Paras annus Eestit

Alati, kui ma olen pikemat aega ära olnud ja koju tagasi jõuan, on kõige kindlam koht, kust tõsist Eesti annust saada, Säästumarket. Seal on alati kõige suurem nõmedike kontsentratsioon mu meelest...

Novat, läksin täna Säästukasse. Kassasabas ilmus minu selja taha mingi poolparmust vanamoor, kes ostis õltsi, tahtis kõik (alustades minuga) oma ostukäruga alla ajada ja parkis selle pärast seda, kui oli sellega mulle kolm korda tagumikku sõitnud, nii, et blokeeris kaks kassat korraga nii ära kui ära. Selja tagant lähenes talle aga üks vene tütarlaps, kenasti riides ja korralik, ning palus viisakalt aktsendiga eesti keeles, et kas ma palun saaksin siit läbi. Moor kisendas üle poe, et õpi enne eesti keel ära, küsitakse, et kas ma mööda saan, mitte läbi. Tüdruk siis vabandas ka veel ette-taha ja katsus kuidagi moorist ja moori kärust mööda trügida, sellepeale rallis vanaeit tigedalt rapsima hakates taas oma korviga kõigepealt mulle ja siis sellele tütarlapsele otsa ja kui üks teise kassa sabas seisev noormees protestis, et miks te niimoodi ütlesite, tüdruk ju ilusasti küsis, hakkas mooril noormehega peaaegu rusikavõitlus pihta. Lõpuks viskas mul ka kops üle maksa, ma käskisin mooril endale mitte korviga otsa sõita ja märkisin ka, et tema poolest oli see äärmiselt ebaviisakas tegu tüdrukule niimoodi öelda. Tädil kukkus karp lahti ja kõrvust hakkas auru tulema... Lühidalt öeldes: ta saatis meid selle noormehega perse, põrgu ja käskis siis veel maha ka surra. Poemüüja, kelleni minu järjekord vahepeal jõudnud oli, vaatas suuril silmil kõike pealt ja tema ainus lause oli: "Ma ei kommenteeri!"

Küll on ikka tore Eestis elada, ah?

Kurat, noored ja maailma näinud inimesed on kõik täiesti normaalsed meil siin, aga sellised vanad kibestunud moorid on kõige hullemad - neid ei muuda ussi- ega püssirohi ja nad tunnevad tõepoolest lihtsalt siirast rõõmu sellest, et saavad kellelegi ära teha. Lihtsalt nii mõttetu... Masendus tuli peale, no tõepoolest...

5244 kilomeetrit

Just niipalju jätsime me eelmise 8 päevaga bussirataste alla. Oh jah... Harjumatu oli jälle üle nii pika aja päris bussireisil käia - ma olen ju juba ära hellitatud, et lennukiga sõidetakse kõige pikem maa ära. Lennureiside puhul on sihtpunktides reeglina ikka üsna vähe bussisõitu. Nüüd oli jälle harjumatu mitu päeva ainult rallida...

Reis läks põhimõtteliselt hästi - kõik jäid rahule, kõik läks ilusti, rahvas oli selline harju keskmine... Samas oli täpselt säärane reis, mis hästi ruttu meelest ära läheb - rahva seas polnud ühtegi eriliselt meeldejäävat isikut ja ühtegi totaalselt ootamatut õnnetust/õnnestumist ka ei olnud, mis selle reisi eriliseks ja meeldejäävaks teeks. Olgu, Brügge linnaekskursioon päädis pisut huvitavalt [et end mitte kompromiteerida, jätan ma siiski mainimata, kuidas täpselt], Lisse'i lilleparaadi ei olnud ma ka varem oma silmaga näinud ja üks hommik magasin ma peaaegu sisse (st lendasin voodist 13 minutit enne väljasõitu ja jõudsin ähmi täis, söömata ja kammimata peaga kolm minutit enne õiget aega kohale), mida pole ka aastaid juhtunud, aga üleüldises plaanis läks kõik nii harju keskmist rada pidi, et naljakas kohe. Ega's midagi.

Aeg oli ka kõik nii ära organiseeritud, et millekski lõbusaks pea aega ei jäänud - isegi poes eriti käia ei jõudnud, ainult Amsterdamis sain pisut mööda poode konnata - siis läksin ka ja ostsin ettekavatsetult kotitäie pesu, 9 CD plaati ja kaks raamatut [eelnevalt olin Cochemist ostnud ühe ägeda suvekleidi ja hunniku veini ka] - ning oligi kõik. Kaks imekena kleiti jäi veel Amsterdami Kalverstraatil silma, aga kuna mõlemad maksid 110 eurot, jätsin ma need targu selga proovimata ka, et endas mitte kiusatust tekitada. Ja Brüsselis olime ju kaks ööd nii kesklinnas, kui üldse olla andis, aga siis oli mul paraku nii tihe programm, et ringi jalutama jõudsin alles õhtul, kui kõik juba kinni oli. Brüsseli puhul oli kõige ägedam aga see, et ma muudkui jalutasin seal kesklinnas ringi ja vaatasin erinevaid söögikohti, kuidagi ei suutnud otsustada, mida ma süüa tahaks... Siis arvasin, et jalutan hotelli tagasi, jätan hoopis söömata - olin enne supermarketist ostetud mahlast ja jogurtist kõhu suhteliselt täis ka saanud... ja tagasiteel jäi mulle ette überäge TexMex restoran, kuhu ma impulsi ajel sisse astusin ja kus ma siis kaks tundi mariachide elava muusika saatel chili con carnet kugistasin, margariitat rüüpasin, nachosid mugisin ja raamatut lugesin. Tore õhtu oli, ometi sain pisut rahu ja toredas kohas täitsa ilma alatasa viisakalt vestlemata ja sõbralikult naeratamata lihtsalt omaette olla :-D. Sellest oli märska rohkem kasu kui kaheksatunnisest unest - mõnikord lihtsalt on vaja päevas mõni tund mitte kellelegi meeldida püüda.

Reisilt tagasi jõudsin alles paar tundi tagasi ja sain kohe kodus esimese asjana kõvasti sõimata - kui nüüd päris aus olla, hurjutatakse mind siiani jätkuvalt, kõrvad jooksevad juba virtsavett. Nimelt oli meil kass üksi kodus nädal otsa - ema on ju ka reisil ära, aga Sassike on meil sotsiaalne kass, tema tahab süles käia, kaisus magada, pai saada ja muidu juttu rääkida. Niisiis - sellest ajast saadik, kui ma nüüd uksest sisse astusin, käib ta mul sabas ja muudkui kräunub ja õiendab, et kus ma, raisk, kõik see aeg kondasin, kui tema üksi kodus pidi passima...

Pesumasina peaks tööle panema. Homme ju olengi ainult kodus, ülehomme on jälle minek ning selleks ajaks võiks pesud puhtad, kuivanud ja triigitud olla. Sedakorda on küll minek puhtalt oma meeleheaks ja lõbuks  Londonisse, sõpradele külla ja see omakorda tähendab tegelikult teoreetiliselt seda, et ma ei pea nii esinduslik ja šikk kogu aeg välja nägema kui tavaliselt väljamaal. Plaan on teatris käia, tasapisi omaette muuseume mööda konnata, päris mitmete sõbrantsidega mõnusalt aega veeta, Camdenis ringi tuiata ja muidu šopata, Brightoniga tutvuda, pilte teha, jalutada, [loodetavasti] head ilma nautida, raamatupoodi minna :-P, eestlaste käsitööring üle vaadata ja palju muud toredat teha. Eelmine aasta käisin kevadel ju Pariisis ja nüüd tahaks lisaks Londonile ka hirmsasti Pariisi, aga enam pole mul Pariisis isegi kedagi sellist, kelle juurde nurka magama saaks visata ja öömaja eest ma selles linnas omast taskust küll maksta ei kavatse. Aga noh, London on peaaegu sama tore kui Pariis, nii et miks mitte vahelduse mõttes siis sellega leppida.

Mis pärast Londonit saab, seda ma kohe ei teagi. Juuni alguses lähen Hiina, niipaljukest on kindel, aga mai teine pool alates kümnendast on täitsa kohe reisidevaba... Uskumatu värk... Sellist luksust pole ammu ette tulnud. Muidugi on mul täpselt üks raamat tõlkimist ootamas ja see aeg kulub kakrass antud trükise peale ära, Hiina osas tuleb mul ka kõvasti mälu värskendada, aga... sellegipoolest on kummaline mõelda, et ma varsti suisa mitu nädalat järjest kodus olen... Tekib lausa vajadus midagi organiseerima hakata :-D.

Aga nüüd tuttu ära, isegi kavatsesin täna juba kell 9 voodisse kobida ja homme pärastlõunani põõnata...

M.

Mõnikord ajab mind närvi

... kui inimesed ei suuda otsuseid langetada. Mina ka mõnikord ei suuda. Päris tihti õigupoolest. Aga kokkulepitud ajaks tulen ma ikka otsusega lagedale. Aga nüüd ootan ma igasuguste inimeste otsuseid päris mitmes osas, aga no mida pole, seda pole. Ja minul on ka nõme teistele lõputult peale käia - ma ju ei taha ka sõpru pinnida, et otsusta nüüd ära, kas sa tuled või ei tule; otsusta ära, millal sa tuled ja millal lähed; otsusta ära, millal ma tulen või ei tule... Äh, ja samas tahaks mina teada, mida oodata - ma ei ole nii palju ja nii kaua kodus, et ma saaksin asju iga kell organiseerida.

Oh, vähemalt Emilia jõudis nüüd otsusele. 22 juuni kuni 6 juuli on mul külaline :-D. Ja sellesse ajavahemikku jäävad jaanipäev ja hansapäevad Pärnus. Äge.

OK.

Pooleteise nädala pärast näeme,

M.

Söön ja magan

Ma küll otsustasin ammu, et reiside vahepeal kodus olles peaksin ma kogu selle aja pühendama söömisele ja magamisele, aga kuidagi ei tule välja - küll on vaja töiseid asju ajada, küll pidu pidada. Lõpptulemus: üleüldine ärakadumatu väsimus ja ärakukkumine kogu aeg. Eile sai sõpradega kokatud-söödud-mängitud ja väga tore oli, aga kella poole kaheks oli meil toss täiesti väljas, minul eriti. Õudne, milline allakäik... pool kaks juba... Koju jõudes kokkusin voodisse ja ärkasin tervelt kell üks päeval - säärast saavutust pole teab mis ajast ette näidata. Igatahes, see oli viimne piisk karikasse - kui ma lõpuks hommikul päeval silmad lahti sain, otsustasin ma võimaluse avanedes kohe jalapealt tänaseks kokku lepitud kahest kohtumisest ühe ära jätta, parem vedelen täna õhtuni kodus Tallinnas, söön ja magan ja vaatan filmi ja loen raamatut ja söön ja magan :-D. Kes teab, millal jälle saab :-D. Teise kohtumise koha muutsin ka ümber - sõbranna tuleb nüüd minu juurde külla, nii et välja minemise vaev jääb ära... Vähemalt kui uni tuleb, on voodi käepärast kohe :-D.

Ahjaa - ja mulle tuli meelde see seik, mida ma juba mitu korda olen tahtnud viimase reisi kohta üles tähendada, aga mis alati meelest läks... Nimelt seekord õnnestus mul Egiptuses kuidagi püksid jalast ära kaotada! Kohe täiesti arusaamatul kombel - õhtul kandsin pükse,aga hommikul panin selga seeliku ja pakkisin asjad. Tuppa ei jätnud midagi, aga kohvris pükse ka ei ole. Aruma'i saa, need olid veel pikad püksid ka, need oleks pidanud mulle ju silma hakkama toas... Kas ma tõesti ei tee enam saunalinal ja pükstel vahet??? No neetud, Egiptuses polnud nende pükstega niikuinii suurt midagi teha, seal ei tundnud ma neist ülejäänud reisi jooksul puudust, aga siin on ju täpselt pikkade kergete pükste aeg varsti hakkamas. Pärgel küll... Ja kui kaua ma sääraseid üldse otsisin... Ega midagi, tuleb Londonis poodi minna :-D. Või Brüsselis - meie Brüsseli hotelli kõrval oli kakrass vähemalt üks äge riidepood, kust ma kunagi endale kaks šeffi pluusi soetasin :-P. Ja noh, Amsterdamis on ka toredaid poode, aga seal mul vist pole aega...

Ohh... mu tähelepanu juhiti just sellele, kui väga meil kõrbesafariga vedas - see pidi nimelt algselt algama alles üheksandal aprillil ja täna tagasi jõudma, aga kuna lendudega oli jama, nihkus see nädal aega varasemaks. Noh... toona ei arvanud ma sellest muudatusest suurt midagi, aga takkajärgi võib öelda, et päris hästi läks, kui kuupäevad poleks muutunud, oleks me praegu Hurghadas lõksus. Järgmised reisid hakkavad nii mul kui emal juba teisipäeval-kolmapäeval - eriti äge oleks, kui me mõlemad oleksime selle ajani Punase mere ääres kükitanud :-D.

Ja mis siis ikka... Rohkem polegi uudist. Orgunnin homseks ühte reisiliste kokkusaamist-kohvitamist; teise grupi peaks ka kokku kutsuma, aga selleks ei jää enam kuidagi aega... eks siis millalgi maikuus... Ahjaa, ja siis ootan ma veel põnevusega kirja oma ameerika sõpradelt - nendelt, kelle juures ma kunagi kuu aega Kesk-Läänt avastasin ja kellega ma juba keskkoolist saadik suhelnud olen. Nimelt mõtlevad nad tõsiselt minuga Hiinasse tulemise peale - ja kui neil poleks vaja samas ajavahemikus kahel pulmapeol käia, oleksid nad kindlad tulijad. Nad nüüd lubasid nädalavahetuse otsa mõelda ja vaadata, kas neile tehakse ots peale, kui nad jätavad sugulaste pulmadesse ilmumata... Hii, aga ma nii loodan, et nad tulevad - seal on nii tore ja vaba aega on ka üpris palju, aga vaba aja veetmine üksi on kurb, samas kedagi grupist ma ka just ei kipu jalutama kutsuma, sest nemad mõtlevad tavaliselt, et ohhhh, äge, nad saavad nüüd veel eraekskursiooni... Aga ma vaataks hea meelega vabal ajal ise ringi, mitte ei mängiks endiselt entsüklopeediat... Järeldus: ma oleksin sillas, kui mu sõbrad tõesti kaasa tuleksid... Lisaks kutsuvad nad mind juba aastaid USAsse tagasi, aga see on nii aja- ja rahanõudlik ettevõtmine, et ma ei näe selleks lähiajal küll võimalust. Kui nad aga Hiinasse tuleksid, oleks kohe ajapikendus käes - siis pole vaja lähiaastail Ameerika peale mõelda :-D. Ühesõnaga, mitu kärbest ühe hoobiga. Ja mul oleks tõeliselt überhea meel neid näha üle pika-pika aja...

OK, aga aitab ka praeguseks. Ma lähen teen teise kohvi nüüd ja hakkan filmi vaatama :-P.

M.

The Cairo House

Cairo lennujaamas on tore raamatupood ja enne Egiptuse ringreisilt kojulendamist silkasin ma hästi korraks (see oli see kord, kui me lennuki väljumise ajaks väravasse jõudsime noh, pikemalt ei saanud) ikka raamatupoodi, et endale midagigi lugeda hankida. Aga võta näpust - seal, kus tavaliselt on Egiptuse raamatud, seal olid nüüd täiesti tavalised rahvusvahelised bestsellerid. Vaatasin ja vaatasin ja ma olin valmis juba niisama lennuki peale silkama, kui lõpuks ometi nägin mingit raamatut, mis pealkirja järgi Egiptusega kuidagi seotud on. Ega ma pikemalt mõelnudki, haarasin selle (see oli veel ainus ka seal), köhisin raha välja ja rallisin lennuki peale. Kohvi ei julgenudki ostma jääda, pärast kahetsesin...

No igatahes, see raamat, mis ma seal niimoodi ostsin - see oli "The Cairo House", autoriks Samia Serageldin. Ja osutus superheaks raamatuks! Ma sain selle täna läbi - pikalt mekutasin küll, aga see käis mul veel kõrbereisil kaasas ja kord lugeisn ühe peatüki, kord teise ja... Minu jaoks on see ebatavaline, vaat, kui ma ikka kord lugema hakkan, ma tavaliselt loen kõik ühe valuga läbi. Aga see oli kuidagi selline pikalt nautimise raamat ka.

Ja mis temas siis ägedat oli? Noh, see oli pooleldi autobiograafia, aga kirjutatud romaanina - ja kirjutatud väga hästi. Ja kuidagi nii, et ma sain väga hästi aru, mida ta öelda tahab. Klappis lihtsalt, noh. Ja ta vallutas mu juba proloogiga.

For those who have more than one skin, there are places where the secret act of metamorphosis takes place, an imperceptible shading into a hint of a different gait, a softening or a crispening of an accent. For those whose past and present belong to different worlds, there are places and times that mark their passage from one to the other, a transitional limbo: like airports.

...

Nor is this phenomenon limited to the expatriate and the globe-trotter. Watch the passengers arriving on the domestic flights, being greeted by family and friends, or by strangers holding up a sign with their company name. Watch the subtle shift to accommodate a change in status or expectations, as we play our many roles in life: boss and child, parend and lover, hometown hot-shot and small fish in a big pond.

...

But the true chameleons are the ones who straddle two worlds, segueing smoothly from one to the other, adjusting language and body language, calibrating the range of emotions displayed, treading the tightrope of mannerisms and mores. If it is done well, it can look deceptively effortless, but it is never without cost. There is no hypocrisy involved, only the universal imperative underlying good manners: to do the appropriate thing, to make those around you comfortable. For the chameleon, it is a matter of survival.

...

The curse of the chameleon is that, once it has blended into a new environment, it cannot imagine itself anywhere else.

Jah, väga meeldis mulle. Aga ma loodan, et enamik inimesi leiab oma eludes midagi rohkemat...

M.

Muumia needus

Täpselt aasta aega tagasi tulin ma eelmiselt safarilt koju ja läksin paar päeva hiljem sõbrantsiga squashi mängima, mis päädis mu Achilleuse kõõluse ribadeks lendamisega, nii et ma siiani lonkan. Vähem küll ja asi paraneb silmnähtavalt, ehkki aeglaselt, aga no põhimõtteliselt olen siiani sant.

Nüüd tulime me sellelt safarilt koju, ema läks eile rattaga supermarketisse ja tagasiteel hüppasid talle lapsed tee peal ette, nii et ta pidi neile otsa sõitmise vältimiseks kõrvale keerama ja käis rattaga vastu tee äärekivisid ja kukkus ümber. Nüüd on tal kints sinine ja pöia peal tõsiselt suur rusika mõõtu verevalum, nüüd lonkab tema - õigupoolest ei liigu üldse.

Kas asi on muumia needuses? Muumiaid me ju nägime üksjagu seal... Peaks teistelt reisilistelt ka küsima, kas nemad pole jalgu murdnud... Hmm... Võin on asi ainult meis, kes me teisi sinna surnute rahu rikkuma viime? Et siis meie peame karistatud saama?

Muuseas, mulle tuli veel üks asi meelde sellelt reisilt - mulle öeldi seal esimest korda naine. Nagu kõrvalseisja poolt, niimoodi muuhulgas. Sukeldumispaadi peal oli mingi eriliselt ülbete briti tibide punt ja siis mingil hetkel üks neist ütles minu kohta teisele kõva häälega: "I wish this woman would move!" Novat... millegipärast olen ma senini end alati tüdrukuna identifitseerinud, aga nüüd ma vist näen siis mitte enam tüdruk välja. Ja siis öeldi mulle veel teise isiku poolt ka, et ma esimest korda olen tüdruku asemel naise näoga. Nojah... Millal ma siis nii vanaks sain täpselt?

Aga siis lõpuks ka mõned pildid safarist. Olgu öeldud, et peaaegu ükski pole minu tehtud, sedakorda olid fotograafideks emme ja tema kaaslane...

Seda ja teist ehk laiiiizkus kontiiiitez ja muud säärast

Mul on neil päevil hästi muutlik tuju, ise ka enam aru ei saa, mida tahaks ja miks ja kuidas :-D. Selline suhteliselt tüüpiline reisijärgne deprekas noh, kuigi kuna järgmine reis on kohe peale tulemas, siis sedakorda tuleks seda nimetada pigem reisidevaheliseks deprekaks. Tööd absoluutselt teha ei viitsi, see tekst, mille ma eile kirjastusse ära viisin, selle kallal ahastasin viimase minutini. Täna hommikul lubasin veel ühe teise toimetaja märkustega üle vaadata - no arvake, kaugel ma olen sellega? Uue raamatu sain ka tõlkida, vähemalt see on positiivne - äkki on tore raamat. Ja kõige positiivsem on selle juures antud hetkel, et selle tähtaeg on ka alles mägede taga, jaanipäeva kandis. Selle pärast ei pea ühesõnaga praegu muretsema. Iga kord, kui ma kodus maha istun, tuleb ropp uni - eile jäin kõigepealt keset päeva magama ja magasin mitu tundi; pärast õhtul ka - hakkasin filmi vaatama ja jäin poole pealt magama, uks lukust lahti, tuled põlemas, film mängimas, mina ise jummala riides... Ärkasin hommikul pool üheksa. Sõin ühe kanasaia ja magasin edasi. Poole üheteistkümneni :-D. Selle asemel, et tekstiga tegeleda :-D. Nojah.

Isegi kohvi ma enam ei suuda juua, ma olen mitu päeva mitu katset teinud, aga kohvi kohe enam üldse ei isuta, kõikidest kruusidest, mis ma endale teinud olen, olen heal juhul paar lonksu rüübanud ja lasknud ülejäänul külmaks minna... Nojah, Egiptuses ma joon enamasti teed, sest tavaline kohvi ei kõlba seal kuskile; kui ikka väga energiat on vaja, läheb käiku türgi kohvi. Malis ka nagu väga kohvi ei joonud... Aga pole ju võimalik, et ma siis nüüd peale pooltteist kuud kohvivaba elu ÜLDSE enam kohvi juua ei tahagi? Mina, kes ma vanasti kuus-seitse kruusi päevas tavaliselt hinge alla panin... Aru ma'i saa...

Ühe positiivse asjana avastasin ma eile aga teab mitmendat korda, kui ägedad sõbrad mul on :-D. Eile veetsime kõigepealt Pariisi toanaabriga kaks ja pool tundi Ceramixi terrassil vesipiibu ja triktrakimängu taga ja lobisesime lihtsalt niisama kõigest, mis pähe tuli. Pärast seda pidin saama Mauruses kokku ühe dirigendiga, aga kui ma üleni läbikülmanuna sinna jõudsin, oli neid seal ühe asemel kaks ja lisaks neile üks mu kõige toredam koorikaaslane ka :-D. Ja väga tore õhtu kukkus välja, me küll kõik rääkisime korraga ja ajasime vahepeal kooriteemalisi mõtteasju ka, aga ma nagu polekski vahepeal pikka aega ära olnud :-D. Ja siis sai paika pandud, et järgmine reede teeme lauamängu/mehhikosöögipeo - ja see oli veelgi toredam, ma nagu poleks ÜLDSE ära olnud ja kõik on endiselt vanamoodi :-D. Nii vahva... Mul oli kohe terve õhtu nii hea meel. Mitte et ma oleks arvanud, et midagi palju teistmoodi oleks, aga ikka noh... Midagi stabiilset mu äärmiselt ebastabiilse rännugraafiku juures :-D.

Igatahes. Nüüd istun ma lahtise akna all, vaatan oma endiselt täis kohvikruusi, kuulan ikka veel Antiqat ja mõtlen, et peaks liigutama. Pärnusse peaks minema mõneks päevaks, igasuguseid reisijatega kokkusaamisi tuleks ka praegu aktiivselt orgunnida, sest ma olen nii paljudega lubanud selle nädala jooksul kokku saada ja ma ei tahaks, et need kõik lõpuks nädalalõppu langeksid, see õnnetu TEKST tuleks läbi vaadata ja nii edasi...

Hmm. Nojah, ma otsustasin siin vingumise asemel selle faili päriselt endale ette vähemalt lahti teha, et vaadata, palju mul reaalselt selle peale tööaega läheb. Siis selgus, et toimetajal pole olnudki selle kallal midagi erilist teha ja nii umbes saja viiekümne lehekülje peale oli neid märkuseid nii vähe, et ma jõudsin need poole tunniga läbi vaadata ja aktsepteerida :-D. Mis nii viga! Elu läks järsku kohe palju ilusamaks :-D.

Jah, noh, hästi. Selle peale tuleb kohe tegudele asuda, nii et head päeva.

Antiqa

Nii. Eile öösel jõudsime siis tagasi. Nii viie paiku hommikul sain koju, kuue paiku sain magama... Enne äratulekut tutvusin ma nimelt ühe lauluga, mis mulle kohe vägavägaväga meeldima hakkas, nii et ma ajasin pool tundi netis keset varahommikut laulu jälgi ja ülejäänud pool tundi tegelesin lihtsalt igasuguste asjadega. Aga ma olen sellesse viisijuppi totaalselt armunud :-D. Laulu ise leiab siit... Wust el Balad laulab ja kusjuures totaalselt ebaaraabialikult... Võib-olla sellepärast hakkaski meeldima mulle, et muidu on seal selline vinguv habibitamine kogu aeg, aga see on midagi teistsugust.

Aga safari siis... Läks väga kenasti ja puha. Grupp oli väike ja muhe, nihu ka midagi justkui ei läinud ja kokkuvõttes jäi mulje, et kõik jäid rahule. Ma olen nüüd jälle paar tooni pruunim, paar kilo õhem ja hirmus unine kogu aeg. Korralikku kohvi tahaks tarbida tonnide kaupa ja tahaks mõne päeva lihtsalt vedeleda voodis ja vaadata näiteks telekat või midagi toredat. Homme võib-olla, kuigi mul on juba praegu kogunenud mitu kokkusaamist ja kohustust homseks. Täna pole ka aega, sest hommikuks peab mul käsikiri toimetatud olema ja seda on veel... palju. Ja järgmisel nädalal tuleb vähemalt viie endise reisikaaslasega kohvil käia ja lobiseda ja järgmisel teisipäeval on Hollandisse minek - kas keegi äkki tahab kaasa tulla? Mul grupis vist mõni vaba koht veel... Pärastised plaanid on nii, et peale sealt tagasitulekut olen vist paar päeva kodus ja siis lähen Londonisse Liisile külla... ja siis pärast seda on asjad lahtised. Ega vist kodus kaua olla saa, aga... eks me näe, ütles pime.

Pilte tahaks teile panna siia... Emme tegi neid ikka üksjagu. Aga need sõitsid öösel Pärnusse, nii et selles osas tuleb pisut kannatada. Ilmselt teisipäeval näiteks jõuan nende üles panemiseni...

Muuseas, ma seekord sain endale korraliku triktrakilaua. Üks mul küll kodus oli, selline pärlmutriga ja puha - Khan el Khalililt kunagi ostsin. Sellel oli ainult üks häda - jube pisike oli ja koledad nupud oli ja jõle kribu oli mängida. Noh, aga seekord käskisin ma Muhamedil safarile enda oma kaasa võtta ja ta unustas selle koju, nii et ta ostis siis uue - ja reisi lõpus näppasin ma selle lihtsalt ära. Nii tore... Suur kobakas ta ju on, aga esiteks oli meil seekord ju otselend, nii et ei pidanud seda kaua näpuski tassima, teiseks on seda palju mõnusam mängida. Kohe nagu päris.

Sukeldumas käisime seekord ka ja seekord oli palju parem, kõrvadega polnud üldse häda ja kuna mul oli sama instruktor, kes eelminegi nädal minuga tegeles, siis ta lasi mul igasuguseid asju teha - lasi käest lahti ja ise ujuda ja vahepeal võttis mul vee all lestad jalast ja lasi merepõhjas kõndida ja igasuguseid lollusi teha. Hüppasime ja tantsisime ja muud säärast, siis näppis kalu ja... vahva oli. Ma küll tükk aega kahtlesin, kas ma ikka tahangi minna vette, sest eelmise korra teise sukeldumise kõrvavalu oli väga selgelt meeles, aga osutus väga toredaks. Mul on kohe tunne, et pean mingil hetkel minema sukeldumiskursustele :-D. Mitte Eestis, basseinipõhjas pole sugugi tore istuda tundide kaupa, aga... kuskil on kindlasti tore soe meri, kus seda teha saaks. Suht odavalt :-D. Eks me näe, ütles pime jälle. Kunagi, kui aega ja raha on. Ja nende kooseksistents on tihti välistatud. Aga... mõelda ja unistada ju võib :-D.

Midagi tahtsin nagu veel öelda, aga ma enam ei mäleta, mida täpselt. Ilmselt peaksin ma nüüd tõesti kohvi tegema ja lõpuks selle teksti juurde asuma...

Homseni siis.

M.

Jälle minek

Nonii, kümne minuti pärast kutsun takso ja kiman jälle lennuväljale. Sedakorda on siis ees safari.

Eile õhtul tulin sõbrantsidega kohvikust ja vihma sadas. Sellest seisukohast ei jõua ära oodatagi, et minema saaks. Vihmasadu iseenesestki pole ammu näinud - talvel sadas ju kogu aeg lund ja nüüd olen ma kuu aega Aafrikas rännanud... Päris jäle oli.

Aga kui ma koju jõudsin ja koduriided selga panin, teed tegin ja raadio mängima panin, tekkis küll selline tunne, et ei tahaks siit kuskile praegu... :-D.

Aga tegelt tuleb äge reis. Safari lihtsalt PEAB äge olema!

Nägemist siis.
M.

Tillikas

Käisin teatris ära, vaatasin "Raimondsi" ära, igati tore ja humoorikas tükk oli ka, aga millest ei räägitud? Raimonds Paulsist...

Nojah, keda mul ikka muud süüdistada kui iseennast, et eelnevalt tutvust ei teinud etenduse sisuga - ma lihtsalt oletasin, et kui nimi on Raimonds ja kui ma tean, et seal lauldakse palju Raimonds Paulsi laule, siis räägib etendus ka temast... Aga võta näpust, ei oska ma Lätist läbi sõites ikka temast rohkem rääkida, kui ma juba senini teadsin...

Oh jah

Pühad on homme. Mul oli meelest läinud. Tuleb välja mõelda, kuidas mune värvida... Sellele nüüd mõtlema hakates, keedumuna isu tuleb küll peale...

Laupäeval on jälle minek. Isegi hästi... Mul oli meeles, et ma olen ainult kolm päeva kahe reisi vahel Eestis, aga tuleb välja, et hoopis kolm täispäeva ja kaks poolikut ka. Selle ajaga isegi jõuab nii mõndagi. Tõlke jõudsin ära lõpetatud, aga ma kuidagi ei suuda end selle kallal toimetama sundida. Hmm... Kets küll soovitas toimetajale kirjutada ja öelda, et kle, ma üldse ei viitsi... Aga vist mitte :-D. Jajah, eks ma siis jätkan... Kohe varsti.

Õhtul tahtsime emmega teatrisse ka minna, me juba üle aasta vist oleme piilunud seda Raimonds Paulsist rääkivat etendust Endlas, aga nad mängivad seda ka nii harva, et lihtsalt pole võimalik peale sattuda. Nüüd tuli eile meelde, et täna on... Ja kuigi päriselt nagu ei viitsiks, niigi on teha palju, on ikka tunne, et peaks-võiks-tahaks ka.

Pesud vist on pestud, kohver tuleks nüüd ümber pakkida...

Ja muidu ei saa arugi, aga kui pärast kõiki pilte koos vaadata, siis on hämmastav küll, milline mu elu on: ühe jutiga Timbuktust Punasesse merre sukelduma ja Valge kõrbe skulptuuride vahelt Hollandisse lilleparaadile. Äge. Päris kaua on möödas sellest ajast, kui ma viimati nii palju järjest nii erinevaid kohti mööda ringi tuhlasin...