Uued kombed

Noh. Ma mõtlesin, et ütlen teile, et meil tehti nüüd siin ujulad lahti. Sellest teisipäevast. Lõpuks. Sisse pääseb ainult ette registreerimisega, korraga täpselt kuni 20 inimest. Igaüks võib üheks nädalaks kinni panna ainult ühe aja ja seda tuleb teha AINULT telefoni teel. Sauna ei saa ja kompleksi jõusaaliossa ka mitte. Ja kohale tuleb tulla täpselt ja pärast iga külastajat desinfitseeritakse riidevahetuskunku ja duširuum väidetavalt ära. Igaühele on ette nähtud 2 tundi, sellest täpselt tund ja viisteist minutit vees. Sest muidu tuleb koroona. Ahjaa, ja põhimõtteliselt on lahtiolekuajad nüüd keskpäevast kuni kaheksani õhtul, mis tähendab, et töötaval inimesel ei ole sinna praktiliselt võimalik minna. Varem oldi lahti seitsmest hommikul poole kümneni õhtul.

Samas olen ma kaks nädalavahetust auto rentinud ja käinud Belgias Spa termides, sest no veeisu oli juba ammu. Saunad olid lahti ja ajalimiit oli ikka samasugune nagu vanasti (3h ja edasi lisatasu eest). Ette tuli registreerida küll, aga varem jõudes lasti sisse ikka, ei mingit kontrolli - ega ka desinfitseerimist kuskil. Luxi omast kaks korda suuremas basseinis võetakse korraga vastu kuni 300 inimest. Pole vaja ei mütsi ega ka maski, plätud on lausa keelatud. See-eest oli nende koroonavastane võluvits see, et ära olid kaotatud kõik maailma föönid. Tahad või ei taha, nüüd tuleb Belgia ujulast lahkuda märja peaga, ei, lausa tilkuvate juustega. Sest muidu tuleb koroona.

Eile uurisime, kuidas oleks kontserdipiletitega. Philharmonie pakub nüüd ikka kontserte ka, sotsiaalselt distantseeritutele ja maskistatutele loomulikult. Aga kujutage nüüd ette. Kontserdil võib käia ainult oma majapidamise liikmetega ja pileteid saab broneerida ainult kahekaupa. Kaks on okei ja 2+2 ka. Aga paaritut arvu pileteid saab broneerida ainult telefonitsi! Palju õnne. ühelapselised perekonnad! Kusjuures need paarituarvulised pered peavad istuma ka ette helistamisele vaatamata nii, et kaks on kõrvu ja enne kolmandat peab jääma tühi koht. Palun, keda see säästab? Ja huvitav, kas muusikutel on ka maskid ees või?

Prantsusmaal ja Belgias on nüüd igal pool keskkülades ja -linnades maskikandmine igavesest ajast igavesti ka kohustuslikuks tehtud. Päris halb on. Sellekohased käsud on asfaldile värvitud ja postidele kleebitud. Neist ei saa enam küll niisama lihtsasti lahti. 

Peaaegu hea uudis on see, et Luksemburgi post on hakanud töötama ka laupäeviti. Tellisin siin eelmine nädal midagi ja Amazon teatas, et kohaletoimetamise aeg on laupäeval. Mina rõõmustasin, et väga hea, laupäeviti ju post ei käi, aga esmaspäeval olen kakrass kodus. No arvake ära, sellel ajal kui mina laupäeval Belgia rabades müttasin, oli vähemalt üks postimees Luxis tõepoolest laupäeval tööle tulnud ja jätnud mu postkasti mitu kirjakest, et oh häda, ta käis ja nii laskis kella, aga mind polnud, nüüd pean ise pakile järele minema... 

Ainult jäähallis ei ole midagi muutunud. Seal võib uisutada ilma maskita ja kas või päev otsa järjest, koos kõigiga, kes soovivad tulla. Ja olenemata sellest, mis trenni minna (jäätants, jääballett või hoopis tehniline uisutamine), on õpetaja ikka sama ja tund ja harjutused ka ikka samad. Ma küll käisin jääballeti esimeses tunnis ära, aga ma siiani ei tea, mis eristab seda meie senisest tavalisest uisutunnist :D. Küll on hea, et midagi on ka samaks jäänud!

Olge terved!

M.

Kell on 7

Kell on 7.40. Istun rongis. Siniste, halliruuduliste toolidega rongis. Teisel korrusel. Kont lõõskab. Väljas on paks tumehall udu. Huvitav, Luxis paistis päike. Selline tunne on, et ma olen juba terve igaviku sõitnud. Tegelikult siiski ainult poolteist tundi. Hull väss on, öö jäi kolmetunniseks. Aga magada ka ei saa. Kogu aeg tuleb valvata, ega keegi ei tule, kes võiks käskida mul maski pähe panna. Näiteks. Jalgu pole ka kuskile mugav panna. Mul on üks pöid jälle sinine ja haige, voodijalg tuli kallale. Ikka nagu räigelt kallale. Väike varvas, selle naaber ja pool pöida said kõik täitsa hull-lillaks. Sellest on möödas kuus päeva. Nüüdseks on asjaomased luud ainult natuke sinised ja peamiselt kollased. Valus on üksnes siis, kui neil on kontakt kingadega või kohustus kõndida. Aga eks ma ikka üritan neid ka siin rongis hoida ja sättida, kuskile ei julge jalga jätta, et ta milleltki obadust ei saaks. Isegi mängukaru ei tahaks praegu varba peale pillata. Nii ma siis olen ja nihelen.

Pärast väitmist, et mul tegelt on küll natuke kirjutamissoolikat tagasi, olen ma eriti uhkelt vait olnud, kas pole? No mis sa, hing, teed? Aeg läheb nii kiiresti. Isegi see va karantiin on nii kiirelt mööda saanud! Mõni harv päev võis ju pikaldane ja uimasevõitu tunduda, aga üleüldises plaanis on aeg lennanud vaat et veel kiiremini kui muidu. Niimoodi eriliste sündmusteta, meelde jäämata, aga kiiresti. Ma pean endale pidevalt meelde tuletama, et jaanipäev läheneb. Tunde järgi võiks olla näiteks 14. aprill või midagi.

Kirjutamist on nii väheks jäänud, et isegi ühelauselise koroonapäeviku pidamine sai mul üsna orgaaniliselt otsa. Viimase sissekande tegin vist enne esimest karantiinijärgset “välisreisi” Saksamaale Koblenzisse. Tagasi tulles ei tulnud meelde enam takkajärge midagi kirjutada ja… Sinnapaika ta jäigi. Noh, aga kolm kuud sai ikkagi täis.

Mulle meeldis muidu karantiini algus praegusest teadmatusest ja segadusest märksa rohkem. Siis, kui oli täielik rahu. Kuskile ei saanud, kuskile polnud vaja, midagi ei tohtinud… Istusid rahuliku südamega kodus ja elasid oma väikest elukest. Tegid kapsarulle, vaatasid uudiseid, koristasid kappe ja ootasid, et mis nüüd sellest maailmast saab. Endast ei sõltunud midagi, nii et polnud ka erilist muret.

Nüüd on palju keerulisem. Elu nagu oleks ja nagu ei oleks ka. Kõik nagu toimiks, aga päris normaalselt ikkagi mitte. Katsu siis mõista, kas minna restorani või mitte? Kas minna reisile või mitte? Kas buss tuleb või mitte? Kas panna mask pähe või mitte? Kas pilet tühistatakse või mitte? Kas tädi pahandab või mitte? Kas post käib või mitte? No ausalt, kõik on absoluutselt pooletoobine. Kontoritorn näiteks oleks meil nüüd nagu lahti. Aga ukse peal kraaditakse, lifti tohib minna ühekaupa, kuus peaks käima kontoris kokku täpselt 19 tundi, et mitte liiga paljudega kokku sattuda ja mitte liiga suuri liftijärjekordi tekitada, korruse peale võiks meid olla korraga tööl mitte rohkem kui 4-5 ning maski- ja dessimajandusest ma üldse ei hakka rääkimagi. Kas see peaks siis nüüd olema samm normaalsuse poole või üritatakse hoopiski kõigi võimalike heidutusmeetmetega normaalsuse taastamisest hoiduda??? Hästi ei taipagi. Ühistransport ka pmst nagu käib, aga viimast bussi ikka ei pruugi olla ja no pool bussi on ka nüüd ära ketistatud, nii et kui marsruut on tee-ehituste pärast muutunud ja sellepärast puudub ka teadmine, kus mahaminekuks nuppu vajutada, ei saa küsida ka, sest bussijuht on kaugustesse ära barrikadeeritud ja siinses keelekompoti maailmas suvaliselt valitud keeles üle bussi röökimine ei tundu nagu väga normull. Piletit ka ei saa osta, sest kes oleks selle peale tulnud, et neid enam bussist ei müüda. Ega bussis lisaks teatele BUSSIJUHT PILETIT EI MÜÜ ometi ei öelda, KUST seda siis ostma peaks (mõtlen eelkõige Saksamaale sõitmist, sest Luxis on nüüd kogu riigi transport tasuta). Ühesõnaga, miski ei ole päris nii, nagu peaks ja võiks. Natuke selline tunne on, nagu oleks jälle välismaale kolinud ja teeks täitsa võõras kontekstis puhta lollina esimesi samme.

Meil oli muidu kriisi alguses ühe sõbrantsiga juttu teemal “Euroopasse lõksu jäänud eestlased”. Tema korra väitis, et ma olen siin ju ka nagu lõksus. Siis ma vaidlesin vastu, et ei ole ju, mina elan siin ja mu töö on siin, ma olen ise otsustanud siia kolida ja ma jäin siia töö pärast, mitte sellepärast, et ma poleks saanud ära sõita. Eestisse oleksin ju ikkagi saanud, isegi kõige sügavamal karantiiniajal, kui oleks väga tahtnud. Lufthansa sõitis õnneks ikka, küll ainult kolm korda nädalas, aga sõitis. Ja Eesti passiga oleks mind Eestisse minekuks läbi ka lastud. Saksamaa kaudu raudselt. Seda ei saa lõksuks nimetada.

See-eest nüüd viimastel nädalatel tundsin ennast ma küll juba natuke nagu puuri panduna, sest nüüd justkui tohib jälle kõike, aga midagi lihtsalt ei SAA. Ja see ilgelt ärritab. Piirid on ju pmst nüüd jälle lahti ja transport teeb ka nägu, et ta käib, aga kas või Luxist Eestisse saamine on tehtud nii keeruliseks, aeganõudvaks ja ebakindlaks, et see rohkem piirab kui võimaldab. Minu meelest on nii palju närviajavam. Teadmine, et ainsad variandid minu soovitud ajavahemikus Luxist Tallinna lennata kestavad kas 22h või 27h, on ikka üsna heidutav. Ma ei taha Filipiinidele, jummel, ma tahaksin kokku 3 lennutunni kaugusele! 27 tundi on ikka no nii paha, et paneb ikka juba mõtlema, et kas kuskil lähemal ei saa siis puhata või?

Sestap ma ikka nuputasin ja kaalusin oma puhkuseisu suure hoolega. Tulemuseks on see, et praegu loksun ma rongiga Frankfurti poole. 5h ronge koos kohvri ja ümberistumisega, siis 3h lennujaama ja 2,5h lennukit pole just ka see kõige mugavam variant, aga no ikkagi saab reis üle poole lühem :). Ja vähemalt rongis saab salamahti maski eest ära võtta. Lennukites ja lennujaamades ei saa. Igatahes, Frankfurtist saan otselennuga Tallinna ja eks siis vaatame, kuidas ükskord tagasi saab. Sest lennugraafiku järgi neil enam juba ei ole neid lende, millele nad mulle pileti müüsid. Ja selle ainsa Tlna lennuga, mis neil graafikusse järele jäi, ma viimasele Luxi lennule ei jõua. Rongile ka mitte. Hmpf. Näis siis. No millalgi nad peavad mulle ilmselt midagi ütlema. Kahtlustatavasti ootavad nad nimme täpselt seni, kuni ma olen Eestisse kohale jõudnud, et ma tagasituleku tühistamise pärast üldse minemata ei jätaks. Aga noh, eks siis saab jälle planeerida.

***

Nii. Vahepeal sain Koblenzis uuele rongile ümber istutud. Sakslased on õnneks ikka selles mõttes tore rahvas, et… Ma nii mäletan, kui ma väike olin ja käisin Šveitsis lapsehoidjaks ja siis sõitsin läbi Saksamaa tagasi Eurolinesi peale. Pidin hommikul ilgelt vara bussi peale minema, mitme kuu elu kohvritega külge riputatud. Loomulikult oli igal pool triljon treppi ja minul asju nii palju, et ma olin nende all lookas. Aga kell pool kuus hommikul oli ikka kuskil trepi peal mõni kojamees, kes vaatas mind ja mu kohvrit ja aitas mul selle siis trepist üles-alla teisaldada. No täna juhtus Koblenzis kaks korda sama lugu. Mu kohver on ikka päris piirkaalus (24kg) ja varvas ka sinine, onju, nii et ma võtsin treppe rahulikult. Mispeale kandis selle ühest trepist üles kolmest maskistatud politseinikust koosnev ekipaaž ja seejärel paigaldas selle rongis ära maskistatud kohvimüüja. Mis nii viga! Loodetavasti jätkub reis samas vaimus!

Muide, praegu on mul kõrval Maini jõgi ja Sankt Goari juurest paistab mingisugune eriti imposantne loss teisel pool kõrge kalda otsas! Ei teagi, kas Burg Katz või Burg Maus. Siin on neid ju iga saja meetri takka. Oi, ja siis siit edasi tuleb veel midagi ägedat… Keset jõge on saarekesel midagi, mis vist on Königsklinger Aue. Ja paistab, et isegi Wiesbaden on kohe siinsamas. Oi, siia peaks siis ükskord tulema, selliseks pikemaks nädalavahetuseks. Kui nüüd kaarti suurendada, siis paistab siin veel igasugu monumente, kloostreid, kirikuid ja spasid… Mu esimene “välisreis” pärast karantiini oli ka samasse suunda, ehkki kodule lähemale. Koblenzi lähistele jõe äärde. Väga ilus oli ja mitu toredat matkatavat lossi sai ära vaadatud. Vbla peakski nüüd selle kaugema jõeääre ka suvel ette võtma. Sest peale nüüdse Eesti käigu ma vist see aasta küll kuskile kaugemale ei reisi.

***

Lennujaamas on põhimõtteliselt nüüd nii, et baggage drop tuleb ise ära teha. Masinates, kuhu sisse telefon elektroonilise pardakaardi näitamiseks hästi ei mahu, mis lülitab inglise keele kogu aeg saksa keelele tagasi, ja siis väljastab pagasikleepsu, mis ei tundu üldse eriti liimine, nii et ma väga ei tea, kas see ikka jäi ka nüüd korralikult kinni või mitte. Tore on muidugi see, et masin ei teinud mu ühest lisakilost probleemi. Inimesed tavaliselt ei tee, aga masinad kukuvad küll tavaliselt kohe karjuma, kui nendesse seadistatud piir ületatud saab. Seekord andis ta mulle õnneks ainult värviliselt märku, et ma olen piiri ületanud, aga seejärel võttis kohvri kenasti vastu ikka. Loodetavasti ei võeta mul nüüd krediitkaardilt mingi 69 eurot maha või midagi…

Muidu on aga lennujaam roheline - pooltele toolidele on rohelised lindid peale tõmmatud, et inimesed üksteisele liiga ligidale ei istuks. Ainsas lahti olevas söögikohas on osadel laudadel tohutud keelumärgid, duty free on ka lintide taga ja pmst tuleb seal müüjale öelda, mida sa tahad, et ta sulle saja meetri kauguselt nähtamatus kauguses olevast lõhnariiulist tooks. Üsna vilets. Ning kui ma tühja vetsu pissile läksin, vaatas koristaja hoolikalt, millisesse kabiini oht suundus, ja sööstis mu väljudes kohe mopiga koristama. Kraanist on aga hakatud laskma poolkeevat vett. Ikka põhjalikud meetmed.

Oeh. Nüüd tuli õuduni. Lennukisse saab alles poole tunni pärast, aga kirjutada ka enam ei jaksa. Panengi siis nüüd punkti. Ja võib-olla igaks juhuks ka äratuskella :).

Olge terved ja järgmise korrani!

M.

Majasokk

Tegelikult on see kirjutamissoolikas mul mõnes mõttes natuke tagasim küll. Ma olen ikka mitu õhtut magama minnes järsku mingisugusele postitusemõttele tulnud ja sellest lausa elevile läinud. Ainult et ma ikkagi ei jõua selle va kirjutamiseni :). Sest keset ööd on vaja ikkagi magada, niikuinii nihkub kodutööga see magamajäämine iga päev tasapisi hilisemaks ja iga hommik on sellevõrra raskem. Mis on päris halb. Noja nii mul siis on siis mitu postitust plaanis, aga see on täitsa iseasi, millal ma nendeni ükskord jõuan.

Praegu ka ei taha ühestki sünteesimist vajavast asjast kirjutada. Tänasel kaunil laupäeva hommikul tahtsin ma esineda hoopis tähelepanekuga, et praeguseks on see karantiin mulle täitsa meeldima hakanud. Esimest korda elus tundub Luxembourg mulle nüüd nimelt linnana, kus ELATAKSE. Nagu päris elu. Sest muidu põrutavad kõik siit esimesel võimalusel minema ja tänavad on tühjad ja hüljatud. Nüüd aga mängivad majade ees vaiksetel kodutänavatel lapsed, naabrid räägivad üle ukse üksteisega, inimesed käivad KODURIIETES prügikaste tänavale tõstmas, igast aknast kostab mingisuguseid helisid, igal rõdul võtab keegi päikest… Täitsa nagu päris elu kohe.

Liiklust on ka vähem ning selgub, et kõik ülejäänud poed peale toidukate võivadki põhimõtteliselt olemata olla, sest väga hästi saab hakkama… Nii hädasti pole veel midagi vaja olnud, et ma oleksin tundnud vajadust hakata seda Amazonist tellima. Isegi riidepoed võivad minu meelest veel kuudeks kinni jääda. Niikuinii kulub praegu ainult pidžaamasid, dresse ja hommikumantleid. Isegi ilmad on meil see kevad antud 20 aasta kõige soojemad ja kuivemad. Ekstra selle karantiini pärast kindlasti :). Meil on sirelidki juba ära õitsenud ja kastanid suures õies. Ja ikka kogu aeg on sinna 20 kraadi tuuri päikeselised päevad. Vägev.

Eriti tore on aga teadmine, et absoluutselt kõik istuvad täpselt samamoodi kodus ega tee midagi kadestamisväärselt ägedat. Nii on kohe südagi tunduvalt rahulikum ja fear of missing out või siis see va kõrvalejäämise tunne on täitsa olemata :D. Keegi ei postita FBs mingitest üliägedatest reisidest või pralledest. Kõik katsuvad oma laste seltskonnas mõistuse juurde jääda ja kui üldse, siis ironiseerivad. Nii võib täiesti rahus raamatutele, piltide sorteerimisele ja söögitegemisele keskenduda. Mis on ka toredad tegevused küll. Ehkki seda söögitegemise kunsti ma ikka pean veel harjutama.

Ükspäev tahtsin näiteks kapsarullidest ülejäänud kapsa pirukateks teha. Asi lõppes suure solvumisega. Algus oli väga hea. Pärmitaigen kerkis nii imeliselt, täidis tuli ka maitsev, aga seda tainast ei saanud ju rullida ja siis ta läks kogu aeg katki ja ükski pirukas ei tulnud piruka kujuga ja siis oli täidis nii mahlane, et osadel lihtsalt vettis põhi nii läbi, et kui ma tahtsin neid pannilt ära võtta, jäi pihku ainult pealmine koor. Lõpuks keerasin ma kogu ülejäänud taigna pannipirukaks, mida sai nii palju, et mul on umbes pool ruutmeetrit endiselt alles ja ma kahtlustan, et see enam ei kõlbagi. Suur pirukategu oli 10 päeva tagasi.

Teine päev tahtsin ilusa retsepti järgi nn Mongoolia veist teha. See hõlmas kergelt kartulitärklises paneeritud liha friteerimist, mida ma ei tahtnud teha. Minu käsi ei tõuse tervet pudelitäit õli korraga pannile valama. Ja kuhu ma selle pärast peaksin panema, ah? Enivei. Püüdsin seda siis niisama pannil praadida. Tulemus: täiuslikult paneeritud pann ja absoluutselt ilma paneeringuta liha. Maitse oli siiski väga hea. Lihal, mitte pannil. Aga õppetund missugune! Kui öeldakse, et friteeri, siis ei saa lihtsalt praadida.

Kolmas päev ostsin ma endale elus esimest korda ise valget kala ja tegin endale hiinapärast magushaput kala. See tuli küll hirmus hästi välja, aga kuna ma olin veendunud, et sellest ei saa midagi head tulla, panin ma retseptiakna enne toidu proovimist kinni ja ei leia seda enam kuidagi üles :D. Dääm. Ja ma võin teile öelda, et see ei olnud see kõige lihtsam ketšupi, äädika ja suhkru kokkusegamise õpetus. Sinna käis ploomikaste, tšilliõli ja veel viis asja, aga ma JUBA ei mäleta. Oeh.

Ja siis ma olen endale elus umbes teist, kolmandat ja neljandat korda ka spargleid teinud. Ühe korra valgeid, ühe korra rohelisi ja ühe korra mõlemaid segamini. Hakkasid täitsa maitsema, eriti kui neile peekoniviil ümber keerata ja nad ahjus pehmeks küpsetada ja siis sinepi-sidrunimahla-oliiviõli kastmekesega ära maitsestada. Ainult et iga kord mõtlesin ma terve järgmise päeva alati, kui vetsu asja oli, et mis mul seal vannitoas nii rõvedalt haisema on läinud. Otsisin ja otsisin - ei midagi, aga hais täiesti kohutav ja hingemattev pealekauba. Ja kui ma siis juhuslikult natuke hiljem guugeldasin, et mis võiks olla spargli toiteväärtus ja mida ta sisaldab, lugesin sealt oma üllatuseks, et sparglisöömise kõrvalproduktiks on eriliselt rõvedahaisuline piss. No vägev. Oli küll eriliselt rõve jah.

Ühesõnaga, inimene õpib kogu elu. Ja kui kingsepp oma liistude juurde ei jää, tuleb ette ka üllatusi. Nüüd on mul juba kolm päeva võitmatu praemaksa isu. Üks töökaaslane ütles ükspäev, et tema unistab maksakastmest. Nüüd unistan mina ka. Aga selles ainsas poes, kus meil siin tavaliselt maksa müüakse, on sellest järel ainult silt. Või tegelt valetan. Mu kodupoes müüakse küll ka, aga mingil põhjusel maksab see siin 29 eurot kilo ja on siis mingisugune imelik kah veel. Selline hiigelsuur ja hästi õhuke. Nagu päevatekk. Ja vot selle hinnaga ma sellist ei taha. Cactuses on ikka tavalise hinnaga tavaline maks. Seal on tõdetud, et rupskid on tavaliselt loomakasvatuse odav kõrvalprodukt, mitte see kõige kallim osa loomast. Aga selgub, et siin riigis on mõni inimene veel, kes seda tahab, nii et see on neil seal ka kogu aeg (loe: see ainus kord 6 nädala jooksul, kui ma selles poes käisin) otsas.

Sellega ma tänaseks nüüd ka lõpetan, sest mu pesumasin just laulis ja ma nüüd pean need pesud ikkagi sealt välja võtma, sest ma pesin neid niigi juba teist korda, sest mul läks meelest nad sealt eile välja võtta ja avastasin täna hommikul, et nad on seal rõõmsalt terve viimase ööpäeva veetnud, nii et kui ma neid kohe päästma ei lähe, tuleb neid veel viimati teadmata arv kordi pesta, mida ma ei tahaks, sest kõik mu hommikumantlid (2 tk) ja kodudressikad (2 tk) on seal sees.

Olge terved!

M.

PS: Minu geniaalne sõbranna on väga tore sari.

Katastroofiline päev

Selleks, et rääkida, kui katastroofiliseks tänane kujunes, tuleb kõigepealt minna ajas umbes 3-4 aastat tagasi. Minu sünnipäeva.

Juhtus nii, et toona 3-4 aastat tagasi sain ma sünnipäevakingiks kaks erinevat kohvimasinat. Luksemburgis kinkus mulle Nespresso masin koos kotitäie kapslitega ja Eestis kinkus mulle normaalset, mittekapsli kohvi tegev Saeco oma.

Kuna Luxi kohvimasin tuli koos kohviga ja selle kinkinud isend käis mul toona Luxi kodus regulaarselt külas, läks esimesena kasutusse see. Teine jõudis ilusti ka Luxi kohale, aga kolis esialgu karbi sees kappi paremaid aegu ootama. Ja seda, et mul keskkonna reostamisest villand saaks.

Mingil hetkel kadus Nespresso kinkija regulaarsete külaskäikute vabandus ära, aga paljudel põhjustel, mille seas peamisel kohal laiskus, ei jõudnud ma veel mõnda aega kapslimasinast loobumiseni.

Kuniks jõudis kätte koroonakriis.

Mul on täna 25. kodusistumise päev. Ja kohe karantiini algusest hakkasin ma hoolikalt jälgima oma kohvivarusid. Vaadake, ma joon tavaliselt keskmiselt 5 kohvi päevas. Nii et seda kraami ikka kulub.

Aga noh, mul oli veel varusid küll ja siis olid Marika kingitud ökokapslid ja veel kofeiinivaba kohvi kapslid ja siis meenusid mulle veel koos masinaga tulnud kohvikomplektis olnud maitsekohvid, mis mulle üldse ei maitsenud ja puhta järgi olid ja... Lühidalt öeldes, siiani jagus.

Umbes nädal tagasi hakkas siiski selgeks saama, et kaua enam nende varude najal ei ela. Kuna Nespresso pood on ka kinni, siis mõtlesin välja, et nüüd oleks paras aeg masinad ära vahetada ja kohviubade peale üle minna. Ostsingi eelmine nädal poes käies üksiti ka koti ube.

Noja siis jõudis kätte see tähelepanuväärne hetk, kus viimased kapslid kasutusse läksid. Tänaseks hommikuks jäi täpselt üks kapsel veel. Noja ma siis mõtlesin, et elan selle najal hommiku üle ja siis pärastlõunal hakkan masinaid vahetama (täna oli meil lühike reede, st tööpäev lõppes kell 13.30).

AGA. Siis hakkas kõik untsu minema.

Tõusin mina üles. Hirmus uni oli. No sigauni. Läksin kööki, tegin oma viimasele silmaterakesele kapslile pai, panin ta masinasse ja lükkasin kohvi jooksma. Võtsin kapist piima, keerasin korgi pealt ära ja tahtsin hakata piima ka tassi valama. Ja - mis ma näen! Esimest korda elus olin ma unustanud tassi kohvimasina alla panna. Kogu mu viimase hindamatu kapsli kofeiin oli köögikapi peale laiali valgunud.

ÕUD.

Läksin siis seinakappi teist masinat tooma, aga vahepeal tegi arvuti "plõnn" ja ütles, et mulle on saabunud kahetunnise tähtajaga kiirtöö. Piisavalt pikk, et selle kõrvalt enam mitte millelegi muule aega raisata. Hästi. Jätsin kohvimasinad sinnapaika. Asusin tööle. Täiesti ebatüüpilisel kombel töö tähtaega pikendati. Õnneks, sest esialgne versioon temast sai mul valmis umbes kümme minutit enne esialgset tähtaega ja no REV, COR, POS ja BKO olid ju ka veel järjekorras. No ühesõnaga läks hästi, pikendati. Saatsime ta välja. Siis oli vaja vastata viiele kirjale, püüda lahti saada teist programmi, mis mul pool nädalat avanenud ei olnud, aga, oh imet, nüüd ta siis avanes, mis tähendab, et seal ootav töö oli vaja ka ära teha, juhuks kui ta esmaspäeval jälle ei avane. Ja noh... Point selles, et juba oligi kätte jõudnud tööpäeva lõpp, aga mina polnud veel ühtegi kohvi saanud. Pea juba valutas otsas.

Kui ma siis lõpuks läpaka tagant tõusin ja teise masina karbist välja sain, ära puhastasin, veekonteineri ära pesin, üleujutatud kapipealse ära küürisin ja üldse olin tükk aega selle esimese kohvi valmistamiseks tarvilikke asju teinud, selgus, et see kohvimasin kahjuks siiski ei söö ube, vaid sellel on käpp, kuhu tuleb panna juba jahvatatud kohv. Aga minul oli ju suur kott ube.

Ahastusin. Ikka tõsiselt. Vaatasin tükk aega masinat, et kas seal tõesti ei ole ubade jaoks eraldi auku.

Siis läksin ruttu Nespresso lehele, et vaadata, ega kapsleid tellida saa.

Selgus, et saabki. Koroonakriisi tõttu tuuakse need tasuta koju ka. Hästi, rõõmustasin südamest. Mõtlesin, et tellin ühe laari kapsleid veel ja teen nende joomise ajal ära viimased vajalikud ettevalmistused masinate lõplikuks vahetamiseks. Valisin siis kõik oma lemmiksordid juba välja, tegin lausa konto ära ja hakkasin kohaletoimetamisaega valima. Ainult et... siis selgus, et järgmine kohaletoimetamisaeg on järgmisel nädalal.

Ilmselgelt oli see mulle täiesti vastuvõetamatu. Masendus naasis kolmekordselt. Asi kiskus ikka päris pakiliseks ja väga inetuks ära juba.

Kaalusin siis võimalusi. Minna poodi jahvatatud kohvi ostma? Hakata haamriga kohviube purustama? Minna üle tee kondiitriärri ja tuua kaks topsi valmiskohvi koju, et esialgne doos kätte saada ja siis vaadata, mis edasi saab?

Millalgi hakkas mulle läbi udu meenuma, et tegelikult kinkus ju koos kohvimasinaga vist ka kohviveski. Mõtlesin natuke, avasin siis teise kapiukse ja ennäe! Oligi kohviveski ka olemas. Rõõm missugune! Puhastasin ta ära, lõin oad sisse, jahvatasin ära ja sain juba aroomist pool kaifi kätte.

Pesin siis käpa ära, täitsin kohviga ja panin ta masina külge ning hakkasin kasutusjuhendist näpuga rida ajama, et kuidas see kohvi sealt nüüd siis kätte saada. Tegin kõik ära, ainult et siis selgus, et uus masin ei hakka tööle. Kasutusjuhend ütles, et tuleb teha seda-seda ja seda, siis ta purskab tükk aega süsteemi läbipuhastamiseks vett, siis täitke veepaak uuesti ja valige kohvi valmistamise nupp. Ainult et... masin keeldus vett purskamast. Ainult urises. Pool tundi.

Ahastus kuubis. Kell oli kolmveerand kolm ja ma polnud saanud veel ÜHTEGI KOHVI. Kas te kujutate ette? Kell kolmveerand kolm MITTE ÜHTEGI KOHVI! Ma ikka hakkasin juba peaaegu nutma.

Mis mul, sõltlasel, siis üle jäi. Kaalusin järgmisi võimalusi. Ega neid eriti olnudki, pmst seisnes järgmine võimalus endiselt kondiitriärist valmiskohvi toomises või siis pätikohvi tegemises. Kuniks mulle meenus... Ooooo, aga ühes kapis on mul alles ka kunagine presskann!

Nojah. Otsisin siis jälle järgmise kapi ka läbi. Leidsin presskannu, pesin kibekähku ära ja lõin ühe tassi kohta kannu kolm kuhjaga teelusikatäit värskelt jahvatatud kohvi. Jätsin kõik masinad, nende veepaagid ja ärakäivad osad kus see ja teine ja lihtsalt jõin. Suure mõnuga!

Huh. Jäin hädapärast ellu.

Hästi. Hommikukohviga jõudsin kella kolmeks pärastlõunal siis kuidagi läbi häda ühele poole. Aga ega asi sellega piirdunud. Nälg tuli ka. Olin mõelnud, et teen tänaseks söögiks sooja kanasalati. Sellise, mida ma ikka Mauruse pubis väga armastasin. Lõin sooja osana pannile kartulid, peekonid ja kanafilee. Panin maitseks soola, pipart, liha üldmaitseainet ja paprikapubrit, mida ma ikka alati hästi palju panen. See on sihuke mahe, Türgist toodud pul piber. Mulle väga maitseb. (Kas sinna Türki ka ikka ükskord üldse saab veel või???) Kuhjasin veel kõrvale riivitud kapsast, riivitud porgandeid, värskeid rediseid, tomatit, keedumuna... Aga no see praesegu oli ikka taldrikus domineeriv. Ja kujutage ette mu hämmastust, kui ma siis esimese suutäie võtsin. Selgus, et ma olin pul piberi asemel pannile löönud kamalutäie väga teravat tšillipulbrit. No ikka umbes sama kanget kui Cayenne'i pipar. Iga suutäie kõrvale tuli klaasitäis vett juua. Täielik ämber.

Või siis palju ämbreid. Liiga palju üheks päevaks. Otsustasin, et nüüd on köögiõnnetustest siiber, lähen õue jalutama. Muu hulgas tahtsin kodupoest läbi käia, sest sidruneid oli vaja ja piima ja vetsupaberit :). Läksingi siis poodi. Seal hoovi peal seisis üks tädi. Läksin temast mööda poe ukseni, aga tädi kukkus järsku pahandama. Inglise keeles ja igavesti nägusid tehes, kui ma üritasin prantsuse keeles vastata. Muudkui sõimas ja seletas, et ma olen selline nahaal ja tema on järjekorras. Seal keset hoovi. Et eelmine poodi siseneja oli talle liiga lähedal. Ma siis vaatasin poe uksest sisse, jummel, eelmine siseneja oli poe teises otsas tagumise seina ääres, vähemalt 50 meetri kaugusel ja valis endale banaane. Ma ei osanudki kohe siis nüüd hästi reageerida, aga otsustasin ikkagi vapralt poodi astuda. Hoovi peal oodanud tädi aga kuulutas mulle kogu maailma põlgusega järele, et DISTANTSI TULEB HOIDA, uhmakas.

Ja siis ma unustasin selle kuradi vetsupaberi kah ostmata!

Nüüd pool tundi tagasi avasin ma lõpuks pudeli punast veini. Oli ikka päev, ma ütlen!

Kümnes juurte diivanisse ajamise päev

Kopp on nüüd ees sellest viirusejamast. Pmst võiks ära lõpetada, aitäh! Ajudele hakkab juba. Ei taha enam kedagi nägemata sama nelja seina vahel istuda ja muudkui uksest-aknast teada saada, kui maailmalõpu serval me iga hetk kõlgume. Selle sotsiaalse distantseerimisega on mindud nii kaugele, et isegi õues jalutamas käies lähevad nüüd kõik umbes üle tee, kui kedagi teist kuskil tänava otsas näevad. Sedagi, kas keegi naeratab, pole näha, sest kõigil on maskid ees. Isver, viimati poes käies olin ma tükk aega täiesti veendunud, et minuga tegelenud müüja on mees. No oli sellise jässaka kehaehituse ja siilisoenguga ja nii. Tere ta ka ei öelnud, aint pakendas asjad vaikselt ära, mask ees. Kui ma siis lõpuks eriti kõvasti aitäh ja nägemist ütlesin, vastas ta täiesti naisehäälega, et nägemist jah. Ma kõigepealt kohe ehmatasin, et olukorda nii valesti hindasin! Järgmine mõte oli see, et burkad ja moslemite nägu katvad peakatted on päris paljudes Euroopa riikides ju seadusega keelatud ja kõik on neile kogu aeg hirmus vastu olnud, sest võõrastav ja hirmus olevat vaadata, kui inimese nägu ei näe. Rääkimata turvalisuskaalutlustest. Noja nüüd on üheksa inimest kümnest endal näod kinni katnud. Selgub, et on jah natuke ebameeldiv, distantseeriv ja laussegadust tekitav. Jube ruttu on kogu elu ikka pea peale keeratud. Täitsa nagu ulmefilm. Lõppu ei paista ka kuskilt.

Meil siin kehtestati ka muidu vahepeal eriolukord. Eile vist? Või üleeile? Tundub juba umbes nagu möödunud jõulude ajal või midagi. Erinevalt Prantsusmaast ei pea meil õue minnes deklaratsiooni ja kümmet dokumenti kaasas olema. Veel. Võib minna poodi, apteeki, olulisele tööle, koeraga õue ja niisama jalutama või jooksma ka, tingimusel et sa ühelgi hetkel ei viibi kellestki vähem kui 2 meetri kaugusel. Prantsusmaal on aga reeglid veel karmimad ja politsei muudkui trahvib ka kõiki. Eile olevat 4000 trahvi välja kirjutatud. Ja üks prantslane väga humoorikalt kirjeldas, kuidas ta pidi mingile vanurile toidupoest süüa viima, mistarvis oli tal kõigepealt vaja politseile ette näidata deklaratsioon selle kohta, miks, mis kell ja kuhu ta läheb. Siis oli muidugi vaja ette näidata ID-kaart, siis selle vanuri paberid, et tõendada, et ta ikka on olemas ja vanur ja elab sellel ja sellel aadressil, edasi pidi poiss välja koukima oma maksudeklaratsiooni, sest ta oli sisse kirjutatud mujale, aga maksudeklaratsioonil oli praeguse elukoha aadress ja... no ikka vägev paberimajandus ühesõnaga.

Muidu meil siin olevat Merli pargile juba eile päeval tabad ette pandud, sest inimesed ei saanud aru, et neil päevil ei maksa seal koguneda ja troppis ilusat kevadilma nautida. Ja noh. Eile oli Luxis vist 3 inimest koroonasse surnud, nii et asi kogub hoogu ka.

Positiivse külje pealt ütleks, et igapäevaelu pealt on praegu vägev kokkuhoid. Minu puhul, kellel mul õnneks on veel töö alles ja nii. Ma olen juba ära jätnud kolm nädalavahetuse reisi, millega ikka tavaliselt kaasnevad kulud, ehkki kaks nendest kolmest olid mõeldud sõprade külastamiseks ja seega polnud asjasse segatud vähemalt hotelle. Ka mitu kontserti jäeti ära ja raha lubati tagasi maksta. Restopäevad jäid ära. Üldse pandi restoranid kinni. Mu kogu päeva söök kodus ilmselt on odavam või siis äärmisel juhul sama kallis kui mu tavaline sööklalõuna ehk üks päevane toidukord. Suve alguseks mõeldud üsna kallis arheoloogiaprojekt tühistati. Tunnitasu alusel töötav koristaja ei saa tulla - politsei saatis ta eile hommikul tänavalt koju tagasi, sest tööle võib minna siiski ainult teatud oluliste sektorite personal. Kui kontoris ei käi, ei saa peale hommikumantli ja pidžaama mitte miski muu mustaks ka, isegi pesu ei pea eriti tihti pesema. Noja kui tihti poes ei käi ja kui poed kogu aeg enne minu saabumist kaubast tühjaks on tehtud, ei kulu sinnagi eriti. Ühesõnaga jah, kokkuhoid on märgatav.

Keskkonna seisukohast on ka nüüd ju täitsa kenasti. Ammu oli teada, et reaalse muutuse saavutamiseks peaksid inimesed võtma drastilisi meetmeid. Ainult keegi ei tahtnud seda teha, sest eks see oli ka teada, et siis hakkaks ju ebamugav. No, nüüd ei jää muudel asjaoludel enam midagi muud üle. Nii tore on lugeda, et Hiina õhusaaste on kadunud ja Veneetsia kanalid paistavad jälle lausa läbi!

Aga jah. Nagu öeldud, kopp on ees küll juba. Läksin eile lõuna ajal poodi, poe ees oli 50-inimeseline järjekord. Ma ei tea, mida neile sinna toodi. Üle tee olevasse poodi ei tahtnud keegi minna :S. Ja no lõhesupi jaoks hädavajalikku lõhet seal küll ei olnud, aga veini sain, seeni sain ja sinihallitusjuustu sain ka. Tulid siis ahjuseened sinihallitusjuustu täidisega. Jälle hästi.

Ja näe, võib-olla tuleb veel see blogikirjutamise soolikaski tagasi. Kui kodust arvuti juurest kuskile minema ei saa lipata :). Mis siin siis ikka muud paremat teha :).

M.

Longwy karneval

Siinkandis on Veneetsia stiilis karnevalid hirmus popid. Üks aasta ma uurisin külastamisväärseid üritusi otsides seda teemat vähe põhjalikumalt ja avastasin, et kevadel toimub neid siit sõidetavas kauguses no vähemalt kümme. Jätsin meelde, et neist ägedamad peaksid olema Remiremont ja Longwy, mis on mõlemad nii suured, et toovad kokku 200-400 kostümeeritud osalejat.

Vot. Noja see nädal leidsin ma puhtjuhuslikult ajalehest kuulutuse, et selleaastane Longwy karneval (järjekorras üheteistkümnes) toimub sellel nädalavahetusel. Mõtlesin ja nillisin ja mõtlesin ja nillisin… Lõpuks rääkisin Katrinile augu pähe, et lähme ja vaatame selle üle… Läksimegi. Noja see osutus väga toredaks. Mina igatahes sain nüüd hamba verele, nii et ma uurin järgmise kevade ürituste kalendeid märksa eesmärgipärasemalt ja teadlikumalt. Võtan plaani ka Remiremonti. Ja, miks mitte, ehk ükskord ka Veneetsia enda… 

 Eriti tore oli minu meelest see, et see üritus ei olnud selline… poolevinnane ja odav karneval, kus inimesed tõmbavad endale mingi suvalisest kaupsist ostetud masstoodanguna toodetud plastikust maski näo ette ja võtavad plastikust lastemõõga kätte ja arvavad, et nad on hirmus ilusad. Seal olid ikka ülivinged ja viimastegi detailideni välja töötatud käsitsi tehtud täiskostüümid… Mõnel oli näiteks terve kolmemastiline karavell pähe ehitatud. Ja teisel istus kostüümil kari vareseid. Ja rõivad olid küütlevatest kangastest ja maskid olid peenelt maalitud ja isegi kingakesed, mis tegelikult ei olnud mõeldud maani kleitide alt isegi välja paistma, olid tuhandete roosikesega kaetud. Ja millised sõrmused ja ehted ja püssid ja muud aksessuaarid... Oi, neid detaile oleks võinud tundide viisi imetleda. Eks selliste karnevalide raames valitakse muidugi parimaid kostüüme ka, sellepärast. Ja siis korraldatakse võistufotografeerimisi, balle, igasuguseid nii päevaseid kui ka öiseid rongkäike, ilutulestikke, ooperietendusi, turgusid ja mõõgavõistlusi. Ja selgub, et Longwy ise on ka jummala kena… See tähendab, ülalinn on. Seal on neil kohutavalt hästi säilinud Vaubani kindlustused ja on ikka päris vägev, kuidas sajad kostümeeritud iludused seal müüride ja vallikraavide vahel ringi õõtsuvad ja ennast piltidele sätivad. Ühesõnaga, see kontekst sobis ka päris hästi mu meelest.

Kõik need kostümeeritud osalejad on muidugi ka hobifotograafide unelm - lisaks fotogeenilisele välimusele on nad nii teadlikud sellest, mis nurga alt ja mille taustal nad kõige paremini välja paistavad, nii et nad sätivad end ise poosidesse ja hoolitsevad operatiivselt selle eest, et pildi taust jääks turistivaba ja puha… Väga tore oli neid jälgida -  neid ja kõiki neid lõputuid fotograafe, kes neid seal veel oma maitse järgi sättisid, poosetama panid ja võimlesid. Ma võiksin neid seal niimoodi lõputult vahtida… Ja ise ka muidugi kõrvalt klõpsutada. Järgmine aasta võtan selle juba hooaja alguses plaani. Mulle tõesti väga meeldis.

Seekordse pooleteisetunnise esmatutvuse saak on aga siin:

 

PS: ma ei ole siiani aru saanud, kas mu pildid siin blogis on liiga suured või liiga väikesed ja kuidas nende kvaliteet siin jääb… See tundub iga ekraani peal nii erinev. Ma tavaliselt pildistan RAW faile ja ma siis olen sunnitud need üles riputamiseks palju väiksemaks tegema, eks. Noja siis PÕHIMÕTTELISELT nende seadistustega, mida ma kasutan, peaksid need tulema küll veebi jaoks okeid. Aga ma ise näen suure faili ja väikese faili vahet nii teravalt, eriti läpaka ekraanil, et ma üldse pole kindel, kas need väikesed pildid tegelikult on üldse vaadatavad või pole neil sellisel kujul tegelikult mõtetki :). Ühesõnaga, kas ma peaksin neid veidi kvaliteetsemate seadistustega eksportima? Või kõlbavad need siin ikka vaadata ja nii on OK???

M.

Lellingen ehk Luxembourgi imeline nartsissimets

Mul ei ole tegelt praegu üldse aega kirjutada. Mul on kodus nett terve nädal otsa ära olnud ja ma nüüd tulin lõpuks oma arvutiga korraks suure südametäiega tänavanurga peale pubisse. Vähemalt jõudsin ma siin mõned eelmise nädalavahetuse väljasõidu pildid üles laadida. Aga kuna täna on reede õhtu ja see koht hakkab juba ülerahvastuma ja mulle tehti just äsja väga viisakas märkus, et neil on kõik lauad õhtusöögiks broneeritud, nii et ma võiksin nüüd vaikselt astuma hakata, siis ma rohkem pikemat juttu teha ei saa. No mis siis ikka. Loogiline ka ju. Vaadake siis praegu vähemalt neid üles laetud pilte! Lellingenist, sellisest imelisest seninägematust Luxi metsast, kus on lihtsalt ruutkilomeetrite viisi narsisse.

Ja olge terved!

M.

 

 

 

 

 

Head uut aastat!

Mis ma oskan öelda. Ei ole neil aegadel mul enam seda kirjutamise soolikat. No lihtsalt ei ole. Ehk kunagi tuleb tagasi. 

Seniks püüan lihtsalt ajaloolise tõe huvides möödunust mõned peamised sündmused taastada ja üles märkida. Kui nüüd laias laastus öelda, siis november möödus täie tinnaga Eestit nautides. Detsember läks juba peamiselt peatset ärasõitu kahjatsedes ning jõuluaegse ürituste- ja suhtlusralli tähe all. Ning teisel jaanuaril lendasingi jälle (Varssavi kaudu!) Luxi, kus ma olen nüüd üritanud kaks nädalat oma vanasse ellu sisse elada. Juba peaaegu hakkab õnnestuma... Täna enam ei tundunud kohv nii imeliku maitsega, korter nii inimtühjalt vaikne ja madrats liiga pentsikult pehme :). 

Nagu arvata võib, on kogu see aeg olnud hästi kirju ja üliemotsionaalne. Mul oli väga kahju Tallinna töökaaslastega hüvasti jätta ja sealt ära tulla, ehkki ma ju kogu aeg teadsin, et see on ainult ajutine projekt. Aga see poolaasta oli tõeliselt tore. Mind võeti tööl kohe esimesest päevast alates nii soojalt ja usalduslikult ja omaselt vastu, et ma elasin sinna absoluutselt täielikult sisse ja seega ikka tabas see äratuleku kohustus mind kuidagi ootamatult. Seal olid nii armsad ja vahetud inimesed, vaheldusrikas töö ja selline kodune tunne, et... No oleks tahtnud veel jääda, kui oleks saanud. Loodan ainult, et ehk viib elu mind vähemalt sealsete väärt inimestegagi kunagi jälle kokku. Et äratulek nii lõplik ei oleks :).

Noja kui töö kõrvale jätta, siis ega mul polnud muidu ka erilist tahtmist Eestist ära tulla ja oma palju monotoonsemasse Luxi ellu tagasi sukelduda. Ma olin kuidagi nii ennastunustavalt rahul sellega, et Eestis juhtus kogu aeg nii palju ja olid inimesed ja plaanid ja kodu ja neljajalgsed ja mets ja meri ja... Kohe nii ennastunustavalt, et natuke ootamatu ja ebaõiglane tundus see äratulek. Samas, ei saa midagi öelda - samal ajal oli muidugi natuke tore Luxi ka jõuda, sest vahelduse mõttes on värskendav ka siinseid inimesi, kohti ja muutusi näha. Ah, üks keeruline asi on see tasakaal. Aga tõsi ta on, et Eestis on mul isegi pärast pikka äraolekut säilinud endiselt palju laiapõhjalisem ja mitmekülgsem inimeste tutvusring kui ma siin eales tekitada olen suutnud. Noja seal on ikka palju kodusem tunne. Ma saan sealsetest inimestest üldjoontes palju paremini aru :). Olen nagu rohkem samal lainepikkusel või nii. Et kui keegi ütleb mingit kindlat moodi "hmm", siis ma saan aru, et talle kõnealune mõte väga ei meeldi, sest siis eestlased ütlevad ikka sellise hääletooniga "hmm". Luxis aga on teistmoodi. Siin ma ei suuda nüanssidest nii palju välja lugeda ja kuulen ainult, et inimene ütles "hmm", mis võib minu jaoks tähendada seda-teist-ja-kolmandat. Siin ma olen ja jään välismaalaseks isegi siis, kui ma siin sajanda eluaastani välja elaksin. Ja kui nüüd välja arvata meie sõbralik ja abivalmis eestlaste kamp, keda ma vägagi hindan ja kellega me nii tööl kui ka väljaspool seda väga hästi läbi saame, siis ülejäänutega jääb ikka osake üksteisemõistmist ja klappi kultuuritausta ja koduse konteksti taha, taha kuidas tahad. Aga nojah, selline see elu ükskord on. 

Eesti eluga harjusin ma ka nii ruttu tagasi, et nüüd tundub Luxis kõik jälle üllatav. Ja kuradi kallis!  Kohe kõik viimseni on neli korda kallim kui Eestis, ainsaks erandiks on vist vein ja ujulapilet :).Näiteks võtsin saabudes lennujaamas takso. Maksin koju sõitmise eest 40 eurot. Nii kümneminutise sõidu eest või nii. Olin natuke solvunud, sest Tallinnas käisin ma alles hiljuti taksoga kesklinnast Rocca-al-Mares ja tulin tagasi ka. Maksin seega kolm korda pikema sõidu eest 13 eurot. Aga Luxis läks mul oma 40-eurose arvega muidugi veel niikuinii hästi. Pühapäeva õhtul oleksid nad sama maa eest vbla 60 euri küsinud. No või siis esimesel Luxis tagasioleku päeval ostsin poest leiba-piima ja paar ampsu midagi esimeses hädas suhu pista. Arve oli 65 eurot :S. Kõige elementaarsema eest... Ning näiteks igapäevane lõuna koos kohviga läheb sööklas sinna 12.50 euro kanti, vastandina Eestis keskmiselt päevapraele kulunud 4 eurole... Sõnaga, järsku tundub siin kõik nii ülepaisutatult kallis ja teistmoodi. Noja kohv on imeliku maitsega, toidud on kõik ära friteeritud ja mis mõttes on toidupood lahti õhtul ainult poole seitsmeni??? Ah? Samas saab muidugi kolme euroga täiesti sündsa veinipudeli ja veekeskusesse saab ka ainult 3.40 eest. See on päris hästi. Aga need on tõesti vist päris ainsad asjad, mille pealt siin Eestiga võrreldes säästa saab :). 

Nojah. See on muidugi siin tore, et mul on Tallinna omast palju mugavam korter. Ja vann! Ja triikiv koristaja! Lisaks veel lilled, mis minu auks endiselt veel eelmisest hooajast saadik õues aknakastides õitseda vihuvad, olgugi et käes on jaanuar. Ka siin on inimesed mu juba sujuvalt igasugustesse üritustesse kaasanud. Ja uisutamine on siin ka ikka oluliselt lihtsam ja teostatavam kui Tallinnas :). Tallinnas ma ei jõudnudki lõpuks ühtegi jäähalli, sest nende vaba jää graafikud ei sobinud mulle mitte üks teps. Siin aga on sellega nii hästi, et ma jõudsin juba esimesel nädalavahetusel jäähalli - ja olen seal nüüd jälle mitu korda käinud. Väga tore on, sattusin jälle vaimustusse. Harjutused on muidugi paljuski meelest ära läinud, aga jääl on hea olla, midagi pärast eriti valutama ei ole kiskunud ja arst kiitis samuti selle tegevuse heaks. Ka suusatada lubas. Kusjuures täiesti ise pakkus selle variandi välja, ma ei oleks muidu julgenud ta käest küsidagi :). Tjah. Alustas ta muidugi instrueerimisest, et joosta, sörkida ega suuremat hüpata ei luba ta mul enam kunagi, ent kui ma tahan see talv suusatama minna, siis tema poolest võin ma seda juba teha küll. Jee, see on küll tore uudis, me siis nüüd kohe lähemegi :P! Järgmine reede :P. Grindelwaldi. Juhhuu! Selle üle olen väga rõõmus. Lumi! Talv! Kelgutamine! Suusatamine! Saun! Puhkus! Kvaliteetaeg!

Ka pärast Grindelwaldi ootavad mitmed reisiplaanid, aga neil ma praegu pikemalt ei peatuks. On juba kirjutatud küll. Aga mul on nende kõigi üle hea meel :). Ja mais tulen jälle mõneks nädalaks Eestisse :). Juba lennupiletidki on olemas :P. Vuot. 

Igatahes. Sellega ma nüüd täna lõpetan. Head uut aastat kõigile. Ja järgmise korrani!

M. 

Suu kõrvuni

Päevad muudkui lendavad mööda. Natukene veel, siis läheb reisimiseks. Seni asjatan tööde ja korralduslike küsimustega. Olen juba bürokraatias kõva käsi. Võin rääkida lõputuid naljalugusid sellest, kuidas tohutus organisatsioonis kõik paratamatult ringiratast ja viiteajaga käib, et kõik võimalikult segaseks saaks. Noh, see lihtsalt on nii, kui iga asja jaoks on eraldi inimene ja kõik pöördumised peavad vähemalt seitsmest instantsist läbi käima. Oli vaja jälle näiteks üks paber ära teha. Andmed said selleks esitatud juba mitu nädalat tagasi. Aga eelmine nädal - ja enne, kui see paber valmis tehti -, soovisin mina dokumendi jaoks esitatud andmetes muudatust teha. Nende kasuks, olgu öeldud - ma ei tahtnud neil lasta endale TGV piletit osta, sest selgus, et saaksin Strasbourgi ka autoga, hoides kokku oma aega ja paarsada eurtsi nende raha. Saatsin kõigisse õigetesse instantsidesse selle kohta kirja. Vaikus. Hea küll, ei loeta kirju. Ma olin aga mõnevõrra üllatunud, kui päev hiljem saadeti mulle pöördumise peale lõpuks valmis tehtud, ent muutmata andmetega kinnitatud paber ja lubadus rongipiletid postkasti saata. Võtsin siis selle poolnaljaga teadmiseks, otsustasin, et hea küll, ma ei viitsi hakata möllama, lähen siis ikka rongiga, kui nad oma kirju ei loe ja nüüd on ametlik paber ka juba valmis tehtud. Hästi. Selle nädala alguses sain aga kirja, et ups, me nüüd lugesime te eelmise nädala maili ka läbi, et te tahtsite muudatust ka või? Noja kuigi minul oli siis juba üsna ükskõik, kuidas asi jääb, otsustas proua Brigitte pidada siiski maha põhjaliku kirjavahetuse veel viie inimesega, et kõigile asjassepuutuvatele kolleegidele nüüd eraldi südamele panna, et mulle ei ostetaks ametlikule paberile kirja pandule vaatamata neid tarbetuid rongipileteid. Tore. Aga see ühe süütu praktilise muudatuse tegemine muutus tüüpilisel kombel kuidagi äärmiselt ebaproportsionaalseks sahmerdamiseks ja nii paljudele inimestele seletamist väärivaks teemaks :). Hee, ja ma muidugi ei taha teadagi, kui kõvasti kõik need inimesed mind nüüd kiruvad selja taga, et ma kohe kuidagi ei saa ilma plaane muuta tahtmata :).

See muidugi on lihtsalt üks selline leebe näide. Teemasid on oluliselt rohkem. Tallinna korteri esindaja käest oli näiteks vaja ka saada ametlik pakkumine, sest ilma selleta ei kiideta mu kulusid heaks ja kõik mu paberid seisid selle taga. Kaks nädalat muudkui mangusime sõbrannast maakleriga seda korteri esindajat, et saatku see ruttu ära, et vaja on. Aga tema oli reisil ja lubas see esmaspäev kohal olla ja siis kohe ametliku pakkumise saata. Noh, ootasime. Esmaspäeval ta siis oligi olemas, ainult et see, mille ta saatis, ei olnud kohe kuidagi esinduslikum kui tavaline õnnetu meilikribal, mis kohe päris kindlasti meil siin läbi ei läheks. Palusin (Liina vahendusel), et ta teeks selle veidi ametlikumaks ja paneks selle vähemalt firma blanketile. Tema vastu: "Mingit planketti mul pole!" Arvasin, et ta ei saanud ilmselgelt aru, mis see "plankett" on, küsisin, et pangu pakkumisele firma logo ja rekvisiidid ka. Tema vastu: "Mingit logot mul ei ole, firma andmed võin panna." Siis pidi Liina talle neli korda seletama, kuidas ja mis andmed ta täpselt sinna panema peaks. Saatis oma firma blankette ja näidispabereid talle ja oli sellele blondile saadetavates kirjades nii lõputult viisakas ja optimistlik, et ma kohe imetlesin teda. Noja lõpuks sain siis Liina närvirakkude abil kohendatud .pdf faili, mis on küll tunduvalt parem kui esialgne variant, aga mille kohta ma siin siiski mõttelist karikakart kitkun... Sobib, ei sobi, sobib, ei sobi? Eks siis paistab. Kui juhtumisi ei sobi, siis olen ma küll muidugi päris plindris, sest aega enam ei ole, aga elukohta on vaja. Ja noh, lisaks veel sellist sellist korralikku paberitega elukohta. Nii et hoidkem pöialt, et see paber siiski vajalikud allkirjad kätte saab. Ma ei taha mõeldagi, kui keeruliseks korralduslik külg vastupidisel juhul läheb...

Tjah. Et ühesõnaga planeerimist ja korraldamist mul siin veel jagub, aga nii mõnusalt huvitav on tänu sellele kogu aeg ka :). Võtab kohe suu kõrvuni. Seda enam, et suvi ja meelelahutuste aeg on ka käes. Kuna varsti ma ei näe pool aastat siinseid inimesi, siis ma üritan üritusi ja seltskondlikke olemisi ka võimalikult palju nendel päevadel kalendrisse põnevuse kõrvale ära mahutada. Olengi ka sellel rindel üsna eeskujulikult tegutsenud. Teisipäeval oli Paabeli pidu. Eile käisime restoranipäevade raames Chiggeris väga head jänest söömas. Eelmisel reedel veetsime me Katriniga pika aja kõige andekama õhtu hiinakas ja latiinobaaris kokteile kaanides :). See oli nii lõbus, et võtab siiani muige näole, kui ma nendele daiquiridele mõtlen... Täna avaneb aga võimalus tutvuda teiste ühe endise töökaaslasega, kes on Luksemburgi tolmu jalgelt pühkinud, aga kellest ma ikka aeg-ajalt jutte kuulen - nüüd lõpuks on ta jälle Luxi külla tulemas ja juba on ette nähtud seltskondlik koosviibimine, nii et ma saan ka lõpuks ta näo ja nime kokku panna. Jee-jee, ilm on ka suurepärane, nii et seltskondlik õhtusöök kuskil restoraniterrassil kõlab täiesti näidustatult! Äggee!

Muudest sündmustest veel nii palju, et hispaania keele eksamit sain loa teha täitsa valel päeval ja täitsa valel kellaajal, aga vähemalt leidsime kalendris õpetajaga kolme minu seisukohast ainuvõimaliku päeva seast sellise aja, mis meile mõlemale sobib. Lähen siis teise rühma tundi eksamit kirjutama. Nii äraütlemata vastutulelik õpetajast. Pärnu puhkuse ajaks on ka plaane rohkem kui küll, praktiliselt igaks päevaks on juba mingi randevuu kirjas, ehkki ma justkui pole veel päriselt puhkuse peale mõtlemiseni jõudnudki! Esimene kohver on ka igatahes pakitud. Strasbourgi teema on vist nüüd selge, vähemalt seegi. Loodetavasti saavad Tallinna komandeeringu paberid ka ikka varsti sinnamaale, et võib lennupiletitega tegelema hakata... Mulle meeldiks need ära osta vähemalt mõni päev enne, kui päriselt lendamiseks läheb. Noja siis tuleb veel välja mõelda, mida oma siinse korteriomanikuga teha. Viimane minekueelne siinne arstiaeg on ka veel ümber vahetamata, sest küll nende sekretariaat ei vasta, küll löövad juba kell kolmveerad neli automaatvastaja peale, et meie läksime täna koju ära, helistage esmaspäeva hommikul uuesti. Vot. Eks ma siis püüan esmaspäeva hommikul uuesti helistada :S. Noja muidu järgmine nädal on istung ja Eestist saabub ka minu korterisse koliv töökaaslane, kellega me siis veel natukene aega korterit jagame. Need mõned päevad, mis mind eri reiside vahel Luxis ootavad :). Minu seisukohast on see hea, saangi talle ära näidata, kuidas mu korter toimib - mis ei tööta ja mis kipub mõnikord alla kukkuma jms. Hihii, ja lillepottide peale kirjutasin talle üksikasjalikud juhised valmis - alpikannile vesi kaussi, mitte potti, sellele pelargonile pigem vähe, sellele pigem rohkem, selle lille potti palun mite liigutada jne jne jne :) :) :).

Aa, ja meie vana kodu Pärnus on nüüd ka AirBNB kaudu suvekorterina välja üürimiseks üleval. See nädal tulid esimesed üürilised. Pidi tulema kaks Eesti tüüpi üheks ööks, aga kui ema kohale läks, ootasid teda hiinlased, kes lootsid, et saavad veel kuuks ajaks jääda. Jälle üllatus :). IRW. Õnneks kukkus nendega vist kõik ikka hästi välja, nii et loodetavasti jätkub kõik samas vaimus - humoorikalt, muretult ja üha rohkemate külastajatega...

Vot. Aga kuna sellega said mul kirjutamisväärilised mõtted nüüd otsa, aega on niikuinii vähe ja ilm on ilus, siis ma panen siia nüüd punkti ja lähen asun tegudele.

Nautige nädalavahetust ja kuulmiseni!

M.

PS: Hurraa, uus apteeker Melchior tuleb järgmine nädal välja :P! Ükspäev terevisioonist kuulsin!

3 nädalat ja counting down

Meil on jälle pikk nädalavahetus. Taevaminemispüha, vist. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, sest erilised plaanid mul puuduvad, kuskile ma ei sõida ja üleüldse, see tabas mind pisut ootamatult. Vanasti olid mul kõikideks pikkadeks nädalavahetusteks sõidud soolas, aga kuna see aasta on mul esiteks paranev jalg ja teiseks selja taga pikk haiguspuhkus, mil ma ei taibanud väga kalendrit uurida ja ette plaane teha, siis nüüd ma olengi niimoodi... ripakil. Praeguses seisus oleks juba täitsa tahtnud kuskile sõita, aga viimasel minutil pühade ajaks pileteid leida on muidugi üsna ebapraktiline. Ja nii ma siis otsustasingi rahus kodus olla, jalale veel viimase pikema puhkuse anda ja kõik poolikud asjad ära teha. On siingi mõnus - Darja ja Katriniga on kokkusaamine plaanis, laupäeval on öömaraton ja suur pidu ja pillerkaar, mida vaatama minna, ning ilmad on ka ilusad, kõik neli päeva peaks meil olema 25-26-27 kraadi sooja ja pilvitu sinine taevas. Kavatsen täna rihmikud jalga panna ja jalutama minna. Või siis rattaga rallima...

Üksiti annab see pikk nädalavahetus natuke hingetõmbeaega elu korraldamiseks. Pidin eile kerget paanikat hakkama maha suruma, sest tõdesin, et mul on Luxis jäänud olla täpselt kolm nädalat. Edasi olen poolteist nädalat puhkusel, siis nädala Strasbourgis ja siis kolingi kohe mõni päev hiljem juba Eestisse ümber. Hirmus põnev on, aga see tähendab ühtlasi seda, et puhkusel ja Strasbourgis ma juba enam väga ei saa suurkorraldamisega tegeleda, nii et selleks ajaks peab olema kõik valmis lihtsalt kulgema. Õnneks kõige olulisemad küsimused ongi vist juba lahenemas. Sain kaubale ühe töökaaslasega, kes Eestist just pooleks aastaks Luxi tööle tuleb. Tema kasutab järgmised kuus kuud mu korterit, kastab lilli ja vaatab postkasti järele. Tallinnas on ka elukoht vist peaaegu leitud, hoian hinge kinni, et sellest asja ka saaks. Delegeerisin korteri otsimise algkooli pinginaabrile, kes juhtumisi on neil päevil kinnisvaramaakler. Tema on siis minu eest seal kõvasti asjatanud ja oma tosinkond varianti läbi kellanud. Tuleb välja, et keegi ei tahagi väga pooleks aastaks lepingut teha, sest aasta kaupa on omanikule ju parem. Aga no nüüd üks pakkumine jäi pidama ka. Ehkki tolle esindaja pidavat kuskil reisil olema ja seega on kõik ainult suusõnalisel tasandil. Ma enne ei julge päris kindlalt millegagi arvestada, kuniks lepingud on tehtud, eks, aga lootust siiski on :).

Paberimajandus sai ka vist juba kuskile arvestatavale maale, selles osas aitas mind teisipäeval kõvasti edasi meie korruse koolitusosakonna Ruth. Ilma temata murraksin ma kindlasti endiselt nende vormide kohal pead, sest kuigi kõik on üks suur organisatsioon, on minu juhtum jälle uudselt keeruline ja üksikasju, mida tuleb arvesse võtta, hirmus palju. Tegemist on ju eri peadirektoraatidega ja lähetusega lähetuses - ning kohe praegu on vaja minutipealt kindlaks määrata, mis minutini vastutab minu eest 19. augustil ja 21. detsembril, sest sellest sõltub, kas ja millise osakonna eelarvest kaetakse järgmisel minutil tekkinud kulud. Takkapihta oli mu keelekursus enne juba ära organiseeritud (algusega Luxist, otse loomulikult) ja sinna lähen ma ka endiselt, aga järsku tuli ka selle teema paberid uuesti avada, muidu oleksin ma pidanud Malagasse sõitmiseks ühe ilusa laupäeva hommikul kella 8.29 ja 8.30 vahel seletamatul moel Tallinnast Luxi teleporteeruma. Novat. Ja kui ma neid avaldusi seal täitsin, oli raudselt nii, et kui ma täitsin ühtemoodi, tekkis suur probleem teise lahtriga, ja kui teistmoodi, tekkis probleem kahe esimese lahtriga. Lõpuks minu mõistus enam ei võtnud, läksin üle koridori üsna asjassepuutumatu, aga vähemalt selliseid pabereid varemgi näinud Ruthi juurde. Too süvenes natuke, kratsis kukalt, tegi hmm, haaras telefonitoru ja kukkus alustuseks muudkui kellama. Helistas inglise, prantsuse, saksa ja itaalia keeles läbi maitieakuimitu osakonda, küsis ühelt, uuris teiselt, palus end ühendada kolmandaga, seletas neljandaga, õiendas viisakalt viiendaga, ajas sotid käigu pealt selgeks piletite eest vastutava reisibürooga, lisaks Martini ja Gaili, Charlesi ja Marjorie'ga. Siis kirjutas ta mulle mu nina all ühe soojaga valmis kõik lähetuskorraldused, mis ei olnud ka kaugeltki tema ülesanne, aga mille ta juba asjast sotti saanuna lihtsuse huvides kohe ära tegi. Edasi ütles ta mulle tänuväärselt konkreetselt ette, mida ma mingis järjekorras pean tegema, mida kellelegi esitama ja mida kuhu saatma. Varasemad Malaga piletid said joonelt tühistatud, kulud ära lahterdatud, uute piletite kellaaegade üle lamenti löödud, tööpäevade pikkusi ja unetunde arvestatud (eeskirjade järgi ma ei tohigi saabuda Malagast tagasi kell 00.10 saabuva lennuga, vaid pean saabuma hiljemalt üheksaks õhtul, muidu tuleb mulle hüvitist maksta ja tee siis jälle selgeks, kelle eelarvest see peab tulema - Hispaania või Tallinna lähetuse eest vastutavalt osakonnalt). Pärast kolme inimesega rääkimist kaevas ta välja paberite jaoks vajalikud sisekoodid, hinnangulist eelarvet tegime neli korda uuesti, sest üks ütles telefonis, et tuleb teha nii, aga kui me siis nii tegime ja järgmise küsimusega tagasi helistasime, võttis toru teine, kes ütles, et tuleb teha hoopis teisiti... Noja asi võttis aega kõigest nii umbes kaks tundi, prügikast sai mustandeid ja märkmeid täis, aga paberid said ka tehtud ja kõrgematesse instantsidesse heakskiitmiseks edasi saadetud! Vot. Toon talle nüüd Eestist puhkuselt kommikarbi, sest ma arvan, et kui me temaga kulutasime asjale kaks tundi, siis ilma temaga parandaksin ma mõnda paberit veel 5. juunilgi. Aga tänu temale tekkis mul juba tunne, et võin peaaegu pakkima hakata.

Noja täna lõingi seega kummutisahtlid kõik voodi peale hunnikusse. Viskasin ära mõned riided, mis mulle teises elus kunagi hirmsasti meeldisid, aga millesse ma enam sisse ei mahu või mis on liiga kapsaks, kollaseks või auguliseks ära kantud, et mul sobiks neid enam kanda. Pakkisin ära kohvritäie sügisel ja sügistalvel Eestis vajalikke kontorirõivaid ja -jalanõusid ning ainult Hispaaniasse kaasavõetavad suvised lühikesi rõivad, mida enne Malagat kindlasti kuskil vaja ei lähe. Need viin nüüd puhkusele siirdudes kohe Eestisse ära, siis suvisemad asjad, mida seni veel siin kasutan, saan juba teise korraga kaasa võtta. Nii sain ka mõned sahtlid töökaaslasele tühjaks. Ükspäev juba lõin köögikappides ka korra majja ja kraami lahku - Eestist suure vaevaga siia transporditud hapukapsad ja emme marineeritud seened, mida ma jagada ei raatsi, läksid eraldi riiulisse mind tagasi ootama ning kõik ülejäänu korralikult üldkasutatavasse osasse, et mu töökaaslane ka sotti saaks, mida mul juba on ja mida kasutada. Vannitoast ja isiklikest asjadest-paberitest käisin sama kriitilise pilguga üle. Kodu saab niimoodi kohe väga korda. Minu seisukohast jääb kõik siin muidugi palju anonüümsemaks ja võõramaks ka kohe :). Noh, aga mis teha. Kuus kuud siin tühjalt seisva korteri eest Luxembourgi mõõtu üüri maksta oleks olnud ikka liig, ehkki Luxembourgi mõistes on mul muidugi isegi veel üsna odav elukoht. Aga siiski... Noja nii on töökaaslasel ka oluliselt lihtsam, ega temalgi poleks Luxis pooleks aastaks lihtne olnud muud elukohta leida. Win-win.

Fotokooli teooriapeatükid oleks nüüd veel hea jõuda enne Eestisse kolimist ära õppida. Üks suur osa ehk 3 peatükki (= 4 kontrolltööd) ongi veel jäänud - ja kui ma jõuaksin teooriaosa ära teha, siis jääks mul ainult umbes tosin pildiülesannet enne detsembrit esitada... Ma panustaks sellele, et pildid saan Eestis ikka tehtud, aga teooria õppimise koha pealt ei maksa väga lootusi hellitada :). Nii et pingutan nüüd sellel pikal nädalavahetusel õppida ka. Üksiti pean ära korraldama hispaania keele eksami. Järgmisel nädalal lepin õpetajaga kokku, millal ta lubab mul seda teha. Selleks oleks ka tark natuke õppida :). Gran Hoteli sarja tahan ka lõpuni vaadata enne äraminekut, seda on mul vist 7 DVDd veel. Katriniga jõuan enne äraminekut kakrass vist ka kahele hobuüritusele, et suvi selles osas ka kirja saaks. Üks siinne laupäev pidi minema töökaaslase juures grillimisele. Kirurgi juurde pean veel korra kontrolli jõudma, et teda ka hoiatada, et ma nüüd järgmised kuus kuud olen kadunud. Ühe õhtu tahaks veel oma omadega restorani minna. Ja ega no siis ongi päevad ja õhtud otsas. Üks suur ja üks väike istung tuleb ka veel nende kolme nädala sees ära teha, nendesse päevadesse ei saa midagi muud arvestada. Nii et tegelikult ma homme olengi juba Eestis :).

Mis tähendab, et ma avasin juba ka Piletilevi kodulehe ja hakkasin vaatama, mis mind kõik Eestis huvitaks :). Kas ma tean kedagi, kes tahaks minuga tulla sügisel mõnel tööpäeva õhtul Savoy balli vaatama Estoniasse. Või Giselle'i, Oneginit või Bajadeeri? :) Andke märku :).

Enivei, aga nüüd on kell juba suures lõunas. Viimane aeg õue ilusat ilma nautima minna. Olge siis toredad ja kirjutamiseni jälle.

M.