Terve aasta šoping on jälle tehtud :D

Heh, arvake, kui palju me oma kultuuriprogrammist täna täitsime? Hihii... Õige! Ma andsin end selle küsimusega ära, ma tean küll. Õige vastus on seega: mitte midagi! Ilm oli nimelt õhupalli jaoks liiga kole ja kuna väljas oli hall ja tuuline, ei viitsinud me ka Väike-Ameerikasse kondama minna. Seega - veetsime mõnusa hommikupooliku kodus ja siis suundusime šoppama - sedakorda lihtsalt teise kanti. Ja Liis tuli sellelt retkelt tagasi uskumatu saagiga: ta on kahe ostlemispäeva peale saanud kokku 14 ühikut asju (enamik neist on seejuures paarisesemed, à la jalanõud, pesukomplektid jne), millest 10 pärinevad tänasest päevast :D Mina leidsin endale täna lõpuks enam-vähem parajad valged püksid (peale umbes kahekümne paari proovimist... ja siis proovisin pärast nende ostmist veel paarikümmet paari, aga ma jään selle juurde, et prantsuse lõige on absoluutselt idiootne - tagumikust liiga kitsas, vöökohast kümme senti liiga lai ning pikkuselt selline, et lohiseb viis senti vastu maad) ning ägeda kleidi, mis on tõeliselt šeff, aga milles ma näen välja täpselt nagu mingi Kuldsete Lintide laulja, nagu Triin tõdes :D Ma luban, vähem kui kahe tunni pärast on täistund ja uus kuu, siis ma panen teile siia pildi ka - juunikuu üleslaadimiste kvoot algab :D Hihii. Ei, üldises plaanis lugesin ma just kokku, et ma olen neljapäevast saadik teinud 99 pilti :D Ja homme tuleb kindlasti neid veel juurde.

Muuseas - kell on 22:22, soovida võib :D

Kõht on ropult (aga megamõnusalt) täis. Rasedaga koos söömine mõjub minu söögiisule ka kohutavalt positiivselt, ma vaatan. Ja minu vöökoht ka paisub ju nii, kuigi temal on selleks palju parem põhjus kui minul... Heh. Noh, nüüd on meil veel magustoiduks terve ananass... Njämm.

Aga üldiselt, aitab küll praegu, mõnus roidumus-rammestus on peal, ananassi tuleks süüa ja kuna me üldsegi tahame homme juba kella kaheksast majast välja lennata, siis tuleks täna vist varem tuttu minna kui eile.

POSTSCRIPTUM: Siin siis Kuldsed Lindid vol 2 :D Rohkem pilte saate homme õhtul, kui Liis on bussi peale pandud ja viimane lõik tööd ära tehtud.

Mustmiljon mahakäidud kilomeetrit

Kell on kolmveerand üks öösel ja me jõudsime just koju. Reede õhtu on, eks, järelikult käib metroo tund aega kauem kui tavaliselt. Hihii. Aga põhimõtteliselt oli ülimegatore õhtu. Ega päeval ka midagi viga polnud, absoluutselt mitte, ausalt ka :D Alustasime hommikut Liisiga Carnavalet' muuseumis, siis käisin ma vahelduse mõttes koolis - selgus, et meil oli selles aines ka eelviimane loeng... Ja pärast seda algas mõnus nautlemine. Eskalopp, crème brulé ja kohvi tüüpilises hubases tänavakohvikus, siis visiit Triumfikaare otsa, kus me kokkuvõtts üle tunni aja passisime ja ootasime, et päris pimedaks läheks ja ilusaid pilte saaks teha. Pärast üks jäätis Champs-Élysées'l, siis jala ooperi juurde ning lõpuks sealt suure ringiga koju kah. Uffff, päris väsitav jalutuskäik oli... kuigi eilsega ei anna muidugi võrrelda, kui me päev otsa šoppasime ja vantsisime... hommikul kella poole kaheksast õhtul üheksani välja. Mmmm..... praegu on igatahes mõõõõõõnus olla. Kõht on ikka veel hässsssti täis kõiksugust head ja paremat ja üleüldse on hea tuju... Või tegelikult - antud hetkel võin seda enda kohta öelda küll ainult mina. Igatahes on meil veel ülejäänud pooleteiseks päevaks igasuguseid huvitavaid asju plaanis: õhupalliga sõitma minna, Liisile veel kingi šopata, Väike-Ameerikas kolada ja siis Vaux-le-Vicomte'i lossi ka jõuda. Niiiiiiiii ägeeeeeeee!!! Eh, eks siis pühapäeva hilisõhtul või esmaspäeva hommikul saate takkajärge pilte kah.

Aga nüüd aitab, uni tahab maha murda.

See ütleb kõik

Olen ikka veel voodis pikali. Mitte kauaks. Kohe kebime üles, sööme hommikust ja lähme muuseumiluurele. Kaks filmianalüüsi tuleb ka millalgi valmis kribada ja õhtul on mul üks loeng. Triin magas täna hommikul oma eksamisse sisse.

Aga eilsest päevast räägib põhjalikult Liis, nii et ma ei hakka seda dubleerima.

Mul on nüüd uus telefon

Äge. Vot selline. Väga mõnus ja nunnu ja kuna mul on eluaeg olnud Nokia telefonid (välja arvatud umbes aastane Motorola interlüüd), siis pole menüü ega millegi muuga ka muresid. Läksin poodi, poiss pidi rõõmu pärast sokist välja hüppama, kui ma ütlesin, et ma tõesti tahan telefoni osta, aga ta lasi mul tükk aega igasuguseid telefone näppida ja lõpuks jättiski mu kaardi sellesse sisse, andis karbi pihku ja oligi kogu moos. Huvitav on aga see, et siin tuleb lihtsalt telefoni ostes isikut tõendavat dokumenti näidata. Mitte kaardimakse pärast, vaid niisama. Mis siis, et ma lepingut ei teinud ega midagi, tahtsin AINULT aparaati osta. Kummaline. Aga ega ma ei tea, võib-olla küsitakse eestis ka dokumenti, kui telefoni osta :D

Muidu oli täna jälle päris ilus ilm vahelduse mõttes. Lonkisin mööda Pariisi ringi, proovisin valgeid pükse igal pool ja nuusutasin linna lõhnu. Täitsa uskumatult lõhnav linn on see Pariis :D Kõige rohkem on loomulikult igal pool värskete saiakeste ja pagaritoodete lõhnu; kohviaroome ka... Aga ainuüksi meie tänava kahtesadat meetrit läbides on lõpuks ninas selline virvarr, et enam ei suuda midagi eristada üksteisest. Küpseva kebabi liha rammus lõhn, hiinaka uksest tulev selline sojakastmene ja vürtsikas hiina toidu aroom, magusate ja paksult õitsevate pärnaõite hõng, pesumajast tulev pesupulbri ja -loputusvahendi ilmeksimatult äratuntav lõhn, nurgapealse kohviku värske espresso tugev aroom, metroorestist tulev hästi tugevalt tolmu järgi lõhnav tuul, sellesinase metroo sissepääsu kusehais, surnuaia nurgas lilli müüva poe sigri-migri lillelõhn ja siis metroo ise, mille iseloomulikuks tunnuseks on enamasti selline kerge metalli ja tavotilõhn, aga mõningates kahtlasemates peatustes ka selline hästi spetsiifiline seebilõhn, millega nad omal ajal metroo lõhna kaotada tahtsid, aga mille nad siis tsiviliseerimisvahendina ainult üksikutesse peatustesse kasutusele jätsid... Noh, ja siis ei saa veel jätta mainimata, et prantslannad haisutavad kodus ikka hoolega lõhnaõlipudelitega, nii et iga inimene, kes mööda tänavat kõnnib, jätab endast paksu parfüümipilve maha :D Nii et jah... peaks suisa tegema ühe sellise jalutuskäigu Pariisis, et mitte millelegi muule tähelepanu pöörama, ainult lõhnadele keskenudma. Päris põnev oleks...

Muud asjad jäid minust suuremalt jaolt siiski tegemata. Valgeid pükse ei leidnud, ooperisse ei jõudnud, otsustasin, et šampooni ja kreemi pole mõtet ka osta, ehk venitab kuu aega veel välja... Kuhu ma nad lihtsalt panen :D Koristamisest, tõlkimisest ja esseedest ma siiski ei pääse. Kohe varsti alustan, ma luban. Ma senikaua naudin oma uue telefoni näppimist :D Peaks vanast telefonist kiiremas korras kõik numbrid siia nüüd uuesti ümber asustama, muidu pärast äkki ei saa sellele vanale jubinale üldse enam eluvaimu sisse... Siis oleks jama. Huvitav, kuhu vanad telefonid visatakse? See vist pole ei olmeprügi, klaas ega ümbertöödeldav värk...

Sellest rääkides, viimasel ajal on mulle siginenud kole palju tuttavaid, kes on kõik hästi rohelised. Või noh, mitte just päriselt hästi rohelised, aga siiski piisavalt, et tõesti juurelda prügisorteerimisküsimuste, kilekottide, biopuuvillast riiete, looduspoodide ja muu säärase üle. Hihii, ma ise käisin ka millalgi pea kuu aega, tühjad patareid taskus, sest ma ei teadnud, kust ma täpselt peaksin leidma patareiprügikasti... Huvitav, kas tõesti on sündimas uus põlvkond või on see pigem mööduv trend??? Antud hetkel tundub mulle küll, et mõned neist tuttavatest väisavad biopoodi küll puhtalt sellepärast, et see on jõle à la mode. Umbes 60 % neist võtavad asja ehk tõepoolest tõsisemalt... Nojah. Igatahes, äge.

Olgu. Aga ma nüüd jätan teid siiapaika. Ei tahaks küll kuidagi, aga ma arvan, et Marise tolmuimeja tuleb kapisügavustest jälle välja koukida...

Palju plaane

Sellest hoolimata, et ma vedelen ikka veel voodis, hommikumantel seljas ja arvuti süles, on mul tänaseks palju plaane. Jah, saagu sellest üks aktiivne päev :D Niikuinii eile ei teinud ma mitte muhvigi, kohe piinlik. Seega, täna kavatsen ma siit poole tunni pärast püsti hüpata, riidesse panna ning linna kimada. Mul on vaja/kavas Navigot laadida; uus telefon ära osta (üldjoontes olen ma juba jõudnud päris selgete eelistusteni, aga ma vihkan lehekülgi, mis näitavad ainult telefonide tehnilisi andmeid, aga mitte hindu - eks ma poes vaata edasi); endale uued valged püksid soetada (sest viimases pesus omandasid need sellise aprikoosikarva tooni - nagu ka pool mu aluspesust ja üks valge pluus... kõike seda tänu ühele oranžile riideesemele, mille ülaosa oli ka algselt (rõhutagem: algselt) valge ning mida ma seetõttu valgete riietega koos pesin); kingapoodides käia; vatipatju, kreemi ja šampooni on tarvis; Opéra balletipileteid tahan ikkagi ka; Madeleine'i kirikusse tahtsin minna; kuskile muuseumisse võiks ka vahelduse mõttes sisse astuda - ma just üleeile täheldasin, et neil on igal pool uued ajutised näitused välja pandud; siis tuleb Liisi auks veidi elamist kraamida (jumal tänatud külaliste eest tegelikult, see tekitab selleks jälestusväärseks tegevuseks mingigi motivatsiooni); kolm lõiku tõlkida; kaks esseed kirjutada; süüa võiks ka ilmselt midagi koju hankida ja midagi oli mul veel alles hiljuti meeles, mida ma tahtsin teha... aga kes see seda enam mäletab. Ühesõnaga, liigutaks end veidi... :D

Vahva

EPL-i uudise kohaselt peaksid need olema kümme eesti keelele kõige iseloomulikumat lauset :D Päris nunnud!

• Üle oja mäele, läbi oru jõele.
• Kalli ema hella soojust jagub üle mitme põlve.
• Kuula, kulla külanaine - kuuled külla tulnud vaime.
• Küll küllale liiga ei tee.
• Mahlakas jõhvikas maitses soisel kaldal hää.
• Ämber läks ümber.
• Millal maksan memme vaeva.
• Tilluke talleke tatsas tasasel pinnal.
• Ema tuli koju.
• Pöidlad pihku, pöialpoisid!

Põrgusse

Kõik telefonid, mis mulle meeldivad, maksavad terve varanduse. Nagu andke andeks, 600 euro eest ma küll endale telefoni ei soeta (N81 8G näiteks). Oeh. Ei ole kerge töö õige aparaadi valik :D Andke siis nüüd nõu! Tahan justnimelt Nokia telefoni, mille peafunktsioon oleks helistamine, millel ei oleks liiga palju igasuguseid lisavidinaid (ei ole mul vaja videot, GPS-i, fotokat ega midagi säärast), mis oleks sellele vaatamata piisavalt kaasaegne ja šiki/ilusa/nunnu väljanägemisega (tingimata mitte klapiga; äärmisel juhul ainult lahtilibistatava korpusega), mille aku kestaks kaua ning mis funkaks hästi ning mis oleks mõistliku hinnaga (nii 250 eurot võiks veel maksta eksole)... Vähemalt mulle tundub, et sihukest lihtsalt ei ole olemas!!! Ja see on ka nõme, et suurem osa mu sõnumitest ning üle poole telefoninumbritest (just uuemad numbrid) olid salvestatud vana telefoni mällu, mis tähendab, et mul ei ole enam pooli neid numbreid, mida ma tänapäeval tihti kasutan - näiteks Triinu või Liisi või kelle iganes... Rääkimata mõningatest väga armsatest sõnumitest... Seevastu on mul SIM kaardil mingi üüratum hulk isikuid, kellega ma viis-kuus aastat tagasi mõnikord suhtlesin - klassiõdesid, trennikaaslaseid jne. Ülikooliaja, reiside ja Prantsusmaa inimesed on kõik vana telefoni mälus. Ma saan need sealt küll loomulikult kätte, aga teate, kui suur töö on nende kõikide üles kirjutamine ja siis ükskord uude telefoni toksimine. Ja kui mul oli vaja eile mõned inimesed kätte saada, olin ma ka ilges hädas, sest teatavasti tean ma peast ainult seitset telefoninumbrit - enda oma, emme oma, kodu telefoni, vanaema, kontorit, Karini kodust telefoni ja Liisi vana Mai korteri numbrit :D Ilmselgelt ei helista ma neist numbritest enamikule enam just tihti, AGA moblade numbrid mulle LIHTSALT pähe ei jää :D Hihii. Olgu. Täna õhtul surfan veel veidi netis ja siis lähen uuesti poode kammima. Selle nädala alguses kavatsen ma ikka uue aparaadi ära osta!

See on ka veel põrgusse, et meile tuli järgmise kahe kuu elektriarve - 80 euro asemel 166 eurot. Urr. No kurat võtaks küll, ei võinud see siis ka paar nädalat hiljem tulla - sellisel puhul oleks tähtaeg olnud juuni lõpus ja siis me oleks sellest ehk pääsenud... Siinkandis makstakse seda nimelt ette - iga kahe kuu takka makstakse ja järgmiseks kaheks kuuks ette. Arvestuslikul baasil - sõltuvalt eelnevate kuude tarbimisest. Nüüd on küll mõttetu seda maksta nii palju ja juuniks-juuliks ette. Pagan. Aga kui maksmata jätta, tulevad kirjad enne 22. juunit koju, et maksmata on, ja siis ei saa me siit ju ära minna... Kurat võtaks küll.

Ilm keeras ka ära lõpuks. Nüüd on palav ja niiske ja aeg-ajalt sajab vihma. Kuidagi nukker ilm on. Väljas pole midagi suuremat teha ja niikuinii on siin praegu seltskonnaga ka õnnetud lood - Emilia sõitis minema, Ramona ka, Triinul on hullunud sess (hihii, enne hirnus tema minu üle ja kekkas, et temal polegi eksameid - aga näed, mis välja tuli), Fabien suitsetab liiga palju ja ta pole ikka üleüldises plaanis väga minu maitse... kuigi muidu pole tüübil ju väga vigagi... IFU omad on laiali sõitnud jne jne jne. Ja minul on justnagukiuste jälle reisijärgset distraktsiooni vaja...

Vahelduse mõttes (polegi nagu ammu lennujaamas käinud :D) käisin nii meelelahutuslikus korras uuesti lennujaamas ning tõin oma kunagi ammu ostetud kojusõidupileti ära. Estonian Air ei kõlba ikka kuskile, paberpiletid on igivana süsteem. Tahan elektroonilist piletit, mille saaks isegi ära kaotades lihtsalt uuesti välja printida ja nii. Kätte sain selle rohelise kartongitüki muuseas SASi kassa hämmeldunud müügikonsultantide käest, kes tahtsid teada, miks ma kuu aega peale pileti väljaostmist aga/ning kuu aega enne reisi sellele järele tulen. Aga noh, olemas see neil seal kuskil riiulis siiski oli... Kuidas mul nüüd õnnestuks nii, et ma seda kuu aja jooksul ära ei kaota? Pärast otsin seda raudselt taga nagu loll, see satub kindlalt mingite raamatute vahele või nii...

Louvre'is käisin ka eile üle pika aja. Eksisin seal niimoodi ära, et ei osanud kuskilt välja saada - ja avastasin muuhulgas sääraseid kollektsioone, millest mul aimugi ei olnud. See on ikka tõeline linn linnas. Mingeid mööblitükke ja klaasesemeid ja säärast avastasin näiteks, rääkimata mingitest vana uhke luksusliku sisekujundusega apartementidest jne. Märkimisväärne. Ja küll mulle meeldib omada paljude muuseumide laissez passer'sid!

Olgu, mu kohvivesi sai juba tund aega tagasi valmis, mina aga ei suuda aga kuidagi seda mulisemist siin lõpetada. Davai. Homseni siis.

IRW

Ma ei ole surnud :D Ma lihtsalt ei ole jõudnud/viitsinud/tahtnud kirjutada :D Ja praegu ka ei kirjuta :D

IRW :D

PS: Liis, kallis, kas sa annaksid mulle teada, millal sa siis täpselt tuled ja millal sa täpselt lähed :D Palun Eesti telefoninumbrile, sest mu prantsuse kaart on hetkel üheainsa telefoni olemasolu tõttu kasutusest väljas ;)

Oleks jälle vist aeg midagi öelda :D

Hirmus veider. Ma sain eile õhtul küll magama alles mingi kella poole kahest, aga täna hommikul läks iseenesest uni ära juba üheksa läbi. See ei ole päris normaalne, minu kohta veel eriti. Ega's midagi, ma arvan, et varsti on jälle Dormiglione päeva oodata - et mingi hetk vajun magama ja siis ärkan alles järgmisel õhtul üles :D

Olgu. Igatahes on mul hommikusöök pintslis, tass kohvi siinsamas arvuti kõrval ja ei oskagi nagu midagi tarka peale hakata. Pärastpoole tuleb linna minna asju ajama, aga eks ma senikaua siis räägin teile uudiseid :D

Ehk siis...

Nädal aega tagasi läksin selle viimase rongiga lennujaama. Õigupoolest juba sellega oli ropp vedamine. Nimelt, ma vaatasin netist küll kellaajad järgi ja rihtisin enam-vähem eelviimase rongi peale minna. Aga RER-idega polegi nii lihtne, eksole, kõikidel rongidel on omad nimed ja kui nendes nimedes peituvaid koode ei tea, siis tegelikult jääb igaveseks saladuseks ka see, kuhu ta täpselt suundub. Noh, mina rahuliku südamega võtan teadmiseks, et viimane rong läheb Gare du Nord'ist lennujaama kell 00:46, mõtlen, et olgu, lähen 00:31, siis on kindel. Noh, aga kodus siin õhtul passides muutusin kärsituks. Kõik asjad olid ära pakitud, õppimisest enam polnud tolku, närvis olin, otsustasin siis lihtsalt väikese varuga minema hakata. Ja läksingi. Läksin nõnda, et jõudsin suisa 11:15 või midagi sellist vaksalisse. Ja nii, kui ma perroonile jõudsin, pidin rabanduse saama. See oli tagantpoolt arvestades neljas rong, mis parajasti ette sõitis - aga päriselt ka nagu VIIMANE, mis lennujaama läks. Ülejäänud suundusid liini teist haru mööda Mitry'sse. Vot siis oli küll kreeps. Nagu kell 00:15 jõudsin mina sinna ja kell 00:16 juba läks rong koos minuga lennujaama poole. Huupi joppas ikka nii, et vähe pole :D

Transpordist rääkides, tagasitulekuga ka joppas, sest neil oli siin vahepeal jälle mitu streiki, aga õhtuks olid nad rongid mingite hilinemistega siiski käima saanud ja ma sain tagasi ka ühega viimastest rongidest. Jõudsin mingi pool üks koju eile õhtul. Tore. Ma olin päris mures, et äkki pean veel ühe öö lennujaamas veetma...

Aga Kreeka - oli tore. Jälle oli tuttavat rahvast grupis koos päris kenake hulk ning need, kes polnud tuttavad, olid muidu toredad... või vähemalt eestlaslikult tagasihoidlikud, vaiksed ja mittemidagiütlevalt neutraalsed. Kõik läks ludinal, vana tuntud rada pidi ja kui arvata välja mingisugused tillukesed pisiasjad, nagu maipõrnikas kellegi magamistoas ja mingid säärased mured, ei olnudki justkui ühtegi häda... Kreeka söök oli fantastico, nagu alati :D Liha sai ikka söödud, nii et vähe pole. Peaks ka Triinu moodi nüüd ütlema, et oeh, nüüd pole vaja jälle mitu päeva süüa :D

Mis mulle Kreeka juures kohutavalt meeldib, on see, et seal on juba kujunenud välja terve hulk teatud inimesi, kellega on asjad-sotid ära klaaritud ja kellega on täielik klapp kõiges, mis puutub igasuguste asjade organiseerimisse. Kasvõi hotellides-restoranides, igal pool on juba keegi, keda ma tunnen-tean, kellega on alati puhas rõõm asju ajada, kes mind actually mäletab ja küsib mu käest juba telefonis ette, et kas ikka mina isiklikult tulen või tuleb keegi teine selle grupiga :D Nii tore on, kõik teavad juba, mida vaja teha on ja kuidas miski mulle täpselt meeldib ja kõik on rõõmsad. Selles mõttes, et enam ei pea ma kunagi täpsustama, et jah, teeme sellise hinna ja selle eest anname seda, seda, seda ja seda - nüüd on juba see tasand, et hei, kas me saame tulla? Jah, loomulikult, teeme ära, hind on selline... Ja siis ta mäletab täpselt, mida ja kuidas ma selle hinna eest tahan. Ja suhtlemine on ka täiesti isikustatud ja pigem nagu sõpradevaheline, mitte hullult ametlik. Helistasin näiteks sinna veinikeldrisse ja see sealne boss-proua vastas telefonile mitte "hallo" nagu tavaliselt inimesed teevad, vaid hüüatusega: "Hellllooooooooooooo from Estoniiiiiiiiiiiiaa! How are you doing? Are you in Greece?". Rääkimata sellest, et Angelos või Thassos hakkavad juba mitu päeva enne meie sinna jõudmist helistama ja uurima, et kuidas ja mis kell me täpselt tuleme ja kui paljudega ma õhtusööki tahan, mis retsepti järgi mamma kokkama peaks hakkama jne jne jne. Noh, ja mu bussijuhist stiilne papi Iannis on ka vinge vend, kellega saab alati kõvasti nalja, aga kes on ikka säärane proff, et vähe pole. Oi, minu meelest on nii vahva, kuidas tüüp mägiteel kimab, ise küünarnukiga nagu muuseas rooli keerates, samas ühe käega endale pläru keerates, teisega nende komboloidega mängides ja hands-free komplektiga samal ajal veel telefoniga lobisedes. Nojah, misasja ta oligi nüüd, 33 aastat bussijuht olnud või nii... Mõni ime siis, et ta ennast rooli taga kui kala vees tunneb :D

Ja siis meeldib mulle Kreekas veel see, et seal on kõik inimesed minu maitse jaoks piisavalt sõbralikud - mitte nii distantseeritult ja formaalselt viisakad kui Prantsusmaal, aga mitte ka nii kohutavalt pealetükkivad ja lärmakad kui Egiptuses. Nendega saab täiesti rahus asju ajada, nad ei käi pinda, aga on kuidagi tasakaalustatult ja positiivselt soojad ja viisakad. Ja ma tõden taas, et mulle meeldib käia sellistes maades, kus naisterahvale tehakse uksed lahti, mehed maksavad alati, ilma küsimata aidatakse kotte tõsta, lõgisevate hammaste heli peale antakse jakk õlgadele ja nii edasi. Kasvõi suurepärane näide mentaliteetide erinevusest - kui me oma grupiga õhtusöökidel olime, siis ükskõik, millises lauas ma ka ei istnunud ja kes eesti meestest meil lauanaabriteks ka polnud, olid nad kõik piisavalt mõugud, et mitte täheldada mitte kellelegi veini välja kallata. Kui ma mõnele neist sellekohase hillitsetud vihje tegin, siis kallati küll kõigile natukene, aga ega keegi pärast peale oma klaasi mitte midagi muud ei täitnud. Kreeklastega ühes lauas istudes teeb seda alati meesterahvas ja ikka siis, kui teise klaas tühjaks saab, mitte siis, kui endal jook otsas on. Ja üldse pole see ainult alkoholi rida - sama käib mahla, vee või kohvi, söögi või mille iganes muu puhul. Siis ei tulnud eestlased näiteks selle pealegi, et näiteks oma kaaslasele tool laua alt välja tõmmata või kui kuti tüdruk vahepeal vetsu läks, et tüüp siis oleks teinud näogi, et ta ka kergitab ennast istmelt... Ma saan aru küll, et see on võib-olla vanamoodne, peenutsev ja liigne etikett, mis mulle imponeerib, aga üldjoontes on lõunamaadel küll komme, et KÕIK meesterahvad tõmbavad KÕIGILE naistele kõigepealt toolid laua alt välja ja kui keegi, ükskõik milline naine lauast tõuseb või sinna naaseb, siis kergitavad kõik end moe pärast korraks. Ühesõnaga, nende sissejuurutatud ja kasvatatud viisakus on hoopis teistmoodi kui meil ja minu meelest on selline tähelepanu tore :D

Olgu, aga teemavahetus... Mu telefon on nüüd kaputt. Tähendab, ma ei tea isegi, millest hädad alguse said, aga ta ei helistanud päris korralikult juba mõnda aega. Nüüd ei püsi ta tükid üldse enam omavahel koos ja SIM-kaardiga oli ka vahepeal midagi veidrat lahti. Telefon kukkus kõigepealt maha, siis kaotas ta pildi eest, sai siis näo tagasi ja küsis mu käest PINi. Olgu, hakkan seda just sisse toksima, kui tema (jah, ma räägin oma telefonist kui isikust) ilma vastust ära ootamata ütleb, et PIN vale, sisesta PUK. Heh. Noh, ei jõudnud ma midagi sellegi peale toksida, kui tema juba ütleb, PUK vale, sisesta PUK... Oeh. Tüütus. Kõige totram oli see, et pärast õhtul istusin toas ja üritasin telefonides kaarte ära vahetada - mõtlesin, noh, et ehk teises telefonis hakkab kaart normaalselt käituma, sest see PIN koodi mitte ära ootamine oli ilmselgelt pigem mu telefoni mure. Ent otse loomulikult polnud mulle säärast õnne määratud, ainus, mida ma niimoodi saavutasin, oli see, et mõlemas telefonis, kuna ma need vahepeal kaartide vahetamiseks kinni panin, oli vaja uuesti sisestada kellaaeg. Aga arvake nüüd, kui mul tavaliselt on kella vaatamiseks kotis kaks telefoni, aga sellel hetkel ei näita neist kumbki aega, kust ma siis kella vaatan??? Ega polnudki midagi teha, käisin totra näoga umbes poole kahe paiku öösel hotelli pealt kella otsimas ja lõpuks olin sunnitud mõned inimesed selle pärast suisa üles ajama :D Hihii. Jabur.

Ja mis veel? Ah, aitab vist kah, mu kohvi sai otsa ja kui ma muidu teeks veel ühe ja kirjutaks teile veel poole pikema sissekande, siis täna kahjuks ei saa - piim oli tilgastama läinud ja viimane tilk normaalset piima on nüüd otsas. Vot. Ja teatavasti ma joon oma kohvi piima/koorega, kui see just espresso või türgi kohvi pole. Aga olgu pealegi, ma panen pesu pesema ja millalgi varsti tahaks/peaks linna poole astuma. Köharohtu on jälle tarvis - just, ma ei tea, kuidas see mul õnnestus, aga mul on taas tiisikus :D See vist on kutsehaigus - soojad maad ja konditsioneeritud ruumid ei sobi kokku. Ja lisasks veel - nüüd kavatsen ma endale küll päris uue telefoni osta, järelikult tuleb enne natuke poode kammida; veel tahtsin Operast teatripileteid; õhtuks on vist F-ga paar kohvikutundi plaanis jne jne jne.

Delfi

Valjas on monusalt soe. Kohvikus uurgab mangida mingi Kreeka popplaul. Kuskilt tuleb sigaretisuitsu lohna. Telekas mangitakse jalgpalli - Prantsusmaa versus Jaapan vist. Hehee. Koik on ammu ara majutatud ja nuud on ohtu vaba. Koht hakkab vaikselt tuhjaks minema. Igav hakkab ka tasapisi ning isegi netis pole suurt midagi ajada / nadala ajaga pole just eriti palju juhtunud, selles mottes, et uudiseid eriti pole, keegi pole suurt kirjutanud ka ja 85 meilist mu postkastis omas motet tervenisti umbes 5 voi 6. Geniaalne, ah? Noh, tegelikult oleks mul internetis tegemist kull, aga ma ei viitsi praegu. Vot. Lahen vist hoopis kain vahetan riided ara ja siis lahen otsin midagi hamba alla. Voi uritan Joannise ules leida, kellega triktrakki mangida. Uhte kebabi tahaks iseenesest. Ah, jah, olgu, ma ei suuda antud hetkel piisavalt keskenduda, et teile midagi asjalikku raakida. Eks homme ohtul kirjutan.

Monus on, mulle ilgelt ikka meeldib Kreeka.

Tõeline tõhususe etalon

No jee, mida ma kõike täna ära pole teinud - miljon pisikest asja. Kaks ja pool tundi on veel isegi aega enne rongi peale minemist - see kulub kohe varsti ära päeva esimesele söögikorrale, peapesule, kulmude kitkumisele ja säärasele tränile. Hii. Põnevus on sees jälle. Sedakorda isegi mitte eriti närvi, kuigi taevas ainult teab, et õppinud ma küll eriti ei ole... aga see on ju Kreeka :D Ma olen seal vist juba ziljon korda käinud... Oeh. Ainult kuidagi ei tahaks seda öökest seal lennujaamas veeta... Homne õhtu saab Ateena linna peal kooserdades küll raskevõitu olema. Hihii, ja naerukrambid ähvardavad, kui ma meenutan seda viimast korda, kuidas me H-ga sealt tantsuetenduselt koju vantsisime grupi eesotsas :D Hihiiiii. Kreekas on alati lõbus.

Ahjaa, ma unustasin teile ütlemata eile, et mul on nüüd uus äge soeng. Päriselt ka. Palju ägedam kui enne :D Ja mis puutub eilsesse postitusse, siis see on tingitud sellest, et lihtsalt on nii sürreaalne, et siis, kui enam eriti aega ei ole, ilmuvad seltskonda eriti ägedad inimesed. Noh. Murphy seadused eksole, siis võib lasta inimestel tuttavaks saada küll, kui niikuinii enam varsti aega suhelda pole :D Aga mulle ei meeldi suitsetajad tegelikult.

OK, aga see selleks, ma nüüd lähen ja panen söögi soenema ja torman pessu.

Nädala pärast näeme jälle :P

Kurat küll

Eksam ei olnud kurat küll. Eksam oli Pariisi ajaloost. Täpsemalt Pariisi urbanismist Rooma ajast kuni industrialiseerumiseni. Ehk siis ülimalt lai teema. Kui ma tõepoolest miskipärast juhuslikult teemast mööda ei kirjutanud, peaksin saama suurepärased punktid.

Kurat küll käib selle kohta, et oli siis nüüd vaja oodata seda aega, kuni ma kuu aja pärast Eestisse tagasi tulen. No põrgusse, ma ei või. Ajastused on kõigil kohe päris möödas. Urr.

Aga olgu, eks me homme näe, mis edasi saab.

Ja siis saab kohe Kreeka. Millest ma ei tea endiselt, kuidas ma lennujaama saan. Ilmselt homme õhtul viimase rongiga, mis tähendab mõnusat lennujaamas veedetud ööd.

Kurat küll. Ikkagi ma ei saa üle ega ümber sellest, et ajastused on kõigil päris möödas.

Jabur.

Napakas.

Nähh.

Ma ei või.

Vahet pole.

Vist.

Aga ma ei tea.

Üldiselt võttes.

Ma ikkagi ei tea, mida arvata.

Miks nüüd???

Ah, eks homme näis.

Vist.

Aga ma ikkagi ei tea.

Põrgusse.

Aga ma panen telefoni laadima siiski.

Eks siis homme õhtul näis.

No kurat.

Oli seda nüüd siis vaja.

Ah, kaua ma ikka niimoodi.

Eks homme näis...

POSTSCRIPTUM! tuletage mulle meelde, et ma teile kunagi peale homset ja peale Kreekat prantsuse koertest räägiksin.

PPS! Ma ikkagi ei või, kurat, mul oli aega üheksa kuud, eksole. Miks nüüd?

Kaks seitsmest ja siis veel pool

Njah. Päris tore. Kaks kohta neist seitsmest sain täna ära käidud - nimelt Montparnasse'i surnuaia ja St. Sulpice'i kiriku. See pool seal juures on St. Germain-des-Près' kirik, kus ma tegelikult korra või kaks käinud olen, aga kus ma siiani polnud pilte teinud. Täna tegin pilte ka siis :P Muidu surnuaias otsisin üles hunniku kuulsusi - Sartre'i ja Beauvoir', Charles Baudelaire'i, Serge Gainsbourg'i, Bartholdi ja Maupassant'i jne jne jne jne. Sellegipoolest pean ma tõdema, et Montparnasse'i surnuaed pole üldse nii äge kui meie oma - st Père Lachaise. Seal on palju vähem puid ja üldmulje on palju kivisem ja kõledam. Ainult et valvurid on seal üle prahi - seisin ühe kaardi juures ja üritasin meelde jätta, kes kuskil asub, kui üks äkitselt üle surnuaia hõikab mulle, et mademoiselle, tule siia. Läksin siis sinna ja tema ulatas mulle naeratades isikliku kaardi, et siis on lihtsam orienteeruda. Muuhulgas arutas minuga veel ilusat ilma ja soovitas, kuhu poole kõndida jne. Väga kena temast. Niisiis, kõndisin edasi ja jalutasin niisama haudade vahel, otsisin Maupassant'i... Üks surnuaia koristajakutt piidles mind natuke ja tuli siis uurima, et keda ma õige otsin, ta võiks mind ju juhatada... No ja juhataski... Tore.

Muidu ütleks ma, et täna on kõva äikest tulemas. Hirmus palav oli päev otsa - praegu kell on kuus ja varjus on endiselt 29 kraadi sooja, aga veerand tundi tagasi läks äkitsi pilve ja tuuliseks, juba müristas ka korra. Juhhuu. Õigel ajal jõudsin koju, ütleksin ma. Aga ma arvan, et see äike kulub vägagi ära, ehk läheb nüüd lahedamaks. Siin on muidu hullem kui kuskil kõrbes - siin ju õhuniiskus päris suur, nii et siinne 30 kraadi on palju hullem kui 40 kraadi Egiptuses. Uff.

Siis käisin veel tagasiteel kingapoodides ja avastasin mitut-setut sorti ägedaid kingi, mida kõiki tahaks. Ainult et sedakorda valisin ma kõik säärased kingad, mis maksid kõik keskmiselt 40-50 eurot paar. No ei raatsinud alustuseks ühtegi osta :D Eks vaatame, kas mõni neist nädala pärast ka veel kripeldab... :D Aga siin on ikka kingadega lood palju paremad kui Eestis :D

OK, aga ma nüüd asun sööma :P

PS: ja hakkaski kallama.

Ei olegi nagu midagi öelda - järelikult lihtsalt latran

Jah, selline värk on, et kui kõik on kõige paremini, siis justkui polegi millestki eriti rääkida :D Aeg muudkui läheb ja mina tegelen peamiselt rekreatsiooniga :D:D:D Eile võtsin näiteks lõpuks jälle julguse kokku ja laenutasin jalgratta, et parki sõitma ja päevitama minna. Meie kodu juures on ka kohe üks jalgrattapeatus ja siit viib sinna parki tee äärt mööda kulgev, selline eraldi ja kividega eristatud jalgrattarada ka. Sellisel spetsteel ma julgen sõita küll, keegi ei kakerda ees, autod ei sõida tagant sisse ega midagi. Noh, ja pargis - seal on suisa lust ja lillepidu, eks. Nii et eile ma siis väntasin ja väntasin ja tundsin end eriliselt hästi. Praegu juurdlen, et huvitav, kas peaks täna sama tegema...? Kannikad on eilsest ainult harjumatult valusad, see sadul oli jõle pikakoivalisele inimesele seatud :D

Tegelikult tuleks täna veidi mõtteid koondada. Mul on nimelt homme hommikul eksam :D Linnaajalugu. Majasokuga. Noh, ei, selle koha pealt on mu seisukoht selline, et ma ILMSELT suudaksin mingi suht hea tulemuse ka täitsa ilma konspekte läbi lugemata saavutada... Tähendab, tema linnaajalugu tähendab siis peamiselt Pariisi ajalugu (ja ma olen piisavalt ülbe, et mõelda, et seda peaksin ma ometi tundma kui oma taskut), millele ta igal võimalikul juhul toppis paralleeliks kõrvale ühe iidammuse keltide asula Bibracte'i ja tema enda tillukese koduküla arengusamme. Me pidime ideaalis läbima kogu teadliku klassikalise ajaloo esimestest linnadest kuni 20. sajandini... ja jõudsime omadega kõigest Louis XIV aega. Aga kuna tema avastas alles nüüd, et näiteks Notre-Dame'i ees sillutise all on krüpt ja et Louvre'isse saavad kunsti- ja arhitektuuriõpilased tasuta sissepääsukaardid... ja ta üritab kogu seda infot tulutult mittehuvitunud prantsuse tudengitele pähe määrida... siis arvan ma, et ma teen loomulikust intelligentsist ka eksamil prantsuse tibidele silmad ette (noh, mis teed, see lihtsalt on nii, et kohalikud ei huvitu kunagi piisavalt OMA maast ja ajaloost ja asjadest, eksole; lisaks on nad need teadmised kunagi omandatud kohustuse tõttu, aga mina näiteks Pariisi puhul puhtalt huvi pärast, eksole, mistõttu need mul ehk pisut paremini ka peas on püsinud ja seoseid tekitanud, kui neil. No tõesti, kammoon, mu prantsuse koolikaaslased ei tea isegi seda, kuidas nende kuningate nimesid õigesti kirjutatakse!!!). Ja üleüldse, lisaks faktile, et ma tõesti-tõesti seda ainet väga hästi tean, ei usu ma, et arvestades seda entusiasmipuudust, mis prantslased selles aines välja on näidanud, ta ootused eriti kõrged oleksid :D Eks me näe. Ma igatahes luban, et loen õhtupoole oma konspektid läbi. Uued kollased markerid ostsin ka selleks puhuks :D Ja homme kell 10 on siis dissertation - ehk siis järjekordne kirjandivormis eksam. Muuseas hoian ma ka pöialt, et eelmiste eksamite tulemused homme väljas oleksid, tahaks ju tulemusi teada ja lisaks sellele näib mulle, et IFU-sse mul nüüd enam pärast homset asja pole. Võib-olla kord-kaks pabereid ajama. Aga ma ei usu hästi - ei seda, et ma sinna tegelikult ka minema peaksin (jee, st edaspidi saan vähemate transporditsoonidega läbi) ega ka seda, et hinded väljas oleksid. Vahepeale jäi ju tervelt viis päeva pühasid ja nädalavahetust, nii et kõigil oli vabandus mitte töötamiseks. Ah, eks homme näeb.

Ma ei saa aru, mulle näib, et keegi otsustas täna hommikul seitsmest saadik meie tänaval asfalti üles hakata võtma. Hommikust saadik on kostnud vahetpidamatut sellist jõledalt kõva puurimist ja plärinat - teate küll, nagu need asfaldilõhkumisasjad ikka teevad. Meil oli ööseks aken ka lahti, sest siin on endiselt kole palav.... ja nüüd on selline tunne, et mul on endal juba rähn peas... Peaks vist välja minema kuskile, ära siit :D Värsket õhku hingama, päikese käes kümblema ja kuskile muuseumi. Mu kunagi koostatud lehekülgedepikkusest nimekirjast, mida ma kõike selle aasta jooksul Pariisis näha ja teha ja külastada tahan, on veel tervelt seitse objekti järgi, kuhu ma pole veel jõudnud ja kus tahaks ära käia. Ja siis muidugi need Pariisist väljaspool asuvad kaks lossi... Nendega on aga niisugune lugu, et ma just vaatasin uuesti neid rongipileteid - ja need on ikkagi üüratult kallid. Ma ei teagi siis, mida nüüd teha... Päris 80 Euro eest ma sinna ka sõita ei taha, eks... Enne vaheaega olid täitsa normaalse hinnaga, aga siis oli meil Roueni minek plaanis... ja pärast olid piletid laes. Kurb. Ja teise lossi neist kahest saab minna ainult nädalavahetusel, sest siis liigub sinna transport... No eks me vaata... Mingi vaba nädalavahetuse päeva ma kindlasti veel leian... Kui muidu ei saa, siis Liis, hihii, ma tirin su Fouquet' lossi - jah, sinnasamasse, kus mingis "Kolme musketäri" järjes kirjeldatud supervinge pidu oli ja kus Louis XIV Fouquet' peale ta imekauni lossi ja maavalduste tõttu nii kadedaks sai, et lasi tolle vangi pista... .:D

Aga jah, olgu pealegi. Ma arvan, et ma nüüd panengi õige riidesse ja teen siit vehkat, enne kui mu kõrvad päriselt virtsavett hakkavad jooksma. Kohvitoop sai ka sobivalt tühjaks, nii et enam ei hoia mind miski kinni.

Läks... MITTE nii nagu alati...

Läksin täna linna. Mõtlesin, et pole ammu šopanud ja et tegelikult oleks mul vaja paar paari kingi soetada. Tahtsin saada musti madalaid jalatseid ning valgeid poolkõrge kontsaga rihmikuid. Peale paaritunnist proovimist, kaalumist ja mõtlemist ostsin hoopis valged, lahtised ja ilma kontsata, aga kõrged... peaaegu varbavahed - ühesõnaga, täpselt sellised asjad, millest ma poodlema minnes mõtlesin, et neid mul küll kindlasti vaja ei lähe. Tähendab, iroonia on selles, et mina ja varbavahed ei käi üldse kokku, mulle pole need pea elu seeski meeldinud. Mitte ei tea, mis mulle nüüd sisse läks. Huvitav.

Olgu. Soetasin veel natuke pudi-padi, trini-träni, nipet-näpet ja õhtu möödus Triinu ja tema emaga ühes mõnusas hubases tänavarestoranis Normandia eskaloppi ja crème bruléd süües. Kõht on siiani kohutavalt täis ja mõnus olla. Kui ma nüüd viitsiks, siis vaataks ühte Jean Marais' filmi, aga ma arvan, et ma vist siiski ei viitsi... See võtaks ju kohutavalt palju energiat, et arvuti õigesse positsiooni seada, kõrvaklapid pähe seada ja enterile virutada :D Muuseas, kas keegi tuletaks mulle meelde, kes oli see näitleja, kes mängis pikka blondi meest ühe kingaga? Ta nimi läheb mul järjekindlalt selle moelooja Pierre Cardin'iga segi ja ma ei tea teda ealeski...

Kuumalaine

Tõesti - nii palav on, et isegi hingamine on raske :D Vau. Sellegipoolest sai täna ka linnas päris suur tiir tehtud. Õigemini kõigepealt jalutasime pea kaks tundi Père Lachaise'il ja ma tegin Emiliale ühe korraliku tuuri: ära said vaadatud kõik kuulsaimast kuulsad, alates Bizet'st ja Wiiraltist ning lõpetades mingite rumeenlastega, keda ma enne ei teadnudki. Tore. Selles mõttes, et ma tõdesin, et isegi see tohutu ja sigri-migri ülesehitusega surnuaed hakkab mulle lõpuks päriselt pähe jääma ja Emiliaga, kes seal enne polnud käinud, oli hea mälu karastada, et kas ma suudan kaardita orienteeruda, kes kuhu siis maetud on...

Edasi närisime parajasti Henri IV kuju all Cité saarel võileibu, kui meil tuli pähe täiesti loll mõte: läheks õige paadiga sõitma - loll selles mõttes, et eks ma oma gruppidega ole sõitnud ka juba üksjagu ja saan ilmselt edaspidigi sõita, aga noh, nii oma lõbuks tundus asjal hoopis teine mekk olevat. Seal pargi juures oli ka nimelt üks neist turistide paadisadamatest ja laevad voorisid me ees edasi-tagasi kogu aeg... Noh, ja mõeldud, tehtud. Läksimegi, soetasime endale pileti ja veetsime siis tunnikese mööda jõge kimades. Päris äge oli. Jalad said jälle pruunimaks ja mõned huvitavad faktid jäid ka kõrva - näiteks väidetakse, et Pariisi kõige väiksem maja asub kohe jõe ääres, Louvre'i vastas. Tegelikult ega ikka ei asu küll. Oli väike tõesti, seda pean ma tunnistama, ainult et ma tean, et on veel üks pisem hoone... üsna meie kodu juures. Aga noh, mis siis, tore oli.

Pärast lontisime niisama ringi ja tõdesime, et nii pagana palav on, et terve Pariis on välja surnud. Kui me kohvikusse istusime, nägime me tunni ja veerandi jooksul mööda käimas tervelt nelja neegrit, kahte pilusilma, kahte araabia jõmpsikat ja ühte prantsuse vanatädi; kohvikus istus peale meie veel tervenisti kaks mösjööd. Ja see oli nagu PÄRIS-PÄRIS kesklinnas, kus tavaliselt on tänaval laveerimisega raskusi. Ma ei saa aru. Tavaliselt on prantslastel puhkus juulis-augustis. Kuhu nad nüüd siis kõik kadunud on? Isegi turiste oli vähevõitu, ometigi on pühapäevane päev... Kummaline.

Igatahes, aga kuna iga liigutus on tõesti äärmiselt raskendatud ja võtab sada korda rohkem energiat, kui muidu, siis ega me väga kaua jaksanudki jalga jala ette tõsta. Nagu näha, jõudsin ma nüüd koju ja kavatsen täna kahe raamatuga, mida ma tegelikult majanduseksamiks õppides alustasin, lõpparve teha. Jee. Tore. Mulle meeldivad need mõlemad, aga ma ei jõua ära oodata, kui saan järgmisi ka alustada... Mul on nimelt palju põnevaid trükiseid käepärast, aga ma üritan korraga mitte üle nelja raamatuga tegeleda :D

Aga üleüldises plaanis peab mainima, et ma olen tõeliselt rõõmus, et keegi mulle actually tõesti näiteks majandusgeograafiast loenguid pidas. Selles mõttes, et see oli tõesti väga huvitav ja ma sain kõvasti targemaks ka - iseseisvalt poleks mul kunagi olnud piisavalt viitsimist, tahtmist ja julgust sellega tegeleda. See on ikka piisavalt keeruline, et sellest iseseisvalt mingit ülevaadet saada, lisaks on raske tegelikult arugi saada, kui oluline see teatud aspektidest on. Nii et ma lõpetan praegu suurima heameelega neid raamatuid ja olen jube õnnelik, et mul nüüd globaliseerumisest, finantsvoogudest, igasugustest ülemereettevõtetest, maakasutuse printsiipidest, kinnisvaraturu põhimõtetest, investeeringutest ja kasvõi tervishoiu, hariduse ja hügieeni seisukohalt võetuna maailma hetkeolukorrast ja selle kujunemisest mingigi aim on. Palju loogilisem näib nüüd kõik. Vahva! Sama kiidukõne käib loomulikult kasvõi näiteks selle keskkonnaloengu kohta, aga see on märkimisväärselt loogilisem ja sellest räägitakse ka üsna palju - vähemalt siin (alles eile avastasin suure bioturu, biopoode on üksjagu ja alles hiljuti oli terve développement durable'i kuu, mille jooksul olid ajalehed rohelist juttu paksult täis) - nii et see ei pakkunud mulle siiski NII palju üllatusi.

Kui jutt juba sellele läks, siis veel üks asi, mis mulle siin Prantsusmaal võetud ainetest kohutavalt palju uusi teadmisi andis, oli eelmise poolaasta ruumianalüüs. Ja siis loomulikult too Prantsuse kultuuri aine on ületamatu infoallikas - seda siiani. Ma poleks ilmselt ealeski elus NII palju prantsuse filme ära vaadanud ja prantsuse 20. sajandi poliitikast, sündmustest, rahutuste telgitagustest - ja loomulikult STREIKIDEST nii palju teada saanud, kui ma poleks seda aastakest siin Pariisis veetnud :D Streikidest rääkides, järgmine nädal on jälle üks. Osad loengud jäävat väidetavalt ära ja St. Denis kavatsetakse blokeerida. Minu ained peaksid siiski toimuma (parem oleks) ja neljapäevane eksam on IFU-s, mis tavaliselt on siiani streikidest kõrvale jäänud... Hihii. Prantslased.

OK. Aga ma nüüd siis pöördun oma raamatute juurde. Triin asutab end lennujaama emale vastu minema, nii et ma arvan, et mul on umbes kaks tundi segamatut keskendumisaega. Pärast seda on mingi tõsisema kirjanduse lugemisega ilmselt kergeid probleeme... Õhtuks on mul seega ette nähtud neli prantsuse filmi, mis tahaks ära vaatamist :D:P

POSTSCRIPTUM: palju õnne kõikidele emmedele - minu enda emmele ja siis kõikidele värsketele mammadele ja varsti emaks saajatele ka!

Palav on

Kurat, terve talv otsa oli meil kodus nii külm, et me kütsime vahetpidamata, teipisime aknad kinni, tihendasime uksi ning magasime täies mundris... NÜÜD on siis nii palav, et kogu aeg on selline vastikult kleepuv tunne, hingata nagu midagi ei ole, aken on pärani ja radiaator juba nädalaid tagasi välja lülitatud - aga kasu ei midagi. Tähendab, üks põhjuseid on ilmselt selles, et akna lahtitegemisest on teoorias kasu ainult siis, kui väljas külmem oleks...

Miks ei võiks inimeselaps mõnikord millegagi rahul olla? :D Ei, tegelikult ma ei vingu. Vist. Eriti vähemalt mitte. Ma konstateerin fakti. Ja ma olen jube rõõmus, et meil on palav, aga teile lubas lumelörtsi :D

Ja siis veel: küll mulle mõnikord käib närvidele verbaalne kõhulahtisus!

Lallud on vässu

Oeh. Küll sai täna palju kilomeetreid läbi marsitud :D Viimasel ajal olen ma üldse jube palju kõndinud. Versailles's tuuritasime neljapäeval ikka kilomeetreid ja kilomeetreid eksole. Noh, täna jälle. Aga sellegipoolest oli tore päev.

Kõigepealt selgus, et République'i platsi ümbruses on mingisugune antiigilaat ja täika. Läksime Triinuga sinna patseerima ja itsitasime kenasti pihku kõige selle üle, mida prantslased müüvad ja ostavad. Näiteks oli neil seal terve lett erinevaid korgitsere. Teine lett vanu portselanist uksenuppe - selliseid, mida keerates nagu link lahti läheb, eks. Üks onu müüs sadade kaupa Maod kujutavaid propagandaplakateid - originaale, selliseid, mis kuskil Hiinas seina peal on rippunud - neil oli riiklik pitser peal ja vihm oli neid siit-sealt räsinud jne jne jne. Heheh. 40 euro eest oleks endale Mao ja punaarmee seinale saanud soetada :D Aga selle asemel tegin ma diili ühe juveeliäriga, kus lõpuks üks tädi nõustus mu sõrmusele, millest ma kunagi ühe kivi ära kaotasin, uue kivi panema. Ta oli küll kergelt pettunud, kui ma ütlesin, et ei taha teemandit, vaid lihtsalt klaasi, aga no see selleks :D Järgmisel nädalal saan siis sõrmuse kätte. Selle teo üle olen ma igatahes ülimalt uhke - ma olin juba mitu kuud mõelnud, et peaks mõnesse juveeliärisse sisse astuma.

Siis võtsin kätte ja tahtsin Fragonard'ist endale kreemi osta. Puhh. Enam kunagi ei lähe ma sinna üksinda laupäeva hommikul. Terve see pood oli vene prouasid täis, kassasaba ulatus pea uksest välja ning ükski müüjanna ei teinud minuga tegemist, kuna suured rahakotid vajasid esmatähelepanu. Urr. Nii läkski, et ma tegin sealt nördinult ilma kreemita sääred. Ise teavad! :D

Edasi liikusin Citroeni parki - see on vana Citroeni tehaste koha peal Lääne-Pariisis ja selline ultramoodne - väidetavalt. Kuskilt raamatust lugesin ma kunagi eriti uhket definitsiooni, et see kombineerivat nimelt suurepäraselt ultramodernset aiakujundust prantsuse klassikalise pargistiiliga. Hihii. Noh, minu meelest oli see tõeline Pärnu rand - nagu see meil seal muuli kandis on. Ainult liiva ei olnud. Oli võsa, mis koosnes enamasti bambusest ja pilliroost, üksikutest kibuvitsapõõsastest ja mõnedest suurematest puudest... ja siis olid suured muruväljad, mis olid paksult päevitajaid täis. Ja kui senini olen ma Pariisi parkides näinud vaid siiski riiete väel päikese käes lebavaid inimesi, siis seal oli tõesti nagu rand - bikiinid ja puha. Üks suur sillutatud plats oli ka, kust umbes 30 purskkaevujuga välja paiskus - ning hoolimata suurest keelusildist, oli nende vahel oma paarsada trikoodes jõmpsikat, kes seal jooksid, hüppasid, palli mängisid ja üksteist veega pritsisid. Ühesõnaga - neil tundus äärmiselt lõbus olevat. Aga üldmulje oli siiski 99% rannalik.

Mis veel - selles pargis asus suur õhupall, millega kõik soovijad 10 euro eest sõita saavad ja õhust Pariisi vaadet nautida võivad. Minu meelest jube geniaalne! Täna oli tuul ja seega olid sõidud tühistatud, aga ükskord tahaksin ma sellega siiski sõitmagi minna! Õhupalliga, mõtelge!!!

Citroeni park asub muide Javeli RER-i peatuses. Hiljutisest keskkonnaeksamist mäletan ma seda, et mingi tüüp avastas seal 1834. aastal kloorivee - mis prantsuse keeles ongi javel. Huvitav, eh? :D Rääkides avastustest, mina avastasin seal, mis vahe on sorbetil ja jäätisel. Einoh, loomulikult ma tean, milline nende maitsevahe ja väljanägemise vahe on, aga PÕHIMÕTTELISELT... Ühesõnaga, kui ma parajasti sorbetisabas seisin, tuli minu taha üks kena elegantne neegritädi kahe pisikese tüdrukuga, kes tema käest muuhulgas küsisid, et mis see sorbett siis õigupoolest on. Tema siis vastas lastele nii: "Sorbett on külmutatud maiustus, mis ei ole tehtud piimast ega koorest, nagu jäätis, nii et see pole südamele nii kahjulik ega rasvane; see on tehtud päris tõelistest puuviljadest ja marjadest ning juurde on lisatud suhkruroost pressitud vett." Ma ei tea, kas lapsed sellest päriselt aru said, aga minu jaoks oli selline ÕS-i definitsioon küll päris valgustav :D Igatahes... aga jäätis maitseb mulle siiski rohkem.

Olgu. Edasi kõndisin ma veel pool Pariisi läbi - täpsemalt öeldes Boul'Michi juurest jala koju - pool teed seejuures veel toidukottidega, sest ma tahtsin vahelduse mõttes teisest supermarketist süüa osta (ja nagu alati, kui minna poodi ühte asja ostma, tuleb sealt lahkuda kahe kotitäiega...). Kokku sai täna marsitud... oma 10 kilomeetrit ehk ikka. Aga endiselt on ilgelt ilus ilm ja ma tegin oma jalutuskäigul üksjagu tähelepanekuid, nii et lõbus oli :P Hurraa.

Nüüd kavatsen ma mõnda raamatusse süüvida.

Lubatud pildid

Niisiis, siit tuleb nüüd hunnikus pilte. Paluks ainult täheldada, et Emilia käest saan enda fotod kätte alles siiski järgmisel nädalal, seega saate te suurema osa neid pilte, mis puudutavad emme külaskäiku, Egiptust ja võib-olla midagi muud ka, natukene hiljem. Siin on teile seniks aga fotojäädvustused Rouenist, Pariisi eri nurkadest ja Versailles'st.

Ahjaa, seda tahtsin ka veel mainida, et täna selgus, et ilmselt lõpeb mu kool 20.juunil. Mis on päris tore, siis saab 21. juunil käia linnas viimast korda ringi ja pakkida, süüa viimane kebab, juua lemmikkohvikus viimane vein, tõmmata viimane vesipiip, viimased rahad laiaks lüüa jne jne jne :D Kurb. Nuuks-nuuks.

Et alustada algusest: kaks pilti on mul teile praegu siiski ka sellest, kuidas emme siin oli. Ehk siis: filmiplakat meie kriminaalsest käigust Eiffeli torni tippu ning meenutus mõnusast ägedast ilusast Väike-Ameerikast...

Siis, tolle käigu ajal surnuaeda, kus ma seda iidset vanatoid kohtasin, kes mulle seal pika tuuri korraldas lõppeks... Noh, sellele hauale sattusime me just toona peale. Mõni on ilmselt vampiiridesse ja zombidesse päris kõvasti uskunud :D Pimedas oleks sellisele hauale küll vist päris hirmus peale sattuda...

Edasi: ROUEN

Seda ma juba mainisin ka kuskil, et Rouenis saime me tõelise vahvärgimürgituse. Aga iseenesest on see ju ilus. Mulle meeldib. Eriti veel ilusate lilledega ja suurepärase ilmaga :D

Ja lisaks vahvärgile on neil rabavas koguses gootikat. Tähendab, neil on lisaks katedraalile veel kolm uhket gooti kirikut, mis kõik kuskil mujal linnas tõeliseks kassahitiks osutuks ja mis on kõik ka väärt katedraalid olema... aga kuna nad on Rouenis, siis on nad lihtsalt kõrvalisse rolli taandunud. Tegelikult ei tahtnud ma aga mitte sellest rääkida. Tahtsin rääkida sellest, et lisaks neile gooti kirikutele, mille olemasolust mul loomulikult elav teadmine oli, avastasime me mingisuguseid gooti varemeid ka nii, et tapab...

Sihuke asi oli muuseumis. Põhimõtteliselt nagu liikluseski need ümmargused peeglid, ainult et siin oli terve käänuline koridor triibuliseks võõbatud ja peeglisse vaadates tuli sellest säherdune spiraal välja. Geniaalne minu meelest.

Olgu. Roueniga saime ühele poole. Niipaljukest, kui mu ettenähtud üles laetavate piltide arv lubab.

Edasi siis Pariis. Rääkisin teile mitut puhku lesilatest. Siin teile jutu kinnituseks Buttes-Chaumont'i park ühel kenal laupäevasel pärastlõunal paar nädalat tagasi:

Ja sama päeva õhtu päädis Montmartre'il. Hihii. Peale umbes kolmekümnefotolist katsetuste seeriat, kuidas kergelt vindisena ja ise ühe käega pilti tehes kolm tüdrukut ja ühe kiriku kaadrisse saaks, jõudsime säärase tulemuseni (polegi väga hull, peate tunnistama!):

Hmm. Siis rääkisin teile, et käisin ükspäev botaanika- ja loomaaias. Heh, küll on tore, nad on siin ikka kõik asjad jube pisiasjadeni läbi mõelnud. Kui muidu on nende karussellide nimi reeglina Verne'i karussellid ja neil on Jules Verne'i raamatutest võetud tegelased ja aparaadid sõidukiteks (à la Nautilus jne), siis on ka erandeid. Loomaaias oli näiteks säärane erand :D

Ühes teises pargis jalutades jäime Emiliaga ammuli sui vahtima. Sihukene paarikene tegeles agaralt ilmselt fokstroti õppimisega. Ilma muusikata. Aeglaselt ja mõnuga.

Siis turnisin Sacre-Coeuri tornis, mäletate? Sealt avanes selline vaade. Väike-Ameerika on see seal keskel siis. Hihii. Nummi.

Ja suurest autoportreede pildiseeriast jäi nii minu kui Liisi valik lõpuks nende kahe peale:

Araabiamaade kultuurikeskusest ainult üks pisitillukene fassaadidetail teile praegu (seest tehtud, saate isegi aru):

Ning lõpetame siis Versailles'ga.

Piknikku pidasime koos mustmiljoni prantsuse perega suure kanali ääres. Lossi poole ei saanud pildistada, see pagana päike jäi ette :D Aga üldiselt oli terve kanali äär mõlemas suunas säärane: kõik sõid-jõid, päevitasid, käisid paatidega sõitmas... ja oi, kui palju jõmpsikaid seal oli. Enamik neist olid väga hästi kasvatatud ja nunnud; üks pooleteiseaastane südametemurdja käis meiega tutvust sobitamas ja puha... Kohe aru saada, et prantslane - juba hällist saadik asub tüdrukuid jahtima.

Ja meie kõrvale seadsid end sisse üks pisike õde-venda, kellest võis arvata, et nad see kevad esimest korda õue lasti. Küll nad jaksasid mürada ja oma issi otsas trampida :D Too vaeseke oli nendega mõnikord ikka väga hädas. Aga väga lõbus oli neid vaadata :D ja tõele tuleb au anda, see issi oli ka pühaku kannatusega :D

Akendest sai korraks juttu tehtud:

...ning purskkaevudest ja muust ka:

See siin on siis Emilia:

Siin on tegu Emilia päikeseprillidega, millel oleme mina ja Ramona - ainult et no ma ei saanud midagi parata, mul oli ju vaja näha, mida ma pildistan, eksole :D

Võrdluseks, kui palju tüütum koht välja näeb, kui purskkaevud EI TÖÖTA: siin on samast kohast tehtud pilt ajast, kui ma veebruaris Versailles's käisin - ning teine eilsest päevast...

Ja lõpetuseks üks vikerkaar Neptuni purskkaevu kohal :P:D

Korstnapühkija

Ma ei saa aru. Eile hommikul kell pool seitse meie aja järgi helistas mulle keegi mees ja küsis, kas mina olen Ardo. Kui ma talle unise peaga vastasin, et tal on vale number, seletas tema veel täie kindlusega, et ei-ei, see peab ju Ardo telefon olema. Daa, geenius :D

Täna hommikul kell pool seitse meie aja järgi helistas mulle keegi mees (hääle järgi võis ka sama eilne tegelinski olla) ja ütles, et ta tahaks ikkagi lõpuks seda korstnapühkijat kätte saada. Selle peale sain ma küll tigedaks. No palju võib! Kurat, kell pool kaheksa Eesti aja järgi helistada on ka kergelt varavõitu, aga kell pool seitse mind juba teist päeva maast lahti kupatada...

Kui keegi mulle homme helistab ja ütleb, et öökull tegi ta korstnasse pesa ja tal on ruttu korstnapühkija Ardot vaja, siis ma selle vaese isiku trummikilede seisukorra eest küll vastust ei tahaks võtta.

Aga korstnapühkija mainimine andis mulle mõtte. Vat, mu läpakas on viimasel ajal eriti tihti hakanud üle kuumenema ja end välja lülitama, eksole. Noh, ma otsustasin ka siis lõõripuhastajat mängida ja puhusin hommikul käepäraste vahenditega selle ventilaatori ise läbi. Puhtamaks ta sai, sest meeletult suur tolmupahvakas lendas sealt lõpuks välja. Ja ta enam nii palju ei mühise ja muusika kuulamise peale ei läinudki meeletult kuumaks. Ma ei julge veel väga rõõmustada, aga iseenesest kõlab päris hästi...

Kuid et täita eile antud lubadus, lähen ma nüüd ja lasen pildid plaadi peale panna, siis ootab mind ees paar tundi raamatukogus, õhtune loeng ja pärast kõike seda võite mõningaid illustratsioone ka näha saada :P

Purskkaevudest ja Depardieu'st

Mõeldud, tehtud. Peale mõningasi hommikusi asjatoimetusi saime Emilia ja Ramonaga kokku, istusime rongi peale ja tuiskasime Versailles'sse. Ilm oli pööraselt soe ja lisaks tuleb välja, et täna oli riigipüha ka. Euroopa päev nimelt. Poed olid kinni, koolid ka. Prantsuse värk. Esmaspäeval on ka püha, teadmata puhul.

Noh, hurraa. Kui muidu on Versailles' parki tasuta sissepääs ja ainult lossi külastamiseks tuleb seista paaritunnises sabas, siis riigipühadel ja suvistel nädalavahetustel on parki ka pilet vaja lunastada - teate miks? Sest siis pannakse teatud kellaajal purskkaevud tööle. Neid on seal pargis teatavasti ropult palju. Noh, ja saateks mängitakse kohutavas koguses klassikalist muusikat. Louis XIV ajast, eks. Niisiis... Üllatus-üllatus. Aga ega me ometi tagasi hakanud tulema, ostsime siis kuue euro eest pileti ja läksime asusime oma piknikku pidama. Sõime, jõime ja olime rõõmsad. Avastasime, et rääkigu statistika, mis ta räägib, aga pole võimalik, et Prantsusmaa iive negatiivne on. Terve see hiiglasuur park oli täis pisikeste lastega perekondi. Kõigil oli kaks-kolm titte kaasas... ja loomulikult kohutavas koguses mänguasju, et neil lastel tuju ülal hoida. Ei ole ikka kerge lapsevanem olla.

Kui kõht täis, mõtlesime, et lähme jalutame siis sinna kuninganna talumajapidamise juurde ka uuesti. Tegimegi seda... oma kena tunnikese jalutasime sinna, see ju kaugel pargi otsas. Ja siis selgus, et kahe eesli ja kolme sea nägemise eest tahavad nad veel lisaks 9 eurot. Täitsa hull värk. Lisaks sellele, et niikuinii parki üldtasu oli, on nad suvisel perioodil aia eri nurgad ka maksustanud. Pagana majanduslik mõtlemine. Noh, jäigi meist siis sinna minemata. Käisime seeasemel hoopis mööda parki ringi ja pildistasime kõik purskkaevud üles. Eriti vinge oli küll, tõesti šeff. Päike oli ka hästi intensiivne, nii et igal pool oli vikerkaar... Jube ilus. Ma tean, ma luban seda tihti, aga ma homme lasen kaardilt pildid plaadile panna, siis panen teile siia pilte ka. Mul on juba igavesti palju kogunenud neid pilte, mida ma tahaks näidata nimelt :D Emme siinkäigust ja siis Montmartre'i tornist, koolist ja tänasest Versailles'st, Rouenist ja igasugustest asjadest :D Aga ma luban, et ma homme teen seda :P Vaatasin just selle filmi ära, mis vaja oli, nii et selle arvelt on mul nüüd homme enne kooli aega fotopoest läbi käia. Homme õhtul saate suuremas koguses pilte. Arvatavasti kogu mu maikuu üleslaadimise limiidi jagu :D

Filmist rääkides - Depardieu jah. Noh, ei, hoolimata mu (kuulujuttude tekitatud) esialgsest vastumeelsusest selle filmi vastu ("Buffet froid") pean ma selle lõpuks ära vaadanuna tunnistama, et see oli hullult äge. Sürr film jah, aga see oli jube vahva. Tõeline must huumor ja lahe dialoog. Ja laipu lendas ees ja taga. Täiesti süüdimatult. Hihii. Ja Depardieu oli noorena täitsa kompu :D Mähh. Aga tegelikult lootsin ma arvuti mälu juurde saada ja selle filmi ära kustutada, aga see oli nii vahva, et mulle näib, et ma ei raatsigi seda ära kustutada kohe. Nätsasiisnüüd. Pagan. Noh, mida iganes, Kui keegi prantsuse keelt jagab, siis ma võin lahkelt seda filmi soovitada. Põnev on. Tegelikult on mul inglisekeelsed subtiitrid ka. Aga nojah.

OK. Aga ma siis nüüd asun sellest esseed kirjutama. SEE ei ole just eriti lihtne sellise filmi kohta, aga tant pis.

Bonne nuit ja homseni siis.

PS: ja hilinenult head Euroopa päeva teile kõigile. Mida see siis iganes ka tähendama ei peaks.

28

Täna oli jälle 28 kraadi. Niiiiiiii tore! Ja ma tegin ära ilgelt palju asju, mida ma pikemat aega olin edasi lükanud ja mida ma lihtsalt veel polnud teinud. Näiteks käisin üle pika aja postkontoris igasuguseid asju ajamas (meie nuka peal olev postkontor on remondist lahti juba mõnda aega, päris mugav) ja paljundamas/printimas, saatsin mitu-setu asja laiali, koristasin kapi ära, eksisin jälle Odéoni metroopeatuses ära (krt, ma ei saa aru, mitte ükski jumala kord ei õnnestu mul sealt kuskile normaalsesse kohta jõuda, kuigi ma olen mingi tosinajagu kordi seal juba õnne proovimas käinud. Ma lihtsalt EI SAA ARU, kuidas pagana päralt see platsikene kogu ülejäänud Pariisiga seotud on. Tähendab, loomulikult jõuan ma välja kuskile, kust ma aru saan, kuhu edasi minna, aga ma lihtsalt ei suuda sealt mitte kunagi kohe algusest peale õiges suunas liikuda ja teada, kuhu ma lähen), vaatasin Luxembourg'i pargis fotonäitust kolmekümnest maailma viimaste aastakümnete kõige emotsionaalsemast hetkest (väga äge näitus!), siis jäin metroosse kinni, sest keegi hoidis puupüsti täis rongis kogemata käsipidurist kinni, rong jõnksatas, tema tõmbas seda pidurit... ja siis jäi rong tunnelisse seisma ning jebla oli nabani! Geniaalne.

Homme pidime Emilia ja Ramonaga minema Versailles'sse - ilmselt viimast korda, sest siis on seal kõik aastaajad ära nähtud. Nojah ja Emilia sõidab üleüldse järgmise nädala lõpus juba Rumeeniasse tagasi, sest IFU loengud lõppesid ju ära, St.Denis'st ta midagi ei võta, aga tema vaeseke peab seevastu hakkama Rumeenias ka eksameid tegema ning suvel seal baka ära lõpetama. Edu, pole midagi öelda.

Aga ma lähen hakkan jälle aktiivseks. Kõht on tühi, üks raamat tuleb reedeks läbida, paar teksti tuleks üle käia ja üks film tuleb ära vaadata, millest ma pean reedeks essee vorpima. Depardieu'ga sürr film pidi olema. Oh seda õudust... Ma ei ole just sürruse fänn...

Õhtu nagu filmis

Njah. Peale erinevaid kogunemisetappe maandusime me lõpuks viie eesti tüdruku suuruse kambaga ühes Montmartre'i kohvikus, mida ma küll alati vaadanud olen, aga kuhu ma veel kunagi sisse ei olnud astunud. Üks eestlane käivat seal nimelt aeg-ajalt laulmas ja sedakorda kutsus ta meid publikuks kaasa. Noh, tegelikult oli nii, et seal ei ole ühtegi lauljat, aga osad püsikunded, kelle nad on ammu välja valinud, kelle nad siis lihtsalt klaveri juurde nurka laudadesse paigutavad ja siis käib mikrofon nende vahel kogu ringi, kaks pianisti on ka ning käib pidev šansoonide üürgamine. Ei, päris äge oli! Kuna see E tundis praktiliselt kõiki neid baaritegelasi, siis need käisid kõik meiega juttu rääkimas, pannkook oli hää, vein ka (kuigi lõppeks juhtus nii, et me jõime terve õhtu peale viie peale kolm klaasi veini! Ei tea, mis juhtus... :D) ja miljöö oli selline hästi äge. Stepptantsu tehti seal vahepeal laudade vahel ja vahepeal laulsid need ettekandjad tüübid ka, neil oli kõigil selline mõnus sametine hääl, et kohe vinge. Eriti ühel mingil araabia päritolu kutil. Ja kõik nägid välja nagu kuskilt vanast prantsuse filmist. Enamasti vanamehed - ja üsna inetud, selliste suhteliselt prantslaslike grotesksete rõhutatud näojoontega, aga jube sõbralikud ja intelligentsed... Üks meenutas kohutavalt Jeremy Ironsit, nagu too seal "Lolitas" oli. Üks teine meenutas mingit iidset prantsuse filmitähte. Ühesõnaga, äge oli.

See on nüüd möödas

Päris riigieksami tunne tuli lõpuks peale. Kuus tundi järjest kirjandivormis eksameid kirjutada jutti. Võõras keeles. Jõle minu mõistusega mittehaakuvatel teemadel. Pea auras lõpuks otsas ja ma ei suutnud enam üldse üheski keeles mõelda. Euthropisation või euthropation või euthropitation või euthropie või euthropatisation või euthropition või kuidas - isegi sõnakujud ei tulnud enam meelde. Päris naljakas :D

Ei, tegelikult arvan ma, et majandusgeograafia läks enam-vähem hästi vist. Tekstipõhine kommentaar ja polnud nagu väga hull, kuigi samas kõik pärast ohkisid, et oi kui jube. Huvitav, kas ma sain millestki valesti aru ja tegelt oli nii keeruline???

Muuseas, see õppejõud ei olnudki kätte saanud mu seda ülesannet, mis ma talle kooli postkasti jätsin. Ta nüüd käskis selle välja printida uuesti ja talle POSTIGA koju saata. Triin pidi juba mingi aeg tagasi oma õppejõududele postiga esseesid saatma, nüüd on siis minu kord. Ülim!

Teine eksam... Oi, hull värk. Krt, see keskkonnaonu oli teinud kümme küsimust, millest tuli teatud alustel valida 6. Ja kõik need kuus olid väga hirmsad.

Lihtsalt teile aimu andmiseks: mina vastasin järgmistel küsimustel:

1. Poliitilikute väljapakutud lahendused kliima soojenemise vastu võitlemiseks - poliitilised ühendused, seadused ja eesmärgid globaalsel, Euroopa ja riikide tasanditel - erinevad poliitikad ja põhisuunad (Nagu tõesti, mis aastal kes mida seadustas... Urr)
2. Vesi ja urbanism: Kuidas suurendab urbanism üleujutuste ohtu? Kuidas uued urbanistlikud lahendused seda riski vähendama peaksid? Kuidas võiks veekogude kohta käiv seadusandlus generaalplaanil välja näha? (No anna olla, no enam jaburamat küsimust ei saa olla...)
3. Prügi: erinevate territoriaaljaotuste osakaal ja tegevusalad prügikäitluses (kommuunid, kommuunidevahelised organid, departemangud, regioonid)
4. Müra: Mis on müra, miks see subjektiivne on - näited. Mida kehtestas 2002. aasta Euroopa direktiiv kommuunidele ja kuidas see ellu viiakse? (No see oli kõige normaalsem küsimus üldse)
5. Õhusaastus: Õhusaastuse erinevad skaalad. Kirjelda eri mehhanisme ja põhilisi pollüante ning nende tekitatavaid põhihädasid. (Ma vihkan keemiat. Endiselt.)
6. Quartiers durables: millised on printsiibid? Näited. Millised on nende kvartalite piirid?

Ülejäänud küsimused olid lihtsalt üldse võimatud. Masendav. Noh. Ja suurim probleem oligi tegelt see, et ma ei suutnud enam lõppeks õigeid termineid välja nuputada. Eks ma siis kirjutasin naljakaid asju kokku. Ja see vee küsimus oli üleüldse neetult segane, muudest ma veel midagi oskasin öelda, aga seal sai küll puhast möla aetud vist... Jõõõõõõõõleeeeee.

OK. Aga me lähme nüüd siis kohvikusse seltskonnaga.

Juhtus see, mis juhtuma pidi

ALATI, kui ma õppima hakkan, saab mul kollane marker tühjaks. Kui tüütu!

Aknainimesed

Jah, näha on, et ma peaksin õppima :D Tegelen absoluutselt kõige muuga, mis aga distraktsiooni pakub :D

Ei, ma olen lihtsalt juba mitu päeva mõelnud, et prantslased on ikka tõelised aknainimesed. Eile istusime Emiliaga ühel pisikese platsi kohvikuterrassil ja sõime jäätist, samas kui selle platsikese kohal oli alati vähemalt kolme akna peal keegi lösutamas ja välja vaatamas. Noored inimesed seejuures, mitte naabrivalve- ja klatšieesmärgil aknast välja põrnitsevad vanamammid. Või näiteks viimati, kui piibutamas käisime - sama lugu - kohviku taga oleva kortermaja eri korrustel oli päris arvukalt siluette, kes üksinda nukralt aknast välja passisid. Pikalt ja kaua. Ning kui näiteks kolmanda korruse tibi ära läks, tuli neljandal korrusel keegi aknale... jne jne jne. Kuna kodus on mu voodi ka nii paigutatud, et sellest paistab 25 vastasmaja akent - ja siis veel kuus, kui ma end natuke liigutan - tuleb tõdeda, aknad on prantslaste jaoks megaolulised. Esiteks sebivad nad kogu aeg nende luukidega. Meil on ka ideeliselt allalastav luuk, aga mina pole seda küll kunagi puutunud - esiteks ma ei saaks siis kuidagi hommikul üles, kui toas kottpime oleks, teiseks on see üks igavene tüütus :D Aga nemad ikka ja alati - hommikul lahti, pärastlõunal päikese eest koomale, siis uuesti lahti, õhtul päriselt kinni... Siis, prantsuse aknad on hästi kõrged, eks, nagu rõdud põhimõtteliselt - igal hommikul näen ma konstantselt kahte vanatädi rõdule tulemas (asi on selles, et nemad on ainsad, kes tõusevad sama hilja kui mina; ülejäänud prantslased teevad seda kõike kell pool seitse) ja lilli kastmas, ringutamas, siis hääääästi kaugele tänava kohale kummardumas ja midagi uurimas. Päeva jooksul teevad nad veel miljon korda akna peale asja - küll tolmutuusti tolmutama, küll riietudes taevasse vahtima, küll ma ei tea, mida tegema. Ja siis teevad nad veel pidevalt akent lahti ja panevad kinni. Lihtsalt ilma mingi põhjuseta.Vähemalt viis korda päevas. Näed, praegugi pani üks tädi jälle oma akna kinni ja passib nüüd seal akna taga, telefon käes. Ja vahib mulle otsa. Alles ta tegi selle lahti, nii et kardinad lehvisid, ma nägin küll :) Ahjaa, ja nad pesevad ka aknaid vähemalt kord nädalas. Eriti aknapesuline on päris kohe vahetult meie akna vastas oleva korteri vanapaar - nad teevad seda näiliselt peaaegu kordamööda ja minu meelest on neil võistlus, kes saab nädalas tihemini aknaid pesta... Praktiliselt iga kord, kui ma aknast välja vaatan, on nad jälle selle kallal ametis. Aga ma arvan, et tädi on vist võistlust võitmas, tal on õnnestunud mulle mõned korrad sagedamini silma jääda... Kardinaid prantslastel ka peaaegu pole - või kui on, siis sellised mitte tüllist, aga pigem nagu hästi kergest valgest musliinist või ma ei tea millest - sellised voogavad, õhukesed, läbikumavad... Noh, ühesõnaga, sellised, et need võimalikult uhkes kaares lendleks, kui aken lahti on! See on minu meelest nende kardinate mõte, sest muud nad küll ei tee - läbi näeb neist päris hästi. Pimendamiseks on neil luugid, selleks pole kardinaid tarvis.

Aga olgu, ma nüüd pööran oma pilgud aknalt uuesti konspektidesse...

Sink

Oi, ma olen sõnatu.

Ajasin Triinule ka singiisu peale. Sellel tuli eile üks sõbranna külla Eestist (jälle jah :-S) ja Triin lasi siis oma emal sellele sinki kaasa panna. Noh, meie siis unistame, et saaks korralikku kodust sinki käntsaka. Lõpuks raporteeris ema Triinule, et pani kuus sinki tüdrukule kaasa, mille peale meie läksime näost kaameks... Ettekujutuse järgi pidi seda päris palju olema. Aga noh, mõtlesime, et olgu, sööme end singist roheliseks, et enam ei tahaks enne kojuminekut.

Noh. Kuus sinki tähendab siis kuut vaakumpakki viilutatud fileedega, mis on VEEEEEEEEEEL pisemad ja õhemad ja mõttetumad kui siinsed. No tule taevas appi. Nagu mis mõttes!?!?

Pettumus.

Olgu, asi ei ole nii hull, et ma ei saaks ilma singita veel kaks kuud hakkama. Saaks küll, vabalt. Aga vaadake, kui juba on tekkinud LOOTUS... Äh, no ei, tore nali küll ikka :D Olgu. Mis siis ikka. Ei, ah, põrgusse, ma ei ole singiisusse suremas, eksole, nii et pole hullu :D Aga lihtsalt naljakas on :D No tõepoolest noh...

Oi, jälle olen ropult palju targemaks saanud :P

Ossa raibe, kus ma täna jälle arenesin. Ma ei või kohe...

Esiteks sain ma teada, kuidas üleüldse laevad kanalitel sõidavad, kui neil kanalitel eri juppides veetase erinev on ja mingid lüüsid või väravad või whatever imeasjad seal vahel on. Oma silmaga nägin, kuidas üks suur lõbusõidulaev St. Martini kanalist Seine'i jõkke kimas, kuigi kanali veetase oli oma paar meetrit jõe omast kõrgemal. Aga vot, ühest otsast pandi väravad kinni, teisest lasti vesi välja, kuni veetase oli ühekõrgune, siis tehti väravad lahti ja läkski... No ma saan aru, et loogiline võib-olla, aga vaadake, mina olen humanitaar. Ma alles hiljuti käisin piki seda kanali äärt jooksmas ja mõtlesin, et misasja need kuradi raamatud kõik patravad, siit ei saa ükski laev sõita... Näed, aga tuleb välja, et saabki. Äge.

Siis käisime me Emiliaga Araabiamaade kultuurikeskuses. Raamatupoodi tahtsime ja katusele vaadet vaatama ja niisama ka maja nurgataguseid uurida, sest see on Jean Nouveli tehtud. Päris äge oli. Raamatupood oli suur... aga mitte eriti asjalik minu meelest. Igatahes ei tekkinud mul seal mitte vähimatki kiusatuseraasu, mis, nagu te kõik teate, on minu puhul märkimisväärne. Hmm, keskuse katuserestoran oli nii šikk, et me tegime ruttu vehkat - ikka valged tärgeldatud maani linad, neli kahvlit, kaks lusikat, kolm nuga, viis klaasi ja kogu kupatus keset lauda jne... Lihtsalt vaateks mõeldud katuseterrass oli loomulikult meie saabumise puhul kinni. Aga natuke nägi sellegipoolest ja ikkagi oli äge.

Avastasime sellise toreda asja, et... Vaadake, mööda Seine'i jõge läheb igal kaldal kaks teed. Ülemine, põhitee, ja alumine, päris kaldapealne tee. Mõlemat mööda sõidavad tavaliselt autod ja mõlema ääres on kõnniteed. Aga nädalavahetusteti on alumine üldse autoliiklusele suletud ja see on terves pikkus jooksjate, koerajalutajate, päevitajade, piknikupidajate ja muidu toredate inimeste päralt. Tõsiselt äge. Minu meelest see on päris õige mõte. Niikuinii on nädalavahetusel liiklus hõredam ja siis on jooksjatel ja niisama kohalikel ka kuskil patseerida - normaalsed tänavad on juba paksult turiste täis. Me kõndisime Emiliaga ka päris pikalt mööda jõge, sest me otsisime nimelt ühte tundmatut vabaõhuskulptuurimuuseumi, mis pidi KUSKIL jõe ääres olema. Lõpuks leidsime ta üles ka, aga ega ta suurem asi polnud. Selgus, et ma olin seal juba enne käinud, aga ma ei teadnud toona, et see muuseum peaks olema.

Oot, ja üks asi oli veel, mis minu meelest väga äge ja põnev oli... Kurat, nüüd läks korraks meelest ära. Noh, igatahes. Siis ma käisin esimest korda Hägen Dazsis jäätist söömas (või kuidas iganes seda ka ei kirjutata). Siiani olin ma seda ketti lihtsalt põhimõtte pärast vältinud; edaspidi väldin ilmselt rahakoti pärast, aga jäätis oli igatahes päris hea. Kas nüüd nii palju parem kui mujal, et selle eest topelthinda maksta, aga no siiski... Banaanidega ja karamellkreemiga iirisejäätis, millel olid mingid krõmpsuvad asjad ja vahukoor ka veel peal... Jesver, ma ei taha mõeldagi, kui palju kaloreid selles kausitäies oli :D

See selleks. Siis oli mul üks eriti meeldejääv kohtumine metroos. Üks pisike Hiina (või muu pilusilmse rahvuse) vanaemakene seisis nõutu näoga keset metroojaama tunnelit ja pöördus kõigi poole küsimusega "eksküüüüüzzzzzzeee muaaaa" ja näitas mingit äranätsutatud paberilipikut. Paberilipikutega on siin sihuke lugu, et kuna pool linna on täis jõle ülbeid kerjusetšikke, kes käivad ringi ja küsivad, et "'scuse me, do you speak English" ja kui talle vastu öelda, et jah, siis pistavad nad sulle nina alla kirja sellega, et tal pole süüa ja ta tahaks raha. Jõle ropud on, kui ei anna - ükskord ma nägin, kuidas üks inglane tüdrukule midagi nähvas, et mis sellel inglise keelega pistmist on ning tüdruk hakkas kohe turja talle selle peale. Ja kuna neid tibisid on terve armee (ma arvan, et see on terve mustlashõim, kes on täielt okupeerinud Jumalaema kiriku esise ja Gare du Nordi ümbruse, mujal liigub neid ka - vähem, aga siiski; täna tabas üks mu näiteks Süütute purskkaevu juures), siis kohe oli kümme ülejäänud tšikki ka kohal ja see vaene poiss oli nii jandis, kui üldse olla saab. Noh, et üldiselt ma olen sihukeste paberiga inimestega jõle ettevaatlik. Aga see tädi oli nii kahjutu õnnetukene ja, heitnud pilgu paberile, selgus, et keegi hea hing oli talle sinna vigases prantsuse keeles trükitähtedega kirjutatud: "Ma tahan minna RER liini A peale ja sõita Nanterre Ville'i". Ise ei osanud vandaam mitte sõnagi prantsuse keelt. Sellest tulenevalt ei suutnud ma talle kuidagi sõnutsi selgeks teha, kuhu ta minema peaks. Muidu poleks ju keeruline olnud (noh olgu, tegelikult natuke siiski), aga neil neetud RER-idel on sada ja viis lõppjaama, nii et kuidas sa teed talle selgeks, et isegi õigele perroonile jõudnuna ei tohi ta iga rongi peale istuda, vaid peab kavast vaatama, kuhu parajasti ette tulev rong suundub jne jne jne... Lõpuks ma võtsin ta siis sleppi, viisin õige perrooni peale ja näitasin näpuga tema rongi kätte. EHK ta sai vähemalt sellest aru, et tal on vaja 5 peatust sõita. Issand küll, kuidas selliseid vanaemasid küll suurlinnas üksi lahti lastakse? Ja pagana julge tädi ikka, ma olen oma reisidel näinud ka selliseid (palju nooremaid seejuures), kes ei julge viiese kambagagi koos hotelliuksest välja minna, et äkki eksivad ära ja ei oska keelt... No taevas, halasta!

Ja ega muud jäägi üle, ma pean nüüd töösse sukelduma jälle. Õigupoolest eksamitesse. Kui kole. Nuuks-nuuks. Õnneks saan Emilia käest vähemalt puuduolevad materjalid... mis on pooleldi rumeenia keeles, aga seegi asi... :D Samas - mõneti päris tore, et nad ühel päeval on, saab kahest kõige hullemast eksamist kohe ühe hoobiga lahti, ei pea muretsema. Ülejäänud asjad on kergemad, nende pärast ei pea nii palju paanitsema...

Ja, just for the record, täna oli ka umbes 26 kraadi sooja ;)