Havanna-Pariis-Luksemburg-Riia-Pärnu-Stockholm-Mamma Mia

Sellest ajast saadik on Kuubal palju riisi ära söödud, kui mina Havanna tolmu lõplikult jalgelt pühkisin... Olen juba neli nädalat Euroopas tagasi ja küll see on ikka üks äraütlemata hea tunne! Mul tuli Pariisis maandudes täiesti ootamatu hilinemine ette, aga isegi see ei rikkunud minu siirast rõõmu tsivilisatsiooni naasmise üle. Käisin Kuubaga võrreldes ebamaiselt puhtas ja korralikus lennujaamakempsus, sain kohviku salativalikut nähes õndsuseataki, ettekandja oli suisa viisakas ja lennujaama wifissegi õnnestus esimesel katsel kohe sisse logida. Mis nii viga oodata, neli lisatundi ees või taga! Ausõna, kui teile hakkab tunduma, et elu on rutiinne või keeruline, siis soovitan soojalt mõneks nädalaks Kuubale sõita. Probleemid saavad kohe perspektiivi seatud ja oma elu tundub lihtsalt lillelisena. Mul pole kunagi elus olnud nii hea meel reisilt tagasi jõuda... Viimased ööd ei saanud ma Havannas enam korralikult magadagi, kujutasin elavalt ette, mida ma kõike kodus teen :).

Kuubalt tagasisõiduga läks suisa nii hästi, et mind pandi täiesti lisatasuta äriklassi ja nii oli ka lend üsna valutu. Tooli sai peaaegu voodiks teha, õhkutõusu järel pakuti šampanjat, ruumi oli ohtralt ja üldse oli päris tore sõit. Kui välja arvata see, et vahetult pärast ulguookeani kohale jõudmist teatas kapten juba ööund magavale pimedale lennukisalongile täiesti lambist: "Me ju ütlesime, et lennukis EI TOHI SUITSETADA!" Teatas kohe igas keeles ning pikalt ja närviliselt, nii et ma üritasin järgmised 30 minutit suruda maha kujutluspilti kuskil lõõmavatest leekidest ja peatselt plahvatavast lennukist... Aga tagasi me ei pööranud, lennuk ei plahvatanud, isegi ühtegi turbulentsijonksu õnneks ei tulnud tükk aega ette ja mingi aja pärast rahunesin ma maha. Vaatasin üht toredat prantsuse filmi "Paris à tout prix" ja isegi magasin paar tundi... Juppii...

Luxi lennujaamas ootas mind sakrispäine Frantsuaa, kes oli mu kodu kõik kenasti jõuluehtesse seadnud, sinna-tänna üllatusi poetanud, lilled ära kastnud ja isegi kohviku minu auks iluuisukujulisi ehteid täis riputanud. Noja kui ma siis päriselt koju jõudsin, hambad lihapirukasse lõin, esimest korda kuuma lõhnavasse vannivette vajusin ja avastasin, et mu vannitoas on kaks avatud internetivõrku, oleks öelnud küll "Oh ilus hetk, oh viibi veel".

Kogu esimene reisijärgne nädal läks aga hiigeltempoga mööda. Kõigepealt sai Frantsuaa minu saabumisõhtul kohvikus peksa, nii et tema oli terve nädala orbiidilt kadunud - ravis sinikaid ja hingehaavu. Aga ega meil tõtt-öelda polekski olnud eriti aega kokku saada ja rohkem laterdada, ajavahe tõttu ärkasin ma ainsal vabal päeval kell kolm pärastlõunal ning edasi ei jõudnud ma ka ühelgi päeval enne kümmet õhtul koju. Kohvri lahtipakkimiseni jõudsin neljapäeval, kuna reedel oli vaja juba uuele lennukile minna. Kusjuures ma ei teagi, et ma oleks midagi nii eriliselt aeganõudvat teinud, aga kuidagi läks nii... Hellega käisime jõuluturul, üks õhtu oli uisutrenn ja tööl oli alustuseks esmaspäeval kohe jõuluoleng ja üldse oli kontoris tegemist üksjagu, sest esiteks oli ju vaja kõigiga muljetada ja teiseks oli töödega ka viimase hetkeni üsna kiire. Pärast puhkust on alati tiba tegemist, et uuesti töödega rütmi saada, sest jooksvalt vaatan ma ikka eesootavatele töödele ka sisse. See tähendab, et ma tean enam-vähem alati, kui palju mul nendega aega läheb ja kui palju pähkleid oodata, vahel saab ka parajasti käsilolevast tööst kopp ette ja siis ma nikerdan juba eesootavaid töid ja nii... Värskelt kontorisse saabununa ei ole mul seevastu midagi ette tehtud ja kui mõnes töös ootab ees aeganõudev üllatus, siis on lihtsalt paanika. Novat, ja kõik tolle nädala tööd olid veel sellised reaalselt kasutusse minevad olulised nikerdamistekstid, millel kõigil kaks ülelugemist ja sama nädala tähtaeg, nii et need, muljetamispausid ja ajavahest hooti ilmnev soodasus kokku hoolitsesidki selle eest, et mul igav ei hakkaks...

Reedel kell 12.15 saatsin viimase töö välja, jalutasin käigu pealt elu umber korraldava Hellega kontoriuksest välja, pesin kodus nõud ära ja suundusin jälle lennujaama. Kojulend sujus igati hästi... Väikesi hilinemisi tuli küll ette, aga ma olin möödunud nädalast ja ajavahest nii piisavalt sooda, et ei jaksanud lennukis isegi närvi minna. Ja siis olingi juba Riias, kus emme ja Varno mind juba ootasid, ning puhkus läks edasi. Kaks nädalat olin Eestis, aga tunne on selline, et heal juhul viis päeva olin...  Käisin natuke poes, molutasin elu eest, vaatasin telekat, lugesin veerand raamatut läbi, sain jälle autojuhtimist proovida, koertega käisime paar korda metsas ja aastavahetuse veetsime hoopistükkis merel - käisime Stockholmi kruiisil, millest pikemalt allpool.

Puhkus oli ühesõnaga kõigiti mõnus, aga molutamisajast jäi ikka puudu, ehkki see aasta oli traditsioonilisi pühadetegevusi veel vähem kui tavaliselt (piparkooke ei teinud, vanaema majas käisime ainult saunas, reisikaaslastega kokkusaamist ei orgunninud jne jne jne) ja aega selle võrra ju justkui rohkem. Tallinnasse ei jõudnud ma ka, ehkki ma polnud seda uisutrenni mõtet päriselt maha matnud. Mõtlen küll iga kord Eesti poole suundudes, et teen nüüd lõpuks Tallinnasse ka asja, aga iga jummmala kord avastan ma kodus Pärnus, et seal on ju ka nii hea olla, kui harva saab... Siis enam üldse ei raatsi tervet päeva Tallinna peale magama panna. Ehkki ma pean tõdema, et sadamasse sõites oli mul ikka tiba kahju, et jälle jäi päälinnas käimata. Ma pole nii ammu vanalinnas jalutanud, Mauruse pubis kanasalatit söönud, Tallinna poodides käinud ja trammiga sõitnud. Sellest ei maksa üldse rääkida, et Tallinnas saaks vast üle patuselt pika aja jälle nii üht kui ka teist toredat inimhinge näha. Kets, mul on nii hea meel, et sa mind ikka aeg-ajalt tervitad! Pole sinuga nii ammu pikemalt rääkinud! See viga tuleks parandada!

Pühad möödusid kingiselt, ehkki seda päris jõulutunnet ei jagatud justkui 2015. aastal kuskil. Teataval määral olid selles kindlasti süüdi +10 kraadi ja päikese käes rohetavad põllud, mis lõid minu isikliku ajataju Kuuba troopika järel üleüldse bambusesse. Aga me andsime endast jõuluhõngu tekitamisel siiski parima... Sõime mandariini ja verivorsti ning jõime hõõgveini ja puha. Kuusk oli toas - nagu alati! Ilus, tihe ja lõhnav. Lõhnas kohe ERITI hästi sel aastal, mu meelest. Ja kingitused olid ka sel aastal kuidagi eriti imelised ja jõuluvana oli üle mõistuse helde, nii et kingimägi ulatus poole kuuseni ning kõik asjad on nii toredad - vajalikud ja hästi valitud. Arvan, et praegu juhin mina pika puuga võistlust, kellel on surres kõige rohkem asju. Sain terve kohvritäie (õigupoolest kaks) ägedaid asju alates suurest statiivist, mida ma olen ammu tahtnud, ja lõpetades trikoo ja trennitossudega. Helle kudus mulle imekena salli, Luxi kodus ootas mind ees uus hommikumantel ja kallis šampanja ning magamistoast vaatab mulle järgmisel aastal vastu terve kaelkirjakute perekond... Ja ma mainisin praegu ainult üksikuid, esimese hooga pähe tulevaid suuremaid kinke. Rõõmu tegevat on tegelikult palju veel...! Mina ise ei jõudnudki kõigile seda väärivatele isenditele vahvat kinki valmis nuputada, aga küll ma leian aasta peale viisi, kuidas sõpru ootamatul hetkel meeles pidada... Ootamatu üllatus ongi võib-olla veel toredam...

Puhkuse minoorne element oli sünnipäev, mis kujunes asjaolude kokkulangemisel varasematega võrreldes seekord kuidagi üsna... nukraks ja poolikuks. Vanasti oli ikka nii, et kõigepealt ajas emme mu kohvi ja koogi ja kingitusega üles, siis mingil ajal tuli vanaema potilillega ja siis veel mingi aeg hiljem tulid "kolm musketäri", me muudkui sõime ja rääkisime ja mängisime ja tore oli. Kui külma oli, käisime uisutamas, vahepeal vaatasime jõulutunnelit ja alati oli üks äraütlemata tore päev... Aga aeg on teinud omad korrektuurid ning 2015. aastaks oli kogu traditsioonilisest päevast järel ainult see (äärmiselt tore) osa, kus emme ja Varno mu hommikul kohvi ja koogi ja kingitusega üles laulsid... Ja jõulutunnel. Järgmine kord  olen targem ja piirdungi sellega - pole vaja endale mingit stressivõimalust juurde tekitada, olengi kodus perega omaette ja naudin talvist ja tavalist kodust puhkusepäeva või sõidan maailma otsa ära, et sel päeval veel vähem sünnipäevaga pistmist oleks. Eelmine kord käisime Tallinnas vanadel tuttavatel külas, oli tunduvalt vahvam...

Sest ülejäänuga oli sel aastal tõeline ikaldus. Vanaema ei saanud haiglas esimesel korral vist arugi, et ma ka tal külas käisin. Üks kolmest musketärist tuli sünnipäevale küll, aga jäi ühel hetkel oma mehega mu diivani peale lihtsalt magama. Viimatinimetatu suisa norskas ja puha, kuid üles ärgata ega voodisse ümber kolida ei tahtnud kumbki, kuigi ma soovitasin neile mõlemat - lootuses, et ehk nad siiski märkavad, et olukord on veidi pentsik... Aga ei. Eks ma siis vaatasin oma sünnipäeva puhul  nende lastega (kes ei pidanud tegelt üldse tulema, et täiskasvanud, kes pole ka kaua näinud, lobiseda saaks) multikaid ning tundsin end hiilgava võõrustaja ja kalli kauakadunud sünnipäevalapsena. Teine kolmest musketärist oli üldse kevadest saadik maamuna pealt kadunud, ehkki andis endast pärast pühi ikka elumärki. Ma olin just mõelnud, et helistan ja küsin ta ema käest, kas ta vähemalt eluski on. Kui ta suhtlemisest puudust ei tunne, okei siis, aga äkki on inimesega midagi juhtunud või nii... Kolmas musketär kadus seltskonnast juba aastaid tagasi. Noja nii oligi. Uisutamisest ei saanud jaaniilmaga isegi mitte unistada. Ja isegi Frantsuaa oli omaenda skandaalse ja seebikaliku jõuluõhtu üle nii õnnetu, et unustas mu selle kõrvale puhta ära. Juppiiii... Inimestega suhtlemise isu kadus tükiks ajaks ära, pole ju mõtet, kui ma niikuinii nii märkamatu olen! Sellest moraal - katsun uuel aastal ise endaga parem sõber olla ja mitte kellestki teisest mitte midagi eeldada, on lihtsam.

Aastavahetus oli seevastu väga tore. Käisime emme, Varno ja tolle sõpradega Stockholmi kruiisil, veetsime päeva Skanseni vabaõhumuuseumis, saime vana-aasta õhtu puhul ise kokkamata ülihästi süüa, vahuveini jagus kõvasti, presidendi kõnet näidati ka ja üldse... Mida enamat tahtagi? Me kujutasime muidu ette, et meid ootab à la carte õhtusöök, aga siis selgus, et terve too laeva keskel olev resto on ka rootsi laua teinud ja nii me siis muudkui õgardasime. Hirmus hea krevetisalat oli seal ja juustusalat ja räimerullid ja viite sorti lõhet ja üldse oli nii palju nämmasid asju. Isegi veinid ja muud joogid olid vabalt saadaval. Ilutulestikku küll ei olnud, isegi Ahvenamaa oma ei näinud, aga bänd mängis mõnusaid rütmikaid lugusid, show oli ka mõlemal õhtul erinev ja tõesti oli tore. Mulle väga meeldis.

Esimesel jaanuaril koju jõudes avastasin, et mul on nii palju uusi asju, et need ei mahu mu suurde kohvrisse äragi... Olin sunnitud Varnolt tema kohvrit ka laenama ja veetsin õige tükk aega kinke ja toidukraami pakendades. Kõik uus saigi kaasa, ainult siit kaasa võetud piduriided ja -kingad olin sunnitud järgmise korrani maha jätma, sest muidu oleks kohvrid lõhki läinud. Mul oli isegi neli aastat tagasi Luxi kolima hakates vähem asju kaasas :). Ausõna! Aga jah... Õnneks lendasin ma seekord Estonian Airi pankroti järel viimases hädas soetatud äriklassi piletitega ja seetõttu oli mu pagasi piirmäär tavapärasest tunduvalt kõrgem. Sain ikka kogu oma killavooriga lennuki peale ning kaks korda sooja omletti kah... Teise jaanuari hommikul olingi juba Luxis tagasi ja katsun nüüd siin uue rütmiga harjuda. Pühapäeval käisime Frantsuaa, Eliane'i ja gängiga teatris Mamma Miat vaatamas, mis mulle väga meeldis... Noja nädal aega olen nüüd tööl muudkui kella vaadanud ja imestanud, et miks see üldse edasi ei liigu. Ma olen ju nii kaua aega muudkui ringi lennanud ning viimased kaks kuud on iga tund midagi huvitavat juhtunud, nii et kodusesse rutiini tagasijõudnuna on mul seekord kohe eriti raske taibata, et nüüd tuleb jälle iga päev poole üheksast kolmveerand kuueni ilma põrutavate sündmusteta täitsa ühes kohas olla ja veel asjatada ka! Naljakas... Aga küll ma jälle kohanen. Selle nädalavahetusega katsun kodus kohvrid enam-vähem jalust ära saada, Kuuba piltidega tegeleda, triikida, kapsaruutusid küpsetada ja pühapäeval Eliane'iga sööma minna. Järgmiseks nädalavahetuseks ostsin soodusmüügist rongipiletid Pariisi. Et mitte korraga liiga paikseks jääda, noh... Ja nii ongi. Katsun jälle tavalise elu juurde tagasi pöörduda ja mõnikord jälle blogisse ka ära eksida.

Praeguseks igatahes aitab, aga loodetavasti siis peatseni ja head uut aastat kõigile.
Maris

Teistmoodi maailm ehk sellest, kuidas ma Kuuba viisat pikendamas käisin

Sellest ma ei olegi veel rääkinud, kuidas ma viisat käisin pikendamas. See oli vist eelmisel... kolmapäeval äkki. Aga see oli üks eriline kogemus, sest migratsiooniametis täheldasin ma nimelt jälle, et kuubalased on tegelikult hästi abivalmid ja ülimalt toredad. Kogusin ükspäev oma paberiportsu kokku, käisin maksin pangas raha ära ja läksin siis migratsiooniametisse. Mingil põhjusel arvasin ma naiivselt, et näitan seal paberid ette ja kuna mul on ju kõik olemas ja see pidavat kõikide väidete kohaselt käima hästi lihtsalt, no et siis läheb mul sellega nii umbes pool tundi. Haa-haa. Takkajärgi ei saa ma isegi aru, kuidas ma sain nii sinisilmne olla...

Jõuan siis kohale. Maja on paksult rahvast täis. Ühtegi järjekorramasinat ei paista. Seisan üsna nõutult nii umbes kolmekümne kuubalase vahel, kuni üks vormis mees mu maja taha käsutab. Ülla-ülla... Maja taga on suur hoov, veel paksemalt rahvast täis. Mitte ühteainsamatki välismaalast ei paista. Ja ikka ei ole ühtegi järjekorramasinat, aga vaatluste põhjal jõuan järeldusele, et tegemist on kahe eraldi järjekorraga... Nii umbes 50 inimest ootab mingi aknakese taga ja veel umbes 25 suure sinise ukse taga... Asun aknajärjekorda. Pärast mõningast ootamist lubatakse mul oma küsimus aknast sisse poetada ja sealt öeldakse mulle täpselt järgmist: "La ultima para los extranjeros!" Okeeeeeiii... Ma ei jaga kohe matsu ära, vahin nõutult ringi, aga siis tuleb õnneks üks triibulise kleidiga naine, kes pasundab nii kõvasti, kui torust tuleb: "La ultimaaaaaaaa para los extranjeros, por favor!" Noja siis üks onu tõstis näppu, kõik vaatasid üksteisele otsa, noogutasid ja tädi istus maha. Hakkas vaikselt koitma... Läksin triibulise kleidiga tädi juurde, ütlesin, et mina olen nüüd tema järel ja istusin ka ootama. Ta hindas olukorda kohe algusest peale väga õigesti ja pani esimese kahe sekundiga kõrva taha, et ega ma millestki aru ei saa... Järgmisele tulijale näitas juba tema mind näpuga ja ütles, et see kahvanägu on viimane...

Möödus 20 minutit. Järjekord muudkui kasvas, aga minu eest ei saanud mitte ükski uksest sisse. Ootasin veel... Midagi ei juhtunud, kohe mitte üksainumaski inimene ei edenenud. Lõpuks jõudis kätte minu tantsutunni aeg. Tantsukool on õnneks kohe migratsiooniameti kõrval... Noja ma siis lihtsalt tõusin ühel hetkel püsti ja ütlesin triibulise kleidiga tädile, et ma enam ei saa oodata, mina lähen nüüd minema. Mõtlesin, et proovin pärast uuesti, äkki siis on järts lühem. Noja büroo pidi olema sel päeval lahti seitsmeni õhtul.

Kaks tundi hiljem astusin jälle migratsiooniameti hoovi peale. Ja üllatus-üllatus: kõik inimesed olid endiselt seal, kaasa arvatud triibulise kleidiga naine ja minu taga olnud tüdruk. Kes mõlemad tundsid mu kohe ära, nentisid vaid, et ahaa, sa tulid tagasi, ning võtsid mu uuesti järjekorras enda vahele. Ilma igasuguste ametlike järjekorranumbrite ja ilma mossitamata, eks! Mitte kumbki ei näidanud kuidagi välja, et see oleks neid kuidagi seganud... Ja kui lõpuks järg minuni jõudis ja mingi täiesti suvaline onkel tahtis minust ette trügida, tegi triibulise kleidiga tädi talle uut ja vana... Et mis sa, juhmard, õige mõtled, see tüdruk oli algusest saadik minu järel, nüüd on tema kord, sina kobi õue ja oota edasi... Nii äge oli :). Tema ja minu järel olnud tüdruk - nad päriselt päästsid mu veel umbes kahetunnisest ootamisest... Ega ma tegelt olin valmis minema järjekorra lõppu, ma lihtsalt ei jõudnud veel küsida, kes viimane on - triibulise kleidiga tädi jõudis enne hõigata, et oo, sa oled tagasi... Ja edasi ei pidanud ma järjekorda tagasipääsemiseks ka ise midagi tegema, triibulise kleidiga tädi ise haaras ohjad ja teatas varem minu järel olnud tüdrukule, et nüüd on tema ka enne sind... Ja nii oligi! Too noogutas ja ülejäänutel ei olnud midagi öelda, järjekorra lõpus olijad küll põrnitsesid mind kerge antipaatiaga, aga keegi ei kobisenud...

Õnneks hakkas järts üsna pea pärast mu tagasijõudmist liikuma ka... Millalgi sain siis uksest sisse ühe tädi juurde, kes tekitas väikese pseudoprobleemi asjaolust, et mu kindlustus on tähtajatu ja tema kohe kuidagi ei tahtnud sellega nõus olla. Raius mulle kui rauda, et temal on vaja kirjutada, mis kuupäevani mu kindlustus kehtib, ta ei saa ju märkida, et kogu aeg. Hea küll, tore on, et ma enne äratulekut intranetist igasuguseid sertifikaate kohe kamaluga välja printisin. Olin lihtsalt huupi ja igaks juhuks printinud ka ühe mingi muu papri, mis ütles, et mul on töökoht ja see on alles ka pärast reisi lõppu. Tädi ilmselgelt ei saanud paberil olevast jutust midagi aru, aga nii kui kuupäeva nägi, oli igavesti rahul. Edasi oli tal aga vaja kindlustuse numbrit - ja kuna see paber, mille ma talle lõpuks ette andsin, ei olnud ju tegelikult kindlustus, siis sellist asja seal ka loomulikult ei olnud (ega tegelt poleks olnud ka kindlustustõendil, aga no see selleks). Ainus potentsiaalne number tollel teisel sertifikaadil oli allakirjutanud isiku kabinetinumber :D :D :D. Tüdruk kirjutas siis selle oma annaalidesse kindlustusnumbri kohale, andis kõik paberid mulle tagasi, saatis mu aknajärjekorda ja mingil hetkel sain ma oma passi värske viisaga sealt aknast tagasi... Juppiiiii... Läks tõesti valutult, aga aega võttis see ikka kogu pärastlõuna.

Kõige rohkem avaldas mulle aga ikkagi muljet kuubalaste suhtumine... Ma ise oleks küll nägusid teinud ja suurima tõenäosusega ka öelnud, et nii ei lähe, et ma olen tunde järjekorras ja siis tuleb keegi, kes ütleb, et tema tegelt käis ja pani end varem järjekorda ja on nüüd seega minust eespool... Eriti kui ametlikke järjekorranumbreid ei ole ja inimesed istuvad lihtsalt tundeelavas järjekorras...

Ei, peab ikka ise ka kenam olema!

M. 

Minu Kuuba perekond (ja muu mula)

OK. Teeme täna sellise teemapostituse. Räägime mu perekonnast. Ma olen lõputu kädistamise peale lõpuks tuvastanud, et see koosneb suuremalt jaolt neljast liikmest, viies sõitis eelmisel nädalal USAsse ära ja kuuenda nägu ei ole ma veel isikuga kokku viinud. Ehk siis peamiselt on mul tegemist pereema Marelysega, kellel on 14-aastased kaksikud pojad Rony ja Reny, pluss veel 21-aastane poeg Rubencito ja põdur isa, kes istub päev otsa rõdul kiiktoolis ja peab naabruskonnal silma peal. Pereemal on üks vend USAs ja teine vend siin Havannas, too viimane pidavat olema nende hulgas, kelle nägu siin majas üsna tihti näha on, aga ma veel pole aru saanud, milline ta võiks olla. Sest üksiti liikleb meil siin majas veel 2 Eritreast pärit pagulast, kes elavad köögi kõrval tagumises toas, aga ka ports Marelyse sõbrannasid ja naabreid ja umbes 4-5 ehitusmeest, kes on suht varavalgest hilisõhtuni siin kõrvaltoas ametis. Aga kuna too vend pidada olema insener-arhitekt ja ka ehitusmees, siis ilmselt sulandub ta minu teadvuses selle viimase kamba sekka... Eks paistab, võib-olla meid esitletakse ükskord. Ta pidavat vahel taksot ka sõitma ja tahtvat mind lennujaama viia. Väiksemaid otsi linnas ta ei vinni teha, ei tasu ära, aga lennujaama sõiduga teenib ta kena 20-22 CUCi - riigitöötaja kuupalga.

Marelyse mees Ruben elab kuskil Hispaanias ja kogu minu pere kuulub nende hulka, kes said paar aastat tagasi Hispaania passid (millalgi viimase aastakümne jooksul kehtestas Hispaania sellise korra, et kõik kuubalased, kes suudavad tõestada, et nende vanavanemad olid hispaanlased, saavad automaatselt Hispaania kodakondsuse). Tänu sellele on reisimine ja välismaale kolimine minu pere jaoks mõnevõrra hõlpsam kui tavaliste (ja eelkõige mustanahaliste) kuubalaste jaoks, nii et kogu see kamp peale vanaisa elaski aastatel 2009-2015 Hispaanias ning Marelyse vend ja vanem poeg elavad nüüd Ameerikas, kuhu neil on ka Hispaania passiga tunduvalt lihtsam saada kui ülejäänud kuubalastel. Marelys kaksikutega olevat elanud mitmel Kanaari saartest ja nad tulid tagasi alles nüüd selle aasta alguses, sest Marelyse isal oli vaja mingi raskemat sorti operatsiooni ja ta oli tütrele lihtsalt öelnud, et ma ei lähe seni operatsioonile, kuni sa tagasi ei tule. Noja kuna lennupiletid on liiga kallid, et pidevalt edasi-tagasi sõita, ning Hispaanias ei teeninud Marelys lapsehoidja ja koristajana ka just palju, otsustasid nad lõpuks perega tagasi tulla ja siia paigale jääda. Kodus tehakse neil nüüd suuremat sorti remonditöid ja pereema on end jäägitult kodumajutuse ärile pühendanud. Neil on vist alatasa mingeid keeltekooli õpilasi majas ja nüüd kauples ta ka, et ma teda kõikidele Kuubasse tulla tahtvatele sõpradele soojalt ja südamest soovitaks. Ja teate - soovitan vist ka, sest tegelikult on siin ikka ka tunduvalt halvemaid elamisi. Akendeta, pimedaid urkaid, kus on koos kõik maailma putukad ja usufanaatikutest majaperemehed. Emilia elas sellises majas, kus talle ei antud ka koduvõtmeid, aga kedagi ei olnud kunagi kodus, kui tema läks. Ehk siis iga kord tuli koju minnes vähemalt 20 minutit ukse taga seista ja nõutu näoga ringi vahtida. Pluss sai tema pereema kreepsu, kui kuulis, et Emilia tantsib! Tantsib! Saatanlike sugemete ja liigutustega tantse?!?! Tjah... nad olevat selle tõsiasja selgudes peaaegu majast välja tõstetud, aga siis otsustas keegi ratsionaalsem pereliige, et neil on siiski raha vaja...

Aga pöördugem tagasi minu pere juurde. Ühest küljest on mul seega Kuuba mõistes tegemist eliidi hulka kuuluva perekonnaga - nad on välismaal elanud ja välismaal raha teeninud, ilma näinud ja kogenud, neil on vaba voli Kuubast iga kell välja sõita (Kuuba passiga inimestele anti näiline riigist lahkumise võimalus tervelt paar aastat tagasi, aga siis muudeti passi ja viisa saamise protseduurid nii kalliks ja keeruliseks ja näiteks Mehhiko ja Kanada keelduvad USA survel kuubalastele üldse viisasid andmast, nii et päris kuubalaste jaoks on see ikkagi üsna võimatu). Lisaks on neil väljamaal sugulased, kes neid rahaliselt aitavad, nii et Kuubas on nad puhta rikkurid. Aga teisest küljest käivad ka nemad oma talongiraamatuga riigipoes riisi ja kuivatatud ubade järel, pesevad end päevast päeva külma duši all ja elavad ilma igasuguste asjadeta, millega nad Hispaanias ära harjusid (näiteks muu hulgas interneti, šokolaadi, deodorandi ja sarjade-raamatuteta). Need kaksikud ikka uurivad mu käest, et ega mul sarju või filme või mänge arvutis kaasas pole, mida kopeerida... Aga näe, ei ole. Neil on rohkem :).

Kogu see perekond koosneb, muide, tohututest lobamokkadest. Igaüks, kes sind parajasti nägema juhtub, tuleb kohe jutustama. Ja kogu aeg keegi näeb, sest siinmajas on toad kõik järjest üksteise kõrval ja neid ühendab üks pikk rõdu... Noja kes iganes läheb näiteks peretoast kööki või vetsu või tuleb sealtpoolt tagasi, peab mööda rõdu minu toa uksest ja aknast mööda käima ja otse loomulikult vaadatakse sealt siis "juhuslikult" sisse ja siis läheb seletamiseks. Nüüd ma olen vaikselt esiteks asjaga pisut harjunud ja teiseks julgen uksed-aknad mõnikord enda järelt kinni ka panna, kui keegi ei ole veel näinud, et ma kodus olen. Siis ei tea möödakäijad kohe sisse karata ja kädistama hakata. Ja, tuleb tõdeda, niimoodi piiratud kujul on nende latatarandus täitsa talutav ja isegi hea! Milline keelepraktika ja elukool! Küll seletatakse remondist, küll perekonnalugudest, küll Hispaania kogemustest, küll Kuuba eluga kaasnevatest komplikatsioonidest. Marelys räägib päris huvitavaid lugusid ja ma saan niimoodi Kuuba kohta päris palju teada ka. Näiteks küsis too Marelys (Mari-Liis :D) mu käest ükspäev, et kas ma tahan Emiliale meili saata, et kohtumist kokku leppida... Mina ütlesin, et jajaa, ma saadangi, lähen pärast ühest hotellist läbi, seal saab internetti. Tema siis seletab, et aga ei, ma võin kohe kodust tema aadressi pealt ka saata, kui vaja. Mina ei saanud aru, et mismoodi... Noja siis ta seletas, et nad saavad siin Kuubal mobiililepingut sõlmides mobiilifirma käest ka meiliaadressi ja see postkast toimib täitsa igal pool ilma internetita, nii et meile saada ja neile vastata saavad nad küll jooksvalt ja kodus-metsas-rannas, aga internetis surfamiseks on neil kuskile hotelli või ETECSA putkasse vaja ronida. Jälle uudis! Omamoodi 3G, aga ilma internetita.

Tore on see, et ma saan hispaania keeles täitsa hakkama. Küll ilma subjunktiivi kasutamata ja täiesti suvalisi minevikke täitsa ilma igasuguste asjalike kaalutlusteta ja jumala juhatamist järgi vaheldumisi kokku miksides, aga siiski. Kõik jutud saan aetud ja kõik saavad aru ka - kodus, koolis, kohvikus, postkontoris ja tänaval... Ma mäletan, kuidas ma omal ajal Pariisis Erasmusena koolis nii mitu korda täheldasin, et prantslased ei saa sinust ikka üldse kohe aru - isegi siis, kui lause on grammatiliselt täiesti korrektne, aga hääldus pole ehtprantslaslik... Siin hispaania keelega ei ole sellist probleemi absoluutselt, neil siin on kas tunduvalt rohkem fantaasiat ja mõistatahtmist või on minu hispaania keel tunduvalt parem kui prantsuse keel toona :). Seda viimast ma hästi ei usu. Aga igatahes olen ma täitsa võimeline selles keeles asjatama, nõu küsima ja õpetaja loengut kuulama, Marelysega elu üle filosofeerima ja üldse... Kusjuures kohe algusest peale. Ainult sellest ei saa ma hästi aru, kuidas ma siis küll Luxis keeletunnis rääkimisega nii jännis olin, ah? Seal tuli iga lause punnitamisega, aga siin lobisen nagu linnuke...

Veel on tore see, et kui siin kellelegi mis tahes suvalisele sinuga tegelevale isendile kaks sõna hispaania keeles öelda, siis nad lähevad inglise keelelt sujuvalt kohe hispaania keelele üle ja on sinuga nii üdini rahul. Nad siis kannatlikult kuulavad ja aitavad sõnu leida ja parandavad, aga kui sa kuskil ikka täiega toppama jääd, siis aitavad inglise keeles edasi. No näiteks Varadero hotelli postkontoris oli üks selline tädi, kes sattus sellest nii vaimustusse, et ma hispaania keelt õpin, et ta siis iga jummala kord, kui ta mind hotelli peal nägi, tegi juttu ja seletas tundmatuid sõnu ja kordas kannatlikult ja aeglaselt, kui ma millestki kohe aru ei saanud ja nii... Või siis paar taksojuhti samamoodi ja üks rahavahetuse tüdruk, kõik tahavad kohe lihtsalt aidata sul hispaania keelt parandada. Prantsusmaal on vastupidi - kohe, kui ära tabatakse, et sa pole prantslane, tahavad nemad hakata oma puist inglise keelt ajama ja hoolimata sellest, et prantsuse keelt jälgida oleks mõnikord tunduvalt lihtsam kui nende kohutavat inglise keele aktsenti mõistada, ei saa neid enam mingi hinna eest prantsuse keelt rääkima. Selles mõttes on siin väga vinge. Kuubalased meeldivad mulle väga!

Kuuba elu ilmestab ka veel üks hull telefonitamine... Lauatelefonitamine! Meil siin on igas toas telefon, esimesel ööl pidin kolm korda selle pärast rabanduse saama. Jõudsin just magama jääda, kui jälle käis läbilõikav plärrrrrrrrr. Järgmisel hommikul kurtsin pereemale ja ta siis tuli tõmbas minu toa telefoni stepslist välja, nüüd on tiba parem. Teistes tubades plärisevat telefoni kuulen ma mõnikord öösel ikka veel, aga see ei ole nii šokeerivalt vali. Muidu neil heliseb telefon ikka kohe iga viie minuti takka ja puhta hilisööni välja. Küll on naaber, küll on mees, küll on vend, küll on ühe poja sõbrad, küll on teise poja sõbrad. Kuidas käsi käib? Kas Rony tohib alla jalkat mängima tulla? Mis te õhtusöögiks teete? Vinnid, tule meile kohvile? Kas sul soola on? Kui Marelys parajasti ei kokka, siis ta istubki telefoni otsas...

Kokkamisega on neil sellised naljakad lood, et ta kokkab põhimõtteliselt kogu aeg, sest nendel siin Kuubas ei ole üleüldiselt kombeks koos süüa. Neil siin sööb igaüks ise ajal ja Marelys elabki suurema osa ajast köögis, et siis kõigile tahtjatele eri hetkel süüa teha. Teda ennast ei ole ma veel kunagi söömas näinud, aga näiteks ta pojad küll marsivad lambist ükshaaval kööki - üks parajasti lõpetab söömist, tuleb järgmine, et ta tahab ka. Siis tehakse talle ka ports valmis, tema lõpetab söömise, läheb kakskümmend minutit mööda, tuleb kolmas, kes teatab ka: "Mama, comida!". Pere pidavat koos sööma täpselt kaks korda aastas - 24. detsembril ja 31. detsembril. Minu käest küsib ta iga päev, et mis kell ma tol õhtul süüa tahan, mulle tehakse siis veel ka eraldi. Ja see papa, temast ma ei tea... Temale viiakse hommikuti tassitäis kamalaadset asja ja ongi kõik :). Rohkem pole näinud-kuulnud :). Jube tüütu mu meelest. Tähendab, kui pereemal endal ei ole selle vastu midagi, no mis siis ikka... Aga mul on küll iga kord nii pentsik, et mina söön üksinda ja siis kõik vaatavad. Ja siis kui kellelgi ikka sülg väga suhu jookseb, siis ütleb minu lõpetades, et ema, tee nüüd mulle ka süüa. Ebaviisakas ka niimoodi emal kogu aeg kukil istuda ju... Aga siin pidavatki nii olema, igal pool. 

OK. Pilte ikka ja jälle ei jõua panna. Nett on siin nii vilets ja hüplev, et ma ei jõua neid kuidagi üles laetud. Aga ükskord ikka...

M.

Pikk jutt kolmest kuubalannast

Tropicana oli hämmastavalt uhke, see ületas kõik mu ootused! Ma olen kohe jahmunud, sest eelnevalt olin ma täitsa veendunud, et see on järjekordne turistilõks, kus raha võetakse Euroopa hinnaklassi järgi (sõltuvalt istekohast maksab etendus 75-95 euri, mis on Kuubas 3 kuu palk), aga asi ise on tegelikult selline kulunud ja räämas nagu kõik Kuubas. Aga võta näpust... Etendus oli raha igati väärt! Tantsijaid oli arvutult, kostüümid olid puhtad ja uued (kui tantsijad laudade vahele tulid, oli näha), laulunumbrid olid tunduvalt paremad kui mis tahes Pariisi kabareedes, tantsijad ei hoidnud jõudu kokku, akrobaadid võtsid oma osavusega suu lahti, muusika ei tulnud lindilt, vaid neil oli päris elav orkester õuenurgas, ning koht oli ka vägev. Etendus toimus nimelt vabas õhus tohutute puude vahel, valgustus oli hästi tehtud, akustika hea ja üldjoontes oli kõik ikka väga tasemel! Andis nii mõnelegi Pariisi kabareele silmad ette! Ausalt. Kui aega üle jääb, lähen viimasel õhtul uuesti :).

Kõige ehedam mulje jäi mulle selle kabaree puhul aga üllataval kombel seigast, mis juhtus Tropicana kempsus enne etendust! Siin on nimelt vetsudel alati valvur, kes sulle alustuseks paberi ulatab ja siis selle eest raha tahab. Sellepärast ei ole vetsudes endis kuskil ka paberit ja kui tädidele raha mitte anda, aga sellegipoolest tema kausist paberit võtta, siis saab tavaliselt kenasti sõimata, sest üldjoontes on need kempsutädid sellised kurjapoolsed. No pole ka suurem asi amet, eks, saan aru... Novat, Tropicana vetsus oli ka vetsutädi, mis siis, et asutuse sissepääsupilet maksab juba niikuinii ligi sada euri ja võiks ju siis loota, et see hõlmab vähemalt tasuta vetsukülastust. Aga ei... Tol tädil oli vanust ilmselt nii umbes 55-60 aastat, ta oli natuke ümmargune, aga väga noorusliku miniseeliku ja võrksukkadega. (Siin Kuubal on võrksukad väga in, eriti koos vormiriiete ja miniseelikutega. Lennuväljal näiteks hakkasin ma juba kahtlustama, et Kuuba toll on pidanud kinni mingi hiigelsuure võrksukasaadetise ja parema mõtte puudumisel need sukad töötajatele välja jaganud, sest iga viimane kui naissoost tollitöötaja kandis vormiseeliku all võrksukki, mis mõnikord sädelesid ja mõnikord olid liblikatega, teinekord lilledega või mõni muu kord lihtsalt värvilised. Hiljem aga selgus, et võrksukki armastavad ka kõik muud vormirõivaid kandvad kuubalannad... Mina ei julgeks sellistega ka ööklubisse minna, põlgan liiga litsakaks ja maitselagedaks, aga nemad käivad säravate ja mustriliste võrksukkadega päevad läbi - tänaval, tööl ja poes... Nüüd hakkab silm juba harjuma :). Ei olegi väga kaua läinud :).) Igatahes, see üsna ümmargune võrksukkades mustanahaline tualetidaam muudkui piidles ja piidles mind ja nihkus lõpuks - kui ma parajasti käsi pesin - mulle tasa külje alla. Vaatas ja kügeles, ulatas siis erakordse lahkuse märgina teise paberi käte kuivatamiseks ning küsis hästi tagasihoidlikult, et kust ma küll pärit olen, ega ometi Euroopast? Ma kinnitasin, et Euroopast jah, Eestist. Mitte ükski kuubalane pole, muide, veel mu käest küsinud, et kus Eesti on. Kõik teavad. Tema ka teadis ja küsis hoopis muud - et eurooplased on talle mitmel puhul euromünte jätnud, aga tal pole nende müntidega midagi peale hakata, et ega ma ometi poleks nõus neid ära vahetama?

Tädi oli kena ja viisakas noja loomulikult, mis tal ikka nende müntidega teha... Ütlesingi, et andku minna ja toogu mündid lagedale. Ja kus siis läks lahti! Tädi kilkas: "Ooo, madre mia, kas ma saan tõesti kõik need mündid ära vahetada, kas tõesti lõpuks??? Siis põrutas ta suure sprindijooksuga tagaruumi ja tuli tagasi, kilekotinutsakas näpus. Sealt valati terve kamalutäis münte kohe sinnasamasse kraanikausside vahele märjale tualettlauale ja kästi mul need üle lugeda. Ma suunasin ta sealt hellalt siiski kempsu eesruumi, istusin seal diivanile maha ja hakkasin raha lugema. Tädi sellel ajal tantsis... Muudkui vaatas mind ja lihtsalt tantsis - kargas ja keksis, endal silmad säramas. Ta oli nii tore, täpselt nagu mingi üleannetu kooliplika. See oli umbes samas suurusjärgus ülevoolav rõõm kui kutsikal, kelle peremees üle mitme tunni koju tuleb. Selline spontaanne ja kontrollimatu keksimine, mis tekitab kange tahtmise keksijale pai teha ja teda natuke kõrva tagant sügada :). Nonii, sain kokku 7.30... Natuke raske paberrahaks vahetada, eks? Kolmandik jääks ikka müntidesse, aga 2.30 on siin kohaliku jaoks ka väga suur raha... Kahju ju lasta tal seda lihtsalt kasututes müntides hoida. Ma siis pakkusin, et kui ta tahab, siis ma võin talle juba kohalikku raha anda, on lihtsam ja siis ma saan kõik mündid viimseni ära vahetada... Tädi oli muidugi nõus, püsis vaevu paigal, kuni ma talle raha otsisin, ja seejärel võttis selle tänuhüppamisega vastu. Ja kui ma olin jõudnud mündikamalutäie endale taskusse pista, avastasin ma end järsku ootamatust karuembusest, mille tagatipuks lajatati mu põsele suur ja matsuv musi. Fenomenaalne! Tädi tänas vaheldumisi mind ja taevast, saatis mu jätkuva tänuhüplemisega kempsust ära ja minul oli terve õhtu naeratus kõrvuni :). Nii avalat ülevoolavat rõõmu pole ma ammu näinud... Ja veel sellisest pisiasjast! Nii äge! Meie Euroopas ei oska ikka rõõmustada!

Seevastu üks teine päev otsisin ma Havanna vanalinnast üles selle tädi, kelle pilt on raamatu "See ei ole minu Kuuba" kaane peal. Mul oli selle raamatuga suur dilemma - muidu anname me raamatud, mida enam ei taha, raamatukokku, aga see on nii halb raamat ja jätab nii vastiku ja räpase maitse suhu, et seda ma kohe ei tahtnud raamatukokku ka anda. Pärast mõni veel loeb! Samas ei tõuse minu käsi raamatut ära ka viskama, aga endale ei tahtnud ma sellist rämpsu kindlasti hoida... Jõudsingi siis järeldusele, et võtan selle siia kaasa, otsin tädi vanalinnast üles ja kingin talle. Tõenäosus, et keegi talle selle kunagi ära tõlgib, on pea olematu, aga enda pilt välismaise raamatu kaane peal võiks tädile ju rõõmu teha, eks... Kujundus ongi selle raamatu kõige parem külg, see on väga atraktiivne... No aga käisingi siis üleeile linna peal, raamat näpus... Vanalinnas on selliseid koloniaalajastu riietes ja lilledega tädisid no ütleme sadakond, kõik on end tänavate veerele istuma seadnud - kes punase, kes sinise majaseina äärde... Mina otsisin üles kollase seinaga majad ja hakkasin nende veerel istuvaid tädisid otsast võrdlema - võtsin ikka kaanepildi ette ja käisin kõik järjest läbi. Ei, sina ei ole, sina ka ei ole, sina ka ei ole, aa, hola, tere, näed, sa oled mul siin raamatu kaane peal! Tädi hüüatas samuti "madre mia", krahmas raamatu kätte ja jäi esimese hooga seda ikka vaatama ka. Ma siis ütlesin, et tere, ma olen Eestist, näed, sa oled siin pildi peal, ma kingin selle sulle. Tädi ütles ahah. Mõtles siis natuke ja ütles: "Aga kingi söögiraha kah!" Tere hommikust, ma ütlen! Ütleks siis aitäh või midagi, ega mul olnud kohustust teda üles otsida ja tema ei olnud minu käest mingit kinki üleüldsegi ära teeninud... Aga ei, tema küsib veel raha kah. Et kui juba tullakse kingitusi tooma, siis võtaks võimalikult palju, palun... Oeh, temas ma igatahes pettusin. Ütlesin, et söögiraha ei ole. Ja läksin siis ise, istusin potsti restorani lõunatama... See ilmselt ei teinud mu karmale suurt head, aga... no... tere hommikust, ma ütlen!

See oli õnneks siiski haruldasem näide, selline turistide ja viletsuse poolt ära rikutud hing. Tegelikult on tavaline rahvas Kuubal üliabivalmis ja sõbralik. Näiteks kodutänava ääres tegin ükspäev juhtumisi juttu ühe täiesti suvalise võõraga... Tahtsin nimelt vanalinna minna, aga see on mu kodust nii 3-4-5km kaugusel. Sinna saab muidu jala ka, otse mööda ühte sirget tänavat, aga see on üsna räige teekond, kus tuleb katsuda mitte jääda kaelavarisevate rõdude alla ning muu hulgas tuleb astuda üle ka näiteks mingi suurema looma kõdunemahakanud sisikonnast või keset kõnniteed kõngenud rottidest. Ausalt, nii jälke tänavaid kui siin Havanna kesklinnas ei ole ma isegi Aafrikas näinud... Muidugi võib minna ka Maleconi mööda, mis on suur ja ilus ja ohutu rannabulvar, aga see teeb minu jaoks kenakese tiiru, pluss oli terve eelmise nädala jooksul nii suur tuul, et lained hüppasid seal 3-4m kõrguselt möödujatele kaela ja, no, õige märg oli.

Kõndimise alternatiiv on sõita kollase riigitaksoga, aga saab ka marsa moodi ühistaksoga ja hobusega ja rattataksoga ja kookostaksoga ja suvaliste autojuhtidega, kes end sind sõidutama pakuvad... Busse on ka igasuguseid, koledaid ja vähem koledaid, konditsioneeriga ja konditsioneerita, ainult turistidele ja peamiselt kuubalastele jne. Noja igal transpordiliigil on oma tariifid ja tsoonid ja trajektoorid ja kõik see on sigakeeruline. Mõni võtab peale ainult sinu, mõni võtab järjest peale viis inimest, mõni sõidab kindlat marsruuti, teisele saad ise öelda, kuhu tahad... Noja kõikidel taksojuhtidel on siin kuulu järgi kombeks turiste petta, sest need ei tee eri transpordiliikidel vahet ja nii ongi colectivo mehel lihtne öelda, et minu taks on ka 5 CUCi, kuigi tegelikult on tema hind 0,5 CUCi. Tol kõige esimesel korral ei saanud mina ka kõigile eelnevatele õpetustele vaatamata aru, kas kollane-must Lada on samasugune takso kui kollane Nissan või on need kaks eri hinnaga transpordiliiki. Olin asja ilmvõimatuna näiva keerukuse tõttu ka tol päeval peaaegu valmis ikkagi jala linna minema, aga siis nägin, et üks naisterahvas seisab mul kodu juures tee ääres ja lehvitab endale ka ilmselgelt taksot. Ja mingi uiu ajel astusin ma talle lihtsalt juurde ja küsisin (hispaania keeles!), et kuule, ütle palun, kuidas see taksotamine käib ja millega ma siit vanalinna saan. Tema kohe asus õpetama, et vanalinna jaoks seisa sinnapoole tänavat ja umbes sinna, siis lehvita nii ja nii. Seletas ja seletas ning viimane, mis ta enne seda ütles, kui ise autosse istus, oli küsimus: "Tead ikka, kui palju sõit maksab?" Noja siis jõudis ta mulle veel hõigata ja näpuga ära näidata, et sellisega ära jumala eest maksa rohkem kui kümme kohalikku või pool CUCi, selline takso maksab 5 CUCi jne jne jne. Temal oli jälle väga palju vastutustunnet :). Et mitte jätta valget võõrast tänavale inimsööjataksojuhtide kätte. See oli väga armas. Aga siin nad ongi sellised... Sellised abivalmid!

Pistan nüüd arvuti kotti ja lähen ära linna peale kolistama. Tegelt ma tahaks juba koju ka, mul on küll tiba vähem kõriauguni kui eelmine nädal, aga kopp on ees sellegipoolest. Natuke liiga paindlik tuleb siin kõigega olla. Mulle muidu ei ole sellised asjad reisil väga olulised, et kas veesurve on parajasti nõrk või tugev, kas kemps jookseb või konditsioneer undab, kas seekordne söök on rasvane või maitsetu, kas lamp on pime või ere, kas ilm on palav või niiske või tolmune või kas päike paistab hommikul silma või keegi elab kõrvaltoas liiga valju elu või kas kempsuukse taga tuleb järjekorras olla või kas mu telgi ees elab peopesa suurune ämblik või mida iganes... Ma enamasti vaatan sellistest pisiasjadest mööda, sest elu ja tegemised ja plaanid ja soovid on palju tähtsamad ja no mis see prussakas või ühekihiline vetsupaber ikka teeb, see ei ole elu ja surma küsimus. Olen saanud korraliku ühikakooli ning elan üle nii külma duši kui ka vedrumuhkliku voodi, võin vabalt magada telgis, jätta vajadusel paar päeva pesemist üldse vahele ja süüa tundmatukskeenud asju, sest järgmises kohas on jälle teistmoodi. Kuuba häda seisneb aga selles, et kui tavaliselt on ühes kohas korraga ainult paar-kolm väikest ebamugavust ja palju ägedat ja uudset, siis siin on kõik viimseni üks nii tohutu ebamugavus, et sellest möödavaatamiseks ja ägedale keskendumiseks on vaja teha kohati ikka väga suuri jõupingutusi. Inimesed on fantastilised, tõeliselt soojad ja lahtised, seevastu ülejäänu osas jääb vääääääääga palju vajaka :). Ja see on isegi minu jaoks kuradi väsitav, seda ma teile ütlen... Ma tundsin end isegi Etioopias tunduvalt paremini, elu oli küll askeetlik, aga tänu sellele ka tunduvalt lihtsam ja selgem, siin on igasugust keerutamist, venitamist ja näiliselt eksisteerivaid, aga tegelikult mittetoimivaid süsteeme ja vahelt- ja vahettegemisi nii palju, et iga pagana asi tundub maailma keerulisema ettevõtmisena ja seetõttu tundub siin igasugune plaanide tegemine järjest mõttetum. Niikuinii läheb kõik untsu.

Hotellibroneerimise fiaskodele ja transfeeride kaootilisusele lisaks võiks näiteks rääkida sellest, et üks õhtu pidin ma minema Miramari linnajakku kontserdile ja seal Emilia ja tema bandega kokku saama. Helistasime mulle takso, mis pidi tulema kell 21.15. Kell 21.45 ütlesin ma oma majaperenaisele, et helistagu uuesti ja tühistagu tellimus, ma enam ei taha. Kui juba minekuks taksot ei ole, kuidas ma sealt pärapõrgust veel keset päris ööd tagasi saan??? Vahettegemise näiteks aga selline lugu, et ükskord olin Inglaterra hotelli juures internetis ja minu juurde tuli üks mustanahaline tüdruk (aktsendi järgi ameeriklane), kes küsis, et kust ma oma internetikaardi sain. Ma ütlesin, et aga siitsamast hotelli vastuvõtust ostsin, küsigu sealtsamast letist. Tema siis seletab, et ta küsis küll, aga öeldi, et ei ole. Ma ei tahtnud seda hästi uskuda ja tüdruk siis palus, et aga kas ma läheks ja prooviks korra ise küsida, et vbla talle lihtsalt ei müüdud. Noja nii oligi! Kui mina - valgenahaline ja suure fotokaga tots - küsima läksin, siis minu jaoks oli neid küll, kaks tükki kohe müüdi, aga mustanahalisele tüdrukule (st potentsiaalselt kuubalannale) öeldi, et ei ole... Sellest ma ei hakka rääkimagi, et mu majaperenaine kurdab muudkui, et tal on olemas nii raha kui ka rõdule katuse paigaldamise materjalid, aga ta otsib juba kaks kuud inimesi, kes need asjad tal üles paneks ja selliseid lihtsalt ei leidu. Ühesõnaga siin ei ole probleemide lahendamisel isegi rahast kasu, asjad lihtsalt ei toimi, kui su nägu ei meeldi või viitsimist ei ole. Ma igatahes oskan oma Luxi elu ja mugavusi juba jälle palju rohkem hinnata. Kas või sellist luksust nagu vetsupaber, eriti kui see on mitmekihiline... Vot.

Hea küll. Aga ma keskendun nüüd ikkagi kõigest jõust positiivsele ja üritan mõelda nii, et mul on AINULT kaks nädalat veel, mitte nii, et mul on IKKA VEEL kaks nädalat veel.

Järgmise korrani.

M.

Vähem kõriauguni :)

Praegu on mul jälle vähem kõriauguni. Esiteks keeldusin ma järgmistesse tantsutundidesse minemisest. Seepeale hakkas kooli esindaja veidi pabistama ja seletas pikalt-laialt, et tegelikult oli see mõttetu katusetund ajutine lahendus, et neil olid tavapärases koolis mingid erakorralised asjaolud, mistõttu olid kõik selle nädala tunnid teiste õpetajatega ja improviseeritud asukohtades, aga et järgmine nädal võin ma juba minna nende tavapäraste õpetajate juurde tavapärasesse kooli, kus minuga tehakse kõik selle nädala tunnid järele ja seal peaks mulle rohkem meeldima. OK, vaatame siis. Lubasin, et lähen kohale ja proovin, ehkki tegelikult kaalun ma sellegipoolest tantsutundidest loobumist, sest keeleõpe ise on juba üsna intensiivne ja ma väga ei tahagi enam VEEL midagi sellele lisaks teha. Ma saan kell 12 keeletunnist lahti, aga siis mul ikka tõesti pea aurab otsas... Ja kui kogu kodustega suhtlemise ning punktist A punkti B saamise aeg ka asjale juurde arvata, siis jääb mul Havanna avastamiseks üsna vähe puhast aega järele.

Sel nädalal olen ma põhjalikumalt uurinud Vedado linnajagu, ülikooli ümbrust, Maleconi rannabulvarit ja vanalinna - nii omal käel kui ka keeleõpetajaga koos. Veel olen käinud vaatamas ajaloolist Nacionali hotelli, Rampat ja Pradot, Kesk-Havannat ja erinevaid lukshotelle, kus on rahu ja vaikus, konditsioneer, hea teenindus, kokteilid ja internet. Täna õhtul lähen veel Tropicana kabareesse, aga siis ongi selleks nädalaks kõik, sest ma bronnisin eile käigu pealt ka terve nädalavahetuse Varaderos ja homme hommikul 8.15 võetakse mind ühest kodu lähedal asuvast hotellist bussi peale ja viiakse ära mugavasse uhkesse rannahotelli, kus on merele lisaks loodetavasti soe pesuvesi, harjumuspärasem toiduvalik, prill-laud ja vabadus oma toa uksest välja vaadata ilma, et keegi tahaks kohe hispaania keeles Kuuba eluga kaasnevate raskuste üle kurta.

Ma tahan kindlasti käia veel Revolutsiooni väljakul asuva monumendi tipus ja Columbuse surnuaial ja Miramari linnajaos püha Rita kirikus ja salsaklubis 1830, võimaluse korral rahvusteatris balletietendusel, Hemingway majamuuseumis, Floridita baaris, oma esimeses salsakoolis, kahuripaugutseremooniat vaatamas, korra veel sukeldumas ja Santa Maria del Mari rannas, sigareid ostmas ja natuke šoppamas ja, noh, selleks kõigeks oleks täitsa hea, kui mul oleks pärastlõunad vabad. Nii et kui esmaspäeval selgub, et see "tavapärane" salsakool on ka mõttetu (nagu üks inglasest õpilane tegelikult juba ütles), siis ütlen ma need tantsutunnid lõplikult üles ja kasutan seda aega lihtsalt linna läbitallumiseks. Ma arvan, et nad maksavad mulle sellisel juhul isegi raha tagasi, sest siin on kõik hästi paindlik... Aga kui mitte, siis pole ka midagi katki, sest nende kolme nädala peale oli tantsutundide osa ainult mingi sada eurot... Kui raha ka tuulde lendaks, ei oleks seda üle mõistuse palju. Ma pigem loobun sellest kui käin tunnis, mis rahuldust ei paku. Mul on ju siiski puhkus, tahan teha seda, mis meeldib :).

Muidu ei saa ma aga kooli kohta ühtegi halba sõna öelda. Keeleõpetajad näiteks paistavad olema kõik väga tasemel, mina olen enda omaga ülirahul ja teiste õpilaste juttudest kuuldub sama. Kõik asjapulgad on hästi punktuaalsed ja abivalmid ja suhtlevad omavahel väga tihedalt. Kui mulle näiteks too tantsutund üldse ei meeldinud, siis pruukis mul ainult oma pereemale öelda ja kohe samal õhtul tahtis kooli esindaja minuga mu probleemist rääkida, ma ise ei olnud veel otsustanudki, et kellega ja millal ma nüüd rääkima peaksin. Ja näiteks kui ma nüüd ütlesin, et ma lähen reedel Varaderosse ja ei saa reedeses keeletunnis olla, siis ma olin täiesti arvestanud sellega, et see tund läheb lihtsalt kaotsi, aga nii õpetaja, pereema kui ka kooli esindaja ütlesid kohe ilma mõtlemata ja kauplemata, et sellisel juhul teed õpetajaga selle pool päeva järgmine nädal eratunnina tagasi ja midagi juurde maksma ei pea. Pereema on ka hästi tore tegelikult. Ületamatu lobamokk, aga tore. Ta on viis aastat Hispaanias elanud, aga tuli selle aasta alguses tagasi, sest ta ema suri ära ja haiglane isa jäi üksi. Aga ta tegelikult teab, kuidas eurooplased elavad, nii et sellepärast on meil ka vetsupaber kempsus ja remonditööd käimas, meil on isegi pesumasin ja ta pakkus mulle vabatahtlikult tasuta pesupesemise võimalust (kool ütles, et pesupesemise korraldamise eest tuleb muidu juurde maksta jne jne jne). Küll organiseerib mu pereema mulle taksot, küll kohtumisi kooli esindajaga, iga päev küsib ta eraldi, et mis kell ma sel päeval süüa tahaksin, ja jutu järgi on ta üldse väga asjalike põhimõtetega naisterahvas, nii et tegelikult meeldib ta mulle tõesti. Ta isa on ka hästi ladna ja pojad hästi kasvatatud... Lihtsalt mõnikord on mul kogu sellest teistmoodi elust pea nii paks, et siis tundub kogu see intensiivne suhtlemine suisa pealetungina ja siis tahaks lihtsalt olla natuke aega kuskil peidus täitsa omaette ja mõelda eesti keeles ja süüa ja magada siis, millal tahan, kuidas tahan ja palju tahan. Aga no homme juba lähen nädalavahetuseks Varaderosse ja jõuan alles pühapäeva õhtuks tagasi... Siis jaksan jälle.

Teised õpilased.. ma ei tea. Eraldi inimestena pole neil häda, aga kampas koos on nad küll sellised veits mõttetud mehed, keda huvitab peamiselt alkohol ja see, et see alkohol oleks ka võimalikult odav. Näiteks on neil vaja käia võimalikult odavates baarides, kus mohiito maksab alla euro, mis siis, et see mohiito on seal ka kohutavalt halb. Neil on lihtsalt vaja kilgata, et me jõime kamba peale ära 24 mohiitot ja maksme 15 eurot, samas kui selle mohiito maitse on kraaniveest tehtud jääkuubikute tõttu puhta kloorine ja piparmünti ka pole. Kaks korda olen ma nendega koos väljas käinud küll - tol orienteerumisõhtul ja veel korra, kui ma nendega kogemata tänaval kokku sain ja nad mind kaasa kutsusid. Aga rohkem ma tõtt-öelda ei taha. Kuidagi hirmus kauplemine käib ka, et mis nüüd edasi saab, pool tundi vaieldakse, et kuhu nüüd järgmiseks... Ja nende lemmikpaigad on sellised halogeenlampide ja lömmis metalltoolidega betoonurkad, kus on ebamugav ja must, kõik mehed kratsivad mune, ettekandjad loivavad kohale, kui muudmoodi ikka üldse ei saa, ja üldine õhustik on lihtsalt null. Pidage mind snoobiks, kui tahate, aga mina eelistan käia kohtades, kus mul on mõnus ja/või huvitav. Ei ole tingimata vaja mugavust ja kliinilist puhtust, aga eriline peab olema ja söök-jook võiks maitseda ka! Minu siinne lemmikkoht on rannabulvaril asuv imeroosa baar, kus toolipõhjad ähvardavad ära kukkuda, tuul on nii kõva, et viib pooltäis õllepurke laua pealt minema, kempsus tuld süüdates jookseb prussakakari seitsme ilmakaare poole laiali ja mohiito maksab tervelt 2,5 eurot. Aga see mohiito on suur ja maitsev, ettekandjad on mõnusa suhtumisega ja vaade on äge. Lisaks tegi mul südame soojaks, et kui üks järjekordne kupeldaja-ligitikkuja õnne katsus ja paari meetri kauguselt hõikas, et kas ma hispaania keelt räägin, käratas suur koljati mõõtu süsimust kelner talle vastu, et ei, see tüdruk jäta rahule :). Tüüp keeras kohe kannalt ringi ja kadus, ei mingit probleemi enam... Muidu ringleb siin neid ligitikkujaid hordide kaupa ja sealsamas baaris olen ma näinud mitut noort Kuuba tüdrukut välismaiste vanapapide lauda suundumas, maha istumas ja lõpetuseks nende vanapapide hargivahet masseerimas. Mulle tuleb ka maha istudes nii mõnigi ligi tikkuma ja tänaval hõikab vähemalt iga teine mees mulle midagi järele, aga siiani ei ole keegi päris kvartalite kaupa järele jooksnud, nii et minu jaoks on siinne elu lihtsam kui Egiptuses. Seal oli ikka päris karm, tüübid kleepisid kohe nii külge, et olid valmis või lennujaamani sabas jooksma, täitsa sellest olenemata, kas sa vastasid neile või ei või kas sa ütlesid neile, et tõmmaku uttu või ei. Aga mis siis, et siin saab neist lihtsamini lahti, ikkagi on tore, kui keegi teine võtab ka asjaks neid tüüpe sinust kohe by default eemal hoida. Sellepärast olen ma selle tintmusta hiiglase kohvikusse ikka päris mitu korda tagasi juhtunud :).

OK. Aga nüüd ma lähen koju tagasi ja pikutan veidi, sest see Tropicana etendus hakkab alles kell kümme õhtul ja kestab poole kaheni, nii et ma ei tahaks enne õhtu lõppu ära vajuda. Ma olen neil päevil üsna väsinud ja kukun üsna varakult voodisse, sest hispaania keeles elamine on ikka intensiivne. Samas eilne öö jäi kuidagi lühikeseks, tugeva põhjatuulega kallalekippuv nohu teeb veidi uimaseks ja ma olen kaks päeva ka hullunult mööda linna ringi trampinud, nii et väike puhkus kulub igaks juhuks ära. Pilte panen üles küll... Kui Allah Varadero hotellis internetti annab, siis enne nädala lõppu...

Seniks tšau-pakaa!

M.

Kõriauguni

Mul on ametlikult kõriauguni. Kõriauguni kogu Kuuba elust. Kõriauguni sellest, et mu toauks ei käi korralikult kinni ja vetsus pole prill-lauda ja pesta saab ainult külma veega. Ja kõriauguni sellest, et ma ei ole siiani aru saanud, KUI palju meid mu kodus elab, sest lisaks viiele tuvastatud pereliikmele on meil seal kogu aeg veel vähemalt viis inimest, keda ma pole kunagi varem näinud. Mul on kõriauguni riisist, olgu see siis valge, kollane, pruun, ubadega või banaanidega või millega muuga tahes. Mul on kõriauguni kõikiest külgekleepivatest tegelastest ja tuulisest ilmast ja üleülse kõigest.

Meie tantsutund oli täna täiesti kohutav, seda ei saanud kuidagi võrrelda selle tantsutunniga, mis meil kaks nädalat tagasi vanalinnas oli. See toimus poolasustamata maja katusel kuuma päikese käes, katusel või nö põrandas olid mõnes kohas augud, mõnes kohas turritasid betooni seest välja metallvardad ja paar torujuppi oli ka rõõmsalt jalgu seatud, nende vahel oleks olnud parem Iiri tantsu keksida. Tantsidaoskavast partnerist sai ainult unistada, kõik puhta algajad tammujad pandi omavahel kokku, õpetaja üritas olla korraga nii naine kui ka mees, nii et ta läks oma mõtlemise, parandamise ja taktilugemisega kogu aeg sassi ja üks igavene häda oli, sest ta üritas teha neli takti põhisammu ja siis ühe pöörde, aga iga kord, kui keegi (või tema) sassi läks, tuli otsast alustada ja lõpuks seisnes kogu tund selles, et me tammusime kaks tundi edasi-tagasi põhisammu teha ja jõudsime kokku teha umbes kaks pööret ka, sest keegi läks kogu aeg omadega sassi ja rohkem me lihtsalt pöörete korrani ei jõudnudki. Arvestades, et tolles eelmises tunnis pandi meid 50 minutiga tantsima, igat pidi keerutama ja partnerit järgima, oli see ikka täiesti katastroofiline. Homme ütlen need tantsutunnid üles, nõuan nende eest raha tagasi ja lähen otsin vanalinnast selle eelmise kooli üles. Käin parem paar korda nädalas seal, on rohkem kasu.

Perekond on mul muidu tore, ehkki ma pole päriselt veel tuvastanud, kes perekonda kuuluvad ja kes on lihtsalt sõbrad-naabrid-allüürnikud. Aga nad tahavad kõik hirmsasti rääkida, nii et kodus ei ole põhimõtteliselt võimalik olla. Kogu aeg karjub keegi "chica" ja tahab jutustada. Ilmast ja koolist ja nende elust. See on tegelikult tore, aga praegu on mul sellest ka kõriauguni. Nemad pluss X arv minu jaoks uusi nägusid on kogu aeg minu kõrvaltoas, pead-jalad koos, ja on valmis jutustama hakkama kohe, kui keegi rõdult näeb, et sa majale lähened. Nende toa kõrval on minu tuba, mis on kordades kõrgem kui tal pikkust-laiust on. Edasi tuleb eespool kirjeldatud kemps ja köök ning sellest järgmises toas elavad Eritrea pagulased. Tubade vahet ei saa käia uksest, vaid tuleb käia mööda hirmus vana ja kaldus ja kitsast rõdu, mis kukub loodetavasti kokku alles järgmine aasta, mitte kohe. Mu toal on aken ka muidu, seda luksust ei ole kõigile meie kooli õpilastele antud. Aga kui ma akna lahti teen, siis näen ma kuivavate poistepükste imelist vaadet...

Hispaania keele õpetaja on ka tegelt ülitore, väga sümpaatne vanatädi, kes on oma jutu järgi kooli kõige noorem õpetaja (neil ka rahvastik vananeb). Aga ta on hästi intelligentne, väga põhjalik ja tema juba ei viili kuskilt. Tal on teemad ette valmistatud ja täna alustasime me Kuuba kliimaga, siis arutasime läbi kõik maailma keeled ja jõudsime otsaga läbi käia ka Kuuba ajaloo ja majanduse. Neli tundi hispaaniakeelset loengut ikkagi. Ta oli varemalt ülikoolis vene keele õpetaja. Aga ta väga meeldib mulle. Tunnid on meil kolmekesti - mina, tema ja siis üks 17-aastane Hollandi poiss, kes reisib üksipäini juba neljandat kuud mööda Ladina-Ameerikat ja kelle perekond isegi ei tea, et ta on nüüd otsaga kaheks nädalaks Kuubale jõudnud. Ka üks väga naljakas juhtum... Aga ta räägib juba päris head hispaania keelt ja me oleme selles mõttes hea tandem, et teised kõik ütlesid, et neil on keelest endast poogen, nad ei taha grammatikat osata, vaid lihtsalt suuta väikest vestlust arendada ja kohvikus õlut tellida. Meie selle Stijniga tahtsime päriselt õppida ja nii meid siis pandigi kahekesti kokku. Aga tema jääb siia ainult nädalaks, nii et järgmisest nädalast hakkavad mul hoopis eratunnid olema... mis tegelikult on ka päris tore. Ja siis saan ma selle arvelt natuke veel varem tundidest lahti, nii et saan juba kella üheteistkümnest midagi omal käel ette võtta. Super.

Tunnid toimuvad, muide, ka minu juures kodus. Kas ma juba ütlesin, et tuba on mul umbes 6m kõrge, aga 3x3 meetrit suur. Novat sellessamas toas mu voodiveerel me istumegi. Õpetaja ja Stijn on punkt kell 8.30 minu juures kohal ja siis me keskpäevani muudkui räägime hispaania keeles. Vahepeal teeb mu perenaine Marelys meile kohvi ja siis me räägime edasi, kuni pea aurab. Ja siis kui õpetaja ja Stijn ära lähevad, siis tuleb kohe keegi, kes tahab teada, kuidas tund oli :). Keelekümblus missugune.

Aga üleüldises plaanis on mul sellest kaosest siiski kopp kohutavalt ees. Palju parem oli olla paks valge emand, kes elas vanalinnas ilusas restaureeritud koloniaalstiilis hotellis, kus sai krevette ja mojitot ja kus oli internet ka olemas, mis siis, et raha eest ja ühendus eeldas ka teatavat närvikulu. Praegu on näiteks nii, et see lõpututest inimestest koosnev perekond ise ei saa endale vist mitu korda päevas söömist lubada, nii et õhtuti tehakse süüa ainult mulle. See söök koosneb riisist ja siis veel mingist hallist vintskest tuvastamatust lihast, poolest avokaadost ja näiteks mingitest puuviljadest või nii. Ja kraaniveest! Ma juba ootan, millal mu organism selle peale üles ütleb, kõhus keerab juba esimesest õhtusöögist peale. Aga vist kõige häirivam kogu asja juures on see, et kui söök on valmis, siis pannakse mind laua taha sööma ja kõik, kes parajasti kodus on, istuvad siis ümber laua ja vaatavad, kuidas mina majesteetlikult söön. Nad kõik väidavad, et nemad ei taha süüa, nemad tahavad lihtsalt rääkida. Noja ma siis nämmutan nende ees ja üritan võimalikult kiiresti kentsakast olukorrast pääseda, aga ei saa, sest rääkida ka tuleb suutäite vahel ja hambad ei võta ka seda liha päris hästi.

Olgu. Kui nüüd rääkida positiivsetest asjadest, siis meil on kodus kempsus vetsupaber olemas. See ei ole siin sugugi iseenesestmõistetav, kõik kuubalased käivad, vetsupaberirull käekotis. Ma pidin ära minestama, kui mu õpetaja, selline väärikas vanaldane daam, esimesel korral meie juures vetsu tahtis minna ja siis käekotist suure kilekotinutsaka sees vetsupaberirulli välja koukis. Aga päriselt, kõik käivad nii ringi ja teiste vetsupaberit ei ole ilus kulutada, kes seda teab, millal ja kust pere seda juurde saab. Mul on nüüd ka igaks juhuks vetsupaberirull seljakotis... Olen kohanenud.

Veel armastavad kuubalased väga koeri, igasuguseid, aga eriti takse ja krantse. Tänaval näeb väga palju koertega inimesi ja see on minu meelest nii vahva. Neil ei ole endalgi süüa, aga koeri armastavad ja hoiavad.

Ja kohv on mul kodus väga hea, seda tehakse mõnusalt kanget.

Kodu on mul tegelikult üsna hea koha peal. Täna tulin sealt jala peaaegu vanalinna piirile, umbes nelikümmend minutit kõndisin. Aga samas on rannabulvar Malecon kohe kodu juures, paar suurt (koledat) hotelli on ka, kuhu netti minna. Aga tegelt on mul ikkagi hirmus kõriauguni. Kohe nii kõriauguni, et ma täitsa kaalun nädalavahetuseks kuskile ilusasse randa korralikku rannahotelli sõitmist, et saaks vahepeal sooja duši all käia ja täitsa iseseisvalt oma tuppa ja toast välja käia ja nii... Aga alles oli teisipäev ja nädalavahetus on ju NIIIIIIIIIIII kaugel... Oi, ja mul on 2,5 nädalat veel vaja siin hakkama saada... 

Mis edasi saab?

Istun siin Jibacoas oma hotelli terrassil, kuulan järjekorset überhead sekstetti ja joon valget veini. Väljas on umbes 25 kraadi sooja, mis siis, et kell on juba pool üheksa ja väljas on juba mitu tundi kottpime. Siin kustutatakse päike nimelt punkt kell 6 ära ja ta tõuseb uuesti tiba kuus läbi hommikul, nii et vahepeal on kaksteist tundi täiesti piiiiime. Sääsed ka ründavad pimeduse saabudes massiliselt, mul on NII hea meel, et ma oma DEETi kaasa võtsin. Praegu nad ainult nuusutavad mind ja pööravad siis naaberlaudade poole. See mürk on küll nii kange, et ega see ilmselt inimeselegi eriti head tee, aga ilma selleta hammustatakse mind viie minuti jooksul viisteist korda. Proovisin järele. Ja sellistes tingimustest võtan mürgi...

Homme hommikul lähen Havannasse tagasi. Või siis mitte hommikul, ei teagi veel täpselt... Too tüüp, kes pidi mu transfeeri korraldama, teatas mulle lennuväljal, et see on kell 14.00. Ometi olin ma talle korduvalt kirjutanud ja mitmeid kordi öelnud, et see peab olema kell 9.30 hommikul, sest mul on kell 11.00 juba vaja Havannas olla. Tema ütles iga kord rõõmsalt, et ahaa, OK, pole probleemi. Noja täna saatsin talle sõnumi, et kas ta ikka muutis selle siis ümber. Vaikus. Saatsin teise sõnumi. Selle peale tuli vastus, et ma ütlen hiljem, ma ei tea veel... Väga usaldusväärne, juppii! Tea, millal ta siis mõtleb öelda, keset ööd ta vaevalt et midagi kinnitatud saab.

Tegelikult ei oleks mul muidugi midagi selle vastu ka, kui ma saaksin veel pärastlõunani siin olla. Ma saan ju sinna kooli helistada ja teatada, et tulen hiljem, aga see tähendaks, et ma saaksin siin veel süüa ja hommikupoolikul ikkagi natuke mere ääres käia. Snorgeldamine on end küll juba ammendanud, mul on kala- ja korallipilte terve triljon ja kuigi merealune maailm on hüpnotiseeriv, hakkab see juba tavaliseks muutuma. Selg on mul ka päris palju päikest saanud, nii et vahelduseks peaks mõnda muud asendit ka proovima kui vee peal kõhuli hõljumine. Aga see-eest proovisin ma alles täna üht muud all-inclusive paketi hinna sees olevat lõbustust - pärastlõunal võtsin nimelt kajaki ja käisin sellega paar tunnikest sõitmas. Nii tore oli ja selline paras trenn ka, et ma tahaks tegelikult küll hommikupoolikul veel korral sellega merel ära käia, enne kui uuesti Havanna poole sõidan. Kasutaks veel võimalust maksimaalselt ära ja nii. Aga teisalt muidugi mu arvamus sellest Sergiost kukkus kohe kolinal. Ma PÕHIMÕTTELISELT ei pea seda kuigi professionaalseks, et sellised asjad nagu transfeeri kellaaeg lihtsalt ära unustatakse... Aga kui mul oleks olnud vaja lennuki peale minna???

Kas ma juba ütlesin, et ma olen nüüd oma elus kahte sigarit maitsnud ja need olid täitsa head kohe! Esimest proovisime kambaga Havannas. Dylan tellis endale kohvikus joogi kõrvale ka sigari ja me siis kõik popsutasime seda kordamööda, sellist jurakat ikka annab suitsetada. Tema tellitud sigar oli Cohiba, see vist on üks lahjemaid, kui ma olen õigesti aru saanud. Tuleb välja, et sigarisuitsu ei tõmmata kopsu, seda hoitakse lihtsalt tiba suus ja siis puhutakse toss välja! Ja niimoodi oli see päris hea kohe... Köhima ei aja, pähe otseselt ei hakka, aga maitse on hea! Teist sigarit proovisime seal Vinalese orus, kus suurem osa Kuuba sigaritest toodetaksegi. Käisime ühes tubakakasvataja talus ja seal peremees andis huvitatutele omakeeratud sigarit  proovida. See oli ka mõnus, sellise hea järelmaitsega. Ei, ma ei tekita endale uut sõltuvust, aga ma olen täitsa üllatunud kohe. Kui keegi mu kõrval sigarit suitsetab, siis ei suuda ma seda haisu kuidagi välja kannatada, see ikka tõesti kohe haiseb. Aga ise proovides oli see peletis täitsa hea...

Muidu paistab, et maailm on puhta hulluks läinud. Nädal tagasi sain ma Trinidadi hotellis kreepsu, kui telekas pasundas, et 100-140 inimest lasti Pariisis lihtsalt maha. Siis tehti Air France'i lendudele pommiähvardusi, nüüd on Brüsselis üldhäire ja Luksemburgis on olnud vähemalt neli pommiähvardust, neist üks Euroopa Kohtule ja üks kesklinna hotellile. Millisel ajal ma küll kodust ära tulin. Loodetavasti on ikka pärast, kuhu tagasi ka minna! Ja ma olen kõigest 2 nädalat ära olnud. Mis kõik siis veel järgmise kolme nädala jooksul juhtuda võib???

Kui aga nüüd musta maailma juurest sumedasse suveöösse tagasi pöörduda, siis tegelikult olen ma natuke kurb mere äärest äramineku üle. Ma olen need päevad kõvasti sportinud, aga söönud peamiselt krevette ja puuvilja (ja kokteile), nii et peegel näitab, et kaal kukub mühinal ja silmnähtavaid käelihaseid on juba täitsa mitu tükki. Elu on ikka imeline, kui võib päevade viisi kella vaatamata lihtsalt paksu valge emanda kombel rannas ilutseda ja öelda, et tahan snorgeldamismaski, tahan lestasid, tahan kajakki, tahan kokteili... Havannas tuleb tööle hakata, igapäevased keele- ja tantsutunnid ootavad. Ehkki need on ka kindlasti ägedad. Juba teisipäeval saame Emiliaga kokku ja siis saab nende pundiga õhtuti väljas vastomandatud tantsuoskusi ka praktiseerida. Selle üle on mul tegelikult ka hea meel. Noja Havanna värvidest ja autodest ja inimestest ei teinud ma teistega koos olles ka vist ühtegi pilti, polnud nagu sellist hetke, nii et ma tegelikult lähen hea meelega omapäi vanalinna hulkuma ja pildistama. Ainult et praegune mereäärne mõnu tundub ka niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hea ja linnaelu paistab kuidagi nii ettekujutamatult kauge, et ma veel PÄRISELT ei usu, et mulle seal ka meeldib. Mõistus on üks naljakas asi. Sellest ma üldse ei räägi, et Luxis pidavat lund sadama. LUND! Ma saan järsku väga hästi aru, miks ükski aafriklane sellele sõnale usutavalt ei reageeri. Isegi mina ei kujuta praegu ette, kuidas tunduvad külm ilm ja taevast langevad kristallid...

Tjah. Aga tuduaeg on nüüd. Kell on üheksa, aga mina olen suurest veesportimisest surmväsinud. Poen põhku ära. Kohver on mul juba pakitud, nii et eks ma siis hommikul üles ärgates vaatan, mis otsus mulle sõnumeeritud on - kas saan veel pool päeva mere ääres olla või sõidan juba 9.30 pealinna poole minema... Järgmised uudised millalgi juba Havannast (seal ei pruugi mul ainult netiga väga hästi olla, ilmselt pean hakkama ka kohalike moodi suurtes hotellides wifit püüdma).

Olge mõnusad!

M.

Maailma kõige šefim rand - Jibacoa

Vahepeal on jälle palju juhtunud. Teised lendasid koju ära, Air France'iga, aga jõudsid ilusasti kohale. Siis transporditi mind maailma lõppu, sest see hotell Jibacoas, mille ma enda jaoks välja vaatasin, on päriselt maailma lõpus. Taksojuht, kes mind siia tõi, eksis alustuseks suisa ära (aga ma ei saanud ka märkidest paremini aru), pärast kolme teeküsimist jõudsime me ühele nii õõvastavale puudealleele, et ta võrdles seda Agatha Christie raamatute tekitatava tundega, ja sõidu lõpetuseks andis ta mulle suisa põsemusi - suurest rõõmust, et saab hakata tsivilisatsiooni poole tagasi sõitma :).

Kusjuures takso asemel oli mul tellitud auto, mis pidi mind lennujaamast siia tooma, kui ma olen teised lennukile ära saatnud. Aga selle nende ärasaatmisega läks nii kaua aega, et kui ma olin valmis lahkuma, oli mu tellitud auto juba nelja tuule poole ära kadunud. Too firma, kelle kaudu see tellitud sai, heitis mulle nina peale, et mis sa siis passisid nii kaua, nüüd tuleb sulle takso leida. Noja siis hakkas pihta terve tunni kestnud aktsioon. Mitte üksainumaski taksojuht ei tahtnud linnast tunni aja tee kaugusele sõita... Too firmatädi oli minust lõpuks üsna tüdinud, aga ta siiski püüdis. Noja lõpuks otsustas riikliku taksofirma suurte volitustega dispetšer, kes lennujaamas taksosid ja kliente omavahel kokku klapitas, et ma olen seal piisavalt seisnud, nii et ta lihtsalt võttis ühelt taksojuhilt talle eelnevalt määratud kliendid ja kamandas tolle mind siia tooma... Ei röövitud mind ära ega midagi, ehkki reisibüroo esindaja saatis mulle lõpuks samal õhtul veel sõnumi, et kuule, kas sa ikka jõudsid eluga kohale või???

Aga hotell on ülitase. Tähendab... noh, mõnes mõttes tavaline, aga teisalt jällegi ülivinge. Teenindus ei ole nii tõhus kui näiteks Varaderos. Vastuvõtus ja joogilettides on eriliselt tülpinud tädid, kes üritavad sinust lihtsalt lahti saada, hommikul tuleb näiteks lauateenindust (st kohvi) päris kaua oodata, aga ise võtta ei lubata. Ja kui kohe esimese lainega sööma ei saa, siis on laudade koristamist, st istekohta ka pikk oodata. Samas toad on puhtad, pesu võeti pesemisele ja internet on ka, ehkki stepslid on kõik USA-stiilis stepslid, nii et kui ma poleks ühtede kanadalastega tutvust teinud ja nende käest saanud adapterit laenata, oleks ma puhta hädas olnud. Otse loomulikult said mul korraga ju tühjaks nii arvuti kui ka fotokas, ehkki ma laadisin mõlemad Varaderos täis. Ainult et nood kanadalased, nemad sõidavad täna õhtul ära... Me pidime nendega koos sööma minema ja ma loodan, et saan nendega siis adapteri osas kaubale - tahaksin selle nimelt ära osta, sest mulle tundub, et neid USA-stiilis pistikuid on Kuubas ikkagi mingi 70% ja Euroopa pistikutele sobivaid 30%. Mine tea, pärast on mu kasuperes ka ainult need nurgelised pistikud... Hoidke pöialt, et nad kaubaga nõus oleks, muidu võib juhtuda, et järgmised postitused tulevad alles paari nädala pärast kuskilt X-kohast.

Hotelli suur pluss on see, et kuna siin ei ole ümberringi mitte midagi - ei mingeid poode ega üldse mitte midagi-, siis on neil siin "kõik hinnas" programmis kohe kõik päris viimseni, alates aerupaadi võtmisest lõpetades snorgeldamisvarustusega. Ja sellest on suur kasu, sest siin rannas hakkab pmst paari meetri kaugusel kaldast suurte korallriffide ahel, nii et pista ainult pea maskiga vette ja imesta. Seal on tohutu elu, lõputult igasuguseid värvilisi kalu, siilikuid, taimi, koralle, karpe, raisid, koopaid ja mida ainult tahad. Ma olen kaks päeva põhimõtteliselt ainult snorgeldanud, eile olin suurest ujumisest nii kutu, et ei jõudnud isegi mitte kolmveerand üheksaks reserveeritud a la carte restorani, vaid läksin kell pool seitse suurde põhisööklasse sööma ja vajusin siis ära magama, kusjuures täna ärkasin kell pool kümme, st magasin tänase sukeldumisaja maha (see oleks olnud kell 9). Eilsest on mul ahter ka puhta ära põlenud, sest see oli ainus, mis terve päeva jooksul veest välja paistis. Ma küll määrisin talle 30st päikesekreemi peale, aga neid kalu ja koralle vahtides kaob ajataju täiesti ja nii saigi kella üheteistkümnest järsku pool viis õhtul ja seda päikest oli ka tolle faktori jaoks liiga palju. Lõpuks tuli maskirentija mulle ka isiklikult vette järele, et mask tagasi saada, sest see laenutus sulgeb kell 16.30 uksed. Noja tuligi välja, et ma olin pmst viis tundi peaaegu järjest vees korallide kohal hõljunud. Tase, ma ütlen!

Eile hommikul käisin, muide, korra sukeldumas ka ja homme tahan veel käia. Sukeldumine on vist ainus asi, mis siin lisatasu eest on. Varustuse pärast, noh. Aga 25 eurot/CUCi korra eest on täiesti naeruväärne hind, aastaid tagasi Egiptuses oli see hind mingi 65 dollarit või nii, ehkki siis sai kaks korda vees käia. Aga siiski. Muidu sukeldumine on siin hoopis teistmoodi kui Egiptuses, siin minnakse otse kaldalt vette... Marsid muudkui oma kostüümis sukeldumiskeskusest randa, 40kg balloone, raskusi ja veste seljas. Ja sealt kohe algabki ekskursioon, kusjuures üldse ei pea väga sügavale minema, me käisime vast 10-13m sügavusel ja olime vees 50 minutit, mida on päris palju... Aga suur pluss on see, et me läksime hästi tasapisi ja kõrvadel ei olnud niimoodi üldse valus, aga sellegipoolest nägime me väga palju igasuguseid elukaid, koopaid ja muud säärast. Instruktor oli ka päris hea ja seal sukeldumas ma saingi nende kanadalastega tuttavaks. Nad on hästi toredad... Nimesid ma küll ei mäleta, aga nad kohe samal esimesel õhtul kutsusid, et mis sa üksi sööd, tule meie lauda. Noja täna, kui ma neile kurtsin, et fotoka aku suri ära ja mul pole adapterit, siis nad kohe otsisid oma kotist adapteripaki välja ja laenasid mulle sobivat otsikut... Nii kena neist!

Muidu... muidu ei teagi praegu rohkem. Siin hotellis on ka hästi äge bänd. Kuubal oskavad vist viimseni kõik hästi laulda ja tantsida. Enamasti kuuleb kvartette-kvintette, aga kõik kõlavad no NII hästi kokku. Ja iga söögikorra juurde mängib järjekordne superbänd. Neil on plaadid ka kõigil valmis treitud ja nad siis üritavad neid magustoidu kõrvale müüa ka. Ma olen vist kolm tükki juba ostnud, aga pagana KÕIK bändid mängivad hästi ja no kõikide plaate pole ju vaja... Pealegi kipuvad neil olema ühed ja samad lood. See Jibacoa superbänd mängib mul praegu ka selja taga. Seal on eriliselt vinged vanapapid, kes mängivad täna vähemalt neljandat korda sama lugu (Cha-cha-cha), aga nad suudavad seda teha ikka samasuguse hooga, justkui oleks see neljas kord kogu elus. Tõelise fiilinguga... Vahva! Noja nii ma siis siin nüüd joon valget veini, vaatan õõtsuvaid palme, kuulan salsamuusikat ja olen eluga rahul, ehkki igal pool mujal plahvatab ja tapetakse ja Luxiski oli ühe päeva jooksul kolm pommiähvardust ja ühe toreda inimese ema suri täiesti lambist ilma terroristidetagi ära ja kogu maailm läheb hulluks!

Ja sellega ma nüüd lõpetangi! Olge tublid ja ärge ühelegi õnnetusele jalgu jääge!

M.

Paar veepilti

Ja päike tõuseb!

Selfie :D

Übermõnusad lained on siin :P

Liina snorgeldamas

Dylan on lossimeister

Selfie lainega :D

Äratus

Täna hommikul läks mul kell 6 uni ära. Kohe nii ära, et tagasi ei tahtnudki tulla. Mis siis ikka. Kobisingi veel poolpimedas majast välja ja läksin randa. Päike hakkas parajasti tõusma, rannas polnud hingelistki ja pilved olid ilusad roosad. Läksin vette. Mõnus soe oli. Laine oli tunduvalt rahulikum kui eile, põhi paistis kenasti kätte. Vaatan - vees on rusikasuurune kivi. Panen jala sinna kõrvale. Kivi võtab jalad alla ja kihutab, külg ees, minema. Ei olnudki kivi, vaid hoopis suur krabi.

Lähen veel edasi. Üks kala lööb ees sulpsu. OK. Lähen veel edasi. Siin on natuke Pärnu ranna moodi, kõnni täitsa Kihnu välja, enne kui naba märjaks saab. No kõnnin ja kõnnin. Lõpuks rinnuni vette jõudnuna asun möllama. Ega siin suurt ujuda saagi, lained löövad ninna-silma-kõrva, aga niisama on ka tore müdistada. Katsetan oma veekindlat fotokat ja lihtsalt loksun. Aga ühel hetkel tunnen, et miski kriibib rinna peal. Panen jalad põhja, vesi ulatub tiba üle naba. Tõmban trikood natukene kehast eemale, et põue näha... Ja sealt trikoo seest vaatab vastu elu eest mööda mu rinda ülespoole rühkiv väike 5-6cm pikkune krabi. Ossinapüss, ma olen kindel, et kogu 22km pikkune Varadero rannaäär ärkas sellel hetkel üles, sest ega ma ju kõigepealt pistsin täiest kõrist huilgama ja siis lendas see vaene väike krabijulla mitmemeetrise õhukaarega Atlandi ookeani tagasi. Õnneks lendas ka, mitte ei kukkunud mu rapsimise peale veel sügavamale trikoo sisse. Sellisel juhul oleksin ma ilmselt end oimetuks rabelenud. Ja küll on tore, et vetelpäästja polnud veel selleks ajaks randa jõudnud, ta oleks sellise pasundamise peale raudselt arvanud, et mind ründab vähemalt inimsööjahai (kui mitte kaks). Aga no, palun vabandust, X arv jalgu, kaks sõrga ja punnis silmad minu trikoo all tissi peal... :) :) :). Annan oma internetikaardi inimesele, kes ei oleks kisendanud!

Varadero rahvas sai seekord siis sellise unikaalse äratuse.

M.

Kuuba kõige ägedam

See Varadero hotell on ikka väga tore. Mis siis, et väga turistikas, ikkagi on tore. Rand on ilus ja sini-sinise veega, ilusam kui Trinidadi juures olev rand. Kõik teenindajad on kuidagi ülisõbralikud ja vahetud, vaatavad silma ja naeratavad ja ütlevad midagi kena, ootamata seejuures jootraha. Hästi ladna on kõik. Nii mõnus. Hea on pärast nädalast ringisõitmist lihtsalt vedeleda ja poputamist nautida. Seitse-kaheksa päeva siin veeta oleks ilmselt igav, aga niimoodi paariks päevaks pärast suuremat ringisõitmist on see suurepärane.

Ilm ei ole ainult paremaks läinud, nii et mul oligi pisut aega piltidega ka tegeleda. Praegu on muljed veel liiga värsked, et neist objektiivselt paremaid palasid välja noppida, aga panen siia siiski väikese valiku.

Praeguse seisuga on mu lemmikpäev olnud see, mis me veetsime Topes de Collantese rahvuspargis. Sõitsime Trinidadi juurest tunnikese jagu üles mäkke, saime sealt loodusgiidi kaasa, siis sõitsime veoauto kastis veel 20 minutit Guanayara metsa vahele ja hakkasime sealt mööda loodusrada astuma. See oli hästi vahva, natuke metsa vahel turnimist ja natuke lihtsalt ilusat jalgrada kohviistanduste vahel, kõrged kosed ja erksinise veega looduslik bassein... Nägime teeveerel ühte meetrist madu, kes oli äsja igaks juhuks maha löödud, ehkki ta ei pidavat mürgine olema. Kilpkonni suples siin-seal. Meil oli väga asjalik giid, kes rääkis igasugustest põhilistest taimedest-lindudest huvitavaid jutte, oskas kõigile spetsiifilistele küsimustele vastata ja leidis meile muu hulgas metsast kätte Kuuba rahvuslinnu tocororo, kes on eriline selle poolest, et ta on sini-valge-punane nagu Kuuba lipp. Too tüdruk oli kohe nii vahetu ja tore, et tahtis kõikidele kõikidest erilistest Kuuba liikidest pilti teha ja rääkis päris vabalt oma elust ja perekonnast ja õpingutest ja tööst ja nii... Ja samas tahtis ta meie ja Eesti elu kohta ka teada ja küsis, et kas meil on ka sellist või teist liiki või millised meie käod ja sõnajalad on... (Kuuba käod pidid olema näiteks öökullisuurused pruunid elukad ja sõnajalad kasvavad neil päris puudena, need on kohe jämedate ja mitme meetri kõrguste tüvedega ja näevad välja nagu palmid!) Ta läks näiteks kohe väga elevile, kui ma ütlesin, et meie käime Eestis metsas sügisel seenel ja meil on kohe kümneid ja kümneid söödavaid seeneliike. Me nägime siin metsas ka rajal seeni, aga ükski neist ei pidavat söögikõlbulik olema. Sellest tuli ka jutuks, et Kuubal pidavat saama ainult imporditud purgišampinjone, mis pidavat maitsema nagu kustutuskumm (ta nii vahvasti küsis, et kas ma omal ajal koolis proovisin kustukummi süüa, no et need seened on täpselt sama maitsega :D). Mina isiklikult sain päris palju uusi asju teada, näiteks näitas ta tsüaniidipuud, mis oli minu jaoks täielik üllatus - ma pole kunagi varem juurelnud, kust tsüaniidi saadakse. Samuti teadis ta kõikide taimede raviomadusi ja kõigi lindude ladinakeelseid nimesid. Veel rääkis ta toredasti, et need tocororod armastavad rähnide valmistoksitud pesasid okupeerida ja kevadel paaritumisajal võib metsas rähni toksimise peale minnes näha, kuidas toksiva rähni ümber istub koos 4-5 tocororot, kes kõik ootavad pesa valmimist, et see siis vaeselt töökalt rähnilt üle lüüa. Ta oskas hästi rääkida ja kohe põnev oli. See loodusrada ise ei olnud ka kuigi raske, oli teine 3km pikk ja natuke oli puujuurikate vahel turnimist, veidi looduslikke treppe ja paar sellist ühest palgist tehtud purret ka, aga see ei osutunud kellelegi liiga raskeks. Meil on ju üks päris sant praegu kambas, Piial on mingi närvipõletik ja kuskilt põlve juurest nii valus, et vahepeal käib tal põlv kohe täitsa alt ära. Aga isegi tema sai raja läbi käidud.

See päev oli nii huvitav ja tore osaliselt ka sellepärast, et see oli üks vahetumaid kogemusi siin. Mõned muud kohad on olnud sellised konveierid, et need jooksevad täitsa mööda külge maha - selles mõttes, et ei anna mingit elamust. Näiteks käisime me ühes nn indiaanlaste külas ja krokodillifarmis ja need olid kohe sellised üsna mõttetud. Kaatrisõit külla oli tunduvalt vahvam kui küla ise, sest see oli selline mänguküla, kus kargasid ringi mingid valgete niudevöödega tegelased, kes sulle pintsliga sunniviisiliselt kriips-kraaps põse peale savijutid tõmbasid ja siis selle eest tingimata raha tahtsid, muidu nad sul eest ära ei astunud. Mööda nendest ka ei pääsenud, sest kogu küla oli soos ja seal sai liigelda ainult mööda ühesuunalist laudteed, nende kadalipust lihtsalt tuli läbi minna. Küla ei olnud ka päris küla, sest esiteks tapsid hispaanlased kõik siinsed põliselanikud juba 16. sajandi esimesel poolel ära, kohe viimaseni ja kõik korraga, nii et nende elust-olust ei olegi tänaseks midagi suurt teada ja selles külas ei ole ükski indiaanlane kunagi elanud. Noja kuna üksikasjalikku infi nende kultuuri kohta ei ole ja mingeid tarbeesemeid neist indiaanlastest ka järele pole jäänud, siis ei saanud seal külas nendest ka suurt midagi teada. Ühtegi konkreetset objekti nende kohta näidata ei olnud, laudtee pealt nägid eemalt lihtsalt paari palmilehtedest mänguhütti ja nende vahel mõnda kooruvat 1980. aastatel tehtud skulptuuri, mis kujutasid põlisrahvaste igapäevaseid tegemisi, nagu krokodillipüük või jalgpallimäng. Noja inimesed käisidki lihtsalt laudtee peal ühes katkematus jorus selle nn küla viieteistkümne minutiga läbi, pidid vahepeal maadlema savipintslitega vehkivate libaindiaanlastega ja siis tuli 35 minutit oodata, et jälle kaatri peale saada ja maale tagasi sõita. Üpris mõttetu. Krokodillifarm seisnes aga viies puuris, kus olid eri vanuses krokodillid. Ühega sai pilti teha ja teiste nina ees sai õnge otsas liha viibutada, et nad hüppaksid (Kuuba krokodillid on kõige agressiivsemad krokud üldse ja nad hüppavad püstloodis enam kui kahe meetri kõrgusele, nii et saavad puu otsastki saagi kätte), aga see oli ka kõik. Lihtsalt käisid järjekorras paari puuris tukkuva krokodilli eest mööda ja kõik oli selline... noh, konveier. Tehtud lihtsalt selleks, et turist saaks krokodillist ja niudevööga tumedanahalisest tegelasest pildi ära tehtud ja siis indiaanlase kehastajale või krokodillihoidjale CUCi poetaks ja minema sõidaks. Sellega võrreldes oli see Topes de Collantes oma ilusa lopsaka loodusega kuidagi "päris" - vabas looduses elavad linnud ja koskede all suplevad kilpkonnad, päriselt tähelepanu nõudvad purded ja libedad puujuurikad, veneaegsed kastiautod ning väga aval ja suurepärast inglise keelt rääkiv giid Liis. Minule igatahes jättis kogu see Topes de Collantese rahvuspargi päev teiste taustal kuidagi eriliselt hea mulje ja teisedki olid väga rahul. Vot.

Aga OK, jälle sai pikk jutt. Püüan siia nüüd mõned pildid ka alla kleepida ja aitab selleks korraks küll.

Köislaskumine! Ülivahva!

Veekindel fotokas teeb päris ägedaid pilte!

Meie giid

"Indiaaniküla"

Tubakaistanduses oli palju kanu-kalkuneid

Maa-alune jõgi

Netivarastajad mu akna all

Trinidad

Apteek

Meie Trinidadi hotell

Trinidadi ööelu ehk Väike-Montmartre. Järgnevad pildid ei ole päris teravad, aga mulle meeldivad... Vähemalt on natuke meeleolu peale jäänud!

Looduspark

Tocororo

Sõnajalapuud! Nii vahvad mu meelest!