Steampunk festival on möödas. Oli üks tore nädalavahetus küll, eriti selle imelise ilma poolest. Terve nädalavahetus oli pilvitu ja soe, lasi veel paljaste varvastega ringi traavida ja päikese käes silmi kissitada. Vaesed kostümeeritud steampunklased olid oma rõivastes ilmselt üles sulamas. Seekord oli kuidagi eriti palju vampiire ja gootipäraseid tegelasi ka, need olid ju süsimustas ja võimalikult mitmekihilistes rõivastes, mul oli neid palav vaadatagi. Aga vähemalt ei pidanud nad oma maani seelikutes mudamülkas kakerdama. Igatahes, ma nägin ära mitu tretti Daniel Malheuri esinemisi, ostsin endale muhvi ja kõvakübara, tegin hästi ohtralt pilte ja nautisin lihtsalt ilma. Rahvast oli väga palju, see üritus on ikka iga aastaga järjest kasvanud. Eelmise aastaga võrreldes oli üritus nüüd täpselt kolm korda suuremal pinnal. Kahel laval oli paralleelselt ja kogu aeg esinejaid, kaks suurt angaari oli müügiputkasid täis ning eelmise aastaga võrreldes oli lisandunud ka teatriplats, mingid karussellitüübid väga veidra kaadervärgiga, kaevanduse külastamise võimalus, ports söögiputkasid, ja hirmus palju inimesi. Kõige rohkem paistis seal sedakorda olevat fotograafe. Igast kostüümis tegelasest tegi korraga pilti tosinkond väga korraliku fotovarustusega piltnikku. Nendele järgnesid arvukuselt lihtsalt amatööruudistajad. Kostümeeritud tegelasi oli siiski üsna palju, nii 40% rahvast ehk? Ja need, kes olid, olid oma väljanägemisega tõsiselt vaeva näinud, nii et uudistamist oli ikka tundideks. Nad siis paradeerisid seal rahvamassis, poseerisid iga meetri takka ning näisid eluga väga rahul olevat. Ühe kogunemisleti juures jäi mulle silma, et neil ülikostümeeritud fännidel, kelle sekka kuulus ka täiesti hallipäiseid eidekesi ja auväärses eas taate, on ka täitsa steampunkpassid olemas... Nad käivad nendega ürituselt üritusele ja saavad selle eest osalemistempleid! Juba arutati ka, et Saarburgis tuleb detsembris suur steampunk-jõululaat, novembris pidi Prantsusmaal olema mingi tohutu ajaloohuviliste kogunemine, kus on esindatud kõik ajastud alates Rooma impeeriumist ja lõpetades Napoleoni ajaga. Leipzigis pidi tulema megasuur gootide üritus janiiedasi, janiiedasi, janiiedasi. Täitsa teistmoodi paralleelmaailm kohe...
Ma mõtlen, et ma paar pilti panen praegu sealt ka... Tegelikult on mul enamik pilte isegi esimest korda läbi vaatamata, need olid lihtsalt mingi kõige esimene suvaline valik, mis ma laupäevastest klõpsudest tegin. Kõik ilusad kostüümid ja portreed tahavad otsekspööramist ja blogisuuruseks tegemist, sellega tegelen siis, kui kipsis olen. Seniks väike aperitiiv:
Teine IRM sai ka vahepeal tehtud. Pärast teist tretti helistasid need radioloogia tüübid mulle, muide, jälle tagasi ja ütlesid, et madamm, osad pildid ei tulnud jälle välja, tulge palun uuesti tagasi. Mille peale ma vihastasin, sest esiteks olin ma just pärast tund aega ummikus istumist tööle jõudnud ja ei kavatsenud sugugi hakata kohe tuldud teed tagasi sõitma. Teiseks ei tohiks ilmselt radioloogias siiski lõputult järjest masinaid katsetamas käia... MRT peaks olema ohutum kui röntgen, aga kes kurat sedagi täpselt teab? Nad ikka võiks mõned pildid õigesti ka teha, mitte vastutustundetult inimesi järjest tagasi kutsuda. Mõni ime, et neil siis järjekorrad nii pikad on. Enivei, nad siis läksid muidugi ähmi täis ja helistasid arstile, et mis nüüd saab. Too vaatas siis operatiivselt pildid üle ja leidis, et kahest komplektist saab ta kokku ikka piisavalt aru, nii et ei pea kolmandat korda minema. Selle tulemusena võttis ta mu aga letti ja pani operatsiooniaja kirja :(. See ei meeldi mulle mitte üks teps, sest uisu- ja suusahooaeg jõudis alles alata ning lisaks sellele, et see talv läheb nüüd siis vett vedama, on sport ka edaspidi vastunäidustatud. Praegu ei saa, pärast ei tohi... Pähh... Mis valik see ka on? Aga ega samamoodi väga kaua ka jätkata ei saa.
No igatahes. Samal nädalal hakkas uisuhooaeg ja ma siis otsustasin, et võtan seni, kuni saan, jääst viimast. Seega olen käinud kahes trennis ja avalikul liuväljal veel üle päeva. Mul on vedanud ka, pühapäeva õhtul näiteks jõudsin ma liuväljale siis, kui nad olid just uue jää teinud ning mina ja Darja olime jääl ainsad. Terve värske jääga liuväli meie päralt... Me ei suutnud õnne uskuda, tegime peaaegu kaks tundi omaette harjutusi. Mul on kange tahtmine piruetid ilusasti selgeks saada - et jaguks hoogu ja püsiks ühe koha peal ja liugleks piruetist ilusasti välja ja saaks konstantselt rohkem kui kolm tiiru tehtud ja nii. Ja nii ma siis keerutan iga kord seni, kuni pea käib mõlemat pidi ringi. Pühapäeval tuli ka ühel jalal pirueti laadne asjandus välja. Olin väga rõõmus. Kõige esimene kord pärast suvepausi oli päris naljakas jälle uiskudel olla, aga harjumine tuli ruttu. Nüüd tunnen ma end ka nendes kobakates uiskudes väga hästi, need toetavad jalga ikka nii hästi ja ma olen neid märkamatult usaldama hakanud. Jalg peab palju vähem tööd tegema, kui tead, et uisk hoiabki sind püsti... Meile pidi selleks aastaks uus treener tulema, mingi ameeriklane. Teda peaksime nägema järgmisel kolmapäeval... Loodetavasti on ta tore ja oskab hästi seletada. Stephane oli suurepärane, tema nägi kohe ära, et kas sul on käsi ripakil või õlad valesti, nii et ta oskas väga hästi harjutusi korrigeerida. See praegune edasijõudnute treener, kes on nüüd ameeriklast oodates kaks korda meiega ka tegelenud, mulle aga üldse ei meeldi... Ta on kuidagi kompleksidega, tema oskab hästi kamandada lapsi, aga täiskasvanutega ei oska ta mitte midagi peale hakata, isegi teretamise eest jookseb ära. Ja ta ei seleta ka mitte ainumastki asja, näitab lihtsalt midagi vuhh ette ja siis ütleb, et tee nüüd järgmised kümme minutit seda. Kuidas ja mida täpselt, selle peame ise välja mõtlema. Ma sellepärast nii loodan, et ta annab meid kõige täiega sellele Ryanile üle ja et too on äge. Tahaksin väga midagi sellel hooajal enne oppi veel juurde ka õppida.
Korteri teema on ka lõpule jõudmas. Millegipärast unustati mind pärast esialgset operatiivset reageerimist pangast suht-koht ära. Nüüd muutus maakler juba hirmus kärsituks ja helistas ise ka panka, kust nad siis hakkasid mind meilidega pommitama, et kuidas ja mis ma õige tahtsingi. Väga naljakas asjaajamine, pangaga sehvtitamine kestis üle kolme nädala! Peaaegu neli! Aga noh, mis ma siin ikka kurdan. Homme peaksin saama lõplikud lepingud ja siis natuke veel ja siis peaks võtmed pidulikult üle antama.
Väiksematest asjadest ei viitsi praegu kirjutada. Pea on tegelikult üsna pulki täis ja see kolmekuune haigusleht on ka üks selline asi, mille korraldamine tundub kohati ületamatult keeruline. Et kuidas ja millal ja kas ja kus ja kas ikka peaks ja kuidas see kõik hakkab välja nägema ja mu lilled ja uisutrennid ja koristaja ja kargud ja telekas ja direct billing ja kuupäev ja kingad ja trepp ja dieet ja rehvid ja varvaste liigutamine ja sada muud asja. Eks ma tiba kahtlen ka, kas seda on ikka kohe praegu vaja või? Ja kas Luxi haiglatöötajad ja anestesioloogid ikka võib radioloogide käpardlikkust arvestades mu kallale lasta või? Ühesõnaga, kogu selle üritusega seoses on nii mõndagi otsustada ja korraldada, aga ma kohe ei suuda ennast kokku võtta ja helistada ja korraldama hakata. Ja aeg muudkui jookseb. Kuidas ma tegelikult ei kannata sellist otsustusvõimetust :)! Ma tavaliselt otsustan asja ära ja siis on nii, siis ma enam ümber ei mõtle, vaid teen plaane. Aga nüüd ma olen nagu mingi topsik ja kuna ma ei taha sellele mõelda, siis ma muudkui venitan... Keegi ei ütle midagi inspireerivat ka. "Mina vist teeks nii, sest..." oleks natuke ikka abiks, aga seda ei ole mul õnnestunud veel mitte ainsamaltki inimeselt välja pigistada. Nii et ma siis muudan kümme korda päevas meelt, öösel veel kakskümmend korda lisaks ja nii ma ei jõuagi kuskile.
Vot. Aga mul nüüd lõpetas pesumasin tegutsemise ja siinkohal ma teid jätangi.
Kuulmiseni!
M.
Ma mõtlen, et ma paar pilti panen praegu sealt ka... Tegelikult on mul enamik pilte isegi esimest korda läbi vaatamata, need olid lihtsalt mingi kõige esimene suvaline valik, mis ma laupäevastest klõpsudest tegin. Kõik ilusad kostüümid ja portreed tahavad otsekspööramist ja blogisuuruseks tegemist, sellega tegelen siis, kui kipsis olen. Seniks väike aperitiiv:
Teine IRM sai ka vahepeal tehtud. Pärast teist tretti helistasid need radioloogia tüübid mulle, muide, jälle tagasi ja ütlesid, et madamm, osad pildid ei tulnud jälle välja, tulge palun uuesti tagasi. Mille peale ma vihastasin, sest esiteks olin ma just pärast tund aega ummikus istumist tööle jõudnud ja ei kavatsenud sugugi hakata kohe tuldud teed tagasi sõitma. Teiseks ei tohiks ilmselt radioloogias siiski lõputult järjest masinaid katsetamas käia... MRT peaks olema ohutum kui röntgen, aga kes kurat sedagi täpselt teab? Nad ikka võiks mõned pildid õigesti ka teha, mitte vastutustundetult inimesi järjest tagasi kutsuda. Mõni ime, et neil siis järjekorrad nii pikad on. Enivei, nad siis läksid muidugi ähmi täis ja helistasid arstile, et mis nüüd saab. Too vaatas siis operatiivselt pildid üle ja leidis, et kahest komplektist saab ta kokku ikka piisavalt aru, nii et ei pea kolmandat korda minema. Selle tulemusena võttis ta mu aga letti ja pani operatsiooniaja kirja :(. See ei meeldi mulle mitte üks teps, sest uisu- ja suusahooaeg jõudis alles alata ning lisaks sellele, et see talv läheb nüüd siis vett vedama, on sport ka edaspidi vastunäidustatud. Praegu ei saa, pärast ei tohi... Pähh... Mis valik see ka on? Aga ega samamoodi väga kaua ka jätkata ei saa.
No igatahes. Samal nädalal hakkas uisuhooaeg ja ma siis otsustasin, et võtan seni, kuni saan, jääst viimast. Seega olen käinud kahes trennis ja avalikul liuväljal veel üle päeva. Mul on vedanud ka, pühapäeva õhtul näiteks jõudsin ma liuväljale siis, kui nad olid just uue jää teinud ning mina ja Darja olime jääl ainsad. Terve värske jääga liuväli meie päralt... Me ei suutnud õnne uskuda, tegime peaaegu kaks tundi omaette harjutusi. Mul on kange tahtmine piruetid ilusasti selgeks saada - et jaguks hoogu ja püsiks ühe koha peal ja liugleks piruetist ilusasti välja ja saaks konstantselt rohkem kui kolm tiiru tehtud ja nii. Ja nii ma siis keerutan iga kord seni, kuni pea käib mõlemat pidi ringi. Pühapäeval tuli ka ühel jalal pirueti laadne asjandus välja. Olin väga rõõmus. Kõige esimene kord pärast suvepausi oli päris naljakas jälle uiskudel olla, aga harjumine tuli ruttu. Nüüd tunnen ma end ka nendes kobakates uiskudes väga hästi, need toetavad jalga ikka nii hästi ja ma olen neid märkamatult usaldama hakanud. Jalg peab palju vähem tööd tegema, kui tead, et uisk hoiabki sind püsti... Meile pidi selleks aastaks uus treener tulema, mingi ameeriklane. Teda peaksime nägema järgmisel kolmapäeval... Loodetavasti on ta tore ja oskab hästi seletada. Stephane oli suurepärane, tema nägi kohe ära, et kas sul on käsi ripakil või õlad valesti, nii et ta oskas väga hästi harjutusi korrigeerida. See praegune edasijõudnute treener, kes on nüüd ameeriklast oodates kaks korda meiega ka tegelenud, mulle aga üldse ei meeldi... Ta on kuidagi kompleksidega, tema oskab hästi kamandada lapsi, aga täiskasvanutega ei oska ta mitte midagi peale hakata, isegi teretamise eest jookseb ära. Ja ta ei seleta ka mitte ainumastki asja, näitab lihtsalt midagi vuhh ette ja siis ütleb, et tee nüüd järgmised kümme minutit seda. Kuidas ja mida täpselt, selle peame ise välja mõtlema. Ma sellepärast nii loodan, et ta annab meid kõige täiega sellele Ryanile üle ja et too on äge. Tahaksin väga midagi sellel hooajal enne oppi veel juurde ka õppida.
Korteri teema on ka lõpule jõudmas. Millegipärast unustati mind pärast esialgset operatiivset reageerimist pangast suht-koht ära. Nüüd muutus maakler juba hirmus kärsituks ja helistas ise ka panka, kust nad siis hakkasid mind meilidega pommitama, et kuidas ja mis ma õige tahtsingi. Väga naljakas asjaajamine, pangaga sehvtitamine kestis üle kolme nädala! Peaaegu neli! Aga noh, mis ma siin ikka kurdan. Homme peaksin saama lõplikud lepingud ja siis natuke veel ja siis peaks võtmed pidulikult üle antama.
Väiksematest asjadest ei viitsi praegu kirjutada. Pea on tegelikult üsna pulki täis ja see kolmekuune haigusleht on ka üks selline asi, mille korraldamine tundub kohati ületamatult keeruline. Et kuidas ja millal ja kas ja kus ja kas ikka peaks ja kuidas see kõik hakkab välja nägema ja mu lilled ja uisutrennid ja koristaja ja kargud ja telekas ja direct billing ja kuupäev ja kingad ja trepp ja dieet ja rehvid ja varvaste liigutamine ja sada muud asja. Eks ma tiba kahtlen ka, kas seda on ikka kohe praegu vaja või? Ja kas Luxi haiglatöötajad ja anestesioloogid ikka võib radioloogide käpardlikkust arvestades mu kallale lasta või? Ühesõnaga, kogu selle üritusega seoses on nii mõndagi otsustada ja korraldada, aga ma kohe ei suuda ennast kokku võtta ja helistada ja korraldama hakata. Ja aeg muudkui jookseb. Kuidas ma tegelikult ei kannata sellist otsustusvõimetust :)! Ma tavaliselt otsustan asja ära ja siis on nii, siis ma enam ümber ei mõtle, vaid teen plaane. Aga nüüd ma olen nagu mingi topsik ja kuna ma ei taha sellele mõelda, siis ma muudkui venitan... Keegi ei ütle midagi inspireerivat ka. "Mina vist teeks nii, sest..." oleks natuke ikka abiks, aga seda ei ole mul õnnestunud veel mitte ainsamaltki inimeselt välja pigistada. Nii et ma siis muudan kümme korda päevas meelt, öösel veel kakskümmend korda lisaks ja nii ma ei jõuagi kuskile.
Vot. Aga mul nüüd lõpetas pesumasin tegutsemise ja siinkohal ma teid jätangi.
Kuulmiseni!
M.
