Lubadused-lubadused

Tean, et lubasin rohkem kirjutada, aga ma olen igast inimestele igast asju kokku lubanud, nii et mul on praegu nende lubaduste täitmisega veidi kiire. Prioriseerime siis. Kõigepealt tööalased lubadused, siis kuskil füüsilist olemist puudutavad lubadused, siis magamine, siis endale antud lubadused ja siis muu suhtlemine. Ja kui ma ükskord ajaliselt selle viimaseni võiksin jõuda, on mul arvutiekraanist ja mõtlemisest kopp totaalselt ees. Ma parem siis ei püüagi lähipäevil. Meil on tööl seninägematud olud, nii et andke veel mõnd päevad asu :).

Pean siiski ütlema, et tuju on mul kuidagi eriliselt hää, sest töö tasakaalustamiseks olen ma ka palju suhelnud. Töökaaslastega ja Frantsuaa ja Eliane'iga ikka. Viimased kaks on mu totaalselt oma tiiva alla võtnud, seda on tore teada. Tänu sellele on mul ka pea selge ja tuju hea :). Ja nõud pesin ka täna ära!

Nüüd on aeg magama minna!
Ööd!
M.

Teatri brasserii komöödiateenindus

Neljapäeval küsis üks töökaaslane ootamatult, kas ma ei tahaks temaga Luxi suurde teatrisse tantsuetendusele minna, tal on juhtumisi üks pilet üle. Mina, kes ma polnud siiani selles teatrimajas käinud, tuletasin meelde Helle sõnu, et sealsed tantsuetendused on alati kihvtid, ning haarasin loomulikult võimalusest kinni. Ma muidu ei ole kõige suurem kaasaegse tantsu austaja, ise ma poleks ilmselt neid pileteid ostnud, aga asi on minu puhul pigem võhiklikkuses kui antipaatias. Seepärast olin kutse ja asjatundliku seltskonna võimaluse üle väga rõõmus. Nojah, mõtlesime enne teatri kohvikus üht-teist drinkida ja näksida, nii et mina tegin ettepaneku kohtuda kell seitse, et siis peaks jõudma küll, kui etendus hakkab kell 8.

Tjaa, töökaaslane oli mul asjade seisuga paremini kursis, nii et tema muidugi ohhootas ja oioiootas minu naiivsuse peale. Lõpuks leppisime kokku, et kohtume kell kuus, et siis ikka peaks jõudma :). Ma loomulikult pidin hiljem tunnistama, et tema skeptilisus kohviku teeninduse suhtes oli põhjendatud, aga isegi tema ei osanud lõpuks ette kujutada, kui palju me naerda saame.

Miks me siis naersime? No teate... Alustuseks istusime me õue. Ootasime veerand tundi ja ei saanud ühelgi ettekandjal sabast kinni. Lõpuks möödus meist üks tütarlaps, kellelt me siis menüüd palusime. Tema teatas, et köök avatakse alles veerand tunni pärast ja tema meile varem menüüd ei too, äkki valime asjad liiga ruttu välja. Olgu, võtsime siis veini - mina niisama valget veini, töökaaslane vahuveini. Ootasime, et tütarlaps viieteistkümne minuti pärast menüüga naaseks, aga ootama me muidugi jäimegi. 35 minutit hiljem võitsime kergete võimlemisharjutustega ühe täiesti uue meessoost ettekandja tähelepanu, kes lubas meile lahkelt menüü tuua. Minu selja taga istuvale naisterahvale ei pööranud keegi vähemalt pool tundi tähelepanu, nii et meil isegi vedas.

Menüü tuli mõne aja pärast kahel jalal ise kohale. Selleks osutus järgmine noormees, kes meile nukralt kätega viibates selgeks tegi, et neil on pakkuda ainult juustutaldrik või singitaldrik, rohkem me nende käest süüa ei saa. Põhjendust ma juba enam ei mäleta, aga võib-olla seda ei olnudki. No võtsime siis juustutaldriku. Millega läks veel 20 minutit aega. Oodates sai meil loomulikult vein otsa ning siis läkski lahti alles tõeline nali. Arutasime just omavahel, et võtaks ühed veinid veel, kui meie laua juurde ilmus täiesti uus mees, kaks veiniklaasi näpus. Tema küsis sõnaohtralt, et ega meie tellinud kahte klaasi Pinot Gris'd - ta saadeti neid tooma, aga ta ei tea, kuhu. Ma siis vastasin, et ei, me ei tellinud neid, aga me telliksime NÜÜD temalt küll justament ühe Pinot Gris' ja ühe vahuveini. Tema vabandas ette-taha, et ta eksis vist RUUMIGA (me istusime õues), otsustas siis ühe nendest kahest veiniklaasist minule jätta ning läks teise klaasiga otsima seda lauda, kus oodati kahte veini. Selleks osutus meie kõrvallaud. Kahjuks taipasin ma seda liiga hilja, sest ma oleks päriselt tahtnud näha, mida nad ühe klaasiga peale hakkasid (teine meie sealviibimise ajal nendeni ei jõudnudki). Mina olin lihtsalt naerukrampides, sest seda, et keegi poolelioleva tellimuse nii lahkelt ära annab, pole minu silmad ammu näinud.

Hästi, siis jõudis jälle tükk aega mööda minna, aga töökaaslasele tellitud vahuveini ei ilmunud küll enam kuskilt. Seal kohvikus paistiski olevat süsteem, et iga ettekandja käib ühe laua juures täpselt ühe korra ning kaob siis jäljetult. Mingil hetkel tuli jälle mingi uus tütarlaps, kes soovis teada, kas me oleme tellinud. Me ütlesime, et jajah, täname, aga tema jäi kohe pärima, et mida me siis tellisime. Me rääkisime talle ka ausalt ära, et tahaks üht klaasi vahuveini. Häda oli ainult selles, et töökaaslase tühi pokaal oli vahepeal laualt ära koristatud, aga minu vana tühi pokaal seisis mul nina all. Võttis siis see tüdruk mu pokaali ja jäi töökaaslasele otsa vahtima. Vahtis ja vahtis, kuni küsis puhta ootamatult: "Vabandage, mida te enne jõite?" Töökaaslane pilgutas silmi ja vastas, et ma jõin enne ka vahuveini, tänan väga, tooge nüüd palun veel üks klaasitäis. Tüdruk vaatas kahtlustavalt pokaali, siis meid ning küsis uuesti ja veel kahtlustavamalt: "Eiei, ärge valetage, mida te PÄRISELT enne jõite?" Noh, ei olnud vahuveini klaas, ei olnud. Korduvate kinnituste peale, et ka enne tarbiti selles lauas vahuveini, soostus ta siiski lahkuma ja mu muigavale töökaaslasele vahuveini tooma. Ta ilmselt muidu oleks tahtnud edasi pärida, sest uskuma ta meid vist ei jäänud, aga ma kahtlustan, et ta luges meie pilkudest välja, et me peame teda veidi kohtlaseks. Ei tea, mis ühiskonna südametunnistust ta seal mängida üritas... Tuletage ikka meelde, mida te jõite, paljast veini ja vahuveini ei ole hea segamini juua...

Loomulikult ei jõudnud ka temalt tellitud vahuvein päris pikka aega lauda ning seda tüdrukut me ka enam ei näinud. Millalgi möödus meist hoopis seesama tüüp, kes oli vahepeal "ruumiga" eksinud. Jäi teine meie laua ääres seisma ja küsis jõle imestunult, et ossa, aga kus see Pinot Gris siis on? Ka teda tuli parandada, et meil on puudu hoopis klaasike vahuveini. Noja tema siis lõpuks selle kuskilt ka välja võlus. LÕPUKS. Viimased juustuampsud ja veinilonksud läksid meil sellele vaatamata alla kiirkorras, sest kaks tundi oli selle ootamise peale järsku läbi saanud ja etendus oli kohe-kohe algamas. Mina jõudsin veel enne prožektorite kustutamist täheldada ainult nii palju, et Luxi suure teatri saal meenutab kangesti Endla saali, ning siis olidki juba tantsijad laval. Kui me midagi päris tahket oleks brasseriis süüa tahtnud, oleksime me lõpetanud ilmselt tantsijatega ühel ajal. Ausalt.

Etendus ise oli huvitav. Esimene osa mulle väga ei meeldinud, teine osa oli väga äge ja kolmas oli okei. Tantsisid hästi, ilusasti trimmis ja lihases olid kõik ka. Olgu ajaloo kirjapanemise huvides ära öeldud, et tegemist oli Michael Clark Company kuueliikmelise trupiga. Nad vist käivad Luxis igal aastal. Vot.

***

OK, nüüd on kirjutama hakkamisest mitu tundi möödas, vahepeal jätsin postituse unarusse ja möllasin tükk aega e-raamatute tarkvaraga. No kurat, enam keerulisemaks ei anna asja ajada või? Installi üht, autoriseeri teist, siis katsu neid omavahel klapitada. Urr, veebipoest alla laetud raamatu sain vana arvuti abiga veel lugerisse, aga siis selgus, et see on mingi krdi ACSM fail, mille avamiseks on tegelikult vaja programmi nimega ADE. Seni sain alati valmis .epub failid, nii et see .acsm oli minu jaoks täiesti tundmatu suurus. OK, guugeldasin, lugesin, sain umbes aru, milles asi. Installisin uude arvutisse lugeri tarkvara ja ADE ka, paistis teine täpselt sama mõttetu kui lugeri programm. Ei saa siiani aru, miks mul on vaja ühe asja jaoks NIIIIII palju asju. No OK, siis oli järgmine häda, sain ADEsse ka selle ACSM faili alla laetud, aga siis selgus, et ADE ei tunne ära minu lugerit - enne on vaja arvuti ümber registreerida ja luger ümber registreerida ja poe konto ümber registreerida ja kõike soovitavalt nii, et nad üksteist märkaksid. See tähendas Sony (luger) veebikeskkonda logimist ja Adobe'i keskkonda logimist ja veebipoe keskkonda lugemist (Kobo) ja loendamatuid paroole ja kasutajanimesid, mis mul imekombel kõik isegi meelde tulid. Ma nüüd olen teinud umbes 5 sünkroonimist ja tulemuseks on see, et ADE ei tunne endiselt mu lugerit ära, mu lugeris on ühe raamatu kolm .acsm faili, samuti on neid krdi faile absoluutselt igas keskkonnas ja igas kaustas. Täiesti mõttetu! Mingu siis metsa! Kui mul ükskord peaks jälle selle raamatu lugemise isu tulema, siis ma loengi seda protestiks arvutist! Pangu nad oma autoriseerimised puu taha!

***

OK, täpselt sel hetkel, kui ma kogu jandi peale lõpuks vihastasin, muutus üks .acsm fail iseenesest lõpuks Sony tarkvaras .epubiks. Ma ei teagi, mida ma siis nüüd lõpuks tegin, olin ainult valmis kõik programmid kinni virutama. Tjah, noh, tore seegi, et nüüd tuleb see fail mul lugeris kenasti lahti. Aga mul oli ikka vaja vihastamiseni jõuda, ah??? Ai, kurja, ja kui järgmine kord veel ka sama triangel lahti läheb, siis saavad kõik teada, mida ma nii jaburast süsteemist arvan! Ääääääää, päriselt...

***

Ma nüüd lähen kogu selle jändamise peale arvuti tagant ära. Head õhtut teile ka.
M.

Uus ja ilus

Mul on nüüd uus ja ilus arvuti. Sale, tasane, kerge ja päris tubli. Alguses oli mul temaga tegu, Windows 8 on ikka pisut harjumatu, nii et mul läks õige mitu tundi kõikide kontode ja paroolide ja programmide ja särkide-värkide töökorda saamisega. Ma näiteks enam ei saa üldse aru, mis kuradi parooliga ma pean end skaipi logima. St ma tegelikult tean suurepäraselt, mis mu skaibi kasutajanimi on, aga millegipärast pidin ma selle arvutiga end sinna hoopis hotmaili parooliga sisse logima. Totaalne segadus. Aga okei, kontaktid olid mul seal kõik kenasti olemas, nii et poogen siis. Töötas, see on põhiline. Loodetavasti ta nüüd mäletab ka ise, kuidas mind edaspidi sisse logida :).

Teise arvuti failid olen jõudnud peaaegu kõik ümber kopeerida. Prorgramme installin ka jõudumööda peale ja maha. Kõik käib sujuvalt ja kiirelt. Olen sigarahul. Klaviatuuri pärast võiks ju pisut nuriseda, aga sedagi mitte sellepärast, et mul on nüüd prantsuse klaver, vaid sellepärast, et nüüd on moodi läinud selline klaviatuur, kus klahvide vahel on mitu millimeetrit ruumi. Tavalise klassikalise klaviatuuriga läpakaid peaaegu enam polnudki. Kahjuks! Mulle meeldis varasem klaver rohkem. Muidu prantsuse klaviatuuri pärast ma enam üldse ei muretse, mul ju tegelikult ei ole vaja klaviatuuri vaadata. Ainult potentsiaalsetel külalisel saab raske olema :).

Tegelikult pole mul praegu suurt aega rohkem lobiseda, tahtsin lihtsalt ruttu avalikult rõõmustada. Pean nüüd siva duši alt läbi hüppama ja siis tuleb juba üks töökaaslane mind mu kartulisalatiga auto peale võtma. Jaanipäev ju! Väljas on õige korralikud pilved, aga loodetavasti ei tule seda va vihma ülemäära palju. Pärast tahaks ilutulestikku ka näha...

Jee, la vita è bella.

Hmpf, ma kordan ennast :). Aga mis teha, nii on!
Pakaa ja head jaani!
M.


 

Eile, täna, homme

Lähen kohe poest oma uut arvutit ära tooma. Jõudis teine eile Luxi! Ootan põnevusega temaga kohtumist!

Pärastlõunal teen valmis ilmatuma laari kartulisalatit ja lähen sellega õhtul eestlaste jaanitulele. Õhtul ehk ka linna ilutulestikku vaatama. Ja homme hommikul paraadile, sest ilutulestikku ja tõrvikurongkäiku ma olen nüüd juba kaks korda näinud, aga paraadile pole ma veel kunagi jõudnud. See on ju kell 11 hommikul!

Eile käisin ühe töökaaslasega lõpuks esmakordselt Luxi suures teatris üht tantsuetendust vaatamas. Enne istusime kaks tundi teatri brasseriis ja naersime endal kõhulihased trimmi, no nii pentsikut teenindust annab ikka maamuna pealt otsida. Aga sellest mõnikord pikemalt. Asi on seda väärt.

Tegelt ma hakkan nüüd üldse jälle sagedamini kirjutama. Ausalt ka! Esiteks lajatan ma oma uuele sõbrale kõikide oma piltidega, mida ma pole julgenud enam arvutisse tõmmata. Ma kujutan ette, et ta peaks nendega mänguliselt hakkama saama. Ja siis ma kirjutan teile kõigest-kõigest, Pariisist ja Chantilly lossist ja Michou kabareest ja teatri brasseriist ja jaanipäevast ja oma fuksiatest ja Luxi vanapaarist ja Bommeleeri juhtumist ja ilmast ja oma uuest arvutist jne jne jne. Päriselt ka :).

Aga praegu lubage mul teise linna otsa arvutit koju tooma tõtata.
La vita è bella!
M.

Koduloom

Ilmselgelt ma meeldin talle! Kusjuures tööl hakkas mu sünnipäevaorhidee ka õitsema! Kummaline! Lilled pole mind varem eriti armastanud...

Jälle nädalavahetus

Nii kompaktset nädalat pole ammu olnud. Meil oli üks kiiremat sorti istung ja tegemist oli nii palju, et ma unustasin vahepeal kellagi vaadata. Istusin lihtsalt esmaspäeva hommikul arvuti taha ja vihtusin tõlkida/parandada/lugeda, kuniks millalgi oli reede pärastlõuna käes. Nojah, vahepeal käisin söömas ning kodus magamas ka, aga nii üldjoontes läks kõik ühes jutis ja töö tähe all. Hullult äge. Eilseks oli väss peal küll, aga samas on nüüd hea tunne, et ilmaime palju sai ära tehtud - ja üldse on pigem tore teha tööd nii, et aeg lendab ja pole mahti ringi vaadata. Siis on nii asjalik ja vajalik tunne ja adrenaliin tuleb ka appi ja kohe äge on :). Kui tähtajad on kaugustes, siis nii hästi ei edene ka, see on ammu teada asi :).

Vot. Et nädal läks siuh. Nädalalõpuks on aga palju eri plaane. Eile pärastlõunal käisime juba töökaaslastega hobuvõistlustel, siin on nimelt Réiser Päerdsdaag ehk Roeseri hobupäev. Tegu on neljapäevaste hüppevõistlustega, mis kestavad veel homme-ülehomme ka, ehkki mulle selleks korraks vist aitab. Rohkem pole lihtsalt nende jaoks kuskilt aega võtta. Ja no ühe doosi sai eile juba kätte, aga see oli mu teada ju alles hooaja algus. Küll tuleb veel võimalusi.

Teoreetiliselt oli meil eilseks ette nähtud ka osakonna piknik, aga pärast nii hoogsat töönädalat ei näidanud keegi sellise ürituse vastu piisavat entusiasmi välja ja mulle paistis juba ette, et üritust ootab väike läbikukkumine. Meie korruse rahvast ei läinud sinna vist keegi ja ülejäänud, kellega sellest juttu tuli, lubasid valdavalt viimasel hetkel otsustada... Siis on ju teada, kuidas otsustatakse, eks? Noh, suur häda oli muidugi see, et ürituse kellaaeg sai määratud õhtupoolikusse, nii et enne seda jäi täpselt selline auk, millega polnud midagi peale hakata. Ma loodan, et neil, kes käisid, oli tore, aga tegelikult võiks nüüd siiski ühe KOGU osakonda hõlmava pikniku kohe pärast tööd MUDAMi taga platsil ka maha pidada :). Et kõik kokku saaksid ja et kõigil oleks mittetulemiseks võimalikult vähe vabandusi.

Tulevastest plaanidest nii palju, et tänaseks on ette nähtud retk Saturni, siis saan lõpuks täieliku ülevaate siin pakutavatest 14-tollistest läpakatest. Tegelikult olen ma üsna kindel, et võtangi lõpuks selle Samsungi, mis mulle ammu silma jäi, ehkki paar asja käivad mulle ta juures pisut pinda. Muud pakutavad mudelid on lihtsalt veel valemad. Aga mine tea, äkki on neil seal Saturnis midagi revolutsioonilist. Tasub igatahes järele vaadata. Kui midagi silma ei jää, tellin Samsungi õhtul netist ära ja kogu lugu. Eks ma siis harjutan end pärast Windows 8 ja võõra klaviatuuriga. Vähemalt on ta ilus, mu praegusest läpakast pisut suurem ja kergem ning mälumahtu jagub mu piltide tarvis ka piisavalt. Olgu siis nii.

Vot. Pärastlõunal on meil oma korruse rahvaga ühe töökaaslase juures väike grill ja õhtul ajan end kindlasti kohvikusse ka. Eelmisel nädalavahetusel jäi mul seal juba käimata (st õigupoolest oli mul plaan laupäeva õhtul ikka minna, aga Frantsuaa, pärgel, jäi just siis järsku haigeks) ja nüüd eile kukkusin ka kell kaheksa voodisse. Nii suurt auku pole aga ammu vahele jäänud. Seda arvas ilmselgelt ka Frantsuaa, kes saatis mulle mureliku järelepärimise, et kas ta peab mind surnukuuridest otsima hakkama või mis. IRW. Ja SELLE peale peab nüüd küll teda esimesel võimalusel vaatama minema, eks!

Homme... Homseks leppisime mu vanapaariga kokku hommikukontserdi ja lõunasöögi, pärast tahan minna vesipiibuterrassile ja seal päikese käes ühe raamatu lõpuni lugeda. Ja siis ongi aeg hakata järgmiseks nädalaks valmistuma. Vot nii, mehed!

Ja kuna kell on juba 1, siis on nüüd aeg tormata. Logelege hästi!
M. 

151% de pluie en plus et 60% de soleil en moins

Avastasin, et kaks nädalavahetust tagasi olen alustanud sellist postitust, aga millegipärast on see jäänud üles riputamata. Ega ta midagi erilist pole, aga kuna mul on siin niikuinii vahepeal pikk vaikus valitsenud, siis lugege terviseks :). Ma ei viitsi teda ära lõpetada ja kuidagi siduda, aga pole vast hullu...


Jah, kallikesed, statistika sõnul on Luxis rekordiline kevad. Maikuus on viimase 30 aasta keskmisega võrreldes sadanud 151% rohkem (22 päeva = 137,6 liitrit ruutmeetri peale), aga päikest on olnud 60% vähem. Tõsi ta on - see oli vist reede, kui ma ärkasin kell 7.14 suure ehmatusega. Ehmatuse põhjuseks oli see, et ma tundsin läbi une näol päikest ja sain ataki, et olen sisse maganud. Tavalised hommikud on vihmased, eks, nii et päike ja hommik ei käi enam minu jaoks kokku :). Või siis teisel päeval rääkis üks tundmatut keeleüksust esindav naine kohvimasina kõrval haigutades, et tema on Luxis olnud aastast 1986 ja ainus nii vihmane periood oli kohe tema tuleku alguses, kus kaks aastat ainult kallas. Ta olevat juba peaaegu ära kolinud, sest tema ise on lõunamaalane ja vajab eluks päikest :). Hmm. Noja seda tuleks ka mainida, et sel nädalal oli siin öösel tervenisti 2 kraadi ja ühel hommikul olid garaaži katusel olevad vihmalombid JÄÄS! IRW. Andke käpikud ja talvesaapad!

Nojah, aga mis ma ikka virisen. Tegelikult on nii, et kuna ma pole niikuinii väga suurel väljasõidulainel, võib ilm omasoodu talitada. Järgmine nädalavahetus võiks Pariisis ilus olla, aga tööilmaks sobib praegune hästi. Selle kevade ainsad ilusad ilmad langesid niikuinii minu puhkusele, nii et ma olen siiski maitse suhu saanud :). Need, kes selle aja tööl veetsid, võivad küll varsti talvemasenduse saada.

Igapäevaelust rääkides - nädalavahetus oli vaikne. Käisin ujumas, jalutasin harvadel päikeselistel hetkedel linnas, istusin välikohvikus ja jõin teed, lugesin, tühjendasin läpaka kõvaketast ja laadisin tarbetuid programme maha, et tal elu kergemaks teha. (E-raamatute tarkvara sain lõpuks pika jändamise peale tööle, aga skaipi tuleb vist edaspidi aint tahvli vahendusel kasutada). Ahjaa, veel vaatasin Kanepi mänge, pesin pesu ja tegin süüa. Olen enda jaoks avastanud baklažaanid. Kohe sel määral, et olen armunud :). Miks ma neist varem midagi ei pidanud? Kusjuures esmatutvuse võlgnen Nairale, kes aasta tagasi samal ajal külas käis ja mulle esimest korda baklažaane kokkas. Ta on ju armeenlane, sealkandis süüakse neid aga palju, nii et tal oli asi hästi käpas. Tilli, hakkliha ja paprikatega oli see pada täiesti nämm.

Elus (vol X)

Ma tean, musikesed, et ma ei kirjuta üldse. On kuidagi nii läinud. Arvuti ei tee minuga koostööd, uue arvuti ostmiseni pole ma jõudnud, eelmisel nädalavahetusel olin Pariisis niikuinii, nädala sees pole õhtuti motivatsiooni, sest nüüd on ilmad ka ilusaks läinud ja ma pigem teen pärast tööd midagi huvitavat :). Noh, käin MUDAMi taga jalgu kõlgutamas või kellegagi söömas või pargis lugemas või mida iganes. Aega on ka nii palju mööda läinud, et raske on kuskilt alustada. Teate isegi. Soovitan teil seega üldiselt kannatust varuda - vähemalt seni, kuni ma olen endale uue arvuti soetanud. Ilmselt juhtub see lähima kahe nädala jooksul, sest ma olen juba pisut närviline. Ma ei julenud nädal aega isegi oma Pariisis tehtud pilte vaadata, sest kartsin nendega oma vaest arvutit koormata. Tahtsin täna veel elektroonikapoodidesse ja Auchani vaadata, aga täna on juhtumisi linnas maraton ja kõik tänavad poole ööni kinni. Ma parem ei hakka kuskile bussiga sõitma, mine tea, kuidas tagasi saab. Muidu on mul kaks masinat välja vaadatud, ma tahaks neid nüüd poes veits näppida ja siis ongi otsustatud. Ma üldiselt jõudsin järeldusele, et hädaga kärab see azerty klaviatuur ka. Tegelikult ei vaata ma ise niikuinii ju peaaegu kunagi klaviatuurile, nii et muudan lihtsalt keeleseaded ära ja siis peaks ju azerty klaviatuur trükkima eestikeelseid tähti ka ja nii, eks? Eks? Et peaasi, et ma ise tean, et tegelt on tähed kõik tavalistes kohtades? Eks?

Ah et mis mul muidu uut? Mmm... Käisin eelmisel nädalal Pariisis. Olime õhtul Michou juures (sellest urkast pole ma siiani täpsemalt kirjutanud, aga nüüd ehk millalgi...), pühapäeval võtsime ette väljasõidu Chantilly lossi, seal käisime kõigepealt hobuetendust vaatamas, nägime France Galop sarja võiduajamisi, käisime lossis sees ka lõpuks ära ning lonkisime pärast veel mööda Le Notre'i kavandatud parki ringi. Hästi mõnus oli, jube tore päev! Ilm oli jälle ilus ja seltsis on ikka lõbusam ringi luusida ja maailma avastada. Jalad olid meil küll lõpuks kõigil ümmargused, aga retk läks igati asja ette. Mul oli selleks korraks pikk nädalavahetus võetud, nii et olin esmaspäevalgi veel Pariisis - käisin raamatupoodides ja kleidipoodides ja istusin kohvikus ja nautisin ilusat ilma. Tulin koju viie raamatu, ühe uue kleidi ja nii suure toidukotiga, et sain nädal aega Pariisi hiinakast kaasa haaratud asju soojendada :).

Muidu elan ka tihedat sotsiaalelu. Sain ükspäev kokku vana kursaõega, kes Luxis praegu praktikat teeb. Üks teine päev käisime töökaaslastega söömas. Veel trehvasin oma praktikapäevil kohatud vanapaari, pidime nendega mingil nädalavahetusel grilli tegema. Neil on nüüd must kassipoeg ja nad tahavad järgmisel suvel Eestis käia. Järgmisel nädalal on osakonna piknik ja lisaks pidime järgmisel nädalavahetusel paari töökaaslasega hobuste hüppevõistlustele minema. Siis tuleb juba jaanipäev. Aeg lendab-lendab-lendab.

Pilte on mul kogunenud palju, aga ma ei viitsi nendega praegu tegeleda. Õiglus on jalule seatud ja meil on nüüd jälle paar kraadi rohkem sooja kui Eestis. Päike paistab ja linnast kostab trummimürinat, nii et ma nüüd panen riidesse ja sean sammud sinnapoole. Tegelikult peaks ka koristama, sest kuna ma olin eelmisel nädalavahetusel Pariisis, on mul kodus paras seapesa. Noh, aga üks päev veel seapesas ei tapa. Homme koristan.

Muide, emmega kuu aega tagasi Pariisis käies haarasin sealt kaasa ühe tillukese fuksianiru. Tal oli kokku neli oksakest ja ta oli tõesti tillu, ma veel lõikasin tal neid oksakesi lühemaks ka, et ta hakkaks kõrvalharusid ajama. Aga oma väiksusele vaatamata on ta tõsiselt rõõmus Luksemburgi kolimise üle, sest ta on kuu ajaga kasvatanud umbes kaks miljonit õiepunga ja esimene neist läheb kohe-kohe lahti :P. Ühe suurema fuksia ostsin veel siit, teist värvi. Tema ei olnud alguses kolimise üle väga rõõmus, lasi kõik olemasolevad õied kohe maha ja mossitas. Aga nüüd on ka tema kasvatanud päris palju uusi õiepungakesi ja on uue seltskonnaga leppinud! Meil valitseb ühesõnaga õnn ja harmoonia :D.

Tõstsin ta rõdule, aga ma ei jäta teda kinnitamata sinna aknale, ausõna. Lähen ükspäev aianduspoodi või turule ja ostan mõne rõduvõre külge käiva ilusa dekoratiivpoti. Esialgu tahtsin lihtsalt näidata, et tal on nii palju õiepungi, et kui need kõik lahti lähevad, ei paista lille ennast väljagi.