neljapäev, 19. märts 2020

Kümnes juurte diivanisse ajamise päev

Kopp on nüüd ees sellest viirusejamast. Pmst võiks ära lõpetada, aitäh! Ajudele hakkab juba. Ei taha enam kedagi nägemata sama nelja seina vahel istuda ja muudkui uksest-aknast teada saada, kui maailmalõpu serval me iga hetk kõlgume. Selle sotsiaalse distantseerimisega on mindud nii kaugele, et isegi õues jalutamas käies lähevad nüüd kõik umbes üle tee, kui kedagi teist kuskil tänava otsas näevad. Sedagi, kas keegi naeratab, pole näha, sest kõigil on maskid ees. Isver, viimati poes käies olin ma tükk aega täiesti veendunud, et minuga tegelenud müüja on mees. No oli sellise jässaka kehaehituse ja siilisoenguga ja nii. Tere ta ka ei öelnud, aint pakendas asjad vaikselt ära, mask ees. Kui ma siis lõpuks eriti kõvasti aitäh ja nägemist ütlesin, vastas ta täiesti naisehäälega, et nägemist jah. Ma kõigepealt kohe ehmatasin, et olukorda nii valesti hindasin! Järgmine mõte oli see, et burkad ja moslemite nägu katvad peakatted on päris paljudes Euroopa riikides ju seadusega keelatud ja kõik on neile kogu aeg hirmus vastu olnud, sest võõrastav ja hirmus olevat vaadata, kui inimese nägu ei näe. Rääkimata turvalisuskaalutlustest. Noja nüüd on üheksa inimest kümnest endal näod kinni katnud. Selgub, et on jah natuke ebameeldiv, distantseeriv ja laussegadust tekitav. Jube ruttu on kogu elu ikka pea peale keeratud. Täitsa nagu ulmefilm. Lõppu ei paista ka kuskilt.

Meil siin kehtestati ka muidu vahepeal eriolukord. Eile vist? Või üleeile? Tundub juba umbes nagu möödunud jõulude ajal või midagi. Erinevalt Prantsusmaast ei pea meil õue minnes deklaratsiooni ja kümmet dokumenti kaasas olema. Veel. Võib minna poodi, apteeki, olulisele tööle, koeraga õue ja niisama jalutama või jooksma ka, tingimusel et sa ühelgi hetkel ei viibi kellestki vähem kui 2 meetri kaugusel. Prantsusmaal on aga reeglid veel karmimad ja politsei muudkui trahvib ka kõiki. Eile olevat 4000 trahvi välja kirjutatud. Ja üks prantslane väga humoorikalt kirjeldas, kuidas ta pidi mingile vanurile toidupoest süüa viima, mistarvis oli tal kõigepealt vaja politseile ette näidata deklaratsioon selle kohta, miks, mis kell ja kuhu ta läheb. Siis oli muidugi vaja ette näidata ID-kaart, siis selle vanuri paberid, et tõendada, et ta ikka on olemas ja vanur ja elab sellel ja sellel aadressil, edasi pidi poiss välja koukima oma maksudeklaratsiooni, sest ta oli sisse kirjutatud mujale, aga maksudeklaratsioonil oli praeguse elukoha aadress ja... no ikka vägev paberimajandus ühesõnaga.

Muidu meil siin olevat Merli pargile juba eile päeval tabad ette pandud, sest inimesed ei saanud aru, et neil päevil ei maksa seal koguneda ja troppis ilusat kevadilma nautida. Ja noh. Eile oli Luxis vist 3 inimest koroonasse surnud, nii et asi kogub hoogu ka.

Positiivse külje pealt ütleks, et igapäevaelu pealt on praegu vägev kokkuhoid. Minu puhul, kellel mul õnneks on veel töö alles ja nii. Ma olen juba ära jätnud kolm nädalavahetuse reisi, millega ikka tavaliselt kaasnevad kulud, ehkki kaks nendest kolmest olid mõeldud sõprade külastamiseks ja seega polnud asjasse segatud vähemalt hotelle. Ka mitu kontserti jäeti ära ja raha lubati tagasi maksta. Restopäevad jäid ära. Üldse pandi restoranid kinni. Mu kogu päeva söök kodus ilmselt on odavam või siis äärmisel juhul sama kallis kui mu tavaline sööklalõuna ehk üks päevane toidukord. Suve alguseks mõeldud üsna kallis arheoloogiaprojekt tühistati. Tunnitasu alusel töötav koristaja ei saa tulla - politsei saatis ta eile hommikul tänavalt koju tagasi, sest tööle võib minna siiski ainult teatud oluliste sektorite personal. Kui kontoris ei käi, ei saa peale hommikumantli ja pidžaama mitte miski muu mustaks ka, isegi pesu ei pea eriti tihti pesema. Noja kui tihti poes ei käi ja kui poed kogu aeg enne minu saabumist kaubast tühjaks on tehtud, ei kulu sinnagi eriti. Ühesõnaga jah, kokkuhoid on märgatav.

Keskkonna seisukohast on ka nüüd ju täitsa kenasti. Ammu oli teada, et reaalse muutuse saavutamiseks peaksid inimesed võtma drastilisi meetmeid. Ainult keegi ei tahtnud seda teha, sest eks see oli ka teada, et siis hakkaks ju ebamugav. No, nüüd ei jää muudel asjaoludel enam midagi muud üle. Nii tore on lugeda, et Hiina õhusaaste on kadunud ja Veneetsia kanalid paistavad jälle lausa läbi!

Aga jah. Nagu öeldud, kopp on ees küll juba. Läksin eile lõuna ajal poodi, poe ees oli 50-inimeseline järjekord. Ma ei tea, mida neile sinna toodi. Üle tee olevasse poodi ei tahtnud keegi minna :S. Ja no lõhesupi jaoks hädavajalikku lõhet seal küll ei olnud, aga veini sain, seeni sain ja sinihallitusjuustu sain ka. Tulid siis ahjuseened sinihallitusjuustu täidisega. Jälle hästi.

Ja näe, võib-olla tuleb veel see blogikirjutamise soolikaski tagasi. Kui kodust arvuti juurest kuskile minema ei saa lipata :). Mis siin siis ikka muud paremat teha :).

M.

esmaspäev, 16. märts 2020

Koroonast, siit soost

Neil päevil on tõesti nii, et õhtul magama minnes tundub, et enam drastilisemaks asjad minna ei saa, aga hommikul üles ärgates selgub, et on ikka saanud küll. Kõik muutub nii tohutu kiirusega, et hommikul otsustatud asjad on pärastlõunaks juba aegunud ja järgmisest päevast ei maksa rääkidagi. Prognoosidki muutuvad järjest hullemaks ja pikemaks ja... Nüüd juba räägitakse, et tõstke kõik oma plaanid jõulueelsesse perioodi, siis vast nakkus enam nii hirmsasti ei levi. Jõulueelsesse perioodi? Kevadki on alles algamas, õhk lõhnab tervelt teist päeva soojalt ja kevadiselt??? Et nagu jõuludeni? Päriselt??? Olgem ikka nüüd kuidagi! Istugem nüüd kõik hästi korralikult kodus ja saagem sellest ikkagi varem üle. Onju! Eksju? Onju!?!?

Eelmine nädal oli muidugi eriti pöörane. Selline silmade avamise nädal ka. Seni olin ma ikka üsna, noh, selline, et "jama lugu küll, aga ega nad kogu maailma ikka lukku ei saa panna". Aga nüüdseks on selgunud, et saavad küll. Ja noh. Illusioonid on üldse kadumas. Video sellest, kuidas 9. märtsil oli ühe Itaalia linna kohalikus lehes 1 lehekülg surmakuulutusi, aga 13. märtsil oli lehekülgi juba 10, oli ka ikka päris mõjuv. Noja veel nädal aega tagasi poleks ma eluilmaski uskunud, et Euroopas piirid kinni pannakse. Et isegi Saksamaa paneb piirid kinni. Aga näe, siin me siis nüüd oleme.

Minu jaoks isiklikult oli eelmise nädala suurim pomm muidugi hoopis see, et meid kupatati kõiki kodutööle. Alguses ettevaatusabinõuna, pärast juba sellepärast, et nii suur osa meie personalist elab Ida-Prantsusmaal, mis kuulutati ohupiirkonnaks ja pandi karantiini, et meil polnud lihtsalt võtta personali, mis oleks võimaldanud maja üldse lahtigi teha. Kaks kolmveerandtunnist slotti anti, et inimesed saaks hädavajaliku kraami töölt ära tuua. Mina sinna õigel ajal siiski ei jõudnudki. Otseselt vaja midagi ka ei olnud, ainult lilled surevad nüüd küll vist ära. Juba teatati, et torn on terve järgmise nädala ka suletud. Kaktused ja orhideed elavad üle, muud ilmselt mitte…

Samas on see muidugi väike mure. Surgu lilled, mitte inimesed, onju!? Küll aga on huvitav, mis saab edasi. Mõningaid programme ei ole meil näiteks võimalik kodutöölahenduse kaudu kasutada, aga need muutuvad kahe nädala pärast väga aktuaalseteks ja hädavajalikeks. Täna lubati nende kasutuskõlblikuks muutmise nimel suuri jõupingutusi teha. Näis siis. Kui nüüd järsku leitaksegi mingi viis, kuidas ka neid kodust teha saaks, oleks tegelt päris tore. Isegi koroonajärgne elu ka päris tore. Nendega tuleb nimelt tavaliselt töötada väljaspool tavalisi töötunde ja küll oleks hea, kui seda saaks tegelikult kodust teha, selmet hilja õhtuni kontoris istuda. Samuti tekiks küsimus, et miks see siiani ilmvõimatu on olnud? Kes pole piisavalt tahtnud?

Ma ei olegi muidu kunagi siin töötamise ajal kodutööd teinud. Kaua aega ei olnud mul kodus oma internetiühendustki, sest ma elasin nii sobivalt ühe avatud võrgu levialas, et kasutasin seda. Töö otstarbeks poleks see aga kõne alla tulnud. Selles mõttes vedas, et ma olin sunnitud eelmisel suvel lõpuks oma ühenduse muretsema. Samuti on mul tegelikult kodus ju ainult läpakas ja siiani ei ole ma sugugi tahtnud töö suurt kuvarit selle vastu välja vahetada, ehkki meile on tegelikult nüüd mõnda aega juba igaühele väike kodutööpäevade kvoot ette nähtud. Noh, juhuks kui näiteks torumees peab vahepeal käima või midagi säärast. Aga mina tahan ikkagi kontoris käia, et mõnda inimest ka näha. Muidu ma ei saakski kunagi enam hommikumantlit seljast ja üldse. Lisaks on nii, et sõltuvalt igast konkreetsest tööst võib juhtuda, et mul peab ekraanil korraga lahti olema nii palju asju, et läpakaga on see lihtsalt üks kepp ja kamm. Ühesõnaga. Siiani pole ma seda va kodutööd isegi kordagi proovinud. Ei teadnud ma seda, kuidas see sisselogimine käib, ega seda, mis on Citrix või RDS. Nüüd aga tuli sukelduda. Ja noh. Kuniks töömaht ka tänu koroonale kahaneb, saab hakkama küll. Tegelikult pole isegi hull. Ainult printeritint on otsas ja mind niiiiiiiii maailmatumalt häirib, et ma ei saa asju välja printida ja paberi peal üle lugeda! Ja poed on meil nüüd lukku pandud ja luku võti on ära visatud. Tinti juurde ka ei saa.

Igatahes. Poed on kinni küll, aga kuigi paljud teised riigid on juba piiride kinnipanemise teed läinud, siis Luxembourg ei ole seda siiani teinud ega lähe ilmselt seda teed ka. Enamik meie tervishoiutöötajatest elab lihtsalt väljaspool Luxi piire. Prantsusmaal või Saksamaal. Iga päev tuleb Luxi tööle suurusjärgus 200 000 inimest. Mis on päris muljetavaldav arv, kui lisada, et riigis elab meid nii… 600 000. Kui neid piiritaguseid töötajaid järsku ei tuleks, ei oleks Luxi haiglates, hooldekodudes ja igal pool muudes olulistes asutustes enam pmst pooli töötajaid. Ja mis siis, et Ida-Prantsusmaa on nn katkupesa, tulgu. Peavad tulema. Lux muudmoodi küll hakkama ei saa.

Küll aga jõuti eile lõpuks selleni, et kohvikud, baarid, restoranid ja muud ebavajalikud asutused kuulutati suletuks. Ega ma pole näinud, mis mastaabis, aga igatahes hõlmab see näiteks keemilist puhastust, mis mu aknast paistab. Täna hommikul lõgistas selle ust päris mitu hämmingus inimest, kes tahtsid oma särke kätte saada, aga polnud uudistega kursis. Mina sain õnneks oma elutoa vaiba veel kätte. Hästi läks.

Kohalik lennufirma Luxair see-eest elab siiani õndsas minevikus. Broneeritud Itaalia lendude eest saab nende käest raha tagasi ainult juhul, kui lend oleks pidanud toimuma enne 3. aprilli. Ülejäänud lendude tühistamine pole võimalik, ainult edasi saab lükata, sedagi hakati lubama alles laupäeval. Mina näiteks peaksin sõitma nüüd reedel Berliini. Juhin tähelepanu asjaolule, et piirid on juba kinni ja lend ei ole võimalik. Aga täna hommikul sain ma ikka järjekorras lausa kolmanda kirja selle kohta, et kas ma ikka päris kindlasti ei tahaks lennupileti hinnale juurde maksta ja sinna Berliini äriklassis lennata. Tule taevas appi!

Muidugi eks neil ole ka raske. Vaja lende tühistada ja piiride avamisel ja sulgemisel silma peal hoida ja inimesi ja lendude trajektoore ja kellaaegu ümber broneerida ja kuskile lõksu jäänud kodanikke tagasi toimetada ja mingit eesseisvat tulu - ega käivetki - pole paista ja kindlasti on neilgi osad töötajad rivist väljas ja... Tean perekondlikul näitel, kui raske on näiteks turismifirmadel, mille kliendid tühistavad juba septembrikuu reise ja tahavad loomulikult raha tagasi, aga firma poolt hotellidele ja partneritele makstud ettemakse ei tagasta ju keegi. Isegi kui tahetaks, ei oleks lihtsalt võimalik. See raha on kõigile nii väärtuslik. Nii sellele hotellile, kes nüüd järgmised 4 või 6 või 8 kuud ei saa mingit käivet ega tulu. Kui ka reisifirmale, kellelt inimesed raha tagasi tahavad, sest, noh, kulud on ju kantud? Kui ka inimestele, kes vbla on töötuks jäänud, sest nende firmal pole ka järgmised 4 kuud tööd. Häda ja viletsust!

Nojah. Ma nüüd lõpetan. AK hakkas. Seda peab ju ometi vaatama. Muidu sellele lisaks loen mina isiklikult peamiselt BBC igapäevast uudisblogi. Ja siis Hispaania uudiseid El Paísist ja Prantsusmaa omi Le Monde'ist ja Luxi omi Le Quotidienist ja Eesti omi Postimehest. Tundub liig, onju? Või võib-olla siis ka mitte, sest kõik kajastavad asju täiesti oma vaatenurgast ja tuginevad eri allikatele. Hispaanlased viitavad palju ka Itaaliale ja tsiteerivad sealseid allikaid ja panevad pilte ja videoid ja nii. Teised riigid väga mitte. UK-l on ju täitsa teistmoodi lähenemine, nemad panevad praegu kindlal marsisammul kahuritele vastu ega taha veel inimestele aimu anda, kui katastroofiliseks asi minna võib. Prantslased… No prantslased on prantslased. Nemad käisid pühapäeval valimas. Oo, sina ka siin? Tule, teeme musi-musi! Tule taevas appi! Lux... Luxist ma juba rääkisin. Ja Eesti - no eks seda näe. Inimesed ei tundu seda asja veel väga tõsiselt võtvat. Aga võib-olla võtavad ka. Siit kaugelt on raske öelda. Ma igatahes loodan, et võtavad. Olge siis kenasti kodus, onju! Äkki ikka saab selle tormi oma urus tasa ja targu üle elatud ja äkki saab siis kollektiivselt kiiremini ka! On kõigil lihtsam ja parem. Äkki?

Olge terved!

M. 







teisipäev, 10. märts 2020

Inimeste kontsentratsioonist

Ma siin mõtlesin, et tahaks hirmsasti tagasi vanu normaalseid aegu. Selliseid, kus kalleid kaaskodanikke oli mõnedes kohtades praegusest märgatavalt rohkem ja teistes jälle tuntavalt vähem.

Selliseid, kus inimesed ei kandnud maske, ei läinud rongis köhatamise pärast tülli, ei varunud poes tohutute järjekordadena vetsupaberit ega pidanud teiste inimeste olemasolu pärast töötama tööarvutist tunduvalt väiksema läpakaga kodust voodist (meid ei taheta enam teiste inimestega samasse majjagi tööle lasta, aga ometi plaanitakse meile avatud kontoreid?).

Selliseid, kus inimesed pidid ennast hommikul tööle minemiseks kenasti riidesse panema ja olid 10 kilo kergemad ka, et eriti kenadesse riietesse mahtuda.

Selliseid, kui küsimuse sai esitada üle leti või ukse või telefonitsi, mitte mailiga või automatiseeritud küsimuse esitamise vormi kaudu, millest ei saa aru, kas inimene teeb nalja või on tige, ja selliseid, kus telefonile vastas inimene, mitte masin, mis käsib sul kõigepealt valida variant 1-4, siis jälle variant 1-3, siis veel variant 1-5 ja siis veel valida keel numbritega 1-3, sest nende variantide seas ei ole kunagi sellist, mida mul vaja oleks.

Selliseid, kus kõik olid tööl täitsa samadel päevadel ja ühel kellaajal ja siis päeva lõpuks tuli kellelgi mõte, et a läheks õige välja sööma, ja siis kõik läksidki, sest kõik olid ju korraga samas riigis ja isegi samas linnas ja samas majas kohal ja kõik said kõike süüa ja kellelgi polnud autosid ega kodus näljast kisendavaid mehi-lapsi-loomi ja kõik elasid ühistranspordi ääres ja lihtsalt lihtne oli spontaanselt toredaid asju teha.

Selliseid, kus reisile sai minna ilma nelja miljoni kaasturistita ning ei Barcelonas ega ka Amsterdamis tulnud kõndida kõikide teistega ühte sammu nagu paraadil või laulupeo rongkäigus, sest polnud probleemi, et muudmoodi ei mahu.

Selliseid, kus ka muude linnade tänavail sai veel käia nii, et ei pidanud kogu aeg kätt kannikal tilbendaval kotil hoidma, sest liiklustihedus tänaval ei olnud nii suur, et keegi oleks pidevalt mu isiklikus ruumis kõndinud või seisnud.

Selliseid, kus Euroopa suurlinnade südames söömine ei olnud konveierilindi teema, kus restorani pääsemiseks ei pidanud õues järjekorras seisma ja kus ettekandjad ei olnud äratrööbatud, mehaanilisuseni liigvilunud robotid.

Selliseid, kus mõnikord jäi lennukis sõitjate mõõduka arvu tõttu kogunisti terve ülejäänud pingirida vabaks, nii et seal sai mõnusalt laiutada, ja selliseid, kus mõnikord sai Londoni metroos istuma ka muul kellaajal kui 11.13 (kogu ülejäänud ööpäev tundub olevat tipptund).

Selliseid, kus ajalehed ei pasundanud iga kümne minuti takka jälle uutest õudustest ja laibakuhilate pidevast kasvamisest ja kus tegelikult sai levivat informatsiooni isegi enam-vähem uskuda, sest seda avaldasid kõrgharidusega ja tervelt mõtlevad inimesed kontrollitud keskkonnas, mitte suvalised alaealised sotsiaalmeediastaarid.

Ja üldse, mis värk sellega on, et koroona vastu tahavad kõik vaktsiini, mis on kiiruga välja töötatud ja väheste peal katsetatud ja igasuguste teadmata kõrvalmõjudega, aga lastehalvatuse, leetrite ja teetanuse vastu ei või enam kedagi vaktsineerida, sest vaktsiinid on pahad???

Ühesõnaga. Tahaks luksust, mugavust ja tervet mõistust. Tänan tähelepanu eest!