Järgmine reisisihtkoht

Üks tuttav vana reisikaaslane käis ema grupiga jaanuari alguses Omaanis. Ja tegi sealt nii ägeda video, et ma nüüd muudkui vaatan ja vesistan. Olen teise juba mitu korda läbi vaadanud ja võtsin suht-koht nõuks, et järgmisena tahan oma vana pundiga sõita just sinna. Oaasid ja liivadüünid ja beduiinilaagrid ja datlipalmid ja mošeed ja meri ja kuumaveeallikad ja kooruvad kilpkonnad ja üldse...

Näe, vaadake ka!

M.

Vanadest asjadest

Kuidagi olen viimasel ajal sattunud igasuguseid vanu tuntud asju üle vaatama ja üle lugema. Näiteks vaatasime koos Nairaga uuesti ära filmi "Frida" - ma olen seda esimesest Mehhikos käigust saadik vähemalt kümme korda näinud, aga no see meeldib mulle ikka täiega, vaata või kohe uuesti! Enne ei arvanud ma Frida Kahlost (ja tema töödest) suurt midagi, aga see film paneb kõik väga haaravasse konteksti ning Kahlo hakkas mulle kohe päris meeldima. Tahaks millalgi Mexico Citys suisa tema majamuuseumisse jõuda. Ükskord! Selle filmi boonuseks on, muide, imeline soundtrack ja Salma Hayek sobib sellesse rolli ka täiesti fantastiliselt. Aga jah, veel vaatasime ära Maupassant'i romaani järgi tehtud filmi "Bel ami". See oli ka üsna äge, kuigi jäi raamatule kõvasti alla (ma täiesti armastasin seda raamatut!). Filmi miinuseks oli muu hulgas see, et peaosa mängis too altkulmu piiluv blond vampiiripoiss, kelle pärast pool maailma alles hiljuti arust ära oli. Ta ei meeldi mulle. Ta on nii kurja olemisega ja sünge. Kuidas tal pea valutama ei hakka sellisest altkulmu põrnitsemisest ja lõua krampis hoidmisest?

Okei, siis lugesin uuesti läbi Salingeri raamatu "Kuristik rukkis". Mul tekkis lihtsalt ühel õhtul huvi teada saada, mida ma sellest nüüd arvaksin. Koolis pidasin ma seda täiesti mõttetuks teoseks - ma ei olnud selle vastu, see jättis mu lihtsalt igas mõttes külmaks. Kui ma veel keskkoolis käisin, käis meil isegi üks Ameerika professor Salingerist ja Ameerika kirjandusest loengut pidamas. Tema oli sellest raamatust täiesti vaimustuses ja luges meile sellest vist vähemalt kaks loengut, aga mina ei saanud üldse aru, miks see kõiki nii morjendab - see Holden käitus minu meelest lihtsalt nii kaootiliselt ja seosetult (ja "Don Quijote" ainsaks mõistlikuks tegelaseks oli Sancho Panza eesel). Nüüd tahtsingi uuesti üle lugeda ja kontrollida, kas asi oli selles, et ma olin toona noor ja loll, või ei ole see lihtsalt minu maitse. Saingi uudishimu rahuldatud - ma võin nüüd ausalt öelda, et ei arva raamatust "Kuristik rukkis" siiani suurt midagi :). Lugesin ta paari õhtuga läbi, nõustusin mõne tabava mõtteteraga, ei arvanud enam, et Holden käitub seosetult ja kaootiliselt, aga mingit superelamust ei pakkunud see mulle ikka veel. Mine võta kinni, miks nii... Igatahes järgmiseks kavatsen ette võtta Kazantzakise. Tema "Kreeklane Zorbas" avaldas mulle küll keskkoolis väga-väga muljet. Ma kirjutasin Zorbase fenomenist isegi aastatöö, aga mälu on üks imelik asi - tahab teine mõnikord turgutamist saada. Mõtlesingi teist nüüd siis turgutada. Lisaks on päris huvitav asju originaalkeeles lugeda - koolis lugesime ju siiski tõlkeid. Hmm... ja tegelikult oleks päris huvitav nüüd need tõlked ka üle lugeda. Oskan ehk teise pilguga vaadata. Enivei, memuaaride huvides olgu ära öeldud, et tegelikult tahaksin ma lugeda ka raamatut "Igavuse filosoofia", aga see pole eesti keeles veel ilmunud ja filosoofiaga ei viitsi ma väga võõras keeles hambaid murda. Huvitav, millal see "varsti" on? Siis tahaksin veel teada, millal ilmub Hargla uus Melchior. Ja lõppeks ootan juba järgmist nädalat, sest siis ilmub Jeffrey Sigeri uus Kreeka-teemaline krimka. Sattusin tema esimeste raamatute peale taas mingis lennujaamas ning need osutusid pikal lennul suurepäraseks kergeks ajaviiteks. Sellest piisas, et orki lennata ja seal ma siis nüüd olengi. 

Tjah. Siis tekkis mul veel ületamatu tahtmine ooperisse minna. Kohe nii väga, et kaalun tõsiselt reedel Pariisi sõitmist. Kui autoga minna, siis saaks ühe otsa 25 euriga. Kui reedel pärast tööd minna (üks tüüp läheb just õigel ajal), siis jõuaksin kakrass "Sevilla habemeajaja" etendusele. Millegipärast toimub see küll Bastille's, ma oleksin eelistanud Garnier' paleed, aga no see on iseenesest muidugi juuksekarva lõhki ajamine :). Laupäeval võiks ju siis tossusid otsida, jalutada/nostalgitseda ja õhtul Montmartre'ile minna ning pühapäeva pärastlõunal saaks autoga tagasi. Kõlab hästi, ah? Hostelis oli isegi kohti ja puha, aga ma pole veel ikka päris ära otsustanud. Võtsin endale homseni mõtlemisaega - äkki peaksin hoopis mõnikord paar päeva vabaks võtma ja kauemaks sõitma? Samas tahtsin niikuinii Pariisis kaks korda käia ja kuna suvel on see linn üsna ebameeldiv koht, siis võiks ju nüüd ühe korra ära käia ja teise, pikema korra näiteks septembrisse jätta. Hmm... Minna või mitte minna, see on küsimus? 

Vanade asjade kokkuvõtteks veel nii palju, et Naira külaskäigust ei hakka ma vist pikemalt kirjutama :). Mulle tundub, et see oli nii ammu - ja lisaks oli see nii sündmusterohke, et ma ei viitsi hakata oma pikka mustandit läbi vaatama redigeerima. Jäägu siis nii, et sellest intensiivsest nädalavahetusest ajalugu vaikib. Mõned pildid jõudsin küll juba netti tõmmata, nii et jäägu need siis seda nädalavahetust kajastama: 

Nonii, nüüd küll tänaseks aitab. Ma pean nüüd välja mõtlema, mida head süüa teha, kui mul on terve lillkapsas ja terve brokoli, aga midagi muud nendega kokkusobivat ei ole... 

Hmm.

Hmm.

Hmm.

Homseni!

M. 

Pühadest ja telekatest

Varem oli mu meelest kohutavalt tüütu, et kogu aeg näidatakse riigipühade ajal telekast samu filme, nüüd aga olen hakanud seda hoopis toredaks pidama :). Jõulude ajal istusin näiteks eriti pikalt teleka taga ja vaatasin ära triljon lapsepõlvefilmi, nüüd eile samamoodi. Vabariigi sünnipäeva puhul vaatasin tõlkimise sekka rõõmuga ära muuhulgas sellised klassikaks muutunud teosed nagu "Nukitsamees" ja "Nimed marmortahvlil", lisaks jõudsin ära vaadata esimese poole filmist "Mehed ei nuta". Marmortahvli lugu polnud ma tegelikult muidugi üldse näinud, nii et see oli minu jaoks igati uudne ja ei ole just kõige parem näide, "Nukitsamees" pakkus aga väga suure korduselamuse, mis siis, et nägin seda vist oma kolmekümnendat korda. Pole midagi öelda, täiskasvanuna märkad ikka hoopis muid asju kui lapsena :). Näiteks hakkas mulle tunduma, et "Nukitsamees" on absoluutne Eesti "Helisev muusika", vaadake või neid kaadreid, kus Ines Aru sinava taeva taustal kesk aasasid laulma hakkab - appike, enam täpsemat tsitaati ei anna olla. Lisaks kadreerimisele ja taustale (OK, mäed on puudu) kopeerivad Andrewsi ka Ines Aru kleit-põll ja soeng :-D. Ja sarnased olid minu meelest ka kõik need kodustseenid, kus terve lastekari ja paar täiskasvanut kõik ringi lippavad, laulavad ja õhinal tantsu löövad. Oo, ja ma ausõna polnud lapsena selle peale tulnud, et Nuki ei teinud lihtsalt mõttetult pahandust, kui lilled peenrast üles kitkus ja sigadele söötis - ta tahtis hoopis abivalmis olla, sest Kusti katkus kollide juures kogu aeg nõgeseid üles... Hmm, ma oleksin eile justkui hoopis uut filmi vaadanud :).

Vot. Aga kuna mul on üksjagu tõlkeid teha (ülla-ülla) ja Vallikääru jäälaadale tahtsime ka minna, siis ma praegu pikemalt ei kirjutagi. Eks varsti jällenägemiseni...

M. 

ETTEVAATUST, VIRIN

Ma pole vist ühelgi aastal nii palju aega kodus diivani peal veetnud kui 2009. jooksul tehtud sai. Alates 21. aprillist praktiseerisin ma seda kohe ju kuude kaupa, sest siis ma olin sant. Nüüd olen vähem sant, võiks ju pidutseda ja ringi möllata (mida ma, olgem ausad, pool novembrit tegingi), aga nüüd on jälle minu kiuste mingi haigusevimm sees. OK, see on ka põhimõtteliselt tegelikult läinud, aga... ikkagi on kõriauguni toas istumisest juba. Täna on juba selline tunne, et tahaks mööda seinu üles ronida. Tahan vääääääljaaaaa... Muidu oleks selle nädalaga isegi raamatu ära võinud ju tõlkida, oleks vähemalt aega kasulikult ära kasutanud, aga eelmine pühapäev ma tulin niimoodi Pärnusse, et jätsin kõik pooleliolevad raamatud ja asjad Tallinnasse, sest ma pidin esmaspäeval kohe tagasi minema. Ja nii ta ongi siis nüüd... Äh.

Suurest igavusest olen ma nüüd mitu päeva jälle filme vahtinud. Vaatasin ära "Austraalia", mis millalgi kinos oli, aga mille ma ära unustasin. Päris äge oli... Alguses tundus tänu Kidmani tegelaskujule asjal selline parodiseeriv mekk man olevat, ei tundunud nagu päris film, aga lõpptulemusena mulle ikka väga meeldis. Need aborigeenide laulukatked olid toredad. Siis vaatasin ära "Les poupées Russes", mida ma kummalisel kombel Pariisis olles ei jõudnudki näha, kuigi Triinul see plaadi peal oli. Meil ühel õppejõul oli Pariisis koolis ka veel Klapischi filmide maania, me vaatasime neid ikka üksjagu, aga ju see siis oli tema jaoks liiga klišee ja kitš. Ahjaa, ja veel üks Klapischi film, mida ma siiani pole näha jõudnud, on "Pariis", mis tuli kinodesse ka just sel minu Pariisi talvel... See on plaanis mul täna õhtul ära vaadata. Aga "Les poupées Russes'" - kohe tahaks öelda, et vägisi filmi terve esimese poole ajal tõmbasin ma paralleele selle peategelasetüübi elu ja enda elu vahel (armastusromaanidega tegelemine ja vanavanemad, kes nõutavad kihlatut näha :-D). Mis teises pooles saab, ma veel ei tea, mul on film mitmes osas ja ma teist osa pole veel vaadanud.... :-D. Oleks ju tore, kui mingi ägeda valemi leiaks sealt :-D.

Tahaks veel tõdeda, et kõik krimkad olen ma ka jälle telekast ära vaadanud - ja peab mainima, et kohutavalt keeruline on nendes ikka orienteeruda. No kuidas peaks mõni normaalne inimene meeles pidama, kes mängib kus ja milline on milline, kui nende nimed on umbes: "Jahtunud jälg", "Kadunud inimeste üksus", "Teadmata kadunud", "Jäljetult kadunud" või "CSI", "CSI NY", "NCIS" jne. Iga kord, kui ma arvan, et antud saates näeb nüüd seda või toda tegelast, tuleb välja, et olen jälle midagi sassi ajanud.

Homme hakkan terveks, naasen inimeste hulka ja hüppan tavalisse elurütmi tagasi. Ilusa uue mantliga seejuures. Aga seniks ma nüüd lähen jälle filme vaatama :-D.

Salatoimikud

Vääääääääga naljakas! Ma käisin täna seda uuemat X-Filesi filmi vaatamas. Noma'itea. Jabur, mis ma muud oskan öelda. Ei, selles mõttes, et OK, mingi sisu oli tõesti olemas, aga samas oleks võinud selle filmi nii umbes poole lühemaks teha - võtta ära igasugused sellised pikad tagasihoitud ja väljapeetud keskustelud à la ma olen alati ufodesse uskunud ja sinna ei saa midagi parata - lõpeta neisse uskumine - ma ei saa, ma uskusin juba enne sinuga kohtumist - no ega ma ei saa sind käskida neisse uskumist lõpetada, aga võta teadmiseks, et kui sa ei lõpeta, siis ma koju ei tule... need oleks võinud nagu lühemad olla :D Või üldse olemata. Ja kristlik haigla, mamma mia. Ja habe! Hirmus! Oi, ja see vene keel, mida seal kuulis - pool kinosaali hakkas ühel hetkel naerma, siis ma alles sain aru, et keegi seal filmis ütles "sssevottttttnjaaaaaaaaaaaaaaaa" vene keeles :D Ühesõnaga veider film. Ja mõelda ainult, et mingil hetkel olin ma selle sarja täiesti pühendunud fänn. Oi-jah, olid ajad. Aga vähemalt sain oma silmaga ära nähtud...

Muide, Kosmoses on alati ilgelt külmad saalid...