Alias streigipäev... kaheksa???
Aga kurat selle streigiga, niikuinii see enam ei lõpegi, mul on lihtsalt niiiiiiiiiiii kõrini. Homme lähen üritan jälle üle pika aja kooli saada... Triin sai kirja, et tema loeng toimub, äkki toimub minu oma ka?!?!?!?!? Igatahes, kontserdile jäigi tal minemata, sest ta otsustas, et Pariisi pilkases pärapõrgus vägistatud saamine ei ole eriti hea variant, nagu ka takso eest 50 EURo maksmine, arvestades, et kontserdipilet ise maksis 30 EURot. Vaeseke.
Täna nägin ma jõulukuuski müügil. Potiga ja päris suuri. Õigupoolest eksisin ma ära võrratu nimega paika - Heade uudiste bulvarile - ja tundsin end seejärel üsna napakasti, kui ma täheldasin, et lillepood on parajasti õhtuks uksi sulgemas ja tarib mitmemehelises konvois jõulukuuski tänavalt ära sisse. Joy to the world...
Heade uudiste bulvarile vastukaaluks on neil siin olemas Pahade poiste tänav :)
Olen ma juba, muide, täheldanud, et mulle ei meeldi, kui keegi kogu aeg üle mu õla vaatab, kui ma süüa teen, ning ise muudkui ümiseb ja seletab, et oo, küll lõhnab hästi, vau, küll näeb hea välja??? Väga segav faktor! Ma tean isegi, et see hea on - muidu ma seda ju ei teeks - ja pole vaja tekitada minus tunnet, et ma peaksin nüüd talle ka süüa andma, sest tema vaeseke sõi viis minutit tagasi ära pannitäie jubeda õli sees lötsiks soojendatud kalapulki. Urrr. Jutt käib siis Stephane'ist ning minu ahjukartulitest grillvorstidega :P, mis tekitasid esiteks kohutavat hämmastust, et kas ma niisama panengi kartulid ahju... Ja siis puistati varrukast vapustavaid kiidusõnu nende aroomi, pruunikuse ja koguse kohta, nagu alati, kõigi mu söökide puhul. No aitäh, aga tegelegu oma asjadega. Hmm... ei, tegelikult tuleb märkida, et kui ma kellelegi oma sõbrale või temaga koos süüa teen, siis ei pea see paika, aga kui ma teen süüa ainult endale, siis häirib mind kohutavalt, kui inimene, kellel ei tohiks sellega midagi pistmist olla, kogu aeg jälgib, mida ma teen. Oleks siis, et ta uuriks tegemismeetodit või üritaks õppida, aga ei, ta topib lihtsalt oma nina sellesse, mida ma teen. Ühesõnaga - mehel on igav. Vist.
See mulle ka ei meeldi, et ma tulin täna koju ja vaatasin tänavalt ehmatusega, et ma olen oma toas tule põlema jätnud, kui loll. Kui ma aga aiauksega kolksatasin, siis... oh seda üllatust... tuli kustus iseenesest jube ruttu ära. Urr, nagu siis ei piisaks sellest, et ta aeg-ajalt Triinu voodiriideid aknast alla riputab, nüüd käib ta juba minu toas ka asjatamas. Noh, teadagi, teda ju nädal otsa järjest ei olnud, ilmselt nüüd oli tarvis koju tulles uurida, et kas me toad on segamini või kas keegi magab tema äraolekul talle teadmata ja raha maksmata mu voodi all... Tahan minema kolida!
Ahjaa, ja kui juba kurta, siis peab mainima, et läbitud raamatu uuesti läbi lappamine, et märkimisväärsemad kohad üles märkida, on masendavalt palju igavam kui raamatu esmakordne lugemine ise. Üheaegselt lugemine ja märkmete tegemine tekitab aga loogilises voolavuses vastiku hakituse ja enam ei saa nii hästi ja sujuvalt raamatust aru. Üldse mitte märkmete tegemine on ohtlik, sest ega mu mälu prügikast ole, et kõik vastu võtaks, mis sisse visatakse. Ja enne märkmete tegemine ning pärast lugemine pole vist võimalik. Kuidasmoodi siis peaks??? [Jah, ma pean homme raamatu tagastama ja ma olen temast üles tähendanud kõigest 35 lehekülge... 234st]
Mh, kõht on küll täis, aga ma vist lähen ja söön veel ühe taldrikutäie oma ahjukartuleid :P Nüüd kadus Steph ülesse last magama panema, seega on parem... vähemalt ei loeta ampse. Tõepoolest, sama tunne nagu Nubluga, kes süüa norib ja suhu vahib kogu aeg :P Aga tegelikult ma ei tohiks end häirida lasta, eksole? [Noh, ja kuigi ma teda ikka kogu aeg kirun, siis ausalt ka, ma olen talle siiski üdini tänulik, et ta meid tänavalt üles korjas ja meid üürilisteks võttis praeguseni. Aga kauem kohe üldse-üldse-üldse ei taha!].
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar