Põnev nädalavahetus

Oeh jah, teate, ma praegu vantsisin kohvitassiga trepist üles... kui keeruline see oli. Päkad tulitavad ja kannad kuumavad. Seljataga on tõsine Pariisiga tutvumise nädalavahetus. Väga šeff nädalavahetus, ei vahetaks millegi vastu tükil ajal. Selle nädalavahetuse jooksul ma kõndisin meeletult palju ringi, sõitsin kohutavas koguses metroodega mööda linna, sõin sama palju kui tavaliselt nädalaga, kulutasin sama palju raha kui tavaliselt kahe nädalaga, sain vähemalt kolmenädalase kultuuridoosi, tegin terve filmitäie pilte, jõin üle pika aja suurtes kogustes veini (Egiptuses ei jooda ja Triin on meil pigem piibuinimene), muutsin oma riietusstiili ja põhimõtteliselt lubasin, et ma lähen ülejärgmisel nädalavahetusel Kerlile Lille'i külla. Ahoi, siit ma tulen, Flandria!

Pildid on ka kohe tulekul, tervelt viis filmitäit. Homme hommikul esimese asjana ilmutan ära. Päriselt ka! Ma tean, et ma kogu aeg luban, aga nädalavahetus oli ja enne seda olid pühad ja siis olid neljapäev-reede kõik kinni. Siis saate pilte nii Pariisist kui Egiptusest kui kõigest muust, ma ka enam ei mäleta, millest.

Aga nädalavahetus siis... Jah, noh, läksin mina Kerlile siis reedel kell üks raudteejaama vastu. Rong tuli nagu kellavärk, täpselt 13.02. Ja teda on rahvamassist siinkandis jube hea kerge ära ka tunda - noh, peenike, pikk ja hirmus pikkade blondide juustega... Ei võtnud just kaua otsimist. Läksime siis rõõmsalt võtsime ühe kohvi ja pläkutasime juttu. Pagana tore oli jälle üle pika aja. Viimati nägime me umbes septembris Tallinnas... ja siis polnud mina veel üldse harjunud mõttega, et minust Prantsusmaa elanik saab. Ei kujutanud hästi järgmise kohtumise tingimusi ette...

Hmm, aga kuna mul oli mitme paberi peal kirjas, et reedel kella kolmene loeng toimub ja Kerli tahtis ka mõnda mu loengut näha, siis me suundusime varsti St. Denis'sse. Leidsime klassi üles, jõudsime tõdeda, et Kerli meelest näeb minu arust üsna kole kool välja päris kena, temal pidi päris sellegagi võrreldes täielik peldik olema... Ja seejärel juurdlesime, miks on loengus ja klassis, kus tavaliselt on kuuskümmend õpilast, ainult viis. Juurdlesime kohe oma nelikümmend minutit, siis otsustasime, et järelikult on õppejõud meie teadmata otsustanud pühi pidada. No ega siis midagi, võtsime kätte ja lahkusime. Sõitsime linna, lonkisime mööda Champs-Élyséed, ise kole näljased, ei suutnud valida, mida süüa. Lõpuks otsustasime suunduda Les Halles'i ja hiinakasse... Hmm... Noh, kuna mul antud hetkel on kõht päris täis, ei tekita see praegu erilisi emotsioone, aga toona kulus küll marjaks ära. SEEJÄREL... Las ma mõtlen... jah, võtsime ette ühe vesipiibu ja edasi hankisime kaks pudelit veini, juustu ja suitsuvorsti ning ronisime Montmartre'i treppide peale. Lihtsalt suurepärane, milline ilm siin veel endiselt on. Meil mõlemal olid seljas päris lühikesed seelikud, aga poole ööni õues istuda polnud mingi mure. Ainult et kõik tavalised vabaõhulauljad on millegipärast jalga lasknud. Huvitav, kas nende meelest on kurgule liiga jahe või on mikrofon katki... Kurb igatahes. Kuigi Kerli leidis, et veel pisut veini ja ta võib juba ise šõud teha. Selleni siiski asi ei jõudnud, me olime päris viisakas seisus ka siis, kui me lahkusime. Ära naera, Liis. Päriselt ka :D

Aga neh, Triin saatis mulle tänuväärselt mingi hetk sõnumi, et Stephi pole tõepoolest kodus ja et ta lukustab värava. Brrr, ma värisesin kõik see aeg, et äkki marsib Steph jälle koju teleka ette masendunud näoga passima, nagu ta terve neljapäevase päeva tegi... See oleks päris kole olnud, sest ma nimelt polnud talle Kerlist rääkinud. Tähendab... Ma mõtlen, et isegi kui nii oleks juhtunud, mida tal öelda oleks olnud, ma ju maksan talle selle toa eest niigi päris palju. Aga noh... ma otsustasin, et kui see peaks juhtuma ja tal kobisemist on, siis ma lihtsalt ütlen, et me kolime jaanuaris välja ja asi ants. Seda me tahame niikuinii teha, teile teadmiseks. Aga millegipärast, hoolimata sellest, et äkitselt kadusid köögist ära kõik tema ja ta praeguse tibi pildid ning et ta neljapäevase päeva tervenisti kella neljast pärastlõunal kella üheni öösel allkorrusel teleka ees istus, mossitas ja aeg-ajalt äärmiselt kurblikku džässi klaveril improviseeris, oli ta nüüd mitu ööd vahepealt kadunud... ja on seda siiani. Huvitav, kas minust eeldatakse, et kui majaomanik liiga kaua kadunud on, ma ka politseisse avalduse esitaksin? Einoh, tõele näkku vaadates, ongi see nädal, kus teda olema ei peaks, nii et jesssssssssssssssss. Aga ma olen lihtsalt juba õppinud, et temast midagi ettearvatavat eeldada on liig mis liig.

Siiiiiiiis, laupäev jah... Muuseas, Kerliga õnnestus meil mõlemal päeval täiesti korralikult varasel hommikutunnil ärgata... Laupäeval suisa kell pool üheksa, kuigi ma ei mäletagi, mis kell me lõpuks magama saime. Aga suundusime siis katakombidesse... Üritasime enne pannkooki saada, aga kuna selles kohvikus olid need parajasti otsas, pidime ikka sarvesaiaga leppima. Nojah, kunagi ei saa seda, mida vaja :D Aga jah, kuna katakombides on ilged sabad, siis me seisime tunnikese sabas, seejärel luusisime maa-aluste kontide vahel, siis läksime Notre-Dame'i katedraali tornide sappa, seisime tunnikese sabas, seejärel luusisime taevaste kolliskulptuuride vahel ning edasi seadsime sammud Moreau majamuuseumisse, kus tegelesime mütoloogiliste kangelaste tohutusuurte lõuenditega. Ja käisime pissil samas kempsus, kus Moreau kunagi. Päris ilus, isegi WC potil oli selline skulpturaalne, reljeefne jalg, rääkimata pissuaari tõeliselt veetlevast kraanist. Noh, andke andeks, aga see oli ühiskasutatav, ühekohaline kemps :), nii et ma nägin selle kõik ära. Aga kultuurilaks oli tõeline, vinge ja püsiv. Kusjuures endiselt olen ma tohutult tänulik oma EKA õpilaspiletile, mis mul piletihindade näol juba ainuüksi sellel päeval kümme eurot kokku hoidis. Suurepärane, et prantslaste meelest kunstiõpilased kultuurieluga tasuta tutvuma peaksid!

Muuseas, vesipiibust hakkan ma varsti küll sõltuvusse sattuma. Teist õhtut järjest käisime eile popsutamas, sedakorda mängisime triktrakki ka juurde ja puha. Kurat, õpeta veel inimesi mängima, ta tegi mulle kolm korda pähe. Kaks esimest korda mina muudkui juhendasin ju, loomulikult võitis, aga noh, kolmas kord... see juba nii meelega ei olnud. Aga see on üks tore ja tänuväärne mäng muuseas. Ma ikka juba mitmendat lõunamaa reisi mõtlen, et ostaks endale selle laua, aga kunagi ei jõua niikaugele. Ikka peaks seda vist tegema. Ja siis leidma, kellega mängida :) Aga seal piibukas on küll nii armas, ma arvan, et mina olen ainus, kes läbi aegade on neilt seda mängu küsinud. Sest iga kord, kui ma seda küsin, siis läheb ettekandjatel nägu särama ja kohe selline rõõmus änks tuleb sisse :D Nii nunnu!

Nojah, aga siis jõudsime ka poole öö aegu koju... Ühest küljest puhtalt sellepärast, et ega temagi siia magama tulnud, teisest küljest seetõttu, et ma lootsin Stephi vältida... ja ootasin, kuni Triin koju jõuab ja mind seisukorrast ette hoiatab. Mida ta truult tegigi. Ja mina võtsin ta sõnumid ovatsioonidega vastu :D

Ja täääääääna... Täna jõudsin lõpuks pisut varem õhtale ka. Ja hommikul lahkusime, muuseas, ka eilsest pisut hiljem. Aga ikka tahaks jalamassaaži hädasti, sest kilomeetreid kogunes umbes sama palju :D Täna saime me ka oma hommikupannkoogi kätte, tegime muuhulgas suurepäraseid pilte sügiseses ja kollaseid lehti täis Père Lachaise'i surnuaias, külastasime Pariisi rentslit, toitusime orientaalselt Hiina moodi, nautisime St. Severini katedraali, tinutasime Tuileries' aias kuni see kinni pandi (ja meil täpselt vein otsa sai ja külm ka hakkas), plaanisime minna Concorde'i väljaku ilmarattale (aga see osutus täiesti röövliks - 8 EUR ühe sõidu eest on ikka liig mis liig) ning läksime selle asemel Ladina kvartalisse sööma ja jooma. Rõhuga ehk joomise poolel. Vallutasime metroos lühikeste seelikute ja Kerli pikkade blondide juustega südameid ning seejärel panin ma ta rongi peale ja jõudsin ise ehk pisut enne teda koju. Tema peaks umbes praegusel hetkel vist kodu uksest sisse astuma. Täiesti veider, tema juurde sõidab Pariisist tund ja kaks minutit. Gare du Nord'ist. Minu juurde täpselt sealtsamast 25 minutit. Pluss veel jalakäik. Ma võiks ju täitsa vabalt hakata iga jumala päev Lille'ist siin käima, peaks äkki sinna kolima? Saaks odavamalt ja puha... Vau.

Nojah, igatahes jäi jutt praegu nii, et ülejärgmine nädalavahetus võtan mina jalad selga ja lähen talle külla :D Toreeeee! Peaks järgi uurima, mida huvitavat seal Lille'is ka näha-teha on. Teatrisse ja ooperisse pidime kindlasti minema, ülejäänu on veel lahtine. Järgmine nädalavahetus... Järgmisel nädalavahetusel on ka plaane vaja (juba väljakujunemisjärgus tegelikult), sest Triin sõidab teisipäeval koju ära... kellegi sugulase sünnipäevale. Päris jube on see, et Steph kogub vist kõik oma lapsed selleks nädalavahetuseks siia kokku jälle, nagu tal kord kuus kombeks on. Mis tähendab, et ma ilmselgelt ei taha väga kodus istuda (eriti siis üksipäini) ja nende armsat seltskonda nautida... Tuletagem teile siinkohal meelde, et nad keegi ei kannata üksteist eriti hästi. Rääkimata siis meist, väljamaalastest :D Nojah, elame, näeme. Enne on vaja, et palju vett merre voolaks :D Nädal on ju ikkagi pikk aeg ees.

Umbes kahe tunni pärast maabub "mu" grupp Egiptuses. Väga kummaline, see on üle nelja aasta esimene grupp, millega mina seal ei ole. Hästi naljakas. Muhamed saadab mulle raudselt sõnumi, kui nad kohale jõuavad, öeldes sama asja. Nojah.

Pariis on ka, muide, jube pisike. Täna, kui me hakkasime vaksali poole tagasi sõitma ja jõudsime metroo perroonile, vaatasime, et neli minutit on rongini aega. Istusime maha. Ja pidime peaaegu püsti tagasi hüppama, kui tütarlaps, kelle kõrvale Kerli istus, sulaselges eesti keeles ütles: "Oi, sa käisid minuga samas koolis". Hmm... Kerlile ka lõpuks meenus, et ta mäletab teda... vist. EHIst, romanistikast. Neiu nimelt olla siin nüüd kaks kuud juba lapsehoidjaks ja ta polevat selle aja jooksul veel eesti keelt kuulnud. Vaeseke, päris kahju temast. Meil on Triinuga koos ikka päris lõbus... Nii kurb oleks päris üksi.

Davaika. Aga ma homme hommikul ilmutan pildid ära ja laadin oma telefoni ja olen üldse mitmel moel tubli. Mingi kaardi pean ka joonistama koduse tööna (ma kohe ikka üldse ei harju ära, et siin ülikoolis ongi täiesti tavaline koduseid töid anda igaks loenguks) ning siis veel põrnitsema Bordeaux' kaarti ja valmistuma selleks, et järgmine esmaspäev on sellest ettekanne vaja teha... Fanny peaks küll tegema ära ettekande sisulise osa ja mina Power Pointi esitluse, aga ma ju ei saa päris hästi talle homme kuulutada, et sorry, ma ei vaadanudki seda kaarti ja ei tea sellest muhvigi. Ehk siis... kavas on hommikune varane ärkamine ja usinaks hakkamine. Kui kole. Aga mis teha...