Nurjatus

Vanasti oli Czech Airlines mu lemmik, sest nad andsid lennukites alati korralikult suua ja siis sain ma oma pusikliendikaardiga igasuguseid toredaid voimalusi ara kasutada - naiteks minna salongi, kus on pehmed tugitoolid, telekas, vaikus ja rahu; saada enda korvale tuhi iste vms... Aga tana selgus, et enam nad lennukis sooja suua ei annagi, annavad ainult mingit voileipsi ning jookidest ainult mahla voi kohvi; aprillist alates paaseb hobekaardiklient salongi ainult raha eest; lennujaama poed on maha kainud ja see deodorant, mida ma juba pikka aega kasutanud olen, aga mis otsa saama hakkab, on neil ka muugilt ara koristatud (eelmise ostsin just siit)... Naljakas :-). Masu, kohe naha. Ainus hea asi on see, et kui ma laksin kusima, et ma ei taha keskmist istet kahe paksu mehe vahel, siis leiti mulle aknaalune iste varuvaljapaasu juures, kus on jalgadele pariselt isegi ruumi. Viimati teenendas naiteks KLMgi mind palju paremini, kuigi tuleb ka oelda, et Amsterdami lennujaam on see, kus mina pidevalt lennukitest maha jaan, nii et see ei imponeeri mulle muidu eriti justnimelt seetottu.

Muud uut eriti ei ole - mis siin ikka sai vahepeal juhtuda. Praha lennujaam on teada-tuntud transiidikoht minu jaoks ja Tallinnast siia saamine pole enam ammu midagi erilist. Grupp tundub esmamulje jargi olevat OK, nendega hakkama saamine ei tohiks probleemiks kujuneda... Isegi narvi pole sees mitte, mis on pisut halb, sest kui ma rohkem narvitseksin, siis ma oleksin kindlasti ulimalt palju puudlikum ja asjad kukuksid paremini valja. AGA samas ei ole mul mingit pohjust arvata, et asjad ilma narvitsemata halvasti laheksid :-D. Egiptuses pole peaaegu voimalik, et asjad halvasti laheksid :-D. Muu on koik ka ette valmistatud, uued CD umbrised oli ka meeles osta ja...

Ah, ma ajan jama ja tegelikult pole midagi tarka oelda ka, ainus hada on selles, et kolm tundi on veel vaja laiaks luua... eks ma siis passin netikohvikus. Nuud oleks hea aeg viimane Etioopia post ara teha, aga neid pilte ma ju netti ei tommanud veel... Oleks voinud varem moelda selle peale.

Ahjaa, eile sain ma kuhjaga porutavaid uudiseid :-D. Need puudutasid eri inimesi, aga olid muus mottes taiesti samateemalised - lihtsalt vaga mitmed mu tuttavad on otsustanud selle kahe nadalaga, mis mina Etioopias olin, oma seksuaalset orientatsiooni muuta :-D. Mitte et mul midagi selle vastu oleks, oma asi - uhe puhul ma isegi kahtlustasin seda pikemat aega. Teine tuli kull seevastu porutusega - ta lihtsalt pole uldse seda tuupi inimene noh... :-D. Ma olin kohe tosiselt jahmunud... Aga no edu, lasku kaia, kui ta sellest roomsam on... Hihii, aga mingi epideemia on lahti lainud vist. Kuidagi jarjest kasvava osakaalu moodustavad nad mu tutvusringkonnast :-D. Aga ma kordan, et mul on tegelikult taiesti ukskoik, peaasi, et inimene ise rahul on... Lihtsalt ma utlen, porutavad uudised seoses teatud konkreetsete inimestega toid selle teema esile...

Muidu on nonda, et naib, et mul onnestub seekord ara kaia ka selles kohas Egiptuses, mida ma ainsana veel tukk aega olen naha tahtnud... Abu Simbelis nimelt. [Paris ausalt raakides, Siwa oaasi ka natuke tahaks, aga mitte nii vaga, et see unistuse moodi oleks]. Aga Abu Simbeli variant on kull tore. Niiluse kruiisist on minul absoluutselt poogen, kuigi ma konkreetselt pole seda marsruuti ka ju labi teinud ning voiks huvitav olla; seevastu voimalus, et piisava hulga tahtjate korral saan ma ka Abu Simbelis ara kaia, erutab mind palju enam :-P. Seda olen ma tahtnud naha sellest ajast saadik, kui Ramses II saagat lugesin kunagi keskkoolis, Klairiga paralleelselt seejuures. Ponev-ponev. Ma hoian poialt, et ikka need viis tahtjat leiduks. Ja isegi fotokas sai kaasa seekord selles lootuses, muidu ma olen isegi loobunud Egiptuses fotokaga kaimisest, niikuinii enam pilti ei tee ja kodus on albumid Egiptuse pilte tais.

Huvitav, arvuti kell naitab 06.02, aga Blogger utleb mulle, et salvestas selle postituse viimaeti 04.05... Hmm, palju onne talle...

Tegelikult tahaks MSNi, aga siin on mingid uutmoodi arvutid ja siin ei olegi saarast voimalust...

Ah jah, uued uudised siis Hurghadast netikohvikust oktoobri viimastel paevadel.

Etioopia III

Niisiis, ma ei oska eriti hästi siiani veel seda kraami, et tagurpidi järjekorras tuleb pildid üles tõsta, aga see selleks... Viimane aeg siis teile järjejutu kolmas osa kirja panna. Neljas tuleb ka - Põhja-Etioopiast ja Lalibela kaljukirikutest ja Niiluse jõe algusest, aga nendega tuleb kannatada, kuni ma Egiptusest tagasi olen.

OK, ühesõnaga, härjahüpe sai ära hüpatud. Kuna suured tülid said ka enne seda ära peetud, siis edasine läks juba tõusvas joones. Järgmise päeva - ja minu meelest tegelikult kogu reisi tipuks oli säärane tilluke hõim nagu Karo, keda on heal juhul paar tuhat, aga kes on sellised suured kunstnikud ja muudkui maalivad... ennast. See on jabur... Aga kuna nad on ka harjunud, et valged käivad neid seal maailma lõpus vaatamas, kui nad on ära plötserdatud, siis varahommikust saadik käib üks pöslamöslamine ja maalimine. Mõni ime, et kõikidel neegritel nii ilus ja sile ja pehme nahk on, iga päev hommikust õhtuni üks savimaskitamine... Kõige suurem hitt ja minu meelest selle reisi üks vaieldamatult parimaid pilte on siin :D :

Tõesti täpselt selline mulje jääb, nagu oleks talle hambad ka peale joonistatud saviga.

Uhh, ja nende matroonide pildilesaamisega oli ikka tegu... Õigupoolest, nemad olid sellel kõige kuumemal kohal selle puujuurika otsas, kuhu kõik tahtsid saada. Ma peksin sada aastat ülejäänud küla laiali sealt, enne kui ainult nendest kahest pildi sain... Ja kõikidel esimestel piltidel ikka kellegi kõht, käsi, jalg või peanupp paistab. Nii ei saa ju bingot mängida!
Jaa, ja tema oli ka kõva tädi. Julgen juhtida tähelepanu naelale, mis proua lõuast läbi on torgatud. Sellel hõimul oli see kombeks, üks nii silma järgi seitsmeaastane tütarlaps, kes mul terve nende juures oldud aja käest kinni hoidis, kandis samasugust lõuas... Ma kohe sain teravalt teadlikuks sellest, et parem oleks mitte ühtegi hoogsat liigutust teha, et end mitte ühegi naela otsa mitte puruks tõmmata...

IRW. Jajaa, igas külas me ikka käisime hütte ka kaemas. Minu meelest on hämmastav, kui ägeda foto T-l õnnestus minust teha. Olgu, mis siis, et hüti ots peale ei jäänud, aga see, kuidas kõik hütist välja löödud murjamid seal põnnis kõhtudega mind passivad, on eriti äge :-D.

Hütid olid reeglina tühjad päeval küll, paar loomanahka maas, kus oli voodiase, siis oli lõkkekoht, vbla mõned tited või kitsetalled magasid seal sees ja oligi kõik. Suureks varanduseks olid pudelkõrvitsad, plastpudel oli veel suurem defitsiit, mida kõik kerjasid kuis jaksasid. Siin siis vaikelu hütiseinast:

Nii, edasi läksime Dimekasse, kus oli parajasti turupäev. Dimeka oli meil seal kenasti külje all ja kuigi polnud plaanis, läksime sinna jalutama. Turud on seal muidugi isevärki. Välismaalasel ei ole sealt muhvigi osta... Koorem hagu, toop punast savi, pisut tökatit, millega pead värvida, kaks kanamuna, eesel... Eesli pidavat saama seejuures 500-600 birri (ehk krooniga). Ja need eeslilapsed olid NIIIIIIIII nunnud, tekkis kohe kiusatus. No igatahes, kõik need karamellod ja vidinad, mis turistid lastele annavad ja mida nad neile kohe otse suhu ei topi, lõpetavad niimoodi turul... Meie omad õppisid lõpuks kohe ära, et kui komm anda, tuleb kohe lapsele põske pista, muidu näeb ta sellest ainult und.
Päris sellised meie hotellid siiski ei olnud, aga noh... madalama klassi hotellid nägid siis sihuksed välja :-D.

Ja nagu ikka - ükskõik, kuhu valge inimene ka jalga ei tõstnud, jooksis tal sabas kari murjameid ja vähemalt kaks last rippus käe otsas, kui mitte 5-6.

Mõelda vaid, nad istuvad ja müüvad seal niimoodi tänase päevani ja praegu ka... Ikka NII raske on uskuda seda...
Selline seinamaaling oli meil kämpingus... Ma tundsin end kohe isiklikult puudutatuna, sest emme ostis mulle ka enne äraminekut sellise pea ümber käiva lambikese, mis oli NIIIIII kasulik asi - selle valgel nägi päriselt vetsu minna ja telgis oli see mul valgusallikaks, kui teised kõik pimedas käsikaudu kobasid... Ilma selleta poleks näinud isegi süüa, sest kus sa muidu näed, kus taldrik ja supp on... Lisaks käisime me vahepeal mingeid pimedaid käike mööda, millal sellest kasu oli... Aga näed, neegritel on arvamus, et kõik välismaalased käivad sellega :-D. Ja kuigi ma tavaliselt üritan näha välja võimalikult mitteturist, siis sedakorda olin ma kohe täiesti TÜÜPturist nende meelest.... Kõik minu omad olid selles plaanis minust etemad :-D.

Meie teise kämpingu kõrval oli ühel päeval jõgi. Teisel päeval enam jõge polnud, jõest oli järgi nii palju...

See oli tegelikult petekas, sest kui me kuulsime, et kõlakate kohaselt elab jõe kaldal puude otsas palju koolobusahve ja hakkasime neid otsima minema, siis vajusin mina mõnes kohas pahkluuni liiva sisse; üks sakslane mu ees vajus aga kõvasti üle põlve sisse... Päris ära ehmatas. Selgus, et kuivadel päevadel voolab vesi liiva all ja siis ongi kohati vesiliiv ja täiesti tüma... Eks me pärast marssisime oluliselt ettevaatlikumalt, üksteise jälgedes ja puha... Aga ahvid leidsime üles :-P. Hirmus pelglikud olid nad ainult, murjamipoisikesed jahivad ja müüvad nende nahku teede ääres, sellepärast oli kohutavalt raske mõnda kenasti pildi peale püüda... Parim katse umbes viiekümnest-sajast fotost on siin:

See sai pisut suure zoomiga, aga vähemalt ta näo näeb ära...

Päris kämpingu lähedal oli üks Hamerite küla ka, kuhu me üks õhtu jalutasime. See oli NII tore, see oli terve reisi jooksul ainus koht, kus mitte ükski murjam meist väljagi ei teinud, nad lihtsalt olid ja lasid meil ka olla. Mitte üks birritamine ega karamellotamine, väga viisakas oli asi. Oeh, mul oli hea meel. Ma ostsin sealt endale ka sellise järi, mida nemad näpus tarivad ja istme ning padjana kasutavad... Aga siin on hoopis kitseaedik - päike hakkas loojuma ja loomad marssisid savannist söömast koju tuttu...

Aga siis me sõitsimegi sellest kenast kämpingust ära ja suundusime Arborede ja Konsode juurde. Issand, need Arbored olid väga hirmsad. Peaaegu nagu Mursidki. Hütid ja elamised olid neil suured, varandust oli kõvasti, aga mõni ime ka - nad olid ikka sellised vägivaldsed ja pealetükkivad tüütused, et hirmus kohe. Isegi kõige kõvematel meist tekkis seal raskusi ja lõpuks oli mul kopp täiega ees... No mitte ühte sammu ei saa teha, kui sa just pole nõus neile peale astuma, aga kui astud, siis tigetsevad ja pahandavad... aga kogu aeg on mingid tigedad vanamoorid jalus ja minema ka ei saa sealt, paganas. Seal oli eriti tore see, et üks meie omadest jäi meist maha ja siis tema ei saanud enam mitte kuidagi meie juurde, lihtsalt ei lastud teda edasi liikuda. Mina siis meeleheitlikult röögatasin tema nime, mispeale kogu see pärdikukari kõik seda järgi kordama pasundas... Päris koomiline oli :-D. Ja paganased, ise lõugasid küll tema nime, aga kas nad lasid teda siis tulla??? Arvake ära...

Igatahes, siin on Arborede kodu... Oluliselt rohkem kraami kui Karodel, eks? Mis siis, et pudelkõrvitsaid, need on ka tähtsad...

Arbore poisid:

Ainumas murjamitüdruk kes mulle päriselt kaamerasse ka naeratas oli kusjuures Arbore... Aga naeratusedki on petlikud, seesamane tahtis mu hinge seest süüa. Kuigi ma olin temast juba pilti teinud ja talle raha andnud, arvas ta, et ehk ma pärast ei mäleta enam ja tuli uuesti tüütama mind... ja kui ma ütlen, et tüütama, siis ikka niimoodi, et ta oleks kivi ka pehmeks mangunud... Ahjaa, ja siis ta tahtis teha minuga vahetust - tal kaelas olev merekarpidest vöö minul vööl oleva väiksema punutud vöö eest. Kui sellest vööst nii palju karpe kadunud poleks, oleks isegi diili teinud... Alguses ta nimelt lihtsalt tahtis mu vööd, ma ütlesin, et kuule, jõmpsikas, niisama ka ikka ei saa, eks... Siis jõudsime vahetuskaubani, aga see võidunud asi nägi tegelikult ikka päris hirmus välja tal kaelas :-D, kui lähedalt vaadata...

Mina ristisin ausalt Lõuna-Etioopia pärdikutemaaks. Pärdikuid oli palju ja kõik kohalikud olid ka nagu pärdikud... Sellise karja paaviane ajasime näiteks oma autoga tee pealt minema.

Edasi jõudsime Konsode juurde. Nemad olid tundmatud hõimud, kes tulid Jumal-teab-kust ja on suguluses Tont-teab-kellega. Elavad mägede tippudes, teevad endale endiselt linnamüüriga asulaid, sihukeste kitsaste tänavatega ja puha... Ja siis peavad oma odade ja kilpidega linnade üle lahingut :-D. Nemad on hästi usinad põllumehed ka, teevad selliseid terrasspõlde, mis isegi UNESCO maailmapärandi nimekirja on jõudnud. Ilusad olid küll, pole midagi öelda, aga töörabamist tahavad ka roppu moodi... Ei kadesta nende elu, üldse ei kadesta.

Ja kui Hamerid ja veel mitmed hõimud peavad enne abiellumist meheks saada tahtes üle härgade hüppama, siis Konsodel on selline hirmus suur kivi, mida noormees peab suutma üles tõsta, enne kui abielluda tohib. See kökats isegi tõstis selle mitu korda üles. Meie ainus mees ütles, et temal on kõht parajasti liiga täis ja keeldus proovimast, mina siis üritasin ise. Raske see vast eriti polegi, aga selle haardesse saamine on see kõige keerulisem küsimus ja kui ma vaatasin, et kätelt tõmban naha maha, siis otsustasin, et ah, ma ei tahagi veel abielluda ja jätsin selle kivi sinnapaika... Minu isiklikud ilusad valged käekesed siiski... ei maksa neid igasuguste asjadega retsida :-D.

Nii tore. Selline on siis üks Etioopia linn ülaltvaates :-D. Kui ma õigesti aru sain, elab selles linnas Konsode kuningas.

Konsode külas... [st, on olemas Konso-Karati linn, siis on olemas Konso hõim ja hõimul triljon küla. Ülemine peaks olema Konso linna äär, alumine lihtsalt mingi suvaline küla, kus elasid Konsod]

Ma üritasin rääkides pilti teha nii, et keegi ei näeks. Niimoodi salamisi, et kaamera oli vastu jalga surutud ja salamisi vajutasin nuppu... Lihtsalt, et saaks näidata, mis meil kõik ümber tilpnes. Vaat, meid oli kokku 6, eks. Tavaliselt pean ma häält tõstma ja suisa karjuma hakkama, kui mul on 40 turisti kuskil suurlinnas, kus liiklus sagib ja taustamüra on hirmus palju. Noh, seal ei suutnud ma ennast neile ülejäänud viiele enam kuuldavaks teha, kuigi ma karjusin täitsa nii kõvasti, kui kõri andis... Lihtsalt kogu neetud külajõmpsikate kari oli meil ümber ja kõik itsitasid, lunisid, seletasid ja lõugasid seal... Uuuuuu...

Nii ilusad rahvarõivad olid Konsodel. Teised hõimud käisid enam vähem paljalt või loomanahkades, aga Konsodel oli päriselt oma seelikutüüp... täitsa nagu meie triibuseelikud seejuures, ainult mingi kahekorra keeratud ülaosa oli neil. Ja ka erinevaid triibukombinatsioone ja värve oli neil... Enamasti nad käisid paljaste tissidega seejuures. Aga isegi paar lapsukest oli endale seeliku selga saanud, muidu lapsed jooksid üldse paljalt ringi... Kes nende peale ikka riiet raiskab, kui nad sellest varsti välja kasvavad...

Seal külas läks täielikuks lööminguks, lõpuks me põgenesime. Ma andsin nimelt Yonasele kaks pakki karamellkomme, et ta need laiali jagaks, aga nagu maa alt kasvas välja NII palju lapsi, et parimagi tahtmise juures poleks kõik neist nänni saanud. Ta siis üritas, lõpuks viskas kõik kommid taeva poole, nii et kommisadu oli... ja siis lapsed tormasid neid üles korjama, aga mõni sai haiget ja siis nad kõik hakkasid nutma - kes sai haiget, kes jäi kommist ilma... oi, see oli väga õudne... Üldse parem on neile mitte midagi anda, muidu tuleb kohe asjast suur draama...

Jaa, näete, tolmupilve ei õnnestunud pildistada, aga nii kui auto seisma jäi, kostus kuskil küla sisemuses hüüe: faraaaanžiiiiiiiiiii... ja siis läks mõni sekund ainult, kui müüri seest hakaks lapsi liduma kümnete kaupa.

Vikerkaart nägime ühes kohas tee peal. NIIIIIIIII ilus ja paks ja nii selgete värvidega, nagu oleks päriselt maaler ta taevasse joonistanud... Kogu kaar oli näha (tegelt oli veel topeltkaar isegi), aga kaadrisse ei mahtunud, paganas.

Siis ma juba rääkisin teeröövlitest. Vot selline isand oli tollimeheks ja pidas auto kinni...

Ta oli korrumpeerunud, nii et peale pistist lasi meid minna...

Jaa, ja need on need kosed ja see jõgi, mida lõunasse minnes olemaski polnud, aga mis mingil hetkel lihtsalt järsku tekkisid, sest kuskil kaugel mägedes sadas vihma. Ilus kohvivärvi ja puha, kas pole :-P.

Soddo linna peatänav. Ei midagi erilist, lihtsalt... me käisime pissil seal ja siis kui kõik pissile jooksid, mina tegin ühe klõpsu.

Enamikest ilusatest hüttidest me sõitsime mööda suure hooga, aga leidsin ühe sellise ilusa ka... Nad nigu freskos teevad neid - oksaraod püsti, loomasõnnik peale, savikiht kõige peale ja siis maalivad ära kohe... NIIIIIIIIII ilus!

Ja siis enne pealinna jõudmist käisime Ziway järve ääres, see jääb nende Rifti järvede vööndisse ja seal oli hästi palju veelinde kuulu järgi... Enne lindudeni jõudmist nägin mina hoopis ühte kena suksut, aga no mõni marabu on juba temagi tagant paista, eks...

Pühaiibised... Ma olin neist NIIIII palju kuulnud ja lugenud, aga siiani polnud ühtegi oma silmaga näinud... Nüüd ma tean, et nad eksisteerivad :-D.

Selle õnnetukese nimi peaks olema vasarpea ja mitte kellelegi ta ei meeldinud... Minu meelest oli küll sümpaatne :-D.

Hoopis peletislikumad olid marabud, kelle silmnägu nägi välja, nagu ta oleks tuleõnnetuse läbi elanud, nahk on ära põlenud ja juustest on mõni üksik karvatuust püsti jäänud; nahk on kohati söestunud ja kohati kärnas ja... üleüldse...

Nii, ja kunagi siis on tulemas veel Etioopia IV...

otsin nutikat kohta...

Ma nüüd hakkasin oma Egiptuse asju kokku otsima. Kõik on, aga mida pole, on paberist CD-plaadi ümbrised, mis mul viimati Prantsusmaal kaasas olid ja mida jäi järgi veel umbes 30 tükki. Ma mäletan, et ma panin need kuskile nutikasse kohta (see oli nii jabura suuruse ja kujuga, et see muidu oli igal pool ees), aga see koht oli nii sitaks nutikas, et ma lihtsalt enam ei mäleta, milline see küll olla võis. Ma olen juba pool elamist läbi otsinud, rohkem ei oska kuskile vaadata ka :-D. Väike võimalus on, et see karp on Tallinnas, kuigi samas ei ole ka, sest ma ju alles sügisel jälle kolisin sinna ja esimese asjana poleks ma NEID küll sinna viinud... Oeh, pagan võtaks küll... KUHU ma sain need panna, ah?

Etioopia II

Nii, asjade käik on siis säärane, et kuna Xanga ütles tõesti, et mina see kuu rohkem pilte üles laadida ei saa, aga mina hirmsasti tahtsin nendega midagi teha, siis armas Liis, kellele kangesti meeldib nokitseda ja kes mulle tegelikult juba jaanuaris uue kujundusega blogi tegi, kuhu mina teatud põhjustel ei viitsinud ümber kolida, otsustas selle asja ikka uuesti ette võtta ja mind Bloggerisse kolida, kus ma oma pildid kõik nüüd ära eskponeerida saan... Minu vanad postid lubati ka kõik lahkelt ümber tõsta, nii et päris hea kaup :-D. Hehee... Meenub, kuidas ta vanasti mu sahtleid koristas... Küll on tore, et selliseid inimesi ka eksisteerib.

Uuele leheküljele vaatamata jõudsin ma järeldusele, et kui juba järjejutuks läks, siis läheb edasi ka, sest neid reisipilte on mul hirmus palju, kõiki mina ei jõua siia küll täna lahti seletada ja üles riputada, seda enam, et Blogger on minu jaoks veel natukene uudne ja võõras ka ning võtab seeõttu pisut rohkem mõtlemist ja nuputamist kui Xanga. Teine põhjus on ka veel see, et minul seisab ees kohe jälle reisile minek ja mingil määral vaja selleks ka ette valmistada ikka, nii et täna saate küll Etioopia II, ent ma arvan, et tulekul on veel ka Etioopia III ja ehk isegi Etioopia IV. Millal, seda mina ei oska öelda.

Aga viimati jäin ma pooleli selleni, et käisime Hamerite turul ja pärast õhtupoole härjahüppel, eks... Siin siis veel mõni turupilt ka... Prouad müüvad näiteks kohviubade kestasid. Nemad teevad sellest mingisugust instant kohvi - jahvatavad ära, segavad vürtsidega ja lahustavad kuumas vees... Ja olgu öeldud, et selliste varikatuste all istumine turul on kõva sõna, enamasti on prouadel endal vihmavarjud päikese kaitseks, aga vaesemad istuvad ja kõngevad niisama...

Siin veel see turistide turupool, kus on vähe rahvast ja kõik kaup kenasti näha ja puha...

Üks Hameri proua müüb pudelkõrvitsaid. Ostsin ka ühe (kuigi tema naabrilt), ent see oli tagasijõudes kohvris kõrvitsapulbriks muutunud. Nuuks... Aga eks ma teinekord tean, toon käsipagasis. Ma nimelt muretsesin, et kolmanda maailma riigist EL-i sihukest väga tuua ei või, et äkki käsipagasist konfiskeeritakse... Aga U sai enda omaga läbi küll...

Ei mäleta enam, mida nad nii vahvat nägid.

Siit jõuame siis savanni härjahüppele. Tseremoonia ise kestis päris kaua, poole kolmest kella kuueni - peaaegu poole seitsmeni. Sellest kaks tundi naised tantsisid ja laulsid, siis tunnike värviti mehi ja joodi kohvi ja lõpuks kulmineerus see asi siis härgade kokkuajamise ja hüppama hakkamisega. See naiste tants oli hästi lahe. Täitsa selline tunne oli, nagu vaataks kodus National Geographicut. Aga kõige toredam oli seal savannis ikka sellepärast, et keegi ei teinud välja, kui ma neid pildistasin :-P.

Ma ei tea, miks nad kõik niimoodi kõht põnnis seisavad. Aga muidu on nad väga nõtked ja saledad, astuvad ka kindlal sammul nigu paabulinnud, häälekõla küll kristalli moodi polnud ja kuusirpi ka patsi all ei hiilanud, aga ilusad olid nad muidu küll...

Sihukesed järid olid põhimõtteliselt nende ainus varandus, mis igal murjamil oli. Nad käisid igal pool, tool näpus. Kui vaja, istusid otsa, kui uni tuli, toetasid selle peale pea (asja uba oli see, et sihukese puupakuga ei lähe soeng sassi). Mina ka ostsin endale... 80 birri maksis, ilus, põletatud mustriga ja puha.

See on sellest osast, kus meestele maalinguid tehti.

Loomadega oli nii, et sebrasid meie ei näinud, aga see oli kõige sebralikum olend terve Etioopia peale. Nimelt kohalikud lõiguvad oma loomadele mustri peale, lasevad sellel siis ära armistuda ja siis neil on hea pärast oma looma teiste hulgast üles leida.

Ja nagu ma postis Etioopia I mainisin, siis naisi piitsutatakse päris kõvasti. Siin on näha ühe neegridaami selg peale esimest piitsutamiskorda. Kolmes setis nimelt piitsutati ja naised valisid endale välja mõne mehe, kelle käest peksa tahtsid saada. Meestel oli peotäis keppe käes, iga kepiga anti üks löök. Naised tantsisid ta ees, puhusid pasunat ja hüppasid paar korda, siis mees virutas. Ja kuna mehi oli vähem kui naisi, siis oli naistel omavahel täitsa kaklus kohe, et kes nüüd järgmisena saab obaduse...

Sellised tehti meestele pähe, kui nad olid viimase aasta jooksul vaenlase (või ohtliku looma) tapnud. Savist kiiver põhimõtteliselt, kus on väikesed augud sees sulgede jaoks, ning mis on ülenisti mustriga kaetud. Nägime ka turul, kuidas ühele mehele seda tehti... Ja täpselt aasta aega oma kangelasteo hetkest alates tohib ta seda kanda.

Savann on suur ja lai, kõik tseremoonia eri osad toimusid eri platsikestel. Kui üks etapp jälle läbi, siis mindi rongkäigus teise kohta. Ühe korra seal käigu peal sattusin äkki mina huviorbiiti ja mulle taheti ka piitsa anda. Mina pigistasin silmad kinni mõtlesin, et tulgu mis tuleb. Tantsida ja keksida ma nende moodi oma jala pärast ei saanud ja ega ma olekski. Noh, nemad siis hirmsasti hirnusid, kui arg mina olen. Edasi anti kepp minu pihku, et kui ma ise peksa ei himusta, peksku ma siis neid... Kui sellest ka asja ei saanud, jäeti mind ometi rahule ja kõik pöördusid jälle minekule...

Mina ja Joonas. Ta oli täiesti Egiptusest selle Šerifi tüüpi mu meelest - nii välimuselt kui käitumiselt kui teadmistelt. Võta üks ja viska teist :-D. Või noh, tegelikult Šerif oli alguses tore ja usin, aga muutus lõpuks jube laisaks ja hästi ennast täis tüübiks. See Joonas kohe selline :-D.

Nii, ja siin siis poiss silkamas. Purupaljalt. Iga härja sabast ja sarvedest hoiab mõni nooruk kinni. Temal õnnestus kukkuda ka korra. Tegelikult peaks ta kukkumise korral ise peksa saama ja siis ta ei tohiks enam kunagi abielluda, aga ta sai ühe lohutusringi ja edasi silkas ta päris kenasti, nii et sai ikka loa abielluda ja meheks saada...

Nii, ja kuna ma sain teada, et siin käib piltide üles laadimine tagurpidises järjekorras ja kõik, mida ma nüüd veel laeksin, tuleks umbluu kohta umbluu järjekorras, siis see on praeguseks kõik. Ma nii vähehaaval harjutan, eks...