Subjunktiivi imperfekt

Sügis on kätte jõudnud. Eile oli päev otsa kõik lihtsalt ühtlaselt tumehall ja hommikul voodis aknatagust ladistamist kuulates otsustasin ma joonelt, et välja vaadatud kleidi asemel panen ma täna veekindlad matkasaapad ja vihmajope. Väsimus on ka täiesti kõikevõitev. Mitu nädalat on mul reedeks toss nii väljas, et ainult magaks. Viimased paar nädalavahetust on mudel olnud selline: reede öösel 14 tundi, laupäeval veel 12 tundi peale ja lõpuks pühapäeval 10 tundi otsa. Ja kõige viimases meeldejäänud unenäos põgenesin ma ema, pinginaabri ja treeneriga Pärnus majade katustel terroristide eest, aga lõpuks jõudsime me ikka kellegagi näost-näkku, kes meid lihtsalt maha lasi. Ma ärkasin selle peale, et üritasin aru saada, kas mahalaskmine siis kuskilt füüsiliselt haiget ka teeb? Helge, kas pole?

Elu on tormakas, nagu alati. Ma nüüd elan muidugi ka ekstraintensiivselt, sest kogu aeg kummitab mind teadmine, et varsti enam ei saa mitu kuud midagi teha. See tundub ilgelt pikk aeg. Päris hirmutav, aga tõtt-öelda pisut paljutõotav ka - tips nagu suvevaheaeg! Üsna lõputu kohustusteta aeg enda jaoks. Samas eks ma siis praegu rabelengi nagu pöörane, et enne kõik võimalikult palju ette ja taha tehtud saaks. Teemasid, mille vahel laveerida, on ka korraga õhus palju - uus korter ja opp ja keeletunnid ja kadunud sõbrad ja uisutamine jms. Ja töö, kus on ka viimased kaks nädalat olnud üks paras sprint. Ainult et sprinti alustatakse teadmisega, et nüüd tuleb täiega anda, aga distants kestab ainult sada meetrit ja siis saab jälle hinge tõmmata ja normaalselt võtta, aga sedapuhku joppas tõlkimata alusdokumentide pärast järjest mitme tööga pisut kehvasti ja see maa ei saanudki pärast sadat meetrit otsa, vaid venis neljasajameetriseks ja kiskus juba eelmise nädala lõpuks ootamatult päris kangutamiseks ära. Ega ma kurda, tegelikult on see meie tööle üsna iseloomulik. Lihtsalt joppas praegu nii, et sinna läks ka minu enda valestiarvestamise pärast ekstraressurssi. Noja nii ongi.

Tänu eelmises lõigus kirjeldatule ei ole ma piltidega jõudnud viimased kaks kuud üldse tegeleda, fotokursuse jätsin ka seniks ootele, kuni ma kipsi jalga saan ja siis täiesti vettpidava vabandusega saan kolm kuud järjest diivani peal ilutseda ja mitte midagi muud asjalikku teha. See juhtub siis mõne nädala pärast. Ja küll ma siis magan ja loen ja unistan ja tegelen piltidega ja kirjutan ja õpin kõik fotograafiapeatükid ära. Tellisin endale üksiti ka ühe hispaaniakeelse juturaamatu ja hispaaniakeelne ajaloosari Isabel ootab ka vaatamist. Kuuba piltidest tahan endale fotoraamatu teha. Ja üldse kavatsen ma teha igasuguseid asju, mis vanale Marisele meeldisid, aga milleks lihtsalt enam viimasel ajal ei ole üldse aega olnud. Vaadata näiteks ETVd. Ja põletada küünlaid. Ja värvida värviraamatuid ja panna puslesid kokku. Ja rääkida kõigiga, kellega ma pole ammu rääkinud. Ja veel igasugust muud tühja-tähja.

Kadunud sõbranna, selgub, elab hästi. Helistasin ta emale, tol vanal lauatelefoni numbril, mis on mulle lapsepõlvest saadik meelde sööbinud. Tore, et neil on vana lauatelefon veel alles, sest ega see nii tavaline enam ei olegi. Igatahes, küsisin uudiseid. Sain teada, et kõik on hästi. Tal lihtsalt ilmselt ei ole vajadust oma minevikuinimestega suhelda. Mis ma ikka oskan öelda. Ma ei ole kunagi hästi osanud reageerida sellele, et inimesed tulevad ja lähevad meie eludest vastavalt oma äranägemisele ja see, mida mina sellest arvan või tahan, on täiesti kõrvaline. Mõni, kellest tahaks lahti saada, on visam kui naat, aga teine, keda tahaks iga hinna eest orbiidil alles hoida, kaob sellele vaatamata seitsme tuule poole. Ja kõik see on üks paganama masendav värk. Ehkki tegelikult ei tohiks masenduda, vaid peaks ringi vaatama ja tõdema, et maailm on toredaid inimesi täis ja neile tuleb vaid võimalust anda. Aint et seda on mõnikord lihtsam öelda kui uskuda.

Hispaania keel on nüüd raskeks läinud. Mul on käsil seitsmes tase ja järjekordselt uue õpetajaga. Praegune on Kuubalt ja esmajoones hästi ilus ja inimesena tore, aga tema õpetamisstiil mulle natuke ei sobi. Üks, mis on hästi kasulik, on see, et me teeme iga jummala tund selliseid kuulamisharjutusi, mis on varasematel aastatel meie taseme eksamil olnud. Muidu on ta aga nati liiga ebakindel ja kuna ta ei suuda kuidagi klassi käima tõmmata, laseb ta täiesti oksendamiseni ohjeldamatult rääkida võidunud hobusesabaga šovinistlikul Juliusel, küsib grammatikaküsimusi ainult kõige ladusamalt kõnelevalt ennasttäis Lubomirilt ja ülejäänuid ei püüagi eriti kaasata ja mõnesid isegi natuke nagu nokib. Pärast seda, kui näiteks üks lätlanna söandas öelda, et tema tahaks lausenäidet ka, mitte lihtsalt keemilist valemit à la subjunktiivi imperfekt + tulevik = tingiv lause, mille täitumistõenäosus on olevikus verifitseeritud tingimustel 0-20%, ei suuda too õpetaja jätta kuidagi Livijat selle näite küsimise pärast iga jummala tund torkamata. Et kuidas sa küll seitsmendal tasemel tahad näidet subjunktiivi imperfekti kohta? Miks sa ei oska veel une pealt subjunktiivi imperfekti vorme edaspidi ja tagurpidi üles lugeda? Ega meil siin neljas tase ei ole! Ja nii edasi. Koduseid töid jätab ta ka mühinal. Järgmiseks korraks jäi vähemalt 5 lehekülge (A4) grammatikaharjutusi, mingi kirjatükk ja sõnavaratöö kah. Mida on naaaaatuke rohkem, kui ma tegelikult viitsin :). Aga noh... Tegelt tean ma ju juba ette, et ma ei saa isegi parimagi tahtmise juures temaga seda taset lõpetada. Meil on lubatud puududa maksimaalselt kolm korda järjest ja kokku viis korda, aga minu kuudepikkuse haiguslehega tuleb seda tunduvalt rohkem. Mis tähendab, et ma saan kevadel sama taset uuesti alustada ja siis natuke korrata. See tundub praegu päris hea mõttena.

OK, aga sellega ma täna ka lõpetan. Südaöö on juba ammu läbi, ohissake, ohissake...

Head ööd!

M.

Pidulik päev

Ma mõnikord mõtlen. Et mul on ilgelt vedanud, et ma sündisin Euroopas ja valgenahalise naisterahvana. Eelmine nädalavahetus sõitsin ma Hellele Düsseldorfi külla. Bussiga. Mis ei tulnud ega tulnud ega tulnud. (Iroonilisel kombel sattus mulle täna tõlkida bussireisijate õiguste teemaline FT, millest ma sain teada, et mul on tegelikult õigust nõuda bussifirmalt piletiraha tagasimaksmist ja 50% suurust hüvitist, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.) Ootasin seal Trieri bussipeatuses üle pooleteise tunni, siis läksin ennast korraks jaamahoonesse soojendama ja asja uurima - ning pärast seda, kui mina ja Helle olime tulutult mitu korda Flixbusi klienditeenindusse helistanud, ronisin ma lõpuks kolm tundi hiljem väljunud järgmise sama firma bussi peale. Tõdedes, et ma ei oleks sinna saanud, kui bussijuhiks poleks olnud noor ilus poiss, kes osutas mulle isikliku teene, sest mina olin sama vana ja korralikult riides viisakas valge naisterahvas. Ma ei tea, mida ma eelmises elus tegin, et ma ei sündinud Somaalias pere üheksanda tütrena, kes 11-aastasena mehele pannakse ja kes saab kohe HIV ja 13 last, aga ma olen selle eest ilgelt tänulik. Ausõna!

Samas sai minust täna pangaori. Emps käis täna minu eest korteri ostulepingut sõlmimas, nii et asi on nüüd otsustatud. Tagasiteed ei ole. Viimane hetk ajas mind kergelt paanikasse, sest eile õhtuks saadud notari lepingus olnud summadest ei saanud ma kuidagi aru, aga no see oli minu enda ignorantsus. [Kes, kurat, oleks osanud aru saada, et nemad arvestavad tehingväärtuseks mingisuguseid imeprotsente mingitest minu jaoks seninägematutest summadest???] Maakler helistas mulle täna hommikul ja sai mind mu eileõhtuse meili pärast rõõmsalt tögada, et noh, oli paanika, jah? Õnneks on maakler Meelis Tammer äärmiselt sümpaatne ja abivalmis mees, kes suutis mulle asjad kohe piisavalt selgelt ja usutavalt ära seletada, nii et asi jõudis ikka lõpuks täna notarini ka. [Aga Eesti notarite õigekeel on veel hullem kui meie kantseliitlikes tekstides näha!]

Täna hommikul sain aga veel teise äärmiselt murettekitava kirja minu jaoks täiesti võõralt inimeselt. Kallis Glasgow'sse kadunud lapsepõlvesõbranna, kui sa veel minu blogi loed, siis palun anna endast elumärki! Täna kirjutas mulle täiesti ilmvõõras Bert, kes ei ole sinust ka väga kaua aega midagi kuulnud ja kes on piisavalt mures, et paluda, et ma helistaksin juhul, kui ma sinust ise midagi ei tea, su vanematele ja uuriksin, mis sinust saanud on... Ma üritasin sulle ise helistada, aga sinu number ei ole "available". Ausõna, homme õhtul helistan su empsile, kui sa mulle või Bertile endast elumärki ei anna!

Sellega ma täna ka lõpetaksin. Äärmiselt kurnav päev oli täna... Üks sünnipäev, üks kinnisvaraostuleping, mitu olulist telefonikõnet, üks kanasalat, üks pikk bussisõit kahe hullu Anaga, üks pesumasinatäis värvilist pesu, mäletamatu hulk eri tekste, üks lugemata ajaleht, üks valge Šveitsi lambakoer, üks pudel Alice Hartmanni vahuveini, kaks hommikul uksest sisse taritud prügikasti, kuus tassi kohvi, kaks õuna, üks kadunud sõbranna, kaks uut tuttavat, poolteist tundi skaibis, neli tundi hispaania keele tundi, X murelikku hetke homsete CIBAde pärast, mitu tähtsat kirja, maksmist ootavad arved, veel mitu tähtsat kirja, kaks mettwursti, juurdlemine, kas ma ikka saan SCHEDi enne keeletundi minekut valmis, esimene hispaaniakeelne raamat, uus paar kindaid, vahelejäänud lõuna ning lihtsalt sügis...

Head ööd!

M.

Õuntest

Kas te teate, ma käin uisutamas ära ja siis saan sellest niisuguse laengu, et hommikul ärgates mõtlen esimese asjana piruettide peale :). Et kui tore tunne on igasuguse vaeva ja jäätakistuseta pöörelda, kui see õige uisukoht on leitud :). Tahaks kohe uuesti järele proovida, aga jalad tunduvad kindla maa peal nii rasked ja kohmakad. Ei ole normaalne!

See nädal jõuan/jõudsin muidu kahjuks ainult ühe korra liuväljale. Jube jama, arvestades, et mul on ainult kuu aega veel... Aga see-eest oli meil tol ainsal korral mingi asendustreener, kes osutus tõeliselt vahvaks poisiks ja asjalikuks õpetajaks. Harjutasime temaga igasuguseid uusi asju ja ta oskas nii hästi seletada, mis valesti on ja mida tuleb teistmoodi teha. Juhhuu... Mul on muidu eesmärk ka, tahan enne oppi saada korralikult selgeks ühel jalal pirueti ja teha ILUSAID Salchoweid, mitte sihuksi kõverikke, mis nad mul praegu veel on. Ajee... Miks küll ei võinud Pärnus uisuhalli olla? Miks ma Tallinnas elades ei tulnud uiskamise peale? Miks ma SIIN ei tulnud enne uiskamise peale? Ma nii tahaks, et ma oleksin juba varem uisutrenni otsa koperdanud... Oskaksin juba nii palju rohkem!

Muidu ei ole millestki väga rääkida. Triljon praktilise elu teemat on küll, aga isegi nende peale pole väga olnud aega mõelda. Esmaspäeval-teisipäeval olin poole ööni tööl, eile käisin liuväljal ning täna pakin asju, et nädalavahetuseks Düsseldorfi sõita. Katsetan enda jaoks uut odavbussifirmat nimega Flixbus ja ootan juba Helle ja Williami nägemist. Laterdamist on meil kindlasti üksjagu ja paistab, et ees ootab ka tõeline gurmaaninädalavahetus, nagu nendega ikka! Mingi jutt käis juba lillkapsast, ei tea, mis hõrgutis küll sellest valmis tehakse? Ja ma muidugi nuiasin neilt välja, et lähme uuesti Euroopa parimasse hiinakasse ja siis hieroglüüfipoodi pelmeenikastet ostma. Kõik ülejäänu on eriline lisaboonus, mida ma hetkel ei oska veel tahtagi :).

Muidu... Muidu olen ohtralt tööd teinud, pangaasju ajanud, töökaaslastega järgmise aasta (st Eesti eesistumisaasta!) tööjaotust planeerinud, õunu söönud ja krahv Monte Cristo elu jälle uuesti üle lugenud. See on ikka nii kuradi põnev raamat ja mul täiesti meelest läinud, kuigi ma olen seda vähemalt kolm korda lugenud. Aga nüüd loen jälle nii õhinaga üle, et endalgi on naljakas. Üks õhtu ei saanud ma kuidagi asu, sest ma ei mäletanud, kas see vana Morrel tappis ennast pankrotiohus ära või mitte. Lihtsalt ei olnud võimalik magama minna enne, kui selle kohani ära lugesin ja selgust sain. Oi, järgmine hommik oli raske tõusta...

Ahjaa, eelmine nädalavahetus käisime ju Steinselis õunu korjamas. Seal on mäe otsas tohutu viljapuuaed, kust saab ise noppida igasuguseid endale meelepäraseid puuvilju. Peamiseks teemaks olid neil muidugi õunad, aga kuskil oli kuulu järgi ka pirne ja ploome, veel tehti sealsamas õunamahla ja müüdi talvekartulit ja vorstiputkad olid ja üldse... Päris palju rahvast oli ka, see oli see põhiline õunakorjamisnädalavahetus ja ilm oli ka super, aga koht oli õnneks üüratu ja õunu jagus kõigile. Sordid olid minu jaoks üsna tundmatud (aga see ei tohiks ka ime olla, sest ma ilmselt tean umbes kuut sorti üldse, kusjuures nendestki viis on Eesti omad). Sellel nädalavahetusel olid põhitegijad Cox, Elstar ja Santana, Golden Delicious ning siis minule ainsana tuttav Jonagold... Maitse poolest olid need kõik pisut sinna ühte auku (praegu huvi pärast guugeldasin, selgub, et need on kõik omavahel sugulased, nii et see selgitab asja) - hästi mahlased ja krõmpsuvad ja õige pisut hapukad sügisõunad. Pigem ülenisti rohelised (aint ühel sordil olid punaseda põsed) ja pigem väiksemapoolsed, aga tõesti mahlased kui arbuus ja väga maitsvad ka. Suur pluss oli see, et ei olnud vaja kuskile ronida ega midagi raputada, kogu istandus koosnes sammasõunapuudest, nii et kõike ulatasid lihtsalt korjama... Ma sattusin seal niimoodi päris hoogu kohe... Tulin koju 16 kilo õuntega (muidu söön ma ilmselt kogu aasta peale kokku näiteks 3 kilo või nii) ja nüüd ma siis muudkui mugin. Vahelduseks on täitsa tore. Ja olgem siis pealegi tervislikud, enne kui noaga kallale tullakse.

Hästi, aga aitab tänaseks jälle nüüd ka. Viimane õun, siis kott kokku ja kotile!

Head ööd!

M.