neljapäev, 30. juuni 2011

Inventuur ehk õppetunnid elust enesest

Argipäevahommikul tööle mineval naisterahval olgu ikka palju asju (käe)kotis. Näiteks:

Ujumisriided
Küpsetuspaber
Vähemalt kaks raamatut
Vähemalt kaks märkmikku
Vähemalt neli pastapliiatsit
Kaks lehte valuvaigisteid
Fotoaparaat
Statiiv
Korgitser
Vähemalt kaks huulepulka
Lõhnaõli
Silmatilgad
Pakk nätsu
Küünekäärid
Rahakott
Sendikott
Värske ajaleht
Möödundnädalane Economist
Pabertaskurätid
Tops jogurtit
Värvipliiatsid
Mobiiltelefon

Õppetund seisneb selles, et... mobiiltelefoni peaks võimalikult eraldi panema, et vältida kõikide teiste asjade väljavõtmist, kui see helisema hakkab.

PS: kas ma olen juba avalikult imestanud selle üle, et "Õhtud Moskva lähistel” kannab prantsuse keeles nime ”Le temps du muguet”?

esmaspäev, 27. juuni 2011

Kolm kuud kukub

Kui pikendust poleks saanud, jääks see nädal mul siin parlamendis viimaseks. Kummaline mõelda. Aeg on ikka üks imelik asi. Alguses tundus, et kolm kuud on päris pikk. Noh, ongi ja oligi, aga takkapihta mõeldes läks ikka kuidagi hirmus ruttu teine. Tore on, et nüüd kingitusena kolm kuud veel ees on. Vähemalt saan end selle mõnda aega selle mõttega petta, et teine kolm kuud on nii pikk aeg, küll jõuab veel ilma imesid korda saata. (Ja pärast teen taas inventuuri, mõistmata, kuhu see aeg kõik voolas...)

Nädalavahetusel on laulupidu. Mul hinges ikka natuke kripeldab, et otsustasin mitte minna. Samas nüüd on vähemalt kõva motiiv endale nädalavahetuseks midagi hästi vahvat organiseerida, et mul siin ikka ägedam oleks kui neil kõigil seal laulupeol. Ma arvan, et lähen näiteks Nancysse. Pole ammu kuskil Prantsusmaa poole peal käinud, tahaks nüüd vahelduse PÄRIS Prantsusmaad korvtoolikohvikute ja Prantsuse hõnguga... Mmm, igatahes, ma saan varsti peale pärast [kurat, no kas mulle ei võiks siis juba meelde jääda, et PÄRAST, PÄRAST, PÄRAST, mitte peale?] laulupidu endale nädalavahetuseks külalise ka, nii et siis saame Pétrusse'i kraavis oma laulupeo teha :). Ühesõnaga, pole hullu midagi. Laulupidusid tuleb veel. 

H-l on homme viimane tööpäev. See on kolejubekurb, kellega ma siis nüüd nädalavahetuseti ringi kappan, Frodo juures võimlen ja tammetõrude all veini joon? Siiani oli nii tore, tegevust kui palju ja igav ei jõudnud kohe üldse hakata. Nüüd pean hakkama harjutama jälle üksinda ringi seiklemist... :(. Lisaks tema äraminekule kolib mul siit veel mitu majakaaslast ka välja, üks neist neljapäeval ja teine laupäeval. Kolmas kolib veel kuulu järgi paari nädala pärast, nii et muudatusi kui palju. Tea, kes asemele tulevad? Ma loodan, et mitte prantslased. Isegi kui need kaks välja kolivad, jääb mul neid siia piisavalt, nüüd võiks mõni muumaalane ka tulla. Noh, oleks pisut põnevam. 

Aga tegelikult on mul praegu üks asi pooleli, nii et ma nüüd rohkem ei kirjuta, kell ongi juba palju saanud. 
Pakaa, 
M. 


pühapäev, 26. juuni 2011

Täiesti tavatu nädalavahetus

Oh jah, see nädalavahetus läks nüüd küll ootamatult :-D. Kohe nii ootamatult, et arvake ära, kes pühapäeva õhtul kell 20.13 hommikust sööb? Ai-vai-vai, huvitav, millal ma küll ükskord jälle magama jään... :-D???

Kõiges on süüdi üks Café des Artistes, mis asub Grundis ja kus on seina peal pesuehtne Wiiralti "Kabaree" repro. Tuleb välja, et selles kohvikus on pooltel õhtutel nädalas klaverisuaree, kus üks vaheldumisi šampanjat ja džinni tinistav ning sigaretti tõmbav Marlene Dietrichi ja Edith Piafi seguhäälega tädi klaverit mängib ja laulda pasundab. Kohvik oli selline mõnus urgas, vein oli neil hää ja vürtsikas, klaverdaja oli osav ja pidu kestis... päris kaua. Oi, ja kuna meid peeti sakslasteks, pühendas see tädi spetsiaalselt meile mingi väikeste kaktuste loo. Huvitav, kas ta nägi meis okkaid või mida? Igatahes, koju jõudsin poole nelja paiku, ärkasin kell seitse järgmisel õhtul, magasin maha üle pika aja esimese päikeselise ja sooja pühapäeva ning lõpetan nüüd (kell pool üheksa õhtul) hommikusööki. Kohvist päriselt loobuda ei suutnud, aga piirdusin väikese tassiga. Ehk ikka tuleb kunagi veel uni. Kui ei, oleks küll hull... Ehkki nii vahva õhtu nimel võib isegi kannatada... :).

Aga jah, heakene küll siis praegu. Järgmise korrani. 
M. 


laupäev, 25. juuni 2011

Ood juustukoogile

Kes oleks osanud arvata, et sügavkülmutatud juustukook nii hää on? 

Kunagi, kui ma Prantsusmaal lapsehoidja olin, tehti selles peres, kus ma olin, päris tihti juustukooki. Selguse huvides olgu öeldud, et räägin ikka päris juustust. Sellisest, mida leiva peale pannakse, mitte toorjuustust või suisa kohupiimast (mina ei mõista, miks nüüd on Eestis ka moes kõiki kohupiimakooke juustukookideks kutsuda?). Ma mäletan, et see hirmsasti maitses mulle...  Kui see kord ahjust tuli, oli see voolav ja väga maitseküllane. Ja ma polnud kunagi sellist asja saanud. 

Ükspäev tuli see mulle millegipärast poes meelde ja nii ma siis tarisingi Auchani külmutatud kaupade letist endale mingisuguse külmutatud juustukoogi koju (ma üldse ei mäleta, kas Danièle tegi seda ise või ostis ka valmisvarianti). Panin selle üleeile jaanipäeva puhul ahju ka - ja kuigi pakendil oli kirjas, et kook on neljale, sõin selle üksipäini viimse raasuni kohe samal õhtul ära. Nii hea oli lihtsalt. Mmm... liivataignast põhja peal ja Emmentali juustuga... Nämmm... Täitsa lõpp lihtsalt. Kohe järgmine kord ostan veel... 

See ongi praeguseks kõik, 
M. 


reede, 24. juuni 2011

Suurhertsogi mitte-sünnipäev

Selle Luxi rahvuspühaga on siin väga naljakad lood. Tähendab, rahvuspüha on 23. juuni. Ametlikult on pühal nimeks suurhertsogi sünnipäev, ometi ei ole ühelgi suurhertsogil sellel päeval sünnipäeva olnud. Kunagi oli üks suurhertsog kuulu järgi sündinud küll 23. kuupäeval, ent hoopis jaanuaris. Vot, tema sünnipäevi tähistatigi talvel, aga kui ta ära suri, otsustati, et palju lõbusam oleks pidu pidada suvel... Nii tõstetigi püha suvaliselt pool aastat edasi ja 23. juuni on tänase päevani Luxis riigipühaks jäänud. Paistab siiski, et püha eelõhtu on pralletamise seisukohalt olulisem kui püha ise. Kirjutasin ju, et päris õigel pühal oli linn tühi ja välja surnud, ent 22. õhtul oli linna peal ikka tõeline möll lahti. Väga vinge! 

Transilvaania kummitusteloss nahkhiireparvega. 
Või siis Luxi üks tähtsamaid pangahooneid tuviparvega. Take your pick. 

Sellised vilkuvad kõrvad olid äärmiselt popid

22. juuni õhtul oli linnas tõrvikurongkäik. Hertsogipere vaatas seda raekoja ees tribüünil (vasakul) pealt. Otse ees on lihtsalt suur kontserdilava, kus hommikuni pidu pandi ja muusika mängis. 


Hämaras valguses oli liikuvatest inimestest halb pilti ka teha, nii et andestage hägusus. Igatahes, tõrvikurongkäik oli pisut mage - sellepärast, et see koosnes väga suvalistest inimestest, kes loivasid väga igavleval ja tüdinud pilgul edasi, nii et eri gruppide vahele jäid väga pikad vahed ja midagi erilist nad ka ei teinud. Noh, meil näiteks ikka lauldakse ja tantsitakse rongkäigus - ja pealtvaatajad plaksutavad ja hüüavad ja ergutavad ja nii. Siin hakkasin ma ka korra plaksutama ja siis plaksutasid kolm inimest veel umbes kaheksa takti jagu vaikselt omaette käsi, aga rongkäigulisi see üldse ei huvitanud ja ülejäänud pealtvaatajaid ka mitte. Ühesõnaga, et rongkäik polnud üldse nagu päris. Samas olid seal koos linnaosad ja kodanike rühmitused ja spordiklubid ja kõik muud säärased seltsid - noh, koerte dresseerijad oma penidega ja aidsi vastu võitlejad, paar orkestrit ja skaudid ka. Ju nad siis lihtsalt ei osanud paremini. 

Minu lemmikpilt Luxi saximängijast tõrvikurongkäigus. Nagu ma ütlesin, on hämaras [loe: pimedas] pisut halb ilma statiivita liikuvatest inimestest pilti teha :-D. 

See õhupallitoru oli küll äge!




Ilutulestik kestis 17 minutit ja sellele tegi taustamuusika mingi Luxi helilooja, kelle nime ma varem kunagi kuulnud ei olnud. Ei ole välistatud, et ei kuule ka enam kunagi. Muusika oli iseenesest väga äge ja ilutulestik oli selle järgi päris kenasti kohandatud. Me sattusime seda ainult pisut narri kohta vaatama - küll hertsogiperekonna varjualuse kõrvale, aga meile jäi täpselt üks suur puu vaatevälja. Massidest ei hakka üldse rääkimagi, eks :-D. Pärast kuulsin mitmest nurgast nurinat, et tavaliselt on saluut palju pikem ja uhkem, aga seekord oli niru ja lühike. Mu meelest oli seegi ilus. Aga ju vist Lux hoiab ka neil päevil kokku...








Ahjaa, ühed põlevad kõrvad jäid ka kogemata pildile


Pärast ilutulestikku oli linnas pidu hommikuni, iga tänavanurga peal oli mingi lava püsti ja vanalinna kitsastel tänavatel andis ikka trügida. Peab aga ütlema, et kohalikel on üsna... kentsakas ja isemoodi muusikamaitse. Selline mürts-mürts-pumm-pumm-hop-hop sorti. (Mu majanaabrid ütlesid selle kohta viisakalt particulièr, mis on päris hea sõna) Samas ma ei välista, et mina ise olen vanamoodne ja imelik, kes tänapäevasest kultuurist hästi aru ei saa. No igatahes, käisime kuni umbes kaheni ühe lava juurest teise juurde (olime muuhulgas tunnistajaks naiste kaklusele) ja jäime pidama RTLi kõigi aegade suurimate hittide esitajatel, kes olid päris toredad. Nemad laulsid ikka laule - selliseid, millel meloodia ja sõnad ja puha! Stiilis Volare ja Bamboleo ja YMCA jne. Hihii... Igatahes, koju sain lõpuks ca poole kolme paiku, kuigi pidu ei näidanud sel ajal veel mingit vaibumise märki. Selleks ajaks oli lihtsalt paras väss peal... Hmm, aga kogu õhtu oli äärmiselt tore ja nauditav. Ometi kord oli ka Luxi linn rahvast täis! Sellised üritused on nii toredad! 

Aga ilusat nädalavahetust nüüd,
M. 

neljapäev, 23. juuni 2011

Jaanipäev Luxi moodi

Täna on jaanilaupäev. Inimesi jääb MSNis järjest vähemaks. Kõik kaovad kuskile sauna ja lõkke äärde... Nautige!

Meil siin on väga külm ja väga vaikne. Käisin päeval rattaga linna peal. On küll rahvuspüha, ent linnas oli üsna vähe rahvast. Guillaume'i väljaku suurel laval oli üks jazzpunt. Pundi liikmed istusid lavanurgas toolidel ja üks neist puhus harjutamise pärast vaikselt pasunat. Justnimelt harjutamise pärast, polnud tal mikrofoni ega midagi. Ja ta mängis tõesti vaikselt Väljakul oli võib-olla mõnikümmend inimest, kes aega surnuks lõid. Viimased eilseks õhtuks üles seatud tänavapiirded sõidutati veoautodel minema ja pooled eile lahti olnud putkadest olid täna kinni. 

Siinpool kraavi peeti täna hommikul paraadi. Selle magasin eileõhtuse peo pärast maha. Õigupoolest ei maganud, ärkasin üles umbes siis, kui paraad algama pidi, aga kuna mulle oli millegipärast meelde jäänud, et see hakkab varem, veetsin terve paraadi aja õndsalt kohvi juues ja hommikust süües, veendunud, et paraad oli juba tund aega tagasi ära. Igatahes, selleks ajaks, kui mina paraaditänava äärde jõudsin, oli seal kõik kraam juba kokku korjatud. Ilmselt ei olnud see eriti pikk, sest vaevalt Luxi armee väga arvukas on. Igatahes, Pariisi platsil oli veel mõni väga laisalt keerlev karussell ja paar muud tivolimasinat, mida üksikud inimesed sama laisalt uudistasid. Õhus oli täpselt selline tunne, et kogu pidu on väga läbi. Isegi vorstiputkadest olid vorstid otsa saamas! Sain ühele veel küüned taha ja sõitsin siis edasi, sinepine vorst hambus. Vähemalt mingisugunegi jaanipäeva grill! 

Tegin linna peal tiiru ära, tulin midagi rabavat leidmata koju tagasi ja kuulan nüüd Buena Vista Social Clubi. Juustukoogi panin ka mõni aeg tagasi ahju ja paistab, et minu jaanilaupäeva õhtu möödubki juustukoogi, roosa Hispaania veini, kange Etioopia kohvi, raamatute ning sarja Kondid kuuenda hooaja seltsis. Väga traditsioonitu :-D. Võib-olla viitsin eilse suure tänavapeo pildid ka netti tõmmata. Aga võib-olla ei viitsi kah.

Igatahes, teie tehke lõkkeid ja pidutsege hästi! Head jaanipäeva ja homseni, 
M. 

kolmapäev, 22. juuni 2011

Moraal

Kui kangesti tahta midagi teha, aga kohe viimseni kõik asjaolud on vastu, siis pole ikka mõtet punnitada. Kui natuke oodata, avanevad võimalused ise ja hoopis vaeva nägemata.

Mulle pakuti nimelt äsja võimalust augustis Pariisis käia. Tähendab, noh, täpsemalt siis Pariisis öömaja saada. Just, veel pakuti ka, ma isegi ei küsinud :-D. Ja nüüd ma ju alles millalgi avastasin selle autojagamise ka... See tähendab, et suurima tõenäosusega saab seal isegi suhteliselt mõistliku eelarve piiresse jäädes ära käia!

Mida veel enamat tahta? Näete, kukkus suurepäraselt välja, et aprillis hoopis Hollandis käisin. Nägin lilled ära - ja nüüd sadas iseenesest palju parem plaan Pariisis käiguks ka kaela, kui ma üldse aprillis oleksin välja suutnud mõelda!

Mul on VÄGA HEA MEEL!

Äge

Täna õhtul kell kümme on vanalinnas tõrvikurongkäik ja kell pool kaksteist öösel algab Adolphe'i sillal pooletunnine saluut... Umbes viies erinevas kohas on peaaegu hommikuni kontserte ka. Äge, kas pole? Siis homme hommikul on veel paraad, missa ja sada muud üritust linna peal. Rääkimata sellest, et meil on homme jälle vaba päev ;).

Juhhei!

teisipäev, 21. juuni 2011

Happy Mosel vol 2

Eile kirjutasin pika jutu sellest, mis kõik pühapäeval Moseli ääres tehtud sai, nüüd rohkem ei kirjuta. Vaadake parem pilte. Täitsa kronoloogilises järjekorras ja puha. 

See ilus vahvärkmaja seal on Moselkerni raekoda. Ma ei mäletagi, kus ma viimati nägin raekoda, millel poleks raekoja platsi. Väga harjumatu oli. 

See on siis see Merovingide krutsifiks. Esimene teadaolev krutsifiks põhjapool Alpe. 

Uks pidavat viima headusesse ja seepärast avanema raskelt. 

Headus (st ukse taga) olid... prügikastid. 

Matkamood

Pipi ja Telepoiss mängivad koos palli!

Jah, see oli pühapäeva kõige suurem tillikas!


Kuna lossis sees ei tohtinud pilti teha, jääbki see ilmselt mulle meelde kohana, kus ma vorsti sõin. 


Ühe pildi sain teha. Täpselt samal hetkel, kui poiss ütles, et pilti ei tohi teha. 

Teisest küljest paistis loss natuke asisem. Aga kraana rikub ikka kõik ära :)

Katsusin teist ära peita, aga päriselt ei tulnud välja


Vahepeal läks meie tee mööda Kolgata teed. Ristitee stseenikesed olid võssa ära peidetud ja puha. See oli selle suure tõusu lõpus, kui me juba päris hästi asjaga suhestuda oskasime. 

Kirsipuude allee

Kuni mina tormi ajal puu otsast magustoitu hankisin, tegi H pilti... 


All paremal on Karden ja teisel pool jõge Treis. Kokku tuleb kaksiklinn Treis-Karden :-D. 




Ei ole kartulivaod. Viinamägi hoopis. 



Megaäge postkast

Karden oli ilusate siltide linn


Pange tähele, kanal on munad paela otsas... 



Hiigelpiibelehe õite ja agaavi lehtetedega kummaline lill

Veiniaiake. 



Cochemi loss

Cochemi loss II

Saksa täpsus, ma ei või!