Parfait

Täna oli MÄRKIMISVÄÄRSELT põnev loeng valgustuse, heliefektide, lõhnade ja muude vahenditega tekitatud atmosfäärikatest linnaruumidest. Tõsiselt äge! Seondub vägagi ka minu ideega magistritööst, nii et see oli tohutult põnev. Rääkimata sellest, et keegi seda kuskil eriti ei käsitle ja ma sain kõvasti targemaks. Vinge. Ma arvan, et ma küsin õppejõu käest veel viiteid kirjandusele, ta oskab mulle ehk hüva nõu anda.

Ahhaa... ja siis... Siis käisin ma täna kooris. Eile õhtul saatsin mõned meilid laiali ja sain täna kaks vastust. Selles mõttes, et ma juba mõnda aega otsisin koori -Triin leidis, et mul kummitavad mingid koorilaulud häirivalt tihti. Ta oli piisavalt kena, et mitte öelda "häirivalt", aga... isegi tean. Nojah siis, häda oli ainult selles, et siin tahetakse kas ooperilauljaid, gospellauljaid või kole palju raha kooriskäimise eest. Aga eile leidsin ma ühe suvalise koori (Bastille' koor) ning meie enda St. Denis kooli koori, kellelt ma sain täna mõlemalt väga positiivsed vastused. Noh, see esimene koor oli täna, kooli oma on neljapäeval. Aga eks me veel vaata, kuidas kujuneb. Seda neljapäevast ma alguses väga ei kaalunud, nad soovisid üsna professionaalseid lauljaid :D KUID... peale tänast kogemust ma arvan, et need nõuded olegi eriti hullud.

Nimelt siis, kuskil Marais's asuvas koolimajas saime kokku. Mmmm... umbes 20 sellist tööst vaevatud, väsinud, tagasihoidlikku üle keskea naisterahvast ja neli meest. Muidu igati sümpaatsed inimesed, toredad, lobisesid minuga kenasti ja puha. Aga enamik neist sosistas omavahel, et vau, nad pole kunagi elus laulnud kuskil... Ja kui me peale pooletunnist ränka harjutamist saime neli akordi järjest kolmehäälselt ära lauldud, siis õhkasid nad käsi kokku lüües: "kui ilus". Kui ma kogemata valmistusin edasi laulma ja laulsin esimese noodi osast, mida nad polnud õppinud, siis sai minust korrapealt nelja küüru ja kahe peaga kaamelist vaatamisväärsus, sest nende jaoks oli täiesti vapustav ime, et mõni inimene saab aru nendest konksudega mullidest, mis mõnikord on seest mustad ja mõnikord valged ning mis üksteise kohale joonistatud pesunööride peale sirgeldatud on. Ühesõnaga... Kui neil on plaanis sama tempoga jätkata, siis me ei saa küll kevadeks ühtegi laulu selgeks. Aga kuna nad olid siiski minuga väga lahked, siis ma vist lähen järgmine teisipäev siiski tagasi, lubasin neile mõned eesti koorilaulud. Mul helises peas midagi "Tuljaku" sarnast, aga kuna nende sopranid võtsid hirmsa kähina ja kriiksumisega vaevalt re välja, siis ma kahtlustan, et ma peaks hoopis midagi "Ärkamise aja" laadset võtma või stiilis "Pikk ingliska" või midagi sellist... hästi lihtsat. St. Denis' kooli koori kohta on mul seega suuremad lootused - vähemalt muusikalisest küljest. Aga muidu oli põnev õhtu, dirigenditütarlaps oli sümpaatne ja vahelduseks oli päris tore täiesti pesuehtsate prantslastega lobiseda (mu järjest soravamaks muutuvas prantsuse keeles muidugi). Muidu ma suhtlengi liiga palju igasuguste välismaalastega, olgugi, et prantsuse keeles. Igatahes on mu prantsuse keelest kadunud õnneks igasugunegi pikemalt mõtlemine või sõnade otsimine. Sõnavara ikka täieneb endiselt jõudsalt ja lünki on ikka veel üksjagu, aga vähemalt oma olemasolevaid sõnu suudan ma nüüd vähimagi vaevata ruttu omatahtsi ritta panna. See on üks tore asi :P

Aga aitab küll, ma nüüd lähen magama ära. Ma olen kaks päeva olnud kolehirmus tubli ja vara üles tõusnud ning seejuures hilja magama läinud. Praegu vajuvad silmad juba iseenesest kinni, kuigi mul on siin tooli peal kohvitoop...