Head uut aastat!

Mis ma oskan öelda. Ei ole neil aegadel mul enam seda kirjutamise soolikat. No lihtsalt ei ole. Ehk kunagi tuleb tagasi. 

Seniks püüan lihtsalt ajaloolise tõe huvides möödunust mõned peamised sündmused taastada ja üles märkida. Kui nüüd laias laastus öelda, siis november möödus täie tinnaga Eestit nautides. Detsember läks juba peamiselt peatset ärasõitu kahjatsedes ning jõuluaegse ürituste- ja suhtlusralli tähe all. Ning teisel jaanuaril lendasingi jälle (Varssavi kaudu!) Luxi, kus ma olen nüüd üritanud kaks nädalat oma vanasse ellu sisse elada. Juba peaaegu hakkab õnnestuma... Täna enam ei tundunud kohv nii imeliku maitsega, korter nii inimtühjalt vaikne ja madrats liiga pentsikult pehme :). 

Nagu arvata võib, on kogu see aeg olnud hästi kirju ja üliemotsionaalne. Mul oli väga kahju Tallinna töökaaslastega hüvasti jätta ja sealt ära tulla, ehkki ma ju kogu aeg teadsin, et see on ainult ajutine projekt. Aga see poolaasta oli tõeliselt tore. Mind võeti tööl kohe esimesest päevast alates nii soojalt ja usalduslikult ja omaselt vastu, et ma elasin sinna absoluutselt täielikult sisse ja seega ikka tabas see äratuleku kohustus mind kuidagi ootamatult. Seal olid nii armsad ja vahetud inimesed, vaheldusrikas töö ja selline kodune tunne, et... No oleks tahtnud veel jääda, kui oleks saanud. Loodan ainult, et ehk viib elu mind vähemalt sealsete väärt inimestegagi kunagi jälle kokku. Et äratulek nii lõplik ei oleks :).

Noja kui töö kõrvale jätta, siis ega mul polnud muidu ka erilist tahtmist Eestist ära tulla ja oma palju monotoonsemasse Luxi ellu tagasi sukelduda. Ma olin kuidagi nii ennastunustavalt rahul sellega, et Eestis juhtus kogu aeg nii palju ja olid inimesed ja plaanid ja kodu ja neljajalgsed ja mets ja meri ja... Kohe nii ennastunustavalt, et natuke ootamatu ja ebaõiglane tundus see äratulek. Samas, ei saa midagi öelda - samal ajal oli muidugi natuke tore Luxi ka jõuda, sest vahelduse mõttes on värskendav ka siinseid inimesi, kohti ja muutusi näha. Ah, üks keeruline asi on see tasakaal. Aga tõsi ta on, et Eestis on mul isegi pärast pikka äraolekut säilinud endiselt palju laiapõhjalisem ja mitmekülgsem inimeste tutvusring kui ma siin eales tekitada olen suutnud. Noja seal on ikka palju kodusem tunne. Ma saan sealsetest inimestest üldjoontes palju paremini aru :). Olen nagu rohkem samal lainepikkusel või nii. Et kui keegi ütleb mingit kindlat moodi "hmm", siis ma saan aru, et talle kõnealune mõte väga ei meeldi, sest siis eestlased ütlevad ikka sellise hääletooniga "hmm". Luxis aga on teistmoodi. Siin ma ei suuda nüanssidest nii palju välja lugeda ja kuulen ainult, et inimene ütles "hmm", mis võib minu jaoks tähendada seda-teist-ja-kolmandat. Siin ma olen ja jään välismaalaseks isegi siis, kui ma siin sajanda eluaastani välja elaksin. Ja kui nüüd välja arvata meie sõbralik ja abivalmis eestlaste kamp, keda ma vägagi hindan ja kellega me nii tööl kui ka väljaspool seda väga hästi läbi saame, siis ülejäänutega jääb ikka osake üksteisemõistmist ja klappi kultuuritausta ja koduse konteksti taha, taha kuidas tahad. Aga nojah, selline see elu ükskord on. 

Eesti eluga harjusin ma ka nii ruttu tagasi, et nüüd tundub Luxis kõik jälle üllatav. Ja kuradi kallis!  Kohe kõik viimseni on neli korda kallim kui Eestis, ainsaks erandiks on vist vein ja ujulapilet :).Näiteks võtsin saabudes lennujaamas takso. Maksin koju sõitmise eest 40 eurot. Nii kümneminutise sõidu eest või nii. Olin natuke solvunud, sest Tallinnas käisin ma alles hiljuti taksoga kesklinnast Rocca-al-Mares ja tulin tagasi ka. Maksin seega kolm korda pikema sõidu eest 13 eurot. Aga Luxis läks mul oma 40-eurose arvega muidugi veel niikuinii hästi. Pühapäeva õhtul oleksid nad sama maa eest vbla 60 euri küsinud. No või siis esimesel Luxis tagasioleku päeval ostsin poest leiba-piima ja paar ampsu midagi esimeses hädas suhu pista. Arve oli 65 eurot :S. Kõige elementaarsema eest... Ning näiteks igapäevane lõuna koos kohviga läheb sööklas sinna 12.50 euro kanti, vastandina Eestis keskmiselt päevapraele kulunud 4 eurole... Sõnaga, järsku tundub siin kõik nii ülepaisutatult kallis ja teistmoodi. Noja kohv on imeliku maitsega, toidud on kõik ära friteeritud ja mis mõttes on toidupood lahti õhtul ainult poole seitsmeni??? Ah? Samas saab muidugi kolme euroga täiesti sündsa veinipudeli ja veekeskusesse saab ka ainult 3.40 eest. See on päris hästi. Aga need on tõesti vist päris ainsad asjad, mille pealt siin Eestiga võrreldes säästa saab :). 

Nojah. See on muidugi siin tore, et mul on Tallinna omast palju mugavam korter. Ja vann! Ja triikiv koristaja! Lisaks veel lilled, mis minu auks endiselt veel eelmisest hooajast saadik õues aknakastides õitseda vihuvad, olgugi et käes on jaanuar. Ka siin on inimesed mu juba sujuvalt igasugustesse üritustesse kaasanud. Ja uisutamine on siin ka ikka oluliselt lihtsam ja teostatavam kui Tallinnas :). Tallinnas ma ei jõudnudki lõpuks ühtegi jäähalli, sest nende vaba jää graafikud ei sobinud mulle mitte üks teps. Siin aga on sellega nii hästi, et ma jõudsin juba esimesel nädalavahetusel jäähalli - ja olen seal nüüd jälle mitu korda käinud. Väga tore on, sattusin jälle vaimustusse. Harjutused on muidugi paljuski meelest ära läinud, aga jääl on hea olla, midagi pärast eriti valutama ei ole kiskunud ja arst kiitis samuti selle tegevuse heaks. Ka suusatada lubas. Kusjuures täiesti ise pakkus selle variandi välja, ma ei oleks muidu julgenud ta käest küsidagi :). Tjah. Alustas ta muidugi instrueerimisest, et joosta, sörkida ega suuremat hüpata ei luba ta mul enam kunagi, ent kui ma tahan see talv suusatama minna, siis tema poolest võin ma seda juba teha küll. Jee, see on küll tore uudis, me siis nüüd kohe lähemegi :P! Järgmine reede :P. Grindelwaldi. Juhhuu! Selle üle olen väga rõõmus. Lumi! Talv! Kelgutamine! Suusatamine! Saun! Puhkus! Kvaliteetaeg!

Ka pärast Grindelwaldi ootavad mitmed reisiplaanid, aga neil ma praegu pikemalt ei peatuks. On juba kirjutatud küll. Aga mul on nende kõigi üle hea meel :). Ja mais tulen jälle mõneks nädalaks Eestisse :). Juba lennupiletidki on olemas :P. Vuot. 

Igatahes. Sellega ma nüüd täna lõpetan. Head uut aastat kõigile. Ja järgmise korrani!

M. 

Kuidas küll elati enne Google'it?

See on selline retooriline küsimus. Saab ka täitsa ilma. Kogu aeg enne saadi. Vajadusel saaks nüüd ka. Minuealised ja vanemad vähemalt :). Noorematest väga ei usu. Mina mäletan muidu küll veel seda aega ka, kui välismaal käidi gruppidega nii, et inimesed ajasid võõras linnas bussiekskursiooni tehes kaardi pealt näpuga järge, tegid broneeringuid faksiga, lugesid sihtkohtade tundmaõppimiseks läbi vähemalt seitse(teist) raamatut ja jätsid kujutlusvõimele ja improviseerimisele arvestatavalt ruumi. Aga no sellegipoolest - lihtsalt geniaalne on see, et interneti abiga saab välja guugeldada kõik täiesti võõras linnas eluks vajaliku, nii et kohale jõudes ei olegi vaja õnnetult tänavanurgale seisma jääda ja eluga tutvuma hakata. Päev-poolteist korralikku guugeldamist ja ma olen üsna hästi kursis sellega, kust, kui sageli ja mis kell läheb lennujaamast linna suunduv buss, kust saab laetavat bussikaarti osta, palju pilet maksab, kui mitu meetrit on mul vaja kohvriga bussipeatusest võtmete asukohani kõndida, kuidas ma saan sealt feriale, kus hiigelsuurel väljakul mulle vajalik bussipeatuse post täpselt on, mis kell toimub ferial linnatelgis äge flamencoetendus, kui palju maksab nädalane jalgrattalaenutus, milline rand on kõige sobivam ja minu jalgu arvestades kõige juurdepääsetavam, millisest putkast saab kajakke laenutada, kui palju maksab minu kodu lähedal olevas hammamis välja vaadatud massaažipakett, kui kaugel on kooli uks bussipeatusest, kust saab osta rongipiletit Cordobasse, kui kaua rongisõit kestab, palju maksab paella tegemise tund, milliseid päevaseid väljasõite keeltekool pakub ja palju muud. Ma arvan, et ma hoidsin tänu internetile kohapealset aega kõvasti kokku. Olen üsna rõõmus.

Kohvri pakkimisega läks nii, et omast arust sain väga hästi ja ruttu hakkama (sest, noh, tegelikult tegin ma riiete jms valiku ära juba ju enne Tallinna kolimist ja nüüd toppisin lihtsalt Luxist kaasa taritud suveriided uuesti kohvrisse). Aga siis kõige viimasel hetkel tuli meelde, et aluspesu võiks ikka ka võtta, kui kolmeks nädalaks äraminek ees on. Sest mingil põhjusel ei olnud ma kohe ühtegi paari alukaid kohvrisse pannud. Pärast seda avastust hakkasin muidugi kõiges kahtlema. Mis olulised asjad mul veel meelest pühitud said? Eks seal kohapeal paistab.

Ega ma olen praegu paras tumba küll, pea on kogu aeg nii laiali või unine otsas, et ise ka imestan. Täna hommikul ütlesin näiteks võileivamüüjale "aitäh" asemel jälle "tere hommikust". IRW. Isegi eesti keeles ei saa räägitud seega, mis veel espanjollist saab? Eks see on see lõputu ringijooksmine ja unevõlg, mis mul Eestis oldud ajaga tekkinud on. No lihtsalt ei ole olnud võimalik piisavalt magada, sest kogu aeg on midagi toredat teha! Ja nii paljude asjadeni pole niigi veel jõudnud. Kets, ma tegelikult plaanisin kogu aeg sulle kirjutada ja sinuga miskit ette võtta, aga päevad iseenesest kadusid ära! Helle ja Elo, teiega sama lugu :D! Oeh.

Aga nüüd on nii, et tuleb minema hakata. Panen siia lõppu täiesti suvalise pildivaria. Järgmise korrani!

 

Väliseestlasena Tallinnas, teine nädal

Eile õhtul täheldasin, et nüüdseks olen ma esialgsest tagasiolekuvõõristusest juba täiesti üle saanud. Meelest läinud asjad on uuesti meelde tulnud ja ei jää enam nii ootamatult silma (eelkõige täiesti arulageduseni moes olevad geelküüned ja kuidagi hallide varjudena rahva seas liikuvad ja end seejuures nähtamatuna tundvad melanhoolsed vanakesed). Auklikud teed ja lagunevad majafassaadid juba enam ei häiri, Kuubal oli ikka oluliselt hullem :). Teatava meeldiva eestipärase tõhususega hakkan ka jälle ära harjuma, ehkki tähelepanuväärne on see siin ikka - eile saabus lõunasöögiks tellitud päevapraad näiteks nii ruttu, et umbes ettekandja jõudis köögist meile taldrikuga järele enne, kui me olime jõudnud laua valida. Ma olen üksiti taasavastanud, et krdi mugav on, kui kõike saabki korraldada veebis, ning olen täiesti vaimustuses soovitatud veebileheküljest https://xn--pevapakkumised-5hb.ee/, mille abiga saab ülevaate kõikidest suuremate linnade suuremate söögikohtade päevapakkumistest! Noja see on ikka ka fenomenaalne, kui sirgjooneliselt Eestis mingid asjad käivad ja kui palju valikut teatud küsimustes on. Lux on ju oluliselt tillem, nii et selle kõrval tundub Eesti kohe äärmiselt mitmekesine olevat. Pean praegu silmas eelkõige näiteks söögikohti ning meelelahutus- ja trennivõimalusi. Jõudsin vaid silmad otsivalt avada, kui kohe leidsingi nii palju toredaid variante, et nüüd ei tea kohe, mida valida ja kuhu minna. Selle jõudsin juba ära otsustada, et esmaspäevast hakkan käima kaks korda nädalas õhtuti täiskasvanute ujumistunnis (aitäh REVALi soovitajale!), aga täpselt samal ajal tahaksin minna Tallinna lahele kajakiga sõitma, kui ainult välja mõtleks, kuidas kahes kohas korraga olla... On mingid nädalavahetused, kus tahaks olla üldse kolmes kohas korraga... Või isegi neljas. Ja mingist hetkest tahaks hakata kolmapäeva õhtuti teatris käima, siis tuleb jälle ka tavalistel tööpäeva õhtutel valida, et kas trenn või teater... :). Täitsa uus häda jälle! :)






Oh, ja kui tuttavad lõhnad-maitsed igal pool on :). Keskturu juurest mööda jalutamine on see kõige toredam... Hommikuti on seal selline paks maasikalõhn, et selle nuusutamine võrdub praktiliselt maasikate söömisega. Ja õhtul lõhnavad paksu punase maasikalõhna sekka veel müümata jäänud hapukurgid. Lõhnavad nii hästi, et ma olen paar korda viimase müüja käest õhtul kaks kurki kaasa ka ostnud ja need siis tee peal, enne kojujõudmist suhu toppinud. Isegi tuul, valgus ja päike on siin hoopis teistsugused kui Luxis, see siinne tuul on selline tekstuuriga ja kõikehõlmav, ta puhub isegi ümber sõrmeotste ja silitab neid niimoodi pehmelt. Ja valgus on teistmoodi, sest see langeb läbi puulehtede igal pool. Maailm on selline lapiline, liikuv ja kuidagi nüansirohkem. Kohe lapsepõlv tuleb meelde :). Ja praegu lõhnavad siin alles pärnaõied, mis Luxis juba nädalaid tagasi ära õitsesid! Sest, noh, siin annab ka 22-kraadine kuumalaine sel aastal tõesti end pikisilmi oodata.




Üllatavat on ka. Näiteks tahtsin osta mingit 80-sendist saiakest ja neiuke leti taga küsis surmtõsiselt, kas ma tahan maksta sulas või kaardiga. Ma vahtisin talle tükk aega vist otsa, sest, nagu, mul ei oleks eluilmaski tulnud pähe maksta sellist väikest summat kaardiga! Ja isegi suuremat ostu ei panda enam ühegi koti sisse - käisin näiteks triikrauda ostmas ja tüüp arvas, et on täiesti normaalne, et ma jalutan poest ära, kast kaenla all. Isegi ei pakutud võimalust, et kas ma tahaksin kotti juurde osta või mitte... See oli küll pentsik, mu meelest. Meie maja liftis inimesed ütlevad ka juba täitsa võõrastele tere ja head päeva! Kohe üsna kõva häälega! Ja meie maja all kohvikus müüakse hommikul topsikuga kaasa putru, nagu see olekski maailma kõige tavalisem asi! Ma vaatasin kaks päeva öökullisilmadega, et inimesed päriselt ostavadki seda järjest. Täna siis ostsin (ilmselt massipsühhoosi tõttu) mina ka. Mina! Putru! Polnud vigagi!




Mm. Veel oli mul puhta meelest läinud, et siin võib vahetevahel aktiivset vene keelt ka vaja minna. Eks ma siis meenutan seda nüüd, kaevan teda ühe sõna haaval kuskilt 25 aasta vanuse kultuurikihi alt välja. Kuna viimasel ajal on kõige sagedamini tegeletud hispaania keelega, tuleb muidugi punnitamise peale esimeses järgus see. Siis tulevad kõik muud, selgemad võõrkeeled ja lõpuks - teinekord pärast pikemat mõtlemist - see otsitav sõna ikka ka vene keeles. Nalja muidugi saab. Esimese asjana mõtlesin ma näiteks igaks juhuks jupp aega, et kas ma ikka mäletan, kuidas telefonile vastates kenasti vene keeles paluda helistajal homme tagasi helistada. Meenus küll. Kõik, välja arvatud sõna "homme". Mille üle ma pikemalt juurdlesin ning mis kargas mulle lõpuks järsku pähe järgmisel hommikul ärgates. Noja nii edasi. Päev-päeva ja sõna-sõna haaval. Ükspäev üritasin turul eesti keeles küsida, millised herned on paremad, need või need. Müüjatädi ei saanud kuidagi aru, tema mõistis, et ma tahan hoopis neid ja neid ka veel. Pärast neljandat katset jätsin küsimuse sinnapaika ja võtsin herneid väljanägemise järgi. Vene keeles ei saanud küsida, sest kuigi ma suutsin välja mõelda suurema osa lauset ("Kumbad on magusamad, need...?"), ei meenunud mulle ka parimagi tahtmise juures, kuidas võiks vene keeles kõlada sõna "või".  Hernekotiga koduteele asununa võtsin libedamalt tulevate keelte najal kõik täishäälikud järjest läbi - eeee? oooo? iiii? No kuidas ta, pagan, saab siis veel olla? Siis plahvatas: "ili"! See oli tõeline ahhaahetk, ma tundsin, ausõna, täiesti korralikku võidurõõmu! :) Noja, vaat, nii ma siis seda ammu, oivägaammu unustatud keelt jälle meelde tuletangi.




Muide, kas keegi teab, kas Tallinna randades saab ka kuskilt endale paariks tunniks ilma suurema ettevõtmiseta kajaki laenutada ja sellega siis omapäi piki randa ringi aerutada, kuniks enam ei jaksa? Või saab kajakiga sõita ainult mingi rühmaväljasõidu raames? Või on laenutused kõik sellistes erilistes kohtades, et ilma autota ei saa? Tahaksin! Tahaksin nii, et lähed randa ja sealt rannavarustuse laenutusest võtad kaheks tunniks, lohistad vette ja pärast tood tagasi... On siin midagi sellist? Või kui kajakki ei saa, siis äkki seda aerusurfilauda? Seda ma ei ole veel proovinud, aga tahaksin katsetada küll... Pärnus saab, seda ma juba tuvastasin, aga no Pärnus ma olen nädalavahetusel. Nädala sees võiks ju Tallinnas ka proovida... Vihjed on teretulnud!


Sellega ma siinkohal praegu lõpetangi.


Olge toredad!

M.

Järjekordne uus kodu on leitud

Eile õhtul sain kätte korteri võtmed. Õnneks sellega nüüd lõpuks laabuski kõik - korter on esiteks olemas, teiseks hea koha peal keskturu juures ja kolmandaks kena. Ühetoaline ja väiksevõitu küll, aga suure rõduga, täpselt parajalt möbleeritud ja muidu igati viisakas ja värske. Noh, tähendab, riidekapp oleks võinud iseenesest veel olla, sest praegune lahendus seisneb väga arvukates riiulites ja stangedes, aga alukaid ju puu peale ei riputa. Aga eks ma siis lahendan asja lihtsalt teisiti, lihtsalt natuke on mõelda vaja. Kolin pesu vannitoa kappi vms. Muidu maakler oli äärmiselt asjalik ja tõhus tegutseja, paberimajandusega ei tundu nende firma puhul probleeme tekkivat ja... mul oli kohe hea meel jälle kohvrid päriselt üleni lahti pakkida ja end kuskil sisse seada.

Sest see hotell, see hotell (Center) oli selline naljakas. Toad olid seal täiesti korras, värskelt renoveeritud ja puha, aga koridorid ja vastuvõtt olid sellised... kusehaisused, odava ja plekilise mistra vaibaga ja kogu aeg logeles, suitsetas või kakerdas seal igal pool väga allakäinud olemisega ja purjakil soomlasi ja veidi omamoodi venelasi, kelle pärast ma väga oma arvutit ja muud kaasa veetud olulisemat kraami hotelli jätta ei söandanud. Ilma seda tabaluku taha panemata. Aga muidugi hind oli hotellil soodne ja, nagu öeldud, tubadele ei saa tõesti mitte midagi ette heita. Need olid lihtsad, aga puhtad, uue sisustuse ja igasuguse kriimuta mööbliga. Täielikus kontrastis hotelli avalike ruumidega...

Enivei. Täiesti korralikule hotellitoale vaatamata tahtsin ma seega sealt siiski esimesel võimalusel pääseda, nii et otsustasin, et ehkki mul oli makstud veel ühe öö eest, katsun kohe veel samal õhtul end juba uues korteris sisse seada. Tormasingi siis pärast võtmete kättesaamist otsejoones kaupsi voodipesu ostma ja siis kohvreid ükshaaval hotellist ära vedama. Kui ma olin kõik käigud käidud saanud, triljon kotti ja kaupa kohale vedanud ning lõpuks maha istuda saanud, lõid mul jalad ikka tõsiselt tuld välja. Jalaoperatsioonist saadik teine sammutulemus tuli ära, kandamitega pealekauba! Aga väga mõnus tunne oli laias voodis ETVd näitava ekraani ees sirakile visata, kirsiõlu näppu võtta ja teada, et nüüd võib kohvrid tühjaks teha, asjadele oma koha leida ja mingi staap on olemas. Jess.

Mm, muide, kaupsis sattusin tollesama müüja juurde, kellelt ma pühapäeval kohvrilukku tahtsin. Ma olin ilmselgelt millegipoolest toona nii erandlik, et jäin talle meelde, sest ta vaatas nüüd jälle mind ja mu voodipeshunnikut ja küsis: „Kas partnerkaardi registreerisite juba ära???“ IRW. Ma vist olen nii ilmselgelt valge vares :). Nojah. Pooled inimesed alustavad minuga muidugi juttu üldse inglise keeles... Välismaal elamine jätab ikka ilmselgelt mingi jälje, ehkki ma ei tea täpselt, millise...

Siin kontoris tunduvad praegu üldiselt üsna rahulikud päevad olevat. Suvel on kõik partnerid puhkusel, nii et sellest tingituna paistab siin ka tegevus aeglustunud olevat ja lained just üle pea ei löö. Aga ega ma ei kurda :). Sisseelamiseks ongi see väga mõnus tempo. Tutvun inimeste, teemade ja oludega, kasutan rõõmuga ohjeldamatult siinset tohutut kohvimasinat, korraldan elu, vaatan iga päev läbi siia mägedena laekuvat perioodikat ja hoian silmi-kõrvu lahti. Väga pro!

Ma olin, muide, äärmiselt pettunud, kui lugesin, et Kalev SPA on suvel remondis. Hmpf. Kus siis nüüd tuleb ujumas käia? TIKi spordihoone on ka suvel kinni, Nõmme ujula on kaugel... Hmpf. Peab vist Tallink SPA järele proovima...

Rohkem ei oskagi praegu midagi luuletada. Lähen naudin elu!

Nautige teie ka!

 

M.