Böö, nutt ja hala

Arvuti on garantiis ja tänu sellele möllu kui palju. Selles mõttes, et lõputöö huvides pidin ära ajama emme arvuti - lõputööle tuleb mul täna ohtrasti lisa kirjutada ja siis seda kõike homme õppejõududele näidata, aga põhimõtteliselt on igavene jebla. See kingitus, millest ma nädal-poolteist tagasi rääkisin, mis ma lõpuks sain valmis kujundatud - noh, ma ei olnud jõudnud seda veel reaalselt tegemisele viia ja see on niru - nüüd pole mul ei seda valmis tehtud projektifaili (selle ma kunagi saan loodetavasti küll kätte, aga siis on hilja juba, sest ma lähen ju Pariisi kohe järgmisel nädalal - ja Emiliat näen ka seal ja tal on just siis sünnipäev) ega vajalikke faile, mida mul oleks selle projekti kuskil teises arvutis uuesti valmis tegemiseks vaja. Pole ka programmi, sest raamatukogude arvutites ei saa kasutajakontode alt programme installida... Jõle tobe ikka küll, ma ütlen. Urr... Jälle tuleb hakata ajusid ragistama ja talle mingi asenduskingitus välja mõelda ja see talle siis jõuludeks saata või mingiks muuks puhuks. Brr, no ei võinud mu arvuti siis pildi tasku viskamisega paar päeva oodata, täna oleksin tahtnud selle tegemisele viia just... Ja üleüldse, peale homset oleks võinud mu arvuti kasvõi kuu aega rikkis olla ja parandajapoiste juures vedeleda. Ajastus on ikka täppis, seda ma ütlen.

Ja siis on vaja homme õppejõuduega kokku saada. Arvake ära, kas ma olen selle üle väga rõõmus??? Noh, tegelt pole vinguda midagi, nad ka kindlasti ei viitsi meie pärast homsel suvisel ilusal päeval kooli ronida. Ehk nad siis teevad siva ka. Ja ei ole väga tähenärijalikud. Ja üleüldises plaanis - vähemalt saab kaelast ära. Aga mu juhendaja on Saksamaal ja tuleb alles ülehomme ja tema ei saa seega mulle sinna appi tulla. Jälle häda.

Aga vähemalt nohhh, laulupidu on tulemas ja neljapäevast alates hakkab pihta suur möll ja lust ja lõbu. Külli sünnipäevapidu ja eelproovid ja rongkäigud ja... minu meelest need on palju lõbusamad kui need kontserdid ise :D

Olgu, aga nüüd oma eesmärgile truuks jäädes lähen ma koju, teen järjekordse toobi kohvi ja hakkan kirjutama. Hädapärased asjad on raamatukogus korda aetud: raamatud pikendatud, ülekanded tehtud, meilid kontrollitud, infokirjad läbi loetud ja mõned välja saadetud, uued raamatud võetud (täna on viimane päev, mil raamatukogu lahti on ja sedagi ainult poole päevani), masendutud liivajooksnud projekti pärast (isegi sealt ettevõttest, kes selle valmis pidi tegema, öeldi alguses, et ehk on see neil serveris alles, kuna ma selle nende enda programmiga ju tegin, aga siis selgus, et ei, ikka ei ole) ja sellepärast, et siinsetes arvutites ei ole isegi MSNi :D Jabur värk.

Must nädalavahetus

Tore oli see, et Hansapäevadel nägin nii palju tuttavaid inimesi - kohe kõik Pärnus olevad tuttavad nägin ära. Täna jõudsin selleni, et ütlesin juba võõrale tere ja siis me mõtlesime tükk aega, kas me tunneme üksteist või mitte.

Üldiselt mustaks tegi nädalavahetuse see, et esiteks läks mu arvuti eile rikki - keeldus võtmast pilti ette lihtsalt hommikul, kuigi eelmisel õhtul oli kõik veel korras. Paanikaosakond. Praegu on see nüüd paranduses, ma andsin neile kaks tundi aega see korda teha, siis pean Tallinna sõitma. Uhh... Arvatavasti diagnoos selline, et see kuradi arvuti tõmbas mingit täiendust-parandust alla, kui ma ta kinni panin. No tramaivõi...

Eile otsisin veel rahvariideid kodust. Leidsin mitu seelikut ja kogu muu kraami, aga käised olid jalutama läinud täiega. Otsisime mitu korda kodu läbi, käisime Ares ka otsimas ja ikka ei leidnud. Jälle oli paanikaosakond. Ja siis - jumal tänatud emmede eest - võttis emme kätte, tegi kahe ja poole tunniga uued käised valmis. Ilma lõiketa ja niimoodi ekspromt. Ja täitsa suurepärased tulid välja. Ainult pits on vaja heegeldada äärde, tikandeid praegu küll ei jõua laulupeoks teha. Nüüd läkski emme niidipoodi heegelniiti ostma. Mina tegin eile õhtul heegeldamisharjutusi :D Pagan, lapsepõlvest saadik pole heegeldanud... Aga mul on ikka väga äge emme :D

Hansapäevad ja tule tulemine

Lõpuks ometi sain kärbse

Ometi ilmus meil Nublu kontide peale tuppa paar kärbest, kellest ühe me lillele suhu saime toimetatud... Jaanipäeval lõpeb ka lillede taimetoidudieet.

Koomika

Sõitsime täna emaga kuskil suvalise pisikese Mulgimaa maantee peal. Tee ääres seisis ilus suur ja kahar tamm. Sõidame sellest mööda, mina imetlen ikka puud - kuni järsku märkan, et tamme all vedeleb mingi mees. Pöörame emaga auto ümber ja sõidame tagasi. Vaatame - tüüp on selili, hoiab peoga lõuga kinni, nagu oleks oma kujuteldavat habet silitanud, ja on lihtsalt seal nagu see Dreameri veini etiketi tüüp. Tundus, et justkui hingaks ka. Mina kerin akna alla ja röögatan ameeriklaste moodi totrasisulise küsimuse, et kas härraga on kõik korras. Ei miskit. Ema siis andis kena kümme sekundit autopasunat, selle peale hakkas tüüp uniselt liigutama. Minu järjekordse hõike peale sai ta päriselt aru, et temaga räägitakse, siis ta kargas ta küll tempokalt püsti ja kraaksatas, et kõik on korras, kõik on korras, ajas pöidla püsti ja hakkas end liigutama... Näib, et tüübil väsisid lihtsalt jalad ära ja heitis tee äärde kraavi puhkama... Või jooksis kodust naise juurest pakku... Mõlemal puhul on ju kõige parem koht, kus jalgu puhata ja rahu saada, maantee ääres kraavis, nagu oleks keegi su alla ajanud ja tee äärde lükanud. Mnjaa.

Noh, siis mõtlesime Pärnusse tagasi jõudes, et läheks vaataks midagi ümbruskonnas. Sõitsime Sindisse Pulli kiviaja asulat kaema. Suured sildid teede ääres väljas, et Pulli asulani nii ja nii palju maad. Jätsime auto kohale, kust viit näitas, et Pulli asulakoht 0,2km. Vaatame, et taluõu on justkui hoopis seal, aga noh, otsustasime jalutada ja vaadata. Jalutame siis, talust kedagi välja ei tule, mingid puuriidad ja iidsed (ent siiski mitte kiviaegsed) autoromud ka seisavad... Taluhoovi taga on juba jõgi vastas ja jõe ning maja vahel on ainult heinamaa, kus on jaanilõke valmis tehtud. Turnisime siis seal heina sees ja uurisime, vaatasime... Mingi pisike sillake oli seal ääres, ronisime sinna otsa, kui äkki teistpoolt sillakest mingi vana autoromuga mööda sõitev mees seisma jäi ja küsis, et kas ta saab meid aidata. Me siis rääkisime mure ära - et tulime seda asulakohta vaatama, et mis või kus siin siis näha on... Tema viipas heinamaa poole ja ütles, et noh, seal nad kaevasid, aga see oli ammu, et nüüd on kõik juba jälle kinni mattund või varisenud ja ega midagi näha pole, et jõe ääres veel hiljuti oli midagi, aga enam pole, see on täis mattunud... Pakkus, et võib meile hoopis paati laenutada. Eem... ja nii oligi.

Viljandis pidime raudtee ületamise kohas rongi ootama - tõkked lasti alla. Ootasime ja ootasime ja jäimegi ootama, aga asja juures kõige naljakam oli see, et üks jalakäijast tädi ka ootas ja ootas ja ootas. Jalakäijate teel ei olnud kusjuures tõket ees, rongi ei olnud ka mitte kuskil näha ega kuulda, me seisime seal ikka oma 10 minutit seda vedurit oodates - ja tädi ka seisis, kott käes ja lilled peos; kohe oli näha, et ta paarisaja meetri kaugusel asuvasse surnuaeda läheb. Noh, ma võin kindlalt väita, et ta oleks jõudnud kolm korda surnuaias ära käia ja taasi tulla, aga tema ei julgenud ühest rööpapaarist üle astuda, muudkui ootas ja ootas seda rongi, et ehk tuleb - vahepeal rapsas pead ka, endal selline nägu peas, et no kaua võib... Ja lõpuks... ja lõpuks see rong tuli ka. Ta jõudis ära oodata! Hurraa ja aplaus talle.

See tädi nüüd lõpuks hakkas astuma ka... rong läks just mööda.

Ja see on see kiviaegne heinamaa.

Päev teisel planeedil

Ma mõtlesin täna just, et olen nii harjunud nende inimestega, kes minu ümber pidevalt on, et ma ise tegelikult ei saagi aru, et ma olen suti nagu EKAstunud või nii - või et mind võiks pidada ka mingit kindlat sorti inimeseks, kes käib klassifikatsiooni alla. Alles siis, kui tekib mingi põhjus saada kokku inimestega, kes on täiesti teistelt elualadelt, saab jälle väga piltlikult selgeks, et polegi nii, et kõik mõtlevad ühtemoodi. Mitte et ma seda varem teadnud poleks, einoh, ikka ja loomulikult, aga lihtsalt ma täna avastasin kord jälle, et pidevalt enda tutvusringkonnas elades jäävad kõik ülejäänud sorti inimesed või grupid, kelle olemasolust ma küll teadlik olen, aga kes anonüümsetena ikka natukene utoopilised näivad, kuskile aju kaugeimasse soppi ja tunduvad seega küll reaalsed, aga ehk natukene muinasjutulised.

Lihtsalt... käisin täna kahe kunagise reisikaaslasega kokkamas - käisime poes, ostsime igasugust kraami ja asusime aga tööle. Valmis suur plaaditäis täidetud seeni, katlatäis imelist püreesuppi ja suurepärane õunakook. Üks nendest reisikaaslastest oli sunnitud seltskonda kaasama ühe maamehe, kes polnud 20 aastat linna saanud ja kes nüüd talle üllatuslikult sisse sadas, paludes endale linna näidata. Vot see maamees mind niimoodi mõtlema panigi... Tähendab, ta ise oli hästi tore vana, aga ta oli nii hoopis teistmoodi, et ma tundsin ennast kohe vahepeal pisut veidralt - Kati juures imetles ta küll maja kõrgust (6. korrust), küll seda, et maja vastas on päriselt pitsarestoran. Iga viimse kui toiduaine kohta küsis ta, et asoo, aga mida sellega tehakse (või näiteks kaalikate-küüslaukude-šampinjonide kohta, et kuskohas Eestis sihukest kasvatatakse), Egiptuse safari filmi vaadates ei saanud ta ikka aru, kas liiv on sama kollane kui meie Stroomi rannas jne. Noh, ja kui me olime söömise lõpetanud, läksime randa jalutama, et ta ikka oma silmaga näeks... Promenaadil tundis ta huvi ainult seda ääristavate puude-põõsaste vastu (ma sain ka teada, milline on künnapuu - puu ise, mitte Vilen Künnapuu nägu) ja küll ta ei jõudnud ära imestada, et nii palju ühesuguseid maju on Tallinnas. Kuueteistkorruselise maja korrused luges ta üle, ise elevil nagu laps. Siis ta imestas, et Õismäe majas on lift ja ta otsustas teha liftiga võidu, minnes ise trepist. Minu meelest oli see kuidagi nii armas. Tuletas meelde seda aega, millal mina laps olin ja selliste asjade üle hullult rõõmustasin ja neid uudistasin - ainult, et tema polnud laps :D ja mina olin hakanud kõike seda liiga loomulikuks pidama. Mina vaatan ühte maja ja mõtlen hoopis muud asja kui tema, kes ta hakkab maja korruseid lugema... Enamik minu tutvusringkonna inimesi on selles mõttes minuga liiga sarnased, et seda nad loomulikult ei teeks, eks. Samas ma tean väga hästi, et on selliseid inimesi, kelle jaoks see ongi uudne... aga samas ma ikka päriselt hästi ei kujutanud ette NIIIIII linnast ilmrikkumata maapoissi :D Sellepärast oli suisa tõesti... nagu muinasjutust...

Ja siis tekkis meil arutelusid nii mõnegi asja kohta, mis minu tutvusringkonnas on esile kutsunud ainult ühest arvamust ning mis minu meelest on lihtsalt nii päevselge, üliloogiline ja vaieldamatu tõde, ent täna kuulsin ma hoopis teistsuguseid perspektiive vabaduskellast, vabadussambast, Stroomi ranna atraktsioonidest, uuest politseimajast, linna heakorrast, taksikoertest ja muust säärasest. Ja mitte et ma poleks enne teadnud, et inimesed mõtlevad erimoodi, aga lihtsalt kuidagi... väga värskendav oli veeta mõnda aega koos inimestega, kes oma elus nii teistele asjadele tähelepanu pööravad. Täiesti nagu jalutuskäik teisel planeedil...

Ja tänase päevaga kogutud tarkuseterad on siis järgmised:

• ma nüüd oskan teha püreesuppi (nämm-nämm)
• ma oskan õunasüdameid väga tõhusalt eemaldada
• ma olen lõpuks ometi käinud ära Stroomi rannas
• ma olen ära näinud sünnitushaigla ja uue politseimaja
• ma nägin oma silmaga, et Eestis on vähemalt ühes rannas atraktsioonidepark täiskasvanutele, kus on trenažöörilaadsed asjad - ja keegi polegi seda veel ära lõhkunud-lagastanud ning seal oli suisa neid kasutavat rahvast
• sain teada, mis vahe on erinevatel kipsidel, nägin, kuidas midagi kipsi keeratakse ja sellest vorm tehakse

Väga tore päev oli järjekordselt.

Aga olgu, kuna ma pean juba varsti üles tõusma ja teiste aktustele konveieril laulma minema, siis nüüd vist on viimane aeg magama minna...

Päevapilte Koplist

Hommikul voodis vedeledes mõtlesin ma, et tänane päev tuleb überasjalik, aga läks täiesti vastupidi.

Et kõik ausalt algusest peale ära rääkida, tuleb süüdistada seda, et ilm läks ilusaks. Lõputööga ei olnud üldse tahtmist tegeleda. Peaaegutoanaaber kutsus mu endaga kipsi ostma. Läksimegi ostsime kipsi ära ja tulime tagasi, aga ilm läks väljas järjest ilusamaks ja ilusamaks. Toas konutamine tundus kriminaalkuriteona, nii sündis mõte: lähme välja pildistama.

Kuhu võiks minna?

Sõidame õige Koplisse...

Istusimegi trammi, sõitsime Kopli kaugeimasse nurka, kobisime maha ja matk täiesti teises maailmas võis alata...

Päris äge mu meelest... Väga Vahemeremaalik.

Perekond hoiab ikka võsukesel silma peal.

Peitepilt.

On ju ühtemoodi? Tuleb välja, et Kopliski kohtab maailmaimesid... Võrdlusmoment kuulsa Efesose linna raamatukogu varemetega...

Harju keskmine Kopli maja...

Ei ole hauakivi - hoopis riikliku kaitse all olev geodeesiapunkt.

Minu meelest näeb päris idülliline välja...

Ujuma siiski ei kisu.

Patrioote leidub Kopliski.

Hihii... äge.

Vaieldamatult Kopli parim leid.

Julgeks juhtida tähelepanu ääretult funktsionaalsele vihmaveetorule.

Mina päriselt siit vist õigusabi otsida ei julgeks.

See oli nii Põhjamaine stereotüüpaed, et ma lihtsalt ei suutnud - punane maja, mägimänd ja sõnajalad...

Kohalikud elanikud pingil jalga puhkamas...

Põhimõtteliselt kõndisime me maha minu jaoks tänapäeval täiesti rekordilise maa ja aja. Harjutused iseseisvaks eluks - varsti on vaja ju pikale reisile minna ja linnaekskursioonidega hakkama saada. Noh - tänane tõendas seda, et pikema jalutuskäigu lõpus olen ma endiselt vähemalt ühes tükis ja seisan omal jalal püsti, ent olen lihtsalt läbi kui läti raha. Nii profülaktika pärast möödus seejärel tund aega vaha sulatades ja praegu ma siin siis hoian oma jalga seina peal, paks vahakiht ümber. Kangesti oleks muuseas tahtnud Patarei vanglasse ka minna, aga selle lükkasime mõnele paremale päevale, sest ma rohkem enam poleks jõudnud ühtegi sammu teha... Sellegipoolest oli väga tore jalutuskäik, ma olen hästi rahul - Koplis olin ma varemalt käinud ainult koos õppejõuga kunagi ja toona ei jaganud ma Tallinnast veel ööd ega mütsi. Nüüd oli päris tore jälle uuesti minna - ja sedakorda oli mul fotokas ka kaasas...

Õhtu läks seejärel muuseas aina paremaks - nagu ma ütlesin, asusin mina vaha sulatama ja nüüd on mõnus soe vahakips jala ümber, aga mu toanaaber sai RIMI poes kleepsude kogumisega tasuta panni ja kuna me peaaegutoanaabriga ka jõudumööda teda nende kleepsudega aitasime, siis ta lubas, et kui ta panni saab, siis ta teeb meile pannkooki. Novat, nüüd ta sai panni kätte ja otsustaski koogitamise ära teha... Ja kuna mina mõtlesin välja tema osaühingu nime (OÜ Meediavõlur), siis oli ta lubanud minuga mingi hetk ka veinitada. Novat, nüüd me sõime ära hiigelkuhja pannkooke; ta tõi veini ka lagedale ja nii see õhtukene siis veerebki... Kasulikku olen ma täna teinud täpselt nii palju, et tõlkisin kolm lehekülge raamatust, mille tähtaeg on alles septembri lõpp... Halleluuja tõesõna.

KONKURENTSITULT ÄGEDAIM PÄEV VIIMASE KVARTALI PEALE!

POSTSCRIPTUM: unustasin ära mainida sellise seiga, et kallasin endale hommikul pool tuubi musta kingaviksi peale. Sellise kena helelilla seeliku peale - kork oli tuubil ära murdnud ja üks ühikasõber tahtis viksi laenata, mina siis võtsin riiuli pealt ja hoidsin korra käes, seletasime midagi - järsku kõik röögatavad... no ma siis olin seda tuubi pigistanud ja kuna ma polnud märganud, et sellel korki pole, siis läks nii, et ma sokutasin endale seeliku peale ilgelt suure musta tökatitriibu. Mina siis kandsin omast arust seeliku kohe maha, kõik ju teavad, et kingaviks maha ei tule. Sellegipoolest panin ta pesupulbriga likku ja pärast... mina ei tea, kas asi on selles, et tegu Ameerikast ostetud seelikuga ja neile tehaksegi sihuksi imeundrukuid, või mu toanaabri kvaliteetses ökopesupulbris - või hoopiski kaasaegses kingaviksis... täitsa puhtaks sain seeliku. Täiesti uskumatu. Vuot nõnna...