Ähh-puhh

Oh, kui te teaksite, milline rõõm on see, kui väljas ei olegi 38 kraadi, vaid see on jõudnud 18 kraadini! 

See viimaste päevade kuumalaine oli ausalt üks õudus. Noh, muidu ei olekski liiga hull ju, aga. Ma elan katusekorrusel ja mul on päiksepoolne sein klaasist. Kui väljas on 38 kraadi, on mul toas 88. Ja see tuba ei jahtu ilmaski maha ka, sest katus ja seinad õhkavad öö otsa sooja juurde. 

Noja siis on meil lift katki juba mitmendat nädalat. Sest noh. Majahaldur ei soovinud leppida liftifirma hinnapakkumisega. Võttis mingilt raudselt kolmanda järgu firmalt odavama hinnapakkumise, millega kaasneb pikemat sorti varuosade ootamine. Ei tea, kas ma ikka hakkan julgema selle liftiga pärast ka sõita? Vbla tuleb edaspidi ikka trepist joosta, ainult raskeid kotte liftiga üles saates.

Ühtlasi on mul sel nädalal külas Sipsik, kes vaatas mulle viimastel päevadel otsa nii, nagu ma oleksin ta meelega pannud praeahju grillima. Ja kelle pärast ma ei söandanud ka kontoris konditsioneeri käes peidus olla. Mõtlesin, et äkki teine saab kodus üksinda kuumarabanduse. Et sureme siis parem kodus koos. 

Ma ei ole kindel, kas ta on nõus mind veel elus kunagi nägema või ütleb, et parem surm kui minu korter. Kuhu jäetkse mõnikord maha ja teinekord tahetakse ära praadida.

Ja siis nüüd täna, lõpuks ometi, tuli tuul. Ja kahe tunni jooksul kukkus temperatuur kümme kraadi. 34 kraadi pealt 24 kraadini. 

Milline mõnu! Mul on kodus kõik aknad-uksed lahti, et jahedat õhku tuppa lasta. Ja ma hakkasin päriselt kohe lausa süüagi tegema. Sest, noh, pliidikuum ei osutu praegu isegi selleks viimseks tilgaks karikas. 

Ohjah. 

Pühapäeval käisime Tomasziga Waterloo lahingut vaatamas. See oli väga tore, aga seal sai ka korralikult lauspäikese käes praetud. Ilm oli nii ootamatult palav, et seal jagati paljapealistele inimestele lausa vildist Napoleoni mütsikesi, et vältida kuumarabandusi ja haiglasõite. Sain minagi endale sellise. Emps veel arvas, et tore saunamüts :). 

Ja siis oli mul sel nädalal mitu koolitust generatiivse tehisintellekti teemal. Muidu ma olen selle suhtes ikka väga umbusklik. Mul kulub alati kõige selle tehtu ümbertegemiseks rohkem aega kui isegi algusest saadik kõige õigesti tegemisele läheks. Ja ma ei jaksa elus olla niiiiiiiiiii umbusklik, et ma nagu peangi kõiges kõige elementaarsemas ka kahtlema. Sest, noh, see mõtleb välja kõige napakamaid asju kõige ootamatumates kohtades. Aga kui maailm keeb ja enda ajurakud enam töötada ei taha, võib ju kuulata küll, kuidas miski muu asi tööd lihtsustada saaks. 

Saingi päris palju targemaks. Väga tarvilik ja hea koolitus oli. Ehkki töö mõttes ei ole mul sellest siiski vist kasu. Kui see suudab asjalikult ja usaldusväärselt summeerida 10-15 lehekülge tekste, aga minul on vaja teada, mis on 343-leheküljelises lohes, siis millest me räägime?

Ühtlasi käisin esmaspäeval postitantsu proovitrennis. Helle soovitas millalgi. Noh, mu jalad teadupärast ei võimalda mingeid high-impact asju teha. Ja siin Brüsselis ei ole ma kahjuks sügavalt armastatud uisutamise asemele midagi ägedat leidnud. Helle siis arvas, et mulle võiks meeldida postitants ja eriti rõngatrenn. Noja leidsingi just ühe proovitrenni esmaspäevaks. Ainult et. Noh. Väljas oli 36 kraadi. See oli päris naljakas. Ma võisin sellest postist ju kinni võtta, aga ma olin nii higine, et libisesin sealt alla nagu banaanikoor mööda seebiveest liumäge. Isegi võimlemissmati pealt libisesin ära. Ütleme siis nii, et päris täpselt ei saanud aimu, mida see trenn endast kujutada võiks :). Aga noh, natuke naljakas ja lõbus oli ka. Treener oli ka väga tore. Vbla proovin sügisel uuesti :). 

Vot. 

See ongi tegelt kõik, mida mul öelda oli. 

Et jube tore, kui aknast tuleb sisse täitsa normaalse temperatuuriga õhku!

Olgu see teile seal Eestis lohutuseks, kui te seal suve puudumise üle kurdate :). 

Lihtsalt

On ideaalne kevad. 20-25 kraadi sooja, aga jahedamapoolsed ööd veel. Ei küta katusekorterit liiga kuumaks. Päike särab kogu aeg ja see tundub juba nii iseenesestmõistetavana, et kui esmaspäeva õhtul lambist veerand tundi natuke sadas, tuli see täitsa šokina. Isegi parajasti Hispaanias puhkusel olev kolleeg kirjutas, et kuule, appi-appi, ma jätsin kõik aknad lahti, kas on suur torm või? 

Sel nädalal lõikasin oma suvikõrvitsate küljest ära kolm ilusat pontsakat ümmargust kollast suvikõrvitsat. Esimesed kurgikesed saavad ka varsti valmis, kõige suurem on juba peaaegu pöidlapikkune. Peiulilled õitsevad, tomatitaimedest on saanud mets ja kurgid on kasvanud kahe meetri kõrguseks ja nende lehti ei ole õitevahu alt peaaegu nähagi.

Muidu on olnud aga suur ringirändamiste aeg. Minul vähemalt küll. Kuidagi olen ma osanud oma aja nii otsast otsani ära planeerida, et kogu aeg on ainult üks suur tulemine või minemine. Ja siis on kogu aeg kuidagi kiire ka, sest kõike on vaja teha kas ette või taha või korradada ja läbi rääkida, et kuidas ja millal ja kes ja nii. Kevadeti on tegelikult alati nii olnud, sest eriti mais on palju pikki nädalavahetusi - 1. mai, siis Euroopa päeva ja siis taevaminemispüha puhul. Äsja on olnud ka lihavõtted ja sellega seotud vabad päevad, kohe otsa tulevad nelipühad ja siinse kandi riigipühad. Noja neid ühtegi ei saa ju kunagi kasutamata jätta või lihtsalt kodus passida. Alati tundub, et peaks kuskil natuke avastamas käima. Kaugele pika nädalavahetusega ei jõua, lendama pole päris mõtet hakata, aga kuskile ümbruskonda autotama-rongitama saab ikka. Noja siis ongi igal kevadel lõpuks natuke nii, et üks plaan ajab muudkui teist taga ja nende vahepeal tuleb ära teha kogu töö, ainult et natuke vähemate tööpäevadega. 

See on tegelikult tore, mulle väga meeldib see kevadine aeg, kõik need plaanid, mida oodata, ja veel avastamata kohad, mis võivad osutuda täiesti jahmatamapanevalt ägedaks. Mais on ilmad tihti ka kogu aastaringi kõige ilusamad, päike paistab, ilm on täpselt reisimiseks õigesti jahesoe ja kõik on veel miljonis toonis värskelt ja pehmelt roheline. On lihtsalt natuke paratamatu, et mingil hetkel koguneb selle ringitrööpamise kõrvale ports asju, mida ei jõua käigu pealt ära lahendada või ette valmistada, nii et siis mingi aja takka hakkab tunduma tore ja tarvilik (ja lausa himustatav) mõni nädal jälle vahelduseks kodus ka olla. Vähemalt mul küll, kuigi ma tean, et mõnele teisele piisab poolest päevast kuus ka :D. Ma lihtsalt ei ole kunagi osanud ennast niimoodi reisi ajal organiseerida, et tegeleda kuskilt hotellist ka mingite koduste või tulevaste asjadega. Kui ma olen reisil, siis ma olen reisil ja kasutan iga vaba minutit parajasti selles kohas ja selles hetkes olemiseks või järgmise hetke ettevalmistamiseks, ma ei suuda seal mõelda mingile. Belgia maksudeklaratsioonile, Elektrileviga asjaajamisele või mingite järgmiste kaugemate lennupiletite ostmise peale. Mõni suudab. Nojah. No aga igatahes. Mu iva oli, et on olnud väga intensiivne rändlushooaeg. Nüüd varsti hakkab see selleks korraks lõpusirgele jõudma. Kalendrisse on jäänud veel üksikud paar pikka nädalavahetust ja edasi tulevad juba kodusemad plaanid. Waterloo lahingu taaslavastus selle 210. aastapäeva puhul, nahaarst Luxis ja muud säärased. Lähemad asjad. 

Muidu nüüd eelmisel nädalavahetusel käisin ma autoga näiteks Prantsusmaal Lorraine'is ja Champagne'is. Vaatasime ära ohtralt kuulsate prantslaste kodukante - Renoir' koduküla, Charles de Gaulle'i puhkekodu, Diderot' kodulinnakese, Jeanne d'Arci lapsepõlvemaja jne jne jne. See oli natuke silmiavav tripp selles mõttes, et nii nagu Eestis loeb tänapäevaks ainult Tallinn, on ka Prantsusmaal täpselt paar prestiižikat kohta, kus trendikal inimesel sobib elada (ja mida poliitikud arendavad), aga kõike, mis jääb sellest 100 km väljapoole, loetakse kõrvaliseks ja mõttetuks ääremaaks. Prantsusmaa mõistes on Lorraine ja Lõuna-Champagne praeguseks ikka täielik karu sabaalune, mis paneb keskmise prantslase silmi pööritama ja õlgu võdistama. Ometi on paljud Prantsusmaa kuulsaimad pojad pärit sealt laiuvate roheliste küngaste vahelt, tänapäeva mõttetust karupeest. Ja mingis tänapäeval eriti mõttetus 7000 inimesega sillaaluste linnakeses trükiti kunagi mõjuvõimas kaart, mille valmistajad võtsid uue maailmajao tarbeks esimest korda kasutusele nime Ameerika. Nii kentsakas ikka, kuidas ajad muutuvad. Ühel päeval vast see tuul pöörab ka. Jälle. Vägisi on tunne, et see aeg ei ole enam liiga kaugel, kui olemasolevad ressursid ei võimalda enam suurlinnu üleval pidada ning maarahvas, kes saab ja oskab endale söögi lauale kasvatada ning kellel on veel olemas analooglahendused, paberkäsiraamatud ja käelised oskused, muutub järsku tõeliseks tegijaks.

Nojah. Aga tagasi tänasesse päeva. Ringisõitmiste ja igasuguse kiirustamise vahepeal otsustasin uiu ajel teha sel nädalavahetusel siiski üheks päevaks lihtsalt tšurr ja võtsin laupäeval aja kõigest ülejäänust tegemist ootavast maha. Valisin raamaturiiulist kunagi umbes kaheksa aastat tagasi ostetud raamatu "A tale for the time being" (Ruth Ozeki) ja veetsin terve päeva lugedes. Oleksin pidanud lugema tarvilikumaid ja kasulikumaid asju, valmistama ette tööteemasid, tegelema adminasjadega ja plaanima mõnda järgmist reisi, aga ei teinud seda mitte. Lihtsalt lugesin ja lugesin ja lugesin hommikul kella üheksast saadik juturaamatut. Saingi selle peaaegu läbi. Mõnikümmend lehekülge on veel tänaseks jäänud. Oli päris hea ja kuidagi silmiavav. Selles mõttes, et raamat on eelõige tänapäeva Jaapani ühiskonnast, millega mul varasemad kokkupuuted peamiselt puuduvad. Kirjanik on Jaapani juurtega ameeriklane-kanadalane, nii et see oli kirjutatud heas arusaadavas võtmes, lääne elu tundva inimese pilgu läbi ja seega üsna hõlpsasti mõistetavana. Võib-olla siin-seal mõjus tekst isegi natuke liiga stereotüübistavalt, ju oli eesmärk, et see ka keskmise ameeriklase IQga inimene ikka kindlasti ivale pihta saaks, aga see otseselt siiski ei häirinud. Laias laastus oli see tegemist ikka päris hea - ja mitte liiga roosilist maailma kujutava - sissejuhatusega Jaapani igapäevaellu. Soovitan lugeda küll. 

Õhtul vaatasime aga naabripoisiga Eurovisiooni ja rüüpasime kõrvale ohtralt gin tonicut. Mida jaburamaks hääletus läks, seda rohkem rüüpasime :). Ma pole juba mitu aastat Eurovisiooni teemadesse süvenenud, enamasti ei ole seal ühtegi haaravat lugu, aga seekordne Eesti laul mulle täitsa meeldis ja Rootsi oma oli ka tore. Mulle tundus tegelikult lausa ikka täitsa kindel laks, et Rootsi võidab. Aga kui hääletus algas, siis hakkas meil mõlemal Tomasziga suu üha rohkem ammuli vajuma. Täiesti arusaamatud valikud tulid sealt järjest. Maitiea. Järsku meeldis kõigile hirmsasti Armeenia sõjakas karglemine ja Šveitsi prantsuskeelne uinumuinu? Nomatõestieitieakohe. Ja võitja siis lõpuks? Heldus, mis selles falsetiga laulvas noormehes siis nüüd NIIIIII erilist oli??? Möh. See oli ainus laul, mis Tomaszile kohe algusest peale üldse ei meeldinud - tema seisukoht oli, et tema on rahul kõigega, peaasi et Austria kriiskamine ei võidaks. Nojah. Paha lugu. Ta lubas viimaste punktide selgumise peale järgmise aasta Eurovisiooni mitte vaadata, kuigi see on tema jaoks nii tähtis üritus, millega end siiski ülikiire tööelu kõrvalt kursis hoida ja mida vaadata ilmtingimata ka kuni punktijagamise lõpuni :). 

Mulle muidu väga meeldib, et sellised asjad on Tomaszi jaoks olulised. Tema jaoks ei tule jõulud ilma kuusepuuta kuidagi kõne alla ja see on nii nakkav, et olen endale nüüd ka mitu aastat kuuse toonud - ja pärast alati rõõmustanud, et tõin. Tuleb ikka teistsugune tunne küll. Ja kui on Eurovisioon, siis on tema seisukoht, et seda tuleb ikkagi vaadata. Ja kui on riigipüha, siis tuleb seda ka tähistada rahvuslike söökidega. Ja kui on lihavõtted, siis on ka kõik kogu traditsioonide paraad vaja ära teha. Jne jne jne. Mulle tihti ei tundugi siin omas mullis sellised asjad väga tähtsad või nii. Nende sisuline mõte tundub lihtsalt nii hoomamatult kauge, et sellest ei piisa hetke eriliseks tegemiseks. Häbi tunnistada, aga vabariigi aastapäev on minu jaoks peamiselt lihtsalt kiluleiva päev, sest minu mäletamise aeg ongi kõik ju suures osas möödunud vabas Eestis ja selle tähtpäeva sisuline aspekt lihtsalt tundub mingi teise galaktika kaugusel. See lihtsalt ei jõua väga kohale. Lihavõtted on mu jaoks aasakalendris märkimisväärsed peamiselt sellepärast, et siis on meil tööl pikk nädalavahetus, tervenisti viis vaba päeva igal aastal, mida saab kasutada kuskile sõitmiseks ja kellegagi trehvamiseks. Lihtsalt ise ma ei tunne mingit tungi neid kuidagi heast peast teiste päevade seast tähenduslikkuse mõttes esile tõsta. Aga tegelikult on ikkagi nakkavalt tore ka, kui keegi neid sündmusi kas või näiliselt tähtsustab ja nõuab, et neid tähistataks. Pärast on siis tore küll, et oli selline. Jagatud, ühine tähtsündmus, mis ikkagi tavalisest argipäevast eristub ja meelde jääb. Noh, traditsioon või nii. Selles mõttes pean püüdma endale ikka regulaarselt meelde tuletada, et kui järgmine tähtpäev tuleb, et siis tasub ikka kas või vormitäiteks tähistada. Isegi kui alguses ei tundu mõtet. 

Nojah, rohkem ei tulegi praegu midagi kirjutamisväärset pähe. Panengi siis arvuti käest ja loen selle Ozeki nüüd lõpuni. Õhtul on oodata külalist, selleks ajaks on vaja keeta valmis kapsa-hakklikahautis. Ja siis ongi nädalavahetus otsas. Algab uus nädal, kuidagi eriti tihe, nii et iga jummala päev oleks tarvis olla korraga mitmes kohas. A ver, kuidas see hakkab minema. Küll kuidagi ikka saabki oldud :)!

Olge tublid!

M.

Spiennes'ist ja muust kevadest

Sel aastal oli esimesel mail Brüsselis 29 kraadi sooja. Täitsa hullumaja! Muidu oleks vbla toregi, aga ma elan ju katusekorteris. Kui väljas on üle 25 kraadi, siis muutub minul kodus ikkagi täitsa saunaks. Ja õhtul ei jahtu see selliste ilmadega enam kuidagi maha ka. Mu juures saab suve haripunktis olla ainult siis, kui kõik aknad-uksed on pärani, et jahedam tuul pidevalt läbi tõmbab. Sest muidu hõõgub katusest ikka tuppa öö läbi sooja. Aga samas ei söanda ma ka niimoodi magama minna, et kõik aknad ja uksed jäävad lahti, sest ma ei taha tegeleda ka kogemata korterisse lennanud lindude ja muu eluga, sh sääskedega. Ühtlasi kui peaks natuke sadama, siis sajab see kõik katuseakendest ja uksest sisse, mis rikub ära parketi, mis ei ole üürikorteris ka kuidagi variant. Et jah. Muidu mulle meeldib soe ilm küll, aga kui saaks kuidagi nii, et ma käin seda otsimas mujal ja Brüssel jääks siiski tavalisemapoolse Brüsseli ilma juurde?

Sellise normaalse kevadilma juurde, mis on olnud sel aastal ikka erakordselt kena. Kuiv, päikeseline, juba varakult mõnusalt soe. Sel aastal ajastati ilusad ilmad täpselt ka nädalavahetustele. Juba veebruarist saadik läks nii, et nädala sees oli külm ja tuuline, aga reedest alates tuli päike välja ja kuni esmaspäevani oli 22 kraadi. Sel aastal on mul rõdul ka eriti suur potipõld. Ikka kena veerandi jagu suurem kui eelmisel aastal, ma ütleks. Mul laiutab siin 3 kurki, 3 suvikõrvitsat, vist vähemalt 7 tomatit, 2 tšillit, 1 melon, 1 maasikafüüsal, 1 tomatillo, 1 pott lemmikkartulit, mustikapõõsas ja noh, lilled ka. Lavendlid, kanarbikud, peiulilled, saialilled, lillherned, pelargoonid, lambakõrvad... Kõik on omadega juba nii-nii kaugel. Kurgid-tomatid õitsevad, suvikõrvits kasvatab juba junne. Suunan muudkui kõiki taimi tugede najal kõrgusesse kasvama, aga sellegipoolest ei mahu ise enam hästi rõdule ära. Pesuresti ei julge enam sinna tõstagi, et mitte kogemata midagi ära murda. Aga nii tore on ka! Ma arvan, et saan juba nädala pärast ühe oma suvikõrvitsa pannile lüüa, kurki saan ka raudselt juba maikuus. Esimesi tomateid võiks hakata noppima millalgi juunis, loodan. Muidugi järgmisel nädalal läheb jälle jahedaks. Öösel hakkab olema nii 5-6 kraadi ainult. Ei tea, kuhu ma vahepeal jõudsalt rammu kogunud taimevõsa küll toas ööbima mahutan?

Muidu on kevad ka selle poolest eriti kena olnud, et mul on sel aastal käinud päris palju külalisi ja nii palju lusti ja seltsi on olnud. Helle käis ja Marek on mitu korda käinud, emps astus läbi, kui oma grupiga siit läbi sõitis, ja sel nädalal on mu juures külas Siberi kassileedi Sipsik. Sipsik oli alustuseks pisut umbusklik, aga nüüdseks oleme me päris suureks sõbraks saanud. Juba teisel päeval söandas ta mulle ikkagi diivanil kaissu tulla, kolmandaks päevaks kolis ta öösel juba tasahilju mu padja najale magama ja pärast seda ei jõua ta enam hommikuti kuidagi ära oodata, millal ma üles ärkan. Ei jõua ära oodata, millal inimene üles ärkab ja hakkab kõrvatagust katsuma ja pealage potsutama. Ja muidugi konservi andma. 

Ma tahaksin endale väga ise ka elukat. Koera või kassi. Aga no minu elu- ja reisitempo juures ei ole see siiski võimalik. Isegi mu koristaja teeb juba nädalaid minestamise nägu, kui ma talle räägin, et ma järgmisel nädalal JÄLLE reisin, et kastku ta palun siis ikka vahepeal jälle ka lilli. Et jah. Endale lemmiku võtmine oleks ikka üle mõistuse keeruline. Sellepärast olen väga rõõmus, kui keegi teine vahelduseks oma karviku mulle hoida toob. Lisaks sellele, et elus hingeke on ikkagi elus hingeke, on mul siis ka endal ettekääne vahelduse mõttes natuke rahulikult kodus olla. Sest mul on õnnestunud oma aeg eelmisest sügisest saadik nii ära planeerida, et mul on sellisest lihtsalt kodus olemisest on natuke puudus ka. Vahepeal oli mul siin graafik tõeliselt ambitsioonika USA turisti oma - neli riiki kahe päevaga. Hommikusöök Hollandis, õhtusöök Belgias järgmine lõuna Portugalis ja õhtusöök Hispaanias. Kõik suurepärane, ise ma ju tahtsin ja tegin ja tore on niimoodi ju ka :). Aga samas ma siiski juba jupp aega tunnen, et pean nüüd vahelduseks plaanima natuke lihtsalt kodus olemise aega ka. Kas või hästi natukene :). Oma raamatute ja diivani ja kohvriväliste rõivastega, Brüsseli linna ja eluoluga, rahuliku hommikukohvi, potipõllunduse ja linnavaatega. Reisipiltide, kokkamise ja telekavaatamisega. Kõigega, mis mulle ju ka meeldib, aga mille jaoks ma pole viimasel ajal üldse aega planeerinud. Ja nüüd ma tänu Sipsikule kohe väga naudin võimalust selitada diivanil, kirjutada blogi ja näppida Salvadori pilte. Taustaks panin kohe hommikul mängima Plekktrummi uue hooaja, Sipsik tukub vahelduva eduga lähemal ja kaugemal ja midagi rohkemat ei peagi tegema. 

Muidu ma olen tõesti sel kevadel hästi palju ringi trööbanud. Õigem oleks lausa öelda, et eelmisest sügisest saadik, sest kuidagi on mul see kodus olemine eelmisest septembrist saadik olnud pmst nagu üks pikk periood hakitud ja ebaühtlast olemist. Isegi siin Brüsselis olles. Ikka jooksen-sõidan kohe pärast töökohustusi sinna või tänna ära, vaatama seda või teist, kuskile väljamaale või mõnele üritusele või midagi tegema, et saaks midagi veel teha. Sel kevadel olen näiteks lõputult veetnud päevi autodega aianduspoodide vahet sõites, sest ikka on puudu mingit mulda (köögiviljamulla tõin ära, aga siis jäi puudu kaktusemullast, seejärel orhideemullast, seejärel asaleamullast) või õiges suuruses potte (kõik oli justkui olemas, kuni selgus, et toakask tahab suuremasse potti ja Eestist spetsiaalselt toodud kahe mugula lemmikkartuli jaoks ei ole enam ühtegi konteinerit, ja kui ma olin selle ära toonud, selgus, et nende jaoks ei ole enam ka tavalist mulda jne). Kontserdile ei kõlba ka minna ainult Brüsselisse, vaid on tarvis võtta auto ja sõita Monsi Sukišvilit vaatama, et sealt siis keset ööd tagasi sõita. Jne. Eks see selgitab ka haigutavat vaikust mu blogis.

Muidu mul käis sel kevadel üks külaline, kes ei olnud üldse enne Brüsselis käinud. See oli hästi tore, minu sõprade seas on Brüsseli mittetundjaid päris harvaks jäänud. Aga esmakordsele külalisele on päris tore mingit kohta näidata. Siis saab ise ka juba harjumuspäraseks saanut justkui uue pilguga vaadata. Käisime temaga vanalinnas, sõitsime Hallerbosi, ehkki sinikellukaid ei näinud, nädalake vara oli. Vaatasime siis hoopis tohutuid valgeid ülasevaipu, kuulasime linnulaulu ja käisime aianduspoode mööda. Käisime raudteemuuseumis, kus ma ei olnudki veel käinud, ja Jeu de Balle'i täikal. Käisime lauamänguõhtul, lonkisime linnajagudes, kus minagi ei olnud varem käinud, sattusime vanalinnas mingis lagunevas kloostris täiesti huupi kaasalaulmise õhtule ja, ühesõnaga, lasime Brüsselil end üllatada-näidata.

 

Kõige huvitavamad selle kevade avastused Belgias on olnud aga Gaasbeeki loss, mis osutus ootamatult suurejooneliseks, eelkõige sisustuse ja ajaloo poolest, ja Spiennes’is asuvad kiviaegsed ränikivikaevandused. Sinna Spiennes'i olen ma tahtnud juba ammu minna, aga pole juhust olnud. See on väga väike arheoloogiline ala ja sinna saab minna ainult giidiga, väikestes gruppides. Talvehooajal sinna kunagi ei saa ja muul ajal on grupid juba ammu ette ära broneeritud, nii et. Noh, sinna ei ole olnud kõige lihtsam löögile pääseda. Aga sel aastal passisime peale ja kuna nad alles avasid oma hooaja, ei olnud veel tung nii suur. Saime end kirja pandud ja ära käidud. 

See oli ikka päris äge. Natuke hirmus ka. Aga et mis seal siis on? Noh, kiviaja inimesed kaevasid Belgias Monsi kandis ränikivi saamiseks maa alla püstšahte, umbes nii 10-15m sügavusi. Kaevasid šahti ja sinna alla väikese koopa, kust nad ränikivi välja vedasid ja tööriistadeks lihvisid. Ja selliseid šahte sai seal Spienne'is üksteise kõrvale oma 10 000! Need on nii lähestikku, et nende põhja uuristatud väikesed koopad on kohati omavahel lõpuks ühendatud ja seega on seal maa all kriidikivipinnases väike omamoodi koobastik. Mõõtudelt muidugi hästi pisike, üks suurt kasvu lombakas onu tagus end kogu aeg vastu lage ära, mis talle siis seal kaela pudises ja murenes, nii et ma hakkasin juba kartma, et kogu see lagi variseb talle - ja meile kõigile - kaela, kriidikivi on ju nii mure :). Aga no, ei olnud siiski hullu. Need laed olid seal hoolikalt toestatud ka. Ja väga eriline oli see kõik ikka. 

Sinna alla tuleb minna mööda tavalist püstredelit, nii umbes nelja hoonekorruse jagu. Rakmed pannakse ümber, tross kinnitatakse külge ja siis hakkad ronima mööda püstloodis tuletõrjeredelit pisikesse pimedasse kitsasse musta auku, mis on tõesti umbes täpselt nii kitsas, et küünarnukke ronides liiga õieli ei saa ajada. Selle redeli ja augu ülalt vaatamine võttis mul tõtt-öelda üsna isu ära sinna üldse pugeda. See tundus ikka NIIIIIII sügavale minevat, et lõppu ei paistnudki, ainult pimedus oli. Ma ei teinud sellest august isegi pilti! Aga ise ma ju tahtsin ja nõudsin sinna pärapõrgusse minemist, ei kõlvanud uksel öelda ka, et ma mõtlesin ikkagi nüüd ümber. Nii et ma siis võtsin end kokku ja astusin redelile. Ja oli täitsa vägev lugu. Sellest võin mõned pildid kohe praegu siiasamasse ära panna, sest sealne valik on väga väike - paar telefoniga tehtud klõpsu, mida ma töötlema ei hakka ja mille seast ei ole isegi valiku tegemine kuigi raske. 

See Spiennes'is käik tuletas mulle jälle meelde ka, et tegelt ma tahaksin mingitel arheoloogilistel väljakaevamistel ka jälle vabatahtlikuks käia. Kaalusin mingil hetkel võimalust otsida endale sellel suvel Peruus mingid kaevamised, aga ei leidnud. Või õigupoolest leidsin küll, aga need ei sobinud, sest seal olid kõik pakkumised vähemalt viieks nädalaks. Aga nii ei saa. Sellist puhkust ei ole mul kuskilt võtta - ja kui ma juba Peruusse sõidaksin, siis ma tahaksin ju seal ka ringi vaadata, millele kuluks ka veel vähemalt 3 nädalat. Ühesõnaga, ei sobinud. 

Ei tea, kas Eestis ei ole sel suvel mingeid põnevaid kaevamisi, kus vabatahtlikke oleks tarvis? Internetist ei leia selle kohta midagi. Kui keegi kogemata tunneb mõnda arheoloogi või teab, millistes kanalites Eestis selline inf liigub, siis andke märku! Ma suvel plaanin ikka mõnda aega Eestis olla, osa sellest võiks ju ka natuke mõnele Eesti kaevamisele pühendada.

Muidu. Aga millest siis veel? Mm. Lihavõtete ajal käisin Galiitsias ja Portos. See oli selline uiu ajel tehtud otsus ja üldse mitte liiga läbimõeldud reis, mis ei ole minu puhul üldse liiga tavapärane. Ostsin millalgi ammu-ammu lennupiletid ära ja siis nad mul olid ja ootasid oma aega. Samas mingite reaalsete ettevalmistusteni ma enne reisi algust ei jõudnudki. Mõtlesin, et lähen ja vaatan, mis seal on. No laias laastus teadsin, et nii mitu päeva siin ja naa mitu seal. AGA. Tegelt ma ju tean, et mulle ikka ei meeldi niimoodi ilma planeerimata reisida. Mulle meeldib enne pikalt ja põhjalikult planeerida, sest see pikendab reisinaudingut. Ja mulle meeldib, kui ma tean väga hästi, mis võimalused mul seal kohapeal on, sest siis ma saan need enda jaoks kõige huvitavamad asjad ära vaadata. Kui ma lähen lihtsalt improviseerima, siis ma tavaliselt lihtsalt impro käigus avastan, et ma oleksin tahtnud teada sellest või tollest kohast palju varem, sest siis ma oleksin läinud oma limiteeritud ajaga hoopis sinna või tänna, sest see huvitanuks mind palju enam. 

Ühtlasi olin ma umbmääraselt vaadanud, et ühistransport toimib seal päris kenasti. Aga tegin täitsa algaja vea ja vaatasin neid ühistranspordi võimalusi tavapärastel tööpäevadel. Ainult et mina läksin otse keset vaikset nädalat ja ühistransport osutus pühade puhul olema väga napp. No nagu igal pool. Et kolmapäeval käib üheksa bussi päevas, aga riigipühal käib heal juhul üks. Novat, kui ma siis viimasel hetkel hakkasin vaatama, et kuidas ma nüüd üldsegi kas või ühest hotellilinnast teise saan, hakkas selguma, et päris iga tund ikkagi ei saa. Ja väikesi kohti jõuaks läbi vaadata ainult ühe per päev.

Teiseks hakkas ilmateade vahetult enne reisi kõvasti kiiva kiskuma. No ikka kohe nii kiiva, et 32 kraadist jäi ette nähtud saabumispäevaks järele 11 ja päikesest sai lakkamatu vihm. Kümme päeva vahetpidamatut vihma. Tabasin vihmaperioodi nii täpselt, et see lõppes pool tundi enne mu tagasilendu :). Noja, noh, üks asi on, et märg on ju vastik olla. Aga teine on see, et ma läksin sedakorda ainult käsipagasi ja ühe paari jalatsitega. Ja lõppkokkuvõttes ma ikka üldse ei teinud nii palju, kui plaanisin, sest ei tahtnud pärast kogu aeg olla sunnitud märjana edasi olema. Mul oli näiteks mõeldud mitu päeva matkata ja õhtuks ühistranspordiga tagasi samasse hotelli sõita. Aga no ühel päeval ikka suundusin vapralt loodusesse - ja kümne kilomeetri järel lasin ühe söögikoha onul endale takso kutsuda, sest ma rohkem enam ei tahtnud märjemaks saada ja väga nauditav see niimoodi märjana hallis maailmas kõndimine ka polnud. 

Lõppkokkuvõttes võtsin siis õige mitmeks päevaks rendiauto. Mõtlesin nii, et siis saan päevas käia rohkemates külades ja kui eriti kõvasti sajab, siis saan autos varjus olla, aga midagi ikkagi näha. Ja lõpuks olidki kõik need maakohad, kus autoga käisin, kõige toredamad. Paar erilisemat küla, mingid arheoloogilised varemed rannikul. Looduskaitsealad rannikul, mis viisid düünide ja rannakivide vahele jne. Paaril kuivemal hetkel sain ikka mõned ilusad jalutuskäigud ka teha. Samas oli ka kohti, mida vaatasin ainult läbi autoakna. Sõitsin kohale, vaatasin, kuidas veeojad taevast alla voolavad, ootasin pool tundi autos ja sõitsin lõpuks edasi, sest ei tahtnud päris läbi ka liguneda. Aga noh. Eks sõidupraktikagi kulus ära.

Vihma tõttu jäeti ära ka paljud lihavõtterongkäigud, mida ma olin lootnud näha. Ajaloolisi pühakujusid, mis on ju pealegi luksuslikes riietes, ei saanud lihtsalt vihmaga kirikutest välja tuua. Kahte protsessiooni lõpuks siiski nägin, kui oli kuivem hetk. Aga enamik, sh need kõige suuremad, jäid siiski kõik ära. Ferrolisse jätsin seepärast ka minemata. Üks teine kord siis.

Galiitsi maanurk muidu oli väga tore. Hästi roheline ja haljas. Pean sinna kunagi tagasi minema, seal on tegemist küll ja veel. Tahtsin minna Oursense kuumaveeallikatesse ja Fisterras matkata ja muud säärast, aga nendesse kohtadesse ma ei hakanud üldse minemagi, lihtsalt niimoodi kallas. Samas näiteks Santiago de Compostela linn ei olnud üldse selline, nagu ma oleksin oodanud. Ma ootasin kuidagi luksuslikult barokset ja õhulist, taeva poole küündivat ja usulisest vaimsusest kantud imelist linna :). Tegelikkuses oli Santiago selline masajas ja raskejalgne, rõske, raskest tumedast kivist, madalate massiivsete kaaristutega ja kuidagi kaalupommina mõjuv rusuv-rõhuv koht. Ja Santiago katedraal oli ka üllatus. Nii kaasaegseks renoveeritud ja seest lage-nurgeline. Üldse mitte selline lopsakas, kuldne ja barokne, nagu ootasin. Eks ilmselt permanentselt halb ilm mõjutas ka mu taju. Aga. Noh, ma arvasin, et see on rohkem nagu Rooma. Aga tunne jäi kuidagi selline. Mäe sisse raiutud kasarmukoobaste oma (Luxi katakombid tulevad pähe). 

Vigo linn jättis mu ka natuke külmaks või erapooletuks. Vanalinn oli kuidagi nii tühi ja müürine. Et nagu, tänavateks olid kõrged ilma akendeta müürid. Platse, kohvikuid, poekesi, inimesi oli kuidagi ebaharilikult vähe. Läksin õhtul restorani otsima ja olin justkui ainus inimene kogu selles vanalinnas, mis oli natuke õõvastav. Samas parema ilmaga oleks neid ilmselt rohkem olnud ja parema ilmaga oleksin ma läinud päevaks ka Ciesi saartele, kus oleks mulle raudselt meeldinud, nii et Vigole ma annan parema ilmaga ükskord veel ühe võimaluse.

Porto see-eest suutis mu ootused meeldivalt ületada, oavarrena kallavale vihmale vaatamata. Süüa sai seal ootamatult hästi ja soodsalt, lisaks veel igal kellaajal. Ma ei pidanudki lõunatunni lõpuks linna jõudmise tõttu õhtuni kõhtu koristama, nagu Hispaanias või Prantsusmaal oleks kindlasti juhtunud, vaid leidsin kohe söögikohad, kus köök oli terve päeva lahti ja mis ei imestanudki, et mida üks klient võiks söögikohast keset pärastlõunat tahta. Lisaks oli linn värviline ja mitmekihiline ning seejuures ka inimlikult logu ja kuidagi ehe. Portvein oli väga maitsev - sattusin ühele degusteerimisüritusele, kus meile serveeriti lahkelt 5 eri sorti portot ja, noh, võite ette kujutada, kui heas tujus sellest lauast lõpuks sai lahkutud. Väga palju muud ei olnudki sellesse päeva vaja :).

Ma võiksin siikohal muidugi jätkata ka Salvadori muljetega. Aga ma praegu vist enam ei jaksa. Ma tegelikult justkui mäletaksin, et ma kirjutasingi sellest juba täitsa eraldi blogipostituse peaaegu valmis ka. Aga ma ei leia seda enam üles. Eks ma siis pean uuesti kirjutama. Kui pildid läbi vaadatud. Aga piltidega on praegu nii, et ma olen täna pool hommikut neid lõpuks sorteerinud ja olen pildi number 349 juures (pilte tegin fotokaga 3061). Nii et läheb natuke veel aega. Ja siis, kui need valmis, on mul veel vaja läbi vaadata eelmise aasta oktoobri Northumberlandi pildid ja selle kevade paljude lähikonnatrippide pildid ja lilleparaadi ja Galiitsia ja Porto pildid ja kohe-kohe peale tulevate reiside pildid ja... Et kannatust!

Ja siinkohal ma panengi sellele lohepostitusele nüüd tänaseks punkti. Eks teinekord kunagi jälle!

Olge mõnusad!

M. 

Haldusprobleemide kvartal

Jah, on mai. On olnud pikk vaikus. Uudiseid oleks vast olnud külll, aga  kirjutada polnud kuidagi mahti või tahtmist. Tööl olid huvitavad ja kiired ajad, see võttis oma energia. Ringikäimist oli ka mõnevõrra, käisin veebruaris korra Eestis ja märtsis ka, siis vahepeal siin-seal Belgias ja nüüd Hollandis. Ja pmst kogu ülejäänud aeg on kulunud haldusprobleemidele. Mida on tulnud muudkui uksest ja aknast. Lisaks on need kõik ka kuidagi äärmiselt frustreerivalt venima jäänud ja kippunud närvi õige mustaks ajama.

No vat see hallitus, see tuli ju eelmise aasta lõpus tagasi. Mainisin seda eelmises postituses. Andsin sellest majahaldurile teada 6. detsembril 2023 ja ma pole sellest ajast saadik saanud oma korteri ainsat magamistuba kasutada. Aga kas te arvate, et haldur sellest hoolis? Ei, keda kottigi. Ma olen neid lõputult torkinud ja ähvardanud, kaevanud linnaosavalitsusse ja üürnike kaitsega tegelevasse ühistusse, Brüsselis elavate välismaalaste infoletti ja advokaatidele, teinud pilte ja ostnud mõõteseadmeid, surunud läbi üüri alandamise 30% ja frustratsioonist kõva häälega vandunud.

Noh, eile, 2. mail 2024, viis kuud pärast majahalduri probleemist teavitamist, saabuls lõpuks mu juurde delegatsioon katuseeksperte, kes pidid tuvastama võimalikud praod korstnas ja lekkekohad katusel, et otsustada, kuidas mu magamistoa seinaga üleüldse edasi toimida. Ega ma täpselt ei teadnud, mida asjast oodata, aga mõnevõrra suured lootused olid mul küll. Ikkagi ekstra katuseprobleemidele spetsialiseerunud firma ja ekspert ja nii. Et äkki saab nüüd pärast kolmandat probleemset talve selle seinanurga probleemi siiski kõrvaldatud.

Aga asi lahenes muidugi kõige ehtsamal Belgia moel. Oleksin pidanud seda juba teadma. Nimelt, saabus siis see katusefirma suur spetsialist, vaatas mu kuuenda korruse aknast välja ja teatas: tema kardab kõrgust, tema küll ei saa katusele minna! Keegi teine peab üles minema ja pilti tegema. Muidu tema kivistub sinna katusele ja ongi kõik.

Nojah, läks siis üles majahalduriga kaasas olnud poiss, kelle tööd hindama tuldigi. Tegi mõne klõpsu ja tõdes, et maja katusekivid on kõik lahti ja tuul puhub nad kogu aeg kohalt ära, nii et vihm saab ilusasti seina sisse alla voolata, muidu pole midagi viga. Tuli alla, rääkis selle jutu eksperdile ette. Ekspert kuulas ära, arvas, et kõlab tõenäoliselt, liimige katusekivid sõrestiku külge kinni ja siis peaks piisama. Kõik. 

Majahaldur ise oli ka kohal. Aga no ega tema minuga ei räägi. Räägib hoopis telefoniga. Kogu aeg. Mu peegli ees. Kohendades lõputult tukka. Inimestel on oma tukkadega ikka mure. Aastavahetuskruiisil kaugel Põhja-Norras istus ka me vastas üks Aasia tütarlaps, kes veetis suurema osa terve päeva kestnud kruiisist mobiiltelefoni peegliäpi abil enda tukka ühe juuksekarva kaupa paika sättides.

Aga tukk tukaks. Nomaitiea. Minul isiklikult on küll suured kahtlused, kas see katusekivide sõrestiku külge kinni liimimine ikka likvideerib probleemi. See tundub pigem selline pealiskaudne kosmeetiline lahendus, taas. Säästan teid saaga jooksul ilmnenud tehnilistest üksikasjadest, aga ma isiklikult pakun, et niiskus ja hallitus on tagasi kaks nädalat pärast seda, kui ma sügisel kütte magamistoas jälle sisse lülitan. Aga eks me näe. Ega mul ei oleks enne sügist aega siit välja ka kolida, nii et las see siis praegu olla. Eks tuleb siis kannatlikkust harjutada ja leppida sellega, et saaga sügisel jätkub.

Teine suur haldusprobleemide allikas on olnud koristaja. Luksusprobleem, ma saan aru. Aga mind ajab hirmsasti närvi, kui keegi võtab endale töö ja siis viimasel hetkel ütleb, et ta siiski ei tee seda. Viimasel hetkel tähendab näiteks ütlemist reede hommikul kell 7, et ta ei tule kella kaheksaks, nagu pidi. Või siis ei ütle üldse midagi ja ma pean seda järeldama tõsiasjast, et ta lihtsalt ei tulnud.

Olen talle korduvalt öelnud, et oleks jube suureks abiks, kui ta saaks oma mittetulekust teada anda kas või eelmisel õhtul. Sest sellisel juhul saadaks firma talle asendaja. Ja mina saaksin ka kauem magada. Aga ei. Temal juhtuvad elus väidetavalt ainult sellised asjad, mida kohe üldse pole võimalik ette teada. Ja need juhtuvad alati reede hommikuti. Kohe nagu üle paari nädala regulaarselt. Või siis lausa 3-4 reedet järjest. Ja temalt nõuda, et mõnel reede hommikul midagi erilist ei juhtuks või et ta oskaks reedehommikusi töötakistusi neljapäeval ette näha, on lausa ebaõiglane.

Imeline, eks. Asi päädis sellega, et ta tunnistas lõpuks otsesõnu üles, et ei taha üldse reedeti töötada, ja mina otsustasin, et ei taha enam üldse temaga töötada. Parem koolitan kohe kellegi uus välja. Sest isegi, kui mul õnnestub mõnikord tema tühistatud korra ajal kedagi asendajaks saada, on need lõputud asendajad ka ikka hirmus tüütud. Nad ju ei tea, kus miski on või käib, milliseid tooteid kasutada, mis jätab pleki ja mis rikub põranda, mida ma üldse tahan, et nad teeksid jne.

Noja pärast iga asenduskoristajat otsin ma midagi oma korterist elu eest taga. Kes oskab ära peita vajalikud paberid, kes panni, kes laadija. Näiteks üks afropatsidega asenduskoristaja pakkis mu juukseharja vannitoa riiuli pealt koos muu tema hinnangul mõttetu kraamiga ära suurde plastkarpi ja peitis selle omakorda koristusvahendite kapi tahanurka, jalust ära. Afropatsidega inimese jaoks tundus juuksehari ilmselgelt lihtsalt ees vedeleva kolana ja tema ülesanne oli kõik ära koristada, eks. Mida ta tegi täiesti puhtast hingest. Aga kujutage mind siis ette järgmisel hommikul, kui mul oli vaja mingile peenemale tööüritusele minna ja ma olin eelmisel õhtul märja peaga magama läinud, aga harja ei kuskil. No täiesti nuta või naera. Jah. Parem üks alaline koristaja. Muidugi eeldusel, et ta kohal käib.

Nojah. Aga haldusteemadel jätkates. Millalgi veebruaris teatas elektrifirma, et nende õhukaabel jookseb üle meie maja, aga võtku me teatavaks, see on ohtlik olukord, tegelikult peaks kaabli ja maja vahel olema vähemalt 2,5 meetri laiune tuleohutusvöönd ja mis tahes võimaliku õnnetuse eest vastutab majaomanik. Nooooomaitiea. Maja oli seal ammu enne mind, kaabel ka. Mina ei ole kumbagi neist püsti pannud. Aga kaabli sealt ära maa alla viimine maksaks suurusjärgus 15 000 eurot, mis väidetavalt on minu kui maja praeguse omaniku välja köhida. Hmpf. Jälle mingi lihtsalt selgest taevast ilmunud probleem. Kust otsast seda siis nüüd lahendama hakata, on kellelgi mõtteid?

Elektrifirma väidab, et kaabel oli seal enne, kui maja juurdeehitus kaabli alla tehti. Samas on majal juurdeehituse hetkel saadud kasutusluba, kuidas see siis väljastati, kui nii poleks tohtinud olla? Ja elektrifirma on kaabli kallal kümme aastat tööd teinud ilma märkamata, et liini all on maja ja olukord on ohtlik. Nad vahetasid seal kõrval posti otsas mõned aastat tagasi lausa elektrikilbi välja, miks nad siis ei öelnud toonasele omanikule, et seal on probleem? On mul siin millestki kinni hakata? Mõtteid?

Ühesõnaga. Üks lõputu adminhäda on kogu aeg. Vahet pole, ole sa üürnik või omanik, ikka on mingi lõputu sekeldamine ja vaidlemine...

Hüva, sellel poriseval noodil ma praegu lõpetangi. Tööpäev on läbi ja nädalavahetuse poetiir vajab hädapärast tegemist enne, kui kõik ülejäänud Belgia 12 miljonit inimest ka samadesse poodidesse tahab trügida. Nii et ma siis nüüd jooksen.

Hääd!

M.

Kohanemine eluga Belgia kuningriigis

Mm. Vahepeale on jäänud õige mitu sündmuste- ja reisiderohket kuud. Ma ei teagi kohe, millal ma jõuan ükskord oma maikuu Tuneesia pildid lõpuni vaadatud. Ja kõik need ülejäänud ka, mis pärast seda tehtud on. Aga. Ma parem ei hakka juttudega ka nii kaugele ajas tagasi üldse minema. Siis venib tekst nii pikaks, et jääb jälle pooleli. Võtame lühemalt, päev korraga, praegusest hetkest.

Brüsselis on uus tööhooaeg suure hooga alanud, kungi endiselt 23-kraadised ilmad jätavad mõnikord petlikult mulje, et alles on augusti lõpp. Aga suviti tühjade tänavate asemel on igal pool rahvahordid, kalender on igasuguseid tööüritusi ja -asju täis ning trennid ja kontserdisarjad on ka jälle käima lükatud.

Need on olulised tähelepanekud, sest ma otsustasin millalgi leida endale selleks hooajaks jõusaali kõrvale ka mingi vesivõimlemise või ujumise või muu sellise trenni, et ennast natuke rohkem ja mitmekesisemalt liigutada. Ja selgus, et mul on kodust 15 minuti kaugusel täitsa kohe nagu linnaosa ujula. Ja seal on täitsa olemas vesivõimlemine, normaalsel kellaajal ja normaalse hinnaga. Stiilis 7.50 kord, ilma mingi 150-eurose kohustusliku kuuabonemendita ja nii. Ostsin sinna pimesi kümne korra kaardi ja olen nüüd jõudnud mitu korda ära käia. 

Ütleme siis nii, et mõnes mõttes on see ujula pakkunud mulle ühe suurematest kultuurišokkidest siin Brüsselis. No sellest ma üldse ei hakka rääkimagi, et see on tilluke, 25-meetrise basseiniga ja hirmsasti ülerahvastatud. Siin riigis vist ei olegi MITTE ÜHTEGI kohta, mis ei oleks ülerahvastatud. Aga ühtlasi on selle ujula dušid absoluutselt avatud, no nagu keset randa oleks. Mis tähendab, et seal ei saa pärast klooriveest tulekut ennast korralikult ilma trikoota pestagi. Siin riigis tuleb ujulast koju duši alla minna.

Lisaks on neil kõrgele lae alla paigutatud ainult umbes täpselt kaks niru fööni, mis käivad 20-sendiste müntidega!!! Ja kui juhtumisi 20-sendist pole, tuleb märja peaga majast ära minna. Ja isegi kui on, tuleb ikka märja peaga majast ära minna, sest need föönid on nii kõrgel ja nii nõrgad ja puhuvad täpselt 2 minutit, et juuksed ei saa sellest tegelikult eriliselt kuivemaks. Esimest korda ujula poole minnes ma just imestasin, et miks küll on kogu tänav täis märja peaga inimesi. Nüüd ma siis tean. (Ja olen nüüdseks omandanud oskuse oma föön-koolutajat kaasa vedada. Seda ei ole veel ära keelatud. Aga võib-olla oli tegu nii ootamatu möödahiilimisega kehtivast korrast, et ujula šokeeritud juhatus valmistab praegu ette kõikide stepslite külge mündipilu kinnitamist. See isegi väga ei üllataks mind.)

Ühtlasi on sinna ujulasse kohutavalt keeruline sisse saada. Sest, noh, lisaks trenni broneerimisele ja selle eest maksmisele tuleb eraldi osta siiski ka ujula sissepääsupilet. Ja ujula kassaonu nõuab sissepääsu lunastada soovijalt Belgia ID-kaarti, millel oleks kirjas inimese aadress. Ikka selleks, et teada, kas ma elan õiges linnajaos. Sest siis on üks hind. Kui ei ela, on teine hind. Aga minul on, vaadake, diplomaatiline ID-kaart, mis on täitsa ilma aadressita. Ja onu siis siunab iga kord mind nähes pikalt ja laialt Belgia riigivõime ja õiendab, et tema ikkagi üldse ei taipa, mis mõistus on välisministeeriumil sellist dokumenti välja anda, kust tema üldse teada ei saa, kes kus elab. Sest ilma selle teadmiseta on tema pandud tanki ja täiesti lahendamatusse olukorda, kus temal on absoluutselt ilmvõimatu ja halb oma tööd teha. 

Oleks siis, et ta lubaks mul osta selle kallima, üldpileti. Eiei, ikka õudne sõda tuleb sellest minu salastatud aadressist teha iga viimane kui kord. Viimane kord tuli mulle siis omast arust geniaalne mõte, et äkki saaks tema käest ka osta kümne korra kaardi, et äkki siis läheksid järgmised korrad hõlpsamalt. Küsisin. "Aga mis te nüüd, madame, see on absoluutselt ilmvõimatu niimoodi, kui teil ID-kaardi peal aadressi ei ole," karjatas onu kohkunult. "Nii ei saa me teile küll mingit abonementi pakkuda! Te peate minema oma tööandja juurde ja paluma tal saata kiri linnaosavalitsusse ja siis te peate minema linnaosavalitsusse ja võtma sealt allkirjastatud ja pitsatiga tõendi, et te elate, kus elate, ja siis kui te sellega tagasi tulete, siis ma saan teile müüa kümne korra kaardi." No ma lõin talle siis linnaosavalitsuse saadetud domiciliationi e-maili letti ja arvasin, et aga äkki see sobib. Ilma kirja vaatamata teatas ta muidugi kohe, et ei sobi. Pikema veenmise peale heitis kirjale ikkagi pilgu. Loomulikult oli see tema jaoks täiesti vales fondis ja vale suurusega ja, noh, minu telefonis, mitte tema ees allkirja ja pitsatiga paberil. Aga lõpuks teatas ta mulle suure hädaldamise ja segaduses olemise peale siiski armulikult, et hea küll, "c'est accepté", ja müüs mulle kümne korra kaardi. Jumal olgu kiidetud! Saan järgmine kord kohe märksa hiljem kodust välja astuda!

Mnjaa. Muidu olen ühtlasi soetanud selleks hooajaks ohtralt kontserdipileteid. Chopini kontserdil juba käisin. See oli kuninglikus konservatooriumis ja oli muidu väga tore. Pianist oli tunnustatud ja imeline. Ainult et TA INISES TERVE KONTSERDI AJA meloodiat kaasa. Kõik kõige lüürilisemad, vaiksemad ja ilusamad kohad tuli saalil kuulata tema hingestatud porgandihäälset üminat. Nomaitiea. Teinekord on orkestridirigentidel selline komme. Aga see ei kosta nii väga välja. Martin Garcia Garciat ma enam rohkem kuulama ei lähe.

Ühtlasi käisin kuningliku akadeemia korraldatud fuuga kui muusikavormi teemalisel loeng-kontserdil. Mida reklaamiti ikka no päriselt loeng-kontserdina. Aga mis oli siiski 99,9% loeng ja 0,1% kontsert - kui kontserdiks lugeda aeg-ajalt ühel käel paari illustreeriva takti mägimist. Tundsin end kohati kui kunstiteadlaste sekka tagasi sattununa. Kuulasin prantsuse keeles juttu stiilis "Ekspositsioon ei pruugi lõppeda ka pärast teema läbiviimist kõigis häältes. Toimuda võivad veel lisaläbiviimised toonika- ja dominanthelistikes. Kui pärast ekspositsiooni lõppu toimub uus teema läbiviimiste laine kõigis häältes, siis sellist nähtust nimetatakse vastuekspositsiooniks ehk kontraekspositsiooniks. Vastuekspositsiooni põhimõtteks on, et dux teiseneb comesiks ja vastupidi, kuid sellel reeglil on ka erandid." Lugesin vahepeal arusaamise huvides eestikeelseid fuugat kui muusikavormi lahkavaid tekste kõrvale ja otsustasin käigu pealt hästi sujuvalt, et sarja järgmisele, sonaadi teemalisele loeng-kontserdile ma siiski ei lähe. 

Kuninglikel teemadel jätkates - ühel päeval astusin sisse Põhjamaade toidukaupa müüvasse poodi, kus ma polnud varem käinud. Seal oli leti tagai üks hästi jutukas onu, kes pani mind natuke mõistma aafriklaste ja ladinaameeriklaste suurt viha kolonisaatorite vastu. Onu küsis nimelt, kust ma pärit olen, ja kui ma ütlesin, et Eestist, leidis tema suure rõõmuga, et oo, siis me oleme ju täitsa naabrid. Ja õigupoolest olime me kunagi lausa kaasmaalased. Ja et Rootsi oli meile ikka väga hea riik, me olime ikkagi rootslastega kõik täiesti võrdsed ja puha. Et kas ma ikka tean, et eestlased peavad Rootsi aega vanaks heaks ajaks. 

Eino. Muidugi ma tean. Aga. Mu meelest on ikka üsna jabur, kui vallutaja vallutatule rõõmsalt ja uhkelt seletab, et ta oli ikkagi NII HEA vallutaja, ikka nii palju parem kui venkud hiljem, nii et palume aplausi ja tänuavaldusi! Mnjah. Kas see ei võiks siiski jääda ainult koloniseeritu poolseks hinnanguks? 

Ahjaa. Aga muusikaürituste juurde tagasi pöördudes. Olen eesootavaks hooajaks varunud ka paar ooperipiletit. Sellest kogemusest õppisin, et siin riigis saab ooperit armastada ainult ÄÄRMISELT otsusekindel ja organiseeritud inimene. Soovitatavalt ka pururikas. Sest see piletite soetamine on siin ülimalt vaevaline. No näiteks, 19. septembril avasid La Monnaie ja Pariisi ooper mitme mind huvitava etenduse piletimüügi. Aga mul oli sel päeval juhtumisi hirmus kiire. No polnud võimalik hakata piletitele mõtlema, kui meeldetuletus tirises. Tulemus: 19. septembri õhtuks oli nii Brüsselis kui ka Pariisis veel mõneks üksikuks jaanuari kuupäevaks mõni üksik pilet alles. Need olid eranditult suurusjärgus 200 eurot tükk või siis piiratud nähtavusega kohad kuuenda korruse viimase rea lisatoolidel prožektorite taga. 

Nüüd, eelmisel nädalal avati veel ühe etenduse müük. Seekord läks vähe paremini, mul oli võimalik kohe veebi tormata, kui äratuskell viis minutit enne õiget aega helises. Loomulikult ei olnud ma aga ei ainus ega ka esimene huviline. Sattusin veebilehe asemel lehe virtuaalsesse sissepääsusappa. Läks isegi hästi, ootasin võib-olla 5-10 minutit. Aga juba sabas kuulutatati kõigile ootajatele rangelt, et igaühel on oma korra ajal aega täpselt 5 minutit kohad valida ja ost sooritada. Kes hakkama ei saa, visatakse lehelt välja. Noja kui ma pääsesin pileteid valima, olid pooled istekohad minu soovitud kuupäevaks juba ära rabatud. Õnneks oli vajalikus hinnakategoorias siiski veel valida täitsa mitme rea vahel ja mul õnnestus ette nähtud viie minuti jooksul vajalikud kolm piletit siiski ära skoorida. Detsembriks. Eks ma siis nüüd ootan huvi ja elevusega. Ja, ai, olgu see etendus parem tasemel!

Vot. 

Aga nüüd saigi mul tänaseks kirjutamise isu jälle otsa. Teeme siis selleks korraks jälle lehva-lehva ja olge tublid!

M.

Aasta ja natuke Brüsselit

Olen nüüd aasta ja natuke Brüsselis elanud. Ma ei ole juba ammu enam üheski seltskonnas värskeim siia linna kolinu. Siin on ikka liikuvus hoopis teisel skaalal kui Luxis. Mu vahetusse töökollektiivi on pärast mind saabunud vähemalt kuus uut inimest. Nendega võrreldes olen ma juba täitsa kogenud brüssellanna ja pressinõunik :). Pean nii mõnigi kord vastama nende küsimustele, kuidas meil tavaliselt see või teine asi käib ja kuidas me mingites situatsioonides peaksime reageerima. See on täitsa meelitav, ehkki naljakas ka. Sest näiteks asjades, mis toimuvad ainult kord aastas, ei ole mul ju ikka veel tavalisusest aimugi. Aga noh, küll jõuame ka sinna. Väga varsti, arvestades, kui kiiresti see esimenegi aasta on läinud. Nojah. Ja alles paar nädalat tagasi sain näiteks ühel eestlaste üritusel tuttavaks inimesega, kellel oli käimas tervelt kuues päev Brüsselis. Ja juba on meie peadirektoraadist ära minemas teine vahetus praktikante, keda ma mäletan :). Siin kogu aeg keegi läheb ja keegi tuleb, see ei tundugi siin kellelegi kuidagi eriline, mulle näib.

Muidu on mul endiselt kogu aeg hästi huvitav. Uus töö, uus osakond, uus ülemus, uus kodu ja Brüsseli mitmekesisus meeldivad endiselt väga. Ja siia seltskonda on olnud nii uskumatult palju lihtsam sisse sulanduda kui Luksemburgis. Inimesed on nii palju avatumad ja suhtlemisaltimad. Luxis läks ikka täitsa mitu aastat, enne kui tekkisid inimesed, kellega päriselt rääkida, vabal ajal koos midagi teha ja kuskil käia. Siin - siin on natuke vastupidine lugu. Aega on vähem kui inimesi, kellele tahaks seda pühendada. Vahvaid mõtteid, kutseid ja huvitavaid võimalusi on rohkem kui päevi nende elluviimiseks. Peab ütlema, et praegusega võrreldes ma ikka täitsa magasin Luxis need kümme aastat. Õnneks ma olin sellega seal ka rahul. Ehkki praegu tundub küll, et natuke liiga kauagi magasin :). Pisut selline tunne on nagu pühapäeviti, kui ma kogemata liiga hilja ärkan ja siis on pärast kahju, et pool päeva on juba otsas. 

Igatahes. Üle-eelmisel nädalavahetusel oli mul muidu vahelduseks jälle Luxi asja. Üle täitsa mitme kuu, viimati käisin vist äkki veebruaris või märtsis. Päris naljakas oli. Seekord ei tundnud ma Luxi suhtes enam üldse mingit nostalgiat. Tänavad tundusid nii laiad ja tühjad ning majad kohe eriti näotud kandilised krohvkarbid. Ju ma olen nende Brüsseli lipp-lipi ja lapp-lapi peal hoonete, jõle ebaühtlaste munakivitänavate ja pidevate rahvamassidega ära harjunud. Sõpru ja vanu kolleege oli see-eest väga tore näha. Seekord oli seal üks pidu ja külaskäik teises kinni ning nägin palju rohkemat rahvast kui viimastel kordadel. Kuulsin lõputult igasuguseid uudiseid, õppisin ära mitu uut lauamängu ja ajasin ära palju tarvilikke asju. No näiteks ostsin kohvi ja paar uut rinnahoidjat. Sest mul on paljude asjadega veel nii, et ega ma täpselt ei tea, kust midagi siin Brüsseli linnas otsida. Luxis see-eest on mul eluks tarvilikeks asjadeks ammu välja kujunenud kindlad kohad ja kui juba Luxis viibida, siis on need alati ka ka palju lähemal ja kättesaadavamad kui siin Brüsselis. Sest, noh, näiteks Nespresso poed satuvad seal mulle kohe igal rajal ette. Aga siin ma tean ainult ühte ning see on mu tavapärastelt trajektooridelt nii kaugel eemal, et kohvivarude täiendamine kujuneb eraldi mitmetunniseks ettevõtmiseks. Hee. Noja ükskord saabusin ma Luxist tagasi näiteks kahe pange ja hiirelõksudega. Sest neid ma ei osanud ka siin Brüsselis kuskilt otsida. Jne jne jne.

Kui nüüd aga jutujärjega Brüsseli poole tagasi tüürida, siis paar nädalat tagasi käisin naabripoisiga vaatamas linna peaväljakul toimuvat UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvat Ommegangi paraadi. See osutus ülimalt ägedaks. Põhimõtteliselt kordavad nad siin suviti igal aastal 16. sajandil Karl V auks korraldatud rongkäiku, millel osaleb üle 1400 kostümeeritud tegelase ja toimuvad igasugused 16. sajandile omased meelelahutused. Näiteks lipuetendused, skulptuuride ja pühakute vedamised, ratsaesinemised ja kõmpidel kaklused. See viimane oli eriti üllatav. Nagu päriselt, peaväljakule ilmus terve salk kõõõõõõõõrgetel kõmpidel mehi ja poisse ning siis nende eesmärk oli kõik teised kõmpidelt alla kukutada, kuni üksainumas püsti jääb. See oli väga põnev, nad olid nii osavad. Jooksid isegi rahva seas tribüüne mööda üles oma kõmpidega. Kõige üllatavam oli minu jaoks aga see, et midagi säärast üldse tänapäeval lubatakse. Üks osaleja viidi platsilt ikkagi kanderaamil lausa ära. Sest, noh, ega need allasadamised neil seal väga kontrollitult ei juhtunud. Huvitav, kas see läheb neil ravikulude hüvitamise kontekstis tööõnnetusena kirja :)? 

Ühe teise asjaga üllatas Ommegang veel. Mulle nimelt väga meeldis, et pidustuste alguses mängiti kõigepealt Belgia hümni, mida muidugi kuulati püsti seistes ja inimesed laulsid kaasa. Aga siis selle järel mängiti ka Euroopa Liidu hümni, ja inimesed kuulasid seda ka püsti seistes ja laulsid kaasa. Sellist asja nägin ma esimest korda. See komme oleks minu meelest täitsa paslik laiemalt üle võtta. Kuluks täitsa marjaks, et inimesed mõnikord Euroopa Liidust ka pidulikus või positiivses kontekstis mõtleksid. Muidu tuleb EL jutuks ainult kirumistes. Küll jälle otsustati Brüsselis nii nõmedasti ja naa pahasti. Aga Euroopa Liidust on ju ikka päris palju kasu ka olnud. Selle lõputu siunamine ja sellele käega löömine ei ole päris ära teenitud, mu meelest. Ja on natuke ohtlik ka.

Igatahes. See nädal ootab siin ka suur pralle ees, rahvuspüha. Reede, 21. juuli on meil sellel puhul lausa töölt vabaks antud. Eelmisel aastal käisin ma sel peonädalavahetusel veel Luxis asju pakkimas, nii et ma isegi ei adunud, et siin midagi erilist toimub. Aga seekord olen peoplaanidega täitsa kursis ja kavatsen minna fotokaga ringi kolama. Kesklinnas toimub paraad, lisaks on mingisugused riigistruktuuride tutvustamise üritused ja õhtul on minu lähedal pargis suur tasuta vabaõhukontsert ja valgusetendus ka. Mugavalt lähedal. Lähen kindlasti vaatama. Saan ehk mõne Belgia kaasaegse muusiku teada ja puha. 

Muide, see rahvuspüha seati siin sisse 1831. aastal, kui Léopold I andis 21. juulil parlamendi ees kuningaks astumise vande. Ja, üllatus-üllatus,  sellest ajast saadik Belgia kuningaid ei kroonitagi. Rääkis mulle eile üks kirglikust monarhistist tuttav :). Belgia valitsejatel päriselt ei olegi üleüldse krooni olemas ning nad astuvad siiani ametisse parlamendi ees vande andmisega. Väga huvitav, mu meelest! Ühtlasi jõudsin ma sellesama kirglikust monarhistist töökaaslase jutte kuulates järeldusele, et mul oleks ikka hädasti vaja seal Laekeni kirikus ära käia, kuhu kõik Belgia valitsejad maetud on. Üks hea jutuvestja oskab ikka igasuguseid mõtteid ja tahtmisi äratada!

Mnjah. Muidu on siin Brüsseli linnas mu jaoks üheks suurimaks avastuseks kujunenud vist Marolles - ääretult tore linnajagu, millest ma enne kohe mitte midagi ei teadnud. See on üks paras boheemlik segasumma suvila, aga seal on nii palju vaadata. Lisaks on seal nii palju toredaid kohvikuid, söögikohti ja imelikke urkaid, kuhu mahub kokku heal juhul 30 inimest, aga kus on sellele vaatamata näiteks elav muusika (Le Strof näiteks). Veel on seal ka linna eri tasapindu ühendav lift, nagu Luxis! Ja palju päris toredaid katusevaateid ja kentsakaid poode ja, no sellest Jeu de Balle'i uskumatust täikast ma ei hakka parem rääkimagi. Seal oleks keegi nagu miljoni vanaema pööningud tühjaks teinud, kõik kotid suvalistesse hunnikutesse sillutisele tühjaks valanud ja siis on igaühe asi endale sealt midagi meelepärast leida. Kusjuures leiab kõike, alates 70 aastat vanadest ravimitest ja kasutatud aluspükstest kuni mitmesaja-aastaste uksenuppude ja korralike serviisideni. 

Ja siis ma olen praegu vaimustuses ühest ägedast dringikohast, mille leidsin täitsa puhtjuhuslikult tänu naabripoisile. Selle nimi on Goupil Le Fol ja see on nagu Luxi Café des Artistes kunagi oli, ainult et viis korda suurem ja teistmoodi :). Ja Le Jardin de Ma Soeur on ka tore koht. Oi, ja üldse, palju toredaid asutusi on siin Brüsseli linnas. Ma jõuan neisse küll harva, aga näete, aasta peale kokku võttes üht-teist ikkagi sigineb. A muidu ära eksin ma teinekord ikka veel ja mõnikord ma käin punktist A punkti B endiselt kuidagi ringiga, sest ma pole täpselt arusaamisele jõudnud, kuidas need teineteise suhtes asetsevad ja et on ka lühem viis. Aga eks mu teadmistepagas ikka kasvab ka, niimoodi tasapisi ja märkamatult.

Just eile otsustasin ma seda va teadmistepagasit teadlikult laiendada ka näiteks portsu kontserdipiletite soetamisega. Luxis käisin ma viimastel aastatel päris palju igasugustel klassikalise või maailmamuusika kontserditel, ooperis ja tantsuteatris. Aga kolimisjärgses süsteemituses jäi mul see aspekt viimase aasta jooksul üsna unarusse. Ma ju ei osanud midagi oodata ei uutest töörütmidest ega sellest, milliseks kujuneb mu sotsiaalelu või kas ma ka näiteks mingid trennikohad leian ja kui palju mul kõige selle kõrvalt üldse vabu hetki jääb. Nii juhtuski, et sattusin viimase aasta jooksul  täpselt kaks korda ooperisse, aga see oli ka kõik. Mul on siiani käimata isegi nii olulistes kohtades nagu Bozar ja Flagey. Aga nüüd, olles natuke Brüsseli elu juba näinud ja osates midagi ka prognoosida, võtsin kätte ja otsustasin selle suure teadmistelüngaga kõrvaldada. Leppisime ühe sõbraga kokku, et püüame kord kuus koos mõnel kontserdil käia. See lööb kohe kaks kärbest ühe hoobiga - võimaldab olla kultuurne ja püsida teineteise käekäiguga regulaarselt kursis. Noja eilseks olin ma lõpuks siis kontserdimajade kavad läbi töötanud ja sain uueks hooajaks piletid ära osta. Tore, on kohe midagi jälle nüüd oodata. Muu hulgas näiteks Vox Clamantise kontserti! :) Ma väga loodan, et valimiseelse tööhooaja puhul ei lisata meile päris igaks õhtuks mingeid üliolulisi läbirääkimisi või muid vältimatult olulisi tööüritusi, mis võiksid neid kontserte segama hakata... Mõned ooperipiletid tahan muidu veel ka osta. Aga need pannakse alles millalgi septembris müüki. Pean silma peal hoidma....

Nojah. Ühesõnaga. Aeg vist tänaseks otsad kokku tõmmata, on juba kirjutatud ka. Teinekord jälle. 

Olge tublid!

Maris

Ühe jalutuskäigu lugu

Eile oli Brüsselis ilus ilm. Ma siis mõtlesin, et lähen fotokaga jalutama. Et teeks oma uuest kodulinnast ka mõne toreda pildi või nii. Plaan oli minna kõigepealt kodust kirdesse, ühte majapidamistarvete poodi. Sealt tahtsin võtta suuna Schumani kanti, et vaadata üle UK ja Skandinaavia asjadele keskenduv toidupood. Ma küll alles tulin UKst ja eile tõin Scanshopist leiba ja Karjala pirukaid ka, nii et mul ei olnud plaanis sealt midagi osta. Tahtsin lihtsalt uudishimust vaadata, mida nad siis ka müüvad. Misjärel tahtsin kõndida edasi botaanikaaia poole.

Ega ma ennast väga linnakõlbulikult riidesse ei pannud. Nädalavahetus ju. Ja üldse. Luxembourgis kohtasin ma puhtjuhuslikult tänaval mõnda tuttavat vist umbes kümne aasta jooksul täpselt kolm korda, aga Brüsselis ei tunne ma veel üldse mitte kedagi. Ja kui ma kedagi ei tunne, siis keda kotib, mis mul seljas on? Kuna oli külm ja tuuline, kuhjasin lihtsalt mitu kihti igasuguseid riideid üksteise otsa. Pead ei hakanud ka sel hommikul pesema, et mitte niiske peaga välja minna.

Täiesti teadlikult jätsin ma ühtlasi maha kõik poekotid, sest mul ei olnud absoluutselt mingit plaani midagi osta. Tahtsin peamiselt pildistada ja selleks tarbeks mõlemad käed vabad hoida.

Noja läksin siis. 

Olin saanud astuda täpselt 400 meetrit, kui märkasin ühte Poola toidupoodi. Neid on siin palju, ma ikka käin neis mõnikord sinki, sülti ja kohukest ostmas. Aga sellesse ma polnud varem sattunud, nii et ma ju loomulikult pidin sinna sisse astuma. Mul ei olnud enda meelest absoluutselt mitte midagi vaja, aga kui ma kõiki kohti üle ei vaata, kuidas ma siis järgmine kord tean, millises poes kõige parem valik on?

Ainult et pood oli ostjatest täiesti tühi ja mu ette rivistus kohe kolm müüjatüdrukut, kes kõik kõik mulle poola keelt pajatasid ja nii lootsid, et ma midagi ostan. Väga ebamugav oleks olnud lihtsalt tühjade kätega välja minna. Mõtlesin siis, et ahjaa, aga võtan õige ühe hapukoore, kui ma juba siin olen. Hapukoort ei ole kunagi ühes majapidamises liiga palju. Aint et. Selle eest maksma hakates nägin ma lihaletis ka päris kõige ehtsamaid suitsuribisid. Selliseid parajalt lihavaid, mida on ideaalne panna hernesupi sisse. Ma pole vist viisteist aastat hernesuppi söönud ja no neid ribisid nähes tabas mind selline hernesupiisu, et minesta või ära. Lühidalt - ma ostsin selle poe ka suitsuribidest tühjaks. Nii palju siis sellest, et hoian käed pildistamiseks vabad. Aga no suitsuribide nimel võib ju väikest ebamugavust taluda ikka.

Natuke edasi jalutades jõudsin ma oma esimeseks sihiks olnud majapidamisasjade poodi. Naljakas, ma praegu isegi ei mäleta, mida ma sealt tahtsin. Aga mis iganes see ka polnud, juba ukselt oli näha, et seda ma sealt ei saa. Kõik tarbeasjad olid sellest poest nimelt välja visatud ja asendatud jõulukraamiga. Iga viimane kui asi selles poes nüüd säras, plinkis, pinises, ajas lõhna välja ning oli roheline või punane. Ainuüksi poe sissepääs pani mu üsna valjult oigama, aga no ma astusin sisse ikka, lootuses, et mõni tagumistest saalidest on jõuluhullusest siiski puutumata jäänud. Ei olnud. Aga täiesti arusaamatul kombel pani miski seal poes mind mõtlema kõikide nende oma laetalade peale, mille külge oleks tore karda mässida. Nojah. Lõpuks väljusin ma sealt kaheksa karravaniku ja õige mitme jõulumunaga. Elagu kotid näpus!

Keerasin plaanile truuks jäädes siiski otsa Schumani poole. Aga, oh avastust! Olin vaid mõne kvartali käia saanud, kui mu teele hüppas järsku ehituspood. Noja kuna mind viimased 7 aastat ustavalt teeninud ühemeetrine IKEA pabermõõdulint oli just parajasti nii ribadeks saanud, et sellega ei olnud enam võimalik imaginaarseid vaipu mõõta ega visualiseerida, ei saanud ma ju ometi sellisest kohast mööda minna. Astusin rõõmsalt sisse. Noja eks ma siis jälle ostsin. Mõõdulindi ja vuugitäidet ja aknasoojustamisribasid ja pikendusjuhtme ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Sain veel ühe viimase vindini täis kandekoti näppu.

Ja, kui te veel kahtlete, ega sellega see asi ka ei lõppenud. Ma ei jõudnud sellest poest veel korralikult väljagi keerata, kui nägin järgmist tarvilikku kohta - Delhaize'i. Tähendab, ma teadsin täieliku selgusega, et mul ei ole ühtegi toiduasja vaja, aga miski selle poe fassaadis tuletas mulle järsku meelde, et mul sai kodus küpsetuspaber täiesti otsa. No ikka täielik küpsetuspaberikriis oli juba viimane kord, kui ma midagi ahjus tegin. Aga ma ju tahtsin just nädalavahetusel sakes marineeritud kanatiibu küpsetada. Ega's midagi. Hea, et meenus, onju! Astusin sisse. Ostsin küpsetuspaberit. Aga kuna tegemist ei olnud mu kodupoega, siis hakkasid seal silma muidugi veel igasugused ebaharilikud, seninägematud, hädavajalikud asjad. Näiteks eelküpsetatud õunad, millele oli juba jäätise jaoks auk sisse tehtud. Ja siis veel midagi ja midagi ja midagi. Nooooo. Jah.

Astusin aga uue kaubalaariga edasi. Mina, kes ma tegelikult ühtegi toiduainet ei vajanud. Noja arvake ära! Natuke maad edasi vaatasin ma järsku tõtt bioturuga, kust saab lahtiselt igasuguseid terasid ja tõrusid. Selle ukse ees küsisin ma endalt, et aga kuidas ma nendest suitsuribidest siis hernesuppi teen, kui mul herneid pole, ah? Ehk et hädapärast oli vaja sinna ka sisse minna. Ja lihtsalt hädapärast oli vaja osta herneid ja kuivatatud mangosid ja spagetikõrvitsa seemneid ja imeilus baklažaan ja...

Kui ma siis olin sellest poest ka lahkunud ja veel kahesaja meetri pärast jõudnud empanadaküpsetajani, kelle käest mul oli loomulikult empanadasid ka vaja, siis olin ma kotivirna all lookas, kõik käed olid kinni, pildistamiseks polnud vaba ühtegi sõrme, pimedaks hakkas ka minema ja üldiselt tabas mind teadmine, et sinna Schumani juurde poodi tuleb minna üks teine päev. Muigasin, toppisin suu sooja empanadat täis ja võtsin suuna kodu poole.

Ja kui ma seal siis niimoodi lonkisin, pilla-palla riides, pesemata juuste, miljoni koti ja empanadapuruga hambus, kohtasin ma tänaval kolleegi! Kas te saate aru, suures mitme miljoni elanikuga Brüsseli linnas????? 

See oli üks äraütlemata tore jalutuskäik! 

Kuigi ega ma pilte eriti ei teinudki ja kavandatud teekonnast sai ka läbitud heal juhul 15%.

Hiirtest, metskanakestest, mochidest ja muust

Parimale tahtmisele vaatamata on kirjutamisse jälle suur vahe sisse jäänud. Mul pole lihtsalt õnnestunud viimased kaks kuud eriti kodus olla ega midagi regulaarselt teha. Käisin siin vahepeal pikalt Namiibias, enne ja pärast seda korduvalt Luxi vahet. Tööpäevadel üritasin töö ja elukorraldusega kuskile järjele saada, siis tormasin pikaks nädalavahetuseks Londonisse. Elu on põnev, saate aru! :) Ma pole isegi uisutama enam augusti lõpust saadik jõudnud.

Aga no ühte-teist on Brüsseli elust ka ikkagi rääkida. Näiteks olen avastanud soovimatud koduloomad - hiired. See on natuke rõve. Varem pole mul kunagi sellist probleemi kuskil olnud, nii et ma ei oska nendega midagi ka ette võtta. Õnneks nad päris tuppa ei pääse, aga nad käivad torustiku jaoks seina tehtud augu kaudu valamukapis ja ronivad mõnikord mööda seina rõdule. Päriselt, need on mingid ämblikmees-hiired, ma ise nägin, kuidas üks mitu korrust mööda seina üles ronis. Oli teine pisike ja nunnu küll, aga. MA EI TAHA NEID!

Ma ostsin esimese meetmena nende vastu sellised lõksud, kuhu nad toiduga sisse meelitatakse ja siis nad ei saa enam välja. Idee oli, et ma lähen ja lasen nad pärast siis parki lahti, vaadaku ise, mis seal peale hakkavad või kuidas ellu jäävad. Aga see on ka ikka päris rõve, ma olen neid nende lõksudega täitsa mitu nüüd kinni püüdnud, aga ma rohkem ei taha. Mürgitada ka ei taha, siis nad surevad kuskile seina vahele ära ja haisevad seal. Liimipaberiga ka ei taha neid püüda, see tundub väga julm. Mida ma siis teen, ah? Seinaaugule ei saa ka midagi ilma suuremate ehitustöödeta ette panna. Auk on nii suur ja korrapäratu, et selle blokeerimiseks tuleks tervele kapile uus tagasein panna. Hmpf. Vbla peaks hakkama kassihoiuteenust osutama kõikidele Brüsselist ära olevatele inimestele, kellel pole oma lemmikloomi kuskile panna. Aga kuidas, kui ma ise ka kogu aeg jooksus olen???

Nojah. Olgu pealegi. Tuleb mõelda.

Kui nüüd teemat vahetada, siis eelmisel nädalavahetusel käisin ma Belgia metsas seenel. Seekord jäi Eesti seenehooaeg mul kahjuks täiesti vahele, aga seeneisu oli suur. Noja siis hakkas mul siin-seal kirjutistes silma jääma, et Flandrias ehk prantsuskeelses Põhja-Belgias käsitletakse seenekorjamist kuriteona, aga Valloonias, st prantsuskeelses Lõuna-Belgias, käiakse seenel küll ja iga inimene võib riigimetsast koju tuua kuni kümme kilo seeni päevas. Natuke süüvides leidsin ma FBst isegi ühe Valloonia seenesõprade grupi, mis ujutas mu FB üle puraviku- ja lehterkukeseenepiltidega. Selgus, et see aasta oli siinmail eriliselt külluslik puravikuaasta. Noja sellest tulenevalt oligi mul vaja sel ainsal nädalavahetusel, mille ma Brüsselis veetsin, auto rentida ja Ardennidesse seenele sõita.

Seeni oli tõepoolest väga ohtralt. Ainult et puravikud olid juba valdavalt kõik vanad, lehterkukeseeni me ei leidnud ja väga palju oli ka minu jaoks tundmatuid seeni, mis ma rõõmsalt metsa jätsin. Küll aga tarisin koju oma elu esimesed metskanakesed - st seened, mille nimi on prantsuse keeles poule de bois ja ladina keeles sparassis crispa. Eestis on see liik vist looduskaitse all ja üliharuldane, aga Belgia ja Prantsusmaa metsades paistab neid metskanakesi päris ohtrasti olema ning prantslased peavad seda seent isegi paremaks kui paneeritud suurt sirmikut.

Sirmikut ma ei ole söönud, sellepärast ei oska väidet kommenteerida, aga metskanake oli maitsev küll. Praadisin ta küüslaugu ja sibulaga ära, tegin koorekastme peale ja... jube maitsev oli. Eriti ideaalselt sobiks see mingi linguini peale. Pannil pudenes ta sellisteks pisikesteks krõmpsudeks, natuke wakame tekstuuriga tükikesteks, mis oleksid just parajalt pastalintidele külge hakanud ja neile head maitset andnud. Aga ma ei viitsinud esimese korraga kohe nii palju mässata. Sõin esimest korda prooviks lihtsalt niisama, saiaga. Ja otsustasin selle kogemuse põhjal, et järgmisel aastal ajastan oma seenelkäike natuke paremini ja siis kohe lähengi neid konkreetseid kobarseeni otsima. Nüüd tean, millistes metsades neid kasvab, kust leiab ja kuidas nendega toimetada. Seekord ma ei ahnitsenud neid kõiki isegi metsast kaasa ega löönud pärast kõiki kaasa tooduid pannile. Tahtsin alustuseks veenduda, et see mulle üldse maitseb ja ikka vaeva väärt ka on. Nüüd tean, et on.

Hmm. Siis veel on mulle Brüsselis avastatust suurt muljet avaldanud täiesti ebabelgialikud asjad - mochi jäätised. Ma tõesti polnud neid varem kuskil kohanud. Aga siin ostsin sellesuvise tavapärase 32-kraadise ilmaga ühest Aasia poest prooviks mochi jäätiste assortiikarbi ja pidin pikali kukkuma, kui mõnusad need on. (Ma muidu ei ole üldse suur jäätisesõber, võtke teadmiseks!) Need on sellised kuklikujulised ja sorbeti moodi, aga neil on riisijahust koor-taigen ümber, nii et neid on jube hea haugata, üldse kuskilt ei hakka tilkuma ega voolama ega midagi. Maitsed on ka hästi puhtad ja ehedad, kui on mangomochi, siis ongi täitsa päris värske ehtsa mango maitsega. Nämm. No tõesti sattusin vaimustusse.

Selle esimese karbitäie sõin ma pmst kõik korraga ära ja paar nädalat hiljem leidsin kodust mõnesaja meetri kauguselt ühe Jaapani toiduainete poe, kus neid on ka kohe igasuguste maitsetega müügil. Ostsin sealt suurest vaimustusest kantuna ka prooviks vist umbes kaheksa erimaitselist karbitäit (igas karbis on tavaliselt 6-8 mochit). Noja mine pekki, kõik olid nii head, et lõpuks kuluski mul neid suvisel kuumal ajal umbes karp päevas. Nende söömist on nimelt väga raske lõpetada, kui hammas kord juba verel. See tundus mulle endalegi muidugi liig. Praegu olen ma saanud nende tarbimise kontrolli alla sellega, et toppisin jääkapi muud kraami täis :). Aga varsti pean ikkagi uuesti Aasia poodi minema, sest novembris tulevad mõned külalised ja nad lihtsalt peavad ka kõik nüüd kohustuslikus korras selle maitsva fenomeniga tutvuma. Ja eks ma siis lasen endal ka muidugi hea maitsta.

Nojah. Mis veel? Tööl on põnev ja äge. Töökaaslased on hästi meeldivad ja abivalmid ning suhtlemist on palju. Kõik püüavad aidata mul sisse elada ja huvituvad, et kuidas läheb või ega ma abi ei vaja. See on äärmiselt tänuväärne ja tore. Ma ei arvanud, et leian eest sama kollegiaalse ja toetava pundi kui Luxis! Kommunikatsioonivaldkond ja Brüssel seostusid varem mu jaoks ikka mõlemad tiheda konkurentsi ja jõuliste maneeridega. See, et meil on siin ka nii hea ja sõbralik töökliima ning nii tore ülemus, on tõeliselt ootamatu ja äärmiselt rõõmustav leid.

Sisuliselt korduvaid ülesandeid ja teemasid on mul aga siiani väga vähe ette tulnud, nii et põhimõtteliselt vaatan ma ikka veel alatasa midagi suuril silmil, no nagu vasikas uut aiaauku. Minu jaoks tundmatuid tähtsaid inimesi on ka kogu aeg nii palju igal pool, siin ja seal, et ainuüksi nende tuvastamisele läheb korralik aur. Omavahel annavad nad üksteisele sõna hüüdnimedega. Ja mina siis jälle lappan guuglit ja veebisaite, et piltide ja taustaandmete järgi sõnavõtjale ka identiteet leida :). Kui on vaja kõnest märkmeid teha, siis need on mul tihti stiilis „PT keelt rääkiv prillidega blond tädi, ilmselt vasakust“. Kunagi hiljem panen mingis muus kontekstis kaks ja kaks kokku :). Endalgi on naljakas. Aga eks ma õpin :). Mingi raamistik on ikkagi juba tekkinud ning see laieneb iga päeva ja iga koosolekuga.

Vot. Aga sellega ma tõmban nüüd tänasele postitusele joone alla. On juba kirjutatud küll. Aeg selga sirutada ja nädalavahetusele vastu minna.

Nüüd novembris kavatsen ma olla lõpuks terve kuu Brüsselis paigal. Sisustan ära külalistetoa, võõrustan sõpru, leiutan endale uisurutiini ja avastan natuke ka uut kodulinna/-maad. Võib-olla jõuan paiksemaks jäädes natuke tihedamini ka blogisse. Aga võib-olla ei jõua. Eks elu näitab! :)

Igatahes, järgmise korrani ja olge toredad!

M.

 

 

 

Cambiot on kohe vaja igas linnas!

Ma olen nüüd vaimustuses. Brüsseli autojagamissüsteemist Cambio. 

Taustaks kordan, et põhimõtteliselt selgus kohe Brüsseli võimalusi uurima hakates, et ilma autota siin uisutrennis käia ei saa. Sest liuväljad on kõik linnast väljas mingites muudes asulates. Pmst jäävad need valdavalt Brüsselist 30km raadiusse ja on autoga 25-minutilise sõidu kaugusel, aga ühistranspordiga tuleb üks ots ükskõik millisesse neist poolteist-kaks tundi. Sest no midagi jääb hiljaks ja millestki jääd maha ja... Igavene kaka lugu. Suveõhtul võib ju jalutada kapsapõldude vahel need mõned kiltsad ära, aga talvel pimedas ja külmaga, endal veel trennist higised riided seljas, ei tundu see sugugi ahvatlev väljavaade.

Täitsa juhuslikult sattusin ma aga kohe oma esimesel Brüsseli nädalal märkama, et linna peal seisab nii mitmeski kohas ridamisi ühtemoodi värvitud autosid. Et huvitav, mis teenust nendega pakutakse. Luxis on sellise värvikomboga autod kodus vanureid abistamas käivatel sotsiaaltöötajatel, aga siin? Novat, ja siis ma lugesingi täitsa juhuslikult kuskilt välja, et tegemist on ühisautode võrgustikuga, mis toimib nagu teistes linnades rattapunktid. Eesmärk on motiveerida oma autot harva kasutavaid masinaomanike eraautost loobuma, andes neile hõlpsa ja soodsa võimaluse vajaduse korral kodu lähedalt ilma suurema jeblata autot laenutada. Ja see süsteem on neil päris hästi välja kukkunud. 

Ma küll olin enam-vähem arvamusel, et ma pean ikka millalgi auto ostma, kui sissekirjutused ja paberid kõik korras. Vaatasin selleks puhuks ainult garaažiga kortereidki ja nii. Aga nüüd hakkab paistma, et äkki pole ikka nii suurt investeeringut vaja. Äkki on hõlpsam ja soodsam lihtsalt vajaduse korral ühisautot kasutada. Ei pea jamama pesulate, kummivahetuste, tehnoülevaatuste, kindtlustuste ja muu säärasega... Keegi teine koristab ja kontrollib, puhkuse ajal ei pea auto pärast muretsema ja üldse. Tundub ikka lausa no väga praktiline!

Ja see värk käib neil no tõesti hõlpsalt ja vaevatult. Eks muidugi autod on ka parajad künad, üsna kriipsitud ja täkitud teised, aga üllatavalt puhtad ja täiesti töökorras. Ja eriti tore on see, et neil on igasuguseid mudeleid. Tillukesi, suuremaid, kaubikuid, manuaale, automaate... Bronni tehes saad valida, millist täpselt sa tahad. Kõik vajadused on kaetud. Ja abonemendiga saab kasutada kogu võrgustiku autosid just täpselt siis või seal, kus vaja. 

Hinnad on ka äärmiselt konkurentsivõimelised. Pmst makstakse sõitude puhul kulunud aja ja läbisõidu eest, lisaks on mingi väike kuutasu ka süsteemi ülalpidamiseks. Aga see pole suur ja sõltub ka sellest, kui palju tahta autosid üldse kasutada (äkki oli eriti harvadel kasutajatel 4 eurot kuus ja eriti sagedastel 22 vms). Üleüldises plaanis, täitsa kena lugu. Ma arvutasin siin, et üks trennis käimise kord maksab selle autoga käies 17-18 eurot. See on väga hea, sest ühistranspordiga maksaks rongipilet BRU-Leuven-BRU 11 eurot ja sellele lisanduks veel kaks bussipiletit, nii et... noh, umbes täpselt 15 eurot millegagi tuleks ka ikka ära. Lihtsalt autoga on nii palju mugavam. Esimene kord, kui proovisin, jõudsin ma koju duši alla kiiremini kui ma oleksinud ühistranspordiga liuväljalt Leuveni raudteejaama ronge ootama pääsenud! Ehk siis hoidsin kokku vähemalt tund ja veerand. Ühe trenniskäimise ühe otsa pealt.

Ühtlasi tundub Cambio olevat siin ka väga laialt kasutatav ja toimiv lahendus. Ma olen vähemalt kolmelt inimeselt kuulnud, et nemad on seda kasutanud või kasutavad praegu või kasutasid siis, kui oma auto rikkis oli vms. See ei ole mingi nišiinimeste värk. Asi töötab, sest neil on lihtsalt nii suur võrgustik. Mul on üks peatus kodust 270 meetri kaugusel, teine 460 meetri kaugusel, kolmas 650 meetri kaugusel... Kui ühest ei saa sobivat autot, siis teisest ikka saab ja nii. Ei pea minema kuskile pärapõrgusse (stiilis lennujaama) autot ära tooma ja viima nagu tavaliste üürikate puhul. 

Tavaliste üürikate kättesaamine võtab lisaks ka alati nii palju aega ja paberimäärimist - isegi kui ma käisin Luxis kogu aeg sama firma samas kontoris, siis hakkasid nad mu isikusamasuse ja dokumentide kontrolliga iga kord otsast peale. Küll see oli tüütu! Kümnendast korrast alates võiks ju endale kuskile mingi märke teha??? Ja milleks mul see kuradi konto nende juures on? Ainult selleks, et nad saaksid mulle spämmi saata või?

Cambio seevastu võttis mu juhiloa ja ID-kaardi andmed teadmiseks ja andis kahe päevaga vastu kiipkaardi, millega saab edaspidi ilma igasuguse lisajändamiseta broneeritud auto lahti teha ja ära sõita. Kui midagi katki läheb, helistad ja keskus saadab abi. Kui tankida on vaja, võtad auto kindalaekast selleks ette nähtud firma krediitkaardi ja maksad sellega. Kindlustus on, parkimiskoht on tagatud, laenutusi on sõna otseses mõttes iga nurga peal ja keskus töötab 24/7, nii et nendega saab iga kell ühendust, kui vaja! Ma olen praegu nii vaimustuses, et mu meelest peaks sellised olema igas linnas. Maailm saaks kohe hoobilt palju vähemate autodega hakkama!

M.

Täiskohaga brüssellanna

Minust on vahepeal saanud täiskohaga brüssellanna. Ja täna sain lõpuks enda uude koju ka interneti, nii et saan sellest kõigest nüüd pajatada. (Aga kohe pärast pajatamist oleks vaja välja mõelda, kuidas internetimehest seina sisse jäänud suur auk enne kuidagi ära lappida, kui omanik mulle keldrivõtmeid tuleb tooma. Ta ilmselt ei oleks sellest väga suures vaimustuses.)

Ühesõnaga. Pmst sai mul nüüd siis eelmise ja üle-eelmise nädalaga kümne aasta pikkusele Luxi peatükile otsustav joon alla tõmmatud. Orgunnisin Katrini olulisel kaasabil ära oma elu, lepingud, posti, asjad ja korteri. Sõitsin ohtralt edasi-tagasi. Muu hulgas sõitsin ise rendiautoga kaks korda Luxist Brüsseli ja tagasi, suur aaloepott turvavöö all kõrvalistmel, ning tundsin ennast selle saavutuse üle ülimalt uhkena, sest, noh, nii suures linnas ma pole kunagi varem autot juhtinud. Tarisin kotte, kohvreid ja pakke, panin igaks juhuks paari kirikusse paar küünalt, et kogu orgunn kava kohaselt ka välja mängiks ja… Ja nüüd mul on siis Brüsselis kodu, mis mulle meeldib. Ja aadress, millega juba järgmisi toiminguid teha. Ja reageerimisvõimeline korteriperemees. Pluss rohelised karjuvad papagoid terrassi ees suure puu otsas, täiesti korras paberimajandus JA nõudepesumasin! Issand, mul on esimest korda elus nõudepesumasin, mis ei löö majas korke välja ja mida saab kasutada ja mis teeb nõud nii ilusaks puhtaks! Imeline!

Noja paralleelselt Luxis elu kokkutõmbamisega olen siin Brüsselis uut elu sättinud. Ma ütleks, et see on osutunud mõnevõrra keerulisemakski kui Luxi elu kokkutõmbamine, sest Luxis ma vähemalt teadsin, kust midagi saab ja kes midagi teeb. Siin ei tea nagu üldse midagi. Ning guugeldamisele ja nõuannetele vaatamata tuleb enne selguse saamist teha ohtralt tühikäike. No stiilis lähen mina siis suure enda kokkuvõtmise peale lõpuks panka, et konto avada. Aga pangast saadetakse ära, sest konto tuleb avada veebiplatvormil. Seitse lehekülge üksikasjalikku küsimustikku, mille ära täitmisel saadetakse veel paar lehekülge mailiga lisaks. Või siis lähen metroobutiiki, et transpordikaart saada, aga sealt saadetakse ära, sest sinna tuleb oma foto kaasa võtta, sest neil ei ole veebikaameraid ja koha peal pole võimalik pilti teha. Või siis lähen mina omast arust uisutama, st 18.48 rongi peale, aga rongi ei tule, või kui rong tuleb, siis ei tule seda bussi, mille peale ma selle rongi pealt oleksin pidanud ümber istuma. No selles vaimus.

Illustreerimaks, KUI muhvigi ma ei tea, olgu öeldud, et üks terve päev läks mul siin eelmisel nädalavahetusel näiteks prügimajandusega tutvumiseks. No stiilis kuhu ma oma kolimisprahi panen, mis päeviti prügivedu käib, kas meil kuskil konteinerid ka on, ei ole, ahah, kust neid omavalitsuse väljastatavaid prügikotte saab, kui mitut sorti neid on, kuidas neisse prügi jaguneb, kas ma panen need korteriukse taha, trepikotta või õue, mida teeb koristaja ja mida teen mina, aga kui kõik muu on sorteeritud, siis kuhu käib klaas? Noja siis teemad stiilis kuidas saada nimi uksekellale ja postkastile, kui selleks on vaja mingit erilist võtit, ja kuidas saada valesti kirjutatud nimi sealt uuesti ära, kui korteriomanik on sõitnud nädalateks puhkusele, aga mind tahab vbla külastada naabruskonna sandarm (paistab, et Brüsselis peab naabruskonna sandarm kõik uued elanikud isiklikult kodus üle vaatama). Mida teha, kui internetiteenuse pakkuja on veendunud, et mu majas on 13 korterit, aga mina elan korteris nr 14 ja pean ta enda juurde kutsuma… Mida teha, kui ma pean saama postiga kindlustuslepingu, mis tuleb allkirjastada ja tagasi saata, aga postimees ei saa välisuksest sisse ja jätab kogu maja postipatsaka õuevärava alla tuule meelevalda, nii et ma ei tea, kas leping pole veel jõudnud või on jõudnud, aga ära lennanud? Ja kus see va postkontor on, kust see leping ühel päeval siis tagasi saata? Ühtlasi on olulised küsimused, kas sellel lepingu tagastamisel on ka mingi tähtaeg ja kas postkontor on suvel ka tavapärastel aegadel lahti? Ja kust saada ämbrit, harja, moppi, rongipiletit, mõõdulinti, voodiraami, elektrilugeja näitu, vannitoa vaipa, õuetooli või kaktusemulda, kus on mu Luxi aegunud elamisluba, mida aktiivselt tagasi nõutakse, ja kus kohvikapslite prügikott? Nagu triljon küsimust on kogu aeg :). Jumal tänatud, et suvi on töö mõttes rahulik aeg. Jõuab elu sättida. Kui seda kõike oleks pidanud täismahviga töö kõrvalt tegema, siis oleks küll kehvasti. Aga ega mul on suur koolitöö ka vaja esitada 18. augustiks, nii et… Ega tegelt kõik põleb ikka.

Aga muidu on päris tore. Praegu on veel huvitav ja Luxist ei ole asjatoimetuste kõrvale jõudnud veel puudust tundma hakata. Ühtlasi ma praegu veel täiesti aktiivselt naudin seda, et mul on nüüd terrass. Ja nõudepesumasin, nagu ma juba ütlesin! Ja senisest kaks korda suurem jääkapp :). Ja et ilmad on ilusad. Mulle meeldib, et Brüsselis saab iga nurga peal süüa head rameni. Isegi Martensi maja sööklas. Ma olen juba söönud vähemalt viis korda erinevaid ramene. Hirmsasti maitseb. Ja samas on mul ikkagi hiina toidukaupade supermarket ja ladinaameerika kaupade supermarket ja kodu lähedal suur Carrefour. Ma saan sealt Carrefourist osta Luxlait’ tooteid, muide. Ja mulle eriti meeldib, et seal pannakse aegumiskuupäeva hommikul toodetele kleepsud -50%. Mitte et ma ajaksin taga allahinnatud tooteid. On kordi, kui ma ikka tahan, et mu piim säiliks võimalikult kaua. Aga samas kui ma näljasena poes hulgun ega tea, mis salatit ma õhtul tahaksin, ja mozzarella on tänase kuupäevaga ja sellel on peal suur kiri -50%, siis see on hea. Siis mul on valik. Ma ei võta kogemata homme aeguvat asja, ma ei pea sobrama, et leida kauem säilivamaid tooteid, ja nemad ei ole pidanud seda kõike ära viskama, sest mõnest pakist saavad ikka lahti. Ja näiteks lihatooteid saab ju hõlpsasti jääkappi panna, nii et miks siis mitte see ilus lihatükk poole hinnaga ära osta?

Ühtlasi on mul 300 meetri kaugusel veel teinegi toidukas, biosupermarket Sequoia. See on eriti tore. Seal on päris lai ja normaalse hinnaga valik. Ei ole ainult mingid taimeõlid, seebid ja bioõunamahl, vaid saab ikka täitsa külmkapi täis. Või kui ei saagi, siis sellest veel 60 meetrit edasi on ka bioturg, kus müüakse lahtiselt isegi röstitud tatart! Ja veel samm edasi on Põhjamaade kaupu müüv ScanShop, kust saab põhjamaist rukkileiba, ja ainult natuke kaugemal Poola toidupood, kust saab isegi kohukesi ja Poola vorste! Siis on nämma Vietnami resto, rameni resto, Mehhiko resto ja Süüria tänavatoidu koht ka, aga neid viimaseid ma pole veel proovinud. Ja siis on veel kõige ehtsam Belgia fritkot, mis on isegi Brüsseli giidiraamatus ära märgitud kui tõeline institutsioon, mille luugi taga olla järjekorras seisnud isegi Angela Merkel. Sealt peab lähiajal kindlasti friikaid võtma! Ühesõnaga. Selle jutu point oli, et suurlinnal on ikka omad võlud. Kaubavalik on märksa mitmekesisem kui Luxis. 

Pange panemisi ja äpardusi on muidugi ka ohtralt ette tulnud. Kas või kõige esimene kodusöök (isetehtud juustusai) osutus tõeliseks pettumuseks. No ma olin poes ilgelt sillas, sest seal on kohe terve seinatäis eri juuste. Aga mul õnnestus sealt 168 sordi seast võtta mingi laktoosivaba plastmass, mis nägi välja nagu ilus vana oranž Cheddar, aga maitses nagu polüuretaan. Ikka nii halb oli, et ma pidin selle kohe ikka peo peale välja sülitama, et vaadata, ega ma mingit juustu ümbriskihti ei hauganud. Kui selgus, et ei, see vist ikka on juust, tahtsin panna ülejäänud viilu saia peale. Mõtlesin, et see päästab. Sest sai muidu nägi välja nagu ilus kuldne Kirde sai Eestis. Pehme oli ka. Ainult et järgnes uus pettumus. Sai, selgus, koosnes ahvatlevale välimusele vaatamata saepurust ja kaktusemullast. Päriselt, see oli nii maitsetu ja kuiv, et lagunes kohe suhu sattudes selliseks maitsetuks kriipivaks kruusaks, mida polnud ka võimalik alla neelata. Kui ma pakendi järele haarasin ja seda terasemalt uurisin, selgus, et tegemist on gluteenivaba tootega, mis ei kõlvanud kohe tõesti üldse mitte. Mõlemad toiduained rändasid minutilise kaalutlemise järel kõige täiega otse prügisse. Järgmisel korral vaatasin juba hoolsamalt, millist saia ja millist juustu koju toon, ja need paremini valitud produktid osutusid siiski täiesti söödavaks. Uhh. Õnneks.

Teine asi, millega väga hästi pole, on uisuklubid… Ühes ei taheta täiskasvanuid ja ühistranspordiga läheb selle klubi jäähalli ka ikka kena kaks tundi üks ots. Mis on naaaatuke nagu liig, kui tahta täitsa mitu korda nädalas uisutada. Teine ja kolmas on liiga kaugel ja nende trenniajad ka ei sobi. Neljandas taheti mind aga panna sellisesse gruppi, kus kõik viimseni hüppasid kaheseid hüppeid nagu Duracelli jänkud ning harjutuste ajal olid nad juba tervele liuväljale tiiru peale teinud, kuniks mina alles harjutust seedisin ja lahkasin, et seal kõigepealt oli Vene samm ja siis mohawk ja siis vist crossover ja kumba jalaga siis edasi läks??? Nad olid ikka nii tõsine klubi, et kui ma ütlesin, et ma üldse ei hüppa, vana vigastuse pärast, siis said kõik krambid. Põhimõtteliselt pudenes neilt tahtmatult suust, et kas tõesti nagu ühekordseid ka mitte või? (Mitte et ma ever oleksin kahekordseid kunagi proovinudki.) Või siis et mis mõttes sa ei ole kükkpiruetti proovinud, kohe praegu võtad kätte ja teed siin mulle! Või et miks sa teed ainult ühese tviisli? Tee vähemalt viis ringi ja siis nii ja siis nii ja siis teise jala peal. Mul jäi siis üle vaid nentida, et teeks küll hea meelega, kui oskaks :). Ühesõnaga. Jah. Sellesse gruppi ma vist ise ei taha väga. Tasemevahe oli natuke liiga suur. Nii pole eriti tore ja ega ma sellega midagi eriti ei omanda ka, kui ma pean midagi kogu aeg lennult kuidagi kuidasjuhtub hädapärast püsti jäädes ära tegema, sest juba minnakse millegi muuga edasi. Ühesõnaga. Uisutamisvõimaluste koha pealt mul alles otsingud jätkuvad. Loodan sügavalt, et midagi on mul veel kahe silma vahele jäänud või et vähemalt autojagamisplatvorm aitab sõiduajad kontrolli alla saada ja muretult ka natuke kaugemal trennis käia kui ühistransport mugavalt võimaldaks. 

Sest jaa, praegu olen väga lootusrikas paljutõotava ja täitsa paljukasutatava autolaenutusskeemi Cambio pärast. Sellel tundub olevat päris palju laenutuspunkte, normaalsed hinnad ja lihtne keskkond. Mul on kohe kodust ümber nurga üks laenutuspunkt, nii et kui ma olen abonemendi asjad korda saanud, sobiks see trennis käimiseks väga hästi. Autoga on Leuveni liuväljale mu juurest väidetavalt ainult 23 minuti tee, versus vähemalt 1,5 tundi ühistranspordiga. Ühtlasi on täitsa mitu inimest ka maininud, et jajaa, nemad on Cambiot kasutanud ja kõik on alati hästi toiminud. Mis on päris julgustav. Ühesõnaga. Aplikeerusin. Aga näis, millal siis dokumendid ukse alt sisse pistetakse. 

Kena. Aga aitab nüüd küll jälle selleks korraks. Lähen tegelen targemate asjadega. Näiteks selle va kooliesseega teemal riigipiiride relevantsus digiajastul Ukraina sõja näitel. Seda pole enam ka kuskile lükata, kümme päeva veel ainult ongi ja ma pole õieti lugemagi hakanud... Oh ja ah :).

M.

PS: kõige ebameeldivam avastus on see, et Brüsselis on sääsed! See on tõeliselt halb. Luxis ei olnud. Mul on vist lisaks voodiraamile vaja ka sääsevõrku.