Camino de Santiago: päevad 3 + 4 (13,48 + 25,98 km) ehk Boo de Pielagosest läbi Santillana del Mari Comillasesse

Nojah, olen ajast maas, olen. Neis paigus sai ju hulgutud pool aastat tagasi. Aga ma ei ole retke kajastamisest päris loobunud :). Lihtsalt siiani pole väga olnud ühtegi sellist sobivat hetke, et selle juurde tagasi pöörduda. Nüüd üks hetk tekkis, teeme siis seepärast ruttu ja võtame kärmelt läbi meie camino päevad 3 ja 4. 

Need viisid meid vahepeal mere äärest natuke kaugemale, põldude ja külade vahele. Ning kuigi need mereäärsed päevad meeldisid mulle muidugi vaieldamatult kõige rohkem, oli ka see Kantraabria külavaheteede rägastik väga tore. Selline mõnus kulgemise tunne tekkis seal :). Neil olid seal sellised lainetavad põllud ja aasad, igalt poolt levis ohjeldamatult silo- ja sõnnikulõhna, igalt poolt jooksis vastu sõbralikke pitsusid ja rändajaid oli suhteliselt vähe. Mis oli tore, sest nii sai nendega, kes meiega enam-vähem ühte sammu käisid, nägupidi tuttavaks ja jutule ning lisaks olid kohalikud tänu rändajate vähesusele kuidagi palju avatumad ja sõbralikumad kui näiteks Astuurias, kuhu me reisi lõpuks välja jõudsime. 

Kolmanda matkapäeva hommikul tuli meil esimese hooga rongi peale minna. See oligi marsruudis niimoodi ette nähtud, sest jala oleks tulnud teha hirmus pikk ja tühi tiir ümber mingi abaja, rongiga sai aga üle raudteesilla. Isegi konduktorid teadsid, et see peatusevahe on osa caminost ning et ränduritelt ei tohi selle eest piletit küsida. See oli nii tore mu meelest. Neil oli kõik ikka hoolega läbi mõeldud.

Mul on ka kodus selline vanaemalt päranduseks saadud haisupelargon. Mida ma muudkui paljundan, sest ta kasvab nii mühinal, et ma pean teda iga natukese aja takka trimmima. Noja ega ma ju raatsi siis äralõigatud otsi minema visata, vaid panen need jupid ikka ilusasti kõik vette ja siis need võtavad raudselt juured alla ja siis neid tuleb mu juurest nagu Vändrast saelaudu.... Aga ma nägin esimest korda, et keegi teine tunneb seda taime ka. Ja et seda peetakse Hispaanias lausa sääsepeletajaks! Nii äge! Nüüd on mul hea argument juures, mida kasutada, kui jälle kellelegi vaja taimelapsekest pähe määrida...

Muidu see kolmas matkapäev oligi meil vist peaaegu kõige lühem. Kokku tuli mul sammulugeja meelest kilomeetreid 13,48, aga tegelikult pool sellest läks meil öömajakülas (Santillana del Mar) edasi-tagasi kõndimisele ja poodides käimisele. Küladevaheline teekond ise oli aga ainult võib-olla 7-8 km pikk. No max 10. Aga see oli ka hästi, sest see päev kippus mu põlv kuidagi eriti valjusti kõndimise üle protesteerima. Mul oli hea meel temaga varakult õhtule saada ja teda kõikide võimalike ravimöksidega plötserdada. Õnneks selle päevaga mu põlvevalu enam-vähem pärast päädiski. Ju ta harjus pärastpoole lihtsalt kõndimisega ära. Päris arvestatavalt segaski ta mind ainult sellel päeval.

Enivei, Santillana oli selline tilluke ajalooline tore külake. Tilluke, aga võluv. Seal oli hirmus palju igasuguseid siidri- ja singiurkaid ja toredaid nurgataguseid, uhke klooster ja täitsa palju turiste ka :). Öömaja leidsime seal kohe küla ääres, ühe tisleritöökoja omaniku vaaaaaaaaaaaanas, lilledesse mattunud majas. Mis oli täis sellist mööblit, nagu Lumivalgekese muinasjutt, ja mis lõhnas natukene kopitanult, aga kus meil oli suuuuuuuuuur terrass… Ja majapidajannaks vanaldane tädi, kes oli südamest mures sellepärast, et tema lapsed ei taha enam terrassile nii palju lilli, nii et kui tema enam ei jaksa neid kõiki kasta, siis ta peab need ära viskama...

See oli siis meie õhtusöök. 

Järgmisel hommikul sõime aga küla ainsas hommikul avatud kohvikus tomatisaia, jõime värsket apelsinimahla ning tegime muu hulgas tutvust väga omanäolise matkajapaariga, kuhu kuulusid pisike, paks ja äärmiselt joviaalne inglane ning pisike, kõhetu ja ainult vaikiv prantslane. Nad olid nii naljakad, nii vastandlikud… Inglasel oli pohmakas, prantslane ei jõudnud ära oodata, et juba marssima saaksid… Paksuke inglane ei saanud isegi aru, mis tal arus oli olnud, et ta matkama tuli, muudkui hädaldas. Kleenuke prantslane oli aga silmaga nähtavalt atleetlik ja kadestamisväärselt heas vormis. Me sattusime nendega pärast päeva jooksul veel mitu korda kokku… Alati oli naljakas :). No ehtsad Ah ja Oh. 

Igatahes. Lõpuks vantsisime külast välja, vaatasime sellist liiklusmärki, ja hakkasime aga astuma. 

Lõunapaus.

See oli üks imeline küla. Sellised tänavad olidki. Ülenisti ainult kivi, kivi ja veelkord kivi. Ma läksin isegi sinna silmapiiril oleva käänakuni välja, et vaadata, kas kuskilt mõni maja või uks paistab või midagi… Aga ei. Ma saaks veel aru, kui see asuks mere ääres. Noh, et kartsid mereröövleid ja siis tegid endale tänavate asemele kindlusemüürid. Aga see oli merest ikka veel kaugel. Ja niiiiiiii eriline!

Oeh, see päev läks meil tegelikult eelmisele vastukaaluks hirmus pikaks, sest alguses oli meil hoog nii sees, et välja mõeldud ööbimiskoht tundus liiga vara kätte jõudvat. Tegime seal õhtule jäämise asemel hoopis ujumispeatuse, sõime lõunat ja otsustasime ikkagi lõpuks edasi vantsida. Edasi minnes aga ei tulnud enam tükk aega ühtegi sobivat ööbimisvõimalust… Ja kui me lõpuks mägedes ühe ägeda kloostrini jõudsime, kus oleks peregrinona öömaja saanud küll, oli Anne meil eest minema jooksnud (meie tempod olid ikka no väga erinevad), nii et meilgi ei jäänud muud üle kui talle järele sibada. 

Oi, see päev ma vihastasin Anne peale küll hirmsasti, sest no ta kimas meil eest ära, siis eksis rajalt ära, kõndis lõpuks mööda suurt sõiduteed poole tunniga Comillasesse ja jäi seal küla sissesõidu juurde liiklusmärgi alla ootama, kuniks me talle järele jõuame. Ainult noh, kuna tema põrutas mööda sõiduteed otse, jõudis tema pärast meil eest ära jooksmist kohale nii umbes tunniga, aga meie tulime korralikult ikka mööda märgistatud rada... vist ikka no 10 kilomeetrit temast rohkem. Mis tähendab, et me jõudsime kohale temast märkimisväärselt hiljem ja märkimisväärselt väsinumana. Tema oli aga sellele vaatamata seal sildi all kõik need 2,5 tundi oodanud ja kella vaadanud ja kui meie lõpuks surmväsinuna mäe otsast alla jõudsime, ajas tema end püsti, ringutas, vinnas koti selga ja teatas, et tore, et ka lõpuks jõudsite, otsi meile nüüd öömaja. Oi, kurja. Selleks ajaks oli kell 6 õhtul ja mina ei jaksanud enam peale makstes ka kõndida :). Emmel oli ka varvas see päev hull, talle läksime õhtul veel apteegist antibiootikumisalvi otsima. Ainult Anne oli rõõsa ja värske ja ei jõudnud ära oodata, millal kõik ta eest ära tehakse. Urr. 

Albergo oli muidugi täis, see pidavatki seal hästi väike olema ja kohe lõunaks täis saama. Kõik esimesed hotellid olid ka täis. Üks 3* hotell oleks saanud meile küll kolmese toa anda 85 euro eest, aga seda põlgas ta kalliks. Ja siis ma küll tigetsesin. No, krt, kasutanud siis neid paari tundi ise sellise öömaja leidmiseks, mis talle sobib! Aga ise külitas ta kõik selle aja rohu sees ja siis tuleb veel pirtsutama ka... Urr.

Õnneks märkasid meid sel hetkel, kui mul kõrvust päris suitsu välja tulema hakkas, ühed toredad inglased, kellega me olime ka kuskil juba varem kohtunud. Nemad teadsid meile öelda, et nende võõrastemajas on täpselt üks kolmene tuba veel vaba, kui me huvitatud oleme. Vot. Hästi toredad Sheila ja Tom olid :). Ja nad kukkusid nii õigel hetkel justkui taevast ja olid nii armsad, et viisid meid igaks-juhuks käekõrval oma võõrastemajja kohale, et me ikka ära ei eksiks… Tänu neile oli meil ka selleks õhtuks peavari olemas. Ja kõhutäiteks säärane praekalaroog.

Päevad 1 & 2: Santander - Boo de Pielagos, +/- 42 km

Ühesõnaga. Pöördudes nüüd siiski tagasi reisimuljete juurde. Meie elu esimene Camino jupp. Algas nii.

Mina tulin Luxist, teised Eestist. Saime Madridis ühel reedel kokku, istusime siis rongi peale ja loksusime peaaegu viis tundi Santanderi. Kohale jõudes olime üsna kapsad, aga läksime ikka natuke välja linna peale. Jõime esimesed sangriad, võtsime pärast pikka Annega kauplemist mõned tapased ja tegime esimesed pildid. Linnal polnud viga. Suuri masse ei olnud ja kana maitses hästi. Lisaks jalutati seal koertega koos ka kasse.

Hommikul võtsime kõigepealt plaani katedraalist palveränduri passi hankimise. Neid saab peamiselt suurematest kirikutest ning kuna ilma selleta rändureid albergodesse öömajale ei võeta, oli ka meil seda vaja. Albergod on ju üliodavad, enamasti kuskil 10-15 eurot nägu/öö, nii et selleks, et kõik muidu puhkajad ka albergodesse ei trügiks ja et need hotelle põhja ei ajaks, lubataksegi sinna ainult passiga palverändureid. Meie küll mõtlesime ööbida valdavalt pansjonaatides, kodumajutustes ja hostelites, aga no igaks juhuks - ja suveniiriks - tahtsime ikka passi ka. 

Nii me siis käisime mitu tiiru ümber katedraali ja vaatasime seda muudkui seest ja väljast ja ülevalt ja alt, kuni lõpuks leidsime kuskilt maalrite selja tagant ärapeidetud kontorist ühe tüdinud onu, kes meile sahtlist passid välja koukis.

Noja edasi asusime piki rannikut teele. Ametlik rada läheb tegelikult Santanderist sisemaa poolt edasi - vonkleb pikalt mööda Santanderi eeslinnu ja sõiduteed, kuniks jõuab ca 26km pärast Boo de Pielagosse. Kuna mul oli aga tark raamat, mis ütles, et piki rannikut läheb sinnasamasse välja alternatiivne rada, mis pidada olema palju ilusam, kuigi ka jupp maad pikem, siis me otsustasimegi pigem seda mööda matkata ja ilusaid vaateid nautida. 

Santander on aga siiski päris suur linn, selline 200 000 elanikuga, nii et selleks ajaks, kui me päriselt raja algusesse jõudsime, olime me juba vist 8-9 kilomeetrit mööda linna vantsinud - mulle laadijaid otsinud ja passi otsinud ja Magdalena palee juures käinud, nii et minul olid igatahes jalad juba täitsa väsinud. Mingil hetkel tundus mulle isegi, et ma võiks veel ühe öö Santanderis magada, et siis värskete jalgadega matkarajale karata. Aga kui me kord raja peale saime, siis hakkas kogu aeg nii ilus olema, et esiteks ma unustasin mõneks ajaks üldse ära, et hästi enam ei jaksa. Noja kui ma uuesti ära väsisin ja hakkasin virisema, et ma nüüd tahaks öömajale jääda, selgus, et ega seal mereäärse raja peal ainult üks ööbimisvõimalus ongi ja sinna tuleb välja kõndida, tahad või mitte. See oli aga Santanderist sealt raja algusest ei rohkem ega vähem kui 16 kilomeetri kaugusel. Nii me siis vantsisime ja vantsisime ja lugesime aga lahesoppe (tee pealt öeldi millalgi poole maa peal, et kämping on neljanda lahe ääres). Kohalejõudmise hetkeks lõid jalad ikka juba päriselt tuld välja. Aga ei saa kuidagigi salata, et kohutavalt ilus oli!

Seal oli natukene Iirimaa ja natukene Šotimaa ja natukene Saaremaa moodi. Nad armastasid ka väga kiviaedu. Ja igal pool oli elukaid. Ja igasuguste kivihammaste otsas päevitati ja puhati. Oli ju nädalavahetus. 

Muidu pidavat see mereäärne Camino del Norte olema üks kõige vähem käidavamaid palverännutee marsruute. Primitivoga võrreldes oli ikka tunduvalt hõredamalt käijaid tõesti. Aga see-eest oli nendel ilusamatel mereäärsetel lõikudel üksjagu selliseid päevakõndijaid, kes tulid nädalavahetuseks kogu pere ja mansaftiga ilusaid kohti avastama. Meie olime nende seas praktiliselt ainsad suure seljakotiga rändurid. Ühte Kanada meest nägimegi ainult veel, kelle järel me ühest suletud teelõigust mööda saime...

Vot. Meie esimeseks matkaööks oli üks kämping Virgen del Mar, mis tegelikult pidi paar nädalat hiljem juba hooajaks uksed sulgema. Oli teine täitsa toredas kohas, üsna mere lähedal ja basseiniga. Kuivaineid ja saia müüdi ka. Nii et selline laager sai siis:

Järgmisel hommikul aga hakkas vist kõige-kõige ilusama loodusega matkapäev üldse. Terve päeva märksõnaks olid tõeliselt uhked kaljunukid ja karid ja saarekesed ja rannasopid ja natuke turnimist nõudvad rajad ja lihtsalt... nii kohutavalt äge oli. Vot sinna ma tahangi ükskord korraliku fotokaga ka tagasi minna ja siis päikesetõusust loojanguni mööda kaljusid roomata ja ronida ja igasuguste rakursside alt pilte teha ja valgust taga ajada.

Päeva lõpus õnnestus meil juba ka natukene ära eksida. See rannarada oli muidu selles mõttes hästi selge ja kuidagi intuitiivne, et ta ei olnud küll kuidagi märgistatud, aga no rada oli rohtu tallatud ja kuskile mujale justkui minna ei olnudki. Aga me magasime maha selle küla, kust me oleksime pidanud sisemaa poole tagasi minema, et Boo de Pielagosse välja jõuda. Õigupoolest... no seda küla lihtsalt ei paistnud mere äärde! Me vaatasime kogu aeg, et seal kaugel suurema ranna ääres ta peab ilmselt olema... Ja kui sinna jõudsime, ütlesid vetelpäästjad, et jajah, et see on selle küla rand küll, aint et küla ise - ja see tee, mida meil vaja on - on 3 km tagasisuunas... :). Olime ilma mingisugust küla märkamata temast mööda tulnud.

No mis meil siis muud üle jäi. Tegime veel vastu õhtut ringe. Marssisime läbi looduskaitsealuse männimetsa ja paar kilomeetrit piki sõiduteed Boosse. Kus selgus, et nende hotell on kinni pandud ja ainus ööbimisvõimalus ongi kohalik albergo. Seal õnneks anti meile 10 lisaeuro eest neljane tuba kolme peale kasutada ja iseenesest oli kõik okei. Väike miinus oli see, et meie tuppa sai läbi suurema magala, nii et kui ma öösel pissile läksin, kuulsid seda kõik ka seal magalas... Muidu aga oli albergo renoveeritud ja korralik ja selles mõttes läks isegi hästi. Need ei olnud mitte kõik sellised :). Lutikahirmus olid selles konkreetses öömajas põrandad ära plaaditud ja puust narid asendatud metallnaridega. Kõik oli puhas. Söök oli toitev. Veini ka müüdi :). Rohkem nagu ei osanudki midagi tahta. No vetsusid ja dušše oleks võinud paar tükki rohkem olla :).

Kokku ööbisime me muidu kogu reisi jooksul 2,5 korda albergos, muidu katsusime ikka pansjonaate ja hosteleid vaadata. 2,5 tähendab seda, et kolmandas me juba maksime toa eest ära, sest seda ei oldud nõus enne näitama, aga kui me siis üles tuppa jõudsime, avastasime, et see on pmst 40 aastat remontimata ühikas. Magamiseks anti mingi paberist aluslina. Duššidega olid seal viletsad lood, vetsudega ka, toad ei käinud lukku ja kotid kästi metallkappi luku taha panna, lutikate pärast. See oli nii hirmus, et meie emmega otsisime enne õhtut endale parema hotelli. Anne keeldus lisaraha kulutamast ja magas üksi seal...

Aga no sellest kunagi hiljem. Siin veel mõned pildid sellest meie esimesest, täitsa toredast albergost.

Vuot. 

Aga ikka üliilus oli see maastik seal Kantaabria rannikul. Ja rada oli kõigile jõukohane, ei olnud väga palju turnimisi ega ohtlikke kohti. Väga soovitan... Mina ise lähen sinna ka ükskord tagasi, ausõna! Suure fotoka ja statiiviga. Ja küll ma siis pildistan veel ja rohkem!

M.