühte kunagist reisilist - või õigupoolest tema nägi mind. Ma isegi mäletasin teda nägupidi, aga ikka oli tema see, kes mu ära tundis ja tere ütles ja siis pidi ennast tutvustama, sest mu näos peegeldus ilmselt kerge segadus. Ma vihkan selliseid situatsioone - ma tahaks, et ma mäletaksin rohkem inimesi. Õigupoolest, tegelikult ka, seda tädi ma mäletasin, aga nägu ainult - mitte nime, mitte midagi muud - isegi seda mitte, mis reisil ta täpselt käis. Urr... piinlik on. Selles mu viimatitõlgitud raamatus oli üks selline kasulik nõuanne - seada sisse märkmik, kuhu panna kirja kõik inimesed, kellega kohtutakse - ja siis igasugust lisainformatsiooni, mida nad on võtnud vaevaks jagada. Et siis, kui on vaja tutvusi üles soojendada, et siis oleks detailid käepärast ja saaks endast parema mulje jätta. Huvitav, äkki peaks endale sihukese sigitama... Et vähemalt sellised reiside väljapaistvamad kujud üles kirjutada - praegu ma mäletan otse loomulikult nii ütleme 2-3 inimest reisi peale (enamasti seepärast, et ma suhtlen nendega edasi; et ma tundsin neid varem või et nad paistsid reisil silma näiteks harukordse intelligentsi, halva tuju, ärakadumise või muu säärasega...) aga nii tore oleks tegelikult, ma ise tahaksin rohkem süüvida ja mäletada ja tuttavaks saada. Aga paratamatult eks, kui korraga on käes 45 inimest ja vaja nende kõikide eest hoolt kanda, siis minule enam jää meelde, kel on kolm last, kel on pulma-aastapäev või kes tankistina töötas... Pärast tean, et keegi jutustas sihukest asja, aga kes, seda ammu enam ei mäleta...

Noh, ja mis veel... Rohkem ei midagi. Mul on järgmine Naguib Mahfouzi raamat poolel maal. Mind ausalt ennastki üllatab tegelikult, kui edukalt ma end Pariisist kokkuostetud ja postiga kojusaadetud raamatukuhjadest läbi närn - tavaliselt ma ostan ikka hunnikutes raamatuid ja siis nad veelevad ja seitse aastat hiljem on ta ikka mu kirjutuslaual ja ma mõtlen, et peaks teda ikka alustama... ja ikka ei jõua... ja ei jõua.... ja ei jõua.... Pariisist ostetud raamatutest olen ma ikka mingi 7-8 juba läbi lugenud nende paari Eestis oldud kuuga - see on saavutus. Aga nojah, mitmed neist puudutasid tegelikult mu lõputööd ja üleüldse, ma saatsin sealt kolm kastitäit, eks... Ja ärge nüüd arvake, et mul kirjutuslaud lugemata raamatuid täis oleks kodus, tegelikult on mul kõik kohad lugemata raamatuid täis :D Noh, ja siis mõned on sekka loetud kah...

Aga nüüd ma pean teid küll sinnapaika jätma, sest kuidagi enam ei tundu mulle kella vaadates, et see nii vähe on... Hoiatuskelluke hakkas pinisema ja ma tõepoolest pean nüüd oma ettekannetele ja toimetamisele keskenduma jälle.

Urr, grupitööd

Issand jumal, kuidas üleüldse on võimalik selliste asjadega edeneda???????????????????????????????????????

Narrusteni mõttetuks tuleb minna kompromissidega; elukogenematute kaaslaste idealistlike mõtete diplomaatilisemad reaalsemaksmuutmispüüded jooksevad liiva ja siis veel logardlus...

Ma olen ise ka pool ajast logard, aga mulle käib nimelt hullult pinda, kui mina end kokku võtan ja tahan asja lõpuks korralikult ära teha ja kaelast ära saada, sellega nõustutakse ja siis... ilmutakse hilinedes kohale ja öeldakse mulle suht koht nii, et kuule, sa siis istu siin ja kirjuta, ma lähen vahepeal söön isaga lantši ja siis tulen tagasi, siis vaatame, kuhu sa jõudnud oled omadega ja paneme asjad kokku...

Nagu WHATTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTT????????????????????

Või äkki olen mina imelik, et see mulle veider tundub?

Oeh, poogen, vähemalt on lõpp silmaga näha juba. Aga tuju ajab ikka hullult ära küll.

Jube huvitav ikka

Kuidas millegi teadmisega ja õppimisega enesekindlus hullupööra kasvama hakkab. Selles mõttes, et kui ma kunagi bakasse tulin, siis ma üritasin igasugustel seminaridel ja diskussioonides suht-koht pigem kuulata ja vakka olla, kuigi see eriti hästi ei õnnestunud, sest meil on ju teadupärast siin koolis suht väikesed kursused.

Aga isegi pole märganud seda transitsiooni, kuidas nüüd nii on, et dispuudid iseenesest tulevad ja kust ma olen kogunud selle balansi, et täiesti vabalt kellelegi oma arvamusega oponeerida... Jõle põnev, areng on ikka pikemas plaanis näha :D

Muuseas: kui täna on 11.11 ja ma tabasin kellaaja 11:11, kas siis sellal soovitud soovid on mitmekordse väärtusega kui tavaliselt või??

Kahevahel

Olen jah kahevahel. Käisin uut Bondi vaatamas ja nüüd ma ei teagi, mida sellest arvata. Tähendab, ilmselt arvan seda, et märulifilmina suht-koht OK, aga Bondist on asi juba üsna kaugele tüürinud. Selles mõttes, et ainult kaklevad - AINULT kaklevad. Glamuurist pole järel pea mingit jälge, kui välja arvata seda, et Bond armastab ikka smokingis kakelda ja külmetavale tütarlapsele räbaldunud pintsakut ka pakub (Ja Toscat käiakse vaatamas). M on liiga naiselik ja kuidagi ebakindel ja haavatav selles karmis luure-meestemaailmas: sellisena ta küll seda ametiposti ära ei teeninud, kuidas ta nüüd niimoodi saab seal siis käituda... Ta peaks sellise nõrkusenäitamise peale kohe vallandatama minu arusaamist mööda. Vidinaid ka enam ei ole, ainult auto on tehtud peaaegu kõigekindel. Bond pole üldse enam karismaatiline, vaid hoopis nostalgiline. Ühe tšiki vedas voodisse ka, aga see oli ka nii kõrvaline seik, et jättis väga kunstliku mulje. Et nojah... Ei, mõned naljakad killud on jah veel peenest huumorist säilinud, aga põhimõtteliselt minu meelest see Bondilikkus - see on kadunud. Bondi filmi asemel on see lihtsalt tempokas kaklusfilm (mis tahab trummikilesid purustada).

Vot. Muidu on väljas maru ja täielik märul - poole minutiga said teksad täiesti läbimärjaks. Aga pole lugu - tegelikult ma avastasin, et mõnikord mulle isegi meeldib selline ilm. Siis, kui mina suurema osa päevast kodus arvuti taga olen istunud või lugenud nimelt :D

Aga üldjoontes on nii, et ma asun nüüd jälle oma teksti kallale. Bond on maha tehtud ja see on ka ainus uudisasi, millest mul täna teile pajatada oleks.

Tänase päevaga võib juba rahule jääda:

Kell on alles 12.38, aga ma juba olen jõudnud parajalt asju ära teha - natukene teksti toimetada näiteks... Ja oma netivajadue rahuldada, mis tähendab, et edasi õnnestub mul veel suurema tõhususprotsendiga töö kallale asuda. Raamatu sain ka läbi - "Midaqq Alley" siis. Alguses ma ei arvanudki temast niiiiiiihirmväga midagi, aga raamatu teine pool läks juba täitsa haaravaks... Jube vahva. Selline filosoofilis-nukker mõtisklus elu paratamatuste üle, aga mulle täitsa meeldis...

Ah OK, uus kohvivesi sai valmis, ma siis nüüd matan end hoopis tekstitoimetusse. 170 lk veel...

Šerlok Holms & doktor Vatson

Just sihuke asi hakkas telekast praegu. Venelaste oma, aastast 1979. Ja selle tunnuslooks on üks lugu, mida ma tean, aga mille nimi mulle meelde ei tule ja nüüd see piinab mind. Kummitab kindlasti mitu aega veel... Kuigi ma kahtlustan, et tegu on Haydniga, pole ma selles päris kindel - ei tundu nagu päris õige olevat.

Muidu jõudsin ma üle tüki aja jälle Pärnusse. Enne ei saanudki aru, aga tegelikult peaaegu kolm nädalat pole koju saanud tegelikult vist. Vahepeal reisil ja enne ja pärast nädalakene Tallinnas ja...

Jõulutunne oli vahepeal kohe kaks õhtut - täitsa nali. Kerliga Kehrwiederis istudes tuli tervet keldrit täitva hõõgveini lõhna peale kohe eriti selline tunne, et välja astudes peaks suur jõulupuu Raekoja platsil seisma. Ja miinuskraadid on ka sobivalt. Ja pime on kogu aeg.

Mulle helistas vahepeal ports igasuguseid haruldasi inimesi, kes mind oma kõnedega üsnagi üllatasid - haruldasi selles mõttes, et ma suhtlen nendega (viimasel ajal) üliharva. Homme siis lähen külla ka ühele neist. Veider. Ma olen viimasest korrast, kui ma temaga rääkisin, ikka täitsa suureks kasvanud. Huvitav, kuidas nüüd meie omavaheline suhtlemine on. Võrdsem kindlasti. Võõram kindlasti. Imelik. Ei oska kohe kuidagi mõeldagi, millest ma temaga nüüd rääkida võiksin, aga kunagi... Nojah, eks siis homme paistab, kuidas kujuneb.

Tahaks, et kell oleks pool neli pärastlõunal ja et ma istuksin EKA raamatukogu alumise korruse tagumiste riiulite vahel põrandal, kuhi raamatuid kõrval, ja loeksin, uuriksin ja kirjutaksin lõputööd. Et mitte midagi muud parajasti tegema ei peaks ja et selline hetk veniks lõputuks - ühesõnaga, et tekiks see süvenemisenauding, mida mitte miski muu ei segaks ega häiriks ja aeg kulgeks omasoodu ja märkamatult. Aga tegelikult ma tean küll, läheb ikka veel oma kõva mitu nädalat aega, enne kui ma saan üldse raamatukogus istumise ja lõputööga tegelemise peale mõtlema hakata... ja ilmselt pikemat aega raamatukogus istuda ja kirjutada õnnestub alles uuel aastal, kui terve poolaasta loengutevaba aega just nimelt selleks otstarbeks peaks olema. Vähemalt teoreetiliselt. Kindlasti ei lähe kõik nii nagu peaks.

Osakond hakkab kolima ja järgmisel nädalal on igasugused hindamised ja viimased loengud, siis peaks teoorias sess hakkama. Hirmus, kui kiiresti aeg läheb. Huvitav, mis mul kõik kahe silma vahele jäänud on? Eile ja täna unustasin ma päris palju igasuguseid asju ära - täiesti süüdimatult magasin selle asemel hoopis. Häbi-häbi mulle.

Holms ja Vatson poksivad praegu valgetes pidžaamades. Õigupoolest nad lihtsalt keksivad naeruväärselt pisikeste sammukestega vastamisi ühest toaotsast teise. Jabur.

Selline staadium hakkab hetkel tekkima, et jälle on pea täis igasuguseid loomingulisi mõtteid, mida kõike teha ja ette võtta võiks - mõtteid on palju ja aega on vähe. Huvitav, kust otsast pihta hakata - ja äkki üldse ei peakski pihta hakkama, peaks hoopis enne varasemad asjad ära lõpetama :D Aga ei, mul on kohutavalt hea meel, sest sellised ekstratöölised hood ja tahtmised käivad mul tavaliselt nii kord-kaks aastas (mul kõik hood käivad kord-kaks aastas peal - septembris-oktoobris oli näiteks lugemishoog, oi, kus ma siis Lupini lugesin) ja siis tekib kohe igavesti usin tunne :P Töövõime tõuseb kohe taevasse ja tulemused on tihtipeale palju paremad kui muidu. Äge. Mul oleks ainult hea meel, kui see hoog jälle peale tuleks :D Niimoodi kunagi kirjutasin ma oma proseminaritöö valmis ja see tuli igati hää. Mitu eksamit sai ka kunagi tehtud sellise hoo laineharjal - fantastiliste tulemustega, ise olin kohe väga rahul. Bakatöö jaoks lasin selle hoo aga kogemata mööda ja läkski töö aia taha ka. Saate nüüd isegi aru, miks mul oleks ilgelt hea meel, kui see hoog mind just praegu tabaks.

Mul oleks vaja uut ägedat helkurit. Ma muidu viimasel ajal kogu aeg käin musta värvi riietega ka ja... Kust ma leiaksin endale ekstraägeda elegantse helkuri, ah?

Saapad tahaks ka välja otsida ja jalga panna. Jõulud tulevad. Aga kindlasti unustan, enne kui minema jooksen.

Igasuguseid põnevaid tulevikunägemusi on mulle räägitud viimase paari nädala jooksul ka. Kohe põnev hakkab, mis minust siis saab ükskord. Õpetajast välisministrini varieerub see vahemik, mis ametipostidel inimesed mind näevad :D:D:D Hehee.

Hakkasin muuhulgas lugema "Midaqq Alley" nimelist raamatut - Naguib Mahfouz jälle autoriks ikka. Huvitav-huvitav, temaga seoses on mul tegelikult ka päris mitu mõtet, aga neist ma veel ei räägi.

Tahaks veel teatrisse minna. Peaks uurima, mida veel ägedat parajasti mängitakse kuskil... Estonias pidi kevade poole tulema lavale "Kolm musketäri" - ballett või ooper, enam ei mäleta... Päris äge, tahaks täitsa näha - mõlemas versioonis peaks see üsna naljakas olema. Aga võiks ikka varem ka teatrisse jõuda tegelikult, eks.

Tahaks minna külla hoopis ühtedele teistele inimestele, kellega ma ammmmmmuilma rääkinud pole. Huvitav, mis neist saanud on...

Iga kord mööda Tartu maanteed bussijaama poole tulles tuleb mulle meelde, et ma olen tahtnud pikemat aega minna kahte poodi - üks on mingi lauamängude pood ja teine on mingi taibula nimeline koht. Aga mul läheb see kogu aeg meelest ära, sest Tallinnasse jõudes lähen ma jala läbi Keskturu koju, mitte mööda Tartu maanteed. Ja alati tuleb mulle meelde trammiga bussijaama tagasi tulles nädala lõpus, et tahan minna nendesse poodidesse, aga siis pole loomulikult aega ja järgmiseks korraks, kui ma Tallinnasse jõuan, on see ammu jälle meelest ära läinud.

OK, ma nüüd lähen ja katsun oma voodisse trügida. Üks taks on seal juba poosi sisse võtnud, tema kõrvalenügimine saab päris keeruline olema. Aga eks ma katsun.

Kummitabki see lugu nüüd...

Endiselt pahur

Jajaa, eile õhtu oli juba täitsa tore ja mõnus ja äge ja 110% reisijärgse masenduse asemel juba on 95%, aga nüüd on mul täiesti uus põhjus pahur olla - nimelt pidin ma see reede lugema siis lõpuks peale mitmekordset edasilükkamist seda kuradi linnaajaloo loengut eksole... Noh - mina istusin juba nüüd mitmendat päeva ja paanitsesin, et peaks ikka põhjalikumalt ette valmistama jne jne jne; siis jõuab aga kohale e-mail kirjaga, et tere tore, nad olid koolivaheaja ära unustanud, kõik lükkub edasi nädala võrra. Kuna meil juba enne oli tegelikult koolivaheajast juttu olnud, siis tekitas see kiri minus ainult segadust, sest mina teadsin, et isegi koolivaheaega arvestades oleksin mina pidanud seda tegema homme. Noh, hakkasin siis inimesi taga otsima, kes mulle midagi selle koha pealt ütelda oskaksid - lõppeks saingi teada, et... kahe nädala pärast pean seda hoopis tegema :D Jabur, selles mõttes, et see on siis juba viies määratud aeg :D Ah, põrgusse, mul poogen tegelikult, saabki jälle edasi lükata ja pole kohe vaja sellega tegeleda - kuigi ma moraalselt olin praegu valmis, hakkasin slaide ritta panema ja puha... Aga no mida iganes... Ma arvan, et miski ei takista mul seda praegu valmis tegemast, siis on pärast ainult ettekandmise vaev... Aga jõle tüütu on niimoodi palli mängida, edasi-tagasi, edasi-tagasi...

Aga muidu, noh, aeg muudkui läheb ja asjad kuidagi ise peaksid tehtud saama, eks ma siis nüüd käärin käised ülesse ja vaatan, mida saaks tagant lükata...

Reisiga on nagu alkoholiga:

Enne alustamist mõtled, et see ju polegi nii hea - ja tervisele kahjulik pealekauba; pihta hakates tekib aga justkui iseenesest selline mõnus ja hea olemine, jutt jookseb ja aeg voolab - eriti hea seltskonna puhul; aga kui reis läbi saab, siis on selline pohmakas, et asu ei anna ja kogu aeg ole näost roheline.

Noh, ja nüüd ma siis küll läksin eile kell kuus magama õhtul ja magasin hommikul kaheksani, käisin koolis ja olen katsunud õhtu otsa asjalik olla, aga asjad lihtsalt ei saa tehtud ja mitte midagi ei taha ega motiveeri ka. Miks ma küll nii tujukas pean olema??? Koolist on siiber; sellest loengust, mida ma reedel andma pean, ei taha kuuldagi; teksti toimetamine tundub täiesti jõleda alternatiivina; ilm on allapoole igasugust arvestust ja nii ma siis kükitan siin voodi ääre peal oma arvutiga ja tahan aktiivselt kuskile ära. Pariisi näiteks. Aga raha ka selleks pole, et lambist kohvrid pakkida (ajast rääkimata, mul mingisugune osa kohusetunnet on säilinud siiski kahjuks) :D Nii et täiskomplekt virinat :D

Kuulge, kas keegi tahaks mind sellest masendusest päästa ja midagi teha minuga??? Igasugused meelelahutuslikud ettepanekud ja kutsed on teretulnud ja pikisilmi oodatud...

Passib jalle peale Egiptuse reisi Praha lennujaamas

Oh jah, aeg laheb ikka nii kiiresti. Ma ei joudnud veel arugi saada, kui reis juba jalle loppemas oli. Ometigi oli sedakorda toeliselt huvitav ja uutmoodi minul ka - jalle sain palju targemaks ja nagin ara portsu asju, millest ma varemalt ainult teoreetiliselt kuulnud olin. Muuhulgas.

Naiteks proovisin ma ara selle kuulsa delikatessi tuviprae. Heh, mones mottes pettusin ka natukene - sellega on nimelt tapselt nagu konnakoibadegagi - maitseb enam-vahem nagu kana, aga on jole kondine ning liha saab katte hirmus vahe, sellegi kubekese suhusaamisega on aga hirmus palju vaeva. Ahjaa, jube rasvane on ka - taitsa nagu pardi moodi hakkab kohati valja andma.

Siis kaisin paris mitmetes kohtades sellistes nurgatagustes, kuhu ma varmalt sattunud ei olnud - Sadati kunagises vanglas, veel uhes agedas mosees, Aleksandria muuli peal ja peale Aimanit esimest korda Aleksis maa-aluses vanas raamatukogus. Sakkaras oli Imhotepi muuseum valmis saanud ja filmi naidati ka, Khan el Khalili turu koige kuulsama kohviku leidsin ules sellest tohuvabohust - kuigi ilmselt ise ma sellega vist poleks toime tulnud, aga Hares eskortis mu kuidagi sinna ja suunas tagasi ka. Naguib Mahfouzi kohviku nagin ka valjast ara, Karnakis sai ule pika aja jalle kaidud ja eile ohtul sai pikalt Niilusel luksrestos Aafrika karika jalgpallimatsi vaadatud, ise samal ajal korstnana kolm tundi jutti vesipiipu tommates... Oh jah...

Katariina kloostris sai ka seiklusi. Paris naljakas lugu uhest kuljest... Uks politseinik tuli minuga taiesti mottetult lambist jampsima, mu pass konfiskeeriti, mulle toksiti telefoni telefoninumber nimega ja kasti selle jarele tagasi tulla, kui ma olen koik vajalikud paberid mujal korda ajanud. Noh jah, ega ma seda vaga traagiliselt ei votnud, lippasin Muhamedi juurde (kuhu siis veel), kes mulle silmagi pilgutamata ihukaitsja-altkaemaksja kaasa andis, et mu pass politseinikult valja raputada. Saidki paari minutiga kahekumne naela abiga jutud selgeks raagitud, pass randas minu taskusse tagasi, meie laksime bussi juurde tagasi ja Muhamed utles seal jarsku pisut kummalise naoga, et Maris, pane tahele, tal ei olnud sinuga mitte midagi muud asja, aga ta tahtis lihtsalt kena tudrukuga natukene pikemalt tegemist teha ja sind kauem silma all hoida ning tutvust sobitada. Mina naersin ta sellise jutu peale loomulikult kovasti valja, endal koht koveras... Ja arvake, mis siis sai KUSIMARK - pagan kull, mina ei oska selle vardja klaviatuuriga kusimarke ja muud saarast teha... Einoh, laks aega vaevu kakskummend minutit, kui see politseinik mulle helistas, lootuses, et kohtab mind uuesti... No tere-tore. Ja mina veel arvasin, et olen meeste koha pealt kaugelt liiga paranoiline ja motlen monikord asju ule - tegelikult tuleb valja, et olen ikka veel hoopis taielik naiivitar. Noh jah...

Serifi asemel olid mul sedakorda kaasas uued naod, mis oli vaga varskendav ja tore. Hares oli neist koige sumpaatsem - asjalik ja samas sai asjast vaga oigesti aru - tuleb lasta mul teha nii, nagu mina tahan, sest minule jaab absoluutselt alati oigus :P Ja nagu ma utlesin - tanu uutele nagudele sain mina ka vahelduse mottes midagi uut teada - koikidel on ju omad tegevusnuansid, kes laheb kuhu ja naitab mida ja keskendub millele.

Moosese magi oli sedakorda ka hoopis teistmoodi kogemus, absoluutselt ulimegavahva oli istuda kell pool kaks oosel kuskil kohalike korbekollide kortsiurkas, kuhu ma muidu poleks elu sees julgenud minna. Aga tanu sellele, et mul kolm tursket ihukaitsjat kaasas oli, kellega ulejaanud vanameeste keskel rahumeeli teed juua, piipu tommata, triktrakki mangida ja Amr Diabi kuulata, olin ma kohalik vaatamisvaarsus number uks.

Beduiinilaagris tabas meid hiidsipelgate runnak - keegi ajas vist magusa tee topsi umber ja akki hakkas neid meeletult igalt poolt selle lohna peale kohale tulema - tapselt nagu nendes filmides, kus Vana Egiptusega tegemist on ja kus akki hakkab parves mingeid satikaid megakiirelt ule maa valguma. Neid oli ikka ilgelt palju ja nad olid niiiiiiiiiiiiiiiiiiii suured... Vapustav... PAGAN, HUUUMARKI KA EI OSKA TEHA :(  Aga nojah, grupp oli onneks just hakanud minema paikseloojakut vaatama, nii et nemad seda ei nainud, ning meie kraaksatuse peale jooksis kohale terve hord beduiine, kes selle parve keppidega lopuks laiali peksis... Vinge. Adrenaliin missugune.

Laev loksutas ka hirmsat moodi sedakorda, nii vinge oli... Ainult et koik ulejaanud olid peale minu naost rohelised ja kasutasid istmete taha pandud kotte paris usinasti ara... Aga mulle meeldivad lained :P

Oooooo jaaaaaa, ja ma olin ilgelt rahul endaga, kui me soidu peal uhe teepealse peatuse tegime ja seal me laksime Muhamediga nii isekeskis vaidlema, et kumba teed mooda tuleb edasi minna... Seletasime ja seletasime ja vehkisime ikka kumbki kaega oma valjavalitud tee suunas, kui bussijuhipapid valja tulid, meid natukene aega kohvi segades jalgisid ja lopuks kova haalega Muhamedile kuulutasid, et "hejja sahh" - tudrukul on oigus. Hihiiiiiiiiiiiiiiiiiii, ma olin niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii uhke :D Selles mottes, et, noh, vaadake, ajab ikka nina pusti kull teadmine, et tema on selles riigis kogu elu elanud ja seda maad vahemalt paarsada korda soitnud, mida olin seda teed mooda tervelt kaks korda elus enne soitnud :D Hihiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii. Ara tegin... Ja Muhamedi nagu sellel hetkel oli muidugi vaatamist vaart... :P

Isegi Kairo lennujaam ullatas mind sellega, et neile oli sinna tekkinud vaike raamatulett, mida ma kunagi varem marganud polnud ja mis mulle toeliseks loksuks osutus. Ostsin endale portsu raamatuid jalle loomulikult - aga selliseid agedaid ikka, mida mujalt ei saa, sest need on Kairo Ameerika ulikoolis trukitud... :P  Ja kuigi me joudsime lennujaama kuidagi nii vara, siis laks seal see aeg ulikiiresti - ja tavaparast masendust ei olnudki justkui. Ja raakimata ei saa jatta sellestki, et mulle anti lennukis terve omaette istmerida, kuigi lennuk suhteliselt tais oli, nii et ma sain end rahumeeli taiesti siruli visata ja kolm ning pool tundi norsata :D Ma soovitan koikidele hakata pusilendajaks... :D Aga kui te tahate endale kaarti teha, siis kusige minult, ma aitan :D

Grupp oli ka vaga tore, hasti monus oli :P

Igati kordalainud reis jalle uhesonaga...

Praegu tahaks veel tagasi...