Arengud

Tähendab, streigipäev seitse:

Hmm, täna streikis suures rongkäigus Pariisi kesklinnas 70 000 meeleavaldajat: lisaks raudteetöölistele õpetajad, postitöötajad, meditsiiniõed, gaasitöölised, riigiametnikud ja jumal teab, kes veel. Hmm... ja homne rongiaegade tabel ei näita mingisugust muudatust ega paranemise märke. Igatahes, selgus, et õpetajad streigivad siin, kuna nad saavad palka umbes 3039 eurot, samas kui Saksamaal saab sama kvalifikatsiooniga spetsialist nelisada eurot rohkem, rääkimata Luxemburgist, kus saadakse veelgi rohkem. Mis siis, et Itaalias saavad õpetajad kuni 1100-1800 eurot vähem palka kui nende prantsuse kolleegid. Vaja on järgi jõuda sakslastele, mitte järgi oodata itaallasi, eksole. Igal juhul jätkub streik üha suureneva hurraaga, olgugi, et RATP kaotab selle tõttu iga jumala päev 4 miljonit EURot kasumit ja SNCF olla juba 60 miljonit kaotanud.

Aga see selleks. Ilmselt olete teie juba nende pidevate streigiraportite tõttu igavusse suremas (muidugi, teie lõbustamine ei ole kunagi olnud selle blogi eesmärk omaette), sest isegi minul viskab juba kopsud üle maksa. Just nimelt, mõlemad kopsud kohe, mitte ainult ühe. Kuigi järjekordselt kutsus see tööseisak siiski esile ühe tänuväärse arengu... NIMELT hakkasin ma täna oma lõputööd kirjutama :P Noh, esialgu jäime küll mõne lõigu raamesse, aga see on ka suur asi, arvestades, et ma olen seda paberit juba oma kolmveerand aastat põrnitsenud ja ikkagi mitte ühtegi sõna kirja pannud. Lihtsalt, mu viimasel ajal läbitud raamatutest on huvitavaid teadmisi välja koorunud ja need tekitasid kohe tahtmise kirjutada. No jah, olen küll grafomaan, mis siis???

Eile leidsin, muide, raamatupoest ka ühe raamatu, mis oleks just nagu rusikas silmaauku mu lõputöö jaoks hädatarvilik. Ainus mure oli see, et ta oli küll poole võrra alla hinnatud, aga maksis ikkagi 42.50 EUR. Ma siis loomulikult jätsin ta ostmata ja üritasin teda õhtul raamatukogude kataloogidest leida. Kojulaenutatavaid eksemplare ei leidnud ja raamatukogus ümber paljundamine maksaks sama palju. Kõige odavamad raamatumüügikohad müüsid seda 99 EURO eest... Noh, ja tulemus oli see, et kui ma täna pärastlõunal linna läksin, siis viisid jalad mu lihtsalt iseenesest sinnasamasse raamatupoodi. Ma kinnitasin endale, et ma tahan teda ainult jälle vaadata ja uurida ja mõned mentaalsed ülestähendused teha sellest, kuidas ta on üles ehitatud ja milliseid näiteid on toodud... Brrr, ja kui ma siis jõudsin sellele õigele korrusele ning teda esimesel pilgul eemalt raamaturiiulist ei näinud, siis tabas mind TÕELINE masendus. Nagu kohe pääääääääääris tõeline viha, et miks ma, vana loll, ta ostmata jätsin. Hetke pärast selgus loomulikult, et ta on ikkagi alles - kõigest minu enda poolt võimalikult vastu riiuli tagaseina lükatud, et ta välja ei paistaks... Aga ma võtsin oma eelnenud emotsioonidest õppust ja pistsin ta kaenla alla ning ladusin rahulolevalt ja silmagi pilgutamata ka see nelikümmend kaks viiskümmend välja. Vottttt. Nüüd olen ma vähemalt ideeliselt jälle sammukese lähemal oma lõputöö realiseerimisele, kuigi järgmine kord, kui keegi mulle tööd pakub, peaksin ma selle vist vastu võtma :D

Ahhaa, ja muide, ma olen oma kogemustest teinud tõsiselt kaugeleulatuvad järeldused :P Kui prantslased üldiselt armastavad punaseid, kuivi ja väga tugevamaitselisi tummiseid ja raskeid veine, millisesse kategooriasse langevad näiteks Bordeaux' omad, siis Beaujolais on märkimisväärselt parem - ka punane ja kuiv, aga palju kergem :D PALUN, ärge veiniteadlased hakake nüüd Bordeaux'd kaitsma ja erandeid otsima, ma ei tahagi olla veiniteadlane, selle väitega tahan ma lihtsalt öelda, et Beaujolais rokib ja on 90% juhtudest märkimisväärselt rohkem minu mokka mööda kui Bordeaux (mis on ka lõppude lõpuks täiesti joodav, lihtsalt tunduvalt prantsusepärasem).

Triinul on praegu, suur mure. Ta ostis homseks kontserdipiletid kunagi ammu... Keegi tuntud rahvusvaheline indie muusika täht vist, nii palju kui ma aru sain (ja mäletan). Ainus häda on see, et ta esineb kuskil pärapõrgus ja õhtul loomulikult, aga ühistranspordil on teatavasti streik, kui keegi on selle jõudnud juba ära unustada. Nii et ta saabus täna ülimalt õnnetult koju ja ütles, et tal on valida, kas saada vägistatud või mitte kontserdile minna. Nii palju kui ma praegu mõistan, otsib ta nüüd taksofirmasid välja... Aga kuradi kindel tõsiasi on see, et kui kontserdipilet maksis 30 EURot, siis takso maksab vähemalt 50. Ikaldus, ühesõnaga. Ma tunnen Triinule tõsiselt kaasa praegu.

Aga olgu. Kuna ma otsustasin neljapäeval St. Denis'sse kooli ronida... ilmselt küll taas ainsana, aga vahet pole, ma tahan raamatukokku minna... siis selleks peaksin ma läbima praegu käes olevast kolmest raamatust kaks, mis tähendab, et ühest on veel 30 lehekülge ja teisest 200 lehekülge... Ja siis nendest kiirelt ülestähendused arvutisse ära teha... Mis omakorda tähendab, et kui ma tahan sellega neljapäeva hommikuks ühele poole saada, peaksin ma praegu usinalt nendega tegelema. Millest johtuvalt ütlen ma praegu teile aidaa ja olge mõnusad.