Nonii. Reis on otsas. Terve istunginädal takkapihta. No ei olnud aega kirjutada siis, kui muljed veel päris värsked. Isegi pilte ei olnud terve nädal otsa aega arvutisse tõmmata, sest ma jõudsin alles pühapäeva öösel vastu esmaspäeva tagasi ja esmaspäeval tabas mind ju kohe istung kõige täiega. Esmaspäeval-teisipäeval tegin ületunde, kolmapäeval käisin uisutrennis, neljapäeval läks jälle tööl kaua ja reedeks oli kõigest kopp nii ees ja selline väss peal, et siis tahtsin ka ainult molutada ja kell kaheksa magama minna :). No mis teha. Jõle vilets on ikka niimoodi reisilt tagasi tulla, et üldse ei saa kottigi lahti pakkida, muljete maitsmisest rääkimata. Kohe nagu pool reisimõnu kustutatakse joonelt ära. Aga Luxair lihtsalt ei lenda laupäeviti Madridi vahet, nii et muud ei jäänud sedakorda üle.
Muidu reis oli hüper-super absoluutselt mega. See maanurk seal oli nii ilus, et see ületas mu igasugused ootused. Milline rannik! Millised rohelised aasad! Millised imelised rannasopikesed! Ilmadega vedas meil ka roppu moodi, sest kuigi tavaliselt pidavalt seal septembris ainult sadama, oli see aasta nii eriline, et me saime ainult ühel päeval kerget uduvihma. Muidu valitses ideaalne matkailm - mitte väga palav, mitte väga külm, enamasti päikseline ja parajalt värskendavalt tuuline. Kaks korda käisime isegi ujumas, sest õhk lubas. Vesi oli hirmus külm küll, aga kuna väljas oli mõnus, siis kannatasime need jäised Atlandi lained ka välja... Oh, väga mõnus oli!
Jalad, nagu näha, kannatasid ka retke päris hästi välja välja. Esimesel nädalal oli küll mul alatasa siit valus ja sealt valus ja kolmandastki kohast valus, aga no eks meil oli igasugust poslamöslat ka kaasas... Noja kui ma olin emme põlverohu ära kulutanud ja nädal otsa vingunud, et mina enam päevas rohkem kui 20 km ei kõnni, harjus keha lõpuks uute nõudmistega ära ja reisi lõpuks läks kõndimine mul juba päris libedalt. Siis oli tunne, et võiks veel kaua aega edasi kõndida, aga just siis sai reis kuidagi täiesti ootamatult ja enneaegselt otsa... Kuidas see küll alati nii on? Hehee, ühtegi villi ei saanud me emmega ka kumbki, ehkki ühel päeval mul hakkasid küll mõlemad jalavarjud hõõruma. Ma lihtsalt tõmbasin siis kohe mõlemale kannale kinesioteibi peale, sest lisaks igasugustele muudele headele omadustele on see piisavalt paks ja piisavalt lai, et ka säärane probleem lahendada.
Ühesõnaga, kui nüüd kõik enam-vähem lühidalt kokku võtta, siis me alustasime oma retke Santanderist. Kõndisime mööda Camino de Nortet, st piki rannikut kuni Colungani, siis avastasime, et edasi läheb tee mitu päeva lihtsalt tuimalt mööda sõidutee äärt ja otsustasime bussiga Oviedosse sõita, et sealt mööda Camino Primitivot veel natuke edasi matkata, kuniks tagasisõidukuupäev kukub. See oli üks väga huvitav otsus, sest selgus, et Camino Primitivo ja Camino de Norte on kui öö ja päev. Rannikul olid sellised ilusad, hoolitsetud külad ja väikelinnad, uhked vaated, erilised rannad, toredad kohalikud, vähe matkajaid ja kuidagi... rõõmus, ilus ja lahe olemine. Selline, et ma tahaksin mingi jupi seda rannikuteed veel kunagi ette võtta. Näiteks Irunist Santanderini. Primitivol oli aga matkajaid massiliselt, kohe tervete gruppide kaupa, külad seevastu olid lagunenud, hallid ja õnnetud, kohalikud imelikud, tõsised ja matkajate masside tõttu kuidagi tõrjuvama suhtumisega. Koeri pidasid nad seal eranditult ketis, isegi yorkiesid, lisaks olid kohalikud seal eranditult ikka kõik ainult vanakesed ja sihuke... Sihuke matusehingus oli igal pool. Külade teadetetahvlid olid ka ainult matuseteateid täis, tänavad olid ääristatud ridamisi tühjaks jäänud ja kvartalite kaupa kokku kukkunud majadega ja... Seal oli ikka veel palju depressiivsem kui depressiivsetes Eesti väikelinnades, mis tegelikult ei olegi ju nii depressiivsed. Aga vot seal Primitivo ääres, seal oli ikka lausa ängistav. Mingit olevikku ega tulevikku ei paistnud seal kohe enam mitte kuskilt otsast, ainult hääbumine.
See ainus öömaja, kus me Primitivol ööbisime, oli ka otse Ameerika õudukatest välja võetud... Täpselt selline hostel, kus inimesi järjest kaduma hakkab. Enne meid ei olnud seal keegi küll väga kaua aega ööbinud ja üldse oligi terves hotellis ainult kaks kasutatavat tuba, nii et me olime seal täitsa ainsad. Teistel tubadel olid nimelt koridori peal kõigid võtmed ees ja ma siis piilusin neisse ka. Kõik olid segi paisatud - mõnel madratsidki voodist välja lennutatud, enamikus lihtsalt voodipesu pärast viimase magaja lahkumist laiali heidetud ja toad koristamata... Sihuke natuke uhhuu olemisega hotellipidaja, kellel olid hästi vesised silmad ja sinised kotid silmade all, naeris ka täpselt sama õõvastavalt-hüsteeriliselt-rahulolevalt kui õudukates, kui ta meilt raha võttis ja meile võtmed andis. Ma küll kujutasin ette, kuidas ta läks seejärel oma punkrisse nuge ihuma ja olin pooleldi valmis selleks, et hommikuks oleme me vorstiks tehtud. Sest kõik ümberkaudsed majad olid ka sellised juba kokku kukkunud või kohe-kohe kokku kukkuvad tondilossid, et no nende kunagistest omanikest tehtud vorstid pidid juba ammu otsas olema... Mõnevõrra üllatuslikul kombel magasin ma seal aga sellegipoolest väga hästi ja sügavalt! Ilmselt sellepärast, et seal ei olnud isegi mitte ainumastki wifi võrku ega akna taga lällajat und häirimas...
Reisi kõige ootamatum aspekt oli see, et selgus, et meil läks kolmanda reisikaaslasega veidi viletsasti. Me ju teame-tunneme üksteist küll aastaid, aga nii tihedalt ei olnud me siiski kokku puutunud, et oleks osanud ette kujutada, KUI lahknevad võivad ka omavahel tuttavate inimeste vaated ja eluarusaamad olla. Lisaks ei tulnud me selle pealegi, et ta võib nii umbluuna reisile tulla, et temaga on lõppkokkuvõttes rohkem häda kui meil oma kutsuga oleks olnud. Ta ei olnud ikka kohe nagu üldse mitte midagi meie teekonna kohta ette lugenud või välja mõelnud, mida näha, mida tahta, kus ööbida võiks ja nii. Tuli nagu turist matkale, et tehtagu talle kõik ette-taha ära, ise töötab ka ometi giidina, räägib keeli ja ei jäta esmapilgul kõige abitumat muljet... Kusjuures kõige naljakam oli see, et enne reisi rääkisime ju kõik mõtted läbi ja leppisime kokku, et käiks enamasti nii 15-20 km päevas ja kõige odavamates albergodes kaheteistkümnekesi toas ei tahaks ka magada ja nii... Aga seal selgus ikka, et tema oli pettunud, et me ei jookse palju rohkem kilte läbi ja tahame 12 eurot maksva peldiku asemel 16 eurot maksvas puhtas pansionaadis ööbida. Oeh. Ja oleks ta siis ise midagigi ära teinud selleks, et me kuskil öömaja leiaks või check-ini tehtud saaks või midagi tellitud või makstud või otsitud saaks. Kord juhtus näiteks nii, et ta põrutas jälle mitu kilomeetrit meist ette, siis eksis ära ka (selles olime, muide, meie süüdi alati) ja vantsis rahumeeli 4 kilomeetrit mööda sõiduteed autosiltide järgi sellesse külla, kus me olime rääkinud, et võiks öömajale jääda. Meie kõndisime selle 4 km asemel no umbes 10 kilomeetrit mööda märgistatud matkarada. Aga kuigi tema jõudis lõikamise tõttu 3 tundi enne meid kohale, ei võtnud tema küll vaevaks öömaja otsimisega tegeleda. Istus teine need kolm tundi linna piiril liiklusmärgi all ja kui meie siis ükskord kohale jõudsime, jalad palju pikemast teest (selleks hetkeks oli meie päevakilometraaž 25,9 km) üdinisti läbi, teatas tema, et ongi viimane aeg, et talle öömaja otsitaks, ta on juba tüdinud tee ääres isutmisest. Noja siis ta veel hakkas loomulikult pirtsutama ka, et see talle ei sobi ja too ka mitte, et otsitagu talle ikka ka odavam ja parem, ometigi nägi ise ka, et kella kuueks õhtul olid kõik kohad juba täis... Urr, kuidas see mul kopsu üle maksa ajas.
Noja üldse oli ta nagu kolmeaastane laps, kes muudkui päris ja päris ja päris kõige absurdsemaid asju ja ei saanudki aru, kuidas ma ei tea enne restorani sissegi astumist, kas selle või teise söögikoha omanik paneb selle või teise söögi sisse sibulat/pipart/muna/võid/margariini või et kuidas ma ei teagi iga nime etümoloogilist päritolu ja kõiki hispaaniakeelseid sõnu ja iga suvalise maaliinibussi peatuskohti. Sest ma ju olen Hispaania kultuuri tundja ja tulingi talle spetsiaalselt ekskursiooni tegema. Samas kõik asjad olid tal kogu aeg ülihalvasti, tal olid kõige jaoks ainult negatiivsed sõnad varuks - toit oli plöga, öömajad olid peldikud, rannakaljud olid jõledad, linnad olid tüütud, asfalttee oli igav, kruusatee oli halb, restoranipidaja oli röövel, rong oli vana susla ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Lisaks osutus ta maailma suurimaks koonriks, nii et meil oli igal hommikul ja igal õhtul pidevalt üks sendilugemine kavas. Küll oli tema emmele 27 senti võlgu ja küll oli emme talle 10 senti võlgu ja seda siis korrutati igal võimalikult juhul ette ja taha, et see ikka tal saamata ei jääks. Samuti ei ole ma kohe ikka väga ammu kohanud inimest, kes ei jätta mitte kellelegi mitte kuskil viite sentigi tippi. Aga tema kohe arvas, et tipp on röövimine ja tema põhimõtteliselt ei jätnud, olgu teenindus kui tore tahes! Süüa temaga koos ei saanud, ta luges sõna otseses mõttes paella sees kõik riisiterad üle, et teine jummala eest kahte terakest rohkem ei võtaks. Valis endale maitseva kala asemel selle, mis talle ei maitse, sest see oli 40 senti odavam. Ja üks õhtu tegi skandaali sellest, et me ei jäänud 12-eurosesse lutikaid täis albergosse, vaid otsustasime minna poolteist kilomeetrit edasi 15-eurosesse paremasse hostelisse. Oh jah. Kui aga keegi kuskilt midagi tasuta andis või valas, oli tema kohe mees kahmama. No et kui enne ostmist küsid, et kas sa veini tahad, siis ta ei taha ja tema veinipudeli ostmises "ei osale". Aga kui siis keegi ikka ostis ja küsis, et kes tahab, oli tema kohe esimene klaasi sirutama... Nii jube vastik ja häbi ja piinlik oli nii palju kordi. Ja ärge nüüd saage valesti aru, rahas ei olnud tegelikult küsimust, sest inimene käib Rolexi kellaga, sõidab bemmiga ja Madridis oli tal vaja osta Pepe Milani disainerkingad...
Õnneks saime me tänu sellele, et ta meil kohe hommikul eest minema pühkis, päeval temast rahu ja omas tempos kõndida ja nautida :). Meil emmega oli ikka tore, tegime kohati iga kümne meetri takka pilti ja ahhetasime vaadete üle ja istusime kohvikutes ja jõime palavaga külma õlut ja loputasime allikates varbaid ja rääkisime lehmadega ja tervitasime koeri ja nii...Ohsaa, ja kas teate, ma pole vist kuskil mujal maamuna peal nii palju koeri näinud kui seal Hispaania põhjarannikul! Seal oli peaaegu kohe nagu igal inimesel kolm koera. Oli suuri ja väikeseid ja krantse ja tõukoeri ja pruune ja siniseid (ühel bolonkal tõepoolest olid mõlemad kõrvad juuksevärviga erksinisteks värvitud, väga naljakas oli!). Ja no peale ühe või kahe olid kõik pitsud eranditult ka nii kohutavalt sõbralikud. Enamik neist jalutas oma peremehe kõrval lahtiselt ringi ja keegi neist ei tulnud selle pealegi, et minema joosta või erutuda või kellelegi kintsu karata. Mõni neist tuli ja ütles hoopis lahkesti tere - näiteks Oviedos tuli pargis üks suur Berni karjakoer ja pistis mulle lihtsalt pea kõhklemata kõhtu, et tere, paluks üks pai. Ja üks teine väike valge puudlike hakkas emmele juba kaaaaaaaaaugelt naeratama ja siis tuli ja otsustas, et ta tahab nüüd poole kohaga emme koeraks ka hakata. No ronis kõnnitee peal peaaegu sülle, võttis kahe käega emmel ümber jala kinni ja ei tahtnudki enam edasi minna... Jube tore!
Hmm, mis veel? Ma nüüd tõmbasin pildid arvutisse. Ootasin huviga, kuidas telefoniga ja selle uue väikese kompaktkaameraga tehtud pildid arvutis tunduvad, ja paistab, et täitsa kenad on! :) Memuaaride jaoks sobivad igati! Ehkki ma tahaksin meie kaks esimest matkapäeva ükskord ka oma digipeegliga uuesti läbi matkata, sest seal oli lihtsalt niiiiiiiiiii ilus, et ma tahaksin seal kohe mitu päeva igas asendis ja parema kaameraga valgust ja vaatenurki jahtida. Tõesti, nii ilusat rannikut annab otsida!
Muidu ma mõtlen, et ma katsun siia järgmistel päevadel mõned pildipostitused reisietappide kaupa üles riputada. Siis tuleb kindlasti ka konkreetseid muljeid, kohti ja jutte pähe, mida ma veel lisada tahan. Sest no tegelikult olid kõik päevad nii erilised ja vaheldusrikkad, et juttu jagub küll :). Lisaks rannikule leidsime me ju ka Tom Sawyeri raamatust välja võlutud koopaid ja kaljulõhesid ja salarandasid ja maa all möirgavat vett ja ronisime üle karjaaedade ja eksisime natuke ära ka ja sattusime maailma kõige võimatumates kohtades lehmadele otsa ja rääkisime eeslitega ja ronisime mööda taevatreppe ja nägime päris erilisi kirikuid ja küla kohalikku härjavõitlusareeni ja isegi dinosauruste jalajälgi. Ja Santanderis käisime Magdalena palee juures ja Oviedos imetlesime tõeliselt suurejoonelist arhitektuuri. Ja reisi lõpus olime me ju ka mitu päeva Madriidis, mis oli ka tore, ehkki silolõhnaliste, kruusakiviliste, põldmarjaliste matkaradadega võrreldes ikka väga teistmoodi. Isver, kus seal oli rahvast! Ja kus seal oli kohvikuid ja restorane! Ja kõik need olid täis! Ja kõikide terrasside juures oli järjekord - nii kui keegi kuskilt lauast tõusis, jooksis mõni lauatahtja ta jalust maha... Madriid, muide, ei olnud minu vastu seekord väga sõbralik. Reisi alguses jätsin ma sinna hotelli maha oma laadijate kotikese. Õnneks märkasin ma seda veel Santanderis, mis on ka päris suur linn. Sain sealt enne pärapõrgu poole suundmist uued laadijad asemele osta. Aga reisi lõpus õnnestus mul Madriidis ilma jääda vöökotist, kus oli nii umbes 300 eurot. Ei teagi, kas ta klõps läks ise lahti ja ta kukkus mul kuidagi nii maha, et ma ei märganud, või napsaks keegi pikanäpumees selle mul rahvamassis küljest... Vedas, et mul oli seal ainult sularaha ja paar kõrvarõngaid. Kõik kaardid ja dokumendid ja tagavararaha oli teise tasku sees ja jäi õnneks alles... Aga no siiski... Päris nii see sellegipoolest mõeldud ei olnud :).
Olgu pealegi, aga kes see ikka nii pikki heietusi korraga lugeda jõuab. Panengi siia praegu punkti ära ja asun oma piltide kallale. Üksikasjalikumad muljed tulevad seega juba lähipäevil koos piltidega...
M.
Muidu reis oli hüper-super absoluutselt mega. See maanurk seal oli nii ilus, et see ületas mu igasugused ootused. Milline rannik! Millised rohelised aasad! Millised imelised rannasopikesed! Ilmadega vedas meil ka roppu moodi, sest kuigi tavaliselt pidavalt seal septembris ainult sadama, oli see aasta nii eriline, et me saime ainult ühel päeval kerget uduvihma. Muidu valitses ideaalne matkailm - mitte väga palav, mitte väga külm, enamasti päikseline ja parajalt värskendavalt tuuline. Kaks korda käisime isegi ujumas, sest õhk lubas. Vesi oli hirmus külm küll, aga kuna väljas oli mõnus, siis kannatasime need jäised Atlandi lained ka välja... Oh, väga mõnus oli!
Jalad, nagu näha, kannatasid ka retke päris hästi välja välja. Esimesel nädalal oli küll mul alatasa siit valus ja sealt valus ja kolmandastki kohast valus, aga no eks meil oli igasugust poslamöslat ka kaasas... Noja kui ma olin emme põlverohu ära kulutanud ja nädal otsa vingunud, et mina enam päevas rohkem kui 20 km ei kõnni, harjus keha lõpuks uute nõudmistega ära ja reisi lõpuks läks kõndimine mul juba päris libedalt. Siis oli tunne, et võiks veel kaua aega edasi kõndida, aga just siis sai reis kuidagi täiesti ootamatult ja enneaegselt otsa... Kuidas see küll alati nii on? Hehee, ühtegi villi ei saanud me emmega ka kumbki, ehkki ühel päeval mul hakkasid küll mõlemad jalavarjud hõõruma. Ma lihtsalt tõmbasin siis kohe mõlemale kannale kinesioteibi peale, sest lisaks igasugustele muudele headele omadustele on see piisavalt paks ja piisavalt lai, et ka säärane probleem lahendada.
Ühesõnaga, kui nüüd kõik enam-vähem lühidalt kokku võtta, siis me alustasime oma retke Santanderist. Kõndisime mööda Camino de Nortet, st piki rannikut kuni Colungani, siis avastasime, et edasi läheb tee mitu päeva lihtsalt tuimalt mööda sõidutee äärt ja otsustasime bussiga Oviedosse sõita, et sealt mööda Camino Primitivot veel natuke edasi matkata, kuniks tagasisõidukuupäev kukub. See oli üks väga huvitav otsus, sest selgus, et Camino Primitivo ja Camino de Norte on kui öö ja päev. Rannikul olid sellised ilusad, hoolitsetud külad ja väikelinnad, uhked vaated, erilised rannad, toredad kohalikud, vähe matkajaid ja kuidagi... rõõmus, ilus ja lahe olemine. Selline, et ma tahaksin mingi jupi seda rannikuteed veel kunagi ette võtta. Näiteks Irunist Santanderini. Primitivol oli aga matkajaid massiliselt, kohe tervete gruppide kaupa, külad seevastu olid lagunenud, hallid ja õnnetud, kohalikud imelikud, tõsised ja matkajate masside tõttu kuidagi tõrjuvama suhtumisega. Koeri pidasid nad seal eranditult ketis, isegi yorkiesid, lisaks olid kohalikud seal eranditult ikka kõik ainult vanakesed ja sihuke... Sihuke matusehingus oli igal pool. Külade teadetetahvlid olid ka ainult matuseteateid täis, tänavad olid ääristatud ridamisi tühjaks jäänud ja kvartalite kaupa kokku kukkunud majadega ja... Seal oli ikka veel palju depressiivsem kui depressiivsetes Eesti väikelinnades, mis tegelikult ei olegi ju nii depressiivsed. Aga vot seal Primitivo ääres, seal oli ikka lausa ängistav. Mingit olevikku ega tulevikku ei paistnud seal kohe enam mitte kuskilt otsast, ainult hääbumine.
See ainus öömaja, kus me Primitivol ööbisime, oli ka otse Ameerika õudukatest välja võetud... Täpselt selline hostel, kus inimesi järjest kaduma hakkab. Enne meid ei olnud seal keegi küll väga kaua aega ööbinud ja üldse oligi terves hotellis ainult kaks kasutatavat tuba, nii et me olime seal täitsa ainsad. Teistel tubadel olid nimelt koridori peal kõigid võtmed ees ja ma siis piilusin neisse ka. Kõik olid segi paisatud - mõnel madratsidki voodist välja lennutatud, enamikus lihtsalt voodipesu pärast viimase magaja lahkumist laiali heidetud ja toad koristamata... Sihuke natuke uhhuu olemisega hotellipidaja, kellel olid hästi vesised silmad ja sinised kotid silmade all, naeris ka täpselt sama õõvastavalt-hüsteeriliselt-rahulolevalt kui õudukates, kui ta meilt raha võttis ja meile võtmed andis. Ma küll kujutasin ette, kuidas ta läks seejärel oma punkrisse nuge ihuma ja olin pooleldi valmis selleks, et hommikuks oleme me vorstiks tehtud. Sest kõik ümberkaudsed majad olid ka sellised juba kokku kukkunud või kohe-kohe kokku kukkuvad tondilossid, et no nende kunagistest omanikest tehtud vorstid pidid juba ammu otsas olema... Mõnevõrra üllatuslikul kombel magasin ma seal aga sellegipoolest väga hästi ja sügavalt! Ilmselt sellepärast, et seal ei olnud isegi mitte ainumastki wifi võrku ega akna taga lällajat und häirimas...
Reisi kõige ootamatum aspekt oli see, et selgus, et meil läks kolmanda reisikaaslasega veidi viletsasti. Me ju teame-tunneme üksteist küll aastaid, aga nii tihedalt ei olnud me siiski kokku puutunud, et oleks osanud ette kujutada, KUI lahknevad võivad ka omavahel tuttavate inimeste vaated ja eluarusaamad olla. Lisaks ei tulnud me selle pealegi, et ta võib nii umbluuna reisile tulla, et temaga on lõppkokkuvõttes rohkem häda kui meil oma kutsuga oleks olnud. Ta ei olnud ikka kohe nagu üldse mitte midagi meie teekonna kohta ette lugenud või välja mõelnud, mida näha, mida tahta, kus ööbida võiks ja nii. Tuli nagu turist matkale, et tehtagu talle kõik ette-taha ära, ise töötab ka ometi giidina, räägib keeli ja ei jäta esmapilgul kõige abitumat muljet... Kusjuures kõige naljakam oli see, et enne reisi rääkisime ju kõik mõtted läbi ja leppisime kokku, et käiks enamasti nii 15-20 km päevas ja kõige odavamates albergodes kaheteistkümnekesi toas ei tahaks ka magada ja nii... Aga seal selgus ikka, et tema oli pettunud, et me ei jookse palju rohkem kilte läbi ja tahame 12 eurot maksva peldiku asemel 16 eurot maksvas puhtas pansionaadis ööbida. Oeh. Ja oleks ta siis ise midagigi ära teinud selleks, et me kuskil öömaja leiaks või check-ini tehtud saaks või midagi tellitud või makstud või otsitud saaks. Kord juhtus näiteks nii, et ta põrutas jälle mitu kilomeetrit meist ette, siis eksis ära ka (selles olime, muide, meie süüdi alati) ja vantsis rahumeeli 4 kilomeetrit mööda sõiduteed autosiltide järgi sellesse külla, kus me olime rääkinud, et võiks öömajale jääda. Meie kõndisime selle 4 km asemel no umbes 10 kilomeetrit mööda märgistatud matkarada. Aga kuigi tema jõudis lõikamise tõttu 3 tundi enne meid kohale, ei võtnud tema küll vaevaks öömaja otsimisega tegeleda. Istus teine need kolm tundi linna piiril liiklusmärgi all ja kui meie siis ükskord kohale jõudsime, jalad palju pikemast teest (selleks hetkeks oli meie päevakilometraaž 25,9 km) üdinisti läbi, teatas tema, et ongi viimane aeg, et talle öömaja otsitaks, ta on juba tüdinud tee ääres isutmisest. Noja siis ta veel hakkas loomulikult pirtsutama ka, et see talle ei sobi ja too ka mitte, et otsitagu talle ikka ka odavam ja parem, ometigi nägi ise ka, et kella kuueks õhtul olid kõik kohad juba täis... Urr, kuidas see mul kopsu üle maksa ajas.
Noja üldse oli ta nagu kolmeaastane laps, kes muudkui päris ja päris ja päris kõige absurdsemaid asju ja ei saanudki aru, kuidas ma ei tea enne restorani sissegi astumist, kas selle või teise söögikoha omanik paneb selle või teise söögi sisse sibulat/pipart/muna/võid/margariini või et kuidas ma ei teagi iga nime etümoloogilist päritolu ja kõiki hispaaniakeelseid sõnu ja iga suvalise maaliinibussi peatuskohti. Sest ma ju olen Hispaania kultuuri tundja ja tulingi talle spetsiaalselt ekskursiooni tegema. Samas kõik asjad olid tal kogu aeg ülihalvasti, tal olid kõige jaoks ainult negatiivsed sõnad varuks - toit oli plöga, öömajad olid peldikud, rannakaljud olid jõledad, linnad olid tüütud, asfalttee oli igav, kruusatee oli halb, restoranipidaja oli röövel, rong oli vana susla ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Lisaks osutus ta maailma suurimaks koonriks, nii et meil oli igal hommikul ja igal õhtul pidevalt üks sendilugemine kavas. Küll oli tema emmele 27 senti võlgu ja küll oli emme talle 10 senti võlgu ja seda siis korrutati igal võimalikult juhul ette ja taha, et see ikka tal saamata ei jääks. Samuti ei ole ma kohe ikka väga ammu kohanud inimest, kes ei jätta mitte kellelegi mitte kuskil viite sentigi tippi. Aga tema kohe arvas, et tipp on röövimine ja tema põhimõtteliselt ei jätnud, olgu teenindus kui tore tahes! Süüa temaga koos ei saanud, ta luges sõna otseses mõttes paella sees kõik riisiterad üle, et teine jummala eest kahte terakest rohkem ei võtaks. Valis endale maitseva kala asemel selle, mis talle ei maitse, sest see oli 40 senti odavam. Ja üks õhtu tegi skandaali sellest, et me ei jäänud 12-eurosesse lutikaid täis albergosse, vaid otsustasime minna poolteist kilomeetrit edasi 15-eurosesse paremasse hostelisse. Oh jah. Kui aga keegi kuskilt midagi tasuta andis või valas, oli tema kohe mees kahmama. No et kui enne ostmist küsid, et kas sa veini tahad, siis ta ei taha ja tema veinipudeli ostmises "ei osale". Aga kui siis keegi ikka ostis ja küsis, et kes tahab, oli tema kohe esimene klaasi sirutama... Nii jube vastik ja häbi ja piinlik oli nii palju kordi. Ja ärge nüüd saage valesti aru, rahas ei olnud tegelikult küsimust, sest inimene käib Rolexi kellaga, sõidab bemmiga ja Madridis oli tal vaja osta Pepe Milani disainerkingad...
Õnneks saime me tänu sellele, et ta meil kohe hommikul eest minema pühkis, päeval temast rahu ja omas tempos kõndida ja nautida :). Meil emmega oli ikka tore, tegime kohati iga kümne meetri takka pilti ja ahhetasime vaadete üle ja istusime kohvikutes ja jõime palavaga külma õlut ja loputasime allikates varbaid ja rääkisime lehmadega ja tervitasime koeri ja nii...Ohsaa, ja kas teate, ma pole vist kuskil mujal maamuna peal nii palju koeri näinud kui seal Hispaania põhjarannikul! Seal oli peaaegu kohe nagu igal inimesel kolm koera. Oli suuri ja väikeseid ja krantse ja tõukoeri ja pruune ja siniseid (ühel bolonkal tõepoolest olid mõlemad kõrvad juuksevärviga erksinisteks värvitud, väga naljakas oli!). Ja no peale ühe või kahe olid kõik pitsud eranditult ka nii kohutavalt sõbralikud. Enamik neist jalutas oma peremehe kõrval lahtiselt ringi ja keegi neist ei tulnud selle pealegi, et minema joosta või erutuda või kellelegi kintsu karata. Mõni neist tuli ja ütles hoopis lahkesti tere - näiteks Oviedos tuli pargis üks suur Berni karjakoer ja pistis mulle lihtsalt pea kõhklemata kõhtu, et tere, paluks üks pai. Ja üks teine väike valge puudlike hakkas emmele juba kaaaaaaaaaugelt naeratama ja siis tuli ja otsustas, et ta tahab nüüd poole kohaga emme koeraks ka hakata. No ronis kõnnitee peal peaaegu sülle, võttis kahe käega emmel ümber jala kinni ja ei tahtnudki enam edasi minna... Jube tore!
Hmm, mis veel? Ma nüüd tõmbasin pildid arvutisse. Ootasin huviga, kuidas telefoniga ja selle uue väikese kompaktkaameraga tehtud pildid arvutis tunduvad, ja paistab, et täitsa kenad on! :) Memuaaride jaoks sobivad igati! Ehkki ma tahaksin meie kaks esimest matkapäeva ükskord ka oma digipeegliga uuesti läbi matkata, sest seal oli lihtsalt niiiiiiiiiii ilus, et ma tahaksin seal kohe mitu päeva igas asendis ja parema kaameraga valgust ja vaatenurki jahtida. Tõesti, nii ilusat rannikut annab otsida!
Muidu ma mõtlen, et ma katsun siia järgmistel päevadel mõned pildipostitused reisietappide kaupa üles riputada. Siis tuleb kindlasti ka konkreetseid muljeid, kohti ja jutte pähe, mida ma veel lisada tahan. Sest no tegelikult olid kõik päevad nii erilised ja vaheldusrikkad, et juttu jagub küll :). Lisaks rannikule leidsime me ju ka Tom Sawyeri raamatust välja võlutud koopaid ja kaljulõhesid ja salarandasid ja maa all möirgavat vett ja ronisime üle karjaaedade ja eksisime natuke ära ka ja sattusime maailma kõige võimatumates kohtades lehmadele otsa ja rääkisime eeslitega ja ronisime mööda taevatreppe ja nägime päris erilisi kirikuid ja küla kohalikku härjavõitlusareeni ja isegi dinosauruste jalajälgi. Ja Santanderis käisime Magdalena palee juures ja Oviedos imetlesime tõeliselt suurejoonelist arhitektuuri. Ja reisi lõpus olime me ju ka mitu päeva Madriidis, mis oli ka tore, ehkki silolõhnaliste, kruusakiviliste, põldmarjaliste matkaradadega võrreldes ikka väga teistmoodi. Isver, kus seal oli rahvast! Ja kus seal oli kohvikuid ja restorane! Ja kõik need olid täis! Ja kõikide terrasside juures oli järjekord - nii kui keegi kuskilt lauast tõusis, jooksis mõni lauatahtja ta jalust maha... Madriid, muide, ei olnud minu vastu seekord väga sõbralik. Reisi alguses jätsin ma sinna hotelli maha oma laadijate kotikese. Õnneks märkasin ma seda veel Santanderis, mis on ka päris suur linn. Sain sealt enne pärapõrgu poole suundmist uued laadijad asemele osta. Aga reisi lõpus õnnestus mul Madriidis ilma jääda vöökotist, kus oli nii umbes 300 eurot. Ei teagi, kas ta klõps läks ise lahti ja ta kukkus mul kuidagi nii maha, et ma ei märganud, või napsaks keegi pikanäpumees selle mul rahvamassis küljest... Vedas, et mul oli seal ainult sularaha ja paar kõrvarõngaid. Kõik kaardid ja dokumendid ja tagavararaha oli teise tasku sees ja jäi õnneks alles... Aga no siiski... Päris nii see sellegipoolest mõeldud ei olnud :).
Olgu pealegi, aga kes see ikka nii pikki heietusi korraga lugeda jõuab. Panengi siia praegu punkti ära ja asun oma piltide kallale. Üksikasjalikumad muljed tulevad seega juba lähipäevil koos piltidega...
M.
