Vichy tervisevetest

Homme on tööpäev! Kui harjumatu! Mõistus saab sellest aru, aga tunnet küll ei ole. Kardetavasti ootab mind homme šokk :). Mis tabab mind nii umbes pärast kolmandat tundi töölaua taga, ma pakuks. Või noh, maksimaalselt kell kaks pärastlõunal... Ma olen muidu püüdnud valmistuda küll, näiteks üritanud viimased kaks nädalat oma unerežiimi jälle kohandada ja ärkamisaega ettepoole tuua. Pean ju lisaks niisama tööl käimisele endiselt kaks korda nädalas enne tööd veel ka füsioteraapiasse jõudma. Aga üldse veel ei taha selliste asiste asjade peale mõelda...

Reaalsuse eest põgenemiseks veetsin ma viimased tööeelsed päevad hoopis sanatooriumis. Kesk-Prantsusmaal Vichys. Tuli selline mõte, et läheks ja prooviks need terviseveed ka ära, kui ma niikuinii veetrenni pean tegema ja kui mul veel aega natuke vabamalt käes on. Ja no mis ma oskan öelda. Üleüldises plaanis väga tore ettevõtmine. See on üks väga armas linn. Natuke Pärnu moodi - suurte kuurordiparkide ja laia jõega. Jõeäärne oli neil ka kenasti korda tehtud, selliseks pikaks ja mõnusaks promenaadiks, kus on kohvikuid, mänguplatse, harjutusmasinaid, lamamistoole, kanuulaenutusi ja mida iganes. Neil oli jõe ääres isegi rand, kus suvel ujuda tohib. Eriti kui ma seal ühes välikohvikus jalga puhkasin, tekkis Pärnu tunne, sest taamal paistis veel samasugune sild ka nagu meil Pärnus too kesklinna sild on. Väga kodune ja mõnus!

Linnakeskus on ka ilus, neil on seal hästi palju juugendit ja art déco stiilis maju. Üleüldse, belle époque on seal igal pool. Näiteks on seal igasuguseid metallkarkassiga ägedaid struktuure, nagu pikad pargikoridorid, mis võimaldasid tervele kuurordikvartalile kenasti katuse all tiiru peale teha (ükspäev sadas õhtul vihma, siis oli see nii tänuväärne asi), arvukad allikapaviljonid ja siis muidugi nende eriliselt uhke ooperimaja! Tõeliselt elegantne, ma ütlen.

Mis puutub allikatesse, siis neid on seal palju. Kuulus pudelivesi tuleb ainult ühest, Célestines'i allikast, aga neil on seal eri temperatuure ja eri mineraalide poolest rikkaid allikaid veel vähemalt 4-5 (kui mitte 12). Keset linna on neil selline suur veepaviljon, kust saab kraanist vähemalt neljast eri allikast pärit vett. Kõik käivad seal regulaarselt joomas ja pudeleid täitmas. Mujal on siin-seal veel väiksemaid paviljone, kust saab ainult ühest konkreetsest allikast pärit vett. Nendesse saab sisse ainut sanatooriumi väljastatud magnetkaardiga. Ei ole midagi nii, et mine ja joo, millist vett tahad, see käib ikka vastavalt sanatooriumiarsti ettekirjutustele. Sinna kesksesse suurde veepaviljoni pääseb õnneks niisama ka (kui õige uks üles leida) ning ma käisin seal iga hommik pudeleid täitmas ja pilti tegemas. See on lihtsalt nii väga ilus ja eksootiline. Mulle väga meeldis.

Ent kui linn ise oli tõeliselt tore, siis Vichy spaaline külg ei vastanud kohe üldse mu ootustele. Esimene probleem tulenes juba sellest, et praegu on talvehooaeg, nii et mitmed kohad olid sellepärast kinni, ning topeltebamugavust tekitas asjaolu, et sealne nädalavahetus tundub langevat pühapäevale ja esmaspäevale, mistõttu olid lahtiolekuajad nendel päevadel kohe eriliselt ebamugavad. Ma näiteks muidu ei tuleks ilmaski selle peale, et minna kell 9 hommikul sauna. Aga seal tuli mul näiteks pühapäevane päev kujundada lahtiolekuaegade tõttu just nii, et alustad kell 9 hommikul mullivanni ja saunaga ning trenni ja harjutusi teed pärastlõunal. Mis on minu meelest natuke ebaloogiline, aga no nii oli. Noja kuigi ma olin plaaninud käia ära Vichy kolmest termaalkeskusest vähemalt kahes, pidin lõpuks leppima ikka iga päev sama kohaga, sest Callou avatakse alles märtsi lõpus (seda ma teadsin ette) ning Dômes'i kassiir väitis mulle uksel, et minu välja vaadatud päevapakette hakkavad nad oma spaahotelli välistele klientidele müüma alles 1. märtsist, ehkki seda muidugi ei olnud nende kodukal kuskil kirjas. Niisiis saingi ma kõik plaanid käigu pealt ringi teha ning ainult Célestines'i terme proovida. Noja need olid natuke naljakad. Mitte halvad, aga minu ootustele absoluutselt mittevastavad :D.

Esimene üllatus oli seal see, et kogu see kolmekordne spaahoone oli paksult täis valges riides zombisid. Pooled neist olid laksualuselt õndsa näoga ja tasasel sammul kulgevad valgetes kitlites saledad töötajad, kes olid kõik kuidagi võltsblondid naisterahvad, hoolitsetud, ühesugused ja mingis oma mullis viibivad ajakirjailu etalonid, kelle peamiseks suhtlusviisiks oli hillitsetud naeratus ning kes rääkisid ainult äärmise vajaduse korral ning siis ka nii mahedalt, et neid nagu hästi ei kuulnudki. Ülejäänud pooled kandsid valget hommikumantlit ja froteesusse ning olid sama silmnähtavas ja sama õndsalt reaalsuskauges transis kui töötajad. Ma ei tea, nad vist olid juba kell kuus hommikul sinna ajatusse vaiksesse valgete hõlstide keskusesse kulgema läinud või hommikusöögi kõrvale mingit rahustit joonud, muidu nad ei oleks kindlasti jõudnud kella üheksaks sellist seisundit ja nii kaetatud pilku saavutada. Igatahes, kui ma fuajeesse sisse astusin, seljakott seljas, värvilised tsiviilriided üll ning meel ilusast ilmast ja hommikukohvist ärgas, tundsin ma end kohe tõeliselt sobimatu, kaugelt liiga energilise ja rohmakalt silmariivava sissetungijana.

Noja ma ei olnud päriselt enne adunud, et selle spaa näol on tegemist peamiselt sanatooriumiga, mitte veekeskuse või muuga. Sealne teenustekaart, mis ka veebis ülal, oli mitmekümne lehekülje pikkune ja põhimõtteliselt lubati kuuritajatele suurusjärgus sada imet, muu hulgas lubati vabastada kõik soovijad hoobilt näiteks tselluliidist, rasvast, ülekilodest, stressist, artriidist, reumast, nahaprobleemidest, seedehäiretest ja kõigest muust. Ainult et mulle sai alles täpselt kohapeal selgeks, et kui mitte soovida seedeelundkonna tegevust ergutavat massaaži või kortsudevastast näohooldust, jäävad võimalused ikka kohe väga kesiseks. Selles spaas ei olnud nimelt isegi ühteainumastki basseini, olid ainult ilusad pisikesed arstikabinetid... Ja minul on raske sellist maja spaaks nimetada.

Eelnevalt valisin ma enda jaoks välja spaa- ja spordipaketid, mis olid neil nii veebis kui ka brošüüridel ilusasti ette nähtud, ning olin vaimus valmis tõsiselt treenima. Ainult et nende pakettide kirjeldused ei valmistanud mind kuidagi ette selleks, et 40-eurose poolepäevase pileti eest saab juurdepääsu ainult täpselt ühele Vichy kloorivee ja viiekümne inimesega täidetud 10-meetrise läbimõõduga mullivannile ja et muid veega täidetud anumaid ega basseine ei ole seal mitte ühtegi! Noja pmst veel sai selle raha eest käia 80-kraadises soome saunas ja juua nii palju värsket vurtsuga Vichy vett kui kõhtu mahtus. Noh. Ma ei tea, minu jaoks jäi kuidagi midagi puudu. Aga kuna mul midagi muud üle ei jäänud, käisin ma siiski iga päev pool päeva selle mullivanni ja sauna vahet ning siis igapäevaselt võimlemas ka. Jõusaal oli neil õnneks väga hästi varustatud ja üks ilus lihaseline noormees käis musklikasvatusmasinate vahel pea kaotanud vanaprouadele lahkesti ka näitamas, milleks see või teine masin ette on nähtud. Seda oli tore jälgida :). Armas kuidagi.

Muidugi ma olen täitsa valmis tunnistama, et see nende visioon tervisevetel käimisest on ka omaette võetuna äge, ainult et kellel tänapäeval kõige selle jaoks nii vabalt aega käes on? Ma küll ei usu hästi, et mina kunagi sellise ettevõtmiseni jõuaksin. Vichy leivanumbriks on nimelt kolmenädalased kuurid, mis algavad sellega, et kõik sanatooriumi arstid vaatavad su üle ja siis esitavad sinu kohta hinnangu. Edasi sööd sa kolm nädalat ainult nende ette kirjutatud sööki, käid kolm korda päevas ette nähtud allikal ravivett joomas, teed igapäevaselt treeneriga trenni, käid iga päev Vichy (kloori)vee vannis ja mõnel raviseansil ning oledki kolme nädala pärast uus inimene. Pärast seda jälgitakse sind veel distantsilt regulaarselt kena kuus kuud, et sa ikka jätkaksid samamoodi söömist ja treenimist. Ja tulemused on kuulu järgi väga head. Mis ei ole muidugi ime, sest selle ajaga peaks uus eluviis külge hakkama ja tulemusi andma küll. Aga no päriselt, kust inimesed võtavad ühekorraga nii palju raha JA nii palju aega??? Minu kogemused on näidanud, et neid kahte ressurssi üheaegselt omada ei ole võimalik... Enivei, lühemaid pakette pakutakse muidugi ka. Näiteks selliseid iga-aastase tervisekontrolli lahendusi, et kui seal viis päeva järjest nende juures viibida, siis pannakse sulle järjest kinni konsultatsioonid igasuguste eriarstide ja meditsiinitöötajatega alates günekoloogist ja lõpetades toitumisnõustajaga. Need olid neil seal kõik majasiseselt olemas ja seega oli randevuu kindlustatud. Päris hea mõte mu meelest! Teed kõik korraga ära ja rahu majas. Oleks prantslane, tasuks see täitsa vist kaalumist.

Aga jah. Ilm oli ka tõeliselt kevadine, väljas oli 16 kraadi, kohvikuterrassid olid lahti, nartsissid õitsesid ja rahvas oli õues. Üleüldse oli Vichy selline mõnus provintsilinnake, kus inimesed olid lihtsad ja kus nägi veel ka kunagisi stereotüüpe. Näiteks jõin ma igal hommikul eri brasseries kohvi. Igaühes neist oli vanamoodsa leti taga üksainus keskealine ülitõhus proua, kes kuivatas pidevalt klaase ning võttis minult tellimuse intensiivse pilgu, kulmukergituse ja sõnatu noogutamise abil, pidades ise katkematut vestlust leti ümber passivate vanameeste kambaga, kes kõik üksteist ilmselgelt tundsid ja kes veetsid sama ilmselgelt kõik oma hommikud muu seltskonna puudumisel seal niimoodi koos. Viimne kui üks papi oli ehtne prantslane, ruudulise sonimütsi ja halli habemega ning lahtiste hõlmadega pruuni jopega, mille all oli triiksärgi peale tõmmatud kampsun. Mõnel oli väike kannatlik (või siis ilmselt lootuse kaotanud) terjer paela otsas ja nii umbes veerandil kuulusid varustuse hulka jalutuskepid või rulaatorid. Kõik olid sinna ilmselgelt ükshaaval kokku tuianud ning nad rääkisid katkematult kõva häälega juttu, enamasti kasvavate üürihindade teemal. Mõni lehitses omaette nohisedes kohalikku ajalehte ka, telekas hääletult taustaks üürgamas. Lotopiletid ja hobuste võiduajamiste kihlveosedelid olid neile soola- ja pipratopside kõrvale juba hommikul vara keset iga lauda valmis pandud ning baariletil kõrgus suur kuhi sarvesaiu... Ühesõnaga... See oli veel sihuke vana Prantsusmaa, mida varsti näeb ainult muistsetest filmidest.

Ja muud nagu ei tulegi praegu pähe. Seega viskan pesu masinasse ja asun kokkama. Tahan homme tööle viimiseks juustupulki küpsetada. NEID. 

Järgmise korrani!

M.

Ühe juustu-singi stritsli lugu

Küpsetasin juustu-singi stritsli. Imelise, mõnusa, pehme ja rasvase (retsepti sain siit! Täiesti fantast - nii blogi kui ka retsept!). Seda tuli terve mägi, nii et mõtlesin kontorist läbi astuda ja töökaaslastele ka kohvi kõrvale viia. Postkontorisse oli niikuinii asja. Tõstsingi stritsli suurele taldrikule, mässisin toidukilesse ja panin kotti. Hakkasin astuma. Poole tee peal tuli mõte, et vaataks, kas mul ikka sissepääsukaart on kotis. Tuhnimise käigus pillasin koti maha ja mis te arvate? Muidugi oli taldrik peenikesteks kildudeks ja sai üleni kilde täis. Sissepääsukaarti ka kotis polnud. Nii palju siis sellest. Viskasin endiselt isuäratavalt lõhnava stritsli kõige oma ilusa suure taldriku jäänustega lähimasse prügikasti ja marssisin koju tagasi. Sedasorti päev siis täna!

Selles mõttes muidugi läks hästi, et tänu sellele jäi mul sadu kaloreid sisse söömata. Ma siin olen neid üritanud viimasel ajal nimelt pisut lugeda, sest garderoobiga läheb asi juba kriitiliseks. Riided hakkavad diivanil veedetud talvehooaja lõpetuseks igast kumerusest kiskuma. Nii ma siis olen mitu nädalat hoolega suutäisi lugenud ning iga viimse kui juustu- ja ananassiviilu kaalu ja kaloreid arvestanud, et päevas üle 1500 kalori kokku ei tuleks. Sporti olen ka niikuinii teinud vähemalt viis päeva nädalas. Ja noh, nii ma siis elan. Ainult kaalu peal ei muutu midagi. Eks ta ole, rasv asendub lihastega. Tean-tean. Aga jube tüütu, tahaks natukenegi näha, et asi edeneb!

Nojah. Igatahes, pärast stritsli parki prügikasti viimist tegelesin koristamisega, sest Paula jäi angiini ja nii tuleb mul sel nädalal ise vahelduse mõttes oma majapidamisega hakkama saada. Täheldasin majandamise käigus, et mul on praegu suuremat sorti ostuhoog peal. Teen nüüd talve tagasi vist. Või siis on süüdi kevad ja see, et energiat ja mõtteid on rohkem. Ükspäev ostsin endale näiteks balance padi, mille peal ma füsios ka kogu aeg harjutusi teen. Nüüd ma siis iga natukese aja takka turnin ta otsas. Naljakas, mis asju kõik ikka välja mõeldakse ja kalli raha eest poes müüakse :). Ja siis minusugused tunnevad, et ei saa ilma selliste vidinateta üldse hakkama :). Tegelikult võiks muidugi lihtsalt diivani peal ka püsti seistes neid harjutusi teha. Aga ei, mul oli selleks täitsa eraldi matti tarvis! No hea küll, tegelikult on mul plaan ta tööle kaasa võtta, siis ma saan iga kord printeri juurde minnes ta peale kolm korda astuda. Seal ei ole diivanit, eks. Nii et õigustus on olemas.

Üleeile tellisin Amazonist ka pak choi seemned. Vaatasin ükspäev Terevisiooni ja sain teada, et neid saab täitsa vabalt aknalaual lillekastis ka vähehaaval kasvatada, kui neil mitte lasta väga suureks minna, vaid nad noorest peast supi sisse võtmiseks ära kaksata. Ja need tegelt väga maitsevad mulle ning käivad ka väga paljude aasiapäraste toitude sisse. Nämm! Mul oli kohe vaja proovida.

Ja siis eile tellisin veel hispaaniakeelse sarja El Internado. Tundub väga põnev, ma esimese osa vaatasin isutekitamiseks juba netist ära. Muidu tegelikult ingliskeelseid sarju ma vahingi netist, eks, aga hispaania keeles on mul praegu veel DVDsid tarvis. Ma ainult kuulmise peale ei jõua kõike jälgida, nii et mul on hispaaniakeelseid supakaid ka alla abiks tarvis. Nädala lõpuks peaks DVDd kohal olema. Ei jõua ära oodata.

Lähitulevikuks nillin endale veel seenepotti, kus ise endale panni peale panekuks seeni kasvatada. Näiteks SELLIST. Helle andis mõtte ja nüüd ma muudkui otsin netist sortimenti :). Tegelt ma leidsin varem šampinjonide karbi ka, aga praegu blogi jaoks otsides enam mitte... Hm. Aga ma otsin edasi.

Noja mis veel... Mm, ostusid rohkem õnneks ei meenu. Jala paranemise rindelt nii palju, et viimase pooleteise nädalaga on mu kõndimises toimunud tõeline arenguhüpe nii tempo kui ka tehnika vallas. Vahepeal oli see teema veel ainult, et sisetaldade ja endiselt kergelt paistes jalaga hakkasid kõik jalanõud hõõruma. Ühekorra sain villi ka, mis läks muidugi katki, ja ossa, kus ma siis sain terapeudi käest peapesu. Aga no see vill nüüd on peaaegu ära paranenud ja Compeedi plaastrid aitavad edasise hõõrumise vastu ka, olgu taevas nende eest tänatud! Aga muidu ma just täna täheldasin, et ma nüüd juba lihtsalt kõnnin, ei mõtlegi iga jummala sammu juures igasuguste keeruliste valemite peale. Tore.

See on ka tore, kui saab sellel ajal linnas käia, kui kõik teised töötavad. Mõnikord ma kohe ei salli pühapäevi, sest esiteks telekast ei tule ühtegi tavalist huvitavat saadet ning teiseks on kõik kohad kinni, isegi kui tuleb millegi ägeda tegemise mõte. Pühapäeval on natuke jube isegi aknast välja vaadata, siis on väljas nii staatiline ja väljasurnud atmosfäär, et selline tunne tekib, nagu ma oleks viimane hingeline siin maamunal. Ei, hoopis ägedam on siis kodus olla ja linnas käia, kui kõik teised asjatavad ja kõik kohad on lahti. Seda lõbu ei jagu mulle muidugi enam kauaks. Järgmisel nädalal lähen ise ka tööle tagasi. Ühest küljest on nüüd tõepoolest aeg juba, nüüd ma liigun piisavalt vabalt juba küll. Teisest küljest ei tahaks veel, sest alles nüüd hakkas lõpuks ju hea :). Veel kaks nädalat tagasi ei jaksanud ma ära oodata, et kodust välja saaks. Aga nüüd, kus ma reaalselt juba saangi, on päris mõnus niimoodi, et hommikul kell kümme alles ärkad, siis väike kohv-kaks-kolm Terevisiooni kõrvale, siis ujulasse või füsiosse või jõusaali, siis on veel vaja näiteks midagi ostmas või korraldamas käia, siis kokkad vaikselt, sööd Ringvaate ajal ja siis vaatad õhtu lõpetuseks mõnda filmi või loed rahumeeli... Selline elurütm on päris tore, ausalt :)! Selle jätkamise vastu mul ei olekski midagi.

Aga olgu peale. Ma nüüd lähengi ja jätkan teda seni, kuni saan, mujal kui arvutiekraani taga. Olge siis selleks korraks jälle toredad ja rääkimiseni!

M.

Maailma kõige õigem spa

Kas teie teadsite, kust sai oma nime spa kui asutus? Mina ei teadnud. Kuniks emme pooljuhuslikult mainis, et maailma kõige esimene spa asus samanimelises Belgia külakeses. Mis omakorda sai nime ladinakeelsest sõnapaarist sparsa fontana ning mis oli juba renessansiperioodil nii arvestatav kuurort ja nii kuulsate ravivetega, et seal käis koos kogu Euroopa koorekiht. See pani minu igatahes kõrvu kikitama. Ja siis ma hakkasin asja uurima. Tuleb välja, et see Spa küla on tõepoolest täitsa olemas, siiani asustatud ning lisaks tervisevetele veel nii mõnegi asja poolest kuulus. Näiteks muu hulgas toimus just Spas 1888. aastal väidetavalt maailma esimene iludusvõistlus. Samuti asub Spas maailma kõige esimene ja vanem kasiino, mis asutati 1763, st ligi 100 aastat enne kuulsat Monte-Carlo kasiinot. Ja siis olevat Hercule Poirot Spas sündinud. Veel pidavat Spa kõrval põlluvahel olema Belgia üks kõige tähtsamaid ringradasid, mis toob sinna kokku massidena rallihuvilisi, ning üksiti toodetakse seal suuremas koguses mineraalvett. Mida ma olen isegi et nii mõnelgi puhul joonud, ehkki ma pole kunagi varem adunud, et Spa võiks ka kohanimi olla. Naljakas! Minu jaoks tuli kogu see teave praegu täiesti selgest taevast!

Nojah. Asja edasi uurides selgus, et Spas on praeguseks järel ainult 10 000 elanikku, nii et kaartidele ta hästi ei mahu. Aga kui Google'ile lõpuks õnnestub selgeks teha, et ma soovin andmeid Spa küla ja mitte maailma miljoni spakeskuse kohta, tuleb välja et seal on muu hulgas täitsa raudteejaam olemas ning et ta ei asugi minu juurest üle mõistuse kaugel, kõigest Liège'i lähistel. Ja kuna mul on kodus istumisest ametlikult 100% siiber ning järgmise kliinikuseansini on mul vaja pea nädal aega omaette treenida, otsustasin ma oma jala kandevõime proovile panna ning jätkata liikumisharjutusi paaripäevase spakuuriga. Käia ma ju eriti ei jaksa, nii et suurtest kohtadest hoiangi hea meelega ikka veel eemale, aga nii väike küla peaks ikka jõukohane olema, veekeskus ja jõusaal on vägagi näidustatud noja termaalveed ja massaaž ei teeks ka paha. Vot. Seega broneerisin endale kaheööse spaapaketi ja kavatsen nüüd paar päeva ainult vees vedeleda.

...

Nii. Ja kui eelneva jutu kirjutasin ma veel kodus Luxis, siis nüüdseks olen ma oma päevad seal Spa termaalvetes ära veetnud ning juba jälle Luxis tagasi, ise kogemuse võrra targem ja rõõmsam. Spa linnake on tõepoolest olemas! Iseenesest tilluke ja üsna kole, eriti raudteejaama ümbruses ja praeguse raagus ilmaga. Kesklinna pool on neil siiski üks päris kena park ja mõni ilus kuurordilik villa ka, nii et suvel leiab sealt kindlasti ka päris toredaid nurgataguseid. Noja võib-olla veel kiriku poole edasi minnes läheks linnake ka ilusamaks, aga ma otsustasin mõningase mõtisklemise järel oma jalga seekord vaatama minemisest säästa, sest see polnud minu jaoks spakuuriga võrreldes praegu absoluutselt oluline. Termid ja Radissoni hotell olid seal mu jaoks täiesti eluks piisavad. Kahepeale pakuvad need asutused kallitele klientidele kogu aeg kõiki eluks vajalike teenuseid ning kuna termid kuuluvad hotellile ja hotellist saab erafunikulööriga hommikumantlis kohe termidesse välja sõita, ei tekkinudki mul mingit erilist tahtmist rohkem riidesse panna ja vihmase küla peale ronida. Ma mõtlen, et küll ma sinna kunagi tagasi lähen, see on sõitu väärt küll. Küll ma siis vaatan ringi ka. Seal pidavat ägedaid matkaradu ka olema.

Sealsed termid on iseenesest väga ägedad, mulle meeldisid need nt tunduvalt rohkem kui Baden-Badeni Caracalla veekeskus (Friedrichsbad oli siiski veel vahvam!). Spa veekeskus on Baden-Badeni omaga võrreldes näiteks tunduvalt väiksem, aga arvestatavalt puhtam ja ilusam. Väga sooja veega ja hästi liigendatud on ta ka. Igasuguseid mullitavaid ja voogavaid nurkasid, asemeid, istmeid ja kraane on arvutult, nii et kõigile jagub, ja koridoris voolab purskkaev, kust saab juua ja võrrelda kolmest eri allikast ja seega täiesti eri maitsega mineraalirikast vett. Rahvast oli seal päris palju, aga mitte ülemäära, sissepääs on hotellis ööbijatele tunduvalt odavam kui päevaklientidele ning üleüldse, termide asukoht on ka äge. Need on nimelt ehitatud mäe otsa, kust kogu Spa linnake kenasti pihu peal kätte ära paistab. Keskusesse tuleb sõita funikulööriga, mis on tõeliselt järsk ja iseenesest väga vinge. Vaade on vahva, ehkki allasõit on isegi natuke pelutav! Ja külma ilmaga on seal üleval kuuma termaalveega täidetud auravas välibasseinis ka tõsiselt äge. Ümberringi paistavad ainult sünkmustad raagus puud, mille vahele basseinivete aur ära hajub ja tõelise õuduka efekti tekitab... Ainult saunade pool on seal veidi vilets, põhimõtteliselt ongi valikus ainult üks aurusaun ja üks 80-kraadine soome saun. Mis on veidi igav, aga ajab asja siiski ära. Puhkeruume on seevastu igasuguseid: kottpimedaid ja lugejatele mõeldud, infrapunalampidega ja vooditega, lõhnastatud ja lõhnastamata... Nojah. Noja päris ujujatele see spa ka tegelikult eriti ei sobi, sest sellist päris ujumisbasseini neil seal ei ole, on ainult ligunemise basseinid, kus igal pool on hästi soe ja voolab ja seinad on nii asümmeetrilised, et tulevad maksimaalselt 20 meetri pärast jälle kuskilt vastu... Aga vesi ise on tõepoolest super ja nahk jääb sellest pärast märgatavalt siidine... Olen nõus küll, et raviveed! Ja oleksin takkajärge tahtnud seal isegi kauem olla.

Termidega liidetud Radissoni hotell oli ka tore, ehkki... noh, järele mõeldes kõige tavalisem standardsem Radisson, st mitte eriti kohaspetsiifiline ja eriline. Aga kodus istumise vahelduseks mõnus ikka :). Seal sai keset päeva ka süüa (ärge naerge, siinkandis ei ole üldse imelik, et kella kahest kuueni ei ole kuskilt võimalik mingit leivakübet ka saada, sest ükski normaalne inimene ju nendel kellaaegadel süüa ei taha ja seega on kõik toitlustusasutused või vähemalt nende köögid kinni - ja viimasel päeval otsisin ma näiteks enne rongi peale minekut asjatult mõnda muud kohta, mis oleks avatud ja serveeriks midagi nii elementaarset kui kohv!). Üksiti oli hotelli jõusaal tunduvalt mitmekesisem ja kauem lahti kui näiteks Luxi peamise ujulakeskuse La Coque'i oma, nii et ma veetsin seal iga päev kena tunnikese ja olin enda üle väga uhke. Veel rõõmustasin ma tõsiselt selle üle, et hotell lausa aktiivselt soovitas toast saunalinad ja hommikumantlid üles termidesse kaasa võtta, et seal ikka mõnus oleks. Hommikusöök oli neil ka väga mitmekesine :P. Ja üldse, elu on ilus, kui putitatakse ja puha :).

Noja põhimõtteliselt olin ma kogu aja seal Spas enda kohta väga sportlik ja tubli. Käisin hommikust õhtuni muudkui usinalt nii jõusaalis kui ka basseinis ja saunades, ehkki ma muidugi hoidsin ennast kogu aeg tagasi ka ja veetsin päriselt kogu sportimisest ülejäänud aja horisontaalis, et mitte jalga liiga ära ehmatada. Ja strateegia töötas. Teise päeva lõpuks oli ta juba õige hell, kange ja väss küll, aga siiski mitte murettekitavalt. Pärast väikest jääkotitamist, massaaži ja ööund oli ta jälle koostööaldis ning lubas mul veel enne rongi peale ronimist hommikul ka tunnikese jõusaalis tegutseda. Olen väga rahul. Juba saab täitsa tervete inimeste elu elada! Hurraa! Praegu lubasin ma talle muidugi tänutäheks terve puhkepäeva ka. Aga nii võib juba peaaegu luurele minna! Jess!

Noja sellega ma täna ka lõpetan. Spa termid on ägedad, soovitan! Ja muidu jääme praeguseks nägemiseni!

M.

Järgmine reisisihtkoht

Üks tuttav vana reisikaaslane käis ema grupiga jaanuari alguses Omaanis. Ja tegi sealt nii ägeda video, et ma nüüd muudkui vaatan ja vesistan. Olen teise juba mitu korda läbi vaadanud ja võtsin suht-koht nõuks, et järgmisena tahan oma vana pundiga sõita just sinna. Oaasid ja liivadüünid ja beduiinilaagrid ja datlipalmid ja mošeed ja meri ja kuumaveeallikad ja kooruvad kilpkonnad ja üldse...

Näe, vaadake ka!

M.

13. nädal - Laske välja!

Ma küll justkui lubasin, et ma rohkem jalaopist möödunud nädalaid ei loe ja üksikasjalikke saavutusi üles ei märgi, aga nüüd on see kuidagi harjumuseks saanud juba :). Alustan seetõttu ikka selle teemaga. 13. nädal on olnud selline... hmm... ma ütleks, et peamiselt kohutavalt tüütu. Selles mõttes iseenesest on geniaalne, et tavaline elu tundub nüüdseks juba täitsa peaaegu et käes. See nädal ma nt ei käinudki enam kliinikus ratastoolibussiga, vaid läksin tipa-tapa linnaliinibussi peale ja sõitsin sellega kohale. Mu kõndimisraadius suureneb iga väljaskäimisega ning nüüd ma olen ikka peaaegu iga päev juba kodust paariks tunniks väljas ka käinud. Ujumas ja rattatrennis ja kliinikus ja poes ja korra töökaaslastega lõunal ja kontoris ja üldse. Asi edeneb. Aint et võiks veel kiiremini edeneda, palun! Nüüdseks olen ma jõudnud sellesse punkti, et umbes 21 tundi ööpäevast on mul päris tõsiselt kõrini kõige tasa ja targu tegemisest ja nelja seina vahel oma mõttemullis kinni istumisest. Ma olen juba nii kannatamatuks muutunud, et lahvatan varsti kärsitusest suure leegiga põlema. Ja mõnikord on juba selline tunne, et kutsuks isegi EMORi küsitlejad, petitsioonidele allkirjade kogujad või ukselt-uksele käivad jehoovatunnistajad päris hea meelega sisse juttu rääkima, aint et nagu kiuste ei ole ükski selline päris mitu nädalat kella lasknud. Hirmsasti tahaks ühesõnaga aktiivsust ja elavate inimeste sekka ja reisima ja pidu ja pillerkaart ja üldse... Samas tuleb kogu aeg veel ikka elul käsipidurit peal hoida, sest kohe, kui ma midagi liiga hoogsalt ette võtan, liiga kaua jalanõusid kannan või liiga pikalt ringi müttan, läheb jalg jälle närvi ja siis ta ei luba mul ju üldse paar päeva mitte midagi teha. Hirmus tüütu. Aga no mis teha. Eks tuleb siis plaane vorpida, kui midagi reaalset ei saa veel ette võtta. Õnneks tundubki, et kui ma ükskord jalad päris alla võtan, kujuneb ülejäänud aasta põnevaks ja liikuvaks. Külalisi tuleb ja ise plaanin paar korda Eestis käia, suvel satun töö pärast paar korda Strasbourgi ning nende käikude vahepeal ka kolmeks nädalaks Hispaaniasse. Ei jõua ära oodata! Noja aasta lõpetuseks tahaks veel vana pundiga soojal maal ka ära käia. Paar mõtet on täitsa soolas, ehkki täpsemad üksikasjad on veel kokku leppimata. Aga loodan igatahes väga, et saame sügisel kõrbesse :). Kui ammu ma pole üheski kõrbelaagris käinud! Oeh, saaks aint juba kohe!

Muidu ma õpin neil päevil aja veetmiseks peamiselt hispaania keelt. Selliste kodukootud meetoditega. Vaatan sarja "Isabel" ja kirjutan sealt korduvaid tundmatuid sõnu välja. Hispaaniakeelse ajakirja ECOS uus number tuli samuti, selle olen ka peaaegu läbi saanud. Harjutusi teen ka ja üldse. Olen tubli :). Ma pean ausalt tõdema, et siiani olen ma sõnavara poolest peamiselt prantsuse keele peal liugu lasknud. Olen katsunud läbi ajada nende sõnadega, mis on prantsuse keelele sarnased, ning muid pole eriti viitsinud pähe õppida. Tänu sellele on mul aga ka elementaarses sõnavaras siiani hästi kentsakaid lünki, mis end kohe tunda annavad, kui ma pean ise hakkama midagi hispaania keeles ütlema, ning mõnikord võib niimoodi keelte sarnasusele panustades ka arusaamise seisukohast päris puusse ka panna. Näiteks kordus seal sarjas pidevalt sõna "espalda" ja ma olin veendunud, et noh, kui see on kehaosa, siis on tegemist kindlasti õlgadega, sest prantsuse keeles on see nii sarnane sõnale "épaules". Panin selle kõrva taha ja olin teadmisega rahul. Kuniks seesama sõna tuli ette mingis muus kontekstis ja sinna juba enam õlad hästi ei sobinud. Noja nii ma siis kontrollisingi lõpuks asja igaks juhuks sõnaraamatust järele. Tuleb välja, et tegemist on hoopis seljaga! Aga kuidas on hispaanlastel selg nii samasugune kui prantslastel õlad, ah??? Miks? Heh, või teine naljakas segadus oli sellega, et ma ei saanud kuidagi aru, mis piima soojendamist need printsid ja printsikesed seal magamistoas voodi kõrval pahutsedes alatasa nõuavad. Et kas neil on voodi soojendamiseks kasutatavates kuumaveepudelites hoopis kuum piim või? Et siis on peenem ja kuninglikum? Nojah. Imestasin, kuniks jõudsin sõnastikku lapates teadmiseni, et "leche" on piim küll, aga seevastu "lecho" on hoopis säng. Ilmselgelt nõudsid nad kõik täiesti lihtlabast magamisaseme soojendamist. Vot. Aga selle peale ma ometi ei tulnud, sest voodi on ju minu teavuses "cama". Nojah, nii see sõnavara tuleb :). Mida räigem on esialgne möödapanek, seda kindlamini sõna pähe jääb :). Nii et pole viga.

Hispaania keelega seoses on mul aga ka üks küsimus neile, kes Hispaaniast midagi teavad! Nüüd on enam-vähem selge, et saan millalgi sel aastal kolmeks nädalaks Hispaaniasse keelekursustele sõita. Aga kus oleks äge eeldatavasti augustis kolm nädalat veeta? Valik on järgmine: Almeria, Barcelona, Tenerife, Malaga, Palma de Mallorca või Marbella. Ma kohe ei oska nende vahel valida. Väga ainult puruturistikat ei tahaks, ikka kohalik elu võiks seal ka olla, vanalinn ja poed ja inimesed ja nii. Noja oleks tore, kui rand oleks eriti käeulatuses, et ma saaks iga õhtu pärast tunde ikka lihtsa vaevaga ujumas ka käia, mitte ei peaks mõnusa ranna jaoks linnast 30km välja sõitma. Ja siis tahaks ühtlasi, et seal oleks midagi teha ja vaadata ka ja et ümberringi nii kuni saja kilomeetri raadiuses oleks veel ägedaid kohti (stiilis lossid, matkarajad, vanalinnad), kuhu võiks nädalavahetustel päevaks-paariks sõita. Vot. Oskab keegi neist midagi esile tõsta? Mul on muidu nati kahju, et valikus ei ole ühtegi põhjaranniku paika. Mulle meeldiks San Sebastian või La Coruna ka väga, aga mõne sealse kooli aktsepteeritavate õppeasutuste nimekirja kandmiseks tuleb vist enne kõvasti vaeva näha ja koolitusosakonda moosida. Seda ma hästi ei vinni... Nii et võtan parem mõne eespool toodud loetelust. Aga millise?

Muud tarka ei olegi teile rääkida. Ükspäev tegin kaneelirulle. Teine päev käisin kohvi ostmas ja avastasin, et praegu müüb Nespresso mingit imehead limited edition kohvisorti, mida ma endale pärast selle maitsmist kohe suuremas koguses tagavaraks varusin. Ja kolmas päev imestasin end lolliks, et siinsete veekeskuste juures olevates jõusaalides tohib treenida ainult varbavahedes või crocsides! Vahimehe terav silm nägi kohe mu näpus tilpnevaid tossusid ning seejärel tehti mulle puust ja punaselt selgeks, et ma ei tohi jätta neid ei jalga ega ka kuhugi nähtavale kohale toanurgas, vaid pean need päris kindlasti kohe riietusruui tagasi viima, et need mitte kellegi silma ei riivaks. Noja enamik inimesi oli tõepoolest jooksulintidel, ergomeetritel ja rattatrenažööridel kas siis sokis või varbavahedega (üks oli puhta paljajalu)! Maailma kõige veidram vaatepilt! Muidugi täna lugesin ma Postimehest uudist, et Tallinnas Kalev Spas treenivad vene tšikid üleüldse kontsakingades... (http://elu24.postimees.ee/4010993/vaata-ja-minesta-vene-tsikid-teevad-kalev-spas-trenni-kontsadel). Siis vist ei olegi siinne nõue nii imelik.

Enivei, kui tüütustest rääkida, siis selle nädala raamat (Monica Ali "Brick lane") oli ka kokkusattumusena kuidagi eriliselt veniv, aga ma lugesin ta, hambad ristis, ikkagi läbi. Ainult sellepärast, et see oli mul niigi teine katse. Omal ajal jätsin ma ta pooleli, sest ei näinud veel poole raamatugi peal, kuhu see uinumine peaks välja jõudma. Noja nüüd ma siis tean, et see raamat oli 470 lk liiga pikk. Asi hakkas liikuma viimasel kolmekümnel leheküljel. Natuke üllatav, sest sisukokkuvõte tundus iseenesest äge (tundub siiani!) ja raamat kandideeris kümme aastat tagasi isegi Bookeri auhinnale, aga mina tema võlu igatahes ei näinud. Ei enne, ei nüüd. Nojah. Vähemalt on üks poolik asi lõpetatud ja esimesel võimalusel jätan ma ta KADi hoone raamatuvahetuslauale, mina ei taha teda enam endale riiulisse ruumi võtma. Ja kindlasti on maailmas keegi, kellele ta meeldib.

Aga sellega ma tänaseks lõpetangi. Lähen kulgen edasi, tänaseks ilmselt voodi poole. Uue, loodetavasti põnevama raamatuga. Olge siis mõnusad ja head nädalavahetust!

M.

11-12 nädalat ehk nüüd aitab ka sellest nädalate lugemisest

Eelmisel nädalal jäi jalapostitus tegemata ja üldiselt tundub, et see teema hakkab ennast vaikselt ammendama. Noh, et nüüd on paranemisetapp suuremalt jaolt läbitud ja kõõlus on korralikult kokku kasvanud, edasine on peamiselt järjekindla harjutamise, käimaõppimise ja lihaste treenimise teema. See võtab veel muidugi omajagu tegemist, praegu suudan ma normaalset sammu teha ainult masinas ja 45-protsendise keharaskuse juures, siis ka nii umbes 10 minutit. Aga kui nüüd mitte sammu väljanägemisest ja õigsusest, vaid jala vastupidavusest rääkida, siis on see juba nii kindel, et ma julgen näiteks selle jala peal - st ühe jala peal - seista (ainult täistalla peal muidugi veel) ning masinast väljaspool saan ma ka täitsa kindlalt juba edasi, mis siis, et aeglaselt ja imelikul sammul. Viimasel ajal olen ma, muide, nüüd lõpuks karkudest ka päriselt lahti saanud. Eelmise nädala külmadega võtsin veel õue minnes ühe kargu kaasa, aga pigem julguse pärast ja libedusohule mõeldes. Reaalselt see siiski kõndimisele enam midagi juurde ei andnud ning nii arst kui ka terapeut soovitasid selle pigem kõrvale panna ja sammule hakata keskenduma. Ja see nädal ma siis käisingi esmakordselt päris ilma karguta väljas, täitsa nagu normaalne inimene. Kaks kätt kõrval ja puha. Kusjuures käisin lõpuks siis ka esmakordselt ujulas, nii et olin eriti vapper. Aga jah, nüüd ongi vaja pmst ainult lõputult harjutada ja pöid piisavalt tugevaks saada, et see kõndimine ka korralik ja inimtempos oleks. Noja siis võib edasi vaadata, mis saab jooksmisest ja muudest sportlikumatest asjadest.

Arst oli muidu ka paranemisega rahul. Kutsus teine eelmisel nädalal isegi selle Luksemburgi kõige tähtsama kirurgiguru vaatama, kes laksas mulle mu jala liikuvust imetledes kämblaga õlale ja rõõmustas kui hää arsti juurde ta mu saatis. Veel kirjutati mulle eelmisel kolmapäeval välja sellised kingade sisse käivad sisetallad, mis kõõlusele langevat koormust leevendavad ja kõik jalavarjud tunduvalt mugavamaks muudavad. Tänu sellele ei väsi jalad nii ruttu ära, samm õnnestub tiba normaalsemini ja palju parem on püsti seista ka. Noja nii ongi. Saan ühesõnaga järjest vähem jala peale mõelda ja muudele mõtetele ruumi teha. Sellistele, et läheks jalutama või midagi. Või et tahaks jõusaali juba. Või et köögi kraanikausi torud on hakanud haisema ja neile tuleb miskit sisse valamiseks muretseda. Eks ma järk-järgult ja ettevaatlikult hakkangi neid mõtteid ellu rakendama, sest nüüd hakkab diivani peal juba tüütu ka olema.

Või noh, mitte just tüütu, aga nüüd hakkab juba tekkima tunne, et tahaks nelja seina vahel istumisele juba tiba aktiivsemat vaheldust küll. Midagi põnevat tahaks teha ja kuskil käia ja inimesi näha ja muud säärast. Ma muudkui istun siin ühes diivaninurgas ja siis teises diivaninurgas ja siis vahepeal voodis ja vannis ja jälle diivaninurgas. Teen küll kogu aeg igasuguseid asju, nii et aeg kulub ruttu ära ja igav ei ole ikka veel, suured eesmärgidki on endiselt saavutamata, aga noh, natuke tahaks nüüd juba elavust ka. Need ajaviited on mul kõik siin ju sellised passiivsed ja omaette asjad, mis mu pikapeale omaenda ajukurdudesse puhta ära eksitavad. Nt haiglasse kaasa ostetud ajakirjahunnikust olen nüüdseks kaanest kaaneni läbi lugenud vist kolm ajakirja, pluss veel paar vahepeal postkasti potsatanud vihkut (mulle lisanduvad regulaarselt International Figure Skating ja ECOS - Die Welt auf Spanisch). Raamatuid olen läbinud ahvikiirusel, hetkel saan neid selle aasta nimekirjas mitu tükki nädalas maha kriipsutada. Fotosid olen viimase kahe nädalaga ära puhastanud ja fotopanka üles laadinud nii saja ringis. Arvuti kõvaketast ummistavaid mõttetuid fotosid olen ära kustutanud tuhandeid. Fotokooli teooriapeatükke olen hetkeks läbinud kaks. Sarju olen ära vaadanud... oi, mitu (Isabel, War & Peace, Breathless, Land Girls, pool Oru valitsejat, Chicago Medi ja Call the Midwife'i uued osad, Grantchester ja... siis vist on kõik). Hispaania keelt olen lugenud, vaadanud ja harjutuste abil õppinud usinamalt ja rohkem kui eales varem. Kõhulihaseid olen teinud viimase kahe nädalaga ausalt oma 1400 tükki. Kanniharjtusi olen ka teinud, nii vbla 500. Lisaks triljonile pöiaharjutusele, mis niikuinii kõige taustaks käivad. Vot.

Kõige vaimustunum olen hetkel põhimõttest "kapid tühjaks", sest igasuguste seni seisma jäänud asjade äratarbimine ja nende arvelt ruumi juurde saamine on osutunud üllatavalt hasarti tekitavaks. Põhimõtteliselt kukkus see kuidagi iseenesest nii välja, sest poes käimine on mul olnud mõnda aega raskendatud, eks. Hea küll, toidupoodi saatsin ikka teisi, aga lemmikšampooni järele pole küll vaja kedagi minema käsutada, kui mul teisi šampoone küll on, eks. Noja nii ma siis avastasin, et tegelt on päris tore kuskile seisma jäänud, ent kõlbavate asjade ärakasutamise arvelt elamises ruumi juurde saada. Näiteks köögikapis võtsid mul tükk aega ruumi kunagi näidiskomplektiga saadud kohvikapslid, mille kõrvaleheitmise ainsaks põhjuseks oli see, et nad meeldisid mulle lihtsalt vähem kui mu lemmiksordid. Noja seal nad siis seisidki... kuniks lemmiksordid otsa said ja ma avastasin, et need kõlbavad ka täiesti juua ja ongi tore vaheldus täitsa. Lisaks sellele otsustasin kasutada järjest ära igasugused pisikesed näidistotsikutes kreemid, palsamid ja hambapastad, mis siit-sealt siginenud on. Lihtsalt selleks, et kõik need üleliigsed tuubid ja pudelid jalust ära saada. Noja eriti sageli olen tegutsenud loova kokkajana ning otsinud uusi põnevaid retsepte, et näiteks millestki üle ja seejärel seisma jäänud kikerherned ära kokata vms. Hetkel paelub mind väga mõte kokata oma kuivainekapp tühjaks, et sinna vähem ja hoolikamalt valitud värskeid tagavarasid asemele soetada. Ja sellega ma siis tegelengi üsna igapäevaselt. Vot.

Ahjaa, ühe vigade paranduse pean ka tegema. Täpselt päev pärast seda, kui ma olin eelmise postituse ravikulude kohta valmis saanud, sain kindlustuselt kirja, et haigla on otse neile opi kohta veel ühe arve esitanud. Sedakorda 4609 euro peale :). Näed siis! Ma tõesti hakkasin juba arvama, et see 400+ oligi opi kohta siis kõik, sest tunduvalt hilisemad arved olid ka juba kohal ja ma hästi ei uskunud, et enam kuskilt midagi nii vana võiks ilmuda. Samas mingi kahtluseuss oli küll kogu aeg. Aga vot siis! Muidugi kõlab see summa palju luxilikumalt ja õigemini. Kõigest 400+ oleks Luxi kohta olnud ikka üle mõistuse võileivahind. Ühesõnaga - korrektsioon: Achilleuse kõõluse rekonstrueerimine + 3 ööpäeva haiglas maksab siin riigis suurusjärgus 5000 eurot.

Muud justkui ei oskagi lisada. Päevad lähevad akna taga silmnähtavalt pikemaks, aga kütet tuleb ikka huugamas hoida. Ju siis on tuul kuidagi halva nurga alt, sest mul on tunne, et viimased kaks nädalat on mul kodus kogu aeg külmavõitu. Tänu taevale, et mul on kodus vann, saan sinna sooja pugeda. Ainult dušinurgaga elamises ei peaks mina ilmselt kauem vastu kui paar kuud. Hirmus magusaisu on ka neil päevil, mis on minu kohta väga ebaharilik. Tavaliselt püsivad mul maiustused kodus kuid, nüüd olen nädalaga peaaegu terve tahvli šokolaadi ja pool purki murakamoosi ära söönud! Minu kohta on seda erakordselt palju! Hmm. Jõulukaunistusi ei ole ma endiselt veel alla võtnud. Talv ju kestab veel :). Aga kevadine rahutus hakkab ka peale tulema ja tahaks juba hirmsasti igale poole reisima minna. Kohe igale poole. Kui ma Hispaaniast artiklit loen, tahaks sinna, asun aga Inglismaast rääkiva jutu juurde, tahaks tänna. Vaatan Omaanist rääkivat filmi, tahaks kohe hommepäev sinna teele asuda. Noja samal ajal tahaks kohe hommepäev Austriasse mägedesse ja Šveitsi mägedesse ja glamuursesse Baden-Badenisse ja Kariibi mere äärde ja üldse, kuhu iganes. Nojah. Kunagi ehk saab ka. Kuhugi.

Aga tänaseks aitab. Lähen ja loen edasi. Olge toredad!

M.