Majasokk

Tegelikult on see kirjutamissoolikas mul mõnes mõttes natuke tagasim küll. Ma olen ikka mitu õhtut magama minnes järsku mingisugusele postitusemõttele tulnud ja sellest lausa elevile läinud. Ainult et ma ikkagi ei jõua selle va kirjutamiseni :). Sest keset ööd on vaja ikkagi magada, niikuinii nihkub kodutööga see magamajäämine iga päev tasapisi hilisemaks ja iga hommik on sellevõrra raskem. Mis on päris halb. Noja nii mul siis on siis mitu postitust plaanis, aga see on täitsa iseasi, millal ma nendeni ükskord jõuan.

Praegu ka ei taha ühestki sünteesimist vajavast asjast kirjutada. Tänasel kaunil laupäeva hommikul tahtsin ma esineda hoopis tähelepanekuga, et praeguseks on see karantiin mulle täitsa meeldima hakanud. Esimest korda elus tundub Luxembourg mulle nüüd nimelt linnana, kus ELATAKSE. Nagu päris elu. Sest muidu põrutavad kõik siit esimesel võimalusel minema ja tänavad on tühjad ja hüljatud. Nüüd aga mängivad majade ees vaiksetel kodutänavatel lapsed, naabrid räägivad üle ukse üksteisega, inimesed käivad KODURIIETES prügikaste tänavale tõstmas, igast aknast kostab mingisuguseid helisid, igal rõdul võtab keegi päikest… Täitsa nagu päris elu kohe.

Liiklust on ka vähem ning selgub, et kõik ülejäänud poed peale toidukate võivadki põhimõtteliselt olemata olla, sest väga hästi saab hakkama… Nii hädasti pole veel midagi vaja olnud, et ma oleksin tundnud vajadust hakata seda Amazonist tellima. Isegi riidepoed võivad minu meelest veel kuudeks kinni jääda. Niikuinii kulub praegu ainult pidžaamasid, dresse ja hommikumantleid. Isegi ilmad on meil see kevad antud 20 aasta kõige soojemad ja kuivemad. Ekstra selle karantiini pärast kindlasti :). Meil on sirelidki juba ära õitsenud ja kastanid suures õies. Ja ikka kogu aeg on sinna 20 kraadi tuuri päikeselised päevad. Vägev.

Eriti tore on aga teadmine, et absoluutselt kõik istuvad täpselt samamoodi kodus ega tee midagi kadestamisväärselt ägedat. Nii on kohe südagi tunduvalt rahulikum ja fear of missing out või siis see va kõrvalejäämise tunne on täitsa olemata :D. Keegi ei postita FBs mingitest üliägedatest reisidest või pralledest. Kõik katsuvad oma laste seltskonnas mõistuse juurde jääda ja kui üldse, siis ironiseerivad. Nii võib täiesti rahus raamatutele, piltide sorteerimisele ja söögitegemisele keskenduda. Mis on ka toredad tegevused küll. Ehkki seda söögitegemise kunsti ma ikka pean veel harjutama.

Ükspäev tahtsin näiteks kapsarullidest ülejäänud kapsa pirukateks teha. Asi lõppes suure solvumisega. Algus oli väga hea. Pärmitaigen kerkis nii imeliselt, täidis tuli ka maitsev, aga seda tainast ei saanud ju rullida ja siis ta läks kogu aeg katki ja ükski pirukas ei tulnud piruka kujuga ja siis oli täidis nii mahlane, et osadel lihtsalt vettis põhi nii läbi, et kui ma tahtsin neid pannilt ära võtta, jäi pihku ainult pealmine koor. Lõpuks keerasin ma kogu ülejäänud taigna pannipirukaks, mida sai nii palju, et mul on umbes pool ruutmeetrit endiselt alles ja ma kahtlustan, et see enam ei kõlbagi. Suur pirukategu oli 10 päeva tagasi.

Teine päev tahtsin ilusa retsepti järgi nn Mongoolia veist teha. See hõlmas kergelt kartulitärklises paneeritud liha friteerimist, mida ma ei tahtnud teha. Minu käsi ei tõuse tervet pudelitäit õli korraga pannile valama. Ja kuhu ma selle pärast peaksin panema, ah? Enivei. Püüdsin seda siis niisama pannil praadida. Tulemus: täiuslikult paneeritud pann ja absoluutselt ilma paneeringuta liha. Maitse oli siiski väga hea. Lihal, mitte pannil. Aga õppetund missugune! Kui öeldakse, et friteeri, siis ei saa lihtsalt praadida.

Kolmas päev ostsin ma endale elus esimest korda ise valget kala ja tegin endale hiinapärast magushaput kala. See tuli küll hirmus hästi välja, aga kuna ma olin veendunud, et sellest ei saa midagi head tulla, panin ma retseptiakna enne toidu proovimist kinni ja ei leia seda enam kuidagi üles :D. Dääm. Ja ma võin teile öelda, et see ei olnud see kõige lihtsam ketšupi, äädika ja suhkru kokkusegamise õpetus. Sinna käis ploomikaste, tšilliõli ja veel viis asja, aga ma JUBA ei mäleta. Oeh.

Ja siis ma olen endale elus umbes teist, kolmandat ja neljandat korda ka spargleid teinud. Ühe korra valgeid, ühe korra rohelisi ja ühe korra mõlemaid segamini. Hakkasid täitsa maitsema, eriti kui neile peekoniviil ümber keerata ja nad ahjus pehmeks küpsetada ja siis sinepi-sidrunimahla-oliiviõli kastmekesega ära maitsestada. Ainult et iga kord mõtlesin ma terve järgmise päeva alati, kui vetsu asja oli, et mis mul seal vannitoas nii rõvedalt haisema on läinud. Otsisin ja otsisin - ei midagi, aga hais täiesti kohutav ja hingemattev pealekauba. Ja kui ma siis juhuslikult natuke hiljem guugeldasin, et mis võiks olla spargli toiteväärtus ja mida ta sisaldab, lugesin sealt oma üllatuseks, et sparglisöömise kõrvalproduktiks on eriliselt rõvedahaisuline piss. No vägev. Oli küll eriliselt rõve jah.

Ühesõnaga, inimene õpib kogu elu. Ja kui kingsepp oma liistude juurde ei jää, tuleb ette ka üllatusi. Nüüd on mul juba kolm päeva võitmatu praemaksa isu. Üks töökaaslane ütles ükspäev, et tema unistab maksakastmest. Nüüd unistan mina ka. Aga selles ainsas poes, kus meil siin tavaliselt maksa müüakse, on sellest järel ainult silt. Või tegelt valetan. Mu kodupoes müüakse küll ka, aga mingil põhjusel maksab see siin 29 eurot kilo ja on siis mingisugune imelik kah veel. Selline hiigelsuur ja hästi õhuke. Nagu päevatekk. Ja vot selle hinnaga ma sellist ei taha. Cactuses on ikka tavalise hinnaga tavaline maks. Seal on tõdetud, et rupskid on tavaliselt loomakasvatuse odav kõrvalprodukt, mitte see kõige kallim osa loomast. Aga selgub, et siin riigis on mõni inimene veel, kes seda tahab, nii et see on neil seal ka kogu aeg (loe: see ainus kord 6 nädala jooksul, kui ma selles poes käisin) otsas.

Sellega ma tänaseks nüüd ka lõpetan, sest mu pesumasin just laulis ja ma nüüd pean need pesud ikkagi sealt välja võtma, sest ma pesin neid niigi juba teist korda, sest mul läks meelest nad sealt eile välja võtta ja avastasin täna hommikul, et nad on seal rõõmsalt terve viimase ööpäeva veetnud, nii et kui ma neid kohe päästma ei lähe, tuleb neid veel viimati teadmata arv kordi pesta, mida ma ei tahaks, sest kõik mu hommikumantlid (2 tk) ja kodudressikad (2 tk) on seal sees.

Olge terved!

M.

PS: Minu geniaalne sõbranna on väga tore sari.

Katastroofiline päev

Selleks, et rääkida, kui katastroofiliseks tänane kujunes, tuleb kõigepealt minna ajas umbes 3-4 aastat tagasi. Minu sünnipäeva.

Juhtus nii, et toona 3-4 aastat tagasi sain ma sünnipäevakingiks kaks erinevat kohvimasinat. Luksemburgis kinkus mulle Nespresso masin koos kotitäie kapslitega ja Eestis kinkus mulle normaalset, mittekapsli kohvi tegev Saeco oma.

Kuna Luxi kohvimasin tuli koos kohviga ja selle kinkinud isend käis mul toona Luxi kodus regulaarselt külas, läks esimesena kasutusse see. Teine jõudis ilusti ka Luxi kohale, aga kolis esialgu karbi sees kappi paremaid aegu ootama. Ja seda, et mul keskkonna reostamisest villand saaks.

Mingil hetkel kadus Nespresso kinkija regulaarsete külaskäikute vabandus ära, aga paljudel põhjustel, mille seas peamisel kohal laiskus, ei jõudnud ma veel mõnda aega kapslimasinast loobumiseni.

Kuniks jõudis kätte koroonakriis.

Mul on täna 25. kodusistumise päev. Ja kohe karantiini algusest hakkasin ma hoolikalt jälgima oma kohvivarusid. Vaadake, ma joon tavaliselt keskmiselt 5 kohvi päevas. Nii et seda kraami ikka kulub.

Aga noh, mul oli veel varusid küll ja siis olid Marika kingitud ökokapslid ja veel kofeiinivaba kohvi kapslid ja siis meenusid mulle veel koos masinaga tulnud kohvikomplektis olnud maitsekohvid, mis mulle üldse ei maitsenud ja puhta järgi olid ja... Lühidalt öeldes, siiani jagus.

Umbes nädal tagasi hakkas siiski selgeks saama, et kaua enam nende varude najal ei ela. Kuna Nespresso pood on ka kinni, siis mõtlesin välja, et nüüd oleks paras aeg masinad ära vahetada ja kohviubade peale üle minna. Ostsingi eelmine nädal poes käies üksiti ka koti ube.

Noja siis jõudis kätte see tähelepanuväärne hetk, kus viimased kapslid kasutusse läksid. Tänaseks hommikuks jäi täpselt üks kapsel veel. Noja ma siis mõtlesin, et elan selle najal hommiku üle ja siis pärastlõunal hakkan masinaid vahetama (täna oli meil lühike reede, st tööpäev lõppes kell 13.30).

AGA. Siis hakkas kõik untsu minema.

Tõusin mina üles. Hirmus uni oli. No sigauni. Läksin kööki, tegin oma viimasele silmaterakesele kapslile pai, panin ta masinasse ja lükkasin kohvi jooksma. Võtsin kapist piima, keerasin korgi pealt ära ja tahtsin hakata piima ka tassi valama. Ja - mis ma näen! Esimest korda elus olin ma unustanud tassi kohvimasina alla panna. Kogu mu viimase hindamatu kapsli kofeiin oli köögikapi peale laiali valgunud.

ÕUD.

Läksin siis seinakappi teist masinat tooma, aga vahepeal tegi arvuti "plõnn" ja ütles, et mulle on saabunud kahetunnise tähtajaga kiirtöö. Piisavalt pikk, et selle kõrvalt enam mitte millelegi muule aega raisata. Hästi. Jätsin kohvimasinad sinnapaika. Asusin tööle. Täiesti ebatüüpilisel kombel töö tähtaega pikendati. Õnneks, sest esialgne versioon temast sai mul valmis umbes kümme minutit enne esialgset tähtaega ja no REV, COR, POS ja BKO olid ju ka veel järjekorras. No ühesõnaga läks hästi, pikendati. Saatsime ta välja. Siis oli vaja vastata viiele kirjale, püüda lahti saada teist programmi, mis mul pool nädalat avanenud ei olnud, aga, oh imet, nüüd ta siis avanes, mis tähendab, et seal ootav töö oli vaja ka ära teha, juhuks kui ta esmaspäeval jälle ei avane. Ja noh... Point selles, et juba oligi kätte jõudnud tööpäeva lõpp, aga mina polnud veel ühtegi kohvi saanud. Pea juba valutas otsas.

Kui ma siis lõpuks läpaka tagant tõusin ja teise masina karbist välja sain, ära puhastasin, veekonteineri ära pesin, üleujutatud kapipealse ära küürisin ja üldse olin tükk aega selle esimese kohvi valmistamiseks tarvilikke asju teinud, selgus, et see kohvimasin kahjuks siiski ei söö ube, vaid sellel on käpp, kuhu tuleb panna juba jahvatatud kohv. Aga minul oli ju suur kott ube.

Ahastusin. Ikka tõsiselt. Vaatasin tükk aega masinat, et kas seal tõesti ei ole ubade jaoks eraldi auku.

Siis läksin ruttu Nespresso lehele, et vaadata, ega kapsleid tellida saa.

Selgus, et saabki. Koroonakriisi tõttu tuuakse need tasuta koju ka. Hästi, rõõmustasin südamest. Mõtlesin, et tellin ühe laari kapsleid veel ja teen nende joomise ajal ära viimased vajalikud ettevalmistused masinate lõplikuks vahetamiseks. Valisin siis kõik oma lemmiksordid juba välja, tegin lausa konto ära ja hakkasin kohaletoimetamisaega valima. Ainult et... siis selgus, et järgmine kohaletoimetamisaeg on järgmisel nädalal.

Ilmselgelt oli see mulle täiesti vastuvõetamatu. Masendus naasis kolmekordselt. Asi kiskus ikka päris pakiliseks ja väga inetuks ära juba.

Kaalusin siis võimalusi. Minna poodi jahvatatud kohvi ostma? Hakata haamriga kohviube purustama? Minna üle tee kondiitriärri ja tuua kaks topsi valmiskohvi koju, et esialgne doos kätte saada ja siis vaadata, mis edasi saab?

Millalgi hakkas mulle läbi udu meenuma, et tegelikult kinkus ju koos kohvimasinaga vist ka kohviveski. Mõtlesin natuke, avasin siis teise kapiukse ja ennäe! Oligi kohviveski ka olemas. Rõõm missugune! Puhastasin ta ära, lõin oad sisse, jahvatasin ära ja sain juba aroomist pool kaifi kätte.

Pesin siis käpa ära, täitsin kohviga ja panin ta masina külge ning hakkasin kasutusjuhendist näpuga rida ajama, et kuidas see kohvi sealt nüüd siis kätte saada. Tegin kõik ära, ainult et siis selgus, et uus masin ei hakka tööle. Kasutusjuhend ütles, et tuleb teha seda-seda ja seda, siis ta purskab tükk aega süsteemi läbipuhastamiseks vett, siis täitke veepaak uuesti ja valige kohvi valmistamise nupp. Ainult et... masin keeldus vett purskamast. Ainult urises. Pool tundi.

Ahastus kuubis. Kell oli kolmveerand kolm ja ma polnud saanud veel ÜHTEGI KOHVI. Kas te kujutate ette? Kell kolmveerand kolm MITTE ÜHTEGI KOHVI! Ma ikka hakkasin juba peaaegu nutma.

Mis mul, sõltlasel, siis üle jäi. Kaalusin järgmisi võimalusi. Ega neid eriti olnudki, pmst seisnes järgmine võimalus endiselt kondiitriärist valmiskohvi toomises või siis pätikohvi tegemises. Kuniks mulle meenus... Ooooo, aga ühes kapis on mul alles ka kunagine presskann!

Nojah. Otsisin siis jälle järgmise kapi ka läbi. Leidsin presskannu, pesin kibekähku ära ja lõin ühe tassi kohta kannu kolm kuhjaga teelusikatäit värskelt jahvatatud kohvi. Jätsin kõik masinad, nende veepaagid ja ärakäivad osad kus see ja teine ja lihtsalt jõin. Suure mõnuga!

Huh. Jäin hädapärast ellu.

Hästi. Hommikukohviga jõudsin kella kolmeks pärastlõunal siis kuidagi läbi häda ühele poole. Aga ega asi sellega piirdunud. Nälg tuli ka. Olin mõelnud, et teen tänaseks söögiks sooja kanasalati. Sellise, mida ma ikka Mauruse pubis väga armastasin. Lõin sooja osana pannile kartulid, peekonid ja kanafilee. Panin maitseks soola, pipart, liha üldmaitseainet ja paprikapubrit, mida ma ikka alati hästi palju panen. See on sihuke mahe, Türgist toodud pul piber. Mulle väga maitseb. (Kas sinna Türki ka ikka ükskord üldse saab veel või???) Kuhjasin veel kõrvale riivitud kapsast, riivitud porgandeid, värskeid rediseid, tomatit, keedumuna... Aga no see praesegu oli ikka taldrikus domineeriv. Ja kujutage ette mu hämmastust, kui ma siis esimese suutäie võtsin. Selgus, et ma olin pul piberi asemel pannile löönud kamalutäie väga teravat tšillipulbrit. No ikka umbes sama kanget kui Cayenne'i pipar. Iga suutäie kõrvale tuli klaasitäis vett juua. Täielik ämber.

Või siis palju ämbreid. Liiga palju üheks päevaks. Otsustasin, et nüüd on köögiõnnetustest siiber, lähen õue jalutama. Muu hulgas tahtsin kodupoest läbi käia, sest sidruneid oli vaja ja piima ja vetsupaberit :). Läksingi siis poodi. Seal hoovi peal seisis üks tädi. Läksin temast mööda poe ukseni, aga tädi kukkus järsku pahandama. Inglise keeles ja igavesti nägusid tehes, kui ma üritasin prantsuse keeles vastata. Muudkui sõimas ja seletas, et ma olen selline nahaal ja tema on järjekorras. Seal keset hoovi. Et eelmine poodi siseneja oli talle liiga lähedal. Ma siis vaatasin poe uksest sisse, jummel, eelmine siseneja oli poe teises otsas tagumise seina ääres, vähemalt 50 meetri kaugusel ja valis endale banaane. Ma ei osanudki kohe siis nüüd hästi reageerida, aga otsustasin ikkagi vapralt poodi astuda. Hoovi peal oodanud tädi aga kuulutas mulle kogu maailma põlgusega järele, et DISTANTSI TULEB HOIDA, uhmakas.

Ja siis ma unustasin selle kuradi vetsupaberi kah ostmata!

Nüüd pool tundi tagasi avasin ma lõpuks pudeli punast veini. Oli ikka päev, ma ütlen!