San Sebastian

Teate, Baskimaal oli nii äge, et ma oleksin täitsa tahtnud sinna jäädagi. Meri! Neil on seal suur ja soe sinine meri, mis oli tõepoolest isegi oktoobri alguses veel nii mõnusalt ujutavalt soe, ja rannas on ruumi olla. Ja igal pool saab käia laineid kuulamas ja päikeseloojangut vaatamas ja tulesid pildistamas ja lihtsalt istumas. Inimesed on ka seal täitsa sellised põhjamaise mentaliteediga, kohati isegi tõredad, aga sedasi eestlasele sobivalt. Ma esimestel päevadel ei saanud hästi isegi kohvikus aru, kes kelner on, sest no tuli mingi jõmm ja jäi sinna mu juurde niimoodi kuidagi sõnatult passima. Otseselt ei vaadanud mind ka ega öelnud midagi, lihtsalt passis. Kuniks ma kolm minutit hiljem siis nagu vaatama hakkasin, et mida ta küll tahab. Siis selgus, et tal on märkmik näpus ja ta ootab, et ma tellimuse esitaksin. Ühesõnaga, ei olnud üldse pealetükkivad. Ootamatult punktuaalsed ja korralikud olid nad ka. Ja abivalmid. No näiteks kui ma Zarautzis tänaval kellegi käest raudteejaama teed küsisin (rong hakkas ära minema, polnud aega lihtsalt uidata) ja küsitavad ei osanud vastata, siis asusid nad ise kõiki järgmisi möödujaid angažeerima, kuniks lõpuks tegeles mulle juhatuste andmise ja võimalikult optimaalse raja arutamisega 7-8 inimest korraga. Või näiteks ühel korral kukkus mul rattavõti hommikul kooli kimades püksitaskust välja. Ma kuulsin hoo pealt kõlksu küll, vaatasin ringi, aga midagi ei näinud, nii et sõitsin edasi. Kuniks lõpuks hakkas terve tänav hüüetest kaikuma, mingi kutt kimas mulle oma rattaga järele, et chica, chica, mine tagasi… Ja kui ma siis lõpuks aru sain, et kogu see triangel on minu pärast, ja tagasi sõitsin, siis oli mul terve linnajagu vastas, kes kõik valjuhäälselt seletasid, et oioi, chica, su võtmed… Seal oli ätikesi ja mutikesi ja krantsijalutajaid ja lapsevankritega noori emasid ja tööleminejaid ja isegi üks kodutu, kui ma nüüd õigesti mäletan. Vot selline kogukondlik sündmus juhtus.

Ma muidu elasin seal ühes ühikas, mille ühes tiivas said muud inimesed peale õpilaste ka tube üürida. Oli puhas, oli kõigi mugavustega, oli baskikeelne ja mõistlikult soodne, ainult natuke koolist kaugel. Üks ots oli ikka 25 minutit rattaga vändata. Ma hirmuga ootasin esimesi vihmaseid sügishommikuid, sest muud transporti seal väga ei olnud ja 25 minutiga saab ratta seljas ikka päris märjaks. Õnneks läks nii ainult täpselt üks kord, viimasel koolipäeval. See-eest rand oli kodule päris lähedal ja hommikusöök imeline. Igal hommikul oli valida praemuna, pannkookide, võileibade, saiakeste, puuviljade, jogurtite ja kõige muu vahel. Nädalavahetustel anti prepareeritud ananasse, meloneid, arbuuse… Mmmm… Mis nii viga!? Ma söön hea meelega hommikust. Kui see mind ootab ja pärast koristama ei pea :).

Ratas anti hotellist ka, see oli selline 20 aastat vana, pooleldi roostetanud, hästi peente kummidega linnaratas, mille esiratta pidur enam ei töötanud, mis marmoriga sillutatud tänavatel kangesti libisema kippus, mille korv oli ammu küljest kistud ja mille esiratast ma ei osanud täis ka pumbata :D. Rattalukk kaalus ka peaaegu sama palju kui ratas ise. Aga pärast kolmandat päeva harjusin ma sellega täitsa ära kohe. Sellega ma siis kärutasin seal igal pool ringi. San Sebastian on hirmus pikk linn, seal on järjest kolm lahesoppi, igaüks neist eri suunitlusega. Minu kodurand Ondarreta oli ujujatele. Ikka no päris ujujatele. Seal läks ruttu sügavaks, laineid ei olnud ja keset lahte olid näiteks puhkeplatvormid inimestele, kes tahtsid ujuda Santa Clara saarele. See on vist sealt Ondarreta rannast nii pool kilomeetrit üks ots. Keskmine, La Concha rand oli päevitajatele, suplejatele ja ilutsejatele. Seal on ilusad päikesevarjud, reelingud, La Perla mereveespa ja uhked laternapostid. Noja siis kõige kaugem, Zurriola rand, on surfaritele, sest seal on tohutud lained ja see on natuke eemal ka, seal ei kobi turistid sportlastele jalgu. Novat, nii et kui ma tahtsin kodust Zurriola ranna taha neemekesele päikeseloojangut pildistama minna, siis oli mul ikka kõva 40 minutit vändata. Ja ma väntasin päris tihti.

Ma nimelt otsustasin seal, et kuna ma päikeseloojanguks üles ei saa, siis ma teen igal õhtul päikese loojumise ajal kuskil (iga kord erinevas kohas) mingisuguse fotosessiooni. Küll ma siis nuputasin neid kohti. Käisin mägede otsas ja neemekestel ja kõhuli vees ja rannabulvari eri kohtades ja jahtsadamas ja üleval ja all ja igal pool... Pilte tuli kokku 4600. Ma siiamaani sorteerin neid vähehaaval ja noh, peaksin nüüd veelgi rohkem hagu andma, sest kui ma olin need kõik arvutisse tõmmanud, jäi mulle kõvakettale täpselt 7GB vaba ruumi. Kõige akuutsem probleem on see, et eelmise nädalavahetuse Rooma pildid ei mahu enne ära, kui ma olen SanSe omad ära sorteerinud :). Ja ma lähen ju kohe kolmapäeval nüüd Rumeeniasse, kus ma tahan ka pilte teha…

Muide, kui nüüd veel rannast rääkida, siis ma nägin esimest korda elus rannavees krevette elamas. Noh, ikka niimoodi minu ümbruses sebimas ja nii. Vinge! Ja siis seda ka, et tänu nende randade kujule (need moodustasid põhimõtteliselt väga kaarja tagurpidise C) oli SanSe mu jaoks maailma kõige segasem linn, kus ma kogu aeg ära eksisin. Rannaga linnades on lihtsalt rand mu jaoks nii oluline orientiir, et ma enam-vähem kujutan kogu linna enda jaoks ette suhtes selle konstandiga. Ainult et igal pool mujal on rand olnud siiani palju sirgem, seal oli rand aga põhimõtteliselt ümmargune. Mis tähendab, et asjad seal rannal ei olnud üldse lineaarselt üksteise järel nagu tavaliselt, vaid hoopis vales kohas. Iga kord, kui mul oli vaja minna kuskile, kus ma ei olnud veel käinud, sattusin ma kolm linnajagu erinevasse kohta. Väga naljakas, ma tavaliselt pean ennast üsna heaks orienteerujaks või nii :).

Kool oli mul überäge, Malaga omast veel neli korda toredam. Esiteks olid nad harjunud täiskasvanuid õpetama. Ei olnud sellist totrat põhikoolidistsipliini, et hariliku pliiatsiga ei kirjuta, tegemata koduste tööde eest paneme häbiposti ja tunni ajal pissile ei lähe. Teiseks olid kõik mu kolm õpetajat nii ägedad, et täitsa uskumatu kohe. Nad olid kõik seal üle 20 aasta töötanud, aga nii hingega asja juures ja kogu suhtlus oli nii personaalne ja isiklik. Eratundide õpetajaga oli mul eriti hea klapp, me rääkisime temaga ikka kõik maailma asjad sirgeks. Nüüd äsja kirjutasin temaga veel, et äkki ta hakkab mulle mõnikord nädalavahetustel Skype'i teel ka tunde andma. No lihtsalt, et kontaktis püsida ja et mina saaksin rääkimist harjutada. Meil hakkasid nüüd siin ka küll jälle need iganädalased keeletunnid, aga siin sattus mulle see õpetaja, kellega ei saa tunnis üldse rääkida. Temaga me lihtsalt loeme õpikut järjest läbi, no ikka nii, et loeme harjutuse instruktsioonid kõva häälega ette ja siis harjutuse näitelaused ja siis teeme harjutuse ära ja siis loeme järgmise harjutuse instruktsioonid kõva häälega ette ja siis teeme harjutuse ja... Täiesti valimatult, lihtsalt järjest. Oeh, kui igav. SanSes me ikka rääkisime kõigest ja kõigist ja teemad kulgesid iseenesest ja grammatika tuli kui muuseas ja... Nii äge oli! Lacunza IH. Soovitan kõigile!

See oli ka eriline, et ma sattusin sellisesse gruppi, kus kõik inimesed olid selles koolis käinud juba kuid või isegi aastaid. No näiteks oli üks USA surfipoiss Vincent, kes käis seal koolis juba kaks aastat järjest, igal hommikul kell 9.30-13.00. Ülejäänud aja ta surfas ja otsis tööd. Siis olid kaks Korea tüdrukut, Su Jin ja Jeong Tse, kelle mehed töötasid Michelini tärnidega restodes kokkadena ja nemad õppisid intensiivselt hispaania keelt, et ka siis lõpuks Hispaanias oma vastavatel erialadel tööle asuda ja raha teenima hakata. Oli üks Šveitsist pärit medõde Janine, kes oli kuueks kuuks Hispaaniasse emapoolsete sugulaste juurde puhkama tulnud. Oli Iirimaalt pärit Barra, kes töötas mingis NGOs raamatupidajana ja oli seetõttu töötanud Sudaanis, Afganistanis ja jummal teab kus veel. Ja siis üks Jaapanist pärit Natsuko, kelle mees tegi mingi kuulsa õudusfilmi "Ventajas de viajar en tren", millega nad Sitgese õudusfilmide festivalile läksid. Vuot. Ilgelt äge grupp oli, ühesõnaga. Selline hästi stabiilne, ei olnud nii, et iga reede vahetatakse kogu rahvas välja ja iga esmaspäev tuleb seega alustada otsast peale, et tere, minu nimi on Maris ja ma olen ikka veel Eestist. Vastupidi, nendega sai kuidagi nii hästi jutu peale ja mu kolmanda nädala lõpuks oli kohe päris kurb ära tulla. Väga inspireeriv kamp oli…

Mmm... Aga kuna nüüd on nii, et laupäevast on suur osa juba otsas, siis ma lõpetan kirjutamise tänaseks ära. Mul on hädapärast vaja uus triikimislaud soetada, sest koristaja triikis vana laua juba kaks kuud tagasi puruks ja kuna ma ei ole üldse kodus olnud, et see välja vahetada, siis saavad mul kohe-kohe triigitud riided lihtsalt otsa. Veel tahaks natukeseks ujulasse jõuda ja õhtul on plaanis Pekingi parti süüa. Seega… tulen üks teine kord jälle blogisse tagasi ja kirjutan edasi. Sellest, mis veel juhtunud on ja kus ma veel käinud olen ja...

Aga seniks olge mõnusad!

M.

Camino de Santiago päevad 5, 6 ja 7 ehk 17,7 + 19,1 + 25,3 km Comillasest läbi San Vicente de la Barquera ja Colombrese Llanesesse

Viimased paar nädalat on mul olnud sellised pooletoobised. Kavas oli aktiivne puhkus Eestis, aga kuidagi õnnestus mul Luxis juba enne äratulekut oma seni tervema jalaga midagi säärast teha, et sain jälle puhta lombakaks. Sestap lükkasin esiteks kojusõidu mõned päevad edasi, siis astusin ikkagi hästi tasa lennukile ning olen edasi valdava osa möödunud kahest nädalast rõdul jalga puhanud ja raamatut lugenud või siis arstide vahet käinud. Noh, sest kohe, kui ma arvasin, et nüüd võib juba nina majast välja pista, selgus, et see mõte ikka mu jalale ei meeldi. Tjah. Üks igavene jebla, ma ütlen :(. Seekord kujunes Eestis käik siis selliseks. Ei jõudnudki kellegagi ühendust võtta, kuskil ringi sõita ega kedagi näha :(. Aga eks siis järgmine kord.

Positiivne on asja juures muidugi see, et ma olen tänu pealesunnitud istumisele jõudnud hunnikute viisi raamatuid läbi lugeda ja oma reading challenge'i mahajäämust veidi tagasi teha. Olen siin Gruusia vaimustusest kantuna vahepeal alla neelanud "Minu Gruusia" ja "Meie aja kangelase", lisaks J. K. Rowlingu poolt varjunime Roberth Galbraith all kirjutatud 600-leheküljelise krimka "Surmav valge" ja Lembit Uustulndi mereromaani "Avameri. Kapten." Eile õhtul alustasin veel ühte Henning Mankelli põnevikku, see edeneb ka sellise tempoga, et ilmselt hiljemalt homme on jälle midagi uut vaja. Õnneks raamatupuudust ei ole meie majapidamises mitte kunagi ette tulnud. Küll ma leian lisa ka. 

Samuti on mõned pildid sorteeritud saanud. Nii et ma saan nüüd kohe isegi eelmise aasta septembris kõnnitud matkast paar järgmist pildikest veel siia üles panna :). Vot. Et te ikka teaksite, et Hispaania põhjarannikul on äärmiselt ägedaid kohti, kuhu tasub kõndima minna. Näete siis...

Comillases oli üks Gaudi ehitatud maja. Mis nägi väga vägev välja, aga oli kahjuks kinni, kui meie linnas olime.

Üldse oli Comillases vägevaid stiilseid maju, mis olid kahjuks küll käest ära lastud, aga millest õhkas käegakatsutavat tunnet, et kunagi oli see kaasaegne ja arvestatav linn, kus elasid moodsad, stiilsed, heal järjel inimesed.

See oli ühe tillukese külakese kohalik härjavõitlusareen! Ma ei olnudki enne sellist kodukootud asja näinud - minu jaoks on härjavõitlusareenid igavesti uhked ja suured linnalohmakad. Aga loomulikult peavad külanoored ju ka kuskil enne matadooriks saamist seda kunsti kuskil harjutada saama.

Küll seal teede ääres oli palju põldmarju...

San Vicente de la Barquera mõõna ajal ja õhtuvalguses

See põhjapoolne palverännutee oli ka ikka päris hästi tähistatud. Ainult paar alternatiivset väiksemat rajakest päris rannakaljudel ei olnud noolestatud, sest no seal ei olnud neid nooli väga kuskile joonistada ka. See-eest ametlik rada oli küll nii hõlpsaks tehtud, et äraeksimise pärast ei pidanud üldse muret tundma.

Colombrese albergo söökla :). Seal oli meil vähe pikem istumine, sest me ei suutnud otsustada, kas jääda sinna lutikatõrjevahendi järgi haisvasse puupõrandaga magalasse või astuda edasi. Jalad olid juba väsinud ja edasi ei olnud kohe enam soodsaid ööbimisvõimalusi tulemas. Aga lõpuks otsustasime me ikka mõned kilomeetrid edasi vantsida, seal kuskil kiirtee ääres pidada olema ka üks rekkameeste motell. Oli. Leidsime. Saime magatud ja saime söödud ja saime joodud ka. Sest kui me olime oma söögid ära tellinud ja omast arust klaasi veini ka, selgus, et tegelt toodi klaasi hinnaga igaühele terve pudel veini lauale.

Natuke Colombresest edasi keerasime me jälle rannakaljudele. See jupp oli natuke teistmoodi kui Santanderi ümbruse rannakaljude rada. Siin oli päris palju loomi, kopleid, karjaväravaid ja karjustele mõeldud aiaületuskohti :). Tohutult ilus oli.

Hommikul meie Colombrese rekkameeste motellist lahkudes tuli natuke isegi kiirteega kõrvu vantsida.

Muide, Colombreses oli üks üliäge väike surnuaed, kus olid igal pool sellised täitsa erilised kahekorruselised haudehitised. Üleval olid ilusad nikerdatud kabelid, kuhu toodi lilli ja küünlaid ja kus istuti ja mõtiskleti, aga kuskilt pääses ilmtingimata ka kabeli alla maa-alusesse matmiskambrisse. Need olid nagu Egiptuse vaaraode hauakambrid, pimedad ja rõsked. Või siis nagu Vana-Rooma katakombid. Kirstud olid nendes seina sees olevatesse niššidesse maetud ja neile olid mälestuskivid ukseks ette riputatud. Väga ilus oli, aga natuke õudne ka. Sest väga paljud neist kabelitest ei olnud ka väga kaua aega ühtegi elavat hoolitsejat näinud.

Buelna poole kõndides leidsime teelt sellise päris Tom Sawyeri romaani meenutava koopasuu. Oli teine tee ääres põõsastikus. Hirmus põnev oli! Ega meil polnud väga palju aega seda uurida, vaatasime lihtsalt korra sisse. Aga sealt oleks edasi mahtunud ukerdama küll, käik läks sealt rannakaljude sisse edasi. Ülilahe! Ja ei mingit piletit, ei mingeid rohelisi silte "EXIT".

See on üks äärmiselt arusaamatu pilt, aga selle süviku nimi oli hispaania keeles bufón. Põhimõtteliselt oli tegemist rannakaljude sees oleva koopaga, kus merelained maa all lokku lõid ja mööduva metroorongi kõminat meenutavat mürinat kuuldavale lasksid. Kõrgema veetaseme ja suurema lainetuse korral pidi august merevett ka üles purskama, nagu geisrist. Kuna aga tol päeval oli meri suhteliselt rahulik, saime meie ainult mürinat kuulata. Veejugasid ei näinud.

Astuuria.