6 nädalat, st järkjärgulisest taasiseseisvumisest ja Luxi inimsõbralikust sotsiaalsüsteemist

Kolmapäeva varahommikul sõitsid kõik mu omad siis nüüd minema. Venitasid auto laiemaks ja pikemaks, et kogu uue korteri tarbeks siit ostetud kraam ära mahutada, ning rallisid siis kaks pikka päeva koju Eestisse. Enne tähistasime me siin ette muidugi kõik olulised sündmused ära, siis vedasid nad mulle siinse kodu tagavarasid täis ja mina barrikadeerisin end sisse. Olen juba otsustanud, et sellel aastal lähen ma kodust välja ainult teraapia pärast, st veel kaks korda, aga siis uuel aastal hakkan elama juba uue hooga. Selleks ajaks peaksin ma kenasti ühe karguga hakkama saama ja siis pole poes käimine ka enam probleem. Seniks lähen kampaaniaga kaasa ja tegelen aktiivselt kappide tühjakssöömisega. Kodus saan ma praeguseks muidu juba pärast emme kuuenädalast poputamist kenasti ise hakkama. Süstidest on viimane veel jäänud ning kokkamine pole enam probleem ja söögitaldrikute teisaldamine ka mitte - ma saan nüüd sellest nädalast mõned sammud ühe karguga ka tehtud, nii et teine käsi on täitsa vaba ja võimaldab asju ühest toast teise vedada! Hurraa. Nii saab isegi ju lilli kasta! :)

Üksiti saan ma päris kenasti hakkama üksi kliinikus käimisega, ehkki siinkohal pean ma Luxi linna päris ülivõrdes kiitma hakkama. Nimelt on neil siin selline teenus nagu call-a-bus, mis sisuliselt tähendab, et kui sa oled mingil põhjusel piiratud liikumisvõimega või hädine (vana, ratastoolis, lombakas, titega või mida iganes), siis saad sa endale vajalikul trajektooril ja mis tahes kellaajal väga odava hinna eest linna käest transpordi tellida. Mingit abonementi ega tunnistust pole tarvis, lihtsalt helistad ja ütled, et sul on kargud või sa ei jaksa, palun tuldagu sulle järele. Mingi häda peab inimesel olema, sest nad ei tohi taksodele põhjendamatult liigodavat konkurentsi pakkuda ja purikana terveid parimas eas inimesi nad seetõttu reeglina ei vea. Aga vähegi sobiva põhjenduse korral panevad nad su tahtmise kirja ja garanteerivad sulle vajalikul ajal transpordi, saadavad oma kulul kas või takso, kui neil kõik muud sõidukid parajasti töös on. Ent kui näiteks tavaline taksosõit mu juurest sinna kliinikusse maksab reaalselt kuskil 15-20 eurot, siis selle teenusega on iga sõit olenemata pikkusest 6 eurot. Geniaalne mu meelest! Kusjuures sõidud ei pea piirduma arsti juures käimise või muu sellisega, nendega võib sõita kas või juuksurisse või jõusaali, peaasi, et sa oled hädine! Kusjuures viimane bussijuht rääkis mulle ummikus seistes pikalt-laialt oma tööst ja siis selgus, et kui näiteks mõni mutike nad endale toidupoodi järele kutsub, siis läheb juht poodi sisse, võtab mutikese kättpidi kõrvale ja veab tema kotid ise bussi ja pärast koduukseni ka. Minu meelest väga tore ja nii vajalik teenus! Selline mõistliku hinnaga ja kättesaadav võimalus peaks olema igal pool, igasuguseid hädiseid ja vanureid on ju tegelt nii palju ning väikese abiga saavad nad veel ikka ise toimetatud! Admiraabel! Enivei, minu transpordiprobleemi lahendas see call-a-bus küll väga lihtsalt ning ma panin nüüd kohe mitmeks randevuuks ette bussi kinni. Nii ei ole mul enam küll ühtegi muret.

Taastusravi ise on natuke asisemaks muutunud kui esimesel korral paistis. Nüüd ongi enamasti nii, et minuga tegeleb ikka üksainus inimene ja tal õnnestub ilma teiste segajateta isegi keskenduda ja puha :). Enamasti nad ikka veel masseerivad armi, siis liigutavad ja venitavad natuke pöida, lasevad mul paar aktiivset harjutust teha, siis masseerivad veel ja lõpuks teevad ultraheli peale. Pean ütlema, et enamasti teevad väga tublisti ka - eile näiteks tegeleti minuga tund ja veerand jutti ja selle ajaga oli kohe silmaga näha, kuidas turse alanes ja jalg painduvamaks muutus. Väga äge, see terapeut oli ka nii rõõmus ja sai sellest aina indu juurde, ta lõpuks naeris, et ta ei taha ise ka kuidagi lõpetada, kui ta näeb, kuidas asi iga minutiga aina paremaks läheb! Samas muidugi sellele eelneval korral oli teraapiakeskuses hoopis paras kaos, enamik töötajaid olid haiged ja üks inimene üritas tegeleda korraga viie patsiendiga, nii et siis ma lihtsalt suurema osa ajast ootasin ja reaalselt tegeleti minuga tunni aja jooksul vbla pool tundi... Aga no see oli siiski erandjuht. Muidu üleeile käisin arsti juures ka, too lubas mul varsti hakata kergelt rattatrenažööriga sõitma, rohkem jalale peale toetada, sagedamini ühest kargust loobuda, ööseks suusasaapa jalast ära võtta ja paari nädala pärast ujuda. Vot. Põnev! Täna öösel magasingi siis esimest korda ilma selle kobaka monstrumjalata. Oli mugavam küll ja hommikul oli jalg tänu sundasendist pääsemisele palju vähem paistes kui tavaliselt. Arm on, muide, nüüd ka päris ilus, viimased korbariismed tulid ära eelmisel nädalavahetusel ja ainult mõnest kohast on nahk veel õmblustest natuke krousis, aga see läheb iga masseerimisega siledamaks. Tore! Tegelt on ikka ulme, millega tänapäeva meditsiin kõik hakkama saab... Ja küll mul on ikka vedanud, et ma olen sündinud Euroopas, kus sellised asjad on täitsa võimalikud ja normaalsed. Elaks ma Etioopias, Süürias või kuskil Hiina sisemaal, siis ei oleks ma sellistest asjadest isegi unistada osanud...

Enivei, muud erilist ei olegi öelda. Ajaviiteks loen praegu usinalt Harry Potteri raamatuid ja aeg lausa lendab. No küll see on üks äraütlemata vahva võlumaailm, mis neil seal kaante vahel on! Mulle näiteks nii meeldivad sealsed leiutised, nagu kell, mis ei näita numbreid, vaid millel on kirjas "aeg teed teha" või "sa jäid hiljaks!", peegel, mis vaatab su üle ja käsib sul, va nässakas, särgi püksi panna, või siis maalid, millel olevad inimesed rõõmsalt elavad, liigutavad, räägivad ja üksteisel külas käivad! Veel on neil seal kommid, mis võivad võtta kõrvavaigumaitse, küünalde asemel kasutatakse tulukesena säravaid haldjaid ja post ei käi e-mailiga, vaid öökullidega, kes on mõnikord nii pisikesed, et kaotavad raske pärgamendirulliga tuuleiilis juhitavuse ja teevad seal suuri uperpalle, enne kui keegi nad kinni püüab :)! Lihtsalt nii värskendavalt ja kiiksukalt äge! Tõeliselt imetlusväärne, et kellelgi on nii paljude värvikate detailide väljamõtlemiseks fantaasiat olnud! Emps, muide, märkis, et see kirjeldus meenutab vägisi raamatut "Alice imedemaal", mis on vist tõsi, ehkki ma täpselt ei mäleta. Omal ajal ei meeldinud see raamat mulle üldse, aga kui need on sarnased, siis äkki ma peaksin selle ka üle lugema, äkki nüüd meeldiks? Potteris on igatahes kogu see paralleelreaalsus väga äge ja ma muudkui tahaks veel ja veel! Praeguseks on mul raamatusarjast kolm raamatut läbi, neljandat kavatsen täna alustada ja see DVDde karp ka juba päris põletab, aga ma üritan end veel paar päeva tagasi hoida, et siis päris jõulupühade ajal tõeline filmimaraton teha :). Hmm, mul on vist täiesti tõsine sõltuvus!

Ahjaa, seda tahtsin ka öelda, et vahepeal jõudis mu Kuuba fotoraamat kohale! Monalbumphoto on päris head tööd teinud - pildid olid hea kvaliteediga, leheküljed paksud ja tugevast kartongist, värvid ilusad ja üldse... Mulle väga meeldib, et see raamat käib niimoodi täiesti siledaks lahti, et köitekohta ei jää praktiliselt üldse näha-tunda ja pildid saab panna probleemiteda ka üle kahe lehekülje või lehekülgede keskele... Sellist võimalust ma pole teiste pakkujate puhul näinud. Tänu sellele näeb raamat välja nagu poest ostetud ja on igati kena... Olen väga rõõmus, et vähemalt üks ports mälestusi on nüüd kenasti käegakatsutaval kujul ära talletatud. Jätkan teiste projektidega.

Aga rohkem ma praegu ei viitsigi kirjutada. Teen paar pöiaringi, monteerin siis saapa jalga ja lähen kööki koogi järele :P. Olge tublid ja häid jõule, kui ma juhtumisi enne ei viitsi enam midagi kirjutada!

M.

1 kuu - ehk taastusravist ja ratastoolidest

Vahepeal sai operatsioonist üks kuu. Selle puhul lugesin ma lõpuks läbi esimese nendest seitsmest ajakirjast, mis ma haiglasse kaasa ostsin :). Ma olin ikka puhta totu, ma tõsimeeli arvasin, et nad seal lõikavad oma lõikuse ära ja siis edasi on mul kolm päeva seal haiglas ju puhta igav, noh, sest ega operatsioon ju mu pead ja tähelepanu ja üldist energiataset üldse ei mõjuta ja siis lihtsalt kipsis jalaga voodis vedeledes hakkab seal kindlasti väga tüütu :). Seega vedasin ma kliinikusse kaasa ühe raamatu ja ei vähem ega rohkem kui seitse ajakirja, millest ma ühe tegin seal isegi korraks lahti (ja lugesin sealt magamishägu vahele täpselt kaks rida, mida ma ei jõudnud isegi ajus ära registreerida). Nali küll! Hmm, matemaatika harjutamiseks võiks nüüd küsida, et kui esimene ajakiri sai läbi alles kuu aega hiljem, siis kui kaua tuleks veel haiguslehel olla, et ülejäänud 6 ajakirja ka läbi saada?

Enivei. Taastusravis olen nüüdseks jõudnud ka lõpuks ühe korra ära käia. See oli selline... ootamatu. Seal oli hirmus palju tegelinskeid, kes kõik kuidagi iga natukese aja takka vahetusid ja andsid mind poole tegevuse pealt käest kätte teistele üle ja sihuke jube segane värk oli. No et alustuseks masseeris mind üks, aga seal minu kohal troppis seisis koos selle ühega veel vähemalt kolm piigakest, kes pealt vaatasid ja selle esimesega juttu rääkisid ja aeg-ajalt masseerimist jutujärjega koos üle võtsid. Ja samal ajal kui üks masseeris, siis teine targutas teise jala peal kolmandale tüdrukule, kust täpselt ja kuidas tuleb masseerida, neljas lihtsalt vahtis ja siis miskisel hetkel järsku puudutus muutus ja keegi oli ilma midagi ütlemata esimese tüdruku asemel masseerimise üle võtnud ja nii nad siis olid seal troppis edasi, nii et ma arugi ei saanud, kes parajasti vahib ja kes midagi teeb. Sihuke tõeliselt pentsik lähenemisviis oli :). Ja siis mõnikord juhtus, et mind jäi masseerima keegi, kes tegelt oleks pidanud tegema midagi muud, aga kes minu masseerimise jutujärjega üle oli võtnud ja pidigi siis jääma seda tegema, sest see tüdruk, kes algselt mind masseerima pandi, sattus vahepeal jutujärjega samamoodi kuskile mujale ja too vahepeal ilmunud tüdruk ei saanud mind sinnapaika ka niimoodi jätta. Mis tähendas seda, et pärast mingi tegevuse lõpetamist läks hõikumiseks, et Alina, mida siin edasi peab tegema? Korra poolest nad seal ühesõnaga väga ei hiilanud. Aga muidu seanss oli päris pikk, nii 50 minutit või nii, nii et nad jõudsid mind näppida üksjagu. Üks mudis jalatalda ja painutas natuke liigest, kolm tükki mudisid haava, üks masseeris natuke ultrahelimasinaga, üks õpetas kõrvalt, paar tükki vaatasid pealt, kaks tükki panid iga mu sõna hoolega kirja ja üks õppis ingliskeelseid termineid, sest see põhiterapeut otsustas minuga inglise keeles rääkida :). Vot. Üsna kaootiline. Aga mulle tundub, et arm on sellest ühest korrastki natukene ühtlasemaks ja tasasemaks läinud küll, ehkki see võib muidugi ka minu luul olla. Ma vaatan huviga, kuidas täna läheb! Ehk ikka asi konkretiseerub pisut. Ma ei jaksa nii suurt tegelaste virvarri jälgida ju ja ma tegelt natuke eelistaks, et nende tähelepanu oleks pigem minul kui omavahelisel järjekorravahetamisel. Hoian pöialt, et neid oleks seal täna vähem!

Pealkirjas osutatud ratastoolidest aga nii palju, et emmel tuli pähe nutikas mõte üks selline laenutada, nii et ta saaks mu ka paar korda jõuluturule viia. See ju iseenesest ei ole kaugel, aga karkudega ma sinna kindlasti ei jaksa kalpsata ja ega sellel poleks isegi mõtet. Mis ma sinna kohale jõudes teeksin, kui käed on karke täis ja paigal üle kahe minuti ka seista ei jaksa? Ratastooliga oleks aga hoopis teine tera. Nii ma siis asusingi guugeldama, et kust sellist sõiduvahendit saada võiks, ning sain esimese hooga suure üllatuse osaliseks. Google ja kõik veebilehed teatasid nimelt, et ratastooli laenutamiseks on siin riigis vaja arsti retsepti. Teine variant on endale ratastool päriseks osta. Kolmandat varianti ei ole. See tundus mulle äärmiselt kummaline, aga ma siis küsisin sealt taastusravist järele ning kõik need seitse terapeuti kinnitasid kui ühest suust sama asja. Ratastooli peab välja kirjutama arst. Ja minul juhtumisi ei olnud absoluutselt mingit tahtmist hakata oma väga konkreetse ütlemisega pahurat arsti kuskilt erakorraliselt taga ajama, et talle selgitada, et ma tahaks juba homme temalt ekstra audientsi, sest midagi küll pole häda, aga ma tahaks, et ta kirjutaks mulle ratastooliretsepti, sest mul on ilmtingimata vaja enne emme äraminekut jõuluturule pääseda.

Lõpuks andis aga üks nendest terapeutidest - üks punase habemega Laurent - mulle ilgelt pika nämmutamise peale mingisuguse Livange'is asuva koha telefoninumbri ja julges arvata, et nendelt võiks isegi äkki et saada ratastooli ka ilma retseptita, ehkki see on sellisel juhul tunduvalt kallim ja sotsiaalkindlustussüsteem ei kata seda kulu, kui mul retsepti ei ole. Nojah... Ei tundunud just väga julgustav, sest Luxis võivad küll kõik asjad maksta ootamatu varanduse no ja kui juba luksemburglane ütleb, et see on tunduvalt kallim, siis see ei ole hea märk. Aga lõpuks selgus, et sealt ühest kohast saab tõepoolest ratastoole ka ilma retseptita, 26 euro eest kohe terveks kuuks! Tuli ainult tugiliikurit ootavate vanakeste vahel tunnike oodata, ID-kaarti näidata, hunnik pabereid täita, mind igatepidi ära mõõta ja 78 eurot tagatiseks maksa... Vot. Ja nõnda see ilmvõimatu soov täituski, nii et nüüd ongi meil pagassis hiigelsuur ratastool, mis kasutamist ootab. Ma saan ka nüüd emmega jõuluturule - ja võib-olla isegi ükskord toidukasse ise vaatama, mille järele isu tekib ja mida koju üksijäämise ajaks varuda, jee :)! Eile ei tahtnud ma kohe alustuseks sellest ratastoolist ainult enam midagi kuulda, sest ma olin selle kättesaamise hetkeks kaks päeva järjest väljas käimisest, kõvast ringikargutamisest ja harjumatult paljudest inimestest nii kaputt, et minust ei olnud enam miskit tolku. Ilmselgelt saan ma nüüdseks teatava ringiliikumisega vajaduse korral ja vahel harva juba kenasti hakkama, aga kogu see füüsiline pingutus ja eelkõige see ekstratähelepanu, mida iga meeter ja iga inimene ja üldse ringi vaatamine ja oma jala hoidmine nõuab, on endiselt nii kulutav, et pärast paari tundi tahaks lihtsalt kohe mitu päeva ainult pikutada ja mitte midagi teha. Kohe sihukene energiaauk on, et tänagi ei tahaks veel üldse mitte kuskile minna, aga see va taastusravi ootab!

Aga jah. Muidu hakkab kogu maailm varsti jõuluks koju reisima, muu hulgas emme ja Mia ja kõik teised ka. Vahelduva eduga jõuab see mulle nüüd juba kohale ka ja päris nukker on, et mina pean jääma üksi siia jõulukaktuse kasvamist vaatama! Tea, millal mina ka järgmine kord Eestisse saan??? Nojah. Kuna aga nende jõulude suhtes ei anna midagi ette võtta, siis tegin vahepeal natuke kas või ülejäänud aastakski reisiplaane. Luxairil oli nädalavahetusel mingi soodusmüük, nii et Naira kasutas kohe võimalust piletite soetamiseks ja otsustas mulle märtsi lõpus pikaks nädalavahetuseks Berliinist külla tulla. Ka Emilia lubas järgmisel aastal uuesti tulla, jälle lihavõteteks, nagu selgi aastal. Ja minul tuli meelde, et ma pean ära kasutama uue krediitkaardiga kaasa antud, aga aeguma hakkava Luxairi vautšeri. Mille jaoks ja millal ma selle realiseerin, ma veel ei tea, aga pilet tuleb ära osta vähemalt enne märtsi. Nii et pean enne seda aega mingid konkreetsed plaanid välja mõtlema. Vot.

Aga sellega praegu lõpetangi, kliinik ootab! Järgmise korrani!

M.

Selle aasta ägedaim koogiretsept

Mina ei ole suurem asi küpsetaja. Soolast sööki meeldib mulle kokata küll, aga kookidega ei viitsi ma sugugi jännata. Ma ei ole nimelt üldse eriline maiasmokk, nii et ma ise tahaks kooki heal juhul tüki või kaks, aga ülejäänud plaaditäis läheks minust lihtsalt raisku. Sellepärast ma teengi kooki umbes kord kahe aasta takka, kui mingiks ürituseks vaja. Samas toon ma iga kord Eestist šokolaadi, sest, noh, seda tuleb ju ikka Eestist tuua. Ent sellesama magusasoolika puudumise tõttu jääb mul ikka nii mõnigi tahvel, mida ma kohe tööle töökaaslastele ei vii, kappi seisma. Sel aastal avastasin ma aga geniaalselt lihtsa viisi nendest ilusate, parajalt väikeste ja maitsvate küpsetiste tegemiseks. Panen retsepti nüüd siia ka, äkki huvitab kedagi veel. Või kui ka mitte, leian ma ta siit tulevikus ikka vähemalt lihtsamini üles kui juutuubist.

Neli nädalat ehk ... ma ei teagi

Sel nädalal pidin alustama taastusravi. Kolmapäeva hommikul kell 9. Panin vaimu valmis. Ärkasime kell 7 üles ja puha. Ainult et siis kell 7.15 helistati ja teatati, et vabandage, madamm, aga terapeut on haige, ärge täna tulge, alustame järgmine nädal. Novat. Nii palju siis sellest. Tegelt see mulle väga ei meeldi, ehkki toona oli hommikul mõnus edasi pikutada. Jalg jääb ju ruttu kangeks ja nõrgaks, arsti meelest oleks pidanud esimesed sessioonid tegema juba niigi eelmisel, mitte sellel nädalal. Noja nüüd ei saanud sellelgi nädalal alustatud. Aga mis sa teed... Liigutan siis siin ise kodus varbaid edasi ja teen paar korda päevas tasa mõningaid juurde mõeldud lihtsaid harjutusi. Ja käin duši all! Sain lõpuks sellekski loa ning töötasin toimiva süsteemi ka välja. Nii hea on jälle endale üleni vett kaela lasta ja suurema võimlemiseta pead pesta! Rohkem jalauudiseid aga justkui ei olegi. No seda veel, et haavad on väga ilusasti paranenud. Päris sealt kanna pealt on veel korpas, paistes ja hell, aga mujalt saab juba masseeridagi. A muidu elan ikka voodist diivanile ja diivanilt voodisse rütmis ja julgen nüüd mõnikord seistes saapaga jala ka kergelt maha toetada. Mitte peale astuda, aga lihtsalt kas või saapa enda raskuse mahatoetamiseks. See tähendab, et ma jaksan korraga juba rohkem püsti seista, sest ei pea enam kentsakas asendis rasket saabast ka õhus lehvitama :). Vot.

Kogu kipsiaja senine suurim jalaväline saavutus on aga see, et Kuuba pildiraamatu sain nüüd lõpuks tehtud. 3926 fotost valisin välja 550, need panin väikeste tekstijuppidega Monalbumphoto programmi abil raamatuks kokku ja nüüd ootan postimeest. Olen väga uhke, sest nii range piltide sorteerimine võttis umbes kolm täistööpäeva, neid oli kogu aeg ikka liiga palju. Noja see nende lehekülgedele sättimine võttis ka päris kõvasti aega, sest Monalbumphoto programm pakkus ohtrasti selliseid leheküljemalle, kus tuli pilt esitada ruudukujulisena või mingis liiga kitsas ristkülikukujulises mallis vms, nii et pmst tuli palju pilte seal ükshaaval ümber kadreerida. Aga vähemalt projekti lõpptulemusega jäin ma rahule ja programm oli teistes küsimustes jälle väga kasutajasõbralik. Üksiti sattusin peale välksoodukale, nii et sain raamatu tervelt 40 % odavamalt ning isegi postikulu ei küsitud esimese tellimuse peale! Superpakkumine ju! Eks näis, kuidas see raamat ükskord füüsilisel kujul olema hakkab. Kui see kvaliteedilt ka OK on, siis teen ja tellin sealt kindlasti veel mõne. Vanasti tegin ma fotoraamatuid Eestis Omaraamatu abil, aga nende tarkvara hakkas mul mahukamate fotoraamatute puhul tõrkuma ja salvestamata kokku jooksma, nii et kui ma olin kolm korda järjest suurest tööst ilma jäänud, sai mul sellest kõrini. Monalbumphoto programm jooksis aga tunduvalt kiiremini ja tõrgeteta. Üksiti lubasid nad, et saan raamatu jõuludeks kätte! Eks siis saabki selgust. Olen kannatamatu.

Ülejäänud pildimägedega võrreldes on tehtud töö muidugi tagasihoidlik, järgmiseks ootavad tegelemist kõik ülejäänud viimase viie aasta pildid - Luxist ja igapäevaelust ja Eestis käimistest ja lühematest ja pikematest reisidest ja nädalavahetuste väljasõitudest ja ratsaüritustest ja maitieamillestmuust. Aga seegi on suur algus, et üks teema on purgis! Kuuba oli alustamiseks selline hea konkreetne projekt, kindla alguse ja kindla lõpuga, sellesse oli lihtne süsteemi luua ja teema jooksis iseenesest. Ülejäänuga on ilmselt raskem, nende piltide puhul tuleb mõttetööd rohkem teha ja nii mitme aasta massi arvestades on isegi sorteerimine raskendatud. Samateemalised pildid (näiteks igal aastal korduvatest üritustest, millest tahaks albumis teha ainult ühe teemanurga) võivad olla puhta eri kaustades ja ikskohtades, mis mul korraga meeldegi ei tule. Aga loodetavasti läheb nüüd ühe saavutusrõõmust kantuna ülejäänu ka uue hooga.

Lisaks sellele olen ma nüüd ka kiirema tempoga lugema hakanud. Harry Potteri esimesele osale lisaks olen ära lugenud Mart Sanderi "Litsid 2", Henning Mankelli raamatu "Valejälg", vana klassiku "D'Urberville'ide Tess" ja Xiu Qiaolongi "Enigma of China". Aga selle aasta lugemiseesmärgi saavutamiseks tuleb mul siiski tempot tõsta. Minu 2016. aasta reading listis on veel oma 16-17 katmata teemat, nädalaid aga väga vähe... Õnneks lugemismaterjali jagub. Ja varsti saab raamatutorn veel uute Harry Potterite arvelt paar korrust juurde ning need ma ilmselt neelan kohe järjest ja kiiresti alla, nii et need aitavad jõudsalt tühje reading listi lahtreid täita :). Miks keegi mulle enne ei öelnud, et Potter on tore kui Lindgren muiste? Olen endiselt täitsa vaimustuses. Seda enam, et ma olin kogu aeg õndsal veendumusel, et seda ei maksa lugeda, sest see on kindlasti liiga üles haibitud!

Mis veel? Hmm. Kolm korda olen aidanud emmel juba süüa ka teha :). Ükskord hakkisin seeni, teine kord riivisin porgandeid-kartuleid ja kolmas kord koorisin kümme porgandit ära :). Hihii, ja kui te teaksite, kui pagana väsitav see oli :). Kusjuures mitte tegevuse pärast, vaid sellepärast, et ilma seljatoeta köögitaburetil on pikalt päris paha istuda, kui toetada ei saa ei jalga ei selga. Aga ma harjutan! Ahjaa, ja veel mõtlen selle peale, et potentsiaalselt tundub minu kvartali nurga peal olev restoran juba karkudega ja ühel jalal täitsa kättesaadavas kauguses. Leppisimegi kokku, et kalpsan täna õhtul esimest korda ilma sunnita trepist alla ja lähme emmega välja 60m kaugusele õhtustama. Ongi häbilugu, et ma olen siin korteris juba nii mitu aastat elanud, aga kodule kõige lähemasse restorani ei ole siiani jõudnud. Järgmiseks nädalaks kavatsen nii julgeks hakata, et suurema kambaga teise samuti 100m kaugusele restorani kargutada. See on suurem julgustükk sellepärast, et 100m jooksul tuleb ka üle tee minna. Aga õnneks on seal vajalikus suunas peaaegu permanentne roheline tuli, nii et peaksin vast jõudma küll :).

Sellega vist täna lõpetangi. Sorteerin nüüd natuke järgmisi pilte... Võtan vist ette neli aastat tagasi toimunud Mehhiko reisi pildid. Ja siis kaks aastat tagasi käidud Tansaania loomasafari omad :). Need on ka mõlemad sellised mahukamad projektid, millest võiks tavalise albumi asemel teha fotoraamatu. Hakkangi siis nüüd neid ette valmistama...

Olge mõnusad ja järgmise korrani!

M.

Selle aasta ägedaim retsept

Panen siia ka ühe suvel avastatud toreda retsepti. Mõnusast maitsvast kartuli-porgandi-toorjustu-singi rullist, mida on lihtne teha ja mis maitseb ka ülihästi. Olen mitu korda teinud, väga nämm-nämm on! 

Kolm nädalat ehk harjunud

Eilse seisuga on opist möödas kolm nädalat. Ja nüüd hakkab mul juba uudistega kitsas, sest midagi jalavälist pole ju päris ammu juhtunud ja jala paranemise seisukohast pole ka nii ruttu uusi põrutavaid uudiseid oodata. Väga peensusteni üksikasju pole siin nagu mõtet nämmutada, mulle natuke juba niikuinii tundub, et ma olen nagu mingi värske titemamma, kes oskab ainult uuest ilmakodanikust ja selle luttidest-mähkmetest-tissitamisest rääkida :). Noh, et minu jaoks on üksikasjad endiselt märgatavad ja isegi huvitavad, aga kõigil "lastetutel"on neid ilmselt juba tüütu lugeda :). Aga noh... midagi peaks ikka üles tähendama. Eks ma siis püüan kompromissi teha.

Ühesõnaga. Kolmapäeval võeti mul siis nüüd viimased niidid välja. Väga hella käega õde oli seekord ning nii tema kui ka arst olid haava paranemisega väga rahul. Sain loa kodus plaastrid maha võtta ja ennast ülenisti duši all pesta (kui ma välja mõtlen, kuidas seda täpselt ennast vigastamata ja libisemata teha). Samuti võin järgmisest nädalast hakata max 15 kg ulatuses ennast ettevaatlikult jalale peale toetama. Varbaid liigutan ka tervelt neli korda päevas ning järgmisest nädalast hakkab kohe ka kinésitherapie. Ma tegelikult ei oska seda eesti keelde tõlkidagi. See on nagu taastusravi, aga nagu vist ei ole ka, sest hästi paljudel kinesiterapeutidel on linna peal erapraksised ja nende juures saab niisama ka massaažis käia ja nii. Frantsuaa käis näiteks iga nädal oma kiné juures õlavööd masseerimas ja saatekirja tal selleks küll pärast esimest perearsti soovitust vaja ei olnud. Ja kui ta ükskord ühest lobamokast ära väsis ja katsetamiseks teise tüübi juurde läks, siis pakkus see talle õnneliku lõpuga massaaži ka, nii et nende ampluaa tundub väga ulatuslik olevat. Aga minu puhul toimub see teraapia ikka haiglas ja algab vist lihtsalt armi massaaži ja varbaliigutustega, aga läheb siis edasi ikka täitsa taastusraviks, masinate, basseini ja muu säärasega. Seda hakkab olema ka päris intensiivselt, kohati suisa üle päeva kuni vana-aasta õhtuni välja ja siis uuel aastal uue hooga edasi.

See üksiti tähendab, et ma ei saa isegi lühidalt see aasta jõuludeks koju sõita :(. Siiani oli veel väike lootus, et äkki arst 21. detsembril vähemalt natukeseks juba lubab ja mingi tilluke auk ravikavva jääb, aga no nüüd on selge, et see ei tule kõne allagi, sest see taastusravi jääbki kohe nii intensiivselt jooksma. Väga teistmoodi (ja õige näru) aasta on see tänavune ikka olnud ja jõuluaeg saab ka veel tagatipuks eriti imelik olema. Aga mis teha. Aastaid tuleb loodetavasti veel palju, aga jalgu on mul ainult kaks ja need peavad kõik ülejäänud aastad ka kenasti kestma. Ma muidugi kahtlustan, et mulle ei jõuagi niimoodi siin Luxis kohale, et jõulud on, sest ma pole mitte ühtegi korda veel terves oma elus jõulusid kuskil mujal kui kodus veetnud. Noja siin ma väljas ju ei käi, nii et üldine jõulumeeleolu ei saa kuidagi külge hakata, ja ajaarvamine ei lähe mul ilmselt parimagi tahtmise juures enne jonksu, kui ükskord tööl ja nädalapäevade rütmis tagasi olen. Kodus pole mul siin varasemast peaaegu jõulukaunistusi ka, sest ma olen alati pühadeks üsna vara Eestisse tagasi sõitnud. Emme on nüüd muidugi üht-teist juba advendiaja alguse puhul siia koju ka toonud, aga kuusk ja kuuselõhn jäävad siis mul vist ikka see aasta olemata. Ja, noh, üksi tundub niikuinii iga päev täiesti tavaline, olgu ta siis jõululaupäev või mitte. Õnneks saab emme vähemalt peaaegu jõuludeni siia jääda, nii et pühad ja sünnipäevad saab üsna õigel ajal ikkagi ära tähistada, mis siis, et natuke ette. Päris trööstitu asi ei ole :).

Nojah. See aasta siis sedasi. Aastavahetuseks tuleb õnneks Katrin ka juba Luxi tagasi ja ta lubas mu, vaese ühejalgse, edasi enda juurde ära kaaperdada. Siis on juba jälle seltsim ja vana-aasta õhtu tõotab suisa lõbus tulla, sest nii mõnigi töökaaslassõber tundub olevat selleks ajaks juba siin tagasi ning vaba&vallaline. Ja ega ma tegelikult hädalda ühti. Mul on sigahea meel sellegi üle, et emme saab niigi kauaks (st kõva kuueks nädalaks) siia jääda! Mitte ainult sellepärast, et siis on mul seltsi ja elu lihtsam, kui toit ise valmib ja lauale kandub, vaid pigem sellepärast, et pooleteise kuuga siin saab ta ka korraliku maitse suhu sellest elust, mida mina siin igapäevaselt elan :). Näeb ära, kuidas siin elu pikemas perspektiivis käib - miks ma mõnda asja teen nii või mõnda naa, mida poes müüakse, mis kellani elu üldse kestab, kuidas siin arstindus ja teenindus käivad, kuhu siin minna (või mitte minna) on, kellega ma siin sõbrustan,  kui mugavad on Eestiga võrreldes mõned eluvaldkonnad ja kui kiviaegsed mõned teised. Saab ühesõnaga ise põhjalikult aimu kõigest sellest, mis siin elurütmi ja -viisi kujundab, sest nüüd, kus mina peamiselt horisontaalis olen, peab ta ise linna ja liiklust ja üritusi ja kõike muud sellist avastama. Nagu mina muiste :). Üks asi on ju käia nädalaks ja asjad lihtsalt selle põgusa aja jooksul nähtu või minu juttude põhjal teadmiseks võtta, teine asi on elu pikemalt maitsta ning võimaluste ja siinse elu osas laiemaid järeldusi teha. Kas või selliste pisiasjade osas, et siinsed värvitud ja maitsetud kartulid ei anna Eesti omadele ligilähedalegi, või et hiljemalt laupäeval tuleb pühapäevase toidu retsept põhjalikult läbi mõelda, sest pühapäeval saab siin riigis ainult kirikusse, mitte toidupoodi.

Ja, noh, naermaajavaid kiviaegsusi leidub siin Eestiga võrreldes ka ikka igasuguseid, nii et see paneb kindlasti Eesti elu rohkem hindama. Eile käis Katrin ka jälle külas ja meil tuli just jutuks hulk igasuguseid täiesti jaburaid kogemusi alates sellest, kuidas siin käiakse mööblit paigaldamas, lõpetades sellega, kuidas Katrin läks kindlustusfirma esindusse, et lepingut lõpetada, aga ta saadeti sealt koju tagasi, sest leping tuleb siinse vormi kohaselt lõpetada tähitud postiga saadetud kirjaga, mitte isiklikult kohapeal lepingu lõpetamise taotlust allkirjastades. Ja üldse. Mina naersin viimati endal kõhu kõveraks kolmapäeval haiglas, kui ma käisin taastusraviaegu kokku leppimas. Ilus ponks poiss istus seal leti taga ja muudkui tegi midagi, kuniks ta lõpuks mult telefoni nõutas. Et siis mitte telefoninumbrit, vaid reaalset füüsilist mobiiltelefoni. Ma paistsin ilmselgelt üsna hämmeldununa, sest siis lisati selgituseks, et seda on vaja pildi tegemiseks. No OK, ma ei saanud päris hästi aru, kas ponks poiss tahab pilti teha endast või minust, aga telefoni ma talle andsin ja siis selgus, et pilti oli vaja teha arvutiekraanist, sest randevuude nimekirja pole lihtsalt võimalik välja printida. Vot nii!

Mis veel? Aa, kas ma olen juba maininud, et mul on nüüd kodus telekas? Esimest korda pärast 2002. aastal ühikasse kolimist! St ekraan oli mul siin Luxis pea kogu aeg, aga siiani ühendasin ma seda aint arvuti taha, et sealt asju vaadata. Aga nüüd (taas)avastasin ma diivani tagant mingi kaabli, mida mina ise ekraani taha monteerida ei osanud, aga mille Varno minu haiglasoleku ajal rõõmsasti ära ühendas. Noja nüüd ongi mul tervelt 16 kanalit, mille saab arvuti taga istudes rõõmsalt taustaks mängima panna. Väga õige ajastus, ütleks ma! Pooled kanalid on muidugi saksakeelsed, nii et minul pole neist suuremat kasu, aga Prantsuse kanaleid on ka ikka üksjagu ja isegi Eurosport on olemas! Kui ma ainult oleksin selle OMi ajal avastanud! Aga praegu tekitab eriti koduse tunde isegi see, et ma saan murdmaasuusatamise võistlused mingi muu tegevuse taustaks mängima panna. Lembitu Kuuse kommentaare sealt küll ei kuule, aga õige lapsepõlvine on see kontekst siiski. Vanasti näitas ETV sügisest kevadeni ju kogu aeg nädalavahetusel poole pärastlõunani suusatamist ja see on minu jaoks kuidagi väga koduseks kõlafooniks. Lehmakellad ja kõik muu säärane...

Vot. Aga ma jätan teid nüüd siiapaika. Panen arvuti käest ja kargutan natukeseks teise tuppa raamatut lugema. Praegu on mul käsil "D'Urberville'ide Tess", mille ma hea tahtmise korral täna isegi läbi saaks. Nii et aidaa!

M.

Äge või mõttetu?

Kas see pilt on äge ja emotsionaalne või mõttetu abstraktne udukogu? Võtsin täna ühe algselt üsna ebaõnnestunud pildi ja harjutasin tema peal fototöötlusprogrammis kätt. Lõppkokkuvõttes sai ta selline ja praegu ta mulle täitsa meeldib kohe. Aga ma ei saa aru, kas sellepärast, et ta on tõesti äge, või siis sellepärast, et ma harjusin temaga lihtsalt pika näppimise käigus ära. Eks ma paari nädala pärast talle uuesti otsa vaadates näen teda ise ka jälle selgemini, aga praegu tahaks teada, mida teie arvate?

Kaks nädalat, st kipsist, robotjalast, süstidest, kargutamisest ja muust heast

Mul sai nüüd opist kaks nädalat. Raske uskudagi! See aeg on nii kiiresti läinud, sellises pikutamisfluidumis. Kusjuures päris mõnus on. Jalg enam suurt ei valuta, aga midagi teha ikka ei saa, nii et molutamiseks on suurepärane õigustus. Ja nii ma siis molutangi. Nädalapäevadest ei tea ma juba ammu enam midagi, kuupäevadest tean isegi veel vähem. Ja täiesti uskumatul kombel ei olegi mul veel mingit kibelust ega igavust ega kripeldust tekkinud. Et tahaks hullult välja või vaheldust või midagi. No jõuluturule natuke nagu tahaks, aga seegi ei kibele. Voodielu on täiesti rahuldustpakkuv ja ajugümnastika järele ka erilist vajadust ei tunne. Peale natukese lugemise ei ole ma siiani kohe mitte midagi asjalikku teinud, põhiliselt olen ikka pikutanud ja telekat vaadanud ja tukkunud ja söönud. Fotokool ja fotod ise ja hispaania keel ja värviraamatud ja reisiplaanid ja kõik muu selline ootab ikka kannatlikult oma järge. Aga küll jõuab kõike teha.

Kolmapäeval käisin kliinikus kontrollis. Üle poole niitidest võeti siis juba välja ja üllatuslikul kombel võeti isegi kips ära, ehkki enne lubati, et kannan seda vähemalt neli nädalat. Selle asemele anti muidugi lihtsalt mingi kipsi moodsam aseaine - hüperkobakas ja überkallis robotjalg VACOped, mis fikseerib jala sama kindlalt kui kips, ent on selle poolest parem, et seda saab vahetevahel ära võtta, et haavale õhku anda ja varbaid liigutada. Iseenesest vägev värk, aga sellel on üks suur miinus - see on nii hirmuskoleraske. Minule tundub, et see kaalub oma kuus kilo vähemalt (ilmselt päris nii palju siiski mitte, aga üle kolme kindlasti) ja sellega ei saa kuidagi ei magada ei olla. Pmst ainumugav variant on päris ristseliti voodis vedeleda. Külili keerates vajub see oma raskusega kindlasti kuskile nii, et tahab põlved ära väänata, ja püsti olles on päris karm ühe jala peal kõõluda ja siis teise jala otsas sellist kobakat veel õhus balansseerida. No aga maha ei tohi jalga selle saapaga veel mitu nädalat panna. Appi-appi! Katsu sa nii näiteks hambaid pesta! Kallis-armas kips, ma tunnen sinust juba suurt puudust! Ei sa sügelenud ega seganud ega midagi, lubasid kõhuli magada ja puha...

Muidu on see VACOped saabas iseenesest küll, noh, põhjalikult läbi mõeldud. Kunagi peaks saama sellega käima hakata nagu päris jalaga (praegu ei tohi ma seda veel maha toetada ja pöid on kõndimiseks sobimatu nurga all nii ehk naa) ja teoreetiliselt võivat sellega ka ujuda ja jalgrattaga sõita, kui see vastavalt seadistada. Praegu tundub ainult küll, et kui keegi mu sellega basseini saadaks, vajuksin ma selle raskuse tõttu kolksti põhja ja sellega olekski ettevõtmine läbi. Millalgi hakatakse siis selle abil ka mu pöia nurka reguleerima, praegu on pöid rippu (30 kraadi peal), et kõõlust võimalikult vähe venitada ja lasta tal kokku kasvada, aga millalgi hakatakse seda järk-järgult pingutama. Ja saabast saab tugevamini täis pumbata, kui jalg seal sees nii kõhetuks jääb, et loksuma hakkab. Samuti saab sellest õhku välja lasta, kui lihased jälle natuke end näole annavad. Peen värk ühesõnaga. Saksa mark ka, maksab 1200 eurot! Aga kips oli ikkagi palju mugavam.

Üleüldiselt tõden ma aga iga päevaga üha enam, et kogu see opiteema on kujunenud äärmiselt harivaks, silmiavavaks ja kasvatavaks. Ma tõesti ei osanud nii paljusid asju üldse enne ette kujutada. Kõige suurem üllatus oli muidugi see okasroosikeseuni, mis mind esimene nädal valdas. Kindlasti on kõik vähemalt kohustusliku kirjanduse raames lugenud mõnest tiisikushaigest või muidu hädisest kahvatust aadlipreilist, kes talutati pooleks tunniks tugitooli, kus talle natuke raamatut ette loeti, misjärel pidi ta uuesti puhkama minema. Novat, nüüd ma tean, et selline stseen ei olegi kunstiline liialdus ega mingi möödunud aja kombepeenus, vaid inimesel ongi võimalik nii omadega läbi olla! Kes oleks osanud seda arvata? Mina igatahes mitte.

Teine ootamatu ja üsna ebameeldiv asi, milleks ma end enne üldse ette valmistada ei osanud, on see, et mul on nüüd näiteks üle kuu aja vaja endale iga jummala päev kõhtu trombivastast rohtu süstida. See tegelikult muidugi ei ole iseenesest hull ega eriti valus ega midagi, aga kuidagi väga loomuvastane on see süstla täies ulatuses endale kõhtu löömine ikka. Esimesed kümme päeva sain ma sellega enam-vähem kenasti hakkama, aga siis ühel päeval läks süstal valesti ja sellest ajast saadik on mul ikka korralik tõrge selle süstimise suhtes. Puhastan naha ära, võtan voldi ka, aga siis jäängi kolmeni lugema ja vaatama ja oma pekki imetlema, käsi kohe enam kuidagi ei lange. Õnneks on praegu emme siin, ta siis on nüüd paar päeva ise sutsu ära teinud ja probleemi ära lahendanud. Ehk millalgi, kui järgmised nädal aega on kõik jälle sündmustevaeselt ja ilma aiaita läinud, saan jälle ise süstimisega ka hakkama. Sest noh, tõesti, mu jalg kirvendab näiteks õhtuti kogu aeg valusamini kui see süst, aga kuidagi väga vägivaldne tundub endale süstalt kõhtu lüüa ikka. Vot. Tänu sellele oskan ma nüüd kohe paugupealt isegi selle eest taevani tänulik olla, et ma näiteks diabeetik ei ole ja üldse kogu elu ei pea end igapäevaselt torkima! (Ptüi-ptüi-ptüi!)

Enne ei mõelnud ma ka selle peale, kuidas kipsis inimesed ennast pesema peavad. Õigupoolest sellele, et ma nüüd väga kaua aega ei pesegi ennast, sest, noh, haava ja kipsi ja seda jäset üldse ei tohi ju vähimalgi määral märjaks teha ja libastumine on ka rangelt keelatud. Teema uurimisel selgub, et tegelikult on olemas ka vannipõhja kinnituvad pesemistoolid ja kipsjäseme ümber käivad dušikotid, aga samas vanni ei saaks ma duši alla ronida niikuinii ja üldse öeldi haiglas, et kui vähegi saad, ära end vähemalt kuu aega üldse pese! No ma siiski leiutasin tänu koduse vannitoa ülesehitusele üsna OK viisi pea- ja kõige strateegilisemate kohtade pesemiseks, aga tõesti, üleni pesemine on täiesti välistatud ja karvu tulebki kasvatada veel vist päris jupp aega. Ülla-ülla! Olin ma ikka naiivne enne! Riietegi vahetamine, muide, on äärmist hoolikust ja ettevaatust nõudev ettevõtmine. Õnneks on mulle kogu aeg meeldinud alt laieneva säärega püksid, nii et mul vähemalt on riideesemeid, mida saab vajaduse korral selga panna. Aga ilma tungiva vajaduseta ma end pidžaamast välja küll ei vaheta, seda peab ütlema. Nüüd, kus saapa saab vahepeal ära võtta, on natuke lihtsam küll kui kipsiga, millest iga asi reaalselt üle ei mahtunudki, aga samas tuleb ilma saapata olla eriti ettevaatlik, et kuskilt ei rapsi ja et püksisäär varbaid ei sikuta jne jne jne. Nii et parem on pidžaamas elada :).

Veel ei olnud mul õiget ettekujutust kargutamisest. Noh, karkudega kõõlunud on ilmselt igaüks, aga kui kogu igapäevaelu peabki toimuma karkudel ja ühel jalal ning sa mitte mingi hinna eest ei tohi teist jalga maha panna, selgub, et elu on üks takistuste rada. Esimesena kadusid minu toast ja koridorist ja üldse mu teelt igasugused vaibad, mille ääred jäid kargu taha kinni ja mis kippusid kargu alt ära libisema. Järgmiseks tuli leppida asjaoluga, et tegelt ma ei saa ikka peaaegu mitte millegagi ise hakkama. Näiteks kalpsasin ühel esimestest päevadest, kui juba natuke jaksu oli tekkinud, karkudega kööki kohvi tegema. Tegin kohvi valmis küll, nii palju ikka jaksasin ühe jala peal seista ja ühe karguga kõõluda, et sain tassi kohvimasina alla ja nupule vajutatud. Aga siis jäin täiesti nõutult vahtima, et mis edasi saab! Kätte ma ju täis tassi ei võta, käed on karke täis. Sealsamas ühe jala peal püsti ei jaksa ka nii palju seista, et kohvi juua! Nuta või naera! Kui mulle poleks meelde tulnud, et Helle kingitud suletav termostass on sealsamas kapis kättesaadaval kohal, olekski see kohv mul joomata jäänud. Kinnikorgitud termose sain endale õnneks püksivöö vahele pista ja nii õnnestus mul see kohv sealt köögist ära tuua. Aga kõik, mida ei anna vöö vahele või taskusse pista või lõua alla suruda, jääbki minust sinna, kus ta on. Samuti osutus üllatuseks see, et pärast mitmepäevast kargutamist jäid mul peopesad jummala valusaks, isegi paar villi tuli. Mõni ime ka, vahepeal langeb ju kätele kogu keharaskus, aga kes oleks osanud seda ette arvata? Ja üksiti on näiteks rohkem kui 15 sekundit ühe jala peal seismine üsna vaevanõudev ja paneb juba korralikult higistama, ehkki ma arvan, et tänu uisutamisele saan mina sellega veel isegi hästi hakkama. Aga kui sul on ikka ühe jala küljes täiesti ebaproportsionaalselt raske kobakas, mida tuleb kuidagi selja- ja kannilihastega samal ajal õhus lehvitada, ei aita see tervel jalal eriti tasakaalu hoida. Edaspidi vaatan kargutajaid täitsa uuel pilgul. Ja oskan palju rohkem kaasa elada.

Üldse pean taas kord nentima, et kui endal pole midagi suuremat häda olnud, siis ei oska teistele päriselt ikka üldse õigesti kaasa tunda ega abiks olla. Mina olen siiani olnud kõigele vaatamata ikka täitsa tumba, nii et ma pean häbiga tunnistama, et ega ma vist kuigi konstruktiivset ja kasulikku abi pole osanud kellelegi omaalgatuslikult ja palumata pakkuda :). Lihtsalt sellepärast, et ma pole selle pealegi tulnud, mis kõik võib tegelikult probleemiks olla :). Suurematest asjadest ma saan aru, et noh, et transpordiabi on võib-olla teise linna otsa saamiseks vaja või et apteegis on vaja käia vms, aga näiteks see, et inimesed on söönud ja prügi on välja viidud, tundub nii elementaarne, et ei tule nagu pähegi juurelda, kuidas siis mõni kipsjalg peaks sellega nüüd hakkama saama ja kas teda ikka keegi aitab. Sest noh, kipsjalg ei ole minu jaoks kunagi võrdunud voodihaige inimesega. Ma muidugi loodan, et ma pole kedagi varem ka ikka hätta jätnud ja et neil harvadel juhtudel, kus selliseid hädasid on mu ümber ette tulnud, võeti ikka kõik vajalikud asjad jutuks, kui ma ise ei taibanud, millega aidata saaks. Aga nüüd tegin ma endale küll mentaalse märkuse, et pean ise tihemini hakkama silmi rohkem lahti hoidma ja teistele omaalgatuslikult ka abi pakkuma, sest praegu teeb see jalutul inimesel südame ikka väga soojaks, kui inimesed ise vabatahtlikult end üles annavad, kättesaadavaks kuulutavad või ütlevad, et nad võivad näiteks mõnikord poodi lipata, kui vaja ja kedagi teist pole! Et nad üldse taipavad pakkuda! Ja isegi need, keda ma poleks söandanud muidu paludagi! Minu väga suur lugupidamine ja tänu! Väga toredaid, heasüdamlikke ja ilmselgelt kogenud inimesi on ikka olemas. Nii hea on teada, et plaan B on ka hädajuhtumiteks olemas ja et kuidagi ikka saab. Väljamaal ja üldjoontes üksi elava inimese jaoks on see teadmine eriti oluline! Suur õppetund!

Praegu on mul õnneks emme endiselt siin, nii et ma olen üldse kõige paremini hoolitsetud ja varustatud. Kuts Mia on ka seltsiks, ehkki tema, vaeseke, peab minust ikka veel suhteliselt suure kaarega mööda käima. Alustuseks oli ju jalg nii hell, et seda ei võinud puutudagi, noja kips ei olnud ka nii tugev, et oleks võinud riskida sellega, et ta sellele järsku otsa hüppab. Selle monstrumsaapaga on aga juba tunduvalt kindlam ja eks kahe nädalaga on jalg kõvasti edenenud ka, enam ei tee iga vastupuutumine või jala eest ära tõstmine haiget, nii et nüüd ma ikka söandan pitsu juba vahepeal kaissu ka võtta. Ehkki ainult teatud tingimustel. Alguses oli vaene Mia seevastu meil toas ka rihma otsas ja kuskile ta minna ei võinud ja kõik padjad võeti tema käest ära minu jala alla ja pargis ei lubatud teisi koeri ka temaga mängima (see vist ei ole Luxis lihtsalt üldse tavaks) ja üldse oli tal täitsa hale elu. Täitsa kahju hakkas lapsest :). Vähemalt nüüdseks liigub ta toas lahtiselt ringi ja on võõra eluga ka ära harjunud.

Aga sellega ma täna lõpetan ka. Jälle on pikk jutt mitme päeva peale kirja saanud ja selline tunne on, et pole ammu pikutanud. Olge siis toredad ja nautige nüüd nädalavahetust edasi!

M.

Haiglaepisood

Ei oskagi kohe nagu millestki juttu alustada. Eelmise nädala lõpus sai siis minust ka mingi haiglasarja ühe episoodi peakangelane. Terve eelmise nädalavahetuse veetsin opijärgselt haiglas, sellel esmaspäeval jõudsin lõpuks koju oma voodisse ja sellest ajast olen suurema osa ajast lihtsalt poolunes tiksunud ja toibunud. Muljeid on tegelikult väga palju, aga samas ei ole ma jaksanud nende peale suurt mõelda ega midagi kokku võtta, sest ma olen olnud lihtsalt nii kohutavalt väsinud, et ei olegi tahtnud muud kui selili voodis vahtida või lihtsalt magada. Ma tõesti olin enne ikka väga naiivne ega osanud eluilmaski arvata, kui kurnav selline ettevõtmine organismile on! Ma mõtlesin, et olen pärast operatsiooni samasugune nagu enne, lihtsalt valutava jala ja kipsiga, aga tegelikkuses olin ma kõigest sellest ikka nii üsna kaputt, et jaksasin hädavaevu kolm meetrit vetsu karata, misjärel tuli kaks tundi magada ja ränkraskest retkest taastuda. Tund aega järjest ärkvelolekut eeldas ka mitmetunnist puhkust... Tasapisi läheb see õnneks muidugi üle, eile olin juba täitsa üle 3 tunni järjest üleval! :) Asi paraneb!

Operatsioon ise läks hästi, ehkki kujunes ootamatult mastaapsemaks, kui algselt mõeldud. Selgus nimelt, et parandada pole enam midagi, nii et kavandatud lappimise asemel tuli ette võtta suurem varuosade otsimine ja nendest täitsa uue Achilleuse kõõluse tegemine. See läks nii ulatuslikuks, et üks pärast haava sidunud õde vaatas ka aupakliku imestusega, et ohoh, kas sind üritati pooleks lõigata või? Ilus see just välja ei näe ja nii mitme suure armiga ma ilmselt edaspidi enam säärejooksu demonstreerima ei kipu, aga see on muidugi selline kolmandajärguline mure, mis lihtsalt korra pähe kargas, aga mis mind tegelikult eriti ei morjenda. Õnneks oli kirurg väga asjalik ja kõikvõimalikeks üllatusteks hästi ette valmistunud ning sai asjaga kenasti hakkama, oli teine lõpuks oma saavutuste üle päris uhke kohe. Näitas ja seletas ja uhkustas seal minuga toatäie arstikitlis meeste ees. Ja võttis asja südamega ka, esmaspäeva hommikul näiteks ei söandanud ta mind alustuseks kojugi lasta, sest mul hakkas eelmisel päeval kõrv valutama ja tema leidis, et kuna see oli lõppkokkuvõttes nii suur operatsioon, siis nüüd me kõigepealt kutsume kõrvaarsti ja vaatame, mis sul seal kõrvas toimub, siis räägime edasi. Et töö on nii uhke ja haav nii ilus, et nüüd ei ole ta küll nõus mingi lollaka põletikuga riskima. Milline südantsoojendav lähenemine! Mul on hea meel, et ta asja nii tõsiselt võtab. Ehkki see tähendab ka seda, et Luxist mingiks ajaks Eestisse paranema sõitmine ei ei tule kõne allagi - liiga keeruline ja riskantne ettevõtmine tema meelest. Nüüd tuleb siis igasuguseid plaane ümber mõelda.

Peale tema oli kogu ülejäänud haiglapersonal ka üle ootuste tore, abivalmis ja tubli. Ma pean tunnistama, et ma pole vist kunagi osanud hinnata medõdesid nii, nagu nad seda tegelikult väärt on, aga nüüd kasvas minu lugupidamine nende vastu ikka väga kõvasti. Tegeleda päevast päeva rõõmsalt ja särtsakana inimestega, kellel on valus ja paha, kes on pesemata ja higised, kellel on juuksed peas rasvast turris nagu friikartulid, kes ei saa ise miskit teha ja muudkui tahavad pissile ja juua ja hambaid pesta ja kapist oma kotti ja akent lahti või kinni või abi pidžaama vahetamisel jne jne jne... Ja kohe, kui need inimesed jälle natuke normaalsemateks muutuvad, st paranevad, lähevad nad ära ja siis ei näe sa neid, keda sa vahepeal päevade kaupa ülihoolikalt putitanud oled, enam mitte kunagi, nii et tulemust tööl justkui ei olegi, sest lahkujate asemele tulevad kohe jälle uued hädised... Vaatan õdesid nüüd hoopis teise pilguga ja olen sügavalt südamest tänulik! Sest vähemalt siin haiglas küll kõik kogu aeg tegelesid, jooksid, abistasid, teenindasid, motiveerisid, lohutasid, tegid silma, olid algatusvõimelised ja hakkajad ning lisaks olid kogu aeg särasilmsed ja positiivsed ka veel. Rohkem kui tunniks ei jäetud meid kordagi omapäi ning midagi ei tehtud lohakalt, alati vaadati omaalgatuslikult, kas ikka kõik on sul käe-jala juures, ega laud ei ole liiga madal või liiga kõrge, ega tekk pole tekikoti sees puntras, kas sa ulatad morfiinipumbani, kas peegel on vannitoas sellises asendis, et sa oma tabureti otsast midagi näed jne jne jne. Õde tuli terve leheküljepikkuse menüüga küsima, mida ma süüa tahaksin, taastusraviarst oli karkude kasutamise õpetamisel äärmiselt hoolikas ning iga veerand tunni takka jooksis keegi kraadima ja küsima, et ega väga valus ei ole. Ja küsiti niimoodi, et nad päriselt justkui tahtsid teada ja mõtlesid su vastuse peale. Isegi öösel käidi mitu korda vaatamas ja uurimas, et kas ma ikka magan või tahaksin veel valuvaigisteid :).

Kentsakal kombel jäi nimelt kõigile mulje, et mul ei ole piisavalt valus. Ei teagi kohe, hakka või arvama, et mul ongi siis kõrge valulävi. Igatahes morfiinipump anti esimesel päeval minu kätte ja kui ma olin õhtuks ainult ühe korra nuppu vajutanud, tulid nemad imestunult küsima, et kas kõik on ikka hästi või miks mul valus ei ole ja miks ma nii vähe valuvaigisteid võtan. Mingil hetkel tõid nad veel paar tilgutitäit asju ja riputasid need mulle külge "selle valu vastu, mida sul ei ole". Ehkki tegelikult oli mul minu meelest täiesti piisavalt valus, mul läks sellega lihtsalt tiba aega. Kui anesteesia mõju lõpuks päriselt üle läks, siis esimene öö ei saanud ma küll kuidagi magama jäädud, juhtmed ja asjad segasid ja jalg valutas ja igavesti vastik oli. Lõpuks hiilis kell kolm öösel üks mul silma peal hoidnud õde unise ja mureliku näoga palatisse ja riputas mulle morfiinile lisaks mingi võlurohu külge, et ma (või siis ta) ikka natuke puhata ka saaks. Ja see oli siis juba selline, et ma ei saanud enam hommikuni ühestki käest-jalast sotti... Mingil hetkel mäletan, et käsi hakkas sügelema ja ma püüdsin seda omast arust kratsida, aga siis selgus, et käsi sügeleb edasi, sest mina kratsin naba ja käsi on hoopis teises kohas. Nii sassis olid need jäsemed mul sellest salapärasest rohust... Huvitav, mis see küll oli?

Üldiselt mul muidugi haiglatega eriti kogemusi ei ole, nii et päris mitu asja tabas mind üllatusena ka. Näiteks see, et nad söödavad seal inimestele ainult saia. Hommikuks anti saia kohviga ja õhtuks anti saia kohviga, ainult lõunaks sai lisaks saiale salatit ja sooja sööki ka. Ja siis nad käisid mu toanaabriga riidlemas, et tema on juba nädal aega haiglas ja pole kakal käinud. Ma peaaegu et poetasin välja, et kuulge, sööge ise nädal aega voodis pikutades saia ja vaadake, palju teil vetsu asja on! Aga toanaaber üldse ei imestanud ja kuulas riidlemise ontlikult ära, pärast aga ütles, et jajaa, nii siin ju käibki, et võileivad ees ja võileivad taga, et harju ära! Imelik. Temal, muide, vahetati välja puusaliiges ja tema kõndis juba pärast paari päeva täitsa oma jala peal ringi. Ta ei suutnud kuidagi oma kõrvu uskuda, kui mulle räägiti, et ma nüüd ei tohi potentsiaalselt mitu kuud jalga maha pannagi, vaid pean kõik selle aja ühe jala peal kargutama.

Kõige naljakam oli kogu eelmise nädala peale aga vist üks noor blond õde, kes tuli mult viimasel hommikul vereproovi võtma. Tuli ja oli hästi hoolikas, aga väga murelik. Alustuseks katsus ja kompas mu veene, hästi põhjalikult, endal käed täiesti tuntavalt värisemas. Mis muutis mu pisut murelikuks. Katsus ühte kätt, katsus teist kätt. Mõtles. Siis läks teise õe käest küsima, et kas ta sellest nähtavast veenist ei võiks verd võtta, seda tagumist pole hästi tunda. Muutusin veel murelikumaks. Lõpuks tuli tagasi ja istus mu kõrvale ikka maha, võttis süstla kätte ja hakkas siis lihtsalt üle kere täiesti kontrollimatult vabisema. Vabises, vappus ja võppus, tõmbus veel kuidagi kössi ja surus jalad ja üldse iseennast viimases hädas võimalikult krimpsuks kokku, et ta päris langetõbiselt tõmblema ei hakkaks, ning siis võttis lõpuks mõlema peoga mu käe ümbert kinni ja teatas, et ta nüüd torkab. Täiesti naljakasti, kahe pöidlaga, sest kuna ta mõlema peoga ümber minu paigaloleva käsivarre klammerdus, olid ta pöidlad lihtsalt kõige rohkem, st enam-vähem paigal. Aga ta torkas küll kentsakalt, ent väga ilusasti, ma isegi ei tundnud seda ja tõsimeeli arvasin, et ta ikka ei julgenud veel. Siis nägin, et ta siiski asjatab seal tuubidega, ehkki ta lihtsalt konkreetselt vappus ja hoidis minust kinni ja pani vahepeal tuube vahetades isegi silmad kinni. Ma siis hakkasin lõpuks naerma, küsisin, et kas ta kardab verd või :D. Mille peale ta vabandas ette ja taha ja rääkis, et ta ei ole veel nii kogenud ja tal on tunne, et ta teeb inimestele haiget ja siis ta läheb närvi :). Nii naljakas ja kuidagi nunnu! Pärast oli ta mulle südamest tänulik, et ma ta peale ei pahandanud. Ja minule jäi temast kuidagi väga armas mulje :). Väga-väga naljakas :). Äravahetatud rollid!

Üks asi veel - ma olen tõsiselt taevani tänulik ka selle üldanesteesia eest. Ma olen küll üldjoontes kuulnud, et see peaks hirmus ja paha olema, aga ma otsustasin meelekindlalt, et ei hakka ennast enne üldse hirmutama selle kahjulike kõrvalmõjude ja muu säärasega, sest ma teadsin ka, et ei taha seal närveerides potentsiaalselt mitu tundi kuulata, mida minu kallal X-keeles arutatakse ja tehakse. Takkajärge olen ma selle eest veel tänulikum, sest ma ei mäletagi reaalselt mitte midagi pärast seda, kui mulle mask ette pandi ja rõõmsalt head ööd sooviti :). Hirmus hea uni tuli - ja arvestades, et ma polnud eelmisel öösel üldse maganud, oli seda hädasti tarvis :). Ma magasin õndsalt maha ka kogu ärkamisruumis oldud aja, millest ma mäletan ainult seda, et ütlesin kõigile äratajatele korduvalt "mhmh". Noja sellesse õndsasse unne läks ka suurem osa selle päeva jalavalust, vähemalt kolmkümmend kraadimist ja maitieakuipalju visiite. Paistab, et ma kellegagi ikka läbi une rääkisin, sest järgmisel päeval tulid üks taastusraviarst ja veel mingi naine minuga rääkima ja ütlesid mulle, et me juba eelmine päev kohtusime, aga mina neid igatahes ei mäletanud :). Aga jah... Väga tänuväärne, see anesteesia! Pärast ei olnud südagi paha, nagu lubati. Ju siis mingite rohtude tõttu. Aga mu poolest söötku mulle sisse, mis tahavad, kui see mu nii suurest närveldamisest päästab!

Noja mis veel? Palatid olid siin ilusad, justkui mingi Kreeka kuurorti hotellitoad. Igaühel oli oma kõrvaklappidega vaadatav telekas ja külmkapp ja puha. Ja suured aknad. Ja iroonilisel kombel näidati telekas esimesel opijärgsel päeval iluuisutamist :). Küll ma muigasin! Tea, mis minu uisutamisest nüüd siis edasi saab...??? Ainult toanaabriga oli veidi tüütu. Ta ise oli päris tore tädi, aga issand, kus tal käis külalisi. Ühe päeva jooksul umbes seitseteist, kõik lärmakad ja paksud ja ülelõhnastatud ja valjusti latravad. Mitte keegi neist ei jäänud vähemaks kui tunniks, ja kohe, kui poeg oma perekonnaga lahkus, tuli mehevend oma perekonnaga jne jne jne. Vahepeal oli mul tõesõna tahtmine uluma hakata ja nad välja visata, isegi ei tea, kuidas mul õnnestus end tagasi hoida :). Paraku oli haigla nii täis, et üksikpalatit ei olnud võimalik saada - tädi olevat püüdnud ja minagi küsisin, aga tutkit.

Vot. Aga aitabki nüüd. Niigi olen seda asja siin üllitanud nädal aega, iga päev üks lõik, sest rohkem korraga ei jaksanud. Õnneks tundub, et arstil oli õigus. Ta ju hoiatas, et esimese nädala jooksul teen ma väga vähe. Mis on väga õige, ehkki ma tõesti ei kujutanud ette, et NII vähe! Samas kohe, kui nädal täis hakkas saama, läks tunduvalt paremaks. Ma saan juba natuke põlve painutada, kargutamisega hakkan vaikselt ära harjuma, eile piirdusin ainult kahe päevamagamisega ja pea on ka tasakesi paremini tööle hakanud. Rohtusid neelan endiselt igapäevaselt terve ämbri. Aga jalg valutab nüüd peamiselt ainult hommikuti ja õhtuti ning kuna järgmine nädal on vaja mitu korda juba kodust välja ringi kargutama minna, siis eeldatavasti peaksin ma selleks ajaks olema piisavalt heas vormis, et suuta trepist üles-alla karata ja 200m järjest ära kargutada. Vot. Järgmine nädal võetakse niidid ka välja ja eks siis kuuleb ka lähemalt, mis nüüd edasi saab... Mulle anti küll 16-nädalane paranemis- ja tegelemisprogramm ja randevuude nimekiri haiglast lahkudes näppu, aga pikemal uurimisel selgus, et arstil, õel ja opil assisteerinud arstil olid kõigil asjast eri tõlgendused, mis üksteisest mitme nädala jagu nihkes olid, nii et ma pean veel üht-koma-teist täpsustama...

Aga eks ma kirjutan jälle! Olge seniks mõnusad!

M.

Peamiselt raamatutest, lugemisest ja tõlkimisest

Sügisest on märkamatult saanud talv. Meil lubatakse ka juba öökülma, eelmise postituse värvilised lehed on juba ammu maas või siis koledad pruunid. Ja mina avastasin reedel õudusega, et nohu tahab tulla. See küll ei ole lubatud, sest minu nohud - kui neile kohe piiri ei saa pandud - ei piirdu kunagi ainult tavalise nohuga, aga kui see nüüd järsku korralikuks külmetuseks kujuneks, tahetakse ilmselt ju operatsiooni edasi lükata. See ei ole küll mingi mõeldav variant, kõik ettevalmistused on juba ju tehtud. Seetõttu tulin kohe pärast lühikest reedet koju ja lajatasin nohualgele kohe kõigega, millega oskasin. Panin hinge alla peotäie päevakübarat ja Sinupreti nohutablette, kolm küüslauguküünt, kolmekordse annuse multivitamiine ja terve ämbritäie mee-sidrunimahla-ingveri-Cayenne'i pipra-rummi jooki. Noja siiani igatahes nohu päriselt ei olegi, ehkki päris normaalne see neelukant veel ka ei tundu. Seepärast olen käigu pealt järjest nädalavahetuse plaane tühistanud (järgmisena läheb vist uisutamine, niuks!) ja korraldanud endale rahuliku tubase nädalavahetuse. Tunde järgi ütleks, et sellest peaks piisama küll.

Kodusistumise harjutamiseks otsisin välja talvise flanellpidžaama ja vaatasin reede õhtu / laupäeva hommikuga ära kõik raamatu "Mõistus ja tunded" järgi tehtud ekraaniteosed. Ma ei ole seda kunagi lugenud, aga kuna ma tegin Austeniga päriselt tutvust alles eelmine talv ja "Uhkus ja eelarvamus" osutus üllatavalt haaravaks, otsustasin ma nüüd teemaga edasi minna :). Ma tahaksin seda järgmiseks lugeda ka muidugi, aga pigem eesti keeles, nii et see peab tiba ootama... Nii palju kui mina aru saan, on "Mõistus ja tunded" raamatupoodides välja müüdud ja kellegi kasutatud raamatu jahile saatmiseks on see liiga vähetähtis teema. Las see siis ootab pealegi, mul on niigi lugemist ootavatest raamatutest mitu korralikku torni kodus. Ja äkki annab kirjastus Pilgrim selle ka ühel päeval ilusas uues köites välja. Mulle nii meeldib see nende uus ilusa kaanekujunduse ja sametise seljaga sari, need raamatud kutsuvad end juba väljanägemise poolest lugema! Ainult et neid on neil ainult kaks tükki praegu seal sarjas... Mina igatahes ootan juba kannatamatult järge! Andke veel mingi hea raamat välja! Soovitatavalt selline, mida ma juba niikuinii tükk aega lugeda olen tahtnud!

Muidu olin ma kaua aega veendumusel, et tegelikult on kõiki teoseid parem lugeda originaalkeeles, aga viimasel ajal olen ma hakanud jälle eelistama eesti keeles lugemist. Originaalkeeles lugemine võib küll olla arendav ja tõetruum ja mida iganes, aga olles piisavalt kaua välismaal elanud, on mul juba välismaakeelsest infotulvast suht kopp ees ja pigem tunnen ma vajadust natuke jälle eesti keele mitmekesisust avastada. Üksiti olen ma täheldanud, et minu enda kujutlusvõime on palju pildilisem, kui ma loen eestikeelset kirjeldust (vs sama raamat ja sama kirjeldus mõnes muus keeles). Ma visualiseerin enda jaoks eesti keeles loetut palju värvilisemana ja detailsemana ning tänu sellele mäletan ma ka loetut ka kauem. Ning ma olen mitu korda täheldanud, et mingi raamat on mulle eesti keeles loetuna meeldinud, aga hiljem nt inglise keeles üle loetuna jättis see mu üsna külmaks. Vot.

Lisaks kohtab eestikeelsetes tõlgetes aktiivses kasutuses igasuguseid huvitavaid sõnu, mis muidu eksisteerivad ainult minu passiivses teadvuses ja mulle nii meeldib äraunustatud ägedaid sõnu taasavastada. Ja tõlkimise seisukohast on headest (ja isegi halbadest) tõlgetest muidugi ka alati midagi õppida, ehkki ma olen muidugi ajaga tõlgete kvaliteedi suhtes järjest kriitilisemaks muutunud. Ma arvan, et teatavate kirjastuste uuemat ajaviitekirjandust ei maksa mulle enam eesti keeles ette sööta, sest seda viskavad paberile alamakstud kogenematud üliõpilased ja seda on kvaliteedist ka rohkem kui tunda. Aga loomulikult on ka veel põhjalikumalt töötavaid kirjastusi, kes kulutavad lisaks heade tõlkijate peale laristamisele ka toimetamisele natuke raha, nii et nende raamatuid võib lugeda küll - ning no vanad head klassikud vanade läbimõeldud tõlgetena on ka tõeliselt igihaljad. Vanal ajal läheneti tõlkimisele täitsa teistmoodi ja põhjalikumalt ja asjad mõeldi rohkem läbi. See oli isegi natuke paratamatu, kas või sellepärast, et kui sa oled sunnitud otsima asju päris sõnastikust, võtab see kuus korda rohkem aega kui Google'i tõlkeabi kasutamine ning selle kuus korda pikema aja jooksul jõuab tõlkija peakesest kuus korda rohkem konstruktiivseid mõtteid läbi käia. Noja kui su sõnastikus seda sõna ei leidunud, võttis selle probleemiga raamatukokku ronimine veel 40 x rohkem aega, mis tähendab veel 40 x rohkem sihipäraseid mõtteid. Mis andiski lihtsalt läbimõelduma tulemuse. Ma olen mõnikord juurelnud, kuidas ma tõlgiksin näiteks raamatu "Wuthering heights" pealkirja, kui mina peaksin olema see, kes peaks selle esimest korda eesti keelde panema. Ma ei usu, et mul oleks üldse võimalik tulla tänapäevase takkakiirustamise ja tähtajapoliitika juures nii lööva, kujundliku, lühikese ja geniaalse lahenduse peale kui "Vihurimäe". Sõna "vihur" ise on minu jaoks juba pigem selline passiivsesse sõnavarasse kuuluv sõna, mis mulle kindlasti esimese kolmekümne mõtlemiskorraga kasutuskõlblikuna pähe ei kargaks. Võib-olla Silvet isegi juhataks mu selleni (ei ole kodus käepärast, ei saa järele vaadata), aga isegi sellisel juhul jätaksin ma selle esimese hooga kõrvale kui liiga erilise ja pentsiku. See pidi ikka päris pikka nuputamist ja seedimist ja arutamist võtma. Ja annet! Aga mis pealkirja ja kvaliteedi saaks see raamat, kui see satuks nüüd täiesti tundmatu ja suvalisena ning seega erikohtlemist vajamata esimest korda eesti keelde tõlkimiseks näiteks mõnda suvalisse sopakaid avaldavasse kirjastusse, kes maksab tõlkijatele nii vähe, et need ei olegi motiveeritud pikalt mõtlema ja toimetamistöö on niikuinii ainult sümboolne???

Kui "Vihurimäe" juba jutuks tuli, siis viimasel ajal olen ma üksiti jõudnud selle tõdemuseni, et kuigi mulle on kogu aeg väga lugeda meeldinud ja mul ei olnud keskkoolis kohustusliku kirjanduse vastu midagi (välja arvatud "Madame Bovary" ja "Meister ja Margariita", mis olid täiesti piinarikkalt igavad ja minus reaalselt füüsilist vastumeelsust tekitavad raamatud), on keskkool päris paljude raamatute jaoks ikka natuke liiga varane aeg. Vähemalt minu jaoks oli. Toona sai paljud asjad (nt "Tõde ja õigus") erilise emotsioonita läbi loetud, samas kui ma aastaid hiljem olen neid täiskasvanulikuma pilguga uuesti läbi lugenud, siis on need päriselt mulle meeldinud. Jne jne jne. Vanasti ma lugesin kuidagi lihtsalt sündmusi ja "lugu", aga ei lugenud "inimesi" ja loo tundekasvatuslik moraal võis minu jaoks põneva sündmustiku kõrval täitsa teisejärguline olla, kuigi kontrolltööde jaoks oskasin ma alati piisavalt õigeid vastuseid anda. Mulle meeldisid kõige rohkem tempokad raamatud à la Dumas' teosed ja muud seiklusjuttude sarja omad, kus kogu aeg midagi juhtus ja keegi läks kuskile ja tegi või avastas midagi, võitles kellegi vastu või millegi eest jne. Peategelaste mõtted ja tundeheietused ei köitnud mind seevastu sugugi, ent nüüd annavad need raamatule minu jaoks hoopis teise mõõtme. "Madame Bovary" vist oligi minu jaoks nii tüütu sellepärast, et seal sündmusi peaaegu ei olnudki - viiekümne lehekülje ainus tegevus oli see, et proua nüüd tõusis püsti ja istus teise tugitooli, asetas käe õhates laubale ning suunas pilgu mõtlikult teistesse kaugustesse, kõik ülejäänu aga seisnes mingites heietustes. Ma nii mäletan, kuidas ma selle käes piinlesin ja selle raamatu puhul lugesin ma tõesti kõige innukamalt peamiselt leheküljenumbreid... Jesver, ainuüksi see mälestus tekitab minus endiselt sellist vastumeelsust, et ma ei usu, et ma seda kunagi enam üle lugeda püüan! Muidu aga on mul viimasel ajal tekkinud küll ületamatu tahtmine vanasti loetud raamatuid uuesti üle lugeda ja nendest uusi tahke otsida. Ja tõeliselt huvitav on! Üldse ei ole igav, sest ma olen ise inimesena nii palju muutunud, et loeks justkui täitsa uut - ja üllatuslikult head - raamatut :). Vot. Soovitan kõigil proovida... Toona petlikult tavalisena tundunud raamatud võivad nüüd väga suure elamuse pakkuda! :)

Aga aitab tänaseks heietamisest. Hakkan süüa kokkama... Tõin endale kolm ilusat prinki baklažaani ja hakkan nendest hiinapärast praerooga valmistama. Proovisin Helle ja Williamiga Düsseldorfis Euroopa parimas hiinakas tõeliselt keelt alla viivat baklažaanirooga ja olen nüüd üritanud seda mitmel korral järele teha. Tuleb päris hea ja sedamoodi välja ka, sest paar nädalat tagasi leidsin siinsest asiaatide poest selle roa jaoks spetsiaalse valmis tehtud kastmepõhja. Endal ei ole vaja suurt muud midagi teha, kui ainult baklažaan kergelt soolvees läbi keeta, et ta õli sisse ei imaks, ning siis ta koos hakklihaga pannile lüüa... Mmm....

M.

Lehed

Lisanädalavahetus

Hakkasin seda postitust kirjutama juba esmaspäeval... Aga siis jäin mõttega toppama. Nüüd avastasin pooliku sissekande ja eks ma siis katsun seda jätkata/kohendada. Midagi targemat ei viitsi tänase päevaga enne trenni enam niikuinii peale hakata. Olen kaks päeva lisanädalavahetust nautinud - hingedepäeva puhul anti meil see nädal teisipäev ja kolmapäev vabaks. Nüüd ongi mul enne lõikust pmst ainult kolm tööpäeva jäänud. Reede on poolik, esmaspäeval on terve päev kestev koolitus, teisipäevast pool päeva on hispaania keele tund ja neljapäeva kavatsen ma juba vabaks võtta, et viimased ettevalmistused ära teha. Ja järgmisel reedel tuleb vist juba kell pool seitse hommikul haiglas olla :S. Brr... Grr... Brr...

Ega mul tegelikult suurt öelda ei ole. Hajameelne olen neil päevil... Ükspäev tegin köögis süüa. Praadisin liha ära, tõstsin pannilt ära taldrikusse. Lõin köögiviljad pannile ja keerasin tuld juurde. Tulin tuppa ära. Mingil hetkel läksin kööki vaatama ja jäin arusaamatult jõllitama. Köögiviljad pannil ei olnud omadega eriti kuskile jõudnud, aga supitaldrikus, mille ma lihaga teise pliidiplaadi peale tõstsin, kees suure mulinaga lihakaste. Tavalises supitaldrikus siis... Mürkrohelist värvi glasuuriga savitaldrikus. Mis oli endiselt ühes tükis ja mõradeta ning kõlbab näiliselt kokkamiseks sama hästi kui söömiseks. Paistab, et ma jätsin köögiviljapannil tule endiseks, aga panin igaks juhuks lihataldriku plaadi ka täie võimsusega huugama... Huhhuuhhuu...

Paar päeva hiljem tegin suppi. Supp sai valmis, tulin seda tuppa sööma. Mingil hetkel läksin kööki koristama. Hakkasin kulpi kapi pealt ära võtma, aga teine oli vahepeal justkui juured alla võtnud. No ei saanud teist lihtsalt kuidagi enam kapi küljest kätte. Oli teine nimelt varre otsa pidi kuuma pliidiraua peale hiilinud ja sinna nii kõvasti kinni sulanud, et pidin teda sealt pärast köögikääridega lahti kangutama ja kraapima. Plastikutriibud jäid sellest korrast plaadi peale... Kuniks tuli koristaja, kes ütles, et pole midagi, madamm, paneme aga pliidiraua sisse, sulatame plastiku üles ja siis saab selle sealt kenasti kätte! Selle peale jätsin ma ta oma tahtmist mööda talitama, taganesin köögist välja ja nüüd näeb pliit välja nagu vanasti. Nupukas daam on see mu Paula!

Siis olen pidanud igapäevast võitlust sääskedega. Ma olen kogu aeg väitnud, et Luxis sääski ei ole. Eelmised neli aastat tõesti ei olnudki, aastatel 2011-2015 nägin ma kokku heal juhul kolme sääske. Nüüd on aga mul juba mitu kuud alatasa magamistoas sääsed... Just nüüd, vastu talve kah veel! Ma ärkan nende pinisemise ja närimise peale viisteist korda öö jooksul üles, siis üritan ennast üle pea teki alla peita, aga seal hakkab varsti liiga palav, nii et siis poeb mingi jäse iseenesest jälle teki alt välja ja kohe on vereimejad platsis ja jälle on vaja kratsida ja tuli põlema panna, et klaperjahti pidada. Nii mõnedki on lõpetanud laiaks lööduna ja mu seinal ootab valge akrüülvärviga üle pintseldamist mitu vereplekki, aga kõiki ma ka kahjuks kätte ei saa. Kaks ööd järjest olen lõpuks pärast tundidepikkust piina üles tõusnud ja endale Aafrika reisideks ostetud kanget sääsetõrjevahendit peale määrinud. See korraks aitab küll, aga haiseb, raibe, nii et lihtsalt profülaktika pärast ma ei taha teda igal õhtul kasutada... Ehk läheb nüüd varsti ka sääskede jaoks liiga külmaks... Ei taha mingi toidupank olla!

Jõulukingitustega olen tänase seisuga selleks aastaks valma. Jajaa, ma tean, et november alles algas, aga ma ju ei saa pärast enam poodi ega ringi jooksma. Ma olen üldiselt ka väga rahul, sest valitud kingid meeldivad mulle endale ka väga-väga (võib täitsa olla, et need meeldivad mulle rohkem kui saajatele :D) ja see, et viimase hetke paanika ära jääb, on ka igati tervitatav. Elagu rahulikud jõulud :)!

Aga OK. Lähen teen veel tassi teed ja varsti pean end liuväljale asutama hakkama. Eelviimane uisutrenn terendab...

Näeme siis jälle!

M.


PS!: Lihtsalt enda tarbeks tahaksin siinkohal ära märkida, et sain ükspäev Prillitoosi vaadates teada huvitava tõlkevaste - gootide stiili kutsutakse eesti keeles tumeromantikaks! Väga hea kirjeldav selgitus mu meelest, tuleb kõrva taha panna!

Subjunktiivi imperfekt

Sügis on kätte jõudnud. Eile oli päev otsa kõik lihtsalt ühtlaselt tumehall ja hommikul voodis aknatagust ladistamist kuulates otsustasin ma joonelt, et välja vaadatud kleidi asemel panen ma täna veekindlad matkasaapad ja vihmajope. Väsimus on ka täiesti kõikevõitev. Mitu nädalat on mul reedeks toss nii väljas, et ainult magaks. Viimased paar nädalavahetust on mudel olnud selline: reede öösel 14 tundi, laupäeval veel 12 tundi peale ja lõpuks pühapäeval 10 tundi otsa. Ja kõige viimases meeldejäänud unenäos põgenesin ma ema, pinginaabri ja treeneriga Pärnus majade katustel terroristide eest, aga lõpuks jõudsime me ikka kellegagi näost-näkku, kes meid lihtsalt maha lasi. Ma ärkasin selle peale, et üritasin aru saada, kas mahalaskmine siis kuskilt füüsiliselt haiget ka teeb? Helge, kas pole?

Elu on tormakas, nagu alati. Ma nüüd elan muidugi ka ekstraintensiivselt, sest kogu aeg kummitab mind teadmine, et varsti enam ei saa mitu kuud midagi teha. See tundub ilgelt pikk aeg. Päris hirmutav, aga tõtt-öelda pisut paljutõotav ka - tips nagu suvevaheaeg! Üsna lõputu kohustusteta aeg enda jaoks. Samas eks ma siis praegu rabelengi nagu pöörane, et enne kõik võimalikult palju ette ja taha tehtud saaks. Teemasid, mille vahel laveerida, on ka korraga õhus palju - uus korter ja opp ja keeletunnid ja kadunud sõbrad ja uisutamine jms. Ja töö, kus on ka viimased kaks nädalat olnud üks paras sprint. Ainult et sprinti alustatakse teadmisega, et nüüd tuleb täiega anda, aga distants kestab ainult sada meetrit ja siis saab jälle hinge tõmmata ja normaalselt võtta, aga sedapuhku joppas tõlkimata alusdokumentide pärast järjest mitme tööga pisut kehvasti ja see maa ei saanudki pärast sadat meetrit otsa, vaid venis neljasajameetriseks ja kiskus juba eelmise nädala lõpuks ootamatult päris kangutamiseks ära. Ega ma kurda, tegelikult on see meie tööle üsna iseloomulik. Lihtsalt joppas praegu nii, et sinna läks ka minu enda valestiarvestamise pärast ekstraressurssi. Noja nii ongi.

Tänu eelmises lõigus kirjeldatule ei ole ma piltidega jõudnud viimased kaks kuud üldse tegeleda, fotokursuse jätsin ka seniks ootele, kuni ma kipsi jalga saan ja siis täiesti vettpidava vabandusega saan kolm kuud järjest diivani peal ilutseda ja mitte midagi muud asjalikku teha. See juhtub siis mõne nädala pärast. Ja küll ma siis magan ja loen ja unistan ja tegelen piltidega ja kirjutan ja õpin kõik fotograafiapeatükid ära. Tellisin endale üksiti ka ühe hispaaniakeelse juturaamatu ja hispaaniakeelne ajaloosari Isabel ootab ka vaatamist. Kuuba piltidest tahan endale fotoraamatu teha. Ja üldse kavatsen ma teha igasuguseid asju, mis vanale Marisele meeldisid, aga milleks lihtsalt enam viimasel ajal ei ole üldse aega olnud. Vaadata näiteks ETVd. Ja põletada küünlaid. Ja värvida värviraamatuid ja panna puslesid kokku. Ja rääkida kõigiga, kellega ma pole ammu rääkinud. Ja veel igasugust muud tühja-tähja.

Kadunud sõbranna, selgub, elab hästi. Helistasin ta emale, tol vanal lauatelefoni numbril, mis on mulle lapsepõlvest saadik meelde sööbinud. Tore, et neil on vana lauatelefon veel alles, sest ega see nii tavaline enam ei olegi. Igatahes, küsisin uudiseid. Sain teada, et kõik on hästi. Tal lihtsalt ilmselt ei ole vajadust oma minevikuinimestega suhelda. Mis ma ikka oskan öelda. Ma ei ole kunagi hästi osanud reageerida sellele, et inimesed tulevad ja lähevad meie eludest vastavalt oma äranägemisele ja see, mida mina sellest arvan või tahan, on täiesti kõrvaline. Mõni, kellest tahaks lahti saada, on visam kui naat, aga teine, keda tahaks iga hinna eest orbiidil alles hoida, kaob sellele vaatamata seitsme tuule poole. Ja kõik see on üks paganama masendav värk. Ehkki tegelikult ei tohiks masenduda, vaid peaks ringi vaatama ja tõdema, et maailm on toredaid inimesi täis ja neile tuleb vaid võimalust anda. Aint et seda on mõnikord lihtsam öelda kui uskuda.

Hispaania keel on nüüd raskeks läinud. Mul on käsil seitsmes tase ja järjekordselt uue õpetajaga. Praegune on Kuubalt ja esmajoones hästi ilus ja inimesena tore, aga tema õpetamisstiil mulle natuke ei sobi. Üks, mis on hästi kasulik, on see, et me teeme iga jummala tund selliseid kuulamisharjutusi, mis on varasematel aastatel meie taseme eksamil olnud. Muidu on ta aga nati liiga ebakindel ja kuna ta ei suuda kuidagi klassi käima tõmmata, laseb ta täiesti oksendamiseni ohjeldamatult rääkida võidunud hobusesabaga šovinistlikul Juliusel, küsib grammatikaküsimusi ainult kõige ladusamalt kõnelevalt ennasttäis Lubomirilt ja ülejäänuid ei püüagi eriti kaasata ja mõnesid isegi natuke nagu nokib. Pärast seda, kui näiteks üks lätlanna söandas öelda, et tema tahaks lausenäidet ka, mitte lihtsalt keemilist valemit à la subjunktiivi imperfekt + tulevik = tingiv lause, mille täitumistõenäosus on olevikus verifitseeritud tingimustel 0-20%, ei suuda too õpetaja jätta kuidagi Livijat selle näite küsimise pärast iga jummala tund torkamata. Et kuidas sa küll seitsmendal tasemel tahad näidet subjunktiivi imperfekti kohta? Miks sa ei oska veel une pealt subjunktiivi imperfekti vorme edaspidi ja tagurpidi üles lugeda? Ega meil siin neljas tase ei ole! Ja nii edasi. Koduseid töid jätab ta ka mühinal. Järgmiseks korraks jäi vähemalt 5 lehekülge (A4) grammatikaharjutusi, mingi kirjatükk ja sõnavaratöö kah. Mida on naaaaatuke rohkem, kui ma tegelikult viitsin :). Aga noh... Tegelt tean ma ju juba ette, et ma ei saa isegi parimagi tahtmise juures temaga seda taset lõpetada. Meil on lubatud puududa maksimaalselt kolm korda järjest ja kokku viis korda, aga minu kuudepikkuse haiguslehega tuleb seda tunduvalt rohkem. Mis tähendab, et ma saan kevadel sama taset uuesti alustada ja siis natuke korrata. See tundub praegu päris hea mõttena.

OK, aga sellega ma täna ka lõpetan. Südaöö on juba ammu läbi, ohissake, ohissake...

Head ööd!

M.

Pidulik päev

Ma mõnikord mõtlen. Et mul on ilgelt vedanud, et ma sündisin Euroopas ja valgenahalise naisterahvana. Eelmine nädalavahetus sõitsin ma Hellele Düsseldorfi külla. Bussiga. Mis ei tulnud ega tulnud ega tulnud. (Iroonilisel kombel sattus mulle täna tõlkida bussireisijate õiguste teemaline FT, millest ma sain teada, et mul on tegelikult õigust nõuda bussifirmalt piletiraha tagasimaksmist ja 50% suurust hüvitist, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.) Ootasin seal Trieri bussipeatuses üle pooleteise tunni, siis läksin ennast korraks jaamahoonesse soojendama ja asja uurima - ning pärast seda, kui mina ja Helle olime tulutult mitu korda Flixbusi klienditeenindusse helistanud, ronisin ma lõpuks kolm tundi hiljem väljunud järgmise sama firma bussi peale. Tõdedes, et ma ei oleks sinna saanud, kui bussijuhiks poleks olnud noor ilus poiss, kes osutas mulle isikliku teene, sest mina olin sama vana ja korralikult riides viisakas valge naisterahvas. Ma ei tea, mida ma eelmises elus tegin, et ma ei sündinud Somaalias pere üheksanda tütrena, kes 11-aastasena mehele pannakse ja kes saab kohe HIV ja 13 last, aga ma olen selle eest ilgelt tänulik. Ausõna!

Samas sai minust täna pangaori. Emps käis täna minu eest korteri ostulepingut sõlmimas, nii et asi on nüüd otsustatud. Tagasiteed ei ole. Viimane hetk ajas mind kergelt paanikasse, sest eile õhtuks saadud notari lepingus olnud summadest ei saanud ma kuidagi aru, aga no see oli minu enda ignorantsus. [Kes, kurat, oleks osanud aru saada, et nemad arvestavad tehingväärtuseks mingisuguseid imeprotsente mingitest minu jaoks seninägematutest summadest???] Maakler helistas mulle täna hommikul ja sai mind mu eileõhtuse meili pärast rõõmsalt tögada, et noh, oli paanika, jah? Õnneks on maakler Meelis Tammer äärmiselt sümpaatne ja abivalmis mees, kes suutis mulle asjad kohe piisavalt selgelt ja usutavalt ära seletada, nii et asi jõudis ikka lõpuks täna notarini ka. [Aga Eesti notarite õigekeel on veel hullem kui meie kantseliitlikes tekstides näha!]

Täna hommikul sain aga veel teise äärmiselt murettekitava kirja minu jaoks täiesti võõralt inimeselt. Kallis Glasgow'sse kadunud lapsepõlvesõbranna, kui sa veel minu blogi loed, siis palun anna endast elumärki! Täna kirjutas mulle täiesti ilmvõõras Bert, kes ei ole sinust ka väga kaua aega midagi kuulnud ja kes on piisavalt mures, et paluda, et ma helistaksin juhul, kui ma sinust ise midagi ei tea, su vanematele ja uuriksin, mis sinust saanud on... Ma üritasin sulle ise helistada, aga sinu number ei ole "available". Ausõna, homme õhtul helistan su empsile, kui sa mulle või Bertile endast elumärki ei anna!

Sellega ma täna ka lõpetaksin. Äärmiselt kurnav päev oli täna... Üks sünnipäev, üks kinnisvaraostuleping, mitu olulist telefonikõnet, üks kanasalat, üks pikk bussisõit kahe hullu Anaga, üks pesumasinatäis värvilist pesu, mäletamatu hulk eri tekste, üks lugemata ajaleht, üks valge Šveitsi lambakoer, üks pudel Alice Hartmanni vahuveini, kaks hommikul uksest sisse taritud prügikasti, kuus tassi kohvi, kaks õuna, üks kadunud sõbranna, kaks uut tuttavat, poolteist tundi skaibis, neli tundi hispaania keele tundi, X murelikku hetke homsete CIBAde pärast, mitu tähtsat kirja, maksmist ootavad arved, veel mitu tähtsat kirja, kaks mettwursti, juurdlemine, kas ma ikka saan SCHEDi enne keeletundi minekut valmis, esimene hispaaniakeelne raamat, uus paar kindaid, vahelejäänud lõuna ning lihtsalt sügis...

Head ööd!

M.

Õuntest

Kas te teate, ma käin uisutamas ära ja siis saan sellest niisuguse laengu, et hommikul ärgates mõtlen esimese asjana piruettide peale :). Et kui tore tunne on igasuguse vaeva ja jäätakistuseta pöörelda, kui see õige uisukoht on leitud :). Tahaks kohe uuesti järele proovida, aga jalad tunduvad kindla maa peal nii rasked ja kohmakad. Ei ole normaalne!

See nädal jõuan/jõudsin muidu kahjuks ainult ühe korra liuväljale. Jube jama, arvestades, et mul on ainult kuu aega veel... Aga see-eest oli meil tol ainsal korral mingi asendustreener, kes osutus tõeliselt vahvaks poisiks ja asjalikuks õpetajaks. Harjutasime temaga igasuguseid uusi asju ja ta oskas nii hästi seletada, mis valesti on ja mida tuleb teistmoodi teha. Juhhuu... Mul on muidu eesmärk ka, tahan enne oppi saada korralikult selgeks ühel jalal pirueti ja teha ILUSAID Salchoweid, mitte sihuksi kõverikke, mis nad mul praegu veel on. Ajee... Miks küll ei võinud Pärnus uisuhalli olla? Miks ma Tallinnas elades ei tulnud uiskamise peale? Miks ma SIIN ei tulnud enne uiskamise peale? Ma nii tahaks, et ma oleksin juba varem uisutrenni otsa koperdanud... Oskaksin juba nii palju rohkem!

Muidu ei ole millestki väga rääkida. Triljon praktilise elu teemat on küll, aga isegi nende peale pole väga olnud aega mõelda. Esmaspäeval-teisipäeval olin poole ööni tööl, eile käisin liuväljal ning täna pakin asju, et nädalavahetuseks Düsseldorfi sõita. Katsetan enda jaoks uut odavbussifirmat nimega Flixbus ja ootan juba Helle ja Williami nägemist. Laterdamist on meil kindlasti üksjagu ja paistab, et ees ootab ka tõeline gurmaaninädalavahetus, nagu nendega ikka! Mingi jutt käis juba lillkapsast, ei tea, mis hõrgutis küll sellest valmis tehakse? Ja ma muidugi nuiasin neilt välja, et lähme uuesti Euroopa parimasse hiinakasse ja siis hieroglüüfipoodi pelmeenikastet ostma. Kõik ülejäänu on eriline lisaboonus, mida ma hetkel ei oska veel tahtagi :).

Muidu... Muidu olen ohtralt tööd teinud, pangaasju ajanud, töökaaslastega järgmise aasta (st Eesti eesistumisaasta!) tööjaotust planeerinud, õunu söönud ja krahv Monte Cristo elu jälle uuesti üle lugenud. See on ikka nii kuradi põnev raamat ja mul täiesti meelest läinud, kuigi ma olen seda vähemalt kolm korda lugenud. Aga nüüd loen jälle nii õhinaga üle, et endalgi on naljakas. Üks õhtu ei saanud ma kuidagi asu, sest ma ei mäletanud, kas see vana Morrel tappis ennast pankrotiohus ära või mitte. Lihtsalt ei olnud võimalik magama minna enne, kui selle kohani ära lugesin ja selgust sain. Oi, järgmine hommik oli raske tõusta...

Ahjaa, eelmine nädalavahetus käisime ju Steinselis õunu korjamas. Seal on mäe otsas tohutu viljapuuaed, kust saab ise noppida igasuguseid endale meelepäraseid puuvilju. Peamiseks teemaks olid neil muidugi õunad, aga kuskil oli kuulu järgi ka pirne ja ploome, veel tehti sealsamas õunamahla ja müüdi talvekartulit ja vorstiputkad olid ja üldse... Päris palju rahvast oli ka, see oli see põhiline õunakorjamisnädalavahetus ja ilm oli ka super, aga koht oli õnneks üüratu ja õunu jagus kõigile. Sordid olid minu jaoks üsna tundmatud (aga see ei tohiks ka ime olla, sest ma ilmselt tean umbes kuut sorti üldse, kusjuures nendestki viis on Eesti omad). Sellel nädalavahetusel olid põhitegijad Cox, Elstar ja Santana, Golden Delicious ning siis minule ainsana tuttav Jonagold... Maitse poolest olid need kõik pisut sinna ühte auku (praegu huvi pärast guugeldasin, selgub, et need on kõik omavahel sugulased, nii et see selgitab asja) - hästi mahlased ja krõmpsuvad ja õige pisut hapukad sügisõunad. Pigem ülenisti rohelised (aint ühel sordil olid punaseda põsed) ja pigem väiksemapoolsed, aga tõesti mahlased kui arbuus ja väga maitsvad ka. Suur pluss oli see, et ei olnud vaja kuskile ronida ega midagi raputada, kogu istandus koosnes sammasõunapuudest, nii et kõike ulatasid lihtsalt korjama... Ma sattusin seal niimoodi päris hoogu kohe... Tulin koju 16 kilo õuntega (muidu söön ma ilmselt kogu aasta peale kokku näiteks 3 kilo või nii) ja nüüd ma siis muudkui mugin. Vahelduseks on täitsa tore. Ja olgem siis pealegi tervislikud, enne kui noaga kallale tullakse.

Hästi, aga aitab tänaseks jälle nüüd ka. Viimane õun, siis kott kokku ja kotile!

Head ööd!

M.

Steampunkist, uisutamisest ja kõigest muust olulisest

Steampunk festival on möödas. Oli üks tore nädalavahetus küll, eriti selle imelise ilma poolest. Terve nädalavahetus oli pilvitu ja soe, lasi veel paljaste varvastega ringi traavida ja päikese käes silmi kissitada. Vaesed kostümeeritud steampunklased olid oma rõivastes ilmselt üles sulamas. Seekord oli kuidagi eriti palju vampiire ja gootipäraseid tegelasi ka, need olid ju süsimustas ja võimalikult mitmekihilistes rõivastes, mul oli neid palav vaadatagi. Aga vähemalt ei pidanud nad oma maani seelikutes mudamülkas kakerdama. Igatahes, ma nägin ära mitu tretti Daniel Malheuri esinemisi, ostsin endale muhvi ja kõvakübara, tegin hästi ohtralt pilte ja nautisin lihtsalt ilma. Rahvast oli väga palju, see üritus on ikka iga aastaga järjest kasvanud. Eelmise aastaga võrreldes oli üritus nüüd täpselt kolm korda suuremal pinnal. Kahel laval oli paralleelselt ja kogu aeg esinejaid, kaks suurt angaari oli müügiputkasid täis ning eelmise aastaga võrreldes oli lisandunud ka teatriplats, mingid karussellitüübid väga veidra kaadervärgiga, kaevanduse külastamise võimalus, ports söögiputkasid, ja hirmus palju inimesi. Kõige rohkem paistis seal sedakorda olevat fotograafe. Igast kostüümis tegelasest tegi korraga pilti tosinkond väga korraliku fotovarustusega piltnikku. Nendele järgnesid arvukuselt lihtsalt amatööruudistajad. Kostümeeritud tegelasi oli siiski üsna palju, nii 40% rahvast ehk? Ja need, kes olid, olid oma väljanägemisega tõsiselt vaeva näinud, nii et uudistamist oli ikka tundideks. Nad siis paradeerisid seal rahvamassis, poseerisid iga meetri takka ning näisid eluga väga rahul olevat. Ühe kogunemisleti juures jäi mulle silma, et neil ülikostümeeritud fännidel, kelle sekka kuulus ka täiesti hallipäiseid eidekesi ja auväärses eas taate, on ka täitsa steampunkpassid olemas... Nad käivad nendega ürituselt üritusele ja saavad selle eest osalemistempleid! Juba arutati ka, et Saarburgis tuleb detsembris suur steampunk-jõululaat, novembris pidi Prantsusmaal olema mingi tohutu ajaloohuviliste kogunemine, kus on esindatud kõik ajastud alates Rooma impeeriumist ja lõpetades Napoleoni ajaga. Leipzigis pidi tulema megasuur gootide üritus janiiedasi, janiiedasi, janiiedasi. Täitsa teistmoodi paralleelmaailm kohe...

Ma mõtlen, et ma paar pilti panen praegu sealt ka... Tegelikult on mul enamik pilte isegi esimest korda läbi vaatamata, need olid lihtsalt mingi kõige esimene suvaline valik, mis ma laupäevastest klõpsudest tegin. Kõik ilusad kostüümid ja portreed tahavad otsekspööramist ja blogisuuruseks tegemist, sellega tegelen siis, kui kipsis olen. Seniks väike aperitiiv:

Teine IRM sai ka vahepeal tehtud. Pärast teist tretti helistasid need radioloogia tüübid mulle, muide, jälle tagasi ja ütlesid, et madamm, osad pildid ei tulnud jälle välja, tulge palun uuesti tagasi. Mille peale ma vihastasin, sest esiteks olin ma just pärast tund aega ummikus istumist tööle jõudnud ja ei kavatsenud sugugi hakata kohe tuldud teed tagasi sõitma. Teiseks ei tohiks ilmselt radioloogias siiski lõputult järjest masinaid katsetamas käia... MRT peaks olema ohutum kui röntgen, aga kes kurat sedagi täpselt teab? Nad ikka võiks mõned pildid õigesti ka teha, mitte vastutustundetult inimesi järjest tagasi kutsuda. Mõni ime, et neil siis järjekorrad nii pikad on. Enivei, nad siis läksid muidugi ähmi täis ja helistasid arstile, et mis nüüd saab. Too vaatas siis operatiivselt pildid üle ja leidis, et kahest komplektist saab ta kokku ikka piisavalt aru, nii et ei pea kolmandat korda minema. Selle tulemusena võttis ta mu aga letti ja pani operatsiooniaja kirja :(. See ei meeldi mulle mitte üks teps, sest uisu- ja suusahooaeg jõudis alles alata ning lisaks sellele, et see talv läheb nüüd siis vett vedama, on sport ka edaspidi vastunäidustatud. Praegu ei saa, pärast ei tohi... Pähh... Mis valik see ka on? Aga ega samamoodi väga kaua ka jätkata ei saa.

No igatahes. Samal nädalal hakkas uisuhooaeg ja ma siis otsustasin, et võtan seni, kuni saan, jääst viimast. Seega olen käinud kahes trennis ja avalikul liuväljal veel üle päeva. Mul on vedanud ka, pühapäeva õhtul näiteks jõudsin ma liuväljale siis, kui nad olid just uue jää teinud ning mina ja Darja olime jääl ainsad. Terve värske jääga liuväli meie päralt... Me ei suutnud õnne uskuda, tegime peaaegu kaks tundi omaette harjutusi. Mul on kange tahtmine piruetid ilusasti selgeks saada - et jaguks hoogu ja püsiks ühe koha peal ja liugleks piruetist ilusasti välja ja saaks konstantselt rohkem kui kolm tiiru tehtud ja nii. Ja nii ma siis keerutan iga kord seni, kuni pea käib mõlemat pidi ringi. Pühapäeval tuli ka ühel jalal pirueti laadne asjandus välja. Olin väga rõõmus. Kõige esimene kord pärast suvepausi oli päris naljakas jälle uiskudel olla, aga harjumine tuli ruttu. Nüüd tunnen ma end ka nendes kobakates uiskudes väga hästi, need toetavad jalga ikka nii hästi ja ma olen neid märkamatult usaldama hakanud. Jalg peab palju vähem tööd tegema, kui tead, et uisk hoiabki sind püsti... Meile pidi selleks aastaks uus treener tulema, mingi ameeriklane. Teda peaksime nägema järgmisel kolmapäeval... Loodetavasti on ta tore ja oskab hästi seletada. Stephane oli suurepärane, tema nägi kohe ära, et kas sul on käsi ripakil või õlad valesti, nii et ta oskas väga hästi harjutusi korrigeerida. See praegune edasijõudnute treener, kes on nüüd ameeriklast oodates kaks korda meiega ka tegelenud, mulle aga üldse ei meeldi... Ta on kuidagi kompleksidega, tema oskab hästi kamandada lapsi, aga täiskasvanutega ei oska ta mitte midagi peale hakata, isegi teretamise eest jookseb ära. Ja ta ei seleta ka mitte ainumastki asja, näitab lihtsalt midagi vuhh ette ja siis ütleb, et tee nüüd järgmised kümme minutit seda. Kuidas ja mida täpselt, selle peame ise välja mõtlema. Ma sellepärast nii loodan, et ta annab meid kõige täiega sellele Ryanile üle ja et too on äge. Tahaksin väga midagi sellel hooajal enne oppi veel juurde ka õppida.

Korteri teema on ka lõpule jõudmas. Millegipärast unustati mind pärast esialgset operatiivset reageerimist pangast suht-koht ära. Nüüd muutus maakler juba hirmus kärsituks ja helistas ise ka panka, kust nad siis hakkasid mind meilidega pommitama, et kuidas ja mis ma õige tahtsingi. Väga naljakas asjaajamine, pangaga sehvtitamine kestis üle kolme nädala! Peaaegu neli! Aga noh, mis ma siin ikka kurdan. Homme peaksin saama lõplikud lepingud ja siis natuke veel ja siis peaks võtmed pidulikult üle antama.

Väiksematest asjadest ei viitsi praegu kirjutada. Pea on tegelikult üsna pulki täis ja see kolmekuune haigusleht on ka üks selline asi, mille korraldamine tundub kohati ületamatult keeruline. Et kuidas ja millal ja kas ja kus ja kas ikka peaks ja kuidas see kõik hakkab välja nägema ja mu lilled ja uisutrennid ja koristaja ja kargud ja telekas ja direct billing ja kuupäev ja kingad ja trepp ja dieet ja rehvid ja varvaste liigutamine ja sada muud asja. Eks ma tiba kahtlen ka, kas seda on ikka kohe praegu vaja või? Ja kas Luxi haiglatöötajad ja anestesioloogid ikka võib radioloogide käpardlikkust arvestades mu kallale lasta või? Ühesõnaga, kogu selle üritusega seoses on nii mõndagi otsustada ja korraldada, aga ma kohe ei suuda ennast kokku võtta ja helistada ja korraldama hakata. Ja aeg muudkui jookseb. Kuidas ma tegelikult ei kannata sellist otsustusvõimetust :)! Ma tavaliselt otsustan asja ära ja siis on nii, siis ma enam ümber ei mõtle, vaid teen plaane. Aga nüüd ma olen nagu mingi topsik ja kuna ma ei taha sellele mõelda, siis ma muudkui venitan... Keegi ei ütle midagi inspireerivat ka. "Mina vist teeks nii, sest..." oleks natuke ikka abiks, aga seda ei ole mul õnnestunud veel mitte ainsamaltki inimeselt välja pigistada. Nii et ma siis muudan kümme korda päevas meelt, öösel veel kakskümmend korda lisaks ja nii ma ei jõuagi kuskile.

Vot. Aga mul nüüd lõpetas pesumasin tegutsemise ja siinkohal ma teid jätangi.

Kuulmiseni!

M.