Paar mõttetut videolõiku

Ma annan endale ise ka aru, et need kaadrid on tumedad ja tuhmid ja mõttetud, aga minu jaoks hästi emotsionaalsed elamused! See tantsulka kuskil Mehhiko pärapõrgu külatanuma taga koduhoovis koos koletiste, libapiiskopi ja kastruleid taguva bändiga! Lillelises surnuaias haua peal norskav mees (kui heli põhja panna, norskab ikka täiega)! Lihtsalt linnatänaval lahti läinud mõnus tantsuõhtu... Noh, ühesõnaga veel paar mälestust Mehhiko imedemaalt!

Jälle pühapäev

Olgu kohe öeldud, et ma ei jõudnudki sellele veiniüritusele, kuhu ma kaks nädalat minna tahtsin. Reedel  tahtsin kindlasti kohvikusse minna, aga isegi mina ei jaksa nii palju veini juua, et päeval ja siis veel õhtul ka :). Seega otsustasin kohviku kasuks. Laupäeval käisin Trieris ja jäin seal poodlemisega väga hilja peale, nii et veiniüritusele enam ei jõudnudki. Läksin jälle kohvikusse :). Ja täna... täna tundsin, et selle nädala veinilimiit on üldse täis. No kohe üldse ei olnud isu noh, jalutasin peaaegu sinna telgini ära, aga siis marssisin tagasi. Mõtlesin endamisi vabanduse ka välja - see on niikuinii pigem selline üritus, kust kohalik rahvas detsembri pidudeks veinivarusid soetab. Aga ma ju ei hakka siit neid veinivarusid Eestisse ikka vedama. IRW. Nii palju siis plaanidest.

Trieris oli seevastu hästi vahva. Üle ootuste vahva. Sain need kauaotsitud saapad, tegelikult kohe kaks paari - ühed pika säärega ja soojemad, teised poolsaapad ja õhemad, täpselt praeguseks ajaks parajad. No kolmanda paari leidsin veel ja see meeldis mulle kusjuures veel kõige rohkem, aga see jäi poodi, sest mul lihtsalt ei ole pruune saapaid mitte ühegi riietusesemega kanda noh! Täiesti masendav, hakka või uut garderoobi soetama nende pärast - need on mul siiani hingel :). Sügisesemaid riideid kusjuures ma veel võib-olla leiaks beežides toonides, aga need konkreetsed saapad olid paksu lambavillase voodriga ka, neid ei pane ju varasügisel jalga :(. Kuigi oot, mul on ju beež kasukas... ! Ooo, kuidas see mul meelest läks! 

No enivei, ma nüüd pean nende saabaste üle järele mõtlema. Kasukas muudab asja... Igatahes, käisin Trieris päris põhjalikult mööda poode ja vist valisin nüüd endale sünnipäevakingituse ka välja. Aga ma veel ei ütle, millega tegu, muidu pole üldse huvitav :). Eks ma pärast jõulude ajal siis räägin pikemalt :). 

Veel proovisin valget hõõgveini. Francois soovitas - meil tuli ükskord hõõgveinist juttu ja siis ta teatas, et neil on Patrickuga täiesti erinev maitse. Patrickule meeldivat punane ja hästi magus, aga Francois'le valge. Mina polnud valget omast arust üldse proovinud, aga esimene glögikohvik, mida ma Trieris nägin, pakkuski ainult valget hõõgveini. Proovisin siis ära ja pean tõdema, et oli hea küll, polnud kuidagi nii läila kui mõned punased. Õunane oli ka. Mmm... Trieris oli õhustik ka hästi mõnus juba, kõik jõulutuled põlesid, jõuluturg oli juba pooleldi avatud (teist poolt putitati ja pandi parajasti üles), siit-sealt kostis jõululaule, rahvast oli palju, liuväli oli lahti ja lapsed uisutasid seal hästi suures pundis koos (mina isiklikult küll ei tahaks NII tiheda massi sees uisutada, seal ei jää muud üle kui ainult ringis sõita ja pikivahet hoida), vanemad jõid uisuväljaku kõrval hõõgveini ja sõid vorsti ning üldse oli kuidagi hästi mõnus. Erakordselt soe ilm oli ka, mul oli oma musta jope ja salliga kohe nii palav, et hõlmasid ei saanud kinni pannagi. Ja kohvikutel olid terrassid endiselt lahti, ainult nüüd olid neile ilmunud ka mõned soojareflektorid ja fliisid. Hõõgveini joomiseks ideaalne! Vot, et väga tore laupäev oli! 

Ja nüüd asun ma Downton Abbey 3. hooaja kaht viimast osa vaatama. Ilusat pühapäeva lõppu teile ka!

M.

Nii tore mõte - käbid niidiga kuuse külge ehteks riputada!

Kui need poleks nii suured olnud, siis oleks ma ühe koju vanemale ostsnud. Geniaalne asjandus - lindude jõulupakk! 

Ja Luxi raekoja ette on tekkinud postkast! Huvitav, miks nad seda postkontorisse ei pannud?

Viva la vida

Pisut pildivariat. Ma tahaksin juba väga emme ja Varno pilte ka näha, aga kuna mul arvutit kaasas ei olnud, jäid meil pildid üksteise kaartidele ümber kopeerimata. No pole hullu, ongi jõulude ajal jälle tegemist :P.

Isegi Google Translate ei tee nii palju vigu!

Eputis

Agaaviistanduse transport

Ülimõnus karstikoobas - maailma kõige kihvtim ujumispaik

Vesi oli tegelikult 14m sügav, aga sellest pole üldse aru saada :)

Enne lakkimist ja iluravi

Pärast lakkimist ja iluravi. Tagaplaanil on natuke neid totsikuid näha ka, mille hulgast sai endale meelepärase valida.

Üks Paveli-nimeline vetelpäästja tegi mulle kangesti silma ning tema käest kuulsin, et Cancunis oodatakse just meie hotelli esisel rannalõigul merekilpkonnade koorumist. Kahjuks pidi oodatav sündmus juhtuma just minu ärasõidupäeva õhtul, aga emme ja Varno, kes jäid päevaks kauemaks, nägid selle imeasja ära!

Nii tehakse kitsa kleidiga pääsukest

Noh, ja kui välja arvata see, et ma olen endiselt meie ajavööndiga pahuksis ning ei saa kuidagi õigesse unerütmi, mõjus puhkus imeliselt. Ma kohe tunnen, kuidas ma viitsin ja tahan jälle rohkem igasuguseid asju teha. Patareid on jälle täitsa täis. Kui ma end kokku võtan, teen Frodole homme jõusaali eest uue ülekande ära ja hakkan jälle sportlikuks. Lisaks pean ma plaani osta piletid jaanuari viimasel õhtul Philharmonie's antavale mustlasviiuldajate kontserdile (peab ju seal majas ükskord ära käima!), sõita homme Trieri saapaid otsima ja käia pühapäeval sellel veinidegusteerimisüritusel, kuhu ma kaks kolleegi juba eelmisel nädalavahetusel kohale vedasin, mis siis, et üritusest polnud halli varjugi. Ajee, äge. Ja Alain de Bottoni uus raamat on ka vaja ära lõpetada. Amsterdami lennujaamast kogemata leidsin - ma ei teadnudki, et tal juba järgmine üllitis valmis on. Ta on nii kohutavalt mõnus kirjutaja, ma omal ajal armusin ära tema raamatusse "Reisimise kunst", mis oli üksainus suur reisiteemaline kullahunnik. Ja nüüd see uus raamat "Religion for Atheists" on ka hästi eluterve ja kuidagi täpselt täkkesse läinud. Ma olen ise ka paljusid neist asjadest just enam-vähem niimoodi mõelnud, aga de Botton valab need mõttekillud ilusasse voolavasse kirjakeelde. Meil on Muhamediga olnud triljon religiooniteemalist vaidlust (no iga korralik moslem püüab ju iga mittemoslemit ümber pöörata), mille käigus ma olen talle seletanud paljusid asju just nii, nagu de Botton on selles raamatus lahti kirjutanud. Ainult de Botton on eelnevalt oma argumentide toetuseks ka faktid välja uurinud, mina olen alati improviseerinud ja Muhamedi ettevalmistustööga võrreldes kaotajaks jäänud :). Aga selle raamatu ma ükskord Muhamedile kingin, ausõna. Kuigi ta võiks tegelikult muidugi üldse lõpetada mulle oma usuteemaga närvidele käimise - ma ei kannata pealekäimist kohe vähimalgi määral ja üleüldse ei ole see mitte kellegi teise asi, mida mina usun või ei usu. Voh.

Aga ma nüüd lähen korra linna.

M.

Koletised ja kostüümidraama

Kui ma neid pilte suurelt ekraanilt vaatan, siis need ei ole udused, aga siin blogis tunduvad hägused. Mis värk on? 

Enivei, tahtsin juba nädala alguses need pildid ka üles panna, aga kuidagi ei jõudnud selleni :). Vaadake siis nüüd! See surnutepüha oli ikka ulmeäge, rahvas jooksis päevade ja ööde kaupa kostüümides ringi ning kui peaväljakul juba piisavalt rahvast oli, siis tekkis kellelgi mõte, et teeme rongkäigu. No ja siis marsitigi kuskile suvalisse kohta, jäädi sinna passima ja tantsima ja mingil hetkel marsiti tagasi. Lapsed jooksid kõrvitsakujuliste ämbritega ringi ja nuiasid raha ja kommi. Kostüümid olid eriliselt fantastid ja väiksematel lastel jalutasid kostümeeritud emme-issi ka käekõrval, kes siis lapsele näitasid, kelle käest küsida. See kõige õigem tantsulkade öö oli 1. november, siis oli igas külas ja igas linnas rongkäik ja hommikuni kestev tantsupidu. Kõik pidid ennast ära maskeerima ja siis käidi rongkäigus kõik küla majad ja hoovid läbi ja igal pool tantsiti. Ja tõepooles - kohustus osaleda oli kõigil, sest tegemist oli mitteametliku kogukondadevahelise võistlusega, et kes teeb ägedaima karnevali. Issand, see oli nii vinge. Me tuulasime kuskil külade vahel, otsisime pilkases pimeduses majade ja koletiseks maskeerunud kohalike vahel kuulmise järgi tantsupaika ja ma sain ka surnud pruudiga kohe tantsima! Hästi naljakas oli, me jõudsime selle hoovi peale umbes samal ajal kui tantsijad ja siis kõik jäid hoovi peal seisma, enam-vähem nagu meie rahvatantsijate trupp. Pasunakoor võttis platsi ühte nurka ning kõik seisid ja vaikisid. Siis luges üks piiskopiks riietunud purjus tüüp paberilt maha hästi koomilise pilakõne ning pasunad tõsteti huultele. Ja kui kõlasid esimesed helid, hakkasid kõik seni vaikselt seisnud tondid ja zombid õõtsuma ja kargama. See oli lihtsalt maailma kõige sürrim asi. Nad õõtsusid täpselt senikaua, kuni lugu otsa sai. Siis jäid kõik jälle seisma ja seisid tardunult järgmise loo alguseni. Täiesti MÜSTIKA! Mingil hetkel hakkas tekiilapudel ringi käima ja üldse oli fantast... Kohutavalt ehe pidu! Sügavalt soovitan!!!

üks arvukatest spontaansetest rongkäikudest

rongkäigu lõpp

Kuradike kirikuväravas patustele sarvi müümas :)

Tegelt ma nägin üht kõrvitsakostüümis chihuahuat ka, aga sellest tehtud pilt jäi üliudune