Plaanid hakkavad kooruma

Nonii, ma olen eelmise aasta lõpust saadik olnud valmisoleval ooterežiimil - püüdnud pingsalt olla täiesti plaanitu ja valmis kohe kargama, kui vaja. Nüüdseks on uudist nii palju, et selle pikisilmi oodatud otsuse langetamine lükati siiski jälle edasi ning paistab, et ma jõuan õnneks enne järgmist mainitud tähtaega ka üht-teist muud ära teha (peale ootamise) :-D. Seega käin veebruaris korra Rootsis Etioopia saatkonnas ja ühtlasi ka oma väike ristipoja juures külas. Märtsis teen kõigi eelduste kohaselt ühe Etioopia tiiru ja hiljemalt selleks ajaks on ehk ka edasised plaanid paigas :-D. Lootused-ootused on mul kevade suhtes igatahes juba üsna kõrgeks aetud ja põnevus sees, aga sellest kõigest täpsemalt siis, kui aeg kätte jõuab. KUI ikka jõuab :-D.

Lähematest plaanidest niipalju, et, mm... millalgi lähme veel Lätti suusatama. Mitte Žagarkalnsile, vaid sinna teise kohta seal lähedal, mille nime ma praegu ei mäleta :). Pidavat toredam olema! Laupäeval on Pärnus Vanemuise ooperi- ja operetigala, mida ma näha tahaks. Ja veebruari lõpus lähme potentsiaalselt Himosele, aga see on veel lahtisevõitu...

Seda niikuinii, et tõlketööd mahuvad selle kõige kõrvale ju ka suurepäraselt ära! Tegelikult sai eelmine suur maraton neljapäeval läbi ja nüüd on mu postkastis juba kõva poolteist tööpäeva vaikus valitsenud, nädalavahetusest rääkimata :-D. Kohe harjumatu... Selline tunne on, et mind on unustatud :-D. [IRW, mu jutt kõlab kahtlaselt töönarkomaania moodi]. Aga tegelikult ilmselt peaks juhust kasutama ja seni midagi muud tegema, kuni postkast jälle hakkab üle ääre ajama. Nii et ma siis nüüd võtan oma hüva nõu kuulda ja lähen sebin veidi...

Pakaa,
M.

Orgia

Oh, kõht on nii täis, et ma lähen kohe lõhki! Meil oli nimelt äsja Karini juures kokkamisõhtu - me mõnikord ikka saame kokku ja möllame köögis. Meil on niimoodi valminud nii Mehhiko, Prantsuse kui ka Itaalia toite, järgmiseks on vist kavas India road :-D. Koos papadiga ja puha :-D.

Aga no täna tegime alustuseks ime-imelist mereannipastat valge veini, koore ja hallitusjuustu kastmega (midagi sellist, aga teatavate muudatustega) ning siis proovisime valmistada crème bruléed. Karin oli kuskilt selle vajaliku leegiheitja soetanud ja puha...

Oh - ja kõik tuli hirmus hea! Pastat tuli muidugi tervele armeele, nii et me sõime end lõhki, ja crème brulée valmistamine osutus üle ootuste lihtsaks. Tähendab lihtne oli pudingu valmistamine, ent see põletamise osa osutus endiselt pisut komplitseerituks :-D. Pooleminutilise põletamise järel ütles leegiheitja, et tal on palav, siis pidi vahet pidama. Kaks topsikutäit kreemi saime ära kõrvetatud, ülejäänud kahega ei saanud kuidagi hakkama. Karin nikerdas leegiheitjaga, mina rakendasin veel igasuguseid muid geniaalseid mõtteid ka - proovisin tikuga kõrvetada ja siis valasin suhkru peale rummi, et see põlema süüdata ja nii kõik suhkur korraga ära karamellistada, aga lõpuks pidin ikka tõdema, et minust füüsikut ei saa. Tiku leek ei mõiganud üldse, aga rumm sulatas suhkru niimoodi ära, et see ei karamellistunud enam üldse, kuigi rumm lahvatas hetkeks siiski põlema :-D. Teine topsitäis ei olnud seega crème brulée, vaid õigupoolest crème au rhum, aga no ega see sellepärast halvem olnud :-D.

Vot... ja nüüd ongi nii, et ma jaksan jälle ainult selili olla ja silmamunasid liigutada. Kõige energilisem asi, mis täna tehtud sai, oli kokkamise kõrvale triktrakimängu täringute veeretamine. Brrr... vist peaks homme ujuma minema...

Võib-olla tõesti.

Aga hea küll. Head ööd nüüd...
M. 

Popp ja noortepärane

Meie olime täna nii popid ja noortepärased, et käisime emme ja Varnoga 5D kinos. Ma tegin ikka tõelise arenguhüppe, sest mina pole isegi 3D kinos veel käinud - ja 5D kinost polnud ma muidugi üldse midagi kuulnud. Aga näed, nemad olid...

No taustalugu on tegelikult selline, et me käisime eile kolmekesi Kõrvemaal suusatamas. Seal on hirmus tore - lauged künkad ja laiad rajad, vähe rahvast ja ilus ka. Aga mina, endine suur sportlane, kellest on saanud tõeline nannipunn, olen täna nii hirmus kange (üks põlv on millestki sinine, teine lihtsalt valutab hullu moodi, triitseps tudiseb, selg võtab oigama, randmed on hellad jne jne jne), et lõin vedelaks ja otsustasin tänasest trennist loobuda. Nii toodi mind siis täna linna tagasi ja kuna nemad siis ka plaaniväliselt linna sattusid, otsustasime käigu pealt sinna 5D kinno minna.

Teadmatutele (ma loodan, et peale minu on veel keegi, kes sellest enne tänast midagi ei teadnud) selgituseks niipalju, et 5D on selline kino, kus lisaks 3D prillidele on liikuvad toolid ja lõhnaefektid ka juures. Käisime vaatamas mingit filmi "Piraadilugu". Lastekas oli, aga see lihtsalt just hakkas, kui me sinna jõudsime. Ja hullult tore oli! Esimesed paar minutit tundus suhteliselt mõttetu, aga kus siis läks lahti... meid sõidutati torudest alla, nii et tuul vihises kõrvus; siis ronisid krabid mööda sääri üles, siis virutati meile virtuaalselt vastu vahtimist, nii et me matsaki selili käisime... Vahepeal oli tossu ja suitsu ja raputati ka päris tugevasti. Täitsa uskumatu ikka, mida kõik välja mõeldakse... Oi, ja kui meid tervest laevatäiest kahuritest pommitama hakati, siis ma panin silmad kinni ja tõmbasin pea õlgade vahele :-D. Vapustav...

Hästi, aga kuna kõige ohutum on hetkel liigutada ainult silmamunasid, siis ma nüüd heidan lugema :-D.
Nannipunn olen :-D.
M.

Täna, mitte homme!

Noh, ma saatsin just äsja viimase käes olnud töö ära ja nüüd ma hästi ruttu elan natuke, et siis jälle mõnuga tööd edasi vehkida. Ühesõnaga: täna lähen ujuma. Siis teen sibulasuppi. Siis loen ühe sõbrantsi kirjutatud lasteraamatu käsikirja lõpuni. Siis loen ühe teise raamatu viimased peatükid läbi. Siis alustan kolmandat raamatut, mille ma tellisin juba sügisel, aga mida ma siiani pole jõudnud isegi lahti teha. Siis vaatan üle Vietnami reisi uue programmi. Ja õhtul on veel plaanis lauamänguõhtu Katani asustajate seltsis. Juhhuu...

Opa!

Sain ühel fopaal veel viimasel hetkel sabast kinni... Kes oleks loomulikust intelligentsist selle peale tulnud, et La Haye on sama koht mis (Den) Haag???

Küll on tore, et mul jagus mõistust see kentsakas Hollandi linn, millest ma varem midagi kuulnud ei olnud, ikka üles otsida! 

Papad!

See papadi leib, mida ma Indias kangesti tahtsin, mäletate? Noh, SEE... Teate, ma sain just teada, et seda müüakse Eestis ka :P. Nii imeline! Läksin kööki teed tegema ja Liisal olid need parajasti laua peal... Oi, ma kilkasin ennast ogaraks. Kilkasin ja krõbistasin, kilkasin ja krõbistasin, siis sõin terve taldrikutäie ära, nii et ta tegi neid veel teise laadungi juurde. Ta oli just need krehvtisemad ka valinud, nii äge! Hommepäev lähen ja vaatan oma silmaga üle selle piprapoe, kust ta nii ägedat kraami leidis!

Muidu maadlen siin pooleleheküljeliste lausetega. Iga kord, kui ühe lause lõppu punkti saan pandud, pean end veerand tundi koguma, enne kui uut lauset julgen hiilima hakata. Kohe näha, et säästuaeg. Punkte ilmselgelt ei jagu igale poole...

Dream on :D

Jajah, nii palju siis sellest nädalavahetuse töövaikusest... Ma olen jälle ülepeakaela töösse mattunud. Sedakorda järgmise neljapäeva hommikuni :-D. Vaevu olin ma jõudnud reedesed tööd ära saata ja Pärnusse sõita, kui uued hiidpikad failid postkasti potsatasid. Laupäevase päeva näpistasin nädalavahetuseks, terve tänase päeva aga rabasin ajusid ragistada. Vhiüüüü...

Aga muidu ma millalgi hakkan elama ka :-D. Noh, et mitte ainult tööle. Ausõna! 

Pime kana leiab ka vahel tera...

Teate, mingil põhjusel osutus minu siirast hämmingust põhjustatud eilne küsimus föönide kohta selle blogi ajaloo kõige menukamaks postituseks. Naljakas :). Nüüd ma siis tean, et iluteemad on 2,5 korda menukamad kui kõige popim reisiloba :). Ega ma seda südamesse võta, lihtsalt... veider :). Ma poleks ilmaski selle peale tulnud.

Muidu... reisidest polegi ammu rääkinud, ega ju? Noh, ma lihtsalt ei tea ikka veel kindlalt, milliseks mu plaanid kevadel kujunevad, nii et sellest johtuvalt üritan ma oma mõtteid kohvrite pakkimiselt eemal hoida. Ma olen ennast juba haigeks unistanud, aga esialgu tundub, et enne jaanuari lõppu ei maksa mingit päris kindlat selgust oodatagi. Seega kannatust ja pikka meelt mulle!

Unistamise kõrvalt olen lõpetamas tõelist tõlkemaratoni. Mul oli vahepeal actually eri kohtadest nii palju töid käes, et pidin endale lauanurga peale tabeli tegema, et need sassi ei läheks ja ükski tähtaeg kahe silma vahele ei jääks. Seda ei juhtu just eriti tihti, tavaliselt olen ma oma mälu peale sellistes asjades raudkindel. Aga möödunud 10 päeva jooksul istusin ma näiteks nii palju arvuti taga, et omandasin harjumuse vetsu minnes tuld mitte põlema panna, sest vahelduse mõttes on NIIIIII hea paar minutit kottpimedas ruumis olla. Esimese minuti terendab seal ka veel arvutiekraan silme ees, aga järgmised minutid on silmadele juba täiesti õnnis puhkus :-D. Oh... Aga hirmus hea tunne on alati, kui hiigelsuur töökoorem likvideeritud saab ja kasvõi hetkeks vaikus saabub (ilmselt enne järgmist tormi). Praegusel juhul on nii, et selle satsi viimased tööd saadan ära homme hommikul ja siis jääb nädalavahetuseks ainult üks 10 lk väike jupats teha. Täiesti imeline :-D. See kõlab päriselt juba nädalavahetuse moodi. Noh, et töösse tuleb paus ja puha! Jee...

Hästi, aga praegu pole siin veel mingit pikka juttu. Mul on veel 16 lk vaja üle lugeda, nii et aidaa.
M.

Kas te tõesti kasutate kõik fööne või?

Iga kord, kui ma juuksuris käin, tuleb kuidagi juhtuks mõni juuksesprei või -vaht või -geel või muu selline asi.
Iga kord vastan mina soovitusele küsimusega, et kas see toimib ka ilma föönitamata, sest seda ma ei viitsi teha.
Iga kord vaatab juuksur mind jahmunult ja ütleb, et ei, seda ikka tuleb föönitada.
Iga kord (või noh, peaaegu) on mul eri juuksur.
Iga kord öeldakse mulle, et ma olen üle väga pika aja esimene ja ainus inimene, kes üldse oma juukseid ei hoolda - ja ridade vahelt selgub, kui üüratu koledus see on.


Kas te tõesti tahate mulle öelda, et kõik ülejäänud naisterahvad (viimne kui üks!?!?)  kuivatavad oma juukseid fööniga või? Teie ka või?

Mina ei tea, minu juuksed kuivavad küll ise ka ära. Miks, oh miks ometi peaksin ma hakkama mingi fööniga möllama? Kui ma just keset päeva ujumas ei käi, ei näe ma sellel küll mingit põhjust.

Väga pentsik ikka... 

Suusafiasko

Lõpuks on ilus lumine tali kätte jõudnud ja sellest johtuvalt mõtlesime eile, et läheks õige suusatama. Me oleks ju võinud eeldada, et esimesel mõnusalt lumisel nädalavahetusel on Jõulumäel kaos, aga noh... see lihtsalt ei tulnud meile õigel ajal pähe :-D.
Esiteks selgus, et kuigi meil siin Pärnus on piisavalt lund, siis metsas kattis see samblamättad vaevu ära. Suusatada sai seega ainult 1,1 km kunstlumeraja peal (millel oli muidugi täpselt üks klassikajälg ja siis vabatehnika rada) - ja seal oli otse loomulikult nii tihe liiklus, et hirmus kohe. Rada ise oli puhta jääs ja raja piirdevõrgud olid ka seal niimoodi jälje peal jalus, et sinna õnnestus korralikult sisse sõita. Böö... ja siis veel kõik need turbod, kes seal raja peal olid... Oh, mul oli kogu aeg tunne, et olen kõikidel jalus. Mulle meeldib suusatada (ja ujuda) küll, aga oma tempos, mitte nii, et mingid pägalikud ja vanamehed kogu aeg mööda tahavad. Siis on vägisi selline tunne, et peaks kiiremini tegema või neil jalust ära kraavi kargama, sest, olgem ausad, neis asjus, milles ma ise kiirem olen, käib mulle kah närvidele, kui mingi koba tüüp jalgu kakerdama tuleb. Ma mõtlen, et see on tõeline nõiaring - ma ei saagi paremaks suusatajaks, kui ma rohkem ei suusata, aga nii halb on, kui veel nii hästi ei oska ja kogu aeg kõikidel jalus ukerdan :S.
Päh, no igatahes, mul õnnestus 1,1 km peal esiteks kõige esimese laskumise pealt tulles raja peal lebavasse piirdevõrku kinni jääda ja kukkuda, siis järgmise jäätunud rajaga laskumise peal kurvist välja kraavi põrutada ning lisaks jääda jalgu umbes 50 superheas vormis vanamehele. Mõne käest sain ilmselt paari ringiga ära.
Pärast ühte ringi sai mul küllalt ja edasi jõin ma juba Jõulumäe kohvikus kakaod, kuni ema ja Varno veel paar ringi tegid :-D. Hale küll, ah?
Novat, aga nüüd jälle tõlkima...
Sau
M. 

Uudiseid

Oh, ma ei tea, jälle on mul kirjutamise oskus/tahe kuskile ära kadunud. Ma siin ikka vaikselt tiksun, aga kirjutada ei ole justkui millestki. Või noh, tundub nii. Käisin küll vahepeal isegi üheks päevaks Tallinnas - viisin India raamatud lõpuks raamatukokku ära ja sain paari ulgueestlasega kokku, enne kui nood jõudsid Eesti tolmu jälle jalgelt pühkida. Tõlkinud olen ka megapalju - praegu pakutakse kohutavalt aktiivselt igasuguseid huvitavaid töid ja projekte, ole ainult mees ja katsu ära teha. Ma olen endale nüüd tõeliselt korraliku varu ette võtnud, nii et enne järgmise nädala teist poolt ei paista ülemäärast vaba aega kuskiltki, ehkki vähemalt kolmandiku pakutud töödest olen olnud sunnitud tagasi lükkama :S. Eile oli aga Nublukesel väike operatsioon, mille käigus lõigati tal kõhu pealt herneterasuurune tükk ära. Selle hea- või halvaloomulisus selgub paari päeva pärast, aga kui kõik hästi läheb, ei pea teda rohkem enam lõikama ja ta saab sellest pisikesest sälgust ruttu üle. Aga kuigi lõikus oli iseenesest väike, siis peni oli terve eilse päeva täiesti audis ning jaksas hädavaevu pead üleval hoida ning silmi lahti teha. Vaeseke...
Noh, ja ongi kõik. Rohkem uudiseid praegu ei ole. Talveuni kestab...
Norr-norr.

Karvikute pühad

Mida võtta, mida jätta?

Seekord tahtsid nad väga just üksteise kingitusi, mitte enda omi. 

Nublukene jumaldab kingituste lahtirebimist. Tema on meil kõige kannatamatum, nii et tema kinke ei saa kunagi enne jõuluõhtut kuuse alla panna. Ta ju tunneb need kohe ära ja siis ei saa neid enam keegi tema käest ära võtta. 

On see tont või Nublu?

Kõik kingid tuleb kohe lahti rebida ja igaüht pisut maitsta...

Ilutulestiku ajal on koer kadunud.

_ _ _

Tõde on kusagil olemas!

Akude laadimisest

Ma läksin poolteist tundi tagasi magama, aga uni ei tule. Ma tean küll, see on sellest õhtusest kohvist. Ja sellest, et ma pole mitu nädalat liigutanud. Kohe üldse, noh. Siin Pärnus on mu graafik alati umbes selline, et ajan end hommikul teleka ette, joon kohvi ja pusin tõlkida, siis käin koeraga kümme minutit jõe ääres mudas plätserdamas, siis istun uuesti arvuti taha ja käin õhtul veel koeraga kümme minutit jõe ääres mudas plätserdamas :-D. Mõni ime, et õhtul uni ei tule :-D.

Samas on mul siin Pärnus alati kuidagi nii hea olla, et ma kohe ei tahagi mitte midagi füüsilist või asjalikku teha :-D. Aega justkui ka pole selle jaoks (õigupoolest ma ei raatsi muudelt toredatelt asjadelt seda aega ära võtta) ja päevad lähevad kuidagi iseenesest penil kõrvu näperdades, piiksupalli loopides ja kassi torkides, telekat klõpsides, raamatuid lehitsedes ja klaverit klimberdades. Noh, tööd sebin ikka ka teha, tõlkeid või midagi, aga palju vähem kui Tallinnas olles. Ma ei tea, no ei ole siin kodus seda keskendumist enam :). Pärnus olen ma niisama ja laadun. Mujal aga asjad lendavad käes.

Praegu olen kolm nädalat jutti Pärnus vedelenud :). Ma justkui ei mäletagi, millal ma viimati nii kaua järjest siin olin. Seda ka ei mäleta, millal mu patareid pärast mõnda reisi viimati nii tühja olid, et ma kohe kolm nädalat kellegagi suhelda ei jaksanud. Aga igatahes, hästi tore on vahelduse mõttes nii pikalt kodus olla. Pärast mitmeid reise ja äraolemisi on täiesti fantastiline lihtsalt päevi õhtusse veeretada. Ma arvan, et saan nüüd ette ja taha nii kõvasti ära puhatud, et kohe on. Tunde järgi ütleks, et kolm pügalat neljast on täis laetud ja varsti saavad patareid nii täis, et ülemäärane energia hakkab silmist-kõrvust välja pritsima. Ootan juba, sest tegelikult on natuke imelik ka nii passiivne olla. Ah, aga ma juba tunnen, et kui nüüd uue aasta uued sihid ette näidatakse, kus ma siis alles põrutan värske hooga...

Ah õige, ma käisin ju Indias

Chennai-Madras. Täiesti tavaline ja mõttetult kaootiline India suurlinn. 

Madrase kõige tegijam muuseum. Väljast näeb välja igati uhke, täitsa Royal Albert Hall kohe. 

Seest aga on muuseum selline, et seal võib end herneks naerda. Isegi Siberi sügavustes olevad iidsed nõukaaegsed muuseumid on korralikumad. Eksponaatidel olid valed nimed, eksponaatideks olid üldse paljuski kipsist tehtud asjad - zooloogia osakonnas näiteks kipsist jaanalinnud jne. Noh, mõne ukse ette olid langenud vineertahvlid ja ruumides lendasid ringi nahkhiired, sest elektri kokkuhoiu nimel hoiti eksponaate pimedas. Kui mõni külastaja nähtavale ilmus, pandi tuli põlema - ja kustutati uuesti ära, kui külastaja järgmisesse saali edasi läks. 

Üks tundmatu tempel Tanjore lähedal. Selle juures tegime me täiesti ekspromtpeatuse, sellepärast ei tea ka nime. 

Madurai suur tempel. Need tornid on templimüüri väravad ehk gopuramid. On ikka lahmakas, ah?

Madurai tempel oli küll uhke. Neid värvilisi muinasjutulisi figuure oli seal kokku vist küll miljoneid. 

Pondicherry. Endise prantsuse kolooniana on Pondicherry mõnevõrra omanäolisem ja kolonialismihõngulisem kui ülejäänud India linnad. Siin on päriselt äratuntavad prantsuse kvartalid, siinsetel politseinikel on prantsusepärane vormimüts, tänavasildid on prantsuse keeles (kui neid üldse on) ja mõned jõmpsikad räägivad kohutavalt hirmsa aktsendiga ka prantsuse keelt. Mulle väga meeldis Pondicherry. Kogu reisi peale oli see ilmselt Kochi järel ägeduselt teine linn. Ahjaa, ja Pondys oli ka imeline Auroville ehk siis fantastiline hipilinnak, kus valged lulli löövad ja rohelisi maailmapäästmise mõtteid mõlgutavad. See on täiesti utoopiline, googeldage Auroville'i ja vaadake pilte, nad on endale ulmelise kuldmuna ehitanud ja kogu see asi meenutab mingit kahtlast päikesekummardajate sekti linna. Mul endal jäid ainult kahjuks seal pildid tegemata. 

Pondy promenaadil on palju pudipadimüüjaid.

Vanast majakast on saanud Pondy eriterritooriumi rahandusministeerium. 

Poja...

...ja emme

See oli nii armas, kuidas too vandu ei tahtnud kohe üldse pesema minna. Ajas jalad vastu nagu mu endine kuts siis, kui me loomaarsti ukse juurde jõudsime. 

Looduslik dušš: kui pesema lähed, võta elevant kaasa.

Kathakali pantomiimteater. See härrasmees kehastab praegu võluvat naisdeemonit, kes võttis endale eesmärgiks väikese vastsündinud Krishna ära tappa. Ta käis läbi kõik perekonnad, kus oli väikeseid lapsi, tuvastas Krishna, saatis tolle perekonna midagi tegema, määris oma rinna mürgiga ja tahtis Krishnat tissitades ära mürgitada. Aga selgus, et Krishna oli juba titena võimas jumal, ta ei imenudki deemoni rinda, vaid hammustas seda ja deemon suri ära. Selline lugu siis...

See pilt on järgmise foto konteksti tutvustamiseks.

Paatmajad, millega Kerala sisevetel puhatakse. 

Vesi on soolane, muide. Mis ei takista kohalikke sellega näiteks hambaid pesemast.

Ujumas käivad ainult mehed. Naised seisavad täies riides olles põlvini vees ja kui vahune laine nad märjaks lööb, on kõva kilkamist kui palju. 

Mehed olid seevastu kõik nagu kaheteistaastased ülemeelikud jõnglased. Enamasti jooksid nad ringi ja viskasid üksteisele vimkasid. Umbes triljon tüüpi mängis kogu aeg rannas palli. Ujujaid oli nendegi seas vähe. 

Kovalamis oli üks imetore kohvik, kus tehti fantastilisi friteeritud banaane ja õlut serveeriti lauajala varjus ning läbipaistmatutes kohvitopsides õlut, sest kohvikul polnud alkomüügiluba. See on kuskil seal valguslaigus peidus...

Tore siis, et Indias lubatakse nii lahkelt ka India ruupiates maksta!

Lõunasöök. Tähendab, eri kastmeplönne pandi banaanilehele ritta vähemalt kena tosin, aga ma tahtsin juba sööma hakata ning ei mallanud oodata. Lüpsikute moodi toopidest tõsteti igaühele kulbiga eri kastmed ritta, keskele pandi hiigelkuhi riisi ja sellele kallati sulavõid peale. Nämm-nämm.