Cambiot on kohe vaja igas linnas!

Ma olen nüüd vaimustuses. Brüsseli autojagamissüsteemist Cambio. 

Taustaks kordan, et põhimõtteliselt selgus kohe Brüsseli võimalusi uurima hakates, et ilma autota siin uisutrennis käia ei saa. Sest liuväljad on kõik linnast väljas mingites muudes asulates. Pmst jäävad need valdavalt Brüsselist 30km raadiusse ja on autoga 25-minutilise sõidu kaugusel, aga ühistranspordiga tuleb üks ots ükskõik millisesse neist poolteist-kaks tundi. Sest no midagi jääb hiljaks ja millestki jääd maha ja... Igavene kaka lugu. Suveõhtul võib ju jalutada kapsapõldude vahel need mõned kiltsad ära, aga talvel pimedas ja külmaga, endal veel trennist higised riided seljas, ei tundu see sugugi ahvatlev väljavaade.

Täitsa juhuslikult sattusin ma aga kohe oma esimesel Brüsseli nädalal märkama, et linna peal seisab nii mitmeski kohas ridamisi ühtemoodi värvitud autosid. Et huvitav, mis teenust nendega pakutakse. Luxis on sellise värvikomboga autod kodus vanureid abistamas käivatel sotsiaaltöötajatel, aga siin? Novat, ja siis ma lugesingi täitsa juhuslikult kuskilt välja, et tegemist on ühisautode võrgustikuga, mis toimib nagu teistes linnades rattapunktid. Eesmärk on motiveerida oma autot harva kasutavaid masinaomanike eraautost loobuma, andes neile hõlpsa ja soodsa võimaluse vajaduse korral kodu lähedalt ilma suurema jeblata autot laenutada. Ja see süsteem on neil päris hästi välja kukkunud. 

Ma küll olin enam-vähem arvamusel, et ma pean ikka millalgi auto ostma, kui sissekirjutused ja paberid kõik korras. Vaatasin selleks puhuks ainult garaažiga kortereidki ja nii. Aga nüüd hakkab paistma, et äkki pole ikka nii suurt investeeringut vaja. Äkki on hõlpsam ja soodsam lihtsalt vajaduse korral ühisautot kasutada. Ei pea jamama pesulate, kummivahetuste, tehnoülevaatuste, kindtlustuste ja muu säärasega... Keegi teine koristab ja kontrollib, puhkuse ajal ei pea auto pärast muretsema ja üldse. Tundub ikka lausa no väga praktiline!

Ja see värk käib neil no tõesti hõlpsalt ja vaevatult. Eks muidugi autod on ka parajad künad, üsna kriipsitud ja täkitud teised, aga üllatavalt puhtad ja täiesti töökorras. Ja eriti tore on see, et neil on igasuguseid mudeleid. Tillukesi, suuremaid, kaubikuid, manuaale, automaate... Bronni tehes saad valida, millist täpselt sa tahad. Kõik vajadused on kaetud. Ja abonemendiga saab kasutada kogu võrgustiku autosid just täpselt siis või seal, kus vaja. 

Hinnad on ka äärmiselt konkurentsivõimelised. Pmst makstakse sõitude puhul kulunud aja ja läbisõidu eest, lisaks on mingi väike kuutasu ka süsteemi ülalpidamiseks. Aga see pole suur ja sõltub ka sellest, kui palju tahta autosid üldse kasutada (äkki oli eriti harvadel kasutajatel 4 eurot kuus ja eriti sagedastel 22 vms). Üleüldises plaanis, täitsa kena lugu. Ma arvutasin siin, et üks trennis käimise kord maksab selle autoga käies 17-18 eurot. See on väga hea, sest ühistranspordiga maksaks rongipilet BRU-Leuven-BRU 11 eurot ja sellele lisanduks veel kaks bussipiletit, nii et... noh, umbes täpselt 15 eurot millegagi tuleks ka ikka ära. Lihtsalt autoga on nii palju mugavam. Esimene kord, kui proovisin, jõudsin ma koju duši alla kiiremini kui ma oleksinud ühistranspordiga liuväljalt Leuveni raudteejaama ronge ootama pääsenud! Ehk siis hoidsin kokku vähemalt tund ja veerand. Ühe trenniskäimise ühe otsa pealt.

Ühtlasi tundub Cambio olevat siin ka väga laialt kasutatav ja toimiv lahendus. Ma olen vähemalt kolmelt inimeselt kuulnud, et nemad on seda kasutanud või kasutavad praegu või kasutasid siis, kui oma auto rikkis oli vms. See ei ole mingi nišiinimeste värk. Asi töötab, sest neil on lihtsalt nii suur võrgustik. Mul on üks peatus kodust 270 meetri kaugusel, teine 460 meetri kaugusel, kolmas 650 meetri kaugusel... Kui ühest ei saa sobivat autot, siis teisest ikka saab ja nii. Ei pea minema kuskile pärapõrgusse (stiilis lennujaama) autot ära tooma ja viima nagu tavaliste üürikate puhul. 

Tavaliste üürikate kättesaamine võtab lisaks ka alati nii palju aega ja paberimäärimist - isegi kui ma käisin Luxis kogu aeg sama firma samas kontoris, siis hakkasid nad mu isikusamasuse ja dokumentide kontrolliga iga kord otsast peale. Küll see oli tüütu! Kümnendast korrast alates võiks ju endale kuskile mingi märke teha??? Ja milleks mul see kuradi konto nende juures on? Ainult selleks, et nad saaksid mulle spämmi saata või?

Cambio seevastu võttis mu juhiloa ja ID-kaardi andmed teadmiseks ja andis kahe päevaga vastu kiipkaardi, millega saab edaspidi ilma igasuguse lisajändamiseta broneeritud auto lahti teha ja ära sõita. Kui midagi katki läheb, helistad ja keskus saadab abi. Kui tankida on vaja, võtad auto kindalaekast selleks ette nähtud firma krediitkaardi ja maksad sellega. Kindlustus on, parkimiskoht on tagatud, laenutusi on sõna otseses mõttes iga nurga peal ja keskus töötab 24/7, nii et nendega saab iga kell ühendust, kui vaja! Ma olen praegu nii vaimustuses, et mu meelest peaks sellised olema igas linnas. Maailm saaks kohe hoobilt palju vähemate autodega hakkama!

M.

Täiskohaga brüssellanna

Minust on vahepeal saanud täiskohaga brüssellanna. Ja täna sain lõpuks enda uude koju ka interneti, nii et saan sellest kõigest nüüd pajatada. (Aga kohe pärast pajatamist oleks vaja välja mõelda, kuidas internetimehest seina sisse jäänud suur auk enne kuidagi ära lappida, kui omanik mulle keldrivõtmeid tuleb tooma. Ta ilmselt ei oleks sellest väga suures vaimustuses.)

Ühesõnaga. Pmst sai mul nüüd siis eelmise ja üle-eelmise nädalaga kümne aasta pikkusele Luxi peatükile otsustav joon alla tõmmatud. Orgunnisin Katrini olulisel kaasabil ära oma elu, lepingud, posti, asjad ja korteri. Sõitsin ohtralt edasi-tagasi. Muu hulgas sõitsin ise rendiautoga kaks korda Luxist Brüsseli ja tagasi, suur aaloepott turvavöö all kõrvalistmel, ning tundsin ennast selle saavutuse üle ülimalt uhkena, sest, noh, nii suures linnas ma pole kunagi varem autot juhtinud. Tarisin kotte, kohvreid ja pakke, panin igaks juhuks paari kirikusse paar küünalt, et kogu orgunn kava kohaselt ka välja mängiks ja… Ja nüüd mul on siis Brüsselis kodu, mis mulle meeldib. Ja aadress, millega juba järgmisi toiminguid teha. Ja reageerimisvõimeline korteriperemees. Pluss rohelised karjuvad papagoid terrassi ees suure puu otsas, täiesti korras paberimajandus JA nõudepesumasin! Issand, mul on esimest korda elus nõudepesumasin, mis ei löö majas korke välja ja mida saab kasutada ja mis teeb nõud nii ilusaks puhtaks! Imeline!

Noja paralleelselt Luxis elu kokkutõmbamisega olen siin Brüsselis uut elu sättinud. Ma ütleks, et see on osutunud mõnevõrra keerulisemakski kui Luxi elu kokkutõmbamine, sest Luxis ma vähemalt teadsin, kust midagi saab ja kes midagi teeb. Siin ei tea nagu üldse midagi. Ning guugeldamisele ja nõuannetele vaatamata tuleb enne selguse saamist teha ohtralt tühikäike. No stiilis lähen mina siis suure enda kokkuvõtmise peale lõpuks panka, et konto avada. Aga pangast saadetakse ära, sest konto tuleb avada veebiplatvormil. Seitse lehekülge üksikasjalikku küsimustikku, mille ära täitmisel saadetakse veel paar lehekülge mailiga lisaks. Või siis lähen metroobutiiki, et transpordikaart saada, aga sealt saadetakse ära, sest sinna tuleb oma foto kaasa võtta, sest neil ei ole veebikaameraid ja koha peal pole võimalik pilti teha. Või siis lähen mina omast arust uisutama, st 18.48 rongi peale, aga rongi ei tule, või kui rong tuleb, siis ei tule seda bussi, mille peale ma selle rongi pealt oleksin pidanud ümber istuma. No selles vaimus.

Illustreerimaks, KUI muhvigi ma ei tea, olgu öeldud, et üks terve päev läks mul siin eelmisel nädalavahetusel näiteks prügimajandusega tutvumiseks. No stiilis kuhu ma oma kolimisprahi panen, mis päeviti prügivedu käib, kas meil kuskil konteinerid ka on, ei ole, ahah, kust neid omavalitsuse väljastatavaid prügikotte saab, kui mitut sorti neid on, kuidas neisse prügi jaguneb, kas ma panen need korteriukse taha, trepikotta või õue, mida teeb koristaja ja mida teen mina, aga kui kõik muu on sorteeritud, siis kuhu käib klaas? Noja siis teemad stiilis kuidas saada nimi uksekellale ja postkastile, kui selleks on vaja mingit erilist võtit, ja kuidas saada valesti kirjutatud nimi sealt uuesti ära, kui korteriomanik on sõitnud nädalateks puhkusele, aga mind tahab vbla külastada naabruskonna sandarm (paistab, et Brüsselis peab naabruskonna sandarm kõik uued elanikud isiklikult kodus üle vaatama). Mida teha, kui internetiteenuse pakkuja on veendunud, et mu majas on 13 korterit, aga mina elan korteris nr 14 ja pean ta enda juurde kutsuma… Mida teha, kui ma pean saama postiga kindlustuslepingu, mis tuleb allkirjastada ja tagasi saata, aga postimees ei saa välisuksest sisse ja jätab kogu maja postipatsaka õuevärava alla tuule meelevalda, nii et ma ei tea, kas leping pole veel jõudnud või on jõudnud, aga ära lennanud? Ja kus see va postkontor on, kust see leping ühel päeval siis tagasi saata? Ühtlasi on olulised küsimused, kas sellel lepingu tagastamisel on ka mingi tähtaeg ja kas postkontor on suvel ka tavapärastel aegadel lahti? Ja kust saada ämbrit, harja, moppi, rongipiletit, mõõdulinti, voodiraami, elektrilugeja näitu, vannitoa vaipa, õuetooli või kaktusemulda, kus on mu Luxi aegunud elamisluba, mida aktiivselt tagasi nõutakse, ja kus kohvikapslite prügikott? Nagu triljon küsimust on kogu aeg :). Jumal tänatud, et suvi on töö mõttes rahulik aeg. Jõuab elu sättida. Kui seda kõike oleks pidanud täismahviga töö kõrvalt tegema, siis oleks küll kehvasti. Aga ega mul on suur koolitöö ka vaja esitada 18. augustiks, nii et… Ega tegelt kõik põleb ikka.

Aga muidu on päris tore. Praegu on veel huvitav ja Luxist ei ole asjatoimetuste kõrvale jõudnud veel puudust tundma hakata. Ühtlasi ma praegu veel täiesti aktiivselt naudin seda, et mul on nüüd terrass. Ja nõudepesumasin, nagu ma juba ütlesin! Ja senisest kaks korda suurem jääkapp :). Ja et ilmad on ilusad. Mulle meeldib, et Brüsselis saab iga nurga peal süüa head rameni. Isegi Martensi maja sööklas. Ma olen juba söönud vähemalt viis korda erinevaid ramene. Hirmsasti maitseb. Ja samas on mul ikkagi hiina toidukaupade supermarket ja ladinaameerika kaupade supermarket ja kodu lähedal suur Carrefour. Ma saan sealt Carrefourist osta Luxlait’ tooteid, muide. Ja mulle eriti meeldib, et seal pannakse aegumiskuupäeva hommikul toodetele kleepsud -50%. Mitte et ma ajaksin taga allahinnatud tooteid. On kordi, kui ma ikka tahan, et mu piim säiliks võimalikult kaua. Aga samas kui ma näljasena poes hulgun ega tea, mis salatit ma õhtul tahaksin, ja mozzarella on tänase kuupäevaga ja sellel on peal suur kiri -50%, siis see on hea. Siis mul on valik. Ma ei võta kogemata homme aeguvat asja, ma ei pea sobrama, et leida kauem säilivamaid tooteid, ja nemad ei ole pidanud seda kõike ära viskama, sest mõnest pakist saavad ikka lahti. Ja näiteks lihatooteid saab ju hõlpsasti jääkappi panna, nii et miks siis mitte see ilus lihatükk poole hinnaga ära osta?

Ühtlasi on mul 300 meetri kaugusel veel teinegi toidukas, biosupermarket Sequoia. See on eriti tore. Seal on päris lai ja normaalse hinnaga valik. Ei ole ainult mingid taimeõlid, seebid ja bioõunamahl, vaid saab ikka täitsa külmkapi täis. Või kui ei saagi, siis sellest veel 60 meetrit edasi on ka bioturg, kus müüakse lahtiselt isegi röstitud tatart! Ja veel samm edasi on Põhjamaade kaupu müüv ScanShop, kust saab põhjamaist rukkileiba, ja ainult natuke kaugemal Poola toidupood, kust saab isegi kohukesi ja Poola vorste! Siis on nämma Vietnami resto, rameni resto, Mehhiko resto ja Süüria tänavatoidu koht ka, aga neid viimaseid ma pole veel proovinud. Ja siis on veel kõige ehtsam Belgia fritkot, mis on isegi Brüsseli giidiraamatus ära märgitud kui tõeline institutsioon, mille luugi taga olla järjekorras seisnud isegi Angela Merkel. Sealt peab lähiajal kindlasti friikaid võtma! Ühesõnaga. Selle jutu point oli, et suurlinnal on ikka omad võlud. Kaubavalik on märksa mitmekesisem kui Luxis. 

Pange panemisi ja äpardusi on muidugi ka ohtralt ette tulnud. Kas või kõige esimene kodusöök (isetehtud juustusai) osutus tõeliseks pettumuseks. No ma olin poes ilgelt sillas, sest seal on kohe terve seinatäis eri juuste. Aga mul õnnestus sealt 168 sordi seast võtta mingi laktoosivaba plastmass, mis nägi välja nagu ilus vana oranž Cheddar, aga maitses nagu polüuretaan. Ikka nii halb oli, et ma pidin selle kohe ikka peo peale välja sülitama, et vaadata, ega ma mingit juustu ümbriskihti ei hauganud. Kui selgus, et ei, see vist ikka on juust, tahtsin panna ülejäänud viilu saia peale. Mõtlesin, et see päästab. Sest sai muidu nägi välja nagu ilus kuldne Kirde sai Eestis. Pehme oli ka. Ainult et järgnes uus pettumus. Sai, selgus, koosnes ahvatlevale välimusele vaatamata saepurust ja kaktusemullast. Päriselt, see oli nii maitsetu ja kuiv, et lagunes kohe suhu sattudes selliseks maitsetuks kriipivaks kruusaks, mida polnud ka võimalik alla neelata. Kui ma pakendi järele haarasin ja seda terasemalt uurisin, selgus, et tegemist on gluteenivaba tootega, mis ei kõlvanud kohe tõesti üldse mitte. Mõlemad toiduained rändasid minutilise kaalutlemise järel kõige täiega otse prügisse. Järgmisel korral vaatasin juba hoolsamalt, millist saia ja millist juustu koju toon, ja need paremini valitud produktid osutusid siiski täiesti söödavaks. Uhh. Õnneks.

Teine asi, millega väga hästi pole, on uisuklubid… Ühes ei taheta täiskasvanuid ja ühistranspordiga läheb selle klubi jäähalli ka ikka kena kaks tundi üks ots. Mis on naaaatuke nagu liig, kui tahta täitsa mitu korda nädalas uisutada. Teine ja kolmas on liiga kaugel ja nende trenniajad ka ei sobi. Neljandas taheti mind aga panna sellisesse gruppi, kus kõik viimseni hüppasid kaheseid hüppeid nagu Duracelli jänkud ning harjutuste ajal olid nad juba tervele liuväljale tiiru peale teinud, kuniks mina alles harjutust seedisin ja lahkasin, et seal kõigepealt oli Vene samm ja siis mohawk ja siis vist crossover ja kumba jalaga siis edasi läks??? Nad olid ikka nii tõsine klubi, et kui ma ütlesin, et ma üldse ei hüppa, vana vigastuse pärast, siis said kõik krambid. Põhimõtteliselt pudenes neilt tahtmatult suust, et kas tõesti nagu ühekordseid ka mitte või? (Mitte et ma ever oleksin kahekordseid kunagi proovinudki.) Või siis et mis mõttes sa ei ole kükkpiruetti proovinud, kohe praegu võtad kätte ja teed siin mulle! Või et miks sa teed ainult ühese tviisli? Tee vähemalt viis ringi ja siis nii ja siis nii ja siis teise jala peal. Mul jäi siis üle vaid nentida, et teeks küll hea meelega, kui oskaks :). Ühesõnaga. Jah. Sellesse gruppi ma vist ise ei taha väga. Tasemevahe oli natuke liiga suur. Nii pole eriti tore ja ega ma sellega midagi eriti ei omanda ka, kui ma pean midagi kogu aeg lennult kuidagi kuidasjuhtub hädapärast püsti jäädes ära tegema, sest juba minnakse millegi muuga edasi. Ühesõnaga. Uisutamisvõimaluste koha pealt mul alles otsingud jätkuvad. Loodan sügavalt, et midagi on mul veel kahe silma vahele jäänud või et vähemalt autojagamisplatvorm aitab sõiduajad kontrolli alla saada ja muretult ka natuke kaugemal trennis käia kui ühistransport mugavalt võimaldaks. 

Sest jaa, praegu olen väga lootusrikas paljutõotava ja täitsa paljukasutatava autolaenutusskeemi Cambio pärast. Sellel tundub olevat päris palju laenutuspunkte, normaalsed hinnad ja lihtne keskkond. Mul on kohe kodust ümber nurga üks laenutuspunkt, nii et kui ma olen abonemendi asjad korda saanud, sobiks see trennis käimiseks väga hästi. Autoga on Leuveni liuväljale mu juurest väidetavalt ainult 23 minuti tee, versus vähemalt 1,5 tundi ühistranspordiga. Ühtlasi on täitsa mitu inimest ka maininud, et jajaa, nemad on Cambiot kasutanud ja kõik on alati hästi toiminud. Mis on päris julgustav. Ühesõnaga. Aplikeerusin. Aga näis, millal siis dokumendid ukse alt sisse pistetakse. 

Kena. Aga aitab nüüd küll jälle selleks korraks. Lähen tegelen targemate asjadega. Näiteks selle va kooliesseega teemal riigipiiride relevantsus digiajastul Ukraina sõja näitel. Seda pole enam ka kuskile lükata, kümme päeva veel ainult ongi ja ma pole õieti lugemagi hakanud... Oh ja ah :).

M.

PS: kõige ebameeldivam avastus on see, et Brüsselis on sääsed! See on tõeliselt halb. Luxis ei olnud. Mul on vist lisaks voodiraamile vaja ka sääsevõrku.