Jälle Pariisi

Mina ei tea, mis mind kogu aeg sinna linna kisub. Lihtsalt kohe kisub. Ma siis nüüd otsustasin just praegu ära, et sõidan homme kohe pärast tööd Pariisi ja tulen pühapäeva õhtul tagasi. Hosteli bronnisin ära, sõiduga peaks ka korras olema (50 euri edasi-tagasi on super pakkumine. Autoga sõidab küll kaks tundi kauem kui TGVga, aga kokkuhoid on nii viimasel hetkel sõita otsustades kõva). Ainult teatriga on väike feil - hakkasin piletit ostma ning siis selgus, et alles on ainult 155 euri või 180 euri maksvad piletid. Kuna Rossini mul NII suur lemmik nüüd ka ei ole, siis matsin selle mõtte maha. Kui viitsin, tuhnin pärast veel natuke muude teatrite repertuaarides. Midagi ägedat leiab kindlasti ka mõistlikuma hinna eest. Ah, ja isegi kui ei leia, võin suurima rõõmuga ka kaks õhtut järjest Montmartre'il istuda või midagi. Uus põnev mõte on aga see, et laupäeval mängib Kaia Kanepi Roland Garrose kolmandas ringis Wozniackiga. Kui ma seda endale vähegi lubada saan, lähen vaatama! Ma nii loodan, et nad ei pane tema mängu hommikusele ajale ja/või peaväljakule, sest 60-260 euri ei raatsi ma tema mängu eest hästi välja käia, aga kui mäng toimuks pärastlõunal ja mõnel kõrvalväljakul, siis oleks pilet kõigest 12-15 euri ja see on hoopis teine tera. Laupäevane mängutabel selgub paraku alles homme õhtuks, nii et eks ma pean jooksvalt vaatama ja lihtsalt pöialt pidama, et saaksin talle kaasa elama minna :). Oleks ikka uhke küll! No ja kui õnn pole minu poolt, eks ma siis vaatan kellegi teise mänge. Ma pole elus ühelgi tennisematšil käinud, aga Roland Garros on üks maailma tähtsamatest turniiridest, nii et põnev ja uudne on kindlasti nii ehk naa. Kolmandas ringis on juba kõik kõvad tegijad ka, lahingut näeks kindlasti igal juhul!

Mõelda! Kui äge! Ma võin neljapäeva õhtul kell kümme otsustada, et sõidan järgmisel pärastlõunal teise riigi pealinna - ja siis saangi sõita. Kõik asjad saab neti teel lihtsalt naksti ära broneerida ja ma ei pea mingisuguseid viisasid taotlema või kinnitusi saatma ja broneeringuid faksima ja muretsema ja järjekordades seisma ja ennast hingetuks maksma ja... Vanasti oli kõik palju kättesaamatum. Palju romantilisem ilmselt ka, sest kättesaamatute asjade ümber tekib ikka kuldne aura. Millegipärast tuli mulle praegu meelde üks vanasti giidina töötanud vanahärra, kes on nüüdseks manala teele läinud, aga kes kasvas Pariisis üles ja hakkas siis giidina tööle, kui Eestist sai juba nii kaugele sõita. Tema ei saanud sugugi niimoodi naksti otsustada, et sõidaks nüüd natukeseks ajaks Pariisi tagasi vanade sõpradega õhtust sööma vms. Tema pidi iga kord lootma, et grupp tuleb kokku, siis tuli kolm päeva mööda Euroopat loksuda, tundide viisi piiride peal kontrolli oodata, viisad saada ja maitieamiskõikveel... Natuke nagu ebaõiglanegi, et mina nüüd saan nii lihtsalt hakkama, et kohe lihtsalt lähen :). Tema jaoks tähendas Pariis tõenäoliselt midagi veel palju sügavamat - või kui tal ei olnudki tahtmist iga natukese aja takka sinna sõita, siis uba on selles, et tal ei olnud seda võimalustki. Aga mis ma siin ikka filosoofilistesse mõtisklustesse süvenen. Uskumatult lihtsaks on elu mõnes mõttes läinud, aga kuldsete igatsuste aeg polnud ka kindlasti kole :).

Eks ma siis nüüd lähen ja pakin koti kokku. Krt, kell on juba üksteist. Uneaeg on märkamatult kätte jõudnud  ja mina olen veel nii elevil! Oeh.

Aga jah, uued uudised siis võib-olla Pariisist... Või ei, mulle meenus praegu, et ma ei salli prantsuse klaviatuuri silmaotsaski. Sellisel juhul pühapäevani!

M.

Vanadest asjadest

Kuidagi olen viimasel ajal sattunud igasuguseid vanu tuntud asju üle vaatama ja üle lugema. Näiteks vaatasime koos Nairaga uuesti ära filmi "Frida" - ma olen seda esimesest Mehhikos käigust saadik vähemalt kümme korda näinud, aga no see meeldib mulle ikka täiega, vaata või kohe uuesti! Enne ei arvanud ma Frida Kahlost (ja tema töödest) suurt midagi, aga see film paneb kõik väga haaravasse konteksti ning Kahlo hakkas mulle kohe päris meeldima. Tahaks millalgi Mexico Citys suisa tema majamuuseumisse jõuda. Ükskord! Selle filmi boonuseks on, muide, imeline soundtrack ja Salma Hayek sobib sellesse rolli ka täiesti fantastiliselt. Aga jah, veel vaatasime ära Maupassant'i romaani järgi tehtud filmi "Bel ami". See oli ka üsna äge, kuigi jäi raamatule kõvasti alla (ma täiesti armastasin seda raamatut!). Filmi miinuseks oli muu hulgas see, et peaosa mängis too altkulmu piiluv blond vampiiripoiss, kelle pärast pool maailma alles hiljuti arust ära oli. Ta ei meeldi mulle. Ta on nii kurja olemisega ja sünge. Kuidas tal pea valutama ei hakka sellisest altkulmu põrnitsemisest ja lõua krampis hoidmisest?

Okei, siis lugesin uuesti läbi Salingeri raamatu "Kuristik rukkis". Mul tekkis lihtsalt ühel õhtul huvi teada saada, mida ma sellest nüüd arvaksin. Koolis pidasin ma seda täiesti mõttetuks teoseks - ma ei olnud selle vastu, see jättis mu lihtsalt igas mõttes külmaks. Kui ma veel keskkoolis käisin, käis meil isegi üks Ameerika professor Salingerist ja Ameerika kirjandusest loengut pidamas. Tema oli sellest raamatust täiesti vaimustuses ja luges meile sellest vist vähemalt kaks loengut, aga mina ei saanud üldse aru, miks see kõiki nii morjendab - see Holden käitus minu meelest lihtsalt nii kaootiliselt ja seosetult (ja "Don Quijote" ainsaks mõistlikuks tegelaseks oli Sancho Panza eesel). Nüüd tahtsingi uuesti üle lugeda ja kontrollida, kas asi oli selles, et ma olin toona noor ja loll, või ei ole see lihtsalt minu maitse. Saingi uudishimu rahuldatud - ma võin nüüd ausalt öelda, et ei arva raamatust "Kuristik rukkis" siiani suurt midagi :). Lugesin ta paari õhtuga läbi, nõustusin mõne tabava mõtteteraga, ei arvanud enam, et Holden käitub seosetult ja kaootiliselt, aga mingit superelamust ei pakkunud see mulle ikka veel. Mine võta kinni, miks nii... Igatahes järgmiseks kavatsen ette võtta Kazantzakise. Tema "Kreeklane Zorbas" avaldas mulle küll keskkoolis väga-väga muljet. Ma kirjutasin Zorbase fenomenist isegi aastatöö, aga mälu on üks imelik asi - tahab teine mõnikord turgutamist saada. Mõtlesingi teist nüüd siis turgutada. Lisaks on päris huvitav asju originaalkeeles lugeda - koolis lugesime ju siiski tõlkeid. Hmm... ja tegelikult oleks päris huvitav nüüd need tõlked ka üle lugeda. Oskan ehk teise pilguga vaadata. Enivei, memuaaride huvides olgu ära öeldud, et tegelikult tahaksin ma lugeda ka raamatut "Igavuse filosoofia", aga see pole eesti keeles veel ilmunud ja filosoofiaga ei viitsi ma väga võõras keeles hambaid murda. Huvitav, millal see "varsti" on? Siis tahaksin veel teada, millal ilmub Hargla uus Melchior. Ja lõppeks ootan juba järgmist nädalat, sest siis ilmub Jeffrey Sigeri uus Kreeka-teemaline krimka. Sattusin tema esimeste raamatute peale taas mingis lennujaamas ning need osutusid pikal lennul suurepäraseks kergeks ajaviiteks. Sellest piisas, et orki lennata ja seal ma siis nüüd olengi. 

Tjah. Siis tekkis mul veel ületamatu tahtmine ooperisse minna. Kohe nii väga, et kaalun tõsiselt reedel Pariisi sõitmist. Kui autoga minna, siis saaks ühe otsa 25 euriga. Kui reedel pärast tööd minna (üks tüüp läheb just õigel ajal), siis jõuaksin kakrass "Sevilla habemeajaja" etendusele. Millegipärast toimub see küll Bastille's, ma oleksin eelistanud Garnier' paleed, aga no see on iseenesest muidugi juuksekarva lõhki ajamine :). Laupäeval võiks ju siis tossusid otsida, jalutada/nostalgitseda ja õhtul Montmartre'ile minna ning pühapäeva pärastlõunal saaks autoga tagasi. Kõlab hästi, ah? Hostelis oli isegi kohti ja puha, aga ma pole veel ikka päris ära otsustanud. Võtsin endale homseni mõtlemisaega - äkki peaksin hoopis mõnikord paar päeva vabaks võtma ja kauemaks sõitma? Samas tahtsin niikuinii Pariisis kaks korda käia ja kuna suvel on see linn üsna ebameeldiv koht, siis võiks ju nüüd ühe korra ära käia ja teise, pikema korra näiteks septembrisse jätta. Hmm... Minna või mitte minna, see on küsimus? 

Vanade asjade kokkuvõtteks veel nii palju, et Naira külaskäigust ei hakka ma vist pikemalt kirjutama :). Mulle tundub, et see oli nii ammu - ja lisaks oli see nii sündmusterohke, et ma ei viitsi hakata oma pikka mustandit läbi vaatama redigeerima. Jäägu siis nii, et sellest intensiivsest nädalavahetusest ajalugu vaikib. Mõned pildid jõudsin küll juba netti tõmmata, nii et jäägu need siis seda nädalavahetust kajastama: 

Nonii, nüüd küll tänaseks aitab. Ma pean nüüd välja mõtlema, mida head süüa teha, kui mul on terve lillkapsas ja terve brokoli, aga midagi muud nendega kokkusobivat ei ole... 

Hmm.

Hmm.

Hmm.

Homseni!

M. 

Muusikaline nädalavahetus

Oh, see nädalavahetus sai küll patuselt ruttu läbi - ma ei jõudnud kavatsetust MITTE MIDAGI ära teha! Põrandad on endiselt pesemata, kulmud on endiselt kitkumata ja plaanitud ahjuvormi tegemise asemel olen kaks (!) ööd (!) järjest (!) burksi (!) söönud :-D. Mõistetamatu, kuhu see aeg küll kadus?

Vähemalt jõudsin südamest magada ja käia läbi muljetavaldaval hulgal kontserte. Alustuseks käisin reedel nimelt korraks Keldi muusika festivalil ning seejärel kunstnike kohvikus (inimesega, kes on viis kuud Luxis elanud, aga kes polnud enne reede õhtut isegi mitte hertsogipalee juurde sattunud, Grundist rääkimata - ma ei saa siiani aru, kuidas see siin Luxis võimalik on :-D). Laupäeval käisin kahetunnisel gospelmuusika kontserdil, siis kuulasin tunnikese Iiri folki ning edasi veel vähemalt poolteist tundi mingeid kantritüüpe. Pühapäeva hommikul läksin veel ühele gospelkontserdile ja sain sealt muu hulgas korraliku õppetunni - kui laulmine lõpetati ja kõik palvetama hakkasid, otsustasin mina, et nüüd on kõige õigem aeg rongi peale minna. See, kui ebaviisakas see minust oli, selgus hiljem, kui ma avastasin, et olen ära kaotanud üle koti visatud boolero. Karma on olemas :)! Okei, igatahes suundusin sealt kontserdilt Arloni ja proovisin lõpuks ära selle kohaliku maitranki. Ütleks, et see oli muidu päris hea, aga lõhnavat varjulille ei tundnud ma küll mitte üks raas - põhimõtteliselt oli minu meelest tegemist lihtsalt valge veiniga, milles olid apelsinitükid. Meenutas sangriat, aga maitrank on loomulikult valgest veinist ja mitte nii lahja. Hih... Tahtsin pudelikest kaasa ka osta, aga siis selgus, et seda saab ainult lahtiselt ja klaasi kaupa. Päeva lõpuks oleksid nad ehk olnud nõus ülejäägi plastikpudelis ära müüma, aga nii kaua ei viitsinud mina jälle Arlonis passida. Nõnda jäigi maitrank minu jaoks ühekordseks maitseelamuseks... Igatahes õhtul Luxi tagasi jõudes käisin veel ühel päris ägedal bluusikontserdil, nüüd lähen kohe veel ühele kantrikontserdile ja siis lisaks kõikidele nendele kontsertidele olen täna pool päeva kuulanud SEDA lugu, sest olen sellest kuidagi täiesti sõltuvusse sattunud. Just sellest versioonist, mitte originaalist...

Niimoodi siis seekord.
Jooksen kantrit kuulama!
M. 

Õndsus

Täna pole enam päris "homme", aga no poogen - nüüd on õndsus ja rahu käes, nii et lõpuks tuli ka kirjutamise tuju :). Mul on siis nüüd esimene päris puhkamise nädalavahetus üle pika aja! Ma sain reede õhtul välja minna ja siis uinuda teadmisega, et võin laupäeval magada, kaua tahan. Kui HEA tunne see on! Ma siis magasingi elu eest ja ärkasin kell pool kolm päeval! Nüüd on kell pool kuus õhtul, aga mina joon alles oma teist tassitäit kohvi ja vedelen voodis, ööriided veel seljas ja läpakas kõhu peal. Kui väga ma sellist aega lõpuks juba ootasin! Kõik eelmised sõpradega veedetud tegevusrohked nädalavahetused olid muidugi ka megaägedad, lihtsalt natuke palju ägedust sattus liiga järjest. Viimase kuu aja nädalavahetused on kõik olnud nii intensiivsed, et ma tundsin juba lõpuks teravat vajadust päris oma aja järele. Sellise aja järele, mil lihtsalt uimerdades kööki kraamida ja ümbruskonna tänavatelt vanapaberikonteinerit otsida ja pargis raamatut lugeda ja vannis käia ja kulme kitkuda ja pikale rattasõidule suunduda ja hispaania keelt kuulata ja blogi kirjutada jne jne jne. Noh - ja nüüd ma selle siis ka sain!

Kui see viimaste nädalavahetuste ülimast sotsiaalsusest kogunenud väsimus välja arvata, on elu muidu lill! Ilmad on lõpuks suviseks läinud ning tööl on ka üpris tegusad ajad. Ma olen siin viimaste nädalate jooksul korduvalt tõdenud, et olen ikka vist sündinud töönarkomaan, sest minu meelest on palju tööd igati äge. Mulle kohe nii meeldib, kui mu tegemist ootavate tööde nimekirja midagi juurde ilmub. Kui mõni kiirema tähtajaga töö postkasti maandub, saan ma sellest totaalse adrenaliinilaksu. Kui ma mõne valmis töö ära saadan, siis on ka hirmus hää tunne - ühest küljest on puhas rõõm sellest, et nüüd on üks asi jälle valmis, teisest küljest tahaks juba ruttu ja põnevusega teada saada, mida järgmine töö endast kujutab. Hihii, viimasel ajal olen ma kohe nii väga oma tekstidesse süüvinud, et unustasin end reedel kontorisse jõudes kohalolijate nimekirja kanda ning sain siis tund aega hiljem Anu käest kontrollkõne, et kas ma ikka olen elus. Sellist asja pole veel juhtunud, kusjuures ma tõesti ei tea, kuidas ma kohe kontorisse jõudsin niimoodi arvuti taha kleepusin, et jätsin isegi kohvi tegemata ja enda nime kirja panemata. Pean edaspidi hakkama teadlikult sotsiaalsem olema ning sagedamini viieks minutiks arvuti tagant eemale astuma :).

Muid uudiseid? Oh, igasuguseid asju on vahepeal juhtunud. Meie vesiaeroobikatreener otsustas näiteks, et tema ei tee enam neljapäeva õhtuti trenne - tema olevat nii pikkadeks tööpäevadeks juba liiga vana ja tähtis. Niisiis määras ta endale mingi asendaja, kes on küll tõeline kompu, aga tema treenerikogemused ja suhtlemisoskus on paraku üsna nigelad, nii et viimane kord oli meid trennis tavapärase 20+ inimese asemel 7. Mul oli temast kohe natuke kahju - aga eks tegelikult ole kõik lihtsalt harjumise asi. Küll temaga varsti ära harjutakse ja siis on tema trennis ka jälle rohkem rahvast. Seni naudin mina basseini siginenud lisaruumi.

Siis olid Egiptuses vahepeal valimised ning juhuse tahtel sattusin mina täpselt valimiste päeval (ning üle piiiiiiiiiiika aja) rääkima oma vana Egiptuse sõbraga, kes töötab praegu Egiptust tabanud kriisi tõttu hoopis Dubais. Puhtast uudishimust küsisin ma tema käest loomulikult ka, et kas ta käis ka valimas ja kelle poolt ta hääletas - ja sain täiesti rabanduse, kui ta mulle teatas, et tema ei saanud valima minna, sest Dubais töötades peavad töötajad oma passi tööandja kätte hoiule andma ning ilma passita ei saanud ta end valima registreerida. See on täiesti jabur, mina ei oleks esiteks kindlasti nõus välisriigis (no OK, väljaspool ELi) töötades oma passist loobuma. Tema on muidugi vähemalt mees, aga sellegipoolest tähendab nendes riikides passist loobumine minu meelest põhimõtteliselt enda vangiks tunnistamist, sest sul puudub igasugune vabadus häda korral riigist lahkuda või kuskilt abi otsida. Ometi töötab ta juhtival töökohal, on tark ja äärmiselt sõltumatu inimene (kes vahetab veel umbes iga poole aasta takka firmat). Ja siis TA ANNAB OMA PASSI ära. Brr... kananahk tuli sellise jutu peale selga. Naiste liikumisvabaduse piiramine on araabiamaades üsna loomulik (lugesin kunagi, et isegi riigivisiidile siirduvalt Egiptuse naissoost välisministrilt nõuti piiril riigist lahkumiseks abikaasa kirjalikku luba), aga et ka mehed ja (eriti tema) on nõus end niimoodi kellegi meelevalda andma... Uhh, see šokeeris mind kohe tõsiselt.

No okei, mis veel? Sel nädalavahetusel on Luxis palju üritusi. Esiteks on Grundis Keldi festival ning samal ajal on ülalinnas All American muusikafestival, mille raames esineb väga ägedaid tegijaid (lähengi varsti linna Golden Voices of Gospel kontserdile). Mõlema festivali kontserdid on loomulikult tasuta - see on üks asi, mis mulle siin Luxis kohutavalt meeldib! Siin korraldatakse tõeliselt palju suviseid tasuta vabaõhuüritusi ning igale maitsele leidub midagi sobivat. Lisaks neile kahele muusikaüritusele on täna-homme Arlonis maitranki festival, mida mul on ka plaanis homme vaatama minna. Maitrank on põhimõtteliselt valge vein, milles on leotatud lõhnavat varjulille. See peaks olema nii peen kohalik spetsialiteet, et keegi pole sellest kuskil mujal kuulnud. Igatahes Arlon on kuulu järgi maitranki pealinn ning neil on seal igal aastal festivalid, mis kulmineeruvad sellega, et linna keskele paigaldatakse maitranki purskkaev. Kõlab peenelt, eks? Ma lähengi homme ja heidan pilgu peale. Tahaksin ka selle kohaliku spetsialiteedi lõpuks ära proovida.

See on ka äge uudis, et eile hakkas Rookie Blue kolmas hooaeg. Ma ei ole muidu mingi suur sarjasõltlane, aga selle Kanada sarjaga tegin ükskord mingis lennukis poolkogemata tutvust ning sattusin kohe orki. See on päriselt ainus, mida ma nii väga ootan, et vaatan selle uued osad truult igal nädalal ära. Muidu ma ei viitsi niimoodi iganädalaselt praadida - nende üksikute sarjade puhul, mida ma üldse jälgin, lasen ma tavaliselt tervel uuel hooajal valmis saada ja vaatan siis kõik osad järjest ära. Rookie Blue puhul ma nii kannatlik ei ole - see oli mul ka eelmisel suvel igal reede õhtul kindlalt plaanis :). Põhimõtteliselt on see enam-vähem Kanada versioon Grey anatoomiast, ainult arstide asemel on tegu politseihakatistega. Minu meelest on see väga äge ja eile oli esimene osa. Jee!

Oh, aga aitab nüüd küll. Kell on seitse. Tuleks vist hommikukohv lõpetada ja linna peale suunduda. Varsti hakkab see gospelmuusika kontsert ja millalgi läheb mingi praktikantide seltskond kuskile klubisse Eurovisiooni vaatama. Mine tea, äkki ühinen nendega...

Ma nüüd päriselt katsun hakata jälle tihemini kirjutama.
Vaatame siis!

M.

Unustasin

Naljakas, tavaliselt naaksun mina kõikide kallal, et miks te ei kirjuta. Nüüd läks mul kuidagi endal meelest, et mul on blogi. Vaat, mis kõik võib juhtuda, kui rutiin segamini läheb!

Ega ma praegu ka pikalt ei tee. Kell on juba palju ja silmad tahavad puhata. Vähemalt tuli mulle nüüd meelde, et peaksin oma virtuaalelu ka vahepeal elama. Homme siis ehk elangi...

Ööd!
M.

Imelikumat ööd ei anna olla

Sellist pidu pole ammu nähtud. Mõtlesime Nairaga ainult natukeseks kohvikusse minna, aga nüüd on kell pool kuus hommikul ja meie jõudsime just koju, ise tantsimisest puhta väsinud, muusikast kurdid ja laulmisest hääletud. Hmpf, lisaks kõigele muule sürrile anti mulle üheainsa õhtuga tervenisti kolm telefoninumbrit (õigupoolest kaks mulle ja kolmas - homse õhtusöögikutsega - meile mõlemale). Jabur. Ja siis see ettekandja muudkui tassis meile kellegi rahakoti najal jooke ette. Meil olid värsked klaasid puhta täis ja tema muudkui tõi, endal selline ilme, et mina ei tea midagi, ma ainult teen, mis kästakse. Uskumatu, kui imelik öö. Oi, ja väljas on juba valge...

Pisut Nancy juugendit

Nancy on juugendipealinn ja minule juugend väga meeldib. Käsin ka eelmisel suvel Nancys juugendit otsimas, aga siis piirdusin ainult hoonete väljast vaatamisega. Eelmisel nädalavahetusel jõudsime aga Helle ja Williamiga ka Nancy koolkonna juugendimuuseumisse. See oli üks äärmiselt armas kohake. Kohtusime seal ühe hullu briti vanamehega, kes sõitis parajasti üksinda poolt Euroopat läbi, kandis kogu aeg vöö vahel kaasas vilet ja kompassi ning oli kõige peale pahane. Küll ei meeldinud talle seljakottide ja jopede garderoobi jätmise mõte, sest temal on igal pool voodri vahel varuraha. Kingade sees ka, muide. Siis ei meeldinud talle Lorraine'i muuseum, sest see olla olnud liiga suur. Juugendimuuseum ei meeldinud talle ka, sest seal ei olnud Lalique'i töid (Gallé oli see-eest väga tõsiselt esindatud, aga see teda ei morjendanud). Igav oli sellel vanamehel ka, sest ta rääkis meiega nii pikalt juttu, et mul hakkas ka pisut igav. Aga muuseum kui selline oli väga mõnus, väike ja armas. Lisaks oli muuseumi vastas numpsik poekene, kust mina sain endale sellise sõrmuse, et ma siiamaani vaatan teda heldimusega. 

Tahaks ka ööliblikaid oma voodit valvama. Just selliseid puust ööliblikaid, mitte neid päris...

Vinge signatuur. Nagu graffiti kohe.

Me ei saanudki aru, kas see on vann või dekoratiivne veeorvakene

Minu sõrmus :P

Oli öö

Me asutasime end juba esimesel Nancy nädalavahetusel igal õhtul välja minema, aga kuidagi ei jõudnud selleni. Ma hakkan vist vanaks jääma, kohe kole raskeks läheb see pärast kümmet veel välja minemine. Uhh... No enivei, eelmisel nädalavahetusel kavatsesime siis tolle esimese korra luhtumiste heastamiseks kohe reedel välja põrutada, aga loomulikult väsisime jälle enne ära. Alles laupäeval suutsime end piisavalt kokku võtta, et öine Nancy ka üle vaadata. Tiirutasime kella kaheni baarides, siis rääkisime veel poole hommikuni Ameerika koolisüsteemist ja üldse... Esmajoones olen ma rõõmus selle üle, et mõned pildid tulid ka üsna teravad välja! Ma olen päris rahul endaga, katsuge ise pimedas ja veinisena ilma statiivi ja välguta teravaid pilte teha!

Noh, jah, mõni pilt läks veiniseks ka...

Võrratu aken Stanislasi väljaku kohal

Veel külalisi

See on ammu teada, et kus on, sinna tuleb juurde. Nüüd siis teatas minu ammune kursaõde Naira, keda ma ei ole näinud ligi 4 aastat, et tema tuleb mulle kolmapäeva (jeez, see on homme!) õhtul külla! Meil on teadupärast jälle pikk nädalavahetus. Neljapäev-reede on siin järjekordne püha, nii et põhimõtteliselt klapib ju hästi. Tema olla ennast nimelt mingi sõbra auto peale orgunninud, kes ta Weimarist Strasbourgi viskab. Sealt jõuab tema siis kolmapäeva õhtul kell kümme Luxi. Täpsed plaanid on meil tegemata, aga esialgse arusaama kohaselt sõidab ta tagasi pühapäeva hommikul. Nii et siis veel üks nädalavahetus möödub Luxi vaatamisväärsuste ja parkide seltsis ning kunstnike kohvikus. Ahjaa, Metzi lähme vist ka, sest laupäeval on muuseumide öö ja siis tahaks lõpuks selles Pompidou keskuses ära käia. Pimedas on see kindlasti äge ja tavalise röögatu piletihinna asemel peaks siis ka tasuta sisse saama. Magamise lükkan jälle edasi. Hih... pensionipõlve näiteks!

Muidu on vahepeal kole palju juhtunud, aga samas olen ma arvutist kogu aeg nii eemal olnud, et ma ei jõua kohe kuidagi enam blogiga järje peal püsida. Reedel sõitsin ju kohe pärast tööd Nancysse Hellele ja Williamile külla. JÄLLE sai terve nädalavahetuse otsa lustitud ja pühapäeval imestatud, et kuhu kõik need mitu päeva kadusid. Pidime rongijaamas sügavalt järele mõtlema, enne kui meile meenus, kuidas näiteks reede möödus. Üldistavalt võib öelda, et need päevad kulgesid asju - nii päris asju kui ka mõnusaid mälestusi - kokku kahmides. Ah et milliseid? No muu hulgas tõin Nancyst kaasa järgmist:

- imelise sõrmuse
- vähemalt 5 villi
- 300 fotot

- Aleppo seebi

- selle suve sandaalid 

- kollase aeroobikapalli, mille otsas ma nüüd kaks päeva kontoris istunud olen

Erakorralistest mälestustest väärib mainimist see, et ma proovisin ära elu esimese lasanja, sain elu teise Katani asustajate võidu, siis tegime baarideringi öises Nancys, loopisime pargis lendavat taldrikut, ronisime päris mitu korda trepist üles viiendale korrusele, käisime Nancy koolkonna juugendimuuseumis, imetlesime mu imelist sõrmust, kohtusime Williami töökaaslastega, hävitasime ära paar pudelit veini  jne jne jne. Ühesõnaga: oli sündmusterohke.

Mm, aga ma nüüd praegu lähen otsin endale midagi hamba alla. Kas keegi, muide, teab, kas Luxis on mõni hiinakat pakkuv kiirtoidukas ka või on kõik siin ainult korralikud restoranid? Hirmus hiinaka isu tuli, aga tahaks sellist, kus kõik toidud on klaasletis juba valmis ja siis saab seal õunte pealt vaadata, mis ilus tundub. Vot kohe tuli praegu selline isu, et ei taha linaga laua taga istuda ja menüüst valida - tahaks mikrokas ülessoojendatud plastkarbi hiinakat! On siin mõni selline?

Pakaa praegu,
M.

Jõudsin ära oodata

Suve siis. Või täpsemalt sooja ilma. Täna sai nimelt ilma jakita õues käia! Ja siiani saab ilma õueriieteta rõdu peal istuda! Imeline!

Üks nädal on jälle läbi saanud/saamas. See möödus kuidagi unenäoliselt ja väsinult. Esmaspäeval oli veel Liis siin, siis läks ta poole öö ajal ära ja lõppkokkuvõttes olin ma temaga veedetud pikast (ehkki äärmiselt mõnusast) nädalavahetusest ning harjumatult öösse veninud päevadest terve ülejäänud nädala puhta rivist väljas. Ühel õhtul jäin küll täisriides magama, nii et lambid põlesid ja raadio mängis. Magasin 11 tundi jutti (kui välja arvata see, et kell pool neli panin raadio kinni ja äratuskella helisema) ja olin endaga järgmisel hommikul kohutavalt rahul. Mõtlesin, et olen nüüd ennast välja maganud ja jälle vormis. Aga võta näpust! Õhtul ei tulnud mul jälle eelmise öö suure magamise peale und, nii et pärast läks kõik jälle allamäge :-D. Oh seda häda ja viletsust :-D.

Nojah, et väike väss on endiselt kontides ja pärast tööd ning trenni ei jaksa ma isegi filmi vaadata. Sel nädalavahetusel ei ole ka mingit magamist. Lähen homme kohe pärast tööd uuesti Nancysse Hellele külla. Kavas on natuke šopata ja siis toredasti aega veeta. Eks siis paistab, kuidas täpselt. Tore on kindlasti niikuinii, aga täpsemad plaanid esialgu puuduvad :). Mm, muide mina lähen homme sinna paljasääri. Ma tean, et suurima tõenäosusega on homme jälle 13 kraadi ja vihma ladistab, samas täna pidin linaste pükste ja õhukese pluusiga üles sulama. Aga no põhimõtteliselt hakkab minu jaoks nüüd kevad. Mul on mantlitest kõriauguni! Otsustatud!

Olgu, aga magama nüüd. Uni murrab maha.
Ööd
M.

Trilogue negotiations

Tahtsin rääkida ühest väga vahvast koolitusest, mis meile eile korraldati. See kujutas endast põhimõtteliselt nõukogu, komisjoni ja parlamendi vahel toimuvate läbirääkimiste simulatsiooni, kusjuures juhtum, mille üle me arutasime, oli ka suht hiljuti veel päriselt päevakorras olnud.

Koolitus oli juba ette kohutavalt intrigeeriv, kuna sellest olla mõni aeg tagasi suur tüli tõusnud, sest kellegi meelest ei olnud sellel tõlkija ametiga mitte midagi pistmist. Põhimõtteliselt keegi vist isegi kaebas kuskile, et miks sellist ajaraiskamist vaja on - igatahes sain ka mina paar nädalat tagasi poolvabandava kirja, milles paljuti mitte nii kriitiline olla. Sellest johtuvalt olin ma üsna segaduses. Ma tõesti ei osanud midagi oodata, läksin sinna ja... lustisin terve päeva. Mul oli isegi ilma ühtegi suurt asjatamisrolli võtmata pidevalt tegemist, et saalis toimuvat jälgida. No midagi lingvistilist ma vist tõesti ei õppinud, aga seevastu sain ma nõukogu tööst ja üldse kogu sellest läbirääkimiste süsteemist palju parema ülevaate. Ma muidugi tunnistan, et ühest küljest võis asi minu jaoks põnevam olla, kuna ma olen siiski euroasjanduses roheline (mu kõrval istus üks proua, kes oli 23 aastat tõlkijana töötanud ja kõik institutsioonid läbi käinud - temal ilmselt ei olnud nii põnev). Teisest küljest oli meil ka selline üsna tore grupp, kus oli piisavalt neid, kes üldsuse tähelepanu nautisid, hästi suhelda mõistsid ja seega ürituse mõnusalt jälgitavaks ja humoorikaks tegid. Asja iva oli põhimõtteliselt kompromisside saavutamine ja väitlemine - ja ehkki mul kulus pool päeva töödokumentide lappamisele ning imestamisele, kes ja miks nüüd just sellist positsiooni kaitseb, siis lõpuks sain ma juba üsna hästi asjale pihta. Seda naljakam tundus mulle üks proua, kes oleks justkui lasteaiarühmast tulnud. Tema teatas nimelt rollide jagamise ajal (rollid jagati kõikidele) moderaatoritele, et tema on seal puhta sunniviisiliselt ja vastu tahtmist. Tema ei kavatse mitte midagi teha, jäetagu ta rahule ja tõmmatagu uttu. Seejärel koukis ta kotist välja ajakirja ja istus kogu ülejäänud päeva demonstratiivselt ajakirja lugedes. Ausalt, ma poleks arvanud, et siin ka selliseid inimesi leidub :). Ma ei tea, mis rahvusest ta oli, ma mõnikord olen teda küll maja peal näinud, aga no... Võta endale mingi mõttetu roll ja tee omi asju edasi või hiili minema, kui tõesti kuidagi olla ei suuda, aga milleks niimoodi oma tööd tegevatele püüdlikele moderaatoritele näkku karata? Samas võiks ju üldse asja paremat külge vaadata ja katsuda päevast rõõmu tunda, kui juba sellises kohas olla. Vähemalt tundus ta ainsa turtsaka mossitajana.

Ühesõnaga koolitus oli šeff. Paljukiidetud lõuna oli aga minu meelest üsna tavaline, ehkki ma oleksin seda võib-olla rohkem nautinud, kui üks horvaadi tütarlaps poleks mulle kogu aeg loengut pidanud. Noh, tema näiteks ei saanud kohvi juua, sest pärast kohvijoomist tuleb hambaid pesta. Mina jõin kohvi ja tundsin ennast sellepärast imelikusti. Siis tahtsin magustoiduks puuviljasalatit võtta, aga sain teada, et seda tuleb süüa enne sööki, sest muidu on jälle millegipärast halvasti. Noh, eks ma siis jätsin puuviljasalati tema tunnete säästmiseks söömata. Sõin šokolaadivahtu :). Jne jne jne.

Aa, see oli ka veel peen, et üks moderaatoritest nägi välja täpselt selline nagu McDreamy sarjast Grey anatoomia. Milline erakordne hallisegune juuksepahmakas - ja pikad püstised kinganinad. Oi, ja üks tõlkija nägi välja täpselt nagu dr House. Ah, lõbus oli :-D. Lõbus!

Õhtuks olin ma sellest üritusest puhta kott, me ei jaksanud väljagi minna - isegi mitte selleks, et Liisile kingad osta. Nii me siis istusimegi Liisi viimasel Luxi õhtul kodus, lobisesime, jõime veini ja vahtisime arvutit. Muidu kingadest rääkides - ma pean nüüd lähima kahe nädala jooksul hoopis ise endale kingad ostma, sest võitsin nädalavahetusel ühest kingapoest loteriiga järgmiselt ostult 50% soodustust :-D. Ilmselt on nüüd õige aeg tossud välja vahetada. See plaan oli mul muidu juba Eestiski, aga kuna mu tossud püsivad veel enam-vähem koos, oleksin ma tõenäoliselt veel mõne kuu venitanud. Hee... aga sellist võimalust tuleb ometi ära kasutada.

Jah, okei. Õhtu on soe ja vagune, mina kaon nüüd arvuti tagant ära.
Pakaa!

Lõbus nädalavahetus

Neljapäeva öösel vastu reedet saabus Liis. Läksin talle kell kaks öösel raudteejaama vastu, sest mingi jobu bussijuht keeldus teda siin Pescatore'is välja laskmast. Nojah, ootan siis ja ootan, mitu Flibco bussi jõudis raudteejaama eest läbi sõita, aga Liisi polnud kuskil. Kaks viisteist sain temalt sõnumi, et buss peatus hoopis kuskil pimedas muus kohas, aga ta nüüd sai mingi teise bussi peale, mis peaks 25 minuti pärast Luxi raudteejaamas olema. No tere-tore, eks. Ootasin siis veel 25 minutit, olin juba külmast kringel. Siis sain järgmise sõnumi: me pole veel sõitma hakanud, hakkame vist alles 5 minuti pärast, aga et tegelikult pole aimugi, kui kaua sõita on :-D. Asi kiskus juba üsna katastroofiliseks kätte, ma polnud nii pikaks väljas passimiseks sugugi piisavalt soojalt riides, lisaks oli mul järgmine päev siiski tööpäev. Saatsin Liisi bussijuhi juurde küsima, et kui nad 5 minuti pärast sõitma hakkavad, kaua nad siis sõidavad? Pool tundi või tund või kaks... Ja mis siis välja tuli? Nemad istusid Bouilloni parklas :-D, sest kõik inimesed ei olnud sugugi raudteejaamas maha tulnud ja Liis ei saanud seetõttu aru, et see ongi lõpp-peatus. IRW, no ma polekaga vähemalt jõudis ta elu ja tervise juures kohale, mis siis, et tund hiljem. Kumbki meist ei saanud isegi nohu, nii et lõpp hea, kõik hea. Edasi läks niikuinii ainult tõusvas joones. Käisime reedel Kirchbergil ja MUDAMi taga peesitamas ning eile šoppamas ja niisama linna peal kolamas, sest juhtumisi oli Euroopa päev ja linn nännijagajaid täis. Täna luusisime niisama mööda parke ringi ja kuulasime peaväljakul Itzigi pasunakoori; kaks õhtut oleme Café des Artistes'is veinitamas käinud ja üldse... aeg on absoluutselt lennanud. Täiesti uskumatu, et ta juba homme öösel tagasi lendab... Ta ju alles tuli!

Igatahes, homme on mul kuskil peenes hotellis mingisugune meeskonnatöö koolitus. Ma olen selle kohta äärmiselt palju vastakaid arvamusi kuulnud, nii et ma nüüd põnevusega ootan, mida mina asast arvan. Seda on vähemalt kõik rõhutanud, et lõunasöök on seal tõeliselt imeline. Vägev!

Kõnet pidas kvestor pr Astrid LULLING isiklikult. Ma tean teda küll, ta ikka figureerib mõnikord dokumentides ja ma mõtlen iga jumala kord, et pentsikumat nime annab otsida.

Parlamendi kook oli palju ilusam ja maitsvam kui eelmisel aastal!

Miskised tipsid tantsisid "I am European" tantsu.

Ilm oli nädalavahetusel ka äärmiselt viisakas. See foto on tehtud neljapäeva hommikul kell pool kümme töö aknast. Noh, pime ja märg ja tavaline. Aga reedest alates säras päike, nii et ehkki iga päev on paar vihmahookest ka ette tulnud, oleme suurema osa ajast saanud päris kuivalt mööda ilma ringi marssida.