Äge või mõttetu?

Kas see pilt on äge ja emotsionaalne või mõttetu abstraktne udukogu? Võtsin täna ühe algselt üsna ebaõnnestunud pildi ja harjutasin tema peal fototöötlusprogrammis kätt. Lõppkokkuvõttes sai ta selline ja praegu ta mulle täitsa meeldib kohe. Aga ma ei saa aru, kas sellepärast, et ta on tõesti äge, või siis sellepärast, et ma harjusin temaga lihtsalt pika näppimise käigus ära. Eks ma paari nädala pärast talle uuesti otsa vaadates näen teda ise ka jälle selgemini, aga praegu tahaks teada, mida teie arvate?

Kaks nädalat, st kipsist, robotjalast, süstidest, kargutamisest ja muust heast

Mul sai nüüd opist kaks nädalat. Raske uskudagi! See aeg on nii kiiresti läinud, sellises pikutamisfluidumis. Kusjuures päris mõnus on. Jalg enam suurt ei valuta, aga midagi teha ikka ei saa, nii et molutamiseks on suurepärane õigustus. Ja nii ma siis molutangi. Nädalapäevadest ei tea ma juba ammu enam midagi, kuupäevadest tean isegi veel vähem. Ja täiesti uskumatul kombel ei olegi mul veel mingit kibelust ega igavust ega kripeldust tekkinud. Et tahaks hullult välja või vaheldust või midagi. No jõuluturule natuke nagu tahaks, aga seegi ei kibele. Voodielu on täiesti rahuldustpakkuv ja ajugümnastika järele ka erilist vajadust ei tunne. Peale natukese lugemise ei ole ma siiani kohe mitte midagi asjalikku teinud, põhiliselt olen ikka pikutanud ja telekat vaadanud ja tukkunud ja söönud. Fotokool ja fotod ise ja hispaania keel ja värviraamatud ja reisiplaanid ja kõik muu selline ootab ikka kannatlikult oma järge. Aga küll jõuab kõike teha.

Kolmapäeval käisin kliinikus kontrollis. Üle poole niitidest võeti siis juba välja ja üllatuslikul kombel võeti isegi kips ära, ehkki enne lubati, et kannan seda vähemalt neli nädalat. Selle asemele anti muidugi lihtsalt mingi kipsi moodsam aseaine - hüperkobakas ja überkallis robotjalg VACOped, mis fikseerib jala sama kindlalt kui kips, ent on selle poolest parem, et seda saab vahetevahel ära võtta, et haavale õhku anda ja varbaid liigutada. Iseenesest vägev värk, aga sellel on üks suur miinus - see on nii hirmuskoleraske. Minule tundub, et see kaalub oma kuus kilo vähemalt (ilmselt päris nii palju siiski mitte, aga üle kolme kindlasti) ja sellega ei saa kuidagi ei magada ei olla. Pmst ainumugav variant on päris ristseliti voodis vedeleda. Külili keerates vajub see oma raskusega kindlasti kuskile nii, et tahab põlved ära väänata, ja püsti olles on päris karm ühe jala peal kõõluda ja siis teise jala otsas sellist kobakat veel õhus balansseerida. No aga maha ei tohi jalga selle saapaga veel mitu nädalat panna. Appi-appi! Katsu sa nii näiteks hambaid pesta! Kallis-armas kips, ma tunnen sinust juba suurt puudust! Ei sa sügelenud ega seganud ega midagi, lubasid kõhuli magada ja puha...

Muidu on see VACOped saabas iseenesest küll, noh, põhjalikult läbi mõeldud. Kunagi peaks saama sellega käima hakata nagu päris jalaga (praegu ei tohi ma seda veel maha toetada ja pöid on kõndimiseks sobimatu nurga all nii ehk naa) ja teoreetiliselt võivat sellega ka ujuda ja jalgrattaga sõita, kui see vastavalt seadistada. Praegu tundub ainult küll, et kui keegi mu sellega basseini saadaks, vajuksin ma selle raskuse tõttu kolksti põhja ja sellega olekski ettevõtmine läbi. Millalgi hakatakse siis selle abil ka mu pöia nurka reguleerima, praegu on pöid rippu (30 kraadi peal), et kõõlust võimalikult vähe venitada ja lasta tal kokku kasvada, aga millalgi hakatakse seda järk-järgult pingutama. Ja saabast saab tugevamini täis pumbata, kui jalg seal sees nii kõhetuks jääb, et loksuma hakkab. Samuti saab sellest õhku välja lasta, kui lihased jälle natuke end näole annavad. Peen värk ühesõnaga. Saksa mark ka, maksab 1200 eurot! Aga kips oli ikkagi palju mugavam.

Üleüldiselt tõden ma aga iga päevaga üha enam, et kogu see opiteema on kujunenud äärmiselt harivaks, silmiavavaks ja kasvatavaks. Ma tõesti ei osanud nii paljusid asju üldse enne ette kujutada. Kõige suurem üllatus oli muidugi see okasroosikeseuni, mis mind esimene nädal valdas. Kindlasti on kõik vähemalt kohustusliku kirjanduse raames lugenud mõnest tiisikushaigest või muidu hädisest kahvatust aadlipreilist, kes talutati pooleks tunniks tugitooli, kus talle natuke raamatut ette loeti, misjärel pidi ta uuesti puhkama minema. Novat, nüüd ma tean, et selline stseen ei olegi kunstiline liialdus ega mingi möödunud aja kombepeenus, vaid inimesel ongi võimalik nii omadega läbi olla! Kes oleks osanud seda arvata? Mina igatahes mitte.

Teine ootamatu ja üsna ebameeldiv asi, milleks ma end enne üldse ette valmistada ei osanud, on see, et mul on nüüd näiteks üle kuu aja vaja endale iga jummala päev kõhtu trombivastast rohtu süstida. See tegelikult muidugi ei ole iseenesest hull ega eriti valus ega midagi, aga kuidagi väga loomuvastane on see süstla täies ulatuses endale kõhtu löömine ikka. Esimesed kümme päeva sain ma sellega enam-vähem kenasti hakkama, aga siis ühel päeval läks süstal valesti ja sellest ajast saadik on mul ikka korralik tõrge selle süstimise suhtes. Puhastan naha ära, võtan voldi ka, aga siis jäängi kolmeni lugema ja vaatama ja oma pekki imetlema, käsi kohe enam kuidagi ei lange. Õnneks on praegu emme siin, ta siis on nüüd paar päeva ise sutsu ära teinud ja probleemi ära lahendanud. Ehk millalgi, kui järgmised nädal aega on kõik jälle sündmustevaeselt ja ilma aiaita läinud, saan jälle ise süstimisega ka hakkama. Sest noh, tõesti, mu jalg kirvendab näiteks õhtuti kogu aeg valusamini kui see süst, aga kuidagi väga vägivaldne tundub endale süstalt kõhtu lüüa ikka. Vot. Tänu sellele oskan ma nüüd kohe paugupealt isegi selle eest taevani tänulik olla, et ma näiteks diabeetik ei ole ja üldse kogu elu ei pea end igapäevaselt torkima! (Ptüi-ptüi-ptüi!)

Enne ei mõelnud ma ka selle peale, kuidas kipsis inimesed ennast pesema peavad. Õigupoolest sellele, et ma nüüd väga kaua aega ei pesegi ennast, sest, noh, haava ja kipsi ja seda jäset üldse ei tohi ju vähimalgi määral märjaks teha ja libastumine on ka rangelt keelatud. Teema uurimisel selgub, et tegelikult on olemas ka vannipõhja kinnituvad pesemistoolid ja kipsjäseme ümber käivad dušikotid, aga samas vanni ei saaks ma duši alla ronida niikuinii ja üldse öeldi haiglas, et kui vähegi saad, ära end vähemalt kuu aega üldse pese! No ma siiski leiutasin tänu koduse vannitoa ülesehitusele üsna OK viisi pea- ja kõige strateegilisemate kohtade pesemiseks, aga tõesti, üleni pesemine on täiesti välistatud ja karvu tulebki kasvatada veel vist päris jupp aega. Ülla-ülla! Olin ma ikka naiivne enne! Riietegi vahetamine, muide, on äärmist hoolikust ja ettevaatust nõudev ettevõtmine. Õnneks on mulle kogu aeg meeldinud alt laieneva säärega püksid, nii et mul vähemalt on riideesemeid, mida saab vajaduse korral selga panna. Aga ilma tungiva vajaduseta ma end pidžaamast välja küll ei vaheta, seda peab ütlema. Nüüd, kus saapa saab vahepeal ära võtta, on natuke lihtsam küll kui kipsiga, millest iga asi reaalselt üle ei mahtunudki, aga samas tuleb ilma saapata olla eriti ettevaatlik, et kuskilt ei rapsi ja et püksisäär varbaid ei sikuta jne jne jne. Nii et parem on pidžaamas elada :).

Veel ei olnud mul õiget ettekujutust kargutamisest. Noh, karkudega kõõlunud on ilmselt igaüks, aga kui kogu igapäevaelu peabki toimuma karkudel ja ühel jalal ning sa mitte mingi hinna eest ei tohi teist jalga maha panna, selgub, et elu on üks takistuste rada. Esimesena kadusid minu toast ja koridorist ja üldse mu teelt igasugused vaibad, mille ääred jäid kargu taha kinni ja mis kippusid kargu alt ära libisema. Järgmiseks tuli leppida asjaoluga, et tegelt ma ei saa ikka peaaegu mitte millegagi ise hakkama. Näiteks kalpsasin ühel esimestest päevadest, kui juba natuke jaksu oli tekkinud, karkudega kööki kohvi tegema. Tegin kohvi valmis küll, nii palju ikka jaksasin ühe jala peal seista ja ühe karguga kõõluda, et sain tassi kohvimasina alla ja nupule vajutatud. Aga siis jäin täiesti nõutult vahtima, et mis edasi saab! Kätte ma ju täis tassi ei võta, käed on karke täis. Sealsamas ühe jala peal püsti ei jaksa ka nii palju seista, et kohvi juua! Nuta või naera! Kui mulle poleks meelde tulnud, et Helle kingitud suletav termostass on sealsamas kapis kättesaadaval kohal, olekski see kohv mul joomata jäänud. Kinnikorgitud termose sain endale õnneks püksivöö vahele pista ja nii õnnestus mul see kohv sealt köögist ära tuua. Aga kõik, mida ei anna vöö vahele või taskusse pista või lõua alla suruda, jääbki minust sinna, kus ta on. Samuti osutus üllatuseks see, et pärast mitmepäevast kargutamist jäid mul peopesad jummala valusaks, isegi paar villi tuli. Mõni ime ka, vahepeal langeb ju kätele kogu keharaskus, aga kes oleks osanud seda ette arvata? Ja üksiti on näiteks rohkem kui 15 sekundit ühe jala peal seismine üsna vaevanõudev ja paneb juba korralikult higistama, ehkki ma arvan, et tänu uisutamisele saan mina sellega veel isegi hästi hakkama. Aga kui sul on ikka ühe jala küljes täiesti ebaproportsionaalselt raske kobakas, mida tuleb kuidagi selja- ja kannilihastega samal ajal õhus lehvitada, ei aita see tervel jalal eriti tasakaalu hoida. Edaspidi vaatan kargutajaid täitsa uuel pilgul. Ja oskan palju rohkem kaasa elada.

Üldse pean taas kord nentima, et kui endal pole midagi suuremat häda olnud, siis ei oska teistele päriselt ikka üldse õigesti kaasa tunda ega abiks olla. Mina olen siiani olnud kõigele vaatamata ikka täitsa tumba, nii et ma pean häbiga tunnistama, et ega ma vist kuigi konstruktiivset ja kasulikku abi pole osanud kellelegi omaalgatuslikult ja palumata pakkuda :). Lihtsalt sellepärast, et ma pole selle pealegi tulnud, mis kõik võib tegelikult probleemiks olla :). Suurematest asjadest ma saan aru, et noh, et transpordiabi on võib-olla teise linna otsa saamiseks vaja või et apteegis on vaja käia vms, aga näiteks see, et inimesed on söönud ja prügi on välja viidud, tundub nii elementaarne, et ei tule nagu pähegi juurelda, kuidas siis mõni kipsjalg peaks sellega nüüd hakkama saama ja kas teda ikka keegi aitab. Sest noh, kipsjalg ei ole minu jaoks kunagi võrdunud voodihaige inimesega. Ma muidugi loodan, et ma pole kedagi varem ka ikka hätta jätnud ja et neil harvadel juhtudel, kus selliseid hädasid on mu ümber ette tulnud, võeti ikka kõik vajalikud asjad jutuks, kui ma ise ei taibanud, millega aidata saaks. Aga nüüd tegin ma endale küll mentaalse märkuse, et pean ise tihemini hakkama silmi rohkem lahti hoidma ja teistele omaalgatuslikult ka abi pakkuma, sest praegu teeb see jalutul inimesel südame ikka väga soojaks, kui inimesed ise vabatahtlikult end üles annavad, kättesaadavaks kuulutavad või ütlevad, et nad võivad näiteks mõnikord poodi lipata, kui vaja ja kedagi teist pole! Et nad üldse taipavad pakkuda! Ja isegi need, keda ma poleks söandanud muidu paludagi! Minu väga suur lugupidamine ja tänu! Väga toredaid, heasüdamlikke ja ilmselgelt kogenud inimesi on ikka olemas. Nii hea on teada, et plaan B on ka hädajuhtumiteks olemas ja et kuidagi ikka saab. Väljamaal ja üldjoontes üksi elava inimese jaoks on see teadmine eriti oluline! Suur õppetund!

Praegu on mul õnneks emme endiselt siin, nii et ma olen üldse kõige paremini hoolitsetud ja varustatud. Kuts Mia on ka seltsiks, ehkki tema, vaeseke, peab minust ikka veel suhteliselt suure kaarega mööda käima. Alustuseks oli ju jalg nii hell, et seda ei võinud puutudagi, noja kips ei olnud ka nii tugev, et oleks võinud riskida sellega, et ta sellele järsku otsa hüppab. Selle monstrumsaapaga on aga juba tunduvalt kindlam ja eks kahe nädalaga on jalg kõvasti edenenud ka, enam ei tee iga vastupuutumine või jala eest ära tõstmine haiget, nii et nüüd ma ikka söandan pitsu juba vahepeal kaissu ka võtta. Ehkki ainult teatud tingimustel. Alguses oli vaene Mia seevastu meil toas ka rihma otsas ja kuskile ta minna ei võinud ja kõik padjad võeti tema käest ära minu jala alla ja pargis ei lubatud teisi koeri ka temaga mängima (see vist ei ole Luxis lihtsalt üldse tavaks) ja üldse oli tal täitsa hale elu. Täitsa kahju hakkas lapsest :). Vähemalt nüüdseks liigub ta toas lahtiselt ringi ja on võõra eluga ka ära harjunud.

Aga sellega ma täna lõpetan ka. Jälle on pikk jutt mitme päeva peale kirja saanud ja selline tunne on, et pole ammu pikutanud. Olge siis toredad ja nautige nüüd nädalavahetust edasi!

M.

Haiglaepisood

Ei oskagi kohe nagu millestki juttu alustada. Eelmise nädala lõpus sai siis minust ka mingi haiglasarja ühe episoodi peakangelane. Terve eelmise nädalavahetuse veetsin opijärgselt haiglas, sellel esmaspäeval jõudsin lõpuks koju oma voodisse ja sellest ajast olen suurema osa ajast lihtsalt poolunes tiksunud ja toibunud. Muljeid on tegelikult väga palju, aga samas ei ole ma jaksanud nende peale suurt mõelda ega midagi kokku võtta, sest ma olen olnud lihtsalt nii kohutavalt väsinud, et ei olegi tahtnud muud kui selili voodis vahtida või lihtsalt magada. Ma tõesti olin enne ikka väga naiivne ega osanud eluilmaski arvata, kui kurnav selline ettevõtmine organismile on! Ma mõtlesin, et olen pärast operatsiooni samasugune nagu enne, lihtsalt valutava jala ja kipsiga, aga tegelikkuses olin ma kõigest sellest ikka nii üsna kaputt, et jaksasin hädavaevu kolm meetrit vetsu karata, misjärel tuli kaks tundi magada ja ränkraskest retkest taastuda. Tund aega järjest ärkvelolekut eeldas ka mitmetunnist puhkust... Tasapisi läheb see õnneks muidugi üle, eile olin juba täitsa üle 3 tunni järjest üleval! :) Asi paraneb!

Operatsioon ise läks hästi, ehkki kujunes ootamatult mastaapsemaks, kui algselt mõeldud. Selgus nimelt, et parandada pole enam midagi, nii et kavandatud lappimise asemel tuli ette võtta suurem varuosade otsimine ja nendest täitsa uue Achilleuse kõõluse tegemine. See läks nii ulatuslikuks, et üks pärast haava sidunud õde vaatas ka aupakliku imestusega, et ohoh, kas sind üritati pooleks lõigata või? Ilus see just välja ei näe ja nii mitme suure armiga ma ilmselt edaspidi enam säärejooksu demonstreerima ei kipu, aga see on muidugi selline kolmandajärguline mure, mis lihtsalt korra pähe kargas, aga mis mind tegelikult eriti ei morjenda. Õnneks oli kirurg väga asjalik ja kõikvõimalikeks üllatusteks hästi ette valmistunud ning sai asjaga kenasti hakkama, oli teine lõpuks oma saavutuste üle päris uhke kohe. Näitas ja seletas ja uhkustas seal minuga toatäie arstikitlis meeste ees. Ja võttis asja südamega ka, esmaspäeva hommikul näiteks ei söandanud ta mind alustuseks kojugi lasta, sest mul hakkas eelmisel päeval kõrv valutama ja tema leidis, et kuna see oli lõppkokkuvõttes nii suur operatsioon, siis nüüd me kõigepealt kutsume kõrvaarsti ja vaatame, mis sul seal kõrvas toimub, siis räägime edasi. Et töö on nii uhke ja haav nii ilus, et nüüd ei ole ta küll nõus mingi lollaka põletikuga riskima. Milline südantsoojendav lähenemine! Mul on hea meel, et ta asja nii tõsiselt võtab. Ehkki see tähendab ka seda, et Luxist mingiks ajaks Eestisse paranema sõitmine ei ei tule kõne allagi - liiga keeruline ja riskantne ettevõtmine tema meelest. Nüüd tuleb siis igasuguseid plaane ümber mõelda.

Peale tema oli kogu ülejäänud haiglapersonal ka üle ootuste tore, abivalmis ja tubli. Ma pean tunnistama, et ma pole vist kunagi osanud hinnata medõdesid nii, nagu nad seda tegelikult väärt on, aga nüüd kasvas minu lugupidamine nende vastu ikka väga kõvasti. Tegeleda päevast päeva rõõmsalt ja särtsakana inimestega, kellel on valus ja paha, kes on pesemata ja higised, kellel on juuksed peas rasvast turris nagu friikartulid, kes ei saa ise miskit teha ja muudkui tahavad pissile ja juua ja hambaid pesta ja kapist oma kotti ja akent lahti või kinni või abi pidžaama vahetamisel jne jne jne... Ja kohe, kui need inimesed jälle natuke normaalsemateks muutuvad, st paranevad, lähevad nad ära ja siis ei näe sa neid, keda sa vahepeal päevade kaupa ülihoolikalt putitanud oled, enam mitte kunagi, nii et tulemust tööl justkui ei olegi, sest lahkujate asemele tulevad kohe jälle uued hädised... Vaatan õdesid nüüd hoopis teise pilguga ja olen sügavalt südamest tänulik! Sest vähemalt siin haiglas küll kõik kogu aeg tegelesid, jooksid, abistasid, teenindasid, motiveerisid, lohutasid, tegid silma, olid algatusvõimelised ja hakkajad ning lisaks olid kogu aeg särasilmsed ja positiivsed ka veel. Rohkem kui tunniks ei jäetud meid kordagi omapäi ning midagi ei tehtud lohakalt, alati vaadati omaalgatuslikult, kas ikka kõik on sul käe-jala juures, ega laud ei ole liiga madal või liiga kõrge, ega tekk pole tekikoti sees puntras, kas sa ulatad morfiinipumbani, kas peegel on vannitoas sellises asendis, et sa oma tabureti otsast midagi näed jne jne jne. Õde tuli terve leheküljepikkuse menüüga küsima, mida ma süüa tahaksin, taastusraviarst oli karkude kasutamise õpetamisel äärmiselt hoolikas ning iga veerand tunni takka jooksis keegi kraadima ja küsima, et ega väga valus ei ole. Ja küsiti niimoodi, et nad päriselt justkui tahtsid teada ja mõtlesid su vastuse peale. Isegi öösel käidi mitu korda vaatamas ja uurimas, et kas ma ikka magan või tahaksin veel valuvaigisteid :).

Kentsakal kombel jäi nimelt kõigile mulje, et mul ei ole piisavalt valus. Ei teagi kohe, hakka või arvama, et mul ongi siis kõrge valulävi. Igatahes morfiinipump anti esimesel päeval minu kätte ja kui ma olin õhtuks ainult ühe korra nuppu vajutanud, tulid nemad imestunult küsima, et kas kõik on ikka hästi või miks mul valus ei ole ja miks ma nii vähe valuvaigisteid võtan. Mingil hetkel tõid nad veel paar tilgutitäit asju ja riputasid need mulle külge "selle valu vastu, mida sul ei ole". Ehkki tegelikult oli mul minu meelest täiesti piisavalt valus, mul läks sellega lihtsalt tiba aega. Kui anesteesia mõju lõpuks päriselt üle läks, siis esimene öö ei saanud ma küll kuidagi magama jäädud, juhtmed ja asjad segasid ja jalg valutas ja igavesti vastik oli. Lõpuks hiilis kell kolm öösel üks mul silma peal hoidnud õde unise ja mureliku näoga palatisse ja riputas mulle morfiinile lisaks mingi võlurohu külge, et ma (või siis ta) ikka natuke puhata ka saaks. Ja see oli siis juba selline, et ma ei saanud enam hommikuni ühestki käest-jalast sotti... Mingil hetkel mäletan, et käsi hakkas sügelema ja ma püüdsin seda omast arust kratsida, aga siis selgus, et käsi sügeleb edasi, sest mina kratsin naba ja käsi on hoopis teises kohas. Nii sassis olid need jäsemed mul sellest salapärasest rohust... Huvitav, mis see küll oli?

Üldiselt mul muidugi haiglatega eriti kogemusi ei ole, nii et päris mitu asja tabas mind üllatusena ka. Näiteks see, et nad söödavad seal inimestele ainult saia. Hommikuks anti saia kohviga ja õhtuks anti saia kohviga, ainult lõunaks sai lisaks saiale salatit ja sooja sööki ka. Ja siis nad käisid mu toanaabriga riidlemas, et tema on juba nädal aega haiglas ja pole kakal käinud. Ma peaaegu et poetasin välja, et kuulge, sööge ise nädal aega voodis pikutades saia ja vaadake, palju teil vetsu asja on! Aga toanaaber üldse ei imestanud ja kuulas riidlemise ontlikult ära, pärast aga ütles, et jajaa, nii siin ju käibki, et võileivad ees ja võileivad taga, et harju ära! Imelik. Temal, muide, vahetati välja puusaliiges ja tema kõndis juba pärast paari päeva täitsa oma jala peal ringi. Ta ei suutnud kuidagi oma kõrvu uskuda, kui mulle räägiti, et ma nüüd ei tohi potentsiaalselt mitu kuud jalga maha pannagi, vaid pean kõik selle aja ühe jala peal kargutama.

Kõige naljakam oli kogu eelmise nädala peale aga vist üks noor blond õde, kes tuli mult viimasel hommikul vereproovi võtma. Tuli ja oli hästi hoolikas, aga väga murelik. Alustuseks katsus ja kompas mu veene, hästi põhjalikult, endal käed täiesti tuntavalt värisemas. Mis muutis mu pisut murelikuks. Katsus ühte kätt, katsus teist kätt. Mõtles. Siis läks teise õe käest küsima, et kas ta sellest nähtavast veenist ei võiks verd võtta, seda tagumist pole hästi tunda. Muutusin veel murelikumaks. Lõpuks tuli tagasi ja istus mu kõrvale ikka maha, võttis süstla kätte ja hakkas siis lihtsalt üle kere täiesti kontrollimatult vabisema. Vabises, vappus ja võppus, tõmbus veel kuidagi kössi ja surus jalad ja üldse iseennast viimases hädas võimalikult krimpsuks kokku, et ta päris langetõbiselt tõmblema ei hakkaks, ning siis võttis lõpuks mõlema peoga mu käe ümbert kinni ja teatas, et ta nüüd torkab. Täiesti naljakasti, kahe pöidlaga, sest kuna ta mõlema peoga ümber minu paigaloleva käsivarre klammerdus, olid ta pöidlad lihtsalt kõige rohkem, st enam-vähem paigal. Aga ta torkas küll kentsakalt, ent väga ilusasti, ma isegi ei tundnud seda ja tõsimeeli arvasin, et ta ikka ei julgenud veel. Siis nägin, et ta siiski asjatab seal tuubidega, ehkki ta lihtsalt konkreetselt vappus ja hoidis minust kinni ja pani vahepeal tuube vahetades isegi silmad kinni. Ma siis hakkasin lõpuks naerma, küsisin, et kas ta kardab verd või :D. Mille peale ta vabandas ette ja taha ja rääkis, et ta ei ole veel nii kogenud ja tal on tunne, et ta teeb inimestele haiget ja siis ta läheb närvi :). Nii naljakas ja kuidagi nunnu! Pärast oli ta mulle südamest tänulik, et ma ta peale ei pahandanud. Ja minule jäi temast kuidagi väga armas mulje :). Väga-väga naljakas :). Äravahetatud rollid!

Üks asi veel - ma olen tõsiselt taevani tänulik ka selle üldanesteesia eest. Ma olen küll üldjoontes kuulnud, et see peaks hirmus ja paha olema, aga ma otsustasin meelekindlalt, et ei hakka ennast enne üldse hirmutama selle kahjulike kõrvalmõjude ja muu säärasega, sest ma teadsin ka, et ei taha seal närveerides potentsiaalselt mitu tundi kuulata, mida minu kallal X-keeles arutatakse ja tehakse. Takkajärge olen ma selle eest veel tänulikum, sest ma ei mäletagi reaalselt mitte midagi pärast seda, kui mulle mask ette pandi ja rõõmsalt head ööd sooviti :). Hirmus hea uni tuli - ja arvestades, et ma polnud eelmisel öösel üldse maganud, oli seda hädasti tarvis :). Ma magasin õndsalt maha ka kogu ärkamisruumis oldud aja, millest ma mäletan ainult seda, et ütlesin kõigile äratajatele korduvalt "mhmh". Noja sellesse õndsasse unne läks ka suurem osa selle päeva jalavalust, vähemalt kolmkümmend kraadimist ja maitieakuipalju visiite. Paistab, et ma kellegagi ikka läbi une rääkisin, sest järgmisel päeval tulid üks taastusraviarst ja veel mingi naine minuga rääkima ja ütlesid mulle, et me juba eelmine päev kohtusime, aga mina neid igatahes ei mäletanud :). Aga jah... Väga tänuväärne, see anesteesia! Pärast ei olnud südagi paha, nagu lubati. Ju siis mingite rohtude tõttu. Aga mu poolest söötku mulle sisse, mis tahavad, kui see mu nii suurest närveldamisest päästab!

Noja mis veel? Palatid olid siin ilusad, justkui mingi Kreeka kuurorti hotellitoad. Igaühel oli oma kõrvaklappidega vaadatav telekas ja külmkapp ja puha. Ja suured aknad. Ja iroonilisel kombel näidati telekas esimesel opijärgsel päeval iluuisutamist :). Küll ma muigasin! Tea, mis minu uisutamisest nüüd siis edasi saab...??? Ainult toanaabriga oli veidi tüütu. Ta ise oli päris tore tädi, aga issand, kus tal käis külalisi. Ühe päeva jooksul umbes seitseteist, kõik lärmakad ja paksud ja ülelõhnastatud ja valjusti latravad. Mitte keegi neist ei jäänud vähemaks kui tunniks, ja kohe, kui poeg oma perekonnaga lahkus, tuli mehevend oma perekonnaga jne jne jne. Vahepeal oli mul tõesõna tahtmine uluma hakata ja nad välja visata, isegi ei tea, kuidas mul õnnestus end tagasi hoida :). Paraku oli haigla nii täis, et üksikpalatit ei olnud võimalik saada - tädi olevat püüdnud ja minagi küsisin, aga tutkit.

Vot. Aga aitabki nüüd. Niigi olen seda asja siin üllitanud nädal aega, iga päev üks lõik, sest rohkem korraga ei jaksanud. Õnneks tundub, et arstil oli õigus. Ta ju hoiatas, et esimese nädala jooksul teen ma väga vähe. Mis on väga õige, ehkki ma tõesti ei kujutanud ette, et NII vähe! Samas kohe, kui nädal täis hakkas saama, läks tunduvalt paremaks. Ma saan juba natuke põlve painutada, kargutamisega hakkan vaikselt ära harjuma, eile piirdusin ainult kahe päevamagamisega ja pea on ka tasakesi paremini tööle hakanud. Rohtusid neelan endiselt igapäevaselt terve ämbri. Aga jalg valutab nüüd peamiselt ainult hommikuti ja õhtuti ning kuna järgmine nädal on vaja mitu korda juba kodust välja ringi kargutama minna, siis eeldatavasti peaksin ma selleks ajaks olema piisavalt heas vormis, et suuta trepist üles-alla karata ja 200m järjest ära kargutada. Vot. Järgmine nädal võetakse niidid ka välja ja eks siis kuuleb ka lähemalt, mis nüüd edasi saab... Mulle anti küll 16-nädalane paranemis- ja tegelemisprogramm ja randevuude nimekiri haiglast lahkudes näppu, aga pikemal uurimisel selgus, et arstil, õel ja opil assisteerinud arstil olid kõigil asjast eri tõlgendused, mis üksteisest mitme nädala jagu nihkes olid, nii et ma pean veel üht-koma-teist täpsustama...

Aga eks ma kirjutan jälle! Olge seniks mõnusad!

M.

Peamiselt raamatutest, lugemisest ja tõlkimisest

Sügisest on märkamatult saanud talv. Meil lubatakse ka juba öökülma, eelmise postituse värvilised lehed on juba ammu maas või siis koledad pruunid. Ja mina avastasin reedel õudusega, et nohu tahab tulla. See küll ei ole lubatud, sest minu nohud - kui neile kohe piiri ei saa pandud - ei piirdu kunagi ainult tavalise nohuga, aga kui see nüüd järsku korralikuks külmetuseks kujuneks, tahetakse ilmselt ju operatsiooni edasi lükata. See ei ole küll mingi mõeldav variant, kõik ettevalmistused on juba ju tehtud. Seetõttu tulin kohe pärast lühikest reedet koju ja lajatasin nohualgele kohe kõigega, millega oskasin. Panin hinge alla peotäie päevakübarat ja Sinupreti nohutablette, kolm küüslauguküünt, kolmekordse annuse multivitamiine ja terve ämbritäie mee-sidrunimahla-ingveri-Cayenne'i pipra-rummi jooki. Noja siiani igatahes nohu päriselt ei olegi, ehkki päris normaalne see neelukant veel ka ei tundu. Seepärast olen käigu pealt järjest nädalavahetuse plaane tühistanud (järgmisena läheb vist uisutamine, niuks!) ja korraldanud endale rahuliku tubase nädalavahetuse. Tunde järgi ütleks, et sellest peaks piisama küll.

Kodusistumise harjutamiseks otsisin välja talvise flanellpidžaama ja vaatasin reede õhtu / laupäeva hommikuga ära kõik raamatu "Mõistus ja tunded" järgi tehtud ekraaniteosed. Ma ei ole seda kunagi lugenud, aga kuna ma tegin Austeniga päriselt tutvust alles eelmine talv ja "Uhkus ja eelarvamus" osutus üllatavalt haaravaks, otsustasin ma nüüd teemaga edasi minna :). Ma tahaksin seda järgmiseks lugeda ka muidugi, aga pigem eesti keeles, nii et see peab tiba ootama... Nii palju kui mina aru saan, on "Mõistus ja tunded" raamatupoodides välja müüdud ja kellegi kasutatud raamatu jahile saatmiseks on see liiga vähetähtis teema. Las see siis ootab pealegi, mul on niigi lugemist ootavatest raamatutest mitu korralikku torni kodus. Ja äkki annab kirjastus Pilgrim selle ka ühel päeval ilusas uues köites välja. Mulle nii meeldib see nende uus ilusa kaanekujunduse ja sametise seljaga sari, need raamatud kutsuvad end juba väljanägemise poolest lugema! Ainult et neid on neil ainult kaks tükki praegu seal sarjas... Mina igatahes ootan juba kannatamatult järge! Andke veel mingi hea raamat välja! Soovitatavalt selline, mida ma juba niikuinii tükk aega lugeda olen tahtnud!

Muidu olin ma kaua aega veendumusel, et tegelikult on kõiki teoseid parem lugeda originaalkeeles, aga viimasel ajal olen ma hakanud jälle eelistama eesti keeles lugemist. Originaalkeeles lugemine võib küll olla arendav ja tõetruum ja mida iganes, aga olles piisavalt kaua välismaal elanud, on mul juba välismaakeelsest infotulvast suht kopp ees ja pigem tunnen ma vajadust natuke jälle eesti keele mitmekesisust avastada. Üksiti olen ma täheldanud, et minu enda kujutlusvõime on palju pildilisem, kui ma loen eestikeelset kirjeldust (vs sama raamat ja sama kirjeldus mõnes muus keeles). Ma visualiseerin enda jaoks eesti keeles loetut palju värvilisemana ja detailsemana ning tänu sellele mäletan ma ka loetut ka kauem. Ning ma olen mitu korda täheldanud, et mingi raamat on mulle eesti keeles loetuna meeldinud, aga hiljem nt inglise keeles üle loetuna jättis see mu üsna külmaks. Vot.

Lisaks kohtab eestikeelsetes tõlgetes aktiivses kasutuses igasuguseid huvitavaid sõnu, mis muidu eksisteerivad ainult minu passiivses teadvuses ja mulle nii meeldib äraunustatud ägedaid sõnu taasavastada. Ja tõlkimise seisukohast on headest (ja isegi halbadest) tõlgetest muidugi ka alati midagi õppida, ehkki ma olen muidugi ajaga tõlgete kvaliteedi suhtes järjest kriitilisemaks muutunud. Ma arvan, et teatavate kirjastuste uuemat ajaviitekirjandust ei maksa mulle enam eesti keeles ette sööta, sest seda viskavad paberile alamakstud kogenematud üliõpilased ja seda on kvaliteedist ka rohkem kui tunda. Aga loomulikult on ka veel põhjalikumalt töötavaid kirjastusi, kes kulutavad lisaks heade tõlkijate peale laristamisele ka toimetamisele natuke raha, nii et nende raamatuid võib lugeda küll - ning no vanad head klassikud vanade läbimõeldud tõlgetena on ka tõeliselt igihaljad. Vanal ajal läheneti tõlkimisele täitsa teistmoodi ja põhjalikumalt ja asjad mõeldi rohkem läbi. See oli isegi natuke paratamatu, kas või sellepärast, et kui sa oled sunnitud otsima asju päris sõnastikust, võtab see kuus korda rohkem aega kui Google'i tõlkeabi kasutamine ning selle kuus korda pikema aja jooksul jõuab tõlkija peakesest kuus korda rohkem konstruktiivseid mõtteid läbi käia. Noja kui su sõnastikus seda sõna ei leidunud, võttis selle probleemiga raamatukokku ronimine veel 40 x rohkem aega, mis tähendab veel 40 x rohkem sihipäraseid mõtteid. Mis andiski lihtsalt läbimõelduma tulemuse. Ma olen mõnikord juurelnud, kuidas ma tõlgiksin näiteks raamatu "Wuthering heights" pealkirja, kui mina peaksin olema see, kes peaks selle esimest korda eesti keelde panema. Ma ei usu, et mul oleks üldse võimalik tulla tänapäevase takkakiirustamise ja tähtajapoliitika juures nii lööva, kujundliku, lühikese ja geniaalse lahenduse peale kui "Vihurimäe". Sõna "vihur" ise on minu jaoks juba pigem selline passiivsesse sõnavarasse kuuluv sõna, mis mulle kindlasti esimese kolmekümne mõtlemiskorraga kasutuskõlblikuna pähe ei kargaks. Võib-olla Silvet isegi juhataks mu selleni (ei ole kodus käepärast, ei saa järele vaadata), aga isegi sellisel juhul jätaksin ma selle esimese hooga kõrvale kui liiga erilise ja pentsiku. See pidi ikka päris pikka nuputamist ja seedimist ja arutamist võtma. Ja annet! Aga mis pealkirja ja kvaliteedi saaks see raamat, kui see satuks nüüd täiesti tundmatu ja suvalisena ning seega erikohtlemist vajamata esimest korda eesti keelde tõlkimiseks näiteks mõnda suvalisse sopakaid avaldavasse kirjastusse, kes maksab tõlkijatele nii vähe, et need ei olegi motiveeritud pikalt mõtlema ja toimetamistöö on niikuinii ainult sümboolne???

Kui "Vihurimäe" juba jutuks tuli, siis viimasel ajal olen ma üksiti jõudnud selle tõdemuseni, et kuigi mulle on kogu aeg väga lugeda meeldinud ja mul ei olnud keskkoolis kohustusliku kirjanduse vastu midagi (välja arvatud "Madame Bovary" ja "Meister ja Margariita", mis olid täiesti piinarikkalt igavad ja minus reaalselt füüsilist vastumeelsust tekitavad raamatud), on keskkool päris paljude raamatute jaoks ikka natuke liiga varane aeg. Vähemalt minu jaoks oli. Toona sai paljud asjad (nt "Tõde ja õigus") erilise emotsioonita läbi loetud, samas kui ma aastaid hiljem olen neid täiskasvanulikuma pilguga uuesti läbi lugenud, siis on need päriselt mulle meeldinud. Jne jne jne. Vanasti ma lugesin kuidagi lihtsalt sündmusi ja "lugu", aga ei lugenud "inimesi" ja loo tundekasvatuslik moraal võis minu jaoks põneva sündmustiku kõrval täitsa teisejärguline olla, kuigi kontrolltööde jaoks oskasin ma alati piisavalt õigeid vastuseid anda. Mulle meeldisid kõige rohkem tempokad raamatud à la Dumas' teosed ja muud seiklusjuttude sarja omad, kus kogu aeg midagi juhtus ja keegi läks kuskile ja tegi või avastas midagi, võitles kellegi vastu või millegi eest jne. Peategelaste mõtted ja tundeheietused ei köitnud mind seevastu sugugi, ent nüüd annavad need raamatule minu jaoks hoopis teise mõõtme. "Madame Bovary" vist oligi minu jaoks nii tüütu sellepärast, et seal sündmusi peaaegu ei olnudki - viiekümne lehekülje ainus tegevus oli see, et proua nüüd tõusis püsti ja istus teise tugitooli, asetas käe õhates laubale ning suunas pilgu mõtlikult teistesse kaugustesse, kõik ülejäänu aga seisnes mingites heietustes. Ma nii mäletan, kuidas ma selle käes piinlesin ja selle raamatu puhul lugesin ma tõesti kõige innukamalt peamiselt leheküljenumbreid... Jesver, ainuüksi see mälestus tekitab minus endiselt sellist vastumeelsust, et ma ei usu, et ma seda kunagi enam üle lugeda püüan! Muidu aga on mul viimasel ajal tekkinud küll ületamatu tahtmine vanasti loetud raamatuid uuesti üle lugeda ja nendest uusi tahke otsida. Ja tõeliselt huvitav on! Üldse ei ole igav, sest ma olen ise inimesena nii palju muutunud, et loeks justkui täitsa uut - ja üllatuslikult head - raamatut :). Vot. Soovitan kõigil proovida... Toona petlikult tavalisena tundunud raamatud võivad nüüd väga suure elamuse pakkuda! :)

Aga aitab tänaseks heietamisest. Hakkan süüa kokkama... Tõin endale kolm ilusat prinki baklažaani ja hakkan nendest hiinapärast praerooga valmistama. Proovisin Helle ja Williamiga Düsseldorfis Euroopa parimas hiinakas tõeliselt keelt alla viivat baklažaanirooga ja olen nüüd üritanud seda mitmel korral järele teha. Tuleb päris hea ja sedamoodi välja ka, sest paar nädalat tagasi leidsin siinsest asiaatide poest selle roa jaoks spetsiaalse valmis tehtud kastmepõhja. Endal ei ole vaja suurt muud midagi teha, kui ainult baklažaan kergelt soolvees läbi keeta, et ta õli sisse ei imaks, ning siis ta koos hakklihaga pannile lüüa... Mmm....

M.

Lehed

Lisanädalavahetus

Hakkasin seda postitust kirjutama juba esmaspäeval... Aga siis jäin mõttega toppama. Nüüd avastasin pooliku sissekande ja eks ma siis katsun seda jätkata/kohendada. Midagi targemat ei viitsi tänase päevaga enne trenni enam niikuinii peale hakata. Olen kaks päeva lisanädalavahetust nautinud - hingedepäeva puhul anti meil see nädal teisipäev ja kolmapäev vabaks. Nüüd ongi mul enne lõikust pmst ainult kolm tööpäeva jäänud. Reede on poolik, esmaspäeval on terve päev kestev koolitus, teisipäevast pool päeva on hispaania keele tund ja neljapäeva kavatsen ma juba vabaks võtta, et viimased ettevalmistused ära teha. Ja järgmisel reedel tuleb vist juba kell pool seitse hommikul haiglas olla :S. Brr... Grr... Brr...

Ega mul tegelikult suurt öelda ei ole. Hajameelne olen neil päevil... Ükspäev tegin köögis süüa. Praadisin liha ära, tõstsin pannilt ära taldrikusse. Lõin köögiviljad pannile ja keerasin tuld juurde. Tulin tuppa ära. Mingil hetkel läksin kööki vaatama ja jäin arusaamatult jõllitama. Köögiviljad pannil ei olnud omadega eriti kuskile jõudnud, aga supitaldrikus, mille ma lihaga teise pliidiplaadi peale tõstsin, kees suure mulinaga lihakaste. Tavalises supitaldrikus siis... Mürkrohelist värvi glasuuriga savitaldrikus. Mis oli endiselt ühes tükis ja mõradeta ning kõlbab näiliselt kokkamiseks sama hästi kui söömiseks. Paistab, et ma jätsin köögiviljapannil tule endiseks, aga panin igaks juhuks lihataldriku plaadi ka täie võimsusega huugama... Huhhuuhhuu...

Paar päeva hiljem tegin suppi. Supp sai valmis, tulin seda tuppa sööma. Mingil hetkel läksin kööki koristama. Hakkasin kulpi kapi pealt ära võtma, aga teine oli vahepeal justkui juured alla võtnud. No ei saanud teist lihtsalt kuidagi enam kapi küljest kätte. Oli teine nimelt varre otsa pidi kuuma pliidiraua peale hiilinud ja sinna nii kõvasti kinni sulanud, et pidin teda sealt pärast köögikääridega lahti kangutama ja kraapima. Plastikutriibud jäid sellest korrast plaadi peale... Kuniks tuli koristaja, kes ütles, et pole midagi, madamm, paneme aga pliidiraua sisse, sulatame plastiku üles ja siis saab selle sealt kenasti kätte! Selle peale jätsin ma ta oma tahtmist mööda talitama, taganesin köögist välja ja nüüd näeb pliit välja nagu vanasti. Nupukas daam on see mu Paula!

Siis olen pidanud igapäevast võitlust sääskedega. Ma olen kogu aeg väitnud, et Luxis sääski ei ole. Eelmised neli aastat tõesti ei olnudki, aastatel 2011-2015 nägin ma kokku heal juhul kolme sääske. Nüüd on aga mul juba mitu kuud alatasa magamistoas sääsed... Just nüüd, vastu talve kah veel! Ma ärkan nende pinisemise ja närimise peale viisteist korda öö jooksul üles, siis üritan ennast üle pea teki alla peita, aga seal hakkab varsti liiga palav, nii et siis poeb mingi jäse iseenesest jälle teki alt välja ja kohe on vereimejad platsis ja jälle on vaja kratsida ja tuli põlema panna, et klaperjahti pidada. Nii mõnedki on lõpetanud laiaks lööduna ja mu seinal ootab valge akrüülvärviga üle pintseldamist mitu vereplekki, aga kõiki ma ka kahjuks kätte ei saa. Kaks ööd järjest olen lõpuks pärast tundidepikkust piina üles tõusnud ja endale Aafrika reisideks ostetud kanget sääsetõrjevahendit peale määrinud. See korraks aitab küll, aga haiseb, raibe, nii et lihtsalt profülaktika pärast ma ei taha teda igal õhtul kasutada... Ehk läheb nüüd varsti ka sääskede jaoks liiga külmaks... Ei taha mingi toidupank olla!

Jõulukingitustega olen tänase seisuga selleks aastaks valma. Jajaa, ma tean, et november alles algas, aga ma ju ei saa pärast enam poodi ega ringi jooksma. Ma olen üldiselt ka väga rahul, sest valitud kingid meeldivad mulle endale ka väga-väga (võib täitsa olla, et need meeldivad mulle rohkem kui saajatele :D) ja see, et viimase hetke paanika ära jääb, on ka igati tervitatav. Elagu rahulikud jõulud :)!

Aga OK. Lähen teen veel tassi teed ja varsti pean end liuväljale asutama hakkama. Eelviimane uisutrenn terendab...

Näeme siis jälle!

M.


PS!: Lihtsalt enda tarbeks tahaksin siinkohal ära märkida, et sain ükspäev Prillitoosi vaadates teada huvitava tõlkevaste - gootide stiili kutsutakse eesti keeles tumeromantikaks! Väga hea kirjeldav selgitus mu meelest, tuleb kõrva taha panna!