Üks tagataskust leitud tekst

On mai. Me käisime aastavahetusel Costa Ricas. Millalgi pärast naasmist kirjutasin ma sellest ka täitsa jutu valmis. Aga nüüd vaatan hämmeldusega, et millegipärast blogisse ei jõudnud. Sissejuhatus ja kokkuvõte vist jäid toona puudu, siis tegi arvuti oma peaga restardi ja fail kadus silma alt. 

Täna järsku meenus, aga ma ju kirjutasin! Leidsin teksti üles. Aga on liiga hilja, et hakata mingit ilusat sissejuhatust ja kokkuvõtet kirjutama. Kleebin siia siis lihtsalt selle teksti ja kõik. On vähemalt mälestused ajaloo huvides talletatud, ilukirjanduslikuks putitan seda võib-olla kunagi pensionipõlves :).

Costa Rica - Costa Rica oli Kesk-Ameerika maana päris ootamatu. Mind üllatas, et see oli nii üleni eksklusiivselt, absoluutselt ja ainult loodusturismi põhine. Mingit sellist erilist kultuurikihti, mida vaadata või nautida, seal kohe nagu ei olnudki. Ega ka midagi sellist... ainult sellele riigile/rahvale iseloomulikku või pärandit vms. Ei olnud põlisrahvaste arheoloogilisi mälestisi ega püramiide, samuti polnud erilist arhitektuuri ega isegi koloniaalarhitektuuriga armsaid linnakesi kui selliseid. Terve riik koosnes ainult valdavalt põllumajanduspiirkondadest, sisserännanute villadest ning loodusturismile orienteeritud hotellidest-laagritest-asulatest, mis olid iseenesest toredad, aga jätsid siiski sellise natuke pidetult üldkeskameerikaliku mulje, millesse segunes natuke ka põhjaameerikalikkust (peamised turistid käivad riigis USAst, onju, nii et kaubavalik ja mingid elukeskkonda puudutavad tõekspidamised olid ka Costa Ricas siis sealt üle võetud). Et kui keegi mu käest nüüd küsiks, et mis Costa Ricat iseloomustab, siis... põhimõtteliselt eelkõige ainult mets :). Sest peamiselt olidki kõik tegevused tõesti seotud metsade, veekogude või vulkaanidega. Ja pidutsemise ja loomade otsimisega.

See mõjus ka laias laastus natuke nagu kentsakalt, et kõik need loodustegevused oli tehtud natuke liiga korralikuks ja turistlikuks. Noh, stiilis et lähed metsa, siis metsas on lai tsementeeritud jalgtee, pluss sissepääsuväravad ja 20-dollariline sissepääsupilet per nase, et seal tsementeeritud jalgteel siis ise lonkida. Ainult helendav silt „varuväljapääs“ veel puudus seal puude vahel. See tekitas minus kahetisi tundeid. Loomulikult on palju mugavam ja turvalisem kõndida mööda laia metsamaanteed kui vööni võpsikus. Aga päris seda tunnet, et nii need kohalikud siin nüüd siis elavadki, nagu ei tekkinud. Kõik silma alla jääv oli natuke ülekureeritud ja sätitud, mitte päris. Pigem nagu looduseteemaline Disneyland, mitte ehe ja tegelik loodus / elukeskkond. Ainult idarannikul, Kariibi mere ääres ei olnud nii. Seal oli rohkem korratust, prügi, vaesust, kirjumirjusust ja natuke veel ka selliseid pärapõrgukohti, kuhu tsivilisatsioon ja massiturism polnud jõudnud ja kus inimesed elasidki loodusega koos, nii et giid võis sulle omaenda terrassi pealt ja aiast 20 eri liiki elukat välja otsida.

Corcovado rahvuspark, mis peaks olema see kõige kaugem ja kõige raskesti ligipääsetavam ja kõige erilisem, oli põhimõtteliselt umbes sama ülerahvastatud nagu Tallinna vanalinn kruiisilaeva saabudes. Neil on seal küll igapäevased kvoodid – ööbima tohib jääda 121 inimest, päevasele ekskursioonile võib tulla 350 inimest. Aga kõik need pea pooltuhat inimest saabuvad paatidega ühel ajal ja hakkavad siis käima neid pargi radu ka samal ajal. Nii et igal pool, kuhu vaatad, on ikka pigem sääsevussu järgi lõhnavad ja lärmakad grupid, mitte loomad. Kõik need samad inimesed söövad korraga laagris ka lõunat, nii et söökla ukse taga peetakse kahe tunni jooksul korralikku ja distsiplineeritud järjekorda. Ikka üsna suur turismikonveier on see kõik. Kui ma laagrimeestelt küsisin (ööbimine oli nn metsavahtide laagris), et kas nad muidu mingit metsavahitööd ka sisuliselt ikkagi teevad või ohjavad ainult turistide vägesid, valmistavad neile süüa ja teevad voodeid, siis... Arvake ära? Metsavahid raputasid pead. Ei ole neil aega mingikski metsa vahtimiseks. Ainult turistide karjatamiseks. Ehk et ka see ülikuulus Corcovado on tegelikult hoolega kujundatud võimalikult tõhusaks Costa Rica valitsuse sissetulekuallikaks, mille eesmärk ei ole kaitsta loodust, vaid lasta läbi võimalikult palju turiste, kes vabastatakse võimalikult paljudest dollaritest. Ja mul on üleüldse väga hea meel, et me ei käinud Manuel Antonio rahvuspargis, sest need videod, mis sealt ringlema on läinud, on ikka ulmelised. Peaks nagu olema rahvuspark, aga tegelikult on seal üleüldse iga ahvikese kohta 230 külastajat päevas ja rahvas marsib tillukese rahvuspargi radadel tihedamalt puntras kui laulupeo rongkäigul. Maitea. Parem siis minna juba oma koduriigis loomaaeda.

Samas loodus ja vaated olid muidugi igal pool väga ilusad ja läänepoolne Costa Rica oli ka hästi puhas. Tähendab siis prügivaba. Kariibi mere ranniku kohta ei saa seda päriselt väita. Seal olid kohati samasugused prügihunnikud kui meil Brüsselis :). Küll aga jäi kuskilt lugemistest silma, et Costa Rica on vaatamata oma näilisele puhtusele ja looduskesksusele pestitsiidide, väetiste ja muude kemikaalide kasutamiselt absoluutne ja vaieldamatu maailma number 1. See põhjustab neil kiiret liikide kadu ja no ega ma mõnikord ikka mõtlesin ka, et ei tea mida see värske toit neil kõik võiks sisaldada. Aga noh. Ega nad tegelt liiga palju värsket ei söögi seal, ikka peamiselt ubadega riisi, friteeritud banaane ja mingit lihalist natuke sinna kõrvale. Salatit sai harva. Aga värsked puuviljamahlad olid imelised, eriti Corcovado laagris, kus anti juua liitrite ja liitrite viisi värskelt pressitud mangomahla, mida ma ei olnudki veel kuskil niimoodi kaanida saanud. Enamasti on mangomahl ikka kontsentraadist, aga seal oli viljalihaga ja äsja pressitud.

Monteverde pilvemetsad meeldisid mulle väga. Ma nägin pilvemetsa üldse esimest korda elus alles eelmise aasta veebruaris Salvadoris, kogemata. Ehkki tegelt see vist ei pea paika, ma ju pean olema seda Tais ka näinud, lihtsalt sealset ma millegipärast ei mäleta. Igatahes, Salvadoris olin ma sellest kohe võlutud. Noja Monteverdes olin veel rohkem võlutud. Need üleni sammaldunud, igerikud ja udused mäetipud on lihtsalt nii muinasjutulised ja sürreaalsed. Neist võiks kohe nagu mõni nõid või troll välja astuda. Kveesalit me kahjuks ei näinud. Aga noh, metsad ise olid väga ägedad. Eriti see rippsildadega rada. Hommikul kell seitse oli see parajalt udune ja salapärane, teisi turiste ei olnud ja siis need igerikud, sammaldunud puud, mis sealt piimjast udust läbi kumasid... No väga lahe atmosfäär!

Loomi-linde oleks tegelikult tahtnud ja lootnud rohkem näha, kuigi otseselt kurta ka ei saa. Nägime taapiri ja sipelgaõgijat, aga mõlemat üsna hetkeks ja/või kaugelt. Nägime põgusalt ka üheksavöölast, kes oli väga tore, ja umbes täpselt kolme koaatit. Üks suur madu sööstis meil vulkaanide vahel auto eest üle tee. Veel nägime opossumit, kahte puurästikut ja kaugelt-kaugelt pesukaru. Kaeluspekaarid käisid meist paari meetri kaugusel mudaaugus vanni võtmas, see oli vist kõige toredam loomakohtumine. Ja erakvähkidest kihavad rannad olid vahvad. Laiskloomi nägime mitmel pool, aga enamasti olid nad kaugel ja vaatasid täitsa vales suunas, nii et oli hea, et käisime ka õnnetusse sattunud laiskloomade hoiukodus. Seal pääses neile lähemale ja sai kenasti näkku ka vaadata. Pärdikuid oli muidugi igal pool palju, igasuguseid linde ka, aga linnufänn ma tegelikult ei ole ja ma üldse ei malda oodata, kui giidid armunult mingisugust pealtnäha täitsa tavalist varblast vahivad. See võib ju olla varblase mingi haruldasem alaliik, aga minu jätab ta tavaliselt külmaks. Ja eriti linnurohked kohad ohtra sitapuru ja näkku lendlevate udusulenärakatega on lausa vastikud. Igatahes. Ka konni, ämblikke ja igasuguseid selliseid elukaid nägime vähem kui ma oleksin oodanud. Neid kuulsaid Costa Rica punasilmseid lehekonni, kes muidu ilutsevad kõikidel Costa Rica reklaamidel ja fotodel, tuli lausa tikutulega otsida. Lõpuks leidsime need viimasel päeval, orgunnisin nende otsimiseks veel spontaanselt ühe ette planeerimata öötuuri juurde, sest ma lihtsalt ei olnud nõus riigist ilma neid nägemata lahkuma.

Putukatest – Costa Rica kõige kuulsam öötuur Drake Bays sealse Putukaprouaga oli minu jaoks üsna meh, no teistest selle reisi (ja üleüldse mu elu) öötuuridest ikka märksa nõrgem. Leidsime õige vähe huvitavat – paar konna, paar ritsikat, paar ämblikku ja suure otsimise peale ühe skorpioni. Kusjuures peamiselt käisime niikuinii mingi hotelli ümber kultuurmaastikul, nii et ega ma polekski sealt midagi rohkemat oodanud. Aga kelleski neist ei olnud midagi liiga vägevat ja giidi jutt oli ka selline üliteaduslik, nagu oleks entsüklopeediat ette lugenud. Ei olnud liialt nauditav. Kõige toredam oli kõigist nendest leidudest väike ämblikusort, kes teeb oma kodukäigu ette kääbikukoopa ukse ja siis passib seal ukse taga mööduvat saaki. Kui keegi piisavalt ukse lähedale satub, lükkab ämblik ukse järsku lahti, kargab sealt välja ja kisub saagi tunnelisse. Aga see-eest kui vaenlane üritab ämblikku rünnata, hoiab too ust kõige kaheksa jalaga kinni ja isegi pisike pöidlaküüne suurune ämblik pidavat suutma vastu pidada 3,5-kilosele tõmbejõule. Vot. Noja siis Monteverdes nägime paari ilusat tarantlit, oranžide küünarnukkide ja põlvedega. Ja Kariibi mere ääres oli umbes miljard sääske. Ja siis enam-vähem oligi kõik.

Vulkaanide osa meeldis mulle aga väga. Käisime Guanacastes õige mitmel vulkaanilise tegevuse ümber ehitatud jalgrajal ja need olid väga lahedad. No reaalselt kõnnid mööda teed ja teepinnases on väike auguke, nagu mingi väike munakivi oleks sealt välja löödud, ja augus keeb vesi. Ja tee ääres on hoiatussildid, et maa on tuline, ärge palja nahaga vastu minge. Päris nii ei olnud ma ka veel kuskil näinud.

Ühegi vulkaani tippu me ei tõusnud. Oleks tahtnud küll, aga ajastus ei olnud suurem asi. Üldiselt ütlevad kõik teadjad, et kui te pole hiljemalt kümneks hommikul tippu jõudnud, siis pole seal enam lootust midagi näha, pilved tulevad peale ja kõik mattub piimjasse uttu. Aga me ei ööbinud ühestki fotogeenilise kraatriga vulkaanist nii parajal kaugusel, et selle tippu oleks kuidagigi õnnestunud hommikul vara jõuda. Aga pole hullu. Eks neid vulkaane on nähtud ka. Mind huvitasidki kõik need muud vulkaanilised fenomenid rohkem – keevad mudapütid ja laukad ja väävlitossu välja ajavad augud jms.

Kuumaveejõgedega läks aga natuke nihusti, neid oli meil ka paar tükki plaanis, aga kuna kaks meist said esimesel jaanuaril ühe suuremat sorti merehäda käigus üleni katki, tuli need vahele jätta. Kuumaveejõgede bakterielu on hoopis mitmekesisem kui jahedates veekogudes, nii et seal hoiatatakse isegi pea märjaks tegemise eest, sest mõned eriti ohtlikud bakterid võivad kõrvadest-silmadest organismi pugeda ja näiteks aju ära süüa. Noja ülenisti katkisena nendesse ka ilmselgelt ei lähe. Selles mõttes oli natuke feil, aga no pole hullu. Varsti tuleb Jaapan ja seal on ka kuumaveejõgedega hästi.

Inimesed olid muidu toredad ja kenad küll, seda ikka rõhutatakse. Et kui muidu pole Costa Ricast rääkides just liiga paljust rääkida, siis seda ikka öeldakse, et inimesed on toredad. Olid tõesti. Kas toredamad kui mujal Kesk-Ameerikas? Nooh. Minu meelest täitsa samasugused. Oli väga abivalmis inimesi, kes tegidki rohkem kui rangelt vaja, ja oli ka tõelisi tõpraid. No näiteks kogemus postkaartidega... Nende kirjutamine jäi meil üsna viimase minuti peale. Ja siis eelviimasel päeval avastasime, et linnades ei olegi tegelikult kuskil tänaval enam postkaste. On ainult postkontorites, mis on nädalavahetusel kinni. Viimases hädas küsisin siis lennujaamas siit-sealt, et ega nad ei tea, kas äkki saaks postkaardid kuskil seal teele panna? Ühest söögikohast suunatigi mind siis suveniiripoodi, et seal võetakse vahel kaarte vastu. Noja kujutage pilti. Letitagune poiss teatab, et hea küll, ta võtab mu kaardid ja paneb posti, aga hind on 2.50 USD. Mina vastu, et meil on margid juba olemas ja nii. Tema ikka, et eiei, et kaardi postitamise teenustasu on 2.50 USD. No olgu. No kui nii, olgu siis niigi. Andsin talle kol ühedollarilist ja meie kümmekond kaarti. Mispeale tema need tagasi ulatas ja täpsustas, et 2.50 on ühe kaardi kohta, et meie arve siis tuleb 25 USD.

See tundus ikka juba ulme. Otsustasin, et ta võib kukele käia ning et ma panen kaardid siis pigem koju jõudes Belgiast teele. Aga millegipärast otsustasin teel väravasse veel ühest teisest poest ka küsida, et ega nemad pole kuskil lennujaamas postkasti märganud. Ja kujutage pilti. Seal üks neiuke ütles rõõmsalt, et jajaa, kümnenda värava juures on postkast olemas. Ning kui ma sinna kümnendasse väravasse olin jalutanud, selgus, et see va postkast oli täpselt sellesama suveniiripoe välisseina küljes, kus me käes kaartide postitamise eest 25 dollarit küsiti! No on nahaalsus, kas pole?

Muidugi. Ega need sinna kümnenda värava juures olnud postkasti pandud kaardid pole veel kohale jõudnud. Võib ka olla, et see oli neil lihtsalt vanast jäänud museaal ja need kaardid sealt eal ei liigu :). Aga kui nii, siis nii. Isegi sellisel juhul leian, et juba margistatud kaartide kümne meetri kaugusele postkasti viimise eest 25 USD küsida on ikka üle mõistuse liig!

[Edit: kaardid siiski jõudsid lõpuks, nii umbestäpselt kolm kuud hiljem. Risk tasus end ära :D.]

Autorendifirmaga kaklesin ka pärast veel tükk aega. Sixt oli ka nii nahaalne, et andis meile tellitud 4x4 auto asemel teise, mis ei olnud 4x4, aga selle asemel, et seda öelda, valetasid nad meile näkku, et see on ikkagi ka 4x4. Et nelikveonuppu autol küll ei ole, aga sellepärast, et see sõidab kogu aeg nelikrattaveoga. No aga kui meil siis nelikvedu vaja oli, ei olnud seda millegipärast kohe üldse tunda, ja mõningase uurimise peale selgus, et sellel mudelil kohe päris kindlasti polegi nelikvedu olemas. Aga Sixtist küsides sain veel ka kirjalikult kinnituse, et „see auto sõidab kogu aeg nelikveoga, pole probleemi“. Saatsin neile siis pildi auto passist, mis ütles ka rõõmsalt, et auto on 4x2 veoga. Ja Sixt lihtsalt vastab rahumeeli, et „OK, yes, so we’re sorry“. No täitsa tõprad küll. Aga kuna nelikveoga autode rendihind on 50% kallim kui tavaliste oma, siis ma protsessisin nendega veel tükk aega tagantjärgi, et maksku pool raha tagasi. Lõpuks poolt nad ei maksnud. Natuke maksid.

Aga jah. No nüüd on mul vahelduseks selline kodune aeg. Et teen kohe täitsa mitu nädalat järjest lihtsalt tööd, sporti, ise kodus süüa + katsun Costa Rica (ja ehk isegi Korea) piltidega valmis saada ja Jaapani reisiks kõik kokku kahmatud raamatud läbi lugeda. Järgmisi puhkuse- ja reisiplaane tuleb ka hauduma hakata, suveks-sügiseks ja edasi. Praeguse seisuga on mul kõik Jaapani järgsesse aega jääv alles idee tasandil, aga kui ülejäänud aasta läheb sama tempoga kui jaanuar, siis ongi homme juba juuli. Nii et tuleb heaga hakata puhkusepäevi kokku lugema, välja mõelda, kuidas ülejäänud aasta liigendada, ning tarvilikud lennupiletidki ära osta, enne kui need üle mõistuse kalliks lähevad.

Kontoris ongi ka pigem intensiivne aeg tulekul, üks suur teema jõuab lähinädalatel lõppfaasi, nii et sellega seoses hakkab olema palju tegemist ja koosolekuid ja lihtsalt sahmimist. See üldse pole paha, vastupidi. On huvitav ja tore ja nii. Ma loodan ainult, et asjad liiga pikale ei veni. Et jõuaks ikka kõik korralikult ära ohjata ja asjad enne Jaapanisse sõitmist kokku tõmmata. Pliis-pliis-pliis.

[Edit: oli intensiivne, ei jõudnud kõike korralikult ära ohjata, kõik ajastused kujunesid muidugi kõige kehvemaks üldse, aga no nüüd on ka see kõik siiski läbi ja hallatud.]

Sellega ma siinkohal nüüd lõpetangi. Täna oli pikk päev, hommikul oli vaja harida üsna lootusetut praktikanti, siis istuda päev otsa koosolekutel, siis kirjutada õhtu otsa maile ja lõpetuseks oli täna meie majas Esimene stuudio, mille tegijatega on alati lõbus ja mida on alati vahva kõrvalt vaadata. Jõudsin koju pool kümme õhtul ja hakkasin siin nüüd ruttu spargleid küpsetama. Kõht on tühi nagu viinapudel hommikul - rahakott jäi täna nagu nimme valesse kotti, nii et sain kontoris päeva peale ainult kohvi, mille eest maksis praktikant (kellele ma kohe pärast seda hellalt ütlesin, et pärast kolme kuud on ta tekstid endiselt kasutuskõlbmatud), ja kehva lõunat, mille eest maksis kolleeg. Nii et nüüd ma lähen ja võtan need sparglid ja kõik. 

Olge toredad!

M. 

Mõningaid tähelepanekuid Lõuna-Koreast

Ma käisin vahepeal Koreas. Lõuna-Koreas. Ja tahtsin üles tähendada mõned muljed, enne kui need meelest lähevad. Mul oli koguni suurejooneline plaan iga lõiku mõne fotoga illustreerida. Aga siis läks tööl järsku nii kiireks, et ma näen juba ette, et kui piltide valimist ootama jääda, jääb see postitus alles milllalgi järgmisse aastasse. Potentsiaalselt veebruari või nii. Seega tühja neist piltidest. Korea. 

Korea on nimelt üks väga tore riik, kus käia. Ühest küljest kodune ja praktiline, ei ole liiga ära klantsitud ja nii. Mingid kaubavirnad, harjad-kühvlid, potid-kulbid, tühjad pudelid ja nutsakad poodide, restoranide, hotellifuajeede jms nurgas on näiteks absoluutselt tavaline nähtus. Või istud restoranis, aga kõrvallaual on lookas umbes 22 kilo pestud kahvleid-lusikaid ja tooli all paar kasti täis sojupudeleid. 

Samas on palju ka futurismi - roboteid, automatiseeritud nutiseadmeid, pilvelõhkujaid, tellimis- ja teenindamismasinaid ning mida kõike veel. Näiteks enamikes restoranides tuligi tellida masinast ja ettekandja tõi siis tellitu lauda. Eks neil on see rahvastiku vananemise teema hirmus põletav, nii et nad peavad igal pool leidma automaatlahendusi ja nii. Lääne inimesele tähendab see aga, et uudistamist jagub igal pool, ka kõige praktilisemates ja tavalisemates eluaspektides. Kuue pepupesuprogrammiga nutivetsust kuni riideid sirgendavate ja lõhnastavate riidekappideni välja.

Vanu vaatamist väärt asju on ka - paleesid, kindlusi, hauakomplekse jne. Ma natuke nagu üllatusin, et seal on seda va oma tsivilisatsiooni ajalugu NIIIIIIIIII palju rohkem kui meil. Tuleb välja, et neil olid oma pesuehtsad dünastiatega kuningriigid juba enne Kristust ja need kestsid sajandeid. Pmst 19. sajandi lõpuni välja. Silla riik näiteks sai ühel osal poolsaarest alguse juba 57 e.Kr, siis millalgi aastaks 676 p.Kr sai see kogu Korea poolsaare enda võimu alla ja valitses edasi kuni aastani 936. Kokku oli Silla riigil 56 kuningat ja stabiilne, põline oma elusüsteem ajal, kui Euroopas pmst mingid barbarite hordid Rooma impeeriumi maid jagasid. Pärast Silla riiki tuli aga võimule 34 kuningaga Goryeo dünastia ja siis 27 kuningaga Joseoni dünastia, mis valitses 1897. aastani välja. Kusjuures ka nende perioodide saavutused olid märkimisväärsed. Muu hulgas selgub, et Koreas leiutati teksti metalltähteplaatide abil mehhaniseeritud trükkimine mitusada aastat enne Gutenbergi, aint et eurooplased ei ole sellest lihtsalt midagi teadnud ega tahtnud pärast oma saavutusi pisendada. Ühesõnaga, seal Koreas on olnud nii pikalt kestnud ülirikkalik, pikk ja huvitav täitsa oma paralleeluniversum. Mis täitsa kohe rabas mind. Ma polnud seda kuidagi üldse teadvustanud. Mõtlesin, et nad on olnud kogu aeg natuke nagu Hiina nurk või nii.

See oli ka mu jaoks ootamatu avastus, et Korea oli 1960. aastatel pmst vaesem kui paljud Aafrika riigid. Veel 1960. aastatel olid neil suured näljahädad ja Korea sõjast täiesti purustatud-laastatud riik, mille peamiseks varaks puudest täiesti tühjaks põletatud mäed ja kirjaoskamatu, puruvaene rahvas. Aga järjestikused arukad valitsused on suutnud sellest kuuekümne aastaga teha maailma suuruselt 13. majanduse – rikka ja jõuka riigi, kus on muidugi oma probleemid, aga kus elu ikkagi toimib hästi, inimesed on haritud ja elutingimused head. Et nagu - on võimalik küll, selgub. Mu arvamus õnnetus majandusolukorras ja puruvaestest Aafrika riikidest langes Korea ajalugu lugedes päris kõvasti. Sest, noh, selgub, et saab küll end üles töötada ka ikka täiesti nullist. Tuleb ainult tahta. 

Ja siis see oli mu jaoks avastus, et Jaapani okupatsioon oli nende jaoks sama rõlge ja vihatud kui meil Vene okupatsioon. Samamoodi küüditamised ja naiste massiline saatmine Jaapani armee hooradeks ja meeste viimine sunnitöölaagritesse Jaapani tööstuse arendamiseks. Jaapani keele pealesurumine ja Korea keeles asjaajamise keelustamine jne jne jne. Selgub, et korealaste jaoks on Jaapaniga võrdlemine või Korea ja Jaapani ühte lausesse paigutamine umbes sama tundlik teema kui meil eestlaste venelastega samastamine või ühte positiivsesse lausesse panemine. Jälle üks asi, mida ma tõesti ei olnud enne teadvustanud. Kusjuures nad ei teinud sellest mingit saladust. Käisin Seoulis ühes palees kohalikul ekskursioonil, sest sellega sai kohtadesse, kuhu ilma ekskursioonita poleks pääsenud. Olin ingliskeelses grupis, aga umbes pool grupist olid jaapanlased. Ja no, ega see giid ikka kasutas igal võimalusel juhust, et öelda: "Jaa, see oli nii, kuni jaapanlased selle maha põletasid." Või: "Jaa see oli nii, kuni jaapanlased tulid ja tolle ära tapsid ja siis need väärisesemed ära Jaapanisse viisid." Nii rõhuliselt, et põhimõtteliselt see oli samaväärne nendesamade grupis olevate jaapanlaste poole näpuga näitamisega. Ei mingit sellist neutraalsemat lähenemist à la "see põles okupatsiooni ajal maha" või "ta tapeti teise maailmasõja ajal ära" (nagu eestlased kindlasti vene grupi tundeid säästes Tallinnas räägiks). Mkmm. "Jaapanlased põletasid" ja "jaapanlased tapsid". 

Mm, aga kui nüüd ajaloost kaugemale vaadata, siis mu jaoks tuli üllatusena, et seal räägiti päris hästi inglist. Paljudes kohtades Aasias on tõlkeäpid omal käel reisides ainus variant üldse hakkama saada, sest eriti pealinnast välja suundudes on kõik 100% umbkeelsed. Koreas aga oskas igaüks, kellega mul vähegi kokkupuudet oli, midagi inglise keeles vastata. Ka kõik olulised kirjad olid inglise keeles olemas - restoranides sai valida ingliskeelse menüü ja isegi turulettidel olid vähemalt plakatid, kus toidu pilt ja ladina tähtedes nimi ka juures. Enamasti oli kõik selge, mõnikord sai muidugi naerda ka. Kohe esimesel õhtul oleksin saanud menüüst tellida näieks aurutatud uisku (steamed skate), nad kohe teadsid, et ma armastan uisutamist! :) 

Mõnikord oli küll tiba raske inimeste inglise keelest raske aru saada, nende va aktsent võis olla väga segane. Eriti naljakas oli meie instruktor mägikloostris, kes üritas meile hommikul kell 5.20 korea keelde pikitud üksikute ingliskeelsete hüüdsõnade abil budismi põhitõdesid selgitada. Ütleme siis nii, et sain aru heal juhul igast kümnendast sõnast, sest olen kunagi religiooniloo tunnis budismi aluspõhimõtetega paar korda kokku sattunud. Noh, et mõistsin habemiku hüüetest sõnu avalokitešvara ja bodishattva ja meditatsioon ja nii. Aga tema ülejäänud sõnadest ei olnud kell pool kuus hommikul kahjuks küll võimalik aru saada, kuidas ta mõtles, et need sõnad peaksid omavahel kokku hakkama. Lülitasin siis pigem mõistuse välja ja lasin tal hüüda. Muud polnud parata. Tal olid silmad selja taga ka. Olime oma teada täiesti vabatahtlikul tegevusel, aga nii kui keegi kõndimismeditatsiooni rivist välja tahtis astuda või mõne kummarduse-püstitõusmise asemel lihtsalt istuma jääda, oskas ta kohe röögatada, et kõnni edasi või tõuse püsti. Aga jah, see onu oli siiski oma keeleoskusetuselt pigem erand. Üleüldises plaanis ikkagi sai asjad kenasti ära aetud - juhatust küsitud, piletid ostetud, süüa-juua tellitud, kohtumisaegu ja -paiku kokku lepitud ning transpordijuhilt näpunäiteid päritud.

Söök oli mu jaoks ka igal pool ülimaitsev. Selline parajalt vürtsikas ja maitsekas, aga mitte liiga piprane. Muidugi portsud olid megad - enamikes kohtades ongi nende ports pmst kahe inimese mõõtu ja jagamiseks, sageli ei tahtvat nad ühte inimest lauda võttagi. Turistikamates kohtades on nüüd pmst siiski tehtud ka nn ühe inimese roavalikud, aga need on ka ikkagi nii hiiglaslikud portsjonid, et mina suutsin neist hädapärast pool endale sisse pressida (ja minu isukese üle ei saa reeglina kurta!). Põhiroa kõrvale tuleb neil ju teadupärast alati veel ka terve suur posu pisikesi kõrvalampse - kimtšit, muid marineeritud juurikaid ja lehekesi, kastmeid ja KÜÜSLAUKU. Ma teadsin enne küll, et jaapanlastel oli korealaste kohta sõimusõnana ja hüüdnimena kasutusel „küüslaugusööjad“. Aga ma ei kujutanud päris hästi ette, et need va korealased päriselt söövadki seda kohe paljalt ja kahe suupoolega. Mina söön toorest paljast küüslauku ehk vbla ühe palja küüne, kui tunnen, et hakkan haigeks jääma. Aga seal toodi ikkagi iga söögikorraga lauale terve dipikausitäis paljast, kooritud küüslauku otse krõbistamiseks. Ja nad ise ilmselgelt ikkagi sõidki seda sellistes kogustes. Paar korda sattusin metroos istuma kohalike kõrvale ja neist tuli ikka no sellist küüslauguaroomi, et ainuüksi see ravis ette ära mu järgmise, veel saamata külmetuse. Päris vägev. Aga tšillit või muud liiga vürtsikat nad vähemalt meie ette lauale ei pannud. Paar korda hoiatati meid justkui küll, et toit saab olema vürtsikas, aga see oli hoiatusele vaatamata pigem vänge maitsega (no nagu hapukapsas või hästi tummine seljanka), mitte päriselt tšillist vürtsikas ja suud õhkama panev. Ainult ühe korra  saime päriselt natuke tšilliseid ribisid, aga isegi need ei olnud liiga hullud. No võib-olla kümne palli skaalal seal 5-6 kandis.

Magustoidukommet neil eriti ka ei olnud, mis mulle sobib hästi. Muidugi Marek, kes on hirmus maiasmokk, oli sellest natuke õnnetu. Ei antud ka puuvilju. Toidupoes nägin, miks. Neil oli linna suurimas supermarketis müügil üks arbuus, sellele oli lehvike külge seotud ja toode maksis 48 000 vonni, st umbes 28 eurot tükk. Selle kõrval oli neli melonit, samuti lehvikestega. Need maksid 40 000 vonni, umbes 23 eurot tükk. Saan aru, et puuviljad on neil mõeldud peamiselt kinkimiseks ja on eksklusiivsed. Nagu Jaapaniski. Ainult kakisid oli igal pool, sest oli just täpselt kohalike kakide tipphooaeg. Nägin väga palju erkoranžidest viljadest lookas puid. Ja Jeju saare mandariine oli ka mõnel pool. Ja kuivatatud maasikaid. Aga muidu ei näinud ega saanud ma küll kuskil mitteainsamatki puuvilja. Magustoidu rolli täitsid igasugused punase oa pastaga riisiklimbid ja küpsised. 

Kohvi sai õnneks igal pool päris hääd. Kohvikuid on Lõuna-Koreas hirmus palju ja enamasti teevad need ka vähemalt 75 eri sorti jooki. Päris õige kohvi moodi on neist vähesed, pigem joovad kohalikud minimaalselt pooleliitristest ämbritest mingeid tundmatuid värvilisi ja siirupisi ja tehismaitsetega jooke, millel kohviga vähe pistmist. Aga enamik neist kohvikutest on siiski nõus müüma valgele imelikule turistile ka mõnedesse jookidesse käivat kohvidoosi, mis on ju sisuliselt espresso. Eranditult serveerisid nad muidugi ka selle kõik pooleliitrises lähkris, nii et seda sai siis topsi põhja peale umbes viis millimeetrit, kusjuures pool sellest jäi jooma hakates põhjatu topsi seinte külge.Aga igahommikune kofeiinilaks õnnestus igal pool kätte saada.

Üks asi, mis mul reisil tegemata jäi, oli Korea saunas jimjilbangis käimine. Selgub, et neil on väga eriline oma saunakomme: nemad käivad saunas kohe 12-24h kaupa. Nende saunakompleksides on nii söögikohad kui ka magamisruumid ja korealased lähevad sinna kohe pikemalt lõõgastuma. Uksel antakse neile pidžaamad ja 24h piletid ning nii nad siis käivad seal eri saunades, eri vannides, eri basseinides, vahepeal lõunatavad, siis tukuvad puhketoas, siis tukuvad natuke mõnes kuivas jahedamas saunas, näiteks soolaruumis, siis tehakse neile kehakoorimist ja massaaži, siis nad lähevad jälle vanni jne. Mul oli ka plaanis sellisesse sauna minna, vähemalt kolmeks tunniks. Aga kui jõudis kätte see aeg, mille ma olin selleks otstarbeks kõrvale pannud, siis selgus, et üks ette valmis vaadatud saun oli suletud, üks oli liiga kaugel, kaks tükki tahtsid ette broneerimist, ühe kohta oli öeldud, et seal on ainult kolm saunaruumi ja ma tahtsin tegelt rohkem jne jne jne. Ja ma jäingi siis nii otsustamatuks, et lõpuks leidsin muud paremat teha. Eks siis üks teine kord, mul on vaja niikuinii Koreasse tagasi minna.

Eraldi tähelepanekuna väärib mainimist, et neil oli seal prügikastidega väga kehvasti. Ikka kohe nii kehvasti, et kui mingi praht hommikul näppu jäi, siis tuli sellega edasi pool päeva ringi käia. Prügikaste oli kogu riigis sama harvalt kui Euroopas tasuta linnaWCsid. See-eest WCsid oli neil sama palju kui Euroopas prügikaste :). Iga saja meetri takka sai minna puhtasse ja korralikult varustatud tasuta kempsu. Ka matkaradadel, agulites ja kus tahes. Muidu ma ikka järgin lapsepõlves selgeks saadud õpetust, et vetsus tuleb alati ära käia, kui võimalus on, sest mine tea, millal jälle saab. Seal tõdesin teiseks päevaks, et ma ei jõua nii palju sirtsutada kui vetsusid ette satub.

Ka treppe oli neil megalt. No päriselt. Kõige trepirohkemal päeval väitis telefoni spordiäpp, et ma ronisin üles (ainult üles) 159 korruse jagu treppidest. See oli üks matkapäev ja matkaraja teine pool koosneski tõesti peamiselt treppidest. Aga trepirohkuselt järgmine päev oli Seouli linnapäev ja siis sai üles rühitud ka ikkagi 80 korruse jagu treppidest. Neid lihtsalt oli kohe igal pool ja ülikõrgeid. Ikka üles ja alla. Mõnda aega ma nüüd ei pea virisema, kui kodus jälle lift katki on. Mis see viiendale ronimine siis ikka pärast säärast treeningut ära pole? Eskalaatoreid või lifte ei olnud seal ka eriti kuskilt abiks võtta. Mõnikord olid sildid, et invaliidid ja pagasiga inimesed võivad minna sinna-tänna ja seal siis on lift, aga kuna vahemaad, koridorid ja tühja käimise distantsid olid neil ikkagi ka päris pikad, siis see „seal“ oli tavaliselt nii piisavalt kaugel, et pärast paari esimest eskalaatoriotsimist sain aru, et parem on kohver näppu võtta ja sellega trepist üles rühkida. Teeb sama vaeva välja kui 1,5 kilomeetrit mööda mõttetuid käike eskalaatori pärast ringi vantsida.

Teisi turiste see-eest väga palju ei olnud. Või noh, oli, aga nood olid koondunud paari üksikusse kohta - Myeondongi kosmeetikapoodidesse, Netflixist kuulsaks saanud toiduturule ja kõige popimasse paleesse. Teised paleed ja vaatamisväärsused olid õnneks üsna turistivaesed. Päeval oli mõnus uidata ja pilte teha. Aga seda kohalike melu, mis õhtusöögi ajal tänavatel lahti läks, seda ma tegelikult päriselt ei osanud enne ette kujutada. Noh, olin ikka näinud pilte rahvast paksult täis olevatest tänavatest ja kõnniteerestoranidest ja nii. Aga ma mõtlesin, et nii on mingitel üksikutel tänavatel kõige popimates kohtades. Vale puha! Päris paljudes kohtades oli nii. Kvartalite ja linnajagude kaupa. Restorane ja ärisid kaunistasid vundamendist katuseääreni ulatuvad neoonreklaamid, mis pimedas kutsuvalt särasid, ja kõnniteed olid tihedalt täis pakitud söögilaudu. Kõik mustas rahvast. Ilma broneeringuta või ootamiseta oli raske söögikohta leida, inimesed ootasid elavas järjekorras või panid oma nime ootejärjekorda kirja ja hängisid siis seal lähikonnas oma korda oodates ringi. Eriti rahvarohketel tänavatel karjatasid masse punaste valgusmõõkadega valvurid. Eks nad ole õppust võtnud sellest paari aasta tagusest Itaewoni linnajaos toimunud tragöödiast, kus paksult rahvast täis tänaval mingi paanika lahti läks ja järgnenud rüseluses üle saja viiekümne inimese lihtsalt rahvamassi jalge all surnuks trambiti.

Õnneks on kohalikud massis kuidagi palju talutavamad kui läänlased. Nad jälgivad paremini teiste liikumist ega tõukle või jookse sulle niimoodi otsa nagu Euroopas. Mulle muidu ei meeldi rahvamassid ja trügimine ikka üldse, aga enamikes Seouli poppides kohalike linnajagudes oli rahvarohkusele vaatamata väga tore. Ainult see Myeondongi kosmeetikapoodide linnajagu, kus rüselesid enamasti valged, oli ebameeldiv. Seal ei saanud kuidagi olla ega vaadata, vatsakad vene jorsid astusid muudkui kanda ja nühkisid vastu, mimmud tegid igal pool selfikeppidega lõputuid pilte ja keegi ei vaadanud üldiselt oma ninaotsast kaugemale. Püüdsin sealkandis ka ühte Olive Youngi kosmeetikapoodi sisse astuda, aga riiulite ees oli umbes sama tihedalt rahvast kui meil laulukaare all. Kõige lähemalt õnnestus mul kosmeetikatoodete riiulit näha kolme läbitungimatu inimrea selja tagant. Ja minu selja taga pressis veel mitusada inimest sedasama riiulit vaatama. Kusjuures see kolme rea kaugusel olemine ei andnud mulle isegi seda aimu, mis sordi tooted seal riiulil siis on - noh, vannisoolad või habemeajamisvahendid või ripsmetuššid. Ja ega mind seal massis enam ei huvitanud ka, andsin alla ja põgenesin. Aga beibeameeriklased rabasid sealt pimesi, mis kätte jäi, mõned põrandalt esimeste ridade põlvede vahelt kätt sirutades jne jne. Neid ei huvitanud üldse, mida nad ostavad. Ostsid lihtsalt kandekotitäite viisi tundmatuid tooteid. Korea kosmeetika on ju äge ja küll pärast saab FBs targemate käest küsida, et mis toote nad siis ostsid ja kuidas seda kasutatakse. (Olen selliseid postitusi näinud kümneid ja kümneid.)

Vot sellised lood. Aga mulle tegelt ikka väga meeldis. Kuidagi nii praktiline ja muretu oli kõik. Ei olnud mingeid megarituaale, et kui sa kolm korda ei kummarda, valgeid sokke ei kanna ja paremas kõrvas mingit kindlat kõrvarõngast ei oma, siis kõik kohalikud solvuvad ja viskavad su restoranist süüa andmata välja. Umbes nagu ma olen Jaapanist lugenud :). Isegi väga seda rögastamist ja maha sülitamist ei olnud, mis Hiinas täiesti hirmus on. Hoopis hästi lahked oldi igal pool. Kuskil sattusime templis mingile üritusele, mille raames tuldi ja anti meile pihku täidetud risiipall mingide krõbinate ja pudinatega ja tops teed ka. Oligi kohe selle päeva lõuna hooleta. Ja mitmel pool tuldi taheti Marekiga koos pilti teha, ta nii meeldis kohalikele :). Hästi-hästi-hästi selline mõnus-ladna tunne oli. Sinna riiki võib küll veel teinegi kord tagasi minna. Natuke uusi kohti vaatama ja natuke lihtsalt Seoulis teistsuguse suurlinna elu-melu nautima. Ehk et - reisisoovitus!

Nii. Ja sellega ma nüüd tänaseks lõpetangi. Pilte katsuge vaimusilmas ise ette kujutada. Mul on nüüd vaja saunapeole rutata :). Ahoi ja olge mõnusad!

M.

Mustast merest ja Kesk-Türgist

Näete, viimasest kirjutamiskorrast on möödas ainult kolm nädalat ja siin ma jälle olengi! Isegi ei tea, kuidas see va blogi mulle nii mitu korda järjest meelde on tulnud :). 

Vist sellepärast, et jõudsin nüüd eelmisel pühapäeval tagasi selle kevade viimaselt reisilt (Kesk-Türgi ja Türgi Musta mere rannik). Nüüd seisab ees minu kohta ebaharilikult pikk kodusviibimine (säärased asjad nagu kiire põige Luxi või töönädal Strasbourgis ei lähe äraolemise või reisina kirja) ja ma siis harjutan end tasapisi rahulikuma elutempoga ning ühtlasi seedin kõike, mis möödunud kuude jooksul nähtud-tehtud. Millega klapib hästi mõningate reisimuljete ülestähendamine enne, kui need tasahilju peast kaotsi lähevad. 

Selle Türgi reisiga oli natuke nii, et see oli tore küll, aga hirmus kiirustav. Ajast jäi kogu aeg puudu ja kogu aeg oli tunne, et peab hirmsasti liduma, keel vestil. Tegelikult juba reisi eelgi. Enne ärasõitu oli tööl hirmus tegus nädal, nii et hool ega hoobil polnud vahet. Oli komisjonide nädal ja Brüsseli plenaar,  esmaspäeva hommikul andis töökaaslane käigu pealt teada, et tal on sel päeval muudki teha, nii et tegelegu ma meie ühiste asjadega ise, mingid üllatused tulid kogu aeg välja ja siis oli vaja neid klaarida, valmistades samal ajal ette puhkuse ajal toimuva ürituse asju, lisaks olid sisekoolitused ja -koosolekud ning igal õhtul erinevad külalised-kohtumised. Pärast nädala viimase pressika väljasaatmist tuli tormata otsejoones lennujaama, magada seejärel öö Istanbuli lennujaama pinkidel (see tegelikkuses tähendas, et öö jäi vahele, magasin võib-olla kolm tundi), siis lennata jätkulennuga Ankarasse ning alustada kohe aktiivset ringivaatamist. Olin ikka päris sooda, kui esimesel reisiõhtul hotelli jõudsin. 

Ka ülejäänud reis möödus kuidagi selle tähe all, et „me oleme graafikust juba nii palju maas“. Osaliselt vist sellepärast, et iga natukese aja takka sigines juurde uusi kohti, mis jäid meile tee peale ja vajasid vaatamist, sest näiteks mõni harv inglist puhuv kohalik arvas, et miskine kaljurannik on absoluutselt unikaalne, selliseid on maailmas ainult kokku 4, või selgus muuseumis, et mingi meile senitundmatu (aga muuseumiväljapanekute kohaselt väga põnev) kaljuhaud jääb meile peaaegu täpselt tee peale, nii et süda kuidagi ei lubanud seda vaatamata jätta. Kuigi kõige teelt kõrvale sõitmise, selleni ronimise, selle pildistamise ja allatuleku peale läks ikka oma kolmveerand tundi või koguni tunike kaotsi. 

Veel võtsid vahemaad rohkem aega, kui oleksin arvanud, ning meie sohver ei tundnud seda piirkonda üldse. Ta saadeti meid sinna Istanbulist sõidutama. Seepärast oli meil paaris kohas ikka korralikku tiirutamist ja isegi vaidlemist, et kuidas nüüd üldse edasi sõita. Alatasa oli sohvril vaja ka kohalike käest teed küsida ja siis pani ta Google Mapsi ka mingeid valesid kohti (no meie tahtsime minna hotelli soovituse peale ühele rannale, tema pani selle Google Mapsi ja see viis meid mingisse räpasesse kalasadamasse, mis ei sarnanenud põrmugi selle ranna piltidega).

Noja niimoodi kõige selle kokkuvõttes läkski suur osa tripist lihtsalt edasijooksmisele ja asjade põgusalt vaatamisele. Paljusid asju ei saanud rahulikult niimoodi lõpuni vaadata, käia või teha, et need oleksid end ammendanud. Muuseumis vaatasime asju üle viie, jutte ei lugenud üldse - need pildistasime lihtsalt telefoniga üles, et pärast kunagi ühel hetkel kodus lugeda. Lihtsalt kulgemiseks, mõnusalt olemiseks või rahulikult kohvi joomiseks ei jäänud pea üldse aega. Mõnes kohas sai küll kohvikusse istutud, aga see kujunes sageli pigem kiirustavaks ja sihipäraseks kofeiinimanustamiseks, mitte mõnusaks pausiks, sest kogu aeg tuli pingsalt arvestada kohvi kättesaamise, lonksude ja arvemaksmise kiirust, kuna, noh, aega ei olnud kaotada. Või hakkasime lõunat tellima juba hoiatava klausliga, et me ei saa sellele palju aega kulutada, sest sohver on juba mingiks kellaajaks välja kutsutud. Või lausa suure stressi ja hädaga, et see võtab kõik liiga palju aega ja õhtuks planeeritud vaatamisväärsusi nüüd tänu söömisele ei näegi. (Kuigi takkajärgi tarkusena võib öelda, et tegelikult ei saabu toit lauda mitte kuskil riigis nii kärmelt kui Türgis - Prantsuse restoranidega harjunud inimesed, kes tellivad alustuseks kokteili ja söögi ning hakkavad siis mõtlema, millist veini tellida, ei jõuagi Türgis kunagi sellesinase veini tellimiseni, sest söök on enne kohal, kui keegi veinimenüüsse kiigata jõuab.).

Niisugust üleni aja pärast stressamise reisi pole ammu olnud (õnneks, mulle tegelikult ei meeldi väga niimoodi). Aga no mis teha, alati ei saa ka planeerimisega supertäkkesse panna. Sellest Türgi maanurgast ei ole kuskil pea mingit infi leida. Suurtes-paksudes Türgi giidiraamatutes on sellele piirkonnale pühendatud heal juhul umbes 7 lk. Nii et katsu sa siis ette midagi osata või hinnata. Ja ega muudmoodi ka poleks väga olnud võimalik seda trippi plaanida, sest päevi oli kasutada ainult kindel arv, vaatamisväärseid kohti oli teine kindel arv, mis natukesehaaval ainult kasvas, väiksema vahega öömajakohti poleks väga kuskilt võtta olnud ning ainus, mis oleks aidanud, oleks olnud reisile päeva või paari otsa panemine. Mis ei olnud antud juhul variant. Nii et nojah. Seekord siis nii. 

Muidu Türgi üllatas. Aastakümnete taguse perioodiga võrreldes oli kogu riik kõvasti arenenud, isegi väikesed turistiradadelt välja jäävad linnakesed ja külad olid väga viisakad, puhtad ja korras. Külad olid harvad, st ruumi oli hirmus palju ja loodus oli kogu me läbitud trajektooril väga kaunis. Teenindus oli igal pool hästi kiire ja sõbralik, teed olid hääd, inimesed hästi abivalmid ja armsad. No ikka väga armsad. Stiilis kui üks ema oli oma väikese jõnglasega hirmus hädas, sest see virises ega tahtnud poes järjekorras oodata, siis otsis järjekorras nende taga seisev täitsa võõras tädi ridikülist välja müslibatooni ja andis selle pisikesele, kes oli ülejäänud ootamise aja absoluutselt omadega rahul, sest batoon võttis kogu ta tähelepanu. Meile tulid naised turul ligi kohe ütlema ainsat ingliskeelset sõna, mida nad oskasid - WELCOME! Ja siis patsutasid õlale või kallistasid või tegid pai. Kõik, kellelt me autojuht teed küsis, olid nii abi- ja teenistusvalmid. See oli mõnus. 

Üllatas ka, et paljud muuseumid ja vaatamisväärsused olid päris tasuta või sümboolse raha eest, linnavalitsuse kingitusena. Söök oli samuti üliodav - ma ei olnud selleks valmis, sest ajakirjandusest võib kogu aeg lugeda Türgi kohta mingeid utoopilisi inflatsiooninäitajaid ja näiteks Istanbuli lennujaamas tuleb muidugi üheainsa pooleliitrise õlle eest välja käia 33 eurot. Mõtlesin, et maakohad on ilmselt odavamad, aga ei arvanud, et nii odavad. Divrigis näiteks kulus meil kahe inimese lõuna- ja õhtusöökide peale kokku natuke alla 1000 liiri, st umbes 22 eurot. Selle eest sõime me lõunaks mõlemad suure döner kebabi, jõime limpsi/keefiri ja pärast ka kohvi ning siis õhtuks võtsime kaks salatit, ühe prae, ühe supi ja kumbki ühe õlle. Et noh, ühe inimese kaks söögikorda tegi tervelt 11 eurot! See on jälle teine äärmus. (Takkajärgi tarkusena võin näpunäiteks ka öelda, et Istanbuli lennujaama siselendude osas on ka rahvusvaheliste lendude osast hoopis odavamad, Türgi hinnad.)

Võõrkeeli ei rääkinud käidud piirkondades, st Musta mere ääres ja Kesk-Türgis, aga pmst keegi mitte silpigi, mis oli ka uskumatu. Kogu kümnepäevase reisi jooksul saime inglise keeles räägitud 3 inimesega. Peale nende ei mõistnud mitte keegi, isegi ühegi hotelli vastuvõtupersonal ühtegi sõna muud kui türgi keelt, rääkimata siis muidu restoraniinimestest või meie sohvristki. Ja ma mõtlen ikka päris tõsiselt, et kohe mitte ainumastki silpi ei mõistetud. Türgi keel on nii teistsugune, et ka kõige elementaarsemad rahvusvahelised sõnad stiilis „stop“ või „minute“ on nende jaoks täiesti mõistetamatud (türgi keeles vastavalt „dur“ ja „dakika“), sest neil endil on hoopis teise päritolu ja tüvega sõnad, mis ei aita kuidagi kuskilt kinni hakata või ole mitte millelegi sarnased. „OK?“ ja „photo“ jäid ka arusaamatuks, sest türgi keeles oli vaja kuidagi pikalt ja teise rõhuga välja öelda fotograaf iga kord, kui ma tahtsin pildipeatust... Ühesõnaga, Google Translate oli sellel reisil ikka täiesti asendamatu. Ja ma pidin kohe tükk aega järele mõtlema, et kuidas ma küll kakskümmend aastat tagasi ilma tõlkeäpita hakkama sain. Tol korral, kui mul tuli reisil viperus ette ja pidin turistigruppi hallates jätkama ringreisi Eesti bussi asemel ootamatult pesuehtsa Türgi bussi ja pesuehtsate Türgi bussijuhtidega. Ega ei tulnudki meelde, kuidas ma neile täpselt selgeks tegin, kuhu minna ja mis kell. Ei olnud siis ju ei Google Translate’i, Google Mapsi ega üldse mobiiltelefonegi. Aga no kuidagi sai ikka siis ka. Kuigi praegu tundub see täiesti arusaamatu ja isegi üsna võimatu.

Paaris kohas tehti meile nüüd Google Translate'iga lausa ekskursiooni :). Näiteks ühes ottomani ajastu majas ja siis ühe väikese küla vanas pesumajas. See viimane nägi välja nagu hammam, aga oli mõeldud riiete pesemiseks. Ja me tahtsime sinna lihtsalt pilgu heita, aga sealne valvurionu tahtis meile ilmtingimata ekskursiooni teha. Võttis tellu kätte, rääkis türgikeelse jutu Google Translate'i ja see rääkis meile jutu inglise keeles oma robothäälega edasi. Mõnikord tuli pakutud otsetõlget muidugi natuke mõistatada ja natuke tüütu oli iga lause järel uut oodata ka, aga üldiselt saime ikkagi aru ja targemaks. Ise ei oleks suutnud hoonest nii palju välja lugeda. Näiteks oli pesulaua ääres 12 kohta ja nende broneerimine käis nii, et iga inimene, kes tahtis pesu tulla pesema, läks eelmisel päeval kohale ja viis pesussaali selleks ette nähtud astme peale ühe puuhalu. Kui 12 halgu oli reas olemas, siis ülejäänud soovijad pidid oma pesupesemise ülejärgmisesse päeva lükkama. Puuhalg valiti aga sellepärast, et niikuinii pidi igaüks oma küttepuudega tulema. Siis oli pärast üks puujupp vähem tuua. 

Teisi turiste nägime selle kümne päeva jooksul täpselt neljal korral – ja vene keelt kuulsime vist täpselt korra. See oli ka väga üllatav - ja muidugi meeldiv. Külastajate vaegus oli nii suur, et ühes kohas oli terve 200-kohaline resort meie pärast lahti tehtud. See oli päris naljakas, me olimegi reaalselt terve suure hotelli ainsad kliendid, ja meie pärast oli sinna siis üksainumas noor poiss tööle/valvesse saadetud. Hotelli restoran oli kinni, seesinane vastuvõtupoiss ei osanud silpigi inglist, kõik juhised kogu hotellis olid türgi keeles (sh wifiga ühendumise korraldused, mida ei olnud interneti puudumisel võimalik kuidagi tõlkida) ja isegi kogu hotelli valgustus oli välja lülitatud, nii et kui meil õnnestus läbi häda poisilt kaks õlut välja nuiata (alkohoolseid jooke on Anatoolias ikka päris raske leida), siis pidime seda jooma hotelli kottpimedal kohvikuterrassil omaenda telefoni taskulambivalguses kahe tühjaks lastud basseini kõrval (neid olime saabudes veel õhtuvalguses näinud). Üsna sürreaalne kogemus, võin teile öelda. Aga see oli Musta mere rannikul, kus rannahooaeg algab muidu umbes samal ajal kui Eestis, nii et ma kujutan ette, et suvel on seal ikkagi rahvast rohkem.

Käidud kohad... Need olid toredad, armsad, kodused. Mõned ottomani arhitektuuri täis linnakesed olid ikka esmaklassilised, täitsa teenitult UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Samas oli ka palju kohti, mis ei olnud päris täpselt sellised kindla asja pärast kuulsad kõrge järgu vaatamisväärsused, kus käid, teed pildi ära ja siis lähed edasi, vaid olid pigem. Kuidas öeldagi. Võsu või Viljandi moodi kodused, ehedad, mõnusad ja lapsepõlve suvesid meenutavad metsatukka peitunud väikepaigad, kuhu peakski eelkõige minema nii, et lähed, pakid asjad lahti ja veedad seal siis rahulikult head aega. Neis ei olnud otseselt palju midagi olulist või liiga erilist, mis ilmtingimata "ära vaadata", aga seal oleks olnud päris tore niimoodi aeglasemas tempos kulgeda, päevitada, ujuda, grillida, lõunauinakut teha, turul käia, ühes kohvikus lugeda, tänavamuusikuid vaadata, uurida, mis rannakäänaku taga on, teises kohvikus einestada, matkaradu proovida, päikeseloojangut imetleda, kolmandas kohvikus drinkida ja kõike seda järgmisel päeval korrata. Võib-olla tundus mulle just seepärast, et reisil jäi ajast kogu aeg puudu, et paljud käidud kohad oleksid minu jaoks vajanud natuke aeglasemat avastamist. Nende kilpkonnade moodi, kes meil seal mitu korda auto eest üle tee läksid.

Musta mere rannik oli üllatavalt hõreda asustusega ja puutumatu - ilusaid inimtühje ja teedest-küladest kaugel olevaid rannakesi oli palju. Üüratu ja lopsaka looduse keskel. Kogu see meie läbi sõidetud 400-kilomeetrine rannikujupp oli nagu tihe paks vihmamets, mille veerel iga 50 km takka mõni väike linnake. See oli põhimõtteliselt selline kant, et sinna võiks sõita oma karavanautoga ning seal siis omasoodu tiksuda. Ise süüa teha, ujuda, lugeda, olla. Türklased ise vist reisivadki umbes niimoodi. Sest igal pool oli kohutavalt palju grillparke (= suur avalik park umbes 50 statsionaarse grillahjuga) ja piknikupaviljone (neid oli ikka sadu ja tuhandeid), kuhu saab sisuliselt kolida, oma tavaari laiali laotada ja seal siis päev otsa olla. Kohalikud olid kaasa võtnud kogu kodumajapidamise, teinud seal suure söögi ja visanud siis end pärast paviljoni kõrvale murule pikali seedima. Ka need vähesed inimesed, keda siin-seal randades nägime, olid randa sõna otseses mõttes kolinud. Kaasa olid võetud toolid ja päevavarjud, lauad ja lauanõud, toidud ja joogid... No kena korralik mikrobussitäis kaupa. Ja nii nad seal siis istusid, varbad vees. Ja vaatasid päeva.

Sisemaa oli natuke teistsugune, seal olid lainjad mäenõlvad üüratute põldudega, sekka ka jälle keskmiselt 50 km takka üks küla. Oli järvi, matkaradu, kanjoneid, ottomani perioodi maju ja kaljusse raiutud koobashaudu, vaateplatvorme ja keskmiselt iga 70 km takka mõni kindlusevare või kants. Kusjuures nende kevad tundus ikka algavat veel nii palju hiljem kui meie oma. Turgudel müüdi seal igal pool taimelapsi, aga no enamasti olid müüdavad tomatitaimed vaksapikkused (ja mõnikord alles täitsa tatid, ainult kahe esimese idulehega), tšillid ja paprikad mõnesentimeetrised ja kurgid-kõrvitsad sellised, nagu minu omad olid märtsi lõpus. Kohati seal ongi talved vist väga rängad, maanteed olid igatahes ääristatud lumetokkidega. Aga ma ei kujutanud päriselt ette, et see kevad neil seal niiiiiii hilja tuleb. Millal need tomatid-paprikad neil seal siis ükskord valmis saavad???

Kõige närviajavam asi oli lõputu suitsetamine. Isegi hotellitoad olid enamasti suitsetajate omad, tuhatoosi ja mööblisse imbunud suitsuhaisuga. Divrigi hotellis oli üldse omanik/vastuvõtuonu ahelsuitsetaja ja tema hotellis oli õhk kuni ülemise korruseni lausa sutisust valge. Ka toas oli suitsuhais ja akna lahti tegemine ei aidanud, sest osad jõmmid suitsetasid ka akna all. Ühes teises, kunagises tähtsas siiditee kaubalinnas ööbisime vanasse karavanseraisse tehtud hotellis, mis oli iseenesest jube äge - stillne ja ilus, sisehoovis oli suur restoran ja mängis magus sitarimuusika. Aga sama lugu. Seal olid tubadel aknad ainult sisehoovi poole ja seal sisehoovi restos oli permanentne suitsetamine südaööni. Nelikümmend laudkonda ahelsuitsetajaid kogu aeg. Nad said küll sisehoovil katust natuke pealt ära tõmmata ja suitsu välja lasta, aga sellegipoolest oli ka tuba suitsuhaisune - ja ei mingit akna avamise võimalustki. 

Kõige naljakam asi oli see, et nemad söövad seal hommikuks. Arvake ära? Petersellisaia! Noh, nii, et igal pool toodi hommiksuöögiks lauale suur taldrik suure petersellikuhjaga, ja natuke väiksem kauss saiaga. Ja siis me vaatasime, kuidas kohalikud teevad. Võtsid saiaviilu, määrisid võid peale ja siis panid peale sellise korraliku paksu kuhja peterselli. Peale ka natuke tilli ja võib-olla pisut rukolat. Ja siis nad kohe haukasidki sellest saiast suure mõnuga. Need petersellipuhmad olid ikkagi tõeliselt muljetavaldavad, mõnes kohas oli kahele inimesele ette nähtud randmejämedune kimp peterselli! Õudne! Õnneks käib Türgi hommikusöögi juurde ka muud: erinevaid juuste, oliive, tomatit-kurki ja midagi friteeritut (vanasti igasugused friteeritud juustusigarid ja sellised asjad, nüüd saime igal pool hommikusöögiks ka friikartuleid). Nii et ka petersellipõlgur sai kõhu korralikult täis. Aga see va petersell jättis mulle siiski kustumatu mulje. 

Aga nojah. Aitab ka jälle selleks korraks. Võib-olla jõuan millalgi ka selleni, et saan siia mõned reisipildid postitada. Salvadori piltidega olen nüüd selle nädalavahetusega natuke edenenud ja olen jõudnud juba kolmveerandi peale. Pisikesed tripi kannatavad rohkem oodata, pärast Salvadori võikski äkki tulal Türgi kord. Võib-olla. Ehkki võib-olla tuleks ikkagi järjekorras teha ning võtta ette eelmise aasta Northumberland, ning enne Türgit veel ka Galiitsia, Belgia ja Prantsusmaa. Aga no vaatame. Ma parem otseselt ei lubagi midagi :). 

Aa, ja tegelt tahtsin seda küsida, et kas kellelegi on aimu, kust võiks saada Brüsselis mustsõstralehti, et teha soolakurki? Kurke tuleb mul nüüd rõdult juba piisavalt, aga mustsõstralehti tahaks ka...

Olge mõnusad!

M. 

Segasumma Senegal

Ja ongi peaaegu pool aastat möödas viimasest kirjutamisest. No see sügis läks ikka megaruttu. Ma ei jõudnud trennihooaegagi alustatud. Kogu aeg mõtlesin, et järgmisel nädalal on natuke aega, küll siis jõuab. Ja lõpuks oligi detsember käes. Ei jõudnud ei jõusaali ega ka jäähalli. See-eest jõudsin korduvalt Strasbourgi, lisaks sattusin Šotimaale, Northumberlandi ja Londonisse ABBA kontserdile, Hollandisse Valkenburgi ja Maastrichti ja nii edasi.

Samuti sai sügisel kõikide nende seerimiste vahele ametisse kinnitatud uus Euroopa Komisjoni koosseis ja ette sai valmistatud ka mitu järgmist reisi. Näiteks Senegal-Gambia, kust ma mõni nädal tagasi ühel esmaspäeva hommikul kell 5 rõõmsasti tagasi jõudsin ja siis enam-vähem otse lennujaamast kahetunnise magamise järel kontorisse koosolekule suundusin :). Ja nüüd, vähem kui kahe nädala pärast, võtan kohvri näppu ja lähen jälle lendu. Sedakorda El Salvadori avastama. 

Muidu see Senegal – see oli jälle täitsa omamoodi riik. No eks nad on ju kõik, aga ma mõtlen, et see ei vastanud liiga palju mu ettekujutustele. Näiteks ootasin ma natuke suuremat sarnasust Maliga, kus 15 aastat tagasi õnnestus ära käia. Neid sarnasusi oli, aga mitte liiga palju. Ühtlasi ei olnud Senegal õnneks liiga igavalt läänelik, vaid oli ikka ehe loominguline Aafrika, kus külarahvas elas veel ümmargustes õlgkatusega hüttides, naised käisid suurte punaste tolmupilvede sees ringi värvikirevates bouboudes, turgudel valitses ehtaafrikalik kaos, kala- ja lihalettidelt tõusis lendu mustav kärbsepilv, pildistamise pärast kurjad tädid vehkisid sussidega, valgeid oli mõni üksik, igal pool möllasid ringi pärdikud, tüügassead, krokodillid, jõehobud, värvilised linnud, hobused, kitsed, lambad ja traditsioonilistes maskides kohalikud. Autost välja saades ilmus ei-tea-kust terve lasteaiatäis tatiste ninadega ja räbalates lapsi, kes end kõik valgetele käe ja jala otsa riputasid – ja rippusid seal siis seni, kuni valged uuesti autosse ära ronisid. WCdes ei maksnud kunagi oodata, et korraga oleks olemas auk, vesi, paber, seinad, uks, kuiv põrand ja valgus. Läks isegi hästi, kui üks element seitsmest enam-vähem olemas oli. Hotellides hallitasid mõnikord madratsid, mõnikord padjad, mõnikord ei olnud elektrit (nagu ka muuseumides), mõnikord oli aga dušš paigutatud WC poti kohale, sest rohkemaks ruumi ei jätkunud. Küll aga oli absoluutselt igal pool olemas külm õlu. Mul ei ole nii õllekeskset reisi veel kunagi olnud, sest kui süüa polnud võtta, siis õlut oli alati. Kohalikud moslemipoisid kandsid seda ette pea 0,7-liitristes pudelites. Mõnikord lausa eikuskile suure puu alla, kui me kõrvetava päikese käes mägikülast alla ronides seda väga igatsesime. Nii mööduski enamik lõunaid meil ainult õlle najal – reisi lõpuks ütles emps juba täiesti automaatselt lõuna paiku, et „lähme sööme nüüd õlut ka, kõht on juba tühi“.

Lisaks sellele, et reis oli ääretult õllekeskne, ei ole mul ka nii saiakeskset reisi kunagi elus olnud. Senegal on endine Prantsusmaa koloonia ja kuigi nad nüüd ei salli prantslasi enam sugugi, on teatud prantslaslikud jooned neile hirmsasti külge hakanud. Näiteks pika saia armastus. Hommikusöök seisnes neil absoluutselt igal pool pika saia mägedes, millele toodi juurde heal juhul hästi natuke võid ja hästi natuke moosi (aga ükskord ei olnud moosigi ja kui ma seda küsisin, selgus, et moos on otsas – aga meile pakuti lahkelt siis asenduseks ketšupit). Mõnes harvas kohas sai paluda ka muna, aga nii muna kui ka muude valkudega kiputi Senegalis hirmsasti koonerdama. Näiteks juhtus hommikusöögimuna küsimise peale, et meile toodi viie peale jagamiseks üks omlett ja kaks kahvlit (no ju neile tundus, et seda on isegi hästi, sest nemad söövad üldse kõik ühest suurest kausist kätega). Ja lihahautistes oli ka pigem sibul ja kondid, mitte nii väga liha. Aga enamasti olid need asjad neil kondisusele vaatamata siiski päris maitsvad. Maapähklihautis mafé eriti.

Ja kui juba rääkida, mille poolest see reis veel silma paistis, siis mul ei ole kunagi olnud ka päris nii tantsulist ja muusikalist reisi. Senegalis oli igal pool, kuhu läksime, mingi pidu käimas. Kus kohalikud muusikafestivalid, kus ümberlõikamispeod, kus külapeod, kus aastavahetuspeod, kus koorifestivalid, kus trummivõistlused, kus omamoodi ajaloolised üritused ja traditsioonid, kus hotellitöötajate tantsulka. Ja vot, need senegallased ikka alles oskavad tantsida ja musitseerida. Mitte kuskil ei olnud sellist pooles vinnas tip-tap õõtsumist. Igaüks, kes juba tantsima hakkas, tantsis nii, nagu tahaks endal hinge seest välja vihtuda. Rabelesid ja trampisid ennastunustavalt nii, et üle 30 sekundi korraga pole sellist tantsu minu hinnangul üldse võimalik praktiseerida. Ma tean, sain ka paar korda proovida. Minul oli oma katsetuste järel võhm väljas umbes 11 sekundiga, kuigi endale tundus, et tantsisin kõvasti kauem. Aga videoülesvõtted ei valeta :). Seal on muidu tantsuga pidudel üldiselt igal pool selline formaat, et igaüks, kes tunneb parajasti tungi tantsida, astub ringi keskele ja vehib pisut, ja kui siis enam ei jaksa, läheb ringi tagasi plaksutama, kui teised oma oskusi näitavad. See on päris hea, võimaldab vahepeal end koguda ja samas kõigil kaasa lüüa. Kõik teised samal ajal laulavad ja plaksutavad ringis kaasa. Ja trummid muidugi on ka saateks. Ilma trummideta ei saaks kuidagi.

Mulle avaldas Senegalis väga muljet, kui ilusad ja hoolitsetud olid nende naised. Nad kandsid kõik väga uhkeid värvilisi kleite-kostüüme ja keerulistesse mustritesse punutud patsisoenguid või kleidiga sobivaid turritavaid turbaneid. Isegi tänavat pühiti elegantses riides ja millegipärast ei hakanud Senegali punane tolmude tolm neile üldse külge, kuigi minu valged püksid läksid kümne minutiga ookrikarva ja isegi bussilagi oli reisi lõpuks ventilatsioonisüsteemist sisse tunginud tolmust täiesti punane ja luiteid täis. Aga kohalik rahvas käis oma pimestavvalgetes kleitides nii, nagu käiks kogu mustus nendest suure kaarega mööda. Välja arvatud mehed. Nemad olid hirmus tolmused ja nende lemmikrõivaesemeks oli tutimüts.

Vanaonu oli 83. Väljas oli kraade 33. Tutimüts oli hädatarvilik.

Samuti avaldas mulle väga muljet senegallaste sportlikkus. Nii palju jalkamängijaid, treenijaid, grupispordi tegijaid ja omaette võimlejaid pole ma tee ääres ja randadel veel mitte kuskil näinud. Nad ongi väga head jalgpallurid ja sportlased ka, no nad on jalkas isegi Prantsusmaale pähe teinud ja nii, aga ma ei kujutanud päris ette, et sport on neil rohujuuretasandil ka nii au sees. Et tõesti tee äär on täis üksteisele järgnevaid viiekümnepealisi võimlejate gruppe. Aga noh, see vist on nende jaoks ka üks vähestest võimalustest end kuidagi viletsusest välja rabeleda. Et kui oled nii hea sportlane, et pääsed riiki esindama, on ikkagi natuke parem elu ka tagatud. Sest muidu ei ole neil seal üldse mitte mingit võimalust kuidagi pisutki rohkem teenida või ennast üles töötada. Isegi turiste käib seal vähe - ja ilmselt jääb veel vähemaks, sest nende uus president on äärmiselt läänevastane ja lubas meie sealoleku ajal kehtestada eurooplastele viisakohustuse. Et oleks õiglane. Sest nemad ei saa ilma viisata Euroopas käia.

Rannik oli täis lõputuid jalkatiime.

Veel avaldas mulle muljet, kui palju on Senegalist kirjandust. Giidiraamatuid mitte, aga just ilukirjandust. Leidsin kuskilt ühe nimekirja Senegali autoritest, kelle teoseid soovitatakse lugeda, ja no. Ütleme siis nii, et enne reisi tõmbasin ma endale lugerisse vist vähemalt 17 raamatut, kusjuures enamasti igalt autorilt siiski ühe, et noh, ei tea, kas stiil meeldib või nii. Aga eriti just prantsuse keeles on neil tõeliselt kvaliteetset kraami. Nende eliit on käinud Prantsusmaal ülikoolides ja omandanud sealt väga hea sõnaseadmisoskuse. Ja no näiteks nende enda krimkad, mille tegevustik toimub ka Senegalis, on ikkagi ka eurooplase jaoks täitsa kohe huvitavad lugeda. Ei ole naivistlikud, üheliinilised, anekdootlikud lood. Selles mõttes on väga tore. Kui aga kedagi peaks huvitama, kuidas tavalised inimesed Senegalis elavad, siis Simon Fentoni raamat „Squirting Milk at Chameleons“ on ühtaegu naljakas reisikiri ja teisalt infoküllane sissejuhatus Senegali ellu väga sõnaosava inglase sulest, kes võttis endale Senegalist naise ja kolis sinna väikesesse maakohta võõrastemaja ehitama.

Nojah. Noja siis halvas mõttes avaldas mulle Senegalis muljet prügirohkus ja mustus. Päris selles mastaabis plastipõlde ja räpahunnikuid ei ole ma siiski mitte kuskil mujal näinud. Inimesed kogusid seal kilet, pehmet plastikut ja pakendipappi kitsedele-lehmadele andmiseks, aga kõik ülejäänu lendas neil käest seitsme tuule poole. Lisaks valasid nad süüdimatult maha ja jõgedesse elavhõbedat, mida kasutati kullaterade väljapuhastamiseks maapinnast. Looduslikult ilusad kohad olid neil prügi alla mattunud või värskelt välismaalastele kaevanduste tegemiseks maha müüdud. Meie kõrbelaagri ümbergi trallisid kogu öö väga lärmakad tsirkoonikaevanduse masinad ja laager oli määratud sulgemisele, sest austraallased olid selle ära ostnud ja plaanisid kaevandamist veelgi laiendada. Reovesi juhiti igal pool aga otse randa ning lisaks oli näiteks Cap Skirringu rand kohalikel lehmakopli eest. Mitu mitmekümnepealist lehmakarja päevitas ja mäletses seal päevade viisi, nii et rand oli virtsa ja sõnnikut täis ning kui tõusuvesi peale tuli, oli madalam vesi lihtsalt üks paksult ja haisvalt vahutav kogelmogel. Kõik see oli kuidagi suures vastuolus nende kiiskavalt valgete kleitide ja oma ninaesise puhtusega. Sest oma müügileti esine ja alune pühiti alati puhtaks, aga kõik muu neid ei puudutanud.

Juhin tähelepanu suplejale taustal.

Kanalisatsioonis elav krokodillipoeg.

Kaunis puhas "Roosa järv" et Retba järv, maailma kõige soolasem veekogu, kus soovijaid ujuma ärgitatakse.

Rannavesi kalamaimude parvega.

Lambale oli lahkelt potitäis pehmet plastikut lõunaooteks ette toodud.

Rand. Reoveeoja. Reoveeoja rannas.

24/7 mürisev tsirkoonikaevandus kaunite kõrbetelkide taustal.

Ja teine asi, mis mulle väga ei meeldinud, oli see, et seal põhimõtteliselt oli valge kõigi jaoks ka ikkagi jõuluvana. No igal pool Aafrikas on lapsed ikka nuianud kommi ja nii. Ainult Mali oli erand. Aga Senegalis - no seal nad olid ikkagi nagu eriti õpetatud ootama igasugust nänni ning pahandama, kui seda nänni ei jagatudki või jagati nende meelest liiga vähe või jagati vale nänni. Näiteks tuli küladesse minnes kaasa võtta kottide viisi toiduaineid inimestele jagamiseks ja me siis käisimegi hommikuti turul seda kõike ostmas. Aga siis külas tuli külavanem ütlema, et mis te sellest toidust veate, järgmine kord tooge paar kohvritäit ravimeid meie kliiniku tarbeks (no ma saan aru, see oleks õilis ja kasulik küll, aga tollis pandaks mind selle peale siiski ilmselt vangi). Ka meie giid küsis mu käest korduvalt, et kas me koolidele vihikuid-pliiatseid ei toonud jms. Ja pidas seda kohe ebanormaalseks, et meil neid kaasas ei olnud. Märkis, et tema muidu oma klientidele saadab enne reisi kohe nimekirja, millised asjad tuleb kuskil jagamiseks kaasa võtta. Aga kuhu ma siis oma riided, jalatsid ja tarbeasjad mahutan? Ühtlasi, absoluutselt igal pool pani meie giid oma joogid meie arvele ja pidas seda täiesti normaalseks. Sest valged on ju rikkad, võivad kõigi eest maksta küll. Senegallastele kohe nagu ei mahtunud pähe, et iga tavaline turist ei saa tõepoolest minna reisile kolme kohvri annetatavate asjadega ja et kõigile 17 miljonile senegallasele ei jagu igal eurooplasel ka ikkagi raha või nänni või kinke.

Ega nad ei olnud ikka ka üldse rahul, kui ei saanud, mida küsisid.

Ühesõnaga, iga viimane inimene, kelle poole sa isegi kas või natuke vaatasid, soovis Senegalis su vaatevälja jäämise eest eest raha. Kui meie käest otse ei juletud küsida, küsiti me bussijuhi või giidi käest. Mis oli natuke väsitav. Ma olen jootraha usku küll, aga see on minu jaoks siiski tänu hea teeninduse eest. Mitte nii, et jagan tänaval mööda minnes kõigile ettejuhtuvatele kahte lehte kupüüre. Ühes kohas küsiti meilt näiteks raha ka lihtsalt ühe küla keskel oleva baobabipuu eemalt nägemise eest. Küsimist põhjendati sellega, et puu kõrval on mingis hütis mingi muuseum, ja puu on selle muuseumi lähedal, ja siis järelikult on puu vaatamine ka tasuline. Mhmh. Me siis ütlesime, et me siis ei vaatagi seda puud kohe üldse, kaugelt ka, neid baobabe oli seal jalaga segada. Aga nii ka ei saanud, sest see va puu seisis lagedal platsil keset küla ja me olime teda juba tahes-tahtmata näinud, ei pannud silmi kinni, ning ilmselt jäi puu paratamatult ka meie üldistele külapiltidele, mistap andis bussijuht küsijale enne meie lahkumist ikkagi mingi väikese kupüüri. Et noh. Jube kauplemine ja nõudmine ja sehkendamine oli kogu aeg igal pool. Ühtlasi, ka lapsed küsisid karamelli asemel seal ikkagi pigem näiteks jalgpalle ja muud. Ma ei tea, kas ma nägin välja nii, et mul on igas taskus sellised parajad pallisuurused kühmud või. Tegelikult oli kogu reisi jooksul pidev häda, et isegi väikesi andmiseks või maksmiseks sobivaid kupüüre polnud kuskilt võtta. Mis tegi kogu selle jootrahade ja jagamise ja maksmiste teema niikuinii veel keerulisemaks ja aeganõudvamaks.

Mis mulle Senegalis kõige rohkem meeldis? Raske öeldagi. Me käisime nii erinevates kohtades. Kõige ilusamad pildid tulid vist Sine-Saloumi delta loodusest. Kõige eksootilisem oli St. Louis’ kalurite linnajagu ja sealne melu. Kõige ärevam elamus oli lõvidega jalutuskäik ja kõige naljakam mälestus see, kuidas meile teatati, et enne meid aetakse praami peale 500 lammast, sest nemad on tähtsamad ja nemad olid enne järjekorras. Mulle oleks takkajärgi tarkusena meeldinud teha Casamance’is veel üks looduse päev, sest seal olid ka nii ilusad ja määratud mangroovisood, kus oleks ilmselt saanud teha kauneid fotosid. Kõige ootuspärasemad olid mu jaoks Mali piiri äärsed mägikülad. Kõige tarbetumad aga rannad – need olid seal nii mustad ja risused, lisaks olid lained ja hoovused ohtlikult tugevad ja... Noh, tunduvalt lähemal on nii palju oluliselt parema kvaliteediga ja mõnusamaid rannalinnu, -hotelle, -randu jne. Aga muidu ringreisi vormis pakub Senegal ikkagi ehedat Aafrika elu, kusjuures positiivne on see, et ehedusele vaatamata asjad ikkagi täitsa toimivad seal ja on organiseeritavad ja nii. Inimesed tunnevad kella, peavad sõna ja eksisteerib mingisugune süsteem. Erinevalt Gambiast, kus kehtis GMT - Gambian Maybe Time.

Lubage tutvustada, tema on Kevin. Meid viidi jala võssa ja kästi kuskil seisma jääda, et ninnut vaadata. Mina ei osanud ennast kuidagi sättida, et kuhhu ta siis tuleb. Siis selgus, et oli teine sealsamas põõsa all, 10m kaugusel. 

Gambia oli mulle üleüldse Senegaliga võrreldes vähem sümpaatne. Seal oli näiteks palju rohkem usurätilisi naisi kui Senegalis, kus kanti värvilisi salatipuhmaks keeratud kangatuuste või ilusaid punupatse. Meie Senegali poisid rääkisid korduvalt, millised petised ja vargad gambialased on. Ja tõepoolest, pistist taheti seal meie poiste käest veelgi rohkem kui Senegalis, kokkulepitud hindadest kinni ei peetud ja Gambias lokkas ka kuidagi eriti silmatorkavalt seksturism (valged vanemad prouad kohalike poistega). Võib-olla oli mul Gambia suhtes ka väike eelarvamus sellepärast, et ma tean kahte inimest – eestlast – , kes seal malaariasse surnud. Ja siis tundus see natuke murettekitava riigina, kus ei saanud end päris vabalt tunda. Ainult see oli kuidagi pisut mugavam, et Gambias saadi inglise keelest ka aru. Senegal oli ikka täiesti ainult puhtalt prantsuskeelne. Mis ei olnud mu jaoks muidugi sugugi probleem, aga inglise keel on siiski mu esimene võõrkeel ja prantsuse keel on number kaks, nii et ma tundsin end pisut kodusemalt lihtsalt tänaval ingliskeelseid kirju nähes. Ehkki suust tahtsid Senegali harjumusest ikka ainult prantsuskeelsed laused tulla :).

Vot nii. Aga ma hakkan siinkohal nüüd seda eepost kokku tõmbama. On juba kirjutatud küll. Korraga ei tulegi rohkem meelde ja tegelikult on kiired ajad ka. Kuidagi ootamatult. Järsku on jälle vaja olla korraga keskmiselt kolmes kohas ja teemas ning kõik põleb natuke. Nii tööl kui ka kodus. Kodustest asjadest. No näiteks ühel ilusal laupäevasel päeval ilmus kell 18.20 mu ukse taha alumise korruse naaber, kes teatas, et ma olen juba eelmisest päevast saadik kodus hirmsasti ringi kõndinud ja lõpetagu ma ometi see kõndimine nüüd, sest see on häiriv. Ma püüdsin talle seletada, et ma ei saa kahjuks lubada, et ma rohkem ei kõnni, sest see on ikkagi eluks hädavajalik tegevus. Et ma kõnnin isegi sussides, mul on majas vaipu jne, aga et ma roomama ei hakka, kui järgmine kord pissihäda tuleb ja vaja vetsu minna. Aga naaber ainult vihastas selle peale, karjus kõigepealt natuke mu peale ja siis läks majahalduritele kaebama, et ma kodus kõnnin. Nood majahaldurid ei salli mind niigi, sest ma ei olnud nõus elama hallitavas korteris ega leppinud ka rikkis välisuksega, muudkui käisin neile pinda, et nad asjadega tegeleksid. Mida nad ei teinud. Noja nood siis muidugi suure mõnuga esitasid mulle eriti üles puhutud noomituse ja väitsid, et paljud naabrid on esitanud mu kohta palju kaebusi lärmakuse ja agressiivsuse  pärast!!! Ohjah. No kui ma neilt selgitust nõudsin, siis muidugi tuli välja, et neil oli ikkagi ainult see üks üliliialdatud kaebus sellelt ühelt naabrilt, kes oli sunnitud tunnistama, et ta ei saa mingi muu lärmi pärast kurta, ainult mu kõndimise pärast neil aegadel, kus ma päriselt Brüsselis olen ja kodu kasutan. Aga no nädal aega meelerahu ja vaba aega läks siiski selle klattimise peale ära. Nii kohutavalt jubeõudselttüütu. Noja nii edasi. Mõned suhted võiksid vahelduse mõttes kuidagi normaalsed ka püsida, aga sellega on praegu raske. 

Nojah. Aga homme sõidan nädalaks Strasbourgi, sellele järgneb ooperipõhine nädalavahetus (6 tundi Wagnerit ja Ain Angerit), siis paar kiiret tööpäeva ja uus reis järgmisesse vähekäidavasse riiki El Salvadori. Siis saab selle pooletoobise veebruariga ühele poole kah! 

Olge mõnusad!

M.