Feuerzangenbowle ja gromperekichelcher

Tere teist adventi!

Jõulud lähenevad. Mul ei ole peaaegu ühtegi kingitust veel valmis vaadatud! Pakkimisvahendeid see-eest jagub, need on ainsad, mida ma olen suutnud osta :). Mõnda poodi olen no ühe varbaga jõudnud, aga eriti ikka üldse mitte. Jõululaule on ka kuuldud ainult umbes kolm korda. Aga üks pidu ajab teist taga (järgmine nädal on vist teisipäevast reedeni iga päev pidu :D) ja jõuluturul on parimad vorstid ja hõõgveiniputkad tuvastatud. Seal kuldse naise juures on seekord üks hirmus hea raclette'i koht, näiteks. Ja siis ma proovisin see aasta esmakordselt seda feuerzangenbowlet, mis oli väga maitsev (hõõgvein rummi ja põlema pandud suhkrutükiga), aga nii keerulise nimega, et ega ma seda vist rohkem tellida ei saa. Kui just mõnda saksa keele rääkijat kõrval ei ole. Sest minu mõistus ei mõista kokutamata ja ühekorraga välja öelda, et palun mulle nüüd feuerzangenbowle ja gromperekichelcher (kartulipannkoogid)!

Täna on mul nüüd muidu vaja valmis teha 15-minutiline hispaania keele ettekanne vabal teemal. Jeesus, ja kui raske see teema valimine on! Katsu siis valida, kui üks on teinud teemal "kriitilise mõtlemise teooria", teine "isesõitvate autode arendamisega seotud moraalsed dilemmad" ja kolmas alpinismi populaarsuse tõusust Himaalajas. Brr. No mis ma siis pean võtma, et see sama "huvitav" oleks? Kuldlõike teooria? Subtitreerimise tähtsaimad põhimõtted? Giotto figuurikäsitluse? Iluuisutamise hüpete erinevuste füüsikaline analüüsi? Omo oru hõimurahvaste riietumiskommete võrdluse? Täielik agoonia! Öeldagu, millest vaja rääkida, küll ma räägiks. Aga vali teema? No ei oska!

Muidu subtitreerimine on meil tegelikult praegu täitsa tõsine teema ja sellest oleks tunnis rääkimiseks vist piisavalt juttu ka. Olen just värskelt paaril koolitusel käinud ja homme lähen ka jälle, sest kuulu järgi hakkab meile lähiajal ka üksjagu supakatööd tulema. Või noh, selleks tehti kohe eraldi üksus ja nii, aga see on meil veel esialgu poolik, nii et ilmselt jagub seda tööd ka teistele/meile. Vot. Ja mina olen täitsa põnevil kohe. Uus ja huvitav ja äge vaheldus ju. Tahaksin juba väga mõnda päris supakatööd proovida. Siiani me oleme neid teinud lihtsalt Exceli tabelis ja nii, aga hirmsasti tahaks juba proovida päris programmiga :P. Vaadata, mis välja tuleb.

Tegelikult peaksin ma praegu hoopis Pariisis olema, et te teaks. Aga streik tuli vahele. Kogu Prantsusmaa on pensionireformi pärast üles tõusnud ja barrikaadidele tormanud. Ooper tühistas etenduse ära, SNCF tühistas rongid ära. Terve mõistuse huvides jätsin mina siis Pariisi trügimata, mul on vaja esmaspäeva hommikul koolitusel olla. Ja ma mäletan küll, kui mastaapsed need prantslaste streigid võivad olla. Mu Erasmuse aastal sai ikka täitsa mitu korda St. Denis'st jala linna tuldud ja ikka no täitsa nädal või paar ei olnud üldse võimalik kooli jõuda. Enivei, Kadi läks prognoosidele ja reportaažidele vaatamata, autojagamisega. Lootuses, et teine, tänane teatrietendus ikkagi toimub. Eks näis siis. Tegelikult on mul natuke kahju ka, et nüüd nii läks. Meil oli plaanis vaadata Borodini "Vürst Igorit". Vene asju mängitakse siinkandis haruharva, aga ma mäletan, et mulle meeldis Borodin. Ja üldse, tahtsin BHVsse poodi ja Marais'sse jalutama ja Père Lachaise'ile ja nii. Aga noh, olgu, eks siis tuleb veebruari oodata. Veebruaris lähme Katrini ja Marikaga "Hoffmanni lugusid" vaatama. Siis saab.

Enne veebruari pole mul enam muidu üldse millekski aega niikuinii. Kohe varsti on natuke Eestit, siis sõidame aastavahetuseks Varssavisse, edasi Luxi ümbrust avastama, siis on istunginädal ja kohe pärast seda tuleb Omaan. Hurraaaa! Nii et rutiini naasmine toimub veebruaris. Siis lähen jälle uisutama ka. Siiani ei ole veel väga julgenud, oktoobris ma ikka veel tundsin oma suvel pirtsutanud jalga vahel, kui mõni päev ootamatult palju rohkem kõndida tuli või nii. Nüüd enam mitte, aga nüüd ma ei hakka enne Omaani igaks juhuks vaatama ka, et mida ta uisutamisest arvab :). Eks siis tuleb seekord selline lühike ja hästi poolik hooaeg. Aga tuleb :P.

Vot. Rohkem täna ei kirjuta. Või siiski. Ma lõpetasin eile raamatu "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus". No oli ikka äge! :P Ja uus Melchior tuli välja ja "Härrasmees Moskvas" ootab ka juba Eestis ees. Ja siis no veel üldse kolm kahekümneraamatulist hunnikut ootavad mul siin kapinurgal ka lugemist. Ka see aasta ei jõua ma oma reading challenge'iga päris valmis, st iga nädala kohta ühte raamatut lugeda. Ilmselt umbes kümme raamatut jääb lõpuks puudu. Aga ma jõuan iga aastaga eesmärgile järjest lähemale :). Kusjuures, meil käis siin paar nädalat tagasi ühel tõlkekonverentsil rääkimas Susan Bassnett, kes on no ikka tõeline kirjandusguru, ja tema rääkis, et näiteks üheainsa kirjandusauhinna väljaandmiseks luges tema järjest "ära" 192 raamatut. Äkki vist mingi 4 kuu jooksul või nii. Üsna saamatu tunne tekib sellega võrreldes :). Ehkki ta muidugi ütles ka, et kui raamat teda esimese 30 lehekülje jooksul ei kõneta, siis ega ta seda tegelikult lõpuni ei loe. Aga siiski. 192 raamatut 4 kuuga versus 42 raamatut terve aasta peale… Ikka täitsa teine dimensioon! Vägev!

Aga nüüd ma tõesti ei taha rohkem täna enam midagi öelda. Hakkan subtitreerimise kodutööd tegema ja agoniseerin oma hispaania keele ettekande teema üle edasi. Jõulukaarte peaks ka kirjutama hakkama. Ja kui ma kõik juhtumisi tehtud saan, siis tahaks fotokaga jõuluturule ka luusima minna. Aga seda me veel vaatame.

Olge siis toredad!

M.

See päris ehtne suvi

Ma elan siin neil päevil päris hästi, tänan küsimast! Enamasti on mul täitsa põnev kohe. Jalad ka juba enam-vähem kannavad. See üks on ikka veel pärast iga aktiivsemat liigutamist hell ja kange, nii et vajab venitamist-jäätamist-putitamist, aga üldiselt olen ma lõpuks siiski jälle natuke mobiilsem. Rallin rattaga ringi, käin ujulas harjutusi tegemas ning sain ära käidud Reimsis, Pariisis, Strasbourgis, Sandweileris, Blues&Jazz Rallye'l ja Hani koobastes. Ja üldse, elu on ilus :). Tööd on mõnusalt vähe ja sellest üle jääv aeg on täis pikitud toredaid, õdusaid, sooje, suviseid sõbra- ja veiniõhtuid siin ja seal, kodus ja külas, restos ja diivanil, õhtusöögilaua taga ja müürijupikesel, Luxis ja igal pool mujal loetletud kohtades ka. La vita è bella!

Häid raamatuid olen ka lugenud täitsa mitu. Sain tänu ühele asjatundlikule soovitajale näiteks teada, et mulle väga meeldib Michel Houellebecq. Ma muidu ei oleks toda prantslast vist kunagi lugenud, sest mul oli millegipärast tema suhtes eriti tugev eelarvamus. Juba ta nimi on minu meelest selline, et sealt ei saa midagi head tulla. Kahtlustasin ühtlasi, et ta on natuke liiga "kunst", et ta mulle meeldida saaks. Väga jõhker realism mulle tavaliselt ei meeldi ka. Novat. A tuleb välja, et ta tõepoolest on päris jõhker realist, aga oskab seda sellegipoolest väga ägedalt väljendada :). Selline huumor-iroonia-sarkasm kumab läbi ja äratundmisrõõmu on ka :). Mul on alles esimene raamat temalt pooleli, aga see ei jää kindlasti viimaseks! Väga naudin, tõsiselt.

Veel käisime paar nädalat tagasi Pariisis - peamiselt teatris 2018/2019 hooaega lõpetamas. Selle raames nägin lavalaudadel mõnusalt müriseva häälega Ain Angerit ja sain teada, kes on Mats Ek. Michou juurde astusime sisse, see oli kuidagi tolmukihist puhtaks pühitud ja ootamatult vitaalne. Nüüd on neil nii palju noori esinejaid, et paari aasta taguse vindumisega ei anna etendust võrreldagi. Ay külas käisime Bollingeri šampanjakojas, mis oli hästi äge. Selline eksklusiivne, ära trööpamata ja elegantne. Ruinart Reimsis oli suurem, tööstuslikum, aga ka tore kogemus tulises pühapäevaselt vaikses linnas. Strasbourgis panin ennast peenema seltskonna puhul ilusasti riidesse, ostsin kaks kleiti juurdegi, sõitsin asjaoludest tingituna kogu aeg taksoga, tegin üle tüki aja pilte (mida ma nüüd ei saa ega saa ära sorteeritud), trehvasin Tallinna kontori hea huumorimeelega kolleegi, sõin ära 6 tarte flambéed (mitte korraga), nautisin üle aegade rahulikku istungit ja leidsin lõpuks üles selle koha, kus kõik Elsassi kured elavad (Orangerie pargis!). Sandweileris oli aga eelmine nädalavahetus "Marise-moodi-veinipidu", kus peaaegu kogu meie kamp veel enne puhkustele laiali sõitmist korraks kokku tuli. Oli tore, oli mõnus, oli huvitav. Just nimelt huvitav. Me elame väga intrigeerival ajal!

Tööl on ometi kätte jõudnud need pikisilmi oodatud rahulikumad päevad. Mõnikord ikka tuleb selliseid viimase hetke "agasid" ette, mille jaoks ma polnud osanud aega planeerida, nii et siis läheb korraks kiireks, aga üldjoontes on mõnus ja hea, ehk veel järgmisel nädalal ka. Nii mulle ikka meeldib - jõuab rahulikult mõelda ja huviga lugeda. Ma tõlkisin see nädal oma elu teise hispaaniakeelse töö ka :P. Kui ma mõnest originaalist hästi aru ei saa, siis ma ikka tihti vaatan inspiratsiooniks seda, mida hispaanlased omas keeles teinud on. Aga üleni hispaaniakeelseid tekste liigub meil harva ja eks meil on teisigi, kes tahaksid vahelduse mõttes espanjolli tõlkida :). Selles mõttes oli see töö kohe eriline :). 

Seda ei saa ka mainimata jätta, et meil on siin vahepeal mitut puhku kohe päääääääääris soe olnud. Nädala keskel lõi majast välja astudes ikka nii tuline tuul vastu, et mul tekkis tunne, et ma avasin just praeahju ukse või keegi pööras just kuuma fööni minu poole vms. Minule tegelikult üsna meeldib selline suvi, mul ei olegi selle vastu midagi. Eriti kui ma saan vahepeal veel kõige kuumemal ajal konditsioneeritud kontoris istuda. Aga ma saan aru, et see on väga individuaalne ja kui näiteks kuuendat kuud rase olla ja töötada kabinetis, kus on 30+ kraadi sooja, siis ilmselt tahaks nööri kaela panna küll.

Lõppev nädalavahetus oli aga selle poolest ääretult tore, et lisaks reedeõhtusele kindlasti kordamisele kuuluvale Pekingi pardi õhtusöögile ja laupäevasele täitsa improviseeritud bluusi-jazzi-rallile sai lõpuks ära käidud Belgias Hani koobastes, kuhu ma olen Luxi tulekust saadik (ehk siis hea seitse aastat) minna tahtnud, aga kuidagi ei ole õnnestunud. Ühistranspordiga saab sinna nädala sees kenasti kohale, seda olen ma korduvalt tuvastanud, aga nädalavahetusel, kui aega oleks, pole mingit muud varianti peale auto. Vot, aga nüüd viskasin ma kolmapäeval mõtte õhku ja pühapäeva õhtuks ongi Hani grotid üle vaadatud :). Ootamatult mastaapsed olid, muide, ma poleks oodanudki. Ja ilusad ka! No valgusetendus oli natuke Disney ja iga grupi lahkumisel kajava kahuripaugu vajalikkuses ma ka natuke kahtlen, aga kokkuvõttes oli ikkagi äge käik. Külake ise oli ka selline tillu, kena ja kuidagi äärmiselt vitaalne. Tavaliselt on siinse kandi külad pühapäeval ju hingetumaks välja surnud, aga seal oli nii palju külastajaid, et elu täitsa kees kohe. Nojah, need koopad on Belgias üüratu vaatamisväärsus, tuleb välja, ning lisaks sellele on seal külas loomapark ja mingi kiviaja teemaline külastuskeskus ja muud säärast veel… Nii et linn oli turiste täis, kohvikud olid lahti ja sinikarpe serverveerinud ettekandja oli piisavalt hästi koolitust saanud, et taipas isegi vahepeal tühjade karpide potikest tühjendamas käia. Väga mõnus! Väärt käik oli, Maris väga häpi! :P Ainult fotokas ununes koju, nii et ainsad pildid on mul nüüd telefonis ja ma hetkel ei jaksa mõelda, kuidas need sealt kätte ja siia blogisse saada :). Ega need telefoniklõpsud pole midagi suuremat näitamist väärt ka :). Pigem kuluvad need endale mälestuseks marjaks ära :).

Vot. Aga nii ma siin siis elan. Suviselt, heas seltskonnas ja rõõmsalt. Loodetavasti kestab nii veel kaua! Väga tahaks!

Olge te ka rõõmsad!

M.

Elust ja peamiselt uutest uiskudest

Tegelikult ega mul sellest elust pole väga suurt rääkida midagi :). Oktoobrikuu on mul siin põhimõtteliselt möödunud ainult töö lainel, nii et Camino pildid on mul endiselt lõpuni läbi vaatamata ja pliidiplaat endiselt remontimata ja üldse... :). Käin ainult tööl ja siis mõnikord jõuan trenni ja mõnikord mõnele kontserdile, teinekord kellelegi külla ka, aga toidupoodi näiteks enam ei jõua isegi kord nädalas ja kodus käin ka üldse ainult magamas. Seda va uneaegagi jääb viimasel ajal kogu aeg liiga väheks...

Sest tööl on meil juba ammu ametlikult hullumaja. Iga jummala inimene selles meie tohutus institutsioonis on otsustanud saata iga päev tõlkesse miljon lehekülge midagi, ilma milleta kukub maailm lihtsalt kokku, nii et me oleme siin viimasel ajal kõik permanentselt hinge vaakumas... Tõsiselt, vahepeal on selline tunne, et hakka või töökuulutusi vaatama, sest kuigi ma pean ennast päris võimekaks ja üsna hästi stressi taluvaks inimeseks, ei ole ma enam suuteline kogu aeg ainult kasvavatele ootustele vastama. On ainult aja ja võib-olla ainult nädalate küsimus, kui kuskilt midagi suure raksakaga lõhki käriseb - ja ma väga loodan, et see ei ole mina ise... Sest no lihtsalt iga töö on juba millegi poolest kõige prioriteetsem ja vajab teoorias erilist lähenemist, aga mul ei jää juba ammu aega isegi mõelda, mis ma sinna kirja panen, rääkimata kirja pandu üle lugemisest, nii et ikka täielik jama on majas. Jama tellija jaoks, kes saab keskpärase või kehva (või igatahes mitte hea) töö, ja jama minu jaoks, sest mina tunnen end ka halvasti, kui ma saadan välja huupi tehtud toortöö, kuhu said kirja kõige esimesed sõnad, mis pähe tulid, sest rohkemaks ei olnud aega. Samas töö eest vastutan ju ikka mina - ja kui keegi peaks kunagi me töö üle kobisema, siis... No paraku peab siis nentima, et ta kobin võib olla täitsa õigustatud. Noja keda see siis enam huvitab, et meil oli hullumaja tempo peal ja et ma andsin endast niigi parima ja mul tõesti ei olnud selle tööga isegi viite minutit rohkem aega tegeleda, sest mul hakkas juba ka järgmise töö tähtaeg kõrbema??? Oh jah. Noja ega ma tegelikult ei jaksa ka juba enam teha iga päev tööd 120%ga. Lihtsalt füüsiliselt ei jaksa nii, et varahommikust kuni õhtuni välja ongi paanika ja süda kurgus, sest ma lihtsalt ei tea, kuidas ma peaksin kõik selle päeva tööd tähtajaks kuidagigi tehtud saama... Aga kuidagi on saanud noja eks kuidagi peab edasi ka saama...

Oh jah. Elame ja näeme, kuidas täpselt.

Õnneks oli meil see nädal neljapäev ja reede ka vaba... Jõudsin natukenegi unevõlga likvideerida ja niisama olla - ja isegi sellisteks asjadeks energiat leida, mida ma ise tahan teha :). Kokkamiseks ja piltide albumisse panemiseks näiteks. Tegelikult mõtlesingi ma seekord kõik need neli päeva lihtsalt kodus rahus olla ja toibuda. Aga päris nii ei mänginud välja. Mul läks nimelt viimases trennis uisk katki. Kõige olulisem haak murdus ära ja no täitsa jama oli kohe majas. Kui ma selle haagi vahele jätsin, ei hoidnud uisk mind enam piisavalt ja surus täiesti valesse kohta takkapihta ja põhimõtteliselt olid järgmised trennid selle paariga välistatud... Sellest johtuvalt ostsin ma täiesti lampi üleöö neljapäevaks rongipiletid ja sõitsin Pariisi uisupoodi. Käisin pool päeva niisama poodides, õhtul teatris (vaatasin Donizetti ooperit "Armujook", mis oli üle ootuste lustakas) ja siis järgmisel hommikul suundusin esimese asjana Billancourt'i äärmiselt teadliku ja meeldiva uisupoisiga asju ajama.

Muidu ma olin juba suht välja mõelnud, et ma tahan Jackson Debuti või Jackson Premieri saabast ja Coronation Ace terasid. Koju tulin aga ikka täitsa teise kombinatsiooniga :). Kuigi mu vana Jacksoni saabas oli suuruses 8,5 ja jalas täiesti mugav, olid uued 8,5 mõõtu saapad mulle no täiega väiksed... Vist sellepärast, et uute saabaste kannaosa kuju on kergelt teine ja see surus jalga saapas nii palju ettepoole, et varbad ei mahtunud kohe üldse enam ära... Suuremat Jacksoni saabast tal aga poes ei olnud. Seda oleks pidanud laost tellima hakkama ja sellega oleks vähemalt nädal aega aega läinud, misjärel oleksin ma pidanud ju jälle Pariisi seda proovima minema... Kratsisime seal siis mõlemad kukalt, aga lõpuks pistis poiss mu jalad prooviks hoopiski Edea Concertodesse, mis osutusid väga mugavaks, nii et ma otsustasin kohe joonelt ära, et need ma siis nüüd võtangi. Noja edasi arvas poiss üksiti, et ma võiksin neile alla panna hoopis Majesticu tera, mitte Coronation Ace'i. See olevat vähe odavam, aga sama profiiliga ja sobib ka kahekordseteks hüpeteks, kui ma peaksin kunagi tahtma nendeni jõuda... Noja nii siis saigi. Poiss pani krips-kraps uued terad alla, teritas need ära ja pistis mulle karbi kaenlasse. Mina kõndisin nendega veel pool päeva linnas ringi, imetlesin ja nuusutasin neid vahepeal ka, noja siis tulin nendega nüüd üleeile õhtul koju ja ootan juba kannatamatult jääle pääsemist, et vaadata, kas ma ikka oskan üldse täitsa uue kombo otsas uisutada või mitte... :). Võib-olla tuleb nüüd kõike jälle otsast peale õppima hakata :). Ma läksin tegelikult eile õhtul juba liuväljale, aga mul oli meelest läinud, et meil on koolivaheaja nädal ja seega on kõik ula peale jäetud kooliõpilased liuväljal troppis koos. Seal oli juba eesruumis niisugune rahvasumm, et ma ei mahtunud välisuksestki sisse. Seega tegin ma kohe uksel kannaka ja lippasin bussi peale tagasi. Nüüd ei jää muud üle, kui tuleb täna õhtul otse päris ametlikku trenni uusi uiske katsetama minna... Ma loodan, et ma kohe soojendusringi peale kõhuli ei maandu, vaid oskan ikka teistsuguste sakkide ja võõra kumeruse peal ka ühte jalga teise ette panna... :).

Sille, muide, mis uiskudele sina pärast Jackson Classique'i üle läksid? Ja millega sa nüüd sõidad? Lihtsalt uudishimu pärast tahaksin teada... Tegelikult ma oleksin tahtnud seda muidugi üldse ENNE uute uiskude ostmist teada, aga no nüüd läks nende väljavahetamine nii hirmus kiiresti, et ei jõudnud ette nõu küsida. Räägi siis nüüd takkajärgi, palun, ja jaga kogemusi!

Vot. Muidu ma olen nüüd see hooaeg katsunud kaks korda nädalas trennis käia, sest meil on väga tore uus treener ka. Ta on küll jäätantsija ise olnud (Prantsusmaa koondises), nii et mõned kauem uisutanud trennitüdrukud kirtsutavad nina, et ta tahab hoopis teistsugust lähenemist kui nemad on õppinud ja et nad peavad kõiki samme sisseharjunuga võrreldes täiesti teistmoodi tegema. Aga mind ta nõudmised ei sega, sest mulle ei ole nii sisse veel miskit harjunud - ja ta on lihtsalt nii särtsakas ja rõõmus ja energiline kogu aeg, et ma saan iga kord trennist tõsiselt positiivse laengu. Ta on ka esimene treener, kes päriselt käibki ringi ja tuletab kõigile seitse korda tunnis meelde, et uisutades peab NAERATAMA. Mis teebki kohe tuju heaks, kui natuke naeratama hakkad :). Ja siis me peame iga trenn "super music" järgi kava välja mõtlema :). Nii et selles mõttes rõhub ta varasematest treeneritest tunduvalt rohkem iluuisutamise ILU poolele ja artistlikkusele ja loomingulisusele. Mis mulle tegelikult väga meeldib, sest see on mu kõige nõrgem külg ever :). Aga temaga ei tundugi see nii hirmus ja valulik, vaid tundub täitsa lõbus ja teostatav kohe :).

Jah. Veel olen ma endale viimasel ajal ka üksjagu toredaid kultuuriüritusi, kontserte ja ringisõitmisi organiseerinud. Kõike ma isegi ei mäleta enam, aga kindlasti viimase paari aasta kõige suuremad elamused sain ma paari nädala tagusest La Traviatast, mida me siinsamas Luxi teatris vaatamas käisime. Oi, see oli kuidagi nii kvaliteetselt tehtud ja imeline, et ma olin pärast mitu päeva veel pooltransis ja muudkui ümisesin neid Verdi viise :). IRW, ma vist kuulasin takkajärge seda Brindisit juutuubist vist nii palju, et mulle jäid sõnadki meelde, võin nüüd ise laulma hakata :). Aga jah, ühesõnaga, sellest pühapäevast sain ma teada, et mulle väga meeldib dirigent nimega Teodor Currentzis, nii et kui ta jälle kuskile siiakanti peaks sattuma, siis ma kindlasti lähen teda kuulama, mängitagu siis mida tahes. Sain teada, et Permi ooperiteater on väga viis pluss-pluss-pluss tasemel. Ja sain teada, et lavastaja Robert Wilsonil on väga eriline stiil. Noja... Ei, tõsiselt, väga äge oli. Väga harva mängitakse midagi NIIIIIIIIIIIIIII hästi, et etendus ei jää lihtsalt üheks etenduseks teiste seast, vaid et sellest saabki täiesti emotsionaalse elamuse... Mina igatahes sain nüüd suure tõuke hakata rohkem muusikaüritusi mööda käima... Äkki kuuleb mõnikord veel midagi niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ilusat...

Mm, ja siis käisime paar nädalat tagasi koos Kadiga lõpuks Verdunis ära, kuhu ma olen kõik siin oldud seitse aastat tahtnud minna, aga kuhu ilma autota väga ei saa. Selle üle oli mul ka väga hea meel. Juhtus väga ilus kuldne sügisnädalavahetus olema ja huupi õhku paisatud mõte võttis lihtsalt iseenesest üleöö kuju... See oli selle aasta viimane selline päris vananaistesuve nädalavahetus, et sai veel ilma jopeta õues olla, ja väga mõnus oli niimoodi seal tohutus värvilises metsas luusida... Kuidagi rahulik ja koha ajaloo tõttu muidugi natuke melanhoolne, aga ilus. Vaikne, mõtlik ja väärikas koht oli :). Ja sügis on ka ilmselt seal käimiseks meeleolu poolest kõige õigem aeg... Väga meeldis... Vot.

Aga no nüüd on nii, et ma pean hakkama end trenniks valmis seadma. Olge siis jälle toredad ja eks ma kunagi kirjutan jälle.

M.

Elus (vol X)

Ma tean, musikesed, et ma ei kirjuta üldse. On kuidagi nii läinud. Arvuti ei tee minuga koostööd, uue arvuti ostmiseni pole ma jõudnud, eelmisel nädalavahetusel olin Pariisis niikuinii, nädala sees pole õhtuti motivatsiooni, sest nüüd on ilmad ka ilusaks läinud ja ma pigem teen pärast tööd midagi huvitavat :). Noh, käin MUDAMi taga jalgu kõlgutamas või kellegagi söömas või pargis lugemas või mida iganes. Aega on ka nii palju mööda läinud, et raske on kuskilt alustada. Teate isegi. Soovitan teil seega üldiselt kannatust varuda - vähemalt seni, kuni ma olen endale uue arvuti soetanud. Ilmselt juhtub see lähima kahe nädala jooksul, sest ma olen juba pisut närviline. Ma ei julenud nädal aega isegi oma Pariisis tehtud pilte vaadata, sest kartsin nendega oma vaest arvutit koormata. Tahtsin täna veel elektroonikapoodidesse ja Auchani vaadata, aga täna on juhtumisi linnas maraton ja kõik tänavad poole ööni kinni. Ma parem ei hakka kuskile bussiga sõitma, mine tea, kuidas tagasi saab. Muidu on mul kaks masinat välja vaadatud, ma tahaks neid nüüd poes veits näppida ja siis ongi otsustatud. Ma üldiselt jõudsin järeldusele, et hädaga kärab see azerty klaviatuur ka. Tegelikult ei vaata ma ise niikuinii ju peaaegu kunagi klaviatuurile, nii et muudan lihtsalt keeleseaded ära ja siis peaks ju azerty klaviatuur trükkima eestikeelseid tähti ka ja nii, eks? Eks? Et peaasi, et ma ise tean, et tegelt on tähed kõik tavalistes kohtades? Eks?

Ah et mis mul muidu uut? Mmm... Käisin eelmisel nädalal Pariisis. Olime õhtul Michou juures (sellest urkast pole ma siiani täpsemalt kirjutanud, aga nüüd ehk millalgi...), pühapäeval võtsime ette väljasõidu Chantilly lossi, seal käisime kõigepealt hobuetendust vaatamas, nägime France Galop sarja võiduajamisi, käisime lossis sees ka lõpuks ära ning lonkisime pärast veel mööda Le Notre'i kavandatud parki ringi. Hästi mõnus oli, jube tore päev! Ilm oli jälle ilus ja seltsis on ikka lõbusam ringi luusida ja maailma avastada. Jalad olid meil küll lõpuks kõigil ümmargused, aga retk läks igati asja ette. Mul oli selleks korraks pikk nädalavahetus võetud, nii et olin esmaspäevalgi veel Pariisis - käisin raamatupoodides ja kleidipoodides ja istusin kohvikus ja nautisin ilusat ilma. Tulin koju viie raamatu, ühe uue kleidi ja nii suure toidukotiga, et sain nädal aega Pariisi hiinakast kaasa haaratud asju soojendada :).

Muidu elan ka tihedat sotsiaalelu. Sain ükspäev kokku vana kursaõega, kes Luxis praegu praktikat teeb. Üks teine päev käisime töökaaslastega söömas. Veel trehvasin oma praktikapäevil kohatud vanapaari, pidime nendega mingil nädalavahetusel grilli tegema. Neil on nüüd must kassipoeg ja nad tahavad järgmisel suvel Eestis käia. Järgmisel nädalal on osakonna piknik ja lisaks pidime järgmisel nädalavahetusel paari töökaaslasega hobuste hüppevõistlustele minema. Siis tuleb juba jaanipäev. Aeg lendab-lendab-lendab.

Pilte on mul kogunenud palju, aga ma ei viitsi nendega praegu tegeleda. Õiglus on jalule seatud ja meil on nüüd jälle paar kraadi rohkem sooja kui Eestis. Päike paistab ja linnast kostab trummimürinat, nii et ma nüüd panen riidesse ja sean sammud sinnapoole. Tegelikult peaks ka koristama, sest kuna ma olin eelmisel nädalavahetusel Pariisis, on mul kodus paras seapesa. Noh, aga üks päev veel seapesas ei tapa. Homme koristan.

Muide, emmega kuu aega tagasi Pariisis käies haarasin sealt kaasa ühe tillukese fuksianiru. Tal oli kokku neli oksakest ja ta oli tõesti tillu, ma veel lõikasin tal neid oksakesi lühemaks ka, et ta hakkaks kõrvalharusid ajama. Aga oma väiksusele vaatamata on ta tõsiselt rõõmus Luksemburgi kolimise üle, sest ta on kuu ajaga kasvatanud umbes kaks miljonit õiepunga ja esimene neist läheb kohe-kohe lahti :P. Ühe suurema fuksia ostsin veel siit, teist värvi. Tema ei olnud alguses kolimise üle väga rõõmus, lasi kõik olemasolevad õied kohe maha ja mossitas. Aga nüüd on ka tema kasvatanud päris palju uusi õiepungakesi ja on uue seltskonnaga leppinud! Meil valitseb ühesõnaga õnn ja harmoonia :D.

Tõstsin ta rõdule, aga ma ei jäta teda kinnitamata sinna aknale, ausõna. Lähen ükspäev aianduspoodi või turule ja ostan mõne rõduvõre külge käiva ilusa dekoratiivpoti. Esialgu tahtsin lihtsalt näidata, et tal on nii palju õiepungi, et kui need kõik lahti lähevad, ei paista lille ennast väljagi.

Elus

Eetrivaikus on ülipikaks veninud, tean. Ära harjusin sellega :). Üldse ei ole kirjutamise isu. Nautisin siin kevadet ja vedelemist, piltidega pole viitsinud jännata ja vahelduse mõttes on üldse selline tunne, et kui tahate mu eluga kursis olla, siis räägime ka vahel. Noh, et asi oleks kahepoolsem.

Emps tuli ja läks. Käisime alustuseks Pariisis, kus jalutasime jalad ümmarguseks, sõime igasugust head-paremat ja käisime Paradis Latini kabarees. Tegelikult tahtsime Moulin Rouge'i minna, aga 1. mai tõttu oli see loomulikult täiesti välja müüdud. Muidu teoreetiliselt peaks sealt ukselt ka piletit saama, aga seekord ei läinud õnneks (või ei osanud ma piisavalt snoobi aktsenti). Aga no pole hullu, Paradis Latin oli ka äge. Sealne lauljatar mulle küll väga ei meeldinud ja žonglööril oli ka halb päev, tal kukkusid kõik asjad ridamisi maha, aga muidu oli ikkagi tore ja eriline. Ma olen seal korra käinud ka, Mart Sander oli meil kunagi ühel reisil tõmbenumbriks kaasas ja reisi teemaks olidki kabareed. Vot temaga siis käisimegi, aga ma ei mäleta sellest muud, kui et meil olid väga halvad kohad ja et Mardi meelest oli Viru Varietee revüü parem. Emme mainis ka midagi säärast. Tuleb vist Viru Varietee millalgi plaani võtta :). IRW. Veel leidsime Montmartre'il ühe ülitoreda hommikusöögikohviku, jalutasime Montmartre'i surnuaial ja otsisime pikalt Dalida hauda. Kammisime poode ja šoppasime, jõime mulliteed ja käisime Angelina kohvikus, panime Madeleine'i kirikus pühale Ritale küünlad, kõlgutasime St. Martini kanali ääres jalgu, proovisime riideid ja tossusid ja tegime kesklinnas pikad jalutustuurid. Lõpuks olid mul jalad nii väsinud, et enne rongi peale tulekut jalutasime me enam-vähem pingi juurest pingi juurde ja puhkasime kogu aeg jalgu :). Tore oli. 

Siin käisime veel Echternachis matkamas. See rada, kuhu me Kariniga ei pääsenudki, oli nüüd lahti ja väga äge. Mulle tõeliselt meeldis... Seal olid sellised kuristikud ja järsakud ja trepid ja maalilised vaated, et anna olla. Rada ei olnud ülemäära pikk ega ülemäära raske, aga sigailus küll. Hankisin sealt 4-eurose kaardi, kus kogu see Müllerthali rada peal, sinnakanti võib nii mõnelgi pühapäeval veel matkama minna. Ostsin endale Pariisist matkajalatsid ka - vanad tossud olid juba sõnas otseses mõttes räbalaks kulunud. Nüüd tuleb neid uusi aga usinasti kasutada. Echternach osutus ka väga ilusaks ja üllatavaks linnakeseks. Üllatavaks selle poolest, et seal olid väga ägedad butiigid. Linnas on tavalised überkallid firmakad, aga seal olid nii ägedate kleitidega poed, et ma oleks võinud sealt terve toatäie riideid kokku osta :). Päriselt. Neist poekestest pean ma ainult edaspidi matkama minnes igaks-juhuks suure kaarega ringi käima, sest hinnad ei olnud neis küll päris Chaneli mõõtu, aga sellegipoolest märgatavad. Ühe kleidi juba niikuinii ostsin ja rohkem ma enne kleidihooaja algust nendesse poodidesse ei lähe :). 

Kohvik on loomulikult ka endiselt päevakorral olnud. Käisime empsiga ja käisin ka pärast ise. Lisaks käisime sellel nädalal veel kohviku seltskonnaga (+ E ema ja nõbu) Redange'is restos, sest Fernande'il oli seal kontsert. Minul oli väga tore õhtu, aga kui nüüd laiemas plaanis vaadata, siis kujunes asi sihukeseks tavaliseks, st kentsakaks. Noh, alati on keegi, kellele keegi ei meeldi ja nii, eks. E istus näiteks laua otsas eraldi ja ei saanud teistega eriti suhelda (ta keeldus ka meelekindlalt kohta vahetamast), tema ema ja nõbu olid hästi peenutsevalt kombekad ja vagad ning kirtsutasid kõige peale nina, Ril läks toidust süda pahaks, P jäi kohe korralikult švipsi ja üürgas laulda (õnneks pidas ta viisi ja minu meelest oli laulmine igati asjakohane, aga no E ema ja nõbu polnud laulva ja švipsis gei seltskonnaga rahul), DH oli närvis, sest tal ei olnudki kõik kontrolli all, Fernande oli nohus ja närvis jne jne jne. Mina ainult ei võtnud seda kõike südamesse ja lasin end sajaga lõbustada :). Olin nii saalis kui ka seltskonnas ainus välismaalane ja kõige noorem ka - ja kuna minuga oli ju vaja prantsuse keelt rääkida, aga ülejäänud seltskond ei tunne end sellest keeles ülemäära vabalt, siis oli Frantsuaa ilmselt andnud P-le karmi käsu, et kui tema parajasti ei saa, tuleb minuga tegeleda. Noh, Frantsuaa on ise prantslane ja Pst pidi saama prantsuse keele õpetaja, eks. Ja nii nad siis vaheldumisi tegelesidki. Lõputult ja galantselt ja vana kooli kohaselt. IRW. Ja mina otsustasin, et mul ülejäänutest poogen, mina nautisin oma vahetute lauanaabrite seltskonda ja muusikat ja olin eluga rahul. Vahepeal tuli kohaliku kombe kohaselt püsti tõusta, kätest haarata ja õllelaulude rütmis edasi-tagasi kõikuda. Vahepeal jagas Fernande laululehed laiali, nii et ma sain ka salmidele pihta (refrääne oskan ma ammu). Vahepeal sõime Luxi toite (hernesuppi ja ahjusinki!). Vahepeal kritiseerisime resto sisustust ja vahepeal tegin ma Eestile reklaami. Jah, minul oli tore. 

Muuseas, tagasiteel saime kiiruse ületamise eest trahvi. 145 uuri. Böö. Ma ei kujuta ette, kas see on tõesti normaalne suurusjärk või millega me NIIIIIII kobaka trahvi ära teenisime, sest F oli purukaine ja vööd olid meil kõigil kinni, aga kahesajaga me ka kindlasti ei kimanud. Kahtlustan siiski, et oma osa oli sellel, et F tahtis asja kohapeal ära klattida, nii et siis helistati tuttavatele ja tuttavate tuttavatele ja lõpuks määrati kohapeal maksmiseks kõva trahv, aga väärteomenetlust ei tehtud ja punkte tal ka lubadest maha ei arvestatud. Süsteem on selline, et siin saadakse juhiloaga 12 punkti ja iga rikkumisega võetakse nendest punkte maha. Aasta kuni kolme jooksul saab need punktid tagasi, aga kui sul vahepeal kõik punktid nullis on, siis võib kuulu järgi Colmar-Bergis mingisugusel ühepäevasel üritusel käia ja jälle tuusalt ringi rallida. Noja paistab, et ametlikule süsteemile lisaks saab ka nii, et helistad teeveerel kohe mõnele tähtsale ninale, maksad sealsamas natuke rohkem ja punkte ei puutu keegi. IRW. See oli meie lahendus. Kusjuures pollarite manitsus oli eriti motiveeriv: "Sõitke teinekord aeglasemalt. Kui te oleksite sellele teelõigule jõudnud 5 minutit hiljem, oleks me juba läinud olnud." Niimoodi siis. 

Sel nädalal sai üksiti ka kolm päeva tööl käidud :). Lühike nädal sattus toredasti puhkuse järele, jõudsin jälle natuke töömeeleolu nuusutada, aga siis järgnes ülemineku leevendamiseks kohe neljapäevane nädalavahetus (mille ma maha vedelesin). Nüüd homsest läheb siis jälle täie auruga töötegemine lahti. Täna kibelesingi juba selle AD järele, mis mind järgmisena ootab. See on selge märk sellest, et puhkus on olnud piisavalt pikk :). Ilm on meil ka töömeeleolu soosiv - täna oli tervenisti 8 kraadi ja vahepeal kallas tükk aega nii kõvasti vihma, et ma mõtlesin, et täna jääbki nina välja pistmata. Lõpuks sain ikka vähemalt ühe jalutuskäigu tehtud. Novat, aga ma tahtsin öelda, et kontor tundub sellise ilmaga päris kutsuv :). Vuot.

Okei, aga nüüd on juba kirjutatud küll, lähen teekausiga voodisse filmi vaatama. Olge siis mõnusad!

M. 

Pariis (EL) nr XX/YYYY

Tegelikult oli mul kuni eelmise pühapäeva pärastlõunani Pariisis väga tore, kuigi see tundus takkajärgi natuke ebaõiglane. Ilm oli hästi kevadine, seltskond energiline ja inspireeriv ning Pariis on Pariis. Enivei, laupäevastest tegemistest ma juba kirjutasin, nüüd panen ainult pildid. Kui ma Michou fantastilise õhtu enda jaoks läbi mõtlen, siis kirjutan sellest ka. Seal oli väga muinasjutuline ja see oli täiesti ootamatu suaree. 

Mis pühapäeva puutub, siis ega ma pühapäeval tegelikult suurt midagi ei teinudki. Vot selline nädalavahetus oli.

Väga tühi. Ja väga naljakas valgus.

Pavlov rääkis alati, et see kett kuulub pikale blondile mehele, kellel oli must king jalas. Samas läks ta (Pierre Richard) mul kogu aeg segamini Pierre Cardiniga. Ja nüüd tuleb välja, et tegelt on Maxim's ikkagi Pierre Cardini oma. Igatahes on see päris kõige õigem Maxim's ka omaette juugendimuuseum, kuhu eelregistreerimisega mõnikord sisse pääseb. Järgnev kuulub kõik Cardini erakollektsiooni ja seda võib seal sellepärast näppida ja pildistada (ka välguga) ja imetleda.

Kleidi hind: 30 000 eurot. Vana, õige ajastu siid + käsitöö.

Sain teada, et prantsuse moe kohaselt pannakse kahvlid lauale "kummuli", sest meie jaoks alumisel küljel on tootja märgis või vapp vms. No ja moekas oli seda näidata.

Sarah Bernhardti komplekt. Puhtast hõbedast.

OriginaalPOSTER.

Legendaarne Mont Blanc. Oli hea küll. Koos kakao ja vahukoorega oli väga läila, mul oli pool päeva pärast süda paha, aga järgmisel päeval jalutasin ma sellest kohvikust uuesti mööda ja ostsin endale koju ühe kaasa. Pärast soolast praadi oli see imehea.

Oli "väike" saba.

Kultuursed jorsid

Ma tean, miks hunt Kriimsilm telest ära kadus. Ta läks Pariisi metroosse pappi teenima.

Tertre'i väljak on ilma kohvikuterrassideta nii imelik.

Näete La Defense'i, näete jah?

F oli nördinud, kuna teda ei lastud koerakesega surnuaiale. Tema käib alati La Goulue'le lilli viimas. No ma siis viisin nüüd tema eest. Ainult ühe poti, eks, mitte kogu seda kunstrooside kuhja.

Kuklitest ja muust

Okei, lubasin teada anda, mis kuklitest sai. Head tulid! Natuke häiris see, et nad jäid pealt veidi kõvad, aga seest olid see-eest pehmed, väga kohevad ja kardemonised. Rätiku all tõmbasid nad pealt ka pisut pehmemaks. Ja kuna ma tegin nad üsna väikesed, siis ei jäänud nad kirsimoosi ja vahukoore mäe all isegi mitte kuivaks. Poekuklite juures häirib mind mõnikord see, et kukkel on nii suur ja koort on ainult peal, aga see saab ju kõige esimesena otsa ja siis tuleb lihtsalt kuiva saia närida. Minu kuklitega seda probleemi ei tekkinud. Aga jah, ainus, millega ma mööda panin, oli kogus. See pärm möllas ikka nii pööraselt, et ühel hetkel avastasin ma rõõmuga, et taigen on üle kausiääre plagama pannud. Veeretasin siis kahe plaaditäie jagu kukleid valmis, jätsin ülejäänud taignaKILLUKESE kaussi oma korda ootama, aga kui ma seda uuesti vaatama sattusin, oli kauss jälle täis. Lühidalt: mõtlesin 10 kuklit teha, aga lõpuks sain 40, sest see tainas muudkui kerkis ja kerkis ja jäigi kerkima. 15 kuklit viisin reedel kohvikusse ja ma ise ei taha enam vahukoort nähagi :). Oh jah :). Olgu veel öeldud, et kohvikus said neid proovida nii mõned kuldkliendid kui ka Rose, F&P ja hiljem nende kodumajapidajanna (otse loomulikult on härrastel kodus portugallasest majapidajanna, kes koristab, kokkab ja sorteerib posti, et mösjööde ainus "töö" oleks koertega jalutamine). Fernande vist unustati ära, aga ma ei tea ka. Igatahes, kõik naisterahvad olid kuklitest eranditult vaimustuses, Patrick olevat söönud kaks kuklit ja olnud rahul, aga Dior Homme ise piirdus poolega, sest tema pole magusainimene. Nojah, see oli ka teada. Aga vähemalt on nad nüüd asja olemusega kursis.

Mis veel? Ostsin uued kevadsaapad. Nägin neid neljapäeva õhtul saunast koju tulles poeaknal. Need olid nii täpselt minu stiili, et ma läksin kohe esimesel võimalusel tagasi, proovisin neid jalga (minu suurust oli ja puha!) ja ostsin siis pikemalt mõtlemata ära :P. Olen sigarahul! Tuleks nüüd juba see va kevad, et saaks need ka õues jalga panna!

Olen väga üllatunud, et reedel lepitigi päriselt kokku mitmeaastases finantsraamistikus. Mina olin küll üsna veendunud, et see jääb sügisesse. Noh, mulle tundus, et kõik olid, nii et üllatus oli korralik :)! Reede öösel kohvikust koju tulles ja uudiseid lugedes ei uskunud ma kohe tükk aega oma silmi. Kui olin artikli mitu korda läbi lugenud, hakkasin silmi uskuma, aga kahtlesin seejärel Postimees.ee ajakirjaniku suutlikkuses asjadest õigesti aru saada. Kontrollisin igaks juhuks CNNist ka üle ja lugesin siis hommikul veel uuesti uudiseid :). Jutt paistab jummala õige olema. Päris muljetavaldav. Nüüd varsti peaks siis alles töövood ka vallanduma! Taevas teab, kui palju asju kõik selle taga ootamas oli...

Järgmisel nädalavahetusel lähen Pariisi. Reedel, kohe pärast tööd. Äge :P. Peaks hakkama täpsemaid plaane tegema! Kristina, ma kirjutan sulle kohe varsti :). Kusjuures meil oli Francois'ga millalgi minu Pariisi minekust juttu ja sellega seoses sattusime me rääkima oma lemmikkohtadest Pariisis. Lõpptulemuseks oli inspiratsioon. Tema tahtis muidu koertega Brüsselisse minna, aga nüüd ma ajasin talle sellise Pariisi isu peale, et ta otsustas hoopis selleks nädalavahetuseks sinna sõita. Ühe koerakesega. IRW. Tema nädalavahetus on P-T, eks, nii et ta umbes praegu ilmselt kihutab sinnapoole. Alguses tahtis ta minuga pühapäeval kuskil seal ka kokku saada, aga kui ma reedel kohvikusse ilmusin, tuli välja, et olime kogu aeg rääkinud eri nädalavahetustest. Tüng! Nojah, aga me vahetasime pikalt "parimaid tavasid" ja aadresse ja ma nüüd ootan huviga, mida ta seal Pariisis kokku keerab. Tema ekstsentrilisus, spontaansus, karisma ja otsaette kirjutatud sõna friqué tagavad talle alati sellised fantastilised juhtumised, et nendest võiks lausa komöödiafilmi teha. Või kaks. Järgmine kord saab igatahes lõbus muljetamine olema!

Aga hästi. Tegelen piltidega. Seniks adjöö!
M.

Tango!

Oeh, jälle on üks vahva nädalavahetus Pariisis möödas. Oli äärmiselt lõbus, inspireeriv ja huvitav, nii et aeg lausa lendas. Mul on nüüd jälle üks uus tore tuttav juures ning elamusi sain ka kuhjaga! Ma pole näiteks kunagi viibinud Pariisis nii õdusas kodus, kus on ruumi, palju raamatuid ja hommikupäike. Ma ei teadnud, et Napoleoni poeg on maetud Père Lachaise'i surnuaiale ja ma polnud kunagi käinud tangoõhtul. Siis polnud ma veel kunagi Pariisis taksoga sõitnud ja ma ei teadnud, et Varrakul on ilmunud raamat "Pariis: salajane ajalugu". Ma ei teadnud midagi tangost ega tangokuningas Pablo Veronist. Ma ei teadnud, et prantslased on teinud kurva filmi raamatust "Perekonnata". Ma ei teadnud, et nüüd peab Sacre Coeuri kirikusse enne kümmet õhtul sisse minema, sest missa ajaks pannakse uksed kinni. Ma ei teadnud, et St. Denis turul on pühapäeva hommikuti NIIIIII palju rahvast. Ma ei teadnud, et kebabi kutsutakse elevandijalaks. Ma ei teadnud, et Fragonardil on nüüd Montmartre'i treppide vastas ka pood. Ma ei teadnud, et 8. septembril toimub seal Euroopa kõige suurem ilutulestik :). Ja üldse ei teadnud ma varem palju asju :).

Aga selle nädalavahetuse kõige suurem elamus oli siiski vaieldamatult tangoõhtu, kus me mu suurepärase võõrustajaga reedel käisime. See oli täiesti teine maailm! Praegu tundub see nii ebareaalne, et see oleks justkui muinasjutt olnud... Vaadake, seal kuskil kaugel seitsme maa ja mere taga oli nimelt üks väljak, mille nimi oli juhtumisi République'i väljak. Sellel konkreetsel õhtul, millal meie muinasjutt alguse saab, oli väljak juba pimedusse mattunud ja tänaval magas isetehtud baldahhiinvoodis üks kolmeliikmeline pere. Nende ümber kihas elu: kohvikud, kebabiurkad, piibukohvikud, sagivad inimesed, lõhnad, varjud, helid...

Ja mina nägin unes, et jalutasime õhtul kell üksteist just sellisel tänaval seal kaugel seitsme maa ja mere taga... kuni ühel hetkel karjatas Kristina, et oot, me oleme möödas (vot nii suures jutuhoos olimegi kogu aeg...)! Ja tõsi ta oli, kümme meetrit meist tagapool oli kebabiputkade vahel üks uks, millel seisid kaks tursket turvat. Neil oli päris naljakas, ma kujutan ette. Hajameelsed kliendid... Aga nende selja tagant hakkaski võlumaa. See oli mingi kentsakas vana saal - koooohutavalt pikk ja vanamoeline, hämar ja muusikat täis. Terve õhtu jooksul olime meie vist ainsad, kes RÄÄKISID, muidu valitses seal ragisev muusika. Ausõna, sealne helidebukett oli täiesti eriline: selline valuliselt kähe laul + vinüülplaadi ragin ja sussisahin. Laes rippus seal aga hoopis teise ajastu tunnusmärgina kobaratena sätendavaid diskopalle ja värvilisi tulukesi. Saali ühes otsas olid lauakeste ja pinkidega eraldatud boksid nagu mingis vanas USA keeluseaduse aegses baaris (Al Capone oleks sinna meie seltsi hästi sobinud), saali teises otsas oli mingi balustraad ja lava ning tantsupõrandaid oli suisa kahel tasandil. Ohsamumeie, ja millised inimesed veel seal olid! Mõni taat oli nii kidurake ja vana, et ta käis vist vabal ajal kepiga. Aga tantsida jaksas veel küll kenasti! Mõni noormees oli lokiline, sire ja ennasttäis kui noor jumal. Mõni tütarlaps tantsis õhtu otsa tikk-kontsadel. Mõnel tütarlapsel oli kaks klaasi juua korraga käsil ja mõnel mehel olid triibulised lokid ja lehvivad püksid. Hea küll, vastupidi. Aga kõik olid nii põnevad...

Oli pime, oli punane, oli liikuv, oli emotsionaalne, oli lumm, oli udune, oli pragisev, oli higine ja kõik oli seetõttu justkui eriti efektne. Sussisahin oli täiesti võluv. Muusika oli täiesti ootamatu - kõik lood lõppesid kohutavalt järsku ära ja ma ei suutnud kuidagi ühegi paari õiget fikseeritud lõpupoosi pildile saada. Kõik oli täiesti fantast... Ja natuke seda lumma ja hägusat unenäolisust jäi piltidele ka!

M.