Nonii, mina jõudsin eile öösel Brüsselist tagasi, sest olin juba ainuüksi nende kahe päevaga endal jalad rakku vantsinud ja ehkki teha-näha oleks tahtnud veel üksjagu, otsustasin Brüsseli nädalavahetust lihtsalt kunagi korrata. Veel ühte sellist maratonpäeva poleks ma kohe jaksanud ette võtta ja nii otsustasingi Hollandisse sõitmise asemel lihtsalt kodus asjatada ja vedeleda. Täna hommikul tabas mind muidugi juba paanika, et kuidas siis nii, mida ma kaks tervet päeva kodus teen, aga no küll ma sellele murele lahenduse leian.
Brüsselis oli muidu megatore. Ma ei jõudnud kaugeltki kõike kavatsetut ära teha, sest näiteks Horta muuseumi ees vookles kolme-nelja maja kaugusele ulatuv järjekord - võrreldes selle järjekorraga, mis ma hiljem ära seisin, oleks see olnud muidugi nohu, aga kuna muuseumi sulgemiseni oli jäänud tervelt tund, siis tundus mulle, et asi pole seda väärt. Kaug-Ida muuseumi piletikassa oli juba ka kinni, kui ma ükskord otsaga sinna jõudsin. Küll aga käisin ära selles igatsetud Kesk-Aafrika muuseumis, Floralia lillenäitusel Gros Bigard'i lossi pargis ja tervenisti kaks korda ka Laekeni lossi kuninglikes kasvuhoonetes. Läksin sinna nimelt laupäeva õhtul kohe ning kuna see meenutas mulle tõelist imedemaad, ent samas ähvardas mu fotokas mind pärast pikka päevatööd aku lõpliku tühjenemisega, otsustasin kiirelt pühapäeval päevasel ajal veel korra tagasi minna. See oli ikka tõeline elamus! Isver-susver, ma oleks rõõmuga nõus sinna veel mitu korda minema :). Ausõna, kuninglike kasvuhoonete pileti hinnaks oli kõigest 2.50 eurot ning nähtu eest võiks rõõmuga mitu korda rohkemgi maksta (ja seal ikka korduvalt käia), aga näiteks üsna äraõitsenud Floralia eest kasseeriti 10 eurot ja see oli minu meelest küll peaaegu liig! Igatahes suur aitäh vihje eest, brüssellane! Mul ei olnud sellisest võimalusest endal halli aimugi (seda suurem ka mu vaimustus :)).
Peaksin siiski mainima, et õhtune-öine visiit oli päevasest palju ägedam. Esiteks oli kogu see kompleks nii vahvalt valgustatud ning seal oli nii salapärane käia, varjud veiklesid igal pool ja roheline värv säras. Ainult trollid ja haldjad ei tulnud veel päris nii vara välja, sellest on kahju. Ma olen kindel, et millalgi südaöö paiku muutub kogu see kasvuhoonete võrgustik elavaks muinasjutumaaks ja ilmselt trügib paar vaimu ka muinasjuturahva sekka hõljuma. Küll tahaks siis kuskilt aknakesest piiluda...
Päevasel ajal polnud kasvuhoonetes üldse nii palju võlu - täpsustaksin, et ilu oli sama palju, aga võlu oli kõvasti vähem. See-eest oli rahvast OLULISELT rohkem! Pühapäeval tagasi minnes pidin peaaegu kuningapalee värava ette ära minestama, sest järjekord oli lihtsalt nii üüratu. Eelmisel õhtul jõudsin tsipa enne avamist kohale ja siis oli ootamas ainult käputäis rahvast, nii et ma sain ühena esimestest sisse ja võisin tänu sellele kogu õhtu mõnusalt oma tempos käia, istuda, pildistada, vaadata, nautida, olla, ahhetada... Kusjuures ega pärast mind ka päris inimmurdu ei tulnud - rahvast oli küll, aga järgmise päevaga võrreles oleksin ma esimesel õhtul käinud justkui sümfooniaorkestrit kuulamas, aga järgmisel päeval sattusin laulupeole. See päevane järjekord vookles piletikassade juurest kolme jämeda lainena umbes täpselt nii kaugele, kui silm seletas. Õnneks paistis see üsna kiirelt liikuvat, nii et kui ma juba kohale olin tulnud, otsustasin selle meelekindlalt ka ära seista. Kokku tuli seda seismist seal lõpuks vist ainult ca 45 min, aga ma, geenius, ei tulnud selle peale, et kui väljas tipivad kõik ühe sammu kaupa edasi ja valdava osa ajast üldse lihtsalt seisavad, siis sees saab asi ainult hullemaks minna. Seda avastasin ma alles kasvuhoonetesse jõudes :). Ühesõnaga kogu see päevane külastus oli pisut rahvarohke ja kitsavõitu tammumine ning kole suur osa külastajatest oli vedanud kaasa lapsevankrid, mida nad siis usinalt üle teiste inimeste varvaste pushisid. Aga tühja kah, ma oleksin sellegipoolest nõus kasvõi päevasel ajal sinna veel korra tagasi minema, sest kuigi ümberringi oli paksult rahvast, rippusid kasvuhoonekoridoride lagedes NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII ilusad lilleklumbid :).
Brüsselis oli muidu megatore. Ma ei jõudnud kaugeltki kõike kavatsetut ära teha, sest näiteks Horta muuseumi ees vookles kolme-nelja maja kaugusele ulatuv järjekord - võrreldes selle järjekorraga, mis ma hiljem ära seisin, oleks see olnud muidugi nohu, aga kuna muuseumi sulgemiseni oli jäänud tervelt tund, siis tundus mulle, et asi pole seda väärt. Kaug-Ida muuseumi piletikassa oli juba ka kinni, kui ma ükskord otsaga sinna jõudsin. Küll aga käisin ära selles igatsetud Kesk-Aafrika muuseumis, Floralia lillenäitusel Gros Bigard'i lossi pargis ja tervenisti kaks korda ka Laekeni lossi kuninglikes kasvuhoonetes. Läksin sinna nimelt laupäeva õhtul kohe ning kuna see meenutas mulle tõelist imedemaad, ent samas ähvardas mu fotokas mind pärast pikka päevatööd aku lõpliku tühjenemisega, otsustasin kiirelt pühapäeval päevasel ajal veel korra tagasi minna. See oli ikka tõeline elamus! Isver-susver, ma oleks rõõmuga nõus sinna veel mitu korda minema :). Ausõna, kuninglike kasvuhoonete pileti hinnaks oli kõigest 2.50 eurot ning nähtu eest võiks rõõmuga mitu korda rohkemgi maksta (ja seal ikka korduvalt käia), aga näiteks üsna äraõitsenud Floralia eest kasseeriti 10 eurot ja see oli minu meelest küll peaaegu liig! Igatahes suur aitäh vihje eest, brüssellane! Mul ei olnud sellisest võimalusest endal halli aimugi (seda suurem ka mu vaimustus :)).
Peaksin siiski mainima, et õhtune-öine visiit oli päevasest palju ägedam. Esiteks oli kogu see kompleks nii vahvalt valgustatud ning seal oli nii salapärane käia, varjud veiklesid igal pool ja roheline värv säras. Ainult trollid ja haldjad ei tulnud veel päris nii vara välja, sellest on kahju. Ma olen kindel, et millalgi südaöö paiku muutub kogu see kasvuhoonete võrgustik elavaks muinasjutumaaks ja ilmselt trügib paar vaimu ka muinasjuturahva sekka hõljuma. Küll tahaks siis kuskilt aknakesest piiluda...
Päevasel ajal polnud kasvuhoonetes üldse nii palju võlu - täpsustaksin, et ilu oli sama palju, aga võlu oli kõvasti vähem. See-eest oli rahvast OLULISELT rohkem! Pühapäeval tagasi minnes pidin peaaegu kuningapalee värava ette ära minestama, sest järjekord oli lihtsalt nii üüratu. Eelmisel õhtul jõudsin tsipa enne avamist kohale ja siis oli ootamas ainult käputäis rahvast, nii et ma sain ühena esimestest sisse ja võisin tänu sellele kogu õhtu mõnusalt oma tempos käia, istuda, pildistada, vaadata, nautida, olla, ahhetada... Kusjuures ega pärast mind ka päris inimmurdu ei tulnud - rahvast oli küll, aga järgmise päevaga võrreles oleksin ma esimesel õhtul käinud justkui sümfooniaorkestrit kuulamas, aga järgmisel päeval sattusin laulupeole. See päevane järjekord vookles piletikassade juurest kolme jämeda lainena umbes täpselt nii kaugele, kui silm seletas. Õnneks paistis see üsna kiirelt liikuvat, nii et kui ma juba kohale olin tulnud, otsustasin selle meelekindlalt ka ära seista. Kokku tuli seda seismist seal lõpuks vist ainult ca 45 min, aga ma, geenius, ei tulnud selle peale, et kui väljas tipivad kõik ühe sammu kaupa edasi ja valdava osa ajast üldse lihtsalt seisavad, siis sees saab asi ainult hullemaks minna. Seda avastasin ma alles kasvuhoonetesse jõudes :). Ühesõnaga kogu see päevane külastus oli pisut rahvarohke ja kitsavõitu tammumine ning kole suur osa külastajatest oli vedanud kaasa lapsevankrid, mida nad siis usinalt üle teiste inimeste varvaste pushisid. Aga tühja kah, ma oleksin sellegipoolest nõus kasvõi päevasel ajal sinna veel korra tagasi minema, sest kuigi ümberringi oli paksult rahvast, rippusid kasvuhoonekoridoride lagedes NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII ilusad lilleklumbid :).
