Uuest kodust

Eelmise postituse jätkuks siis nii palju, et ma kirjutasin kolmapäeval tõepoolest alla üürilepingule, mille kohaselt hakkan maksma uues korteris üüri 200 euri algselt ette nähtust vähem. Olen väga rahul. Korter on ilus ja tänu sellele müstiliselt heale õnnele on see ka Luxi kohta õige soodne. Ütleks kohe, et väga soodne. Hea küll, ma olin arvestanud möbleeritud korteriga, aga köögimööbel, voodi, öökapp ja üks sisseehitatud seinakapp on mul siiski ka uues kodus olemas. Ülejäänu saab ise oma maitse järgi juurde kombineerida. Elementaarne on olemas, nii et on isegi aega valida. Kui põnev!!!

Vahetan muidu pisut linnajagu, aga kolin siiski suurepärasesse kohta - täpselt kesklinna ja Belairi vahele. Belair on siis selline... noh... elegantsema rahva linnajagu, ehkki ega Limpa on ka prestiižne koht :). Mind see maine isiklikult muidugi üldse ei morjenda, aga asukoht küll. Elan ka uues kohas täitsa pargi ääres. Kesklinn on jala lähemal kui praegu (ja ma elan ikka tegelikult täitsa kesklinnas), tööteekond pikeneb vast nii 20 minutile. Üle tee on toidupood, apteek, keemiline puhastus ja pagar, veel on olemas resto ja bussipeatus. Magamistoa akna taga on tihe kuusk, mis varjab naabrite vaate ja täidab toa rohelise kumaga. Elutoas ja köögis on õhtupäike, nii et ma reaalselt näen seda mõnikord! Vannitoas on vann. Tubades on puitparkett! Saate aru, Luxis, kus kõik armastavad kiviplaate. (Mina nimelt armastan kodus paljajalu olla). Laed on kõrged, küte sisaldub fikseeritud hinnaga kommunaalkuludes ja esikuuks on ka stiilne :).

Korteriomanik, näib, on üks praktiline ja aus mees. Nime järgi otsustades Iraanist. Mina olen asju ajanud ainult maakleriga, nii et omanikuga pole veel kohtunudki, aga pole hullu. Maakler on ka usin. Tegi kõik asjad nii käbens ära, et mul läks garantiihoiuse tegemise ja kindlustuse muretsemisega kiireks. Neljapäeval sain siiski kõik vajalikud paberid pangas ühe korraga ära tehtud ning kuigi lepingu alguseni on veel aega, otsustas omanik maakleriga kahasse mulle võtmed juba sel reedel kätte anda. Tegime läbi terve riituse - vaatasime üle ning kirjutasime ja pildistasime üles iga viimse kui kriimu terves korteris. Ühtlasi lubas maakler veel minu eest elektrifirmaga ka paberid korda ajada ja siis anti mulle võtmed pihku. Ole mees, ela! Mis saab minul selle vastu olla? Ega ma muidugi päris kohe sinna ümber ei asu, seal pole internetti ega mööblit ega midagi, aga päris hea on, et võtmed nii aegsasti kätte anti. Nii saangi pisitasa kraamida ja sisustada, ostud otse sinna viia ja vähehaaval sisse elada. Juhhuu... Kui huvitav kõik nüüd on! Ma pole ju kunagi päris üksi ja päris tühja korterisse elama asunud. Ikka kellegagi koos või kellegi juurde. Ja alati möbleeritud kohtadesse. Nüüd on pea kohe nii mõtteid täis, sest äkki on vajadus ja võimalus ja isegi mõttekas teha kõik enda maitse järgi. No ma tean, et see on üürikas ja puha, nii et seinu ei värvi ja kööki ümber ei ehita, aga ikkagi!

Millega ma rahul pole? Noh, ütleme siis nii, et näiteks postkast on roostes ja logu, tuleb teine välja vahetada. Trepikoda pole ka suurem asi. Lõhna järgi nimelt ütleks, et keegi laseb oma kassi sealtkaudu välja. Hakkan kindlasti esmajoones trepikoja akent lahti hoidma, vaatan, mis saab. Korteri suhtes aga küll praegu pretensioone pole. Olgu, köögi sisustus pole just kõige moodsam, aga kõik on korralik ja töötab. Ja kus mul on köögis kappe, samumeie! Esialgu võin kõik oma varanduse köögikappidesse ära paigutada :). Vannitoa uksega pole ka kõige rohkem rahul, selle peaks nimelt üle värvima. Omanik maalis kõik seinad ja laed eelmisel nädalavahetusel valgeks, aga üks uks on selle valge taustal ilmselgelt kollakaks tõmbunud. No selle värvimiseks mehel enam mõistust ei jagunud :). Aga pole hullu kah. Võib-olla värvin siis just uksed erksaks. Et korter päris haiglavalge poleks. Samas ega ma tea kah. Pean veel mõtlema. Minema sinna tühja korterisse, istuma keset põrandat maha ja mõtlema peas välja, kuidas ma siis nüüd teen. Igasugused mõõdud oleks ka tark enne ostuhullusesse sattumist üles kirjutada. Ja siis veel oleks vaja välja mõelda, kuidas kardinad üles panna, kui kardinapuid ja isegi auke pole. Hmm...

Eile käisin ühe töökaaslasega teise ringi mööbli poes. Milline virvarr seal oli. See oli pungil imelisi kummuteid, kappe ja vidinaid, ainult samas valdavalt olid need üsna raskepärased. Täna vaatan ka mõnda poodi. Muidu aga jätan suurema osa möbleerimistööst novembrisse. Mul on kuu alguses sobivalt puhkus tulemas. Mõtlesin küll algselt kuskile sõita, aga nüüd tundub, et see kulub suurepäraselt hoopis sisustustöödele. Mul on Pariisi rongipiletid muidu ostetud, aga neid saab veel viimase hetkeni tühistada. Nii et eks ma vaatan jooksvalt.

Sellised uudised siis sedakorda... Nüüd sai kirjutamisest kopp ette. Ilusat nädalavahetust!

M.

Maailma kõige... veidram (?)... korteriomanik

Teate, mina olen pahv. Allkirjastasin eile korteri üürilepingu. Jaa, hakkan mõne aja pärast kolima, aga sellest, millal, kuhu, miks ja kuidas, räägin kunagi hiljem. Point selles, et kolimisega on aega, aga maakleri ja omanikuga said asjad siiski minu arusaamist mööda eile klaariks, nii et kujutage mu üllatust, kui täna maakler uuesti tagasi helistab. Jutt lühike ja konkreetne:

"Vabandage, madaam, et ma teid tülitan, aga mul on teile üks uudis. Ma sain kogu aeg omanikust valesti aru. Tegelikult ei ole korteri hind üldse selline, mida me reklaamisime ja mis lepingusse sai. Me peame lepingu ümber tegema ja uuesti allkirjastama. Ärge palun pahandage. Omanik tahab nimelt üüri 200 eurot vähem."

Mis ma oskan öelda? Mul on väga vägevad kaitseinglid. Inimesel on käes täiesti kehtiv üürileping. Üürnik on selle kohaselt nõus maksma talle küsitud hinda, mis ei ole kõnealuse korteri eest Luxis sugugi üle mõistuse tahetud. Ja siis ta otsustab, et ta tegelt ei tahagi nii palju. Kas te olete midagi nii jaburat veel kunagi kuulnud???

Valimistest Luxi moodi

Eestis käib valimistsirkus, olen ikka uudiseid lugenud ja pihku itsitanud. Ise jätsin valimata, ei ole nagu enam kursis sellega, keda ja mida üldse kohalikul tasandil valida. Sellest, mis Luxis toimub, tean praeguste valimiste puhul märksa rohkem. Siin on ka nimelt täna valimised ning kultuuritunnis ja tuttavate küsitlemise abil olen päris palju targemaks saanud. Siin on, muide, riiklikud valimised, mitte kohaliku tasandi omad. Ohh, homme saab nii Eesti kui ka Luxi kohta põnevaid uudiseid lugeda...

Aga jah, Eesti jaburusi teavad kõik, tahtsin võrdluseks rääkida hoopis Luxi valimistest. Pikantseid asju ei tea, aga üleüldisest süsteemist olen nüüd üht-teist kõrva taha pannud. See info on enda jaoks kasulik talletada ka, sest ega ma seda ju varsti jälle enam ei mäleta. Aga siin on üht-teist minu jaoks harjumatut ja põnevat. Ma sain näiteks teada, et Luxis on on riigi väiksusele vaatamata tervelt neli valimisringkonda - põhja-, lõuna-, ida- ja keskringkonnad. Parlamenti pääseb põhjast 9, idast 7, lõunast 23 ja keskosast, kuhu jääb siis ka pealinn, 21 esindajat. Juba see tekitas minus tõsist hämmastust, sest näete! Luxi linn ei olegi riigis kõige kaalukam! Lõunast saab parlamenti rohkem liikmeid! Valida saavad ainult Luxi kodanikud, keda on elanikkonnast umbes 57%. Ja nende jaoks on hääletamine kohustuslik, kui nad valimata jätavad, saavad trahvi ka. Sellepärast olevat valimiste osalemisprotsent siin alati megakõrge, kuskil 97% juures. E-valimistest ei tea nad midagi, selles veendusin ma eile. Nemad peavad kõik ise valimisjaoskonda minema või siis hääletama posti teel - ja selleks on neil vaja võtta arstilt või reisibüroost tõend, et nad tõesti EI SAA füüsiliselt ettenähtud ajal valima minna. Trahvi suurust läks ainult meelest küsida. See oleks ka põnev teada.

Ja see on ka jabur, et nad valivad niimoodi, et igaühel on täpselt nii palju hääli, kui palju tema elukohajärgsest valimisringkonnast esindajaid parlamenti pääseb. Eliane elab põhjas, temal on 9 häält, Frantsuaa elab keskosas, temal on 21 häält. Maksimaalselt, kõiki ei pea ära kasutama. Võid anda ka ainult 3-4. Ja ei saa nii, et kõik 21 annad ühele kandidaadile, igale kandidaadile saad anda maksimaalselt 2 häält. Mina ütleks selle peale, et täitsa jama küll. Kuidas leida ühest valimisringkonnast tervelt 11 poliitikut, kellele üldse kõlbaks hääli anda? Enivei, et siis seda ka veel, et nemad ei vali parteisid, nemad valivaid isikuid. Täpselt need saavadki parlamenti, kes kõige rohkem hääli saavad, ei ole seda totrat lukus parteinimekirjade värki, et partei ise vaatab, kelle ta nimekirjas etteotsa sokutab.

Parteisid on siin 9 ja parlamendis on üleüldse 60 kohta, muide. Praeguses parlamendis oli kõige suuremal parteil 20 kohta, 31 kohta on hääletustel vajalik enamus. Mitte kunagi pole ükski partei saanud nii palju kohti korraga, et neil olekski kohe enamus, st alati luuakse koalitsioonid. Ja neil siin võivad kõik linnapead ja muud sellised ametimehed istuda mitme koha peal, nii et praeguses parlamendis oli näiteks 20 linnapead ja veel 7 kohaliku omavalitsuse mingit tegelinskit. Vahva ju! Ma tean veel seda, et väga parempoolseid parteisid neil ei olegi. Minu meelest on see üsna muljetavaldav, arvestades seda, kui palju neil siin immigrante on. Ainult üks partei on oma valimisreklaamides kasutanud kohalikku lippu ja öelnud, et nemad on ausad, töökad ja luksemburglased. Või no midagi sellist, ma tegelikult esimest kahte omadussõna ei mäleta. Aga isegi nemad ei pidavat olema päriselt parempoolsed. Üsna uskumatu! Eestiga võrreldes eriti!

Kringli-papi Paddy töötab täna ühes valimisjaoskonnas sekretärina. Pidi hommikul kell 6 kohale minema, espressomasin kaenlas. Ja töötama kella seitsmeni õhtul. Ja saama 12 tunni eest palka NÄRUSED 140 eurot. Seda ütles ta ise. Et mis te õige mõtlete, kellele nad omast arust selliseid sandikopikaid maksavad. 12 eurot tunnis... Et ta muidu poleks läinud, aga ta oma poeg töötab valimiskomisjonis ja oli öelnud, et kuule, paps, meil on hädasti sekretäri vaja ja keegi pole nõus selle raha eest tulema, et no ole mees, aita hädast välja. Vot nii siis.

Eliane käis juba valimas ära. Frantsuaa enam-vähem rääkis, kelle ta valib, aga tema esimene valik oli minu jaoks täiesti tundmatu kuju. Ma arvasin, et eks ta valibki üht-teist-kolmandat tuttavat peamiselt, aga tuleb välja, et ta valib hoopis seda, kes tegi ühele tema tuttavale (no ütleme siis kohe ära, et linnapea Bettelile) teledebatis kõvasti säru. See avaldas talle muljet! Niimoodi siis. Mina tean üleüldse muidugi täpselt kolme kandidaati, kellele Frantsuaa mind kohvikus tutvustanud on. Nendest ei valiks ma kedagi - üks on praegune minister, aga ta mulle väga ei sümpatiseeri, üks on nägus ja lustlik arst, aga tema võiks selleks jäädagi, ning kolmas on kommunist. No nii punane, kui üldse olla annab :). Vot. Ei kõlba ükski...

Ja mulle on ennustatud, et Juncker saab uuesti peaministriks, sest pooled valijatest on riigi palgal ja neile on lihtne selgeks teha, et olge tublid ja jätkame kõik samamoodi... Lihtsalt teile teadmiseks, et Juncker on ELis kõige kauem ametis olnud peaminister (Ansip on teine) ja maailma mastaabis on ta valitsusaeg ka pikemate seas, tuli teine võimule 1995. Ja ma päriselt ootan huviga, kas ennustus peab paika. Mina ei oska siin veel oma peaga midagi arvata.

***

Kui nüüd muud juttu ka teha, siis olen haige. No nüüdseks pmst juba lihtsalt tõbine, aga töönädala lõpp möödus küll korraliku gripi käes. Palavik, pea- ja kondivalu, tuberkuloosihaige köha ja kogu täiskomplekt ikka. Esimest korda võtsin isegi ühe haiguspäeva - no ma lihtsalt poleks kiirete istungitöödega midagi asjalikku tehtud saanud, mõte läks pärast kolmandat sekundit käest ära rändama. Ausalt. Nüüdseks on ainult siganõme köha järel ja kõrvad on tatist lukus, aga enesetunne on juba päris kõbus. Käisin eile õhtul isegi veidi jalutamas. Meil on siin muidu ülelinnaline taud - keeletunnid jäid näiteks ära, sest õps oli haige. Tööl on haiged ka sellised inimesed, kes muidu kunagi haiged ei ole. Frantsuaa ja Rose olid haiged. Mingi väga nakkav asi liigub ringi.

Elukoha rindel on vist ka varsti uudiseid, aga järgmine nädal toob lõpliku konkreetsuse. Eks siis räägin pikemalt. Olen igatahes põnevil.

Ja nüüd on kõik. Pühapäeva õhtu on käes ja vaim tuleb homseks valmis panna. Järgmise korrani!
M.

Uskumatu lugu

Juhtus uskumatu lugu. Mul on nädala sees aega kohe mitu tundi koduseid toimetusi teha :). Kõik tänu sellele, et saun oli millegipärast kinni! Peen värk! Täitsin ruttu kõrvitsa ära ja pistsin ahju, pesud panin pesema, nõud pesin ära ja prügikoti sõlmisin väljaviimiseks ära. Vabastasin endale sellega kohe pool laupäeva. Super!

Muidu elan pisut intensiivset elu. See nädal oli meil istung, nii et eile jõudsin koju alles poole kümne paiku. Tegin tutvust kahe istungiprogrammiga, mis olid mõlemad minu jaoks uued. Hästi põnev oli :P. Seekord ma veel ise midagi ei näppinud, aga sain süsteemist ja ülesannetest pisut aimu. Äge.

Nüüdseks olen käinud ka kahes letseburgi keele tunnis. Siiani olen ohtralt popitanud - eelmisel nädalal olin ju Tillinnas ja see nädal oli vaja tingimata seal prantsuse keeles ka käia ühe letserburgi keele asemel. Olen vist alustuseks päris kõvasti maha jäänud, teised on käinud kuues tunnis... Pean sel nädalavahetusel nüüd kindlasti kodus ise pisut asju järele vaatama. Aga edaspidi saan loodetavasti korralikumalt tunnis käia - plaanin vähemalt kaks korda nädalas kohale jõuda, mitte korra.

Peamiselt on seal tunnis prantslased ja portugallased, siis on üks Kamerunist pärit onu, paar inglast ja itaallast... Ja tempo ei olegi kõige aeglasem, sest üllataval kombel on enamik nendest inimestest väga kaua siin elanud ja tönkavad ise juba üht-teist. Minu pinginaaber on Portugalist, aga tema on juba kümme aastat siin elanud ja tema saab näiteks päris asjalikult räägitud kohe. Mmm, kusjuures tunnid toimuvad ainult letseburgi keeles. St õpetaja räägib hääääästi aeglaselt ja ilmekalt, aga ainult letseburgi keeles. Ja siis tuleb arvata, mida ta parajasti räägib. Päris tõhus on. Ma nüüd oskan öelda ka üht-teist. Jaburaid asju. See on koer, koer on suur! See on restoran, restoran on kallis! Irw. Artiklitega on üks rist ja viletsus. Aga mitte päris võimatu. Ja sõnavara suhtes on saksa keelest suur abi!

Teisipäeval käisin aga selles prantsuskeelses "vestlusringis", kus pidi räägitama kohalikust kultuurist. Noh, räägiti küll, aga vestlusringist oli asi kaugel - rääkis ainult õpetaja. Ja veel milline! Tema võiks küll vabalt anda Tartus kuskil unustatud teaduskonnas tundi, oli teine selline viledas ülikonnas, rokase habeme ja hõredate juustega vanamees. Hästi ärakulunud nahkportfell oli tal kogu aeg laua peal ja käsitsi kirjutatud konspekt ees. Peamiselt rääkis ta ajavahemikust 1974-79, sest siis oli tema suur sõber Robert Krieps kultuuriminister. Küll papi siis seletas, mis mõtte tema Kriepsile andis ja mis mõtte Krieps järgmisele valitsusele pähe pani jne jne jne. Ja siis ta ei saanud märkimata jätta, et tema on selline kultuurispetsialist, aga arvake, kas teda on kutsutud tema koduomavalitsuse kultuurikomisjoni??? Ei, muidugi mitte. Aga ometi on tema ajakirjanik ja kirjanik ja korraldab kontserte ja õpetab Saksamaal ülikoolis ja puha. Okei, see selleks. Ta oli tõeliselt karikatuurne kuju, aga rääkis huvitavat juttu. Peale seitsmekümnendate aastate kultuuripoliitika arutles ta järgmisel nädalavahetusel toimuvate parlamendivalimiste üle, tutvustas eri parteide tausta, rääkis siinsest keelepoliitikast jne jne jne. Ma sain päris kõvasti targemaks. Kirjutasin endale mitu lehekülge märkmeid ka. Oi. Lõpetuseks jagas ta veel soovijaile pühapäeva õhtul Philharmonie's toimuva koorimuusikakontserdi pileteid. Mingi peen rahvusvaheline koorimuusikafestival on, Euroraadio korraldab. Peaks päris hea tasemega olema ka. 2005. aastal oli võitja Tallinna muusikakeskkooli lastekoor! Vot. Ilmselt lähengi!

OK, aga praegu aitab. Mõtted olid suured, aga söök sai valmis ja pesu pestud. Lähen arvuti tagant ära.
Järgmise korrani.
Pakaa!
M.

PS: selle nädala sõna, mis ühes tekstis ette tuli, on OIVAKLASTER. Tahab keegi pakkuda, millega tegu?

Tillinnast

Kus nüüd vahepeal on asju juhtunud. Hirmus põnev nädal oli. Käisime ju pühapäevast teisipäevani Frantsuaa ja Eliane'iga Tillinnas, siis oli kolmapäeval letseburgi keele tund ja Rose'i ja Eliane'iga õhtusöök jne jne jne. Kõigest ei jaksa ma ainult kohe kirjutada, sest kell on jälle nii palju ja ma tahaks pühapäevaga veel üht-teist jõuda ära teha. Seega alustagem Tillinnast. Ülejäänust hiljem. Tillinn sai Tallinnast sellepärast, et õige nimi oli siinsete jaoks nii võõrapärase kõlaga, et nad ei suutnud kuidagi seda õigesti välja hääldada. Püüdsid ja püüdsid, aga kui me parajasti polnud tükk aega Tallinnast rääkinud, tuli see neil ikka välja Tillinnana. Noja nüüd ongi nende Tallinn Tillinn. Hea ja selge.

Ma muidugi olin enne minekut üsna mures. Mitte sellepärast, et ma oleks kartnud, et nad tulevad reisile negatiivsete eelarvamustega või virisema, vaid sellepärast, et kui inimene on kasvanud üles vati sees ja joonud-söönud-kandnud-tarbinud terve elu kõige nooblimaid ja kallimaid asju, siis võib Ida-Euroopa talle oma kontrastidega lihtsalt šokeerivalt mõjuda, eks, isegi kui ta üritab olla hästi avatud meelega ja positiivne. Noja ma ju olen kuulnud nende muljeid muude väljasõitude ja ettevõtmiste kohta, nii et ma tean küll, et ega nad alati ürita ka. Õnneks on meil siiski päris hea teineteisemõistmine ja meil ei tekkinud tõesti mitte ühtegi pseudoprobleemi, kuigi Frantsuaa näiteks ei ole lapsepõlvest saadik bussiga sõitnud ja nüüd viidi meid lennukisse bussiga, Eliane ei olnud aga põhimõtteliselt pärast katoliku koolis käimist nõus jalgagi ühtegi kirikusse tõstma, aga mina loomulikult vedasin nad koguni kahte jne jne jne jne. Noh, et eks nad pidid ikka kompromisse tegema, aga päriselt jalgu trampima ei hakanud kumbki. Uff. Omavahel oli neil paar korda ütlemist, mis mind tõsiselt üllatas, aga üleüldises plaanis oli meil koos ikkagi nii lõbus, et selle kõrval kahvatus külm tuul, Frantsuaale pealetükkiv gripp ja liiga väike vannituba. Ma muidugi hoidsin neid kogu aeg tegevuses ka, kell 9 olin hotellis hommikusöögil ja kell 1 öösel viisin nad pärast õhtusööki sinna tagasi. Tuimestasin nad ühesõnaga ära :). Ei andnud neile võimalust virinaid välja mõelda.

Plaanide tegemine oli enne sõitu muidugi suhteliselt asjatu. No selles mõttes, et vehklemise mõte läks täiega vett vedama, kuna peamine asjaosaline kadus lihtsalt maamunalt. Ei helistanud lubatud ajal ja ei võtnud ka minu kõnet vastu. Pentsik. Üleeile tegi teine mulle nüüd lõpuks vastamata kõne, mida ma ei kuulnud, aga vaat mina talle ka ise nüüd tagasi ei helista. Proovigu uuesti, tema käkk ikkagi. Õnneks ma muidugi polnud Frantsuaale ja Eliane'ile öelnud, et midagi sellist on oodata, ütlesin lihtsalt, et mul on veel üks üllatus varuks. Seetõttu ei saanud neil üksikasju teadmata asjast väga kahju olla. Ma arvan, et mina olin kõige rohkem pettunud :).

Aga jah, plaane läks veel untsu. Kui nüüd aus olla, siis põhimõtteliselt jäid realiseerimata kõik tehtud plaanid v.a esimene õhtusöök :D. Õhtul teletorni tuledes linna vaatama me ei jõudnud, EKAsse ka mitte, sest ma jätsin oma kella õigeks keeramata ja ühel hetkel unustasin ma ajavahe juurde arvutada, nii et järgmisel hetkel oli juba väga-väga hilja. Ühtegi muuseumi me ka reaalselt ei jõudnud, kui Oleviste torni ja linnamüüri mitte muuseumideks lugeda. Põhimõtteliselt veetsime me kogu aja linna peal ringi jalutades, pildistades ja suveniiripoodides asju degusteerides. Restoran Ribe on taevalik, diskreetne ja häid maitseelamusi pakkuv paik. Olde Hansas sõime karu, mis oli nende jaoks hästi eksootiline. Nad siiamaani räägivad sellest karust ja siinne rahvas polnud muidugi üldse kuulnudki, et karupraad võiks mõeldav olla. Küsisid, et mis karu meil täpselt siis süüakse? Et kas jääkaru või grislisid või keda... Novat, et Olde Hansa neile ka meeldis. Minu jaoks oli see seal, muide, esimene kord ja ma arvasin enne, et nendesuguse rahva jaoks on see kaugelt liiga turistikas, aga lõppkokkuvõttes jäi elamus vist isegi tugevam kui kulinaarselt vapustavas Ribes. Nojah, Neitsitornis käisime hõõgveini joomas, mingil hetkel põgenesime külma eest baari nimega Labor. Chicagos ja Scotland Yardis käisime ka ja siis käisid nad elus esimest korda õigeusu kirikus, kus Frantsuaa tahtis küünlad põlema panna ja käis kolme hiigelsuure vahaküünla eest välja 36 eurot... Solarises käisime lihapalle ja munavõid ostmas, mida me muidugi pärast süüa ei jõudnudki. Meistrite hoovi kohvikus jõime kakaod ja Frantsuaa ostis sealt oma kohvikusse ühe tušijoonistuse, mis nüüd uhkelt siin Grundis kohviku sissepääsu juures mu vana aknaaluse koha juures seina kaunistab. Muu hulgas astusime teel lennujaama läbi Kaupmehe tänavast, kus nad nägid maailma suurimat kassi, ning lennujaamas jõudsime emme ja Manniga ühe kiire kohvi juua, nii et nad nüüd on kõige värskemat pereliiget ka näinud. Päikesega oli pisut kitsas, see tuli välja täpselt enne äratulekut, aga vähemalt ei sadanud nende päevade jooksul ühtegi piiska. Nii palju siis tegevustest.

Elamuste kohta olgu öeldud, et Karumsi kohukesed neile ei meeldinud, aga kali, vürtsikilud, vaniljesefiir, küüslauguleivad, murakamoos ja kuivatatud põdrajuust küll. Siis serveeritakse hotellis Kolm õde sama marki šampanjat, mida härra oma kohvikus pakub. See vapustas teda hingepõhjani, sest see ei pidavat olema väga levinud mark. Solarises maksis tema isiklik lemmikšampanja (üks teine mark) aga 465 eurot pudel, kusjuures siin Luxis pidavat seda poest saama 125 euroga. See vapustas neid ka hingepõhjani, sest sellised käärid tundusid nende jaoks üle mõistuse. Noh, reaalselt võttes muidugi ongi see erinevus tõesti pöörane, aga ma pean tunnistama, et mind see vahe üldse ei häiri, sest minu meelest on juba 125 eurot ühe šampanjapudeli eest üle mõistuse, ma ei ostaks seda ei 125 ega ka 465 euroga :). Seega mul poogen. Aga isegi nemad leidsid, et selliste hindade juures tuleks Eestis pikemas perspektiivis šampanja joomine maha jätta. Vot.

Hotelliga olid nad väga rahul, kui välja arvata liiga pisike vannituba, kus dušš lõppes alati üleujutusega. Kui ma aga neile Viru hotelli näitasin ja teatasin, et too ühine tuttav Robi elas oma suvise külaskäigu ajal seal, said nad päris korralikult muheleda. Et neil oli ikka mõnusat atmosfääri ja iseloomu kuhjaga rohkem. Oo, ja Rottermanni kvartal oli tõeline hitt. Kui seal oleks mõni korter kohe müügiks olnud, kuhu oleks saanud sisse astuda, siis nad oleksid selle vist jalamaid ära ostnud. Jah, neile tõesti väga meeldis. Ausalt, inimene, kes ei tee muidu üldse kunagi pilti ja ei kannata pildi peal olemist ka, tegi oma telefoniga vist vähemalt kolmsada pilti. Eliane'ist ma üldse ei räägi, temal oli kaks kaamerat kaasas ja lõppkokkuvõttes ei olnud tal aega isegi meiega tegeleda, tal oli kogu aeg pildistamisega kiire. Kordaminek missugune.

Oi, kusjuures nende hotellis peatus veel Baruto ja tagasilennul oli meie lennukis Toomas Hendrik Ilves. Arvake, kas ma pidin oma silmad peast ära jõllitama või mitte? Seisis teine pool teed istmete vahel püsti ja ma alguses arvasin, et mul on luulud. Siis vaatasin, et üle vahekäigu olid inimesed sama jahmunud. Oli tõesti härra president. Väga peen.

Oh jah. See oli muidugi tore, et kui me kohale jõudsime ja ma telefoni sisse lülitasin, et tulnud mulle üks PIN kood meelde. Ja see, et ma tõstsin mõned Tlna korteris olnud asjad välja, et need kohvrisse pista ja kaasa võtta, aga siis tuli ühe välja kolinud muusiku ema korterit kraamima ja võttis need ise kaasa. Ja see ka, et kui me lõpuks tagasi jõudsime, siis selle asemel, et koju magama minna, pidime me muidugi minema BG'sse rannakarpe sööma. Südaööl. Ja see, et ma pidin kaks purki murakamoosi oma kohvrisse panema, aga unustasin need käsipagasisse, nii et nüüd pidi emme need postiga siiapoole teele panema. Loodetavasti jäävad purgid postis terveks. Aga no selliseid naljaga pooleks äpardusi peab ikka ette tulema, eks, muidu oleks väga igav.

Ja nüüd sai mul kirjutamisest kõrini, tahan välja minna, nii et jäägu pealegi need muljed siin hüplevaks. Nad igatahes kavatsevad nüüd hiliskevadel või suve hakul uuesti tagasi tulla. Nii väga meeldis :). Ja mina kavatsen nüüd riidesse panna ja midagi veel pühapäevaga ette võtta.

Nii et pakaa.