Kell on 7.40. Istun rongis. Siniste, halliruuduliste
toolidega rongis. Teisel korrusel. Kont lõõskab. Väljas on paks tumehall udu.
Huvitav, Luxis paistis päike. Selline tunne on, et ma olen juba terve igaviku
sõitnud. Tegelikult siiski ainult poolteist tundi. Hull väss on, öö jäi
kolmetunniseks. Aga magada ka ei saa. Kogu aeg tuleb valvata, ega keegi ei tule,
kes võiks käskida mul maski pähe panna. Näiteks. Jalgu pole ka kuskile mugav panna.
Mul on üks pöid jälle sinine ja haige, voodijalg tuli kallale. Ikka nagu
räigelt kallale. Väike varvas, selle naaber ja pool pöida said kõik täitsa
hull-lillaks. Sellest on möödas kuus päeva. Nüüdseks on asjaomased luud ainult
natuke sinised ja peamiselt kollased. Valus on üksnes siis, kui neil on kontakt
kingadega või kohustus kõndida. Aga eks ma ikka üritan neid ka siin rongis hoida
ja sättida, kuskile ei julge jalga jätta, et ta milleltki obadust ei saaks. Isegi
mängukaru ei tahaks praegu varba peale pillata. Nii ma siis olen ja nihelen.
Pärast väitmist, et mul tegelt on küll natuke
kirjutamissoolikat tagasi, olen ma eriti uhkelt vait olnud, kas pole? No mis
sa, hing, teed? Aeg läheb nii kiiresti. Isegi see va karantiin on nii kiirelt
mööda saanud! Mõni harv päev võis ju pikaldane ja uimasevõitu tunduda, aga
üleüldises plaanis on aeg lennanud vaat et veel kiiremini kui muidu. Niimoodi
eriliste sündmusteta, meelde jäämata, aga kiiresti. Ma pean endale pidevalt
meelde tuletama, et jaanipäev läheneb. Tunde järgi võiks olla näiteks 14.
aprill või midagi.
Kirjutamist on nii väheks jäänud, et isegi ühelauselise koroonapäeviku
pidamine sai mul üsna orgaaniliselt otsa. Viimase sissekande tegin vist enne
esimest karantiinijärgset “välisreisi” Saksamaale Koblenzisse. Tagasi tulles ei
tulnud meelde enam takkajärge midagi kirjutada ja… Sinnapaika ta jäigi. Noh,
aga kolm kuud sai ikkagi täis.
Mulle meeldis muidu karantiini algus praegusest teadmatusest
ja segadusest märksa rohkem. Siis, kui oli täielik rahu. Kuskile ei saanud,
kuskile polnud vaja, midagi ei tohtinud… Istusid rahuliku südamega kodus ja
elasid oma väikest elukest. Tegid kapsarulle, vaatasid uudiseid, koristasid
kappe ja ootasid, et mis nüüd sellest maailmast saab. Endast ei sõltunud
midagi, nii et polnud ka erilist muret.
Nüüd on palju keerulisem. Elu nagu oleks ja nagu ei oleks
ka. Kõik nagu toimiks, aga päris normaalselt ikkagi mitte. Katsu siis mõista, kas
minna restorani või mitte? Kas minna reisile või mitte? Kas buss tuleb või
mitte? Kas panna mask pähe või mitte? Kas pilet tühistatakse või mitte? Kas
tädi pahandab või mitte? Kas post käib või mitte? No ausalt, kõik on
absoluutselt pooletoobine. Kontoritorn näiteks oleks meil nüüd nagu lahti. Aga
ukse peal kraaditakse, lifti tohib minna ühekaupa, kuus peaks käima kontoris
kokku täpselt 19 tundi, et mitte liiga paljudega kokku sattuda ja mitte liiga
suuri liftijärjekordi tekitada, korruse peale võiks meid olla korraga tööl
mitte rohkem kui 4-5 ning maski- ja dessimajandusest ma üldse ei hakka
rääkimagi. Kas see peaks siis nüüd olema samm normaalsuse poole või üritatakse
hoopiski kõigi võimalike heidutusmeetmetega normaalsuse taastamisest hoiduda???
Hästi ei taipagi. Ühistransport ka pmst nagu käib, aga viimast bussi ikka ei
pruugi olla ja no pool bussi on ka nüüd ära ketistatud, nii et kui marsruut on
tee-ehituste pärast muutunud ja sellepärast puudub ka teadmine, kus
mahaminekuks nuppu vajutada, ei saa küsida ka, sest bussijuht on kaugustesse
ära barrikadeeritud ja siinses keelekompoti maailmas suvaliselt valitud keeles
üle bussi röökimine ei tundu nagu väga normull. Piletit ka ei saa osta, sest
kes oleks selle peale tulnud, et neid enam bussist ei müüda. Ega bussis lisaks
teatele BUSSIJUHT PILETIT EI MÜÜ ometi ei öelda, KUST seda siis ostma peaks (mõtlen
eelkõige Saksamaale sõitmist, sest Luxis on nüüd kogu riigi transport tasuta). Ühesõnaga,
miski ei ole päris nii, nagu peaks ja võiks. Natuke selline tunne on, nagu
oleks jälle välismaale kolinud ja teeks täitsa võõras kontekstis puhta lollina
esimesi samme.
Meil oli muidu kriisi alguses ühe sõbrantsiga juttu teemal
“Euroopasse lõksu jäänud eestlased”. Tema korra väitis, et ma olen siin ju ka
nagu lõksus. Siis ma vaidlesin vastu, et ei ole ju, mina elan siin ja mu töö on
siin, ma olen ise otsustanud siia kolida ja ma jäin siia töö pärast, mitte
sellepärast, et ma poleks saanud ära sõita. Eestisse oleksin ju ikkagi saanud, isegi
kõige sügavamal karantiiniajal, kui oleks väga tahtnud. Lufthansa sõitis õnneks
ikka, küll ainult kolm korda nädalas, aga sõitis. Ja Eesti passiga oleks mind
Eestisse minekuks läbi ka lastud. Saksamaa kaudu raudselt. Seda ei saa lõksuks
nimetada.
See-eest nüüd viimastel nädalatel tundsin ennast ma küll juba
natuke nagu puuri panduna, sest nüüd justkui tohib jälle kõike, aga midagi
lihtsalt ei SAA. Ja see ilgelt ärritab. Piirid on ju pmst nüüd jälle lahti ja
transport teeb ka nägu, et ta käib, aga kas või Luxist Eestisse saamine on
tehtud nii keeruliseks, aeganõudvaks ja ebakindlaks, et see rohkem piirab kui
võimaldab. Minu meelest on nii palju närviajavam. Teadmine, et ainsad variandid
minu soovitud ajavahemikus Luxist Tallinna lennata kestavad kas 22h või 27h, on
ikka üsna heidutav. Ma ei taha Filipiinidele, jummel, ma tahaksin kokku 3
lennutunni kaugusele! 27 tundi on ikka no nii paha, et paneb ikka juba mõtlema,
et kas kuskil lähemal ei saa siis puhata või?
Sestap ma ikka nuputasin ja kaalusin oma puhkuseisu suure
hoolega. Tulemuseks on see, et praegu loksun ma rongiga Frankfurti poole. 5h
ronge koos kohvri ja ümberistumisega, siis 3h lennujaama ja 2,5h lennukit pole
just ka see kõige mugavam variant, aga no ikkagi saab reis üle poole lühem :).
Ja vähemalt rongis saab salamahti maski eest ära võtta. Lennukites ja
lennujaamades ei saa. Igatahes, Frankfurtist saan otselennuga Tallinna ja eks
siis vaatame, kuidas ükskord tagasi saab. Sest lennugraafiku järgi neil enam
juba ei ole neid lende, millele nad mulle pileti müüsid. Ja selle ainsa Tlna
lennuga, mis neil graafikusse järele jäi, ma viimasele Luxi lennule ei jõua.
Rongile ka mitte. Hmpf. Näis siis. No millalgi nad peavad mulle ilmselt midagi
ütlema. Kahtlustatavasti ootavad nad nimme täpselt seni, kuni ma olen Eestisse
kohale jõudnud, et ma tagasituleku tühistamise pärast üldse minemata ei jätaks.
Aga noh, eks siis saab jälle planeerida.
***
Nii. Vahepeal sain Koblenzis uuele rongile ümber istutud.
Sakslased on õnneks ikka selles mõttes tore rahvas, et… Ma nii mäletan, kui ma
väike olin ja käisin Šveitsis lapsehoidjaks ja siis sõitsin läbi Saksamaa
tagasi Eurolinesi peale. Pidin hommikul ilgelt vara bussi peale minema, mitme
kuu elu kohvritega külge riputatud. Loomulikult oli igal pool triljon treppi ja
minul asju nii palju, et ma olin nende all lookas. Aga kell pool kuus hommikul
oli ikka kuskil trepi peal mõni kojamees, kes vaatas mind ja mu kohvrit ja
aitas mul selle siis trepist üles-alla teisaldada. No täna juhtus Koblenzis
kaks korda sama lugu. Mu kohver on ikka päris piirkaalus (24kg) ja varvas ka
sinine, onju, nii et ma võtsin treppe rahulikult. Mispeale kandis selle ühest
trepist üles kolmest maskistatud politseinikust koosnev ekipaaž ja seejärel
paigaldas selle rongis ära maskistatud kohvimüüja. Mis nii viga! Loodetavasti
jätkub reis samas vaimus!
Muide, praegu on mul kõrval Maini jõgi ja Sankt Goari
juurest paistab mingisugune eriti imposantne loss teisel pool kõrge kalda
otsas! Ei teagi, kas Burg Katz või Burg Maus. Siin on neid ju iga saja meetri
takka. Oi, ja siis siit edasi tuleb veel midagi ägedat… Keset jõge on saarekesel
midagi, mis vist on Königsklinger Aue. Ja paistab, et isegi Wiesbaden on kohe
siinsamas. Oi, siia peaks siis ükskord tulema, selliseks pikemaks nädalavahetuseks.
Kui nüüd kaarti suurendada, siis paistab siin veel igasugu monumente, kloostreid,
kirikuid ja spasid… Mu esimene “välisreis” pärast karantiini oli ka samasse suunda, ehkki kodule lähemale. Koblenzi lähistele jõe äärde. Väga ilus oli ja mitu
toredat matkatavat lossi sai ära vaadatud. Vbla peakski nüüd selle kaugema
jõeääre ka suvel ette võtma. Sest peale nüüdse Eesti käigu ma vist see aasta küll
kuskile kaugemale ei reisi.
***
Lennujaamas on põhimõtteliselt
nüüd nii, et baggage drop tuleb ise ära teha. Masinates, kuhu sisse telefon
elektroonilise pardakaardi näitamiseks hästi ei mahu, mis lülitab inglise keele
kogu aeg saksa keelele tagasi, ja siis väljastab pagasikleepsu, mis ei tundu
üldse eriti liimine, nii et ma väga ei tea, kas see ikka jäi ka nüüd
korralikult kinni või mitte. Tore on muidugi see, et masin ei teinud mu ühest
lisakilost probleemi. Inimesed tavaliselt ei tee, aga masinad kukuvad küll tavaliselt
kohe karjuma, kui nendesse seadistatud piir ületatud saab. Seekord andis ta
mulle õnneks ainult värviliselt märku, et ma olen piiri ületanud, aga seejärel võttis kohvri
kenasti vastu ikka. Loodetavasti ei võeta mul nüüd krediitkaardilt mingi 69
eurot maha või midagi…
Muidu on aga lennujaam roheline -
pooltele toolidele on rohelised lindid peale tõmmatud, et inimesed üksteisele
liiga ligidale ei istuks. Ainsas lahti olevas söögikohas on osadel laudadel
tohutud keelumärgid, duty free on ka lintide taga ja pmst tuleb seal müüjale
öelda, mida sa tahad, et ta sulle saja meetri kauguselt nähtamatus kauguses
olevast lõhnariiulist tooks. Üsna vilets. Ning kui ma tühja vetsu pissile
läksin, vaatas koristaja hoolikalt, millisesse kabiini oht suundus, ja sööstis mu
väljudes kohe mopiga koristama. Kraanist on aga hakatud laskma poolkeevat vett. Ikka põhjalikud meetmed.
Oeh. Nüüd tuli õuduni. Lennukisse
saab alles poole tunni pärast, aga kirjutada ka enam ei jaksa. Panengi siis nüüd
punkti. Ja võib-olla igaks juhuks ka äratuskella :).
Olge terved ja järgmise korrani!
M.
