Longwy karneval

Siinkandis on Veneetsia stiilis karnevalid hirmus popid. Üks aasta ma uurisin külastamisväärseid üritusi otsides seda teemat vähe põhjalikumalt ja avastasin, et kevadel toimub neid siit sõidetavas kauguses no vähemalt kümme. Jätsin meelde, et neist ägedamad peaksid olema Remiremont ja Longwy, mis on mõlemad nii suured, et toovad kokku 200-400 kostümeeritud osalejat.

Vot. Noja see nädal leidsin ma puhtjuhuslikult ajalehest kuulutuse, et selleaastane Longwy karneval (järjekorras üheteistkümnes) toimub sellel nädalavahetusel. Mõtlesin ja nillisin ja mõtlesin ja nillisin… Lõpuks rääkisin Katrinile augu pähe, et lähme ja vaatame selle üle… Läksimegi. Noja see osutus väga toredaks. Mina igatahes sain nüüd hamba verele, nii et ma uurin järgmise kevade ürituste kalendeid märksa eesmärgipärasemalt ja teadlikumalt. Võtan plaani ka Remiremonti. Ja, miks mitte, ehk ükskord ka Veneetsia enda… 

 Eriti tore oli minu meelest see, et see üritus ei olnud selline… poolevinnane ja odav karneval, kus inimesed tõmbavad endale mingi suvalisest kaupsist ostetud masstoodanguna toodetud plastikust maski näo ette ja võtavad plastikust lastemõõga kätte ja arvavad, et nad on hirmus ilusad. Seal olid ikka ülivinged ja viimastegi detailideni välja töötatud käsitsi tehtud täiskostüümid… Mõnel oli näiteks terve kolmemastiline karavell pähe ehitatud. Ja teisel istus kostüümil kari vareseid. Ja rõivad olid küütlevatest kangastest ja maskid olid peenelt maalitud ja isegi kingakesed, mis tegelikult ei olnud mõeldud maani kleitide alt isegi välja paistma, olid tuhandete roosikesega kaetud. Ja millised sõrmused ja ehted ja püssid ja muud aksessuaarid... Oi, neid detaile oleks võinud tundide viisi imetleda. Eks selliste karnevalide raames valitakse muidugi parimaid kostüüme ka, sellepärast. Ja siis korraldatakse võistufotografeerimisi, balle, igasuguseid nii päevaseid kui ka öiseid rongkäike, ilutulestikke, ooperietendusi, turgusid ja mõõgavõistlusi. Ja selgub, et Longwy ise on ka jummala kena… See tähendab, ülalinn on. Seal on neil kohutavalt hästi säilinud Vaubani kindlustused ja on ikka päris vägev, kuidas sajad kostümeeritud iludused seal müüride ja vallikraavide vahel ringi õõtsuvad ja ennast piltidele sätivad. Ühesõnaga, see kontekst sobis ka päris hästi mu meelest.

Kõik need kostümeeritud osalejad on muidugi ka hobifotograafide unelm - lisaks fotogeenilisele välimusele on nad nii teadlikud sellest, mis nurga alt ja mille taustal nad kõige paremini välja paistavad, nii et nad sätivad end ise poosidesse ja hoolitsevad operatiivselt selle eest, et pildi taust jääks turistivaba ja puha… Väga tore oli neid jälgida -  neid ja kõiki neid lõputuid fotograafe, kes neid seal veel oma maitse järgi sättisid, poosetama panid ja võimlesid. Ma võiksin neid seal niimoodi lõputult vahtida… Ja ise ka muidugi kõrvalt klõpsutada. Järgmine aasta võtan selle juba hooaja alguses plaani. Mulle tõesti väga meeldis.

Seekordse pooleteisetunnise esmatutvuse saak on aga siin:

 

PS: ma ei ole siiani aru saanud, kas mu pildid siin blogis on liiga suured või liiga väikesed ja kuidas nende kvaliteet siin jääb… See tundub iga ekraani peal nii erinev. Ma tavaliselt pildistan RAW faile ja ma siis olen sunnitud need üles riputamiseks palju väiksemaks tegema, eks. Noja siis PÕHIMÕTTELISELT nende seadistustega, mida ma kasutan, peaksid need tulema küll veebi jaoks okeid. Aga ma ise näen suure faili ja väikese faili vahet nii teravalt, eriti läpaka ekraanil, et ma üldse pole kindel, kas need väikesed pildid tegelikult on üldse vaadatavad või pole neil sellisel kujul tegelikult mõtetki :). Ühesõnaga, kas ma peaksin neid veidi kvaliteetsemate seadistustega eksportima? Või kõlbavad need siin ikka vaadata ja nii on OK???

M.

Ootamatu avastus

Ühte ööpäeva mahub ikka kohutavalt palju eri emotsioone. Rõõmu ja nukrust ja veel suuremat rõõmu ja nostalgiat ja mõistmatust ja heameelt ja täiesti südamest tulevat tingimusteta armastust ja kahjurõõmu ja võidurõõmu ja viisakust ja hirmu ja kahetsust ja andmist ja saamist ja õigust ja õiglust ja eksimist ja usaldust ja imestust ja tänu ja mõistmist ja pelgust ja lootust ja häbi ja plaane ja muret ja ilu ja tuttavat ja jõulukinke ja piinlikkust ja kindlust ja ebakindlust ja lohutust ja abi ja hämmingut ja meelitust ja mälestusi ja vajadust ja uudsust ja uskumatust ja veenmist ja tagasihoidlikkust ja ootamist ja vaikust ja lärmi ja lärmivajadust ja leppimist ja igavust ja sõbralikkust ja kohusetunnet ja lootust ja segadust ja tulevikku ja minevikku ja pettumust ja kogemust ja kogenematust ja sära ja ootamatust ja tüütust ja igatsust ja ärritust ja koeralõhna ja sarnasusi ja erinevusi ja headust. Ja kogu aeg on praegu.

[Disclaimer: ei ole kronoloogilises järjekorras ja ei kuulu ainult mulle, aga samas oli kõik minu sees ja minu ümber!]

Kuidas see saab olla, et iga hetk on nii erinev? Hakka end või labiilseks pidama...

Igatahes oli täna lõppkokkuvõttes väga hea päev.

Ja kui maailm reedel otsa saab, siis olgu öeldud, et mina olen oma elu armastanud! Noh, enam-vähem kohe iga viimast kui päeva ja minutit. Äärmisel juhul vbla paar-kolm päeva võiks vahele jätta, aga samas pole tingimata vaja ka. Siis ei oleks õige värk.

Ulpigu see teadmine internetiavarustes ka siis, kui enam pole mitte ühtegi inimest, kes seda lugeda võiks.

M.

Reis jumalaga

Väljas on külm. Imelik on kodus olla - terve päev otsa pole vaja välja minna ega midagi teha. Sellist päeva nagu eile pole enam ammu ette tulnud! Ma istusin terve päeva diivaninurgas, vaatasin pilte, kirjutasin kirju, passisin näoraamatus ja logelesin niisama. Nüüd hakkab juhe suurest tegevusetusest kokku jooksma, nii et ilmselt on täna viimane aeg midagi asjalikku teha ja näiteks Etioopia memuaarid üles tähendada. Kirjutamisväärset juhtus ju palju! 

Reis oli iseenesest äärmiselt vahva! Mitte midagi ei läinud untsu, ilm oli täitsa hää, programm sai igati põhjalikult täidetud, mina sain endale jälle mitu toredat uut tuttavat ja reisikaaslased olid ka viimase peal. Seda viimast teadsin ma muuseas ka ette - neli neist olid minuga juba varemgi reisil käinud ja sellest täiesti piisab, et kohe alguses igasugune jää purustada. Kui kasvõi mõnigi inimene minuga juba lennujaamast saadik vabalt suhtleb, saavad teised ka julgust juurde ja reis läheb kohe algusest peale hästi käima. Mu vanad hääd reisikaaslased ei vedanud mind ka alt, kõik sujus juba esimesest hetkest alates ja meie tillukese grupi tuumik püsis lõpuni äärmiselt ühtne, lõbus ja mõistev. 

Kõigele vaatamata oli meepotis üks tõrvatilk. Seekord oli mul paraku kaasas ka üks selline mösjöö, keda ei sulatanud miski - ei suhtlemine, naljatlemine ega ka päike. Noh, mina mõtlesin, et küll ta võtab ükskord ikka vedu ega lasknud end asjast esialgu eriti häirida, aga taevake, ma panin ikka väga puusse! Selgus, et see mösjöö on midagi nii erilist, et sellist olendit ei ole minu silmad veel kunagi näinud ja ilmselt ei näe ka enam. Aga eks te tehke edasisest omad järeldused! Ma ikka üritan muidu eetiline olla ja oma reisijatest mitte eriti kirjutada, aga see isend oli lihtsalt nii absurdne, et ma lihtsalt ei suuda suud pidada. Ma nii kangesti tahaksin, et keegi mulle veel ütleks, et ta polegi normaalne ja et see pole ikka päris kindlasti MINA, kellel mõistus segi on, vaid tema!

Selle isendiga oli siis nii, et reisi neljanda päevani oli ta küll pisut ülemäära tõsine ja vaikne, aga täitsa normaalne. Neljandal päeval istus ta aga meiega õhtusöögilaua taha, kuulas natuke teiste vestlust ja teatas siis kõva häälega, et kõik on lollid ja labased, tema üksi on maailma ainus tark ja tundlik inimene - ja kui me vaid teaksime, kui väga tema meie seltsis kannatab, kui väga tema kõike läbi elab ja kui halb tal on nii rumalate inimeste keskel elada. Mina ei kostnud selle peale midagi, ta oli kohe nii õõvastavalt tõsine, aga teised (arstid, apteekrid, majandusspetsialistid ja muud "lollid") otsustasid asja naljaks keerata. Mingisuguse lustaka märkuse peale jätkas tema aga selgitusega, et tema on otsustanud kõigest inimlikust eemale tõmbuda ja püüelda jumalikkuse poole - see olevat tal juba poolenisti õnnestunud, aga ta elavat ikka veel teda ümbritsevate inimeste lollust äärmiselt sügavalt läbi! 

Selleks korraks juhtisime me kiiva kiskuva jutu mujale ja mõnda aega olid asjad veel korras, aga järgmisel õhtul toimus järsku plahvatus. Mina läksin nimelt õhtul meie laagripaiga söögipaviljoni ja avastasin, et tema sõimab seal parajasti laagripoisse, kuna neil oli seal paar stepslit rikkis. Ta sõimas neid kohe nii inetult, et mul hakkas tema pärast väga häbi ja ma siis otsustasin juhtida ta tähelepanu asjaolule, et enne reisi sai kõikidele mitu korda öeldud, et viie päeva jooksul pole meil seal Etioopias ÜLDSE elektrit ja ta peaks olema rõõmus, et üldse oma fotokat laadida saab, mitte pahandama selle üle, et peab oma liiga suure juhtmejunni tõttu kaks muud juhet ümber tõstma. Ma ütlesin seda omast arust üsna kergel toonil, et talle jääks võimalus tagasi tõmmata, aga oh sina pühade müristus, kus siis alles läks lahti! Kõigepealt peeti nii mulle kui ka laagripoistele hirmus tige ja vandesõnadega pikitud loeng teemal aafriklaste lollus ja idiootsus, kilplaslikkus, matslikkus ning harimatus ja ükskõiksus. Ta teatas, et tema on ikka ajaloo, kunstiajaloo ja kultuuri spetsialist (ikkagi kutseka õpetaja - mis ei ole iseenesest sugugi halb amet, aga no kes seda enne kuulnud on, et jumal kutsekas lapsi õpetab?) ning teab seega, et kõik, mis seal Etioopias toimub, on allapoole igasugust arvestust. Seejärel sõimati mul nägu täis, kuna laagripaigast ei saanud osta külma mineraalvett (õlut ja limonaadi oli, aga härra tahtis tingimata külma mineraalvett - ja siis sain ma koosa, et talle eelmisest laagripaigast vett kaasa ei ostnud ja seda oma kotis päev otsa kaasas ei tarinud, ehkki ma pidanuksin ju teadma, et ta joob alati võimalusel mineraalvett). Edasi röögiti selle üle, et ta tõmbas päeval oma telgilukule riide vahele ning ei saanud seda enam kuidagi ise lahti, keegi pidi teda aitama minema - see aga tähendas ju, et telk ei tööta! Siis oli veel söögipaviljoni lamp ka liiga pime, selle valgel ei näe ju õhtusöögi ajal lusikatki korralikult suhu panna, aga tema ometi maksis korralike olude eest! Kõht oli tal, vaesekesel, ka lahti. Selles olin ka mina süüdi. 

Novat, aga meil pidi umbes sellel ajal õhtusöök hakkama, nii et kõik ülejäänud ilmusid ka ükshaaval kohale ja jäid seda sõnavalingut kuulama. Ühel hetkel sai neil asjast tõeliselt kõrini. Olgu taevas tänatud mõistlike ja mitte suu peale kukkunud sõprade eest! Kui nad ainult teaks, kui tänulik ma neile olen, et nad mu eest välja astusid! Igatahes, nemad püüdsid teda esmalt rahustada ning vaidlesid talle järjest südimalt vastu, mina läksin värisevate kätega köögihütti poiste juurde rahunema ja asi lõppes sellega, et kui issandal soovitati edaspidi ainult Euroopas reisida, jättis puruvihane jumal kõigi kollektiivsel soovitusel õhtusöögi vahele ning läks oma telki podisema. 

Järgmiseks hommikuks olin mina asja ära unustanud - ikka juhtub, et inimesed on õhtuks väsinud ja kui tal oli tõesti kõht ka lahti, on tujutus ju arusaadav. Istusime värske peaga lauda, kõik sädistasid hästi püüdlikult, et pingeid leevendada... ning siis ütles issand laua otsast: "Maris, mul on sulle ettepanek!". Kõik jäid vait, sest me kõik arvasime, et ta ütleb midagi sellist, et kuule, unustame ära, ma olin eile pisut väsinud. Aga vahi tonti! Ütles teine hoopis nii: "Eile arvestasin mina teiega ja läksin lauast ära, nii et arvestage nüüd teie minuga kah! Sa ütle nüüd õige teistele, et nad edaspidi lauas vait oleksid!"

Mina ei suutnud kohe mitu sekundit reageeridagi, imestasin, et kas ma ikka kuulsin õigesti - kui me niikuinii eri džiipides sõidame ja söögilauas ka rääkida ei tohi, mis sellest reisist siis saaks? Õnneks ütles siis üks mu kiirema reaktsiooniga reisilistest irooniast nõretaval toonil: "Mina sellega küll hakkama ei saa. P, kas sina saad?" Too vastas sama kähku ja sama ilmekalt: "Ei, ma ka kohe kindlasti ei saa!" Selle aja peale jõudsin ka mina end koguda ning pärast pikemat käsi värisema panevat sõnavahetust, mille üksikasju ma pärast enam ei mäletanud, suutsin ma sisistada, et kui ta tõesti vaikust tahab, katame me talle eraldi laua. Vastus: "Suurepärane. Ja pange kohe laagri teise otsa, et ma te lolli juttu ei kuuleks, muidu pole sellest ju kasu!"

No ja edaspidi sõime me siis reisi lõpuni nii, et kaheksa ühes ja kaks teises lauas (jumala reisikaaslane nimelt läks ka solidaarsusest tema juurde). Mösjöö ise hoidis meist kõikidest väga püüdlikult eemale, käis ainult solvamas. Kui ta üldse meiega suhelda suvatses, tuli ta lagedale ainult äärmiselt lollide küsimustega. Ma tean, et öeldakse, et rumalaid küsimusi pole olemas, aga teate, on ikka küll! Tahate stiilinäiteid? Noh, näiteks küsis ta täies tõsimeeles ja vastust oodates, kuidas need huuleplaadiga Mursi tüdrukud suuseksi teevad. Siis palus ta mul ühelt kitsekarjaga savannist välja ilmunud karjatüdrukult pärida, kas too ikka teab, et Maa on ümmargune. Ma pidin häbist maa alla vajuma, aga nupukas Daniel edastas küsimuse nii keerulises keeles, et tüdruk ei saanud õnneks küsimuse sisust aru, raputas ainult pead ja meie jumal pidas seda vastuseks. Kohaliku külakooli ukse ette liiva sisse kirjutas ta pulgaotsaga sõna "LOLL". Ja siis pöördus issand paar päeva hiljem otse Danieli poole ja küsis järgmist: "Daniel, ma küsisin meie autojuhi käest ka, aga ma arvan, et ta valetas mulle - ütle nüüd sina, kui sageli etiooplased seksivad! Mekonnen ütles mulle, et ainult üks kord päevas, aga seda on ju üle mõistuse vähe - see pole võimalik, et te nii vähe seksite!" 

Ja eks reisi lõpuni läks kõik üha tõusvas joones. Iga kord, kui ma midagi ütlesin, posises tema oma reisikaaslasele midagi, mis algas sõnadega "aga tegelikult". Üks suur konflikt tekkis veel Niiluse ääres - nimelt on tema siiani veendumusel, et Niilus ei alga teps mitte Etioopiast, sest tema on lugenud raamatut, mille kohaselt algab Niilus Victoria joast ja järelikult olen mina kõikidele kogu selle aja hambasse puhunud. Saate aru, me veetsime pool päeva Sinise Niiluse koskede juures matkates ja pärast piki Tana järve kallast paadiga Niiluse lätteni sõites, aga tema väidab mulle grimassitades, et kõik see on puhta mula ja Niilus ei hakka üldse Etioopiastki. Ma soovitasin tal koju tulles mõni atlas või kasvõi Wikipedia lahti lüüa, kui ta mind ei usu, aga selle peale sain ma kuulda, et SELLISTES KÜSIMUSTES ei saa küll mingit Wikipediat usaldada ja kui see minu allikas ongi, siis on kindel, et hoopis temal on õigus. Noh, meil ülejäänutel oli kole naljakas ja eks me ristisime siis Niiluse selle reisi ajaks Nileks, et see talle kah sobiks. Uskumatu lihtsalt! 

Ahjaa, siis vahepeal tuli ta ühel õhtul tahtma, et ma korraldaksin talle iga hinna eest paar päeva varasema kojulennu, sest tal on kõht lahti (seejuures ei palunud ta kogu reisi jooksul mitte ühtegi metsapeatust!), kurk valutab ja üldse on kõik halvasti - see osutus aga ainult manipulatsiooniks, sest järgmiseks varahommikuks oli ta juba ümber mõelnud, teades, et mul polnud vahepeal mitte mingit võimalust asja ära korraldada. Oi, ja siis ühel hommikul tuli ta kell viis minu juurde ja teatas, et tema mõtles välja, miks on Aafrikas kõik nii ligadi-logadi ja miks on kõik seal nii suured idioodid - süüdi olevat nimelt tsentrifugaaljõud. Noh, et ekvaatori lähedal pöörlevat maakera kiiremini ja analoogselt kiiresti pöörleval karussellil olijatega kaotavad ka aafriklased sellest kiirest pöörlemisest mõistuse! Mul soovitati koju tulla ja selle üle sügavalt järele mõelda! Ohjaa, ja Stockholmi lennujaamas vihastas ta end siniseks, kuna pagasi külge pandav kleeps anti talle endale pihku, et ta selle koti külge kleebiks - siis süüdistas ta kõiki lennujaama töötajaid selles, et nad saavad palka puhta teenimatult, samas kui tema on reisi eest maksnud ja peab sellegipoolest ise kleepsu kotisanga ümber sättima!

Hmm, ja kõige tagatipuks oli tal närvi oma reisikaaslasele (ja tollel omakorda mulle) selgitada, et kogu see asi oli üldse minu süü, sest kui ma oleksin kohe alguses selle laagripoiste sõimamise ajal meie issanda poolele asunud, mitte hakanud vaeseid poisse kaitsma, poleks jumal üldse nii närvi läinud ja kõik oleks rahulikult laabunud! 

Oh. Selline tegelinski siis. Ma pean tunnistama, et kuigi esimesed kaks sõnavahetust viisid mu endast üsna välja, oli kogu see olukord lõpuks juba nii jabur, et lõppkokkuvõttes oli see kõik pigem naljakas kui masendav. Mu ülejäänud reisilised olid õnneks hästi toetavad ja lustakad, nii et nad hoidsid meil kõigil kogu aeg tuju ülal ja kogu reis möödus ikka positiivse tähe all, sest sellised totrused ju ühendavad ülejäänuid, aga ma pean tunnistama, et natuke rikkus see tüüp reisi ikka ära küll. Noh, ma küll ei võtnud ta pööraseid ideid eriti südamesse, aga mul on kangesti selline tunne, et ta tahtis kõige rohkem just tähelepanu ja paraku sai ta seda meilt kõigilt kole palju - mitte niivõrd otseselt, kuivõrd kaudselt. Ta oli meil ikka alatasa jututeemaks ja nad olid oma eraldi lauaga ju kogu aeg nii aktiivselt torssis ja meil kõikidel silma all, et mul on tunne, et kuidagi sai selle reisi naelaks hoopis tema, mitte Etioopia. Aga ega's midagi, mul jääb üle ainult loota, et ehk on see nii ainult minuga ja ehk mäletavad ülejäänud seltsilised ikka pigem võluvat Aafrikat! Muidu oleks küll veits nukker.  

Aga olgu, ma nüüd unustan selle issanda ära ja lähen hoopis peniga külma õue (7 kraadi, brrrrr). Homme memuaaritan juba sama reisi hoopis helgemaid aspekte, luban!

Tšau-pakaa, 

M. 

Säh sul naeratust!

No ma pean tunnistama, et mõnikord, kui tänaval keegi täiesti hullunult naeratades vastu tuleb, kahtlustan ma teda põrundpäisuses. Samas käin ma teinekord ka ise täiesti teadlikult ringi ja naeratan kõikidele, sest noh, meil on ju kõik muidu na kurjad ja kiirustavad - ja ega keegi märka ju heatujulisemaks muutuda, kui keegi neile just möödaminnes ei muiga. Ühesõnaga, juhtub, et ma testin, kas mõnele tulevad helgemad mõtted pähe, kui neile naeratada. Ja siis veel tuleb ette, et mul on lihtsalt tore olla ja irvitan täiesti seda taipamata hoopis endamisi, oma mõtete peale.

Novat, käisingi täna linna peal ja hea tuju oli ka veel, ilm ilus ja puha... no ja lihtsalt kogemata naeratasin nii pooljuhuslikult sellisele vanemapoolsele kolmehambulisele mammile, kes mulle Viru tänava otsas vastu tuli! Ja sain meeldejääva õppetunni!

Teate, kus see tädi mulle kohe kallale kargas! Sööstis teine hetkega minu juurde ja küsis: "Kas te müüte midagi?" Mina ei saanud muhvigi aru, pärisin vastu: "Vabandust, misasja?" Tädi ikka uurib, et kas ma midagi müün, et mul paberid ja üks raamat niimoodi näpus ja siis veel naeratan kah! Ma loomulikult hakkasin talle kinnitama, et ei-ei, ma ei müü midagi, aga tema kukkus minul kohe mapkat ja seda raamatut käest ära sikutama, et mida ma ometi müün, andku ma talle ka seda midaiganest tasuta proovida! Ma muudkui korrutasin, et ma ei müü midagi, miks ta ometi seda arvab, ise üritasin veel oma asjade külge klammerduda, tema aga jonnib vastu, et ei, minul on paberid käes ja naeratan ka, mida ma müün? Kas äkki Soome kosmeetikat? Lõpuks sain ma asjad tema haardest lahti sikutatud ja tegin sääred enne, kui ta mul raamatu "Rooma provints Araabia" käest jõudis kiskuda, paraku jäi ta minust veel sinna tänavanurgale seisma ja pettunult undama: "Teil ju paberid käes ja naeratasite niimoodi nagu müügiesindaja..." Seisis ja kisas järele - veel seni, kuni ma poolele ristmikule olin jõudnud...

Nojah siis. Kas keegi võiks mulle selgeks teha, kuidas mul küll on jäänud kahe silma vahele säärane oluline teadmine, et ilmselgelt teeb raamatu ja kotti mittemahtuva mapka käeskandmine minust automaatselt reklaamitädi ja nännijagaja? Ja tõik, et ega meil siin Eestimaal peale müügiesindajate tõesti mitte ükski hing kunagi muidu ei naerata? Oleks ma ometi osanud aimata, et kohe kahtlustäratav on tänaval mossitamata ringi jalutada - et siis peab raudselt äri peal väljas olema!!!

Oh issand ja sancta simplicitas!

Jälle olen targem!

Paras annus Eestit

Alati, kui ma olen pikemat aega ära olnud ja koju tagasi jõuan, on kõige kindlam koht, kust tõsist Eesti annust saada, Säästumarket. Seal on alati kõige suurem nõmedike kontsentratsioon mu meelest...

Novat, läksin täna Säästukasse. Kassasabas ilmus minu selja taha mingi poolparmust vanamoor, kes ostis õltsi, tahtis kõik (alustades minuga) oma ostukäruga alla ajada ja parkis selle pärast seda, kui oli sellega mulle kolm korda tagumikku sõitnud, nii, et blokeeris kaks kassat korraga nii ära kui ära. Selja tagant lähenes talle aga üks vene tütarlaps, kenasti riides ja korralik, ning palus viisakalt aktsendiga eesti keeles, et kas ma palun saaksin siit läbi. Moor kisendas üle poe, et õpi enne eesti keel ära, küsitakse, et kas ma mööda saan, mitte läbi. Tüdruk siis vabandas ka veel ette-taha ja katsus kuidagi moorist ja moori kärust mööda trügida, sellepeale rallis vanaeit tigedalt rapsima hakates taas oma korviga kõigepealt mulle ja siis sellele tütarlapsele otsa ja kui üks teise kassa sabas seisev noormees protestis, et miks te niimoodi ütlesite, tüdruk ju ilusasti küsis, hakkas mooril noormehega peaaegu rusikavõitlus pihta. Lõpuks viskas mul ka kops üle maksa, ma käskisin mooril endale mitte korviga otsa sõita ja märkisin ka, et tema poolest oli see äärmiselt ebaviisakas tegu tüdrukule niimoodi öelda. Tädil kukkus karp lahti ja kõrvust hakkas auru tulema... Lühidalt öeldes: ta saatis meid selle noormehega perse, põrgu ja käskis siis veel maha ka surra. Poemüüja, kelleni minu järjekord vahepeal jõudnud oli, vaatas suuril silmil kõike pealt ja tema ainus lause oli: "Ma ei kommenteeri!"

Küll on ikka tore Eestis elada, ah?

Kurat, noored ja maailma näinud inimesed on kõik täiesti normaalsed meil siin, aga sellised vanad kibestunud moorid on kõige hullemad - neid ei muuda ussi- ega püssirohi ja nad tunnevad tõepoolest lihtsalt siirast rõõmu sellest, et saavad kellelegi ära teha. Lihtsalt nii mõttetu... Masendus tuli peale, no tõepoolest...

Ulimalt veider

Jah, lihtsalt naljakad on prantslaste kirjutamiskombed. Ma olen juba maininud, et nad kirjutavad tapselt uhesuguse kaekirjaga ja millimeeterpaberile, aga neil on ka alati pinal korralikult laua peal ja seal on neli erinevat varvi pastakaid ja varvipliiatsid. Nagu paris varvipliiatsid, mida teritatakse. Ja mitu erinevat varvi markerit ja valge pliiats ka. Ja kuigi peaks nagu kiiresti konspekti kirjutama, naevad nemad selle asemel vaeva kirjutatu esteetiliseks muutmisega. Eri pealkirjadel on eri varvi jooned all. Koigele pannakse ette rooma numbrid voi trukitahed ja pmst koigest tehakse selline hull susteem. Ruumianaluusi loengus peame andma iga kord ara ise joonistatud kaardiharjutuse mingi kaardi pohjal - taiesti hull, koik prantslased toovad mingi ilusa kirju, varvipliiatsitega ara varvitud ja varjutatud eriti pohjaliku kaardi, mis on nii kirju, et sinna kirjutatust voi kujutatust ei saa mitte muhvigi aru. Mmm, mina tavaliselt teen hariliku pliiatsiga tavalise visandi, no ma ei tea, milleks ma peaksin mingi kunstjoonistamisega kaks tundi vaeva nagema? See naeb nii surr valja, nagu lasteaed, kus koik esitavad selliseid ilusaid kirjusid joonistusi. Raakimata sellest, et nad nagu mingit teksti raakida ei oska, nad peavad tegema sellise hullult pohimottelise plaani, kus on olemas kuni neli-viis alapealkirjade susteemi, aga niimoodi jaotatuna ju ei ole nii pohjalike alapealkirjade alla muud pannagi kui mingi uks lause... on ikka susteemid lastesse sisse juurutatud, no toesti! Kindlasti on sellel ka oma positiivseid kulgi, aga mul tekib teinekord tunne nagu lasteaias, kui mina olen ainus, kes loengus nagu kuulab, mitte ei varvi oma konspekti kirjuks ja mustriliseks, ning kui ma actually liigendan oma teksti lihtsalt loikude kaupa, mitte ei jaga loiku veel viieks uksuseks. Kummastav...