Näete, viimasest kirjutamiskorrast on möödas ainult kolm nädalat ja siin ma jälle olengi! Isegi ei tea, kuidas see va blogi mulle nii mitu korda järjest meelde on tulnud :).
Vist sellepärast, et jõudsin nüüd eelmisel pühapäeval tagasi selle kevade viimaselt reisilt (Kesk-Türgi ja Türgi Musta mere rannik). Nüüd seisab ees minu kohta ebaharilikult pikk kodusviibimine (säärased asjad nagu kiire põige Luxi või töönädal Strasbourgis ei lähe äraolemise või reisina kirja) ja ma siis harjutan end tasapisi rahulikuma elutempoga ning ühtlasi seedin kõike, mis möödunud kuude jooksul nähtud-tehtud. Millega klapib hästi mõningate reisimuljete ülestähendamine enne, kui need tasahilju peast kaotsi lähevad.
Selle Türgi reisiga oli natuke nii, et see oli tore küll, aga hirmus kiirustav. Ajast jäi kogu aeg puudu ja kogu aeg oli tunne, et peab hirmsasti liduma, keel vestil. Tegelikult juba reisi eelgi. Enne ärasõitu oli tööl hirmus tegus nädal, nii et hool ega hoobil polnud vahet. Oli komisjonide nädal ja Brüsseli plenaar, esmaspäeva hommikul andis töökaaslane käigu pealt teada, et tal on sel päeval muudki teha, nii et tegelegu ma meie ühiste asjadega ise, mingid üllatused tulid kogu aeg välja ja siis oli vaja neid klaarida, valmistades samal ajal ette puhkuse ajal toimuva ürituse asju, lisaks olid sisekoolitused ja -koosolekud ning igal õhtul erinevad külalised-kohtumised. Pärast nädala viimase pressika väljasaatmist tuli tormata otsejoones lennujaama, magada seejärel öö Istanbuli lennujaama pinkidel (see tegelikkuses tähendas, et öö jäi vahele, magasin võib-olla kolm tundi), siis lennata jätkulennuga Ankarasse ning alustada kohe aktiivset ringivaatamist. Olin ikka päris sooda, kui esimesel reisiõhtul hotelli jõudsin.
Ka ülejäänud reis möödus kuidagi selle tähe all, et „me oleme graafikust juba nii palju maas“. Osaliselt vist sellepärast, et iga natukese aja takka sigines juurde uusi kohti, mis jäid meile tee peale ja vajasid vaatamist, sest näiteks mõni harv inglist puhuv kohalik arvas, et miskine kaljurannik on absoluutselt unikaalne, selliseid on maailmas ainult kokku 4, või selgus muuseumis, et mingi meile senitundmatu (aga muuseumiväljapanekute kohaselt väga põnev) kaljuhaud jääb meile peaaegu täpselt tee peale, nii et süda kuidagi ei lubanud seda vaatamata jätta. Kuigi kõige teelt kõrvale sõitmise, selleni ronimise, selle pildistamise ja allatuleku peale läks ikka oma kolmveerand tundi või koguni tunike kaotsi.
Veel võtsid vahemaad rohkem aega, kui oleksin arvanud, ning meie sohver ei tundnud seda piirkonda üldse. Ta saadeti meid sinna Istanbulist sõidutama. Seepärast oli meil paaris kohas ikka korralikku tiirutamist ja isegi vaidlemist, et kuidas nüüd üldse edasi sõita. Alatasa oli sohvril vaja ka kohalike käest teed küsida ja siis pani ta Google Mapsi ka mingeid valesid kohti (no meie tahtsime minna hotelli soovituse peale ühele rannale, tema pani selle Google Mapsi ja see viis meid mingisse räpasesse kalasadamasse, mis ei sarnanenud põrmugi selle ranna piltidega).
Noja niimoodi kõige selle kokkuvõttes läkski suur osa tripist lihtsalt edasijooksmisele ja asjade põgusalt vaatamisele. Paljusid asju ei saanud rahulikult niimoodi lõpuni vaadata, käia või teha, et need oleksid end ammendanud. Muuseumis vaatasime asju üle viie, jutte ei lugenud üldse - need pildistasime lihtsalt telefoniga üles, et pärast kunagi ühel hetkel kodus lugeda. Lihtsalt kulgemiseks, mõnusalt olemiseks või rahulikult kohvi joomiseks ei jäänud pea üldse aega. Mõnes kohas sai küll kohvikusse istutud, aga see kujunes sageli pigem kiirustavaks ja sihipäraseks kofeiinimanustamiseks, mitte mõnusaks pausiks, sest kogu aeg tuli pingsalt arvestada kohvi kättesaamise, lonksude ja arvemaksmise kiirust, kuna, noh, aega ei olnud kaotada. Või hakkasime lõunat tellima juba hoiatava klausliga, et me ei saa sellele palju aega kulutada, sest sohver on juba mingiks kellaajaks välja kutsutud. Või lausa suure stressi ja hädaga, et see võtab kõik liiga palju aega ja õhtuks planeeritud vaatamisväärsusi nüüd tänu söömisele ei näegi. (Kuigi takkajärgi tarkusena võib öelda, et tegelikult ei saabu toit lauda mitte kuskil riigis nii kärmelt kui Türgis - Prantsuse restoranidega harjunud inimesed, kes tellivad alustuseks kokteili ja söögi ning hakkavad siis mõtlema, millist veini tellida, ei jõuagi Türgis kunagi sellesinase veini tellimiseni, sest söök on enne kohal, kui keegi veinimenüüsse kiigata jõuab.).
Niisugust üleni aja pärast stressamise reisi pole ammu olnud (õnneks, mulle tegelikult ei meeldi väga niimoodi). Aga no mis teha, alati ei saa ka planeerimisega supertäkkesse panna. Sellest Türgi maanurgast ei ole kuskil pea mingit infi leida. Suurtes-paksudes Türgi giidiraamatutes on sellele piirkonnale pühendatud heal juhul umbes 7 lk. Nii et katsu sa siis ette midagi osata või hinnata. Ja ega muudmoodi ka poleks väga olnud võimalik seda trippi plaanida, sest päevi oli kasutada ainult kindel arv, vaatamisväärseid kohti oli teine kindel arv, mis natukesehaaval ainult kasvas, väiksema vahega öömajakohti poleks väga kuskilt võtta olnud ning ainus, mis oleks aidanud, oleks olnud reisile päeva või paari otsa panemine. Mis ei olnud antud juhul variant. Nii et nojah. Seekord siis nii.
Muidu Türgi üllatas. Aastakümnete taguse perioodiga võrreldes oli kogu riik kõvasti arenenud, isegi väikesed turistiradadelt välja jäävad linnakesed ja külad olid väga viisakad, puhtad ja korras. Külad olid harvad, st ruumi oli hirmus palju ja loodus oli kogu me läbitud trajektooril väga kaunis. Teenindus oli igal pool hästi kiire ja sõbralik, teed olid hääd, inimesed hästi abivalmid ja armsad. No ikka väga armsad. Stiilis kui üks ema oli oma väikese jõnglasega hirmus hädas, sest see virises ega tahtnud poes järjekorras oodata, siis otsis järjekorras nende taga seisev täitsa võõras tädi ridikülist välja müslibatooni ja andis selle pisikesele, kes oli ülejäänud ootamise aja absoluutselt omadega rahul, sest batoon võttis kogu ta tähelepanu. Meile tulid naised turul ligi kohe ütlema ainsat ingliskeelset sõna, mida nad oskasid - WELCOME! Ja siis patsutasid õlale või kallistasid või tegid pai. Kõik, kellelt me autojuht teed küsis, olid nii abi- ja teenistusvalmid. See oli mõnus.
Üllatas ka, et paljud muuseumid ja vaatamisväärsused olid päris tasuta või sümboolse raha eest, linnavalitsuse kingitusena. Söök oli samuti üliodav - ma ei olnud selleks valmis, sest ajakirjandusest võib kogu aeg lugeda Türgi kohta mingeid utoopilisi inflatsiooninäitajaid ja näiteks Istanbuli lennujaamas tuleb muidugi üheainsa pooleliitrise õlle eest välja käia 33 eurot. Mõtlesin, et maakohad on ilmselt odavamad, aga ei arvanud, et nii odavad. Divrigis näiteks kulus meil kahe inimese lõuna- ja õhtusöökide peale kokku natuke alla 1000 liiri, st umbes 22 eurot. Selle eest sõime me lõunaks mõlemad suure döner kebabi, jõime limpsi/keefiri ja pärast ka kohvi ning siis õhtuks võtsime kaks salatit, ühe prae, ühe supi ja kumbki ühe õlle. Et noh, ühe inimese kaks söögikorda tegi tervelt 11 eurot! See on jälle teine äärmus. (Takkajärgi tarkusena võin näpunäiteks ka öelda, et Istanbuli lennujaama siselendude osas on ka rahvusvaheliste lendude osast hoopis odavamad, Türgi hinnad.)
Võõrkeeli ei rääkinud käidud piirkondades, st Musta mere ääres ja Kesk-Türgis, aga pmst keegi mitte silpigi, mis oli ka uskumatu. Kogu kümnepäevase reisi jooksul saime inglise keeles räägitud 3 inimesega. Peale nende ei mõistnud mitte keegi, isegi ühegi hotelli vastuvõtupersonal ühtegi sõna muud kui türgi keelt, rääkimata siis muidu restoraniinimestest või meie sohvristki. Ja ma mõtlen ikka päris tõsiselt, et kohe mitte ainumastki silpi ei mõistetud. Türgi keel on nii teistsugune, et ka kõige elementaarsemad rahvusvahelised sõnad stiilis „stop“ või „minute“ on nende jaoks täiesti mõistetamatud (türgi keeles vastavalt „dur“ ja „dakika“), sest neil endil on hoopis teise päritolu ja tüvega sõnad, mis ei aita kuidagi kuskilt kinni hakata või ole mitte millelegi sarnased. „OK?“ ja „photo“ jäid ka arusaamatuks, sest türgi keeles oli vaja kuidagi pikalt ja teise rõhuga välja öelda fotograaf iga kord, kui ma tahtsin pildipeatust... Ühesõnaga, Google Translate oli sellel reisil ikka täiesti asendamatu. Ja ma pidin kohe tükk aega järele mõtlema, et kuidas ma küll kakskümmend aastat tagasi ilma tõlkeäpita hakkama sain. Tol korral, kui mul tuli reisil viperus ette ja pidin turistigruppi hallates jätkama ringreisi Eesti bussi asemel ootamatult pesuehtsa Türgi bussi ja pesuehtsate Türgi bussijuhtidega. Ega ei tulnudki meelde, kuidas ma neile täpselt selgeks tegin, kuhu minna ja mis kell. Ei olnud siis ju ei Google Translate’i, Google Mapsi ega üldse mobiiltelefonegi. Aga no kuidagi sai ikka siis ka. Kuigi praegu tundub see täiesti arusaamatu ja isegi üsna võimatu.
Paaris kohas tehti meile nüüd Google Translate'iga lausa ekskursiooni :). Näiteks ühes ottomani ajastu majas ja siis ühe väikese küla vanas pesumajas. See viimane nägi välja nagu hammam, aga oli mõeldud riiete pesemiseks. Ja me tahtsime sinna lihtsalt pilgu heita, aga sealne valvurionu tahtis meile ilmtingimata ekskursiooni teha. Võttis tellu kätte, rääkis türgikeelse jutu Google Translate'i ja see rääkis meile jutu inglise keeles oma robothäälega edasi. Mõnikord tuli pakutud otsetõlget muidugi natuke mõistatada ja natuke tüütu oli iga lause järel uut oodata ka, aga üldiselt saime ikkagi aru ja targemaks. Ise ei oleks suutnud hoonest nii palju välja lugeda. Näiteks oli pesulaua ääres 12 kohta ja nende broneerimine käis nii, et iga inimene, kes tahtis pesu tulla pesema, läks eelmisel päeval kohale ja viis pesussaali selleks ette nähtud astme peale ühe puuhalu. Kui 12 halgu oli reas olemas, siis ülejäänud soovijad pidid oma pesupesemise ülejärgmisesse päeva lükkama. Puuhalg valiti aga sellepärast, et niikuinii pidi igaüks oma küttepuudega tulema. Siis oli pärast üks puujupp vähem tuua.
Teisi turiste nägime selle kümne päeva jooksul täpselt neljal korral – ja vene keelt kuulsime vist täpselt korra. See oli ka väga üllatav - ja muidugi meeldiv. Külastajate vaegus oli nii suur, et ühes kohas oli terve 200-kohaline resort meie pärast lahti tehtud. See oli päris naljakas, me olimegi reaalselt terve suure hotelli ainsad kliendid, ja meie pärast oli sinna siis üksainumas noor poiss tööle/valvesse saadetud. Hotelli restoran oli kinni, seesinane vastuvõtupoiss ei osanud silpigi inglist, kõik juhised kogu hotellis olid türgi keeles (sh wifiga ühendumise korraldused, mida ei olnud interneti puudumisel võimalik kuidagi tõlkida) ja isegi kogu hotelli valgustus oli välja lülitatud, nii et kui meil õnnestus läbi häda poisilt kaks õlut välja nuiata (alkohoolseid jooke on Anatoolias ikka päris raske leida), siis pidime seda jooma hotelli kottpimedal kohvikuterrassil omaenda telefoni taskulambivalguses kahe tühjaks lastud basseini kõrval (neid olime saabudes veel õhtuvalguses näinud). Üsna sürreaalne kogemus, võin teile öelda. Aga see oli Musta mere rannikul, kus rannahooaeg algab muidu umbes samal ajal kui Eestis, nii et ma kujutan ette, et suvel on seal ikkagi rahvast rohkem.
Käidud kohad... Need olid toredad, armsad, kodused. Mõned ottomani arhitektuuri täis linnakesed olid ikka esmaklassilised, täitsa teenitult UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Samas oli ka palju kohti, mis ei olnud päris täpselt sellised kindla asja pärast kuulsad kõrge järgu vaatamisväärsused, kus käid, teed pildi ära ja siis lähed edasi, vaid olid pigem. Kuidas öeldagi. Võsu või Viljandi moodi kodused, ehedad, mõnusad ja lapsepõlve suvesid meenutavad metsatukka peitunud väikepaigad, kuhu peakski eelkõige minema nii, et lähed, pakid asjad lahti ja veedad seal siis rahulikult head aega. Neis ei olnud otseselt palju midagi olulist või liiga erilist, mis ilmtingimata "ära vaadata", aga seal oleks olnud päris tore niimoodi aeglasemas tempos kulgeda, päevitada, ujuda, grillida, lõunauinakut teha, turul käia, ühes kohvikus lugeda, tänavamuusikuid vaadata, uurida, mis rannakäänaku taga on, teises kohvikus einestada, matkaradu proovida, päikeseloojangut imetleda, kolmandas kohvikus drinkida ja kõike seda järgmisel päeval korrata. Võib-olla tundus mulle just seepärast, et reisil jäi ajast kogu aeg puudu, et paljud käidud kohad oleksid minu jaoks vajanud natuke aeglasemat avastamist. Nende kilpkonnade moodi, kes meil seal mitu korda auto eest üle tee läksid.
Musta mere rannik oli üllatavalt hõreda asustusega ja puutumatu - ilusaid inimtühje ja teedest-küladest kaugel olevaid rannakesi oli palju. Üüratu ja lopsaka looduse keskel. Kogu see meie läbi sõidetud 400-kilomeetrine rannikujupp oli nagu tihe paks vihmamets, mille veerel iga 50 km takka mõni väike linnake. See oli põhimõtteliselt selline kant, et sinna võiks sõita oma karavanautoga ning seal siis omasoodu tiksuda. Ise süüa teha, ujuda, lugeda, olla. Türklased ise vist reisivadki umbes niimoodi. Sest igal pool oli kohutavalt palju grillparke (= suur avalik park umbes 50 statsionaarse grillahjuga) ja piknikupaviljone (neid oli ikka sadu ja tuhandeid), kuhu saab sisuliselt kolida, oma tavaari laiali laotada ja seal siis päev otsa olla. Kohalikud olid kaasa võtnud kogu kodumajapidamise, teinud seal suure söögi ja visanud siis end pärast paviljoni kõrvale murule pikali seedima. Ka need vähesed inimesed, keda siin-seal randades nägime, olid randa sõna otseses mõttes kolinud. Kaasa olid võetud toolid ja päevavarjud, lauad ja lauanõud, toidud ja joogid... No kena korralik mikrobussitäis kaupa. Ja nii nad seal siis istusid, varbad vees. Ja vaatasid päeva.
Sisemaa oli natuke teistsugune, seal olid lainjad mäenõlvad üüratute põldudega, sekka ka jälle keskmiselt 50 km takka üks küla. Oli järvi, matkaradu, kanjoneid, ottomani perioodi maju ja kaljusse raiutud koobashaudu, vaateplatvorme ja keskmiselt iga 70 km takka mõni kindlusevare või kants. Kusjuures nende kevad tundus ikka algavat veel nii palju hiljem kui meie oma. Turgudel müüdi seal igal pool taimelapsi, aga no enamasti olid müüdavad tomatitaimed vaksapikkused (ja mõnikord alles täitsa tatid, ainult kahe esimese idulehega), tšillid ja paprikad mõnesentimeetrised ja kurgid-kõrvitsad sellised, nagu minu omad olid märtsi lõpus. Kohati seal ongi talved vist väga rängad, maanteed olid igatahes ääristatud lumetokkidega. Aga ma ei kujutanud päriselt ette, et see kevad neil seal niiiiiii hilja tuleb. Millal need tomatid-paprikad neil seal siis ükskord valmis saavad???
Kõige närviajavam asi oli lõputu suitsetamine. Isegi hotellitoad olid enamasti suitsetajate omad, tuhatoosi ja mööblisse imbunud suitsuhaisuga. Divrigi hotellis oli üldse omanik/vastuvõtuonu ahelsuitsetaja ja tema hotellis oli õhk kuni ülemise korruseni lausa sutisust valge. Ka toas oli suitsuhais ja akna lahti tegemine ei aidanud, sest osad jõmmid suitsetasid ka akna all. Ühes teises, kunagises tähtsas siiditee kaubalinnas ööbisime vanasse karavanseraisse tehtud hotellis, mis oli iseenesest jube äge - stillne ja ilus, sisehoovis oli suur restoran ja mängis magus sitarimuusika. Aga sama lugu. Seal olid tubadel aknad ainult sisehoovi poole ja seal sisehoovi restos oli permanentne suitsetamine südaööni. Nelikümmend laudkonda ahelsuitsetajaid kogu aeg. Nad said küll sisehoovil katust natuke pealt ära tõmmata ja suitsu välja lasta, aga sellegipoolest oli ka tuba suitsuhaisune - ja ei mingit akna avamise võimalustki.
Kõige naljakam asi oli see, et nemad söövad seal hommikuks. Arvake ära? Petersellisaia! Noh, nii, et igal pool toodi hommiksuöögiks lauale suur taldrik suure petersellikuhjaga, ja natuke väiksem kauss saiaga. Ja siis me vaatasime, kuidas kohalikud teevad. Võtsid saiaviilu, määrisid võid peale ja siis panid peale sellise korraliku paksu kuhja peterselli. Peale ka natuke tilli ja võib-olla pisut rukolat. Ja siis nad kohe haukasidki sellest saiast suure mõnuga. Need petersellipuhmad olid ikkagi tõeliselt muljetavaldavad, mõnes kohas oli kahele inimesele ette nähtud randmejämedune kimp peterselli! Õudne! Õnneks käib Türgi hommikusöögi juurde ka muud: erinevaid juuste, oliive, tomatit-kurki ja midagi friteeritut (vanasti igasugused friteeritud juustusigarid ja sellised asjad, nüüd saime igal pool hommikusöögiks ka friikartuleid). Nii et ka petersellipõlgur sai kõhu korralikult täis. Aga see va petersell jättis mulle siiski kustumatu mulje.
Aga nojah. Aitab ka jälle selleks korraks. Võib-olla jõuan millalgi ka selleni, et saan siia mõned reisipildid postitada. Salvadori piltidega olen nüüd selle nädalavahetusega natuke edenenud ja olen jõudnud juba kolmveerandi peale. Pisikesed tripi kannatavad rohkem oodata, pärast Salvadori võikski äkki tulal Türgi kord. Võib-olla. Ehkki võib-olla tuleks ikkagi järjekorras teha ning võtta ette eelmise aasta Northumberland, ning enne Türgit veel ka Galiitsia, Belgia ja Prantsusmaa. Aga no vaatame. Ma parem otseselt ei lubagi midagi :).
Aa, ja tegelt tahtsin seda küsida, et kas kellelegi on aimu, kust võiks saada Brüsselis mustsõstralehti, et teha soolakurki? Kurke tuleb mul nüüd rõdult juba piisavalt, aga mustsõstralehti tahaks ka...
Olge mõnusad!
M.
