00:00

Oli üks nõme päev. Üldjoontes täiesti okei, suht märkamatult möödunud nädal, aga nõme nädala viimane päev, mis ajas oma iga aspektiga hommikust õhtuni ainult närvi ning põhimõtteliselt läks hullupööra rapsides sellele ja teisele ja kaheksandale, millest miski ei läinud nii, nagu oleks tahtnud, ja millelegi polnud aega ka vääriliselt mõelda. Töid lendas sisse ja välja kohe arvuti avamisest saadik, kirjutamist oli kilomeetri jagu, segadusi, ehmatamisi, apsakaid ja tehnilisi probleeme miljon, internet käis kümme korda ära, Studio mökutas, ise olin unine, sest need mu magamistoa akna alla sisehoovi kolinud uue restorani vennad äratasid mu keset ööd oma taaraviskamisega nii närvi, et ma ei jäänud enne kahte uuesti magama... Kõik läks untsu, lollakad kirjavahetused olid, allkorrusel puuriti mul põrandat jalge alt ära, naaber kuulas hommikust õhtuni ülimürtsuga salsat ja muudkui suitsetas mu köögiaknast sisse, nii et ma tahtsin tema ja kõigi teistega ainult tüli norida, lambist laekunud ülipakiline töö jäi 25 minutit hiljaks (ja minu tööd põhimõtteliselt EI JÄÄ MITTE KUNAGI hiljaks, kui mina sinna vähegi midagi parata saan) ja üleüldse. Tuju oli kapitaalselt ära. Ammu pole nii ära olnud. See on see lollakas ilm. Kolmas nädal permanentset vihma. Pime, hall, märg ja tormituulene ilm ei saagi mingeid muid tundmusi produtseerida.

Vedasin ennast tujuparandamiseks lõpuks suure surmaga ujulasse. Badanstaldt on nüüd vist kolmandat nädalat lahti, aga kohalkäimisvõimalusi on veelgi vähem kui eelmisel kahel nädalal. Nüüd alustasid nad ka õhtusi rühmatreeninguid, mille arvelt on pooltel päevadel tööpäevajärgne vabakäiguaeg tühistatud. Reede on edaspidi vist üks väheseid päevi, mis sobib. Lisaks pühapäeva hommikule. Aga ma ei julge väga broneerida endale pühapäeval kella kaheksaks aega. Ega ka kümneks. Ühe korra võib hädapärast sissemagamise ettekäändel minemata jätta, aga rohkem küll ei sobi :D. Kuidas minule küll niimoodi magada meeldib? Miks mina ei saa kella kahekskas ujulasse, kui kõik teised saavad? Ma ei saa nädalavahetusel isegi kümneks. Mul on vaja hoopis kümme tundi ööpäevas magada.

Pärast ujulat läksin toidukasse ja ostsin lisaks kahele kilole kanatiibadele ka veini. Ehkki mul tegelt oli Oiviku Oktoober. Sest mul oli juba Absoluutselt Alkovaba August ja siis mul oli ka Sober September, mis nii absoluutselt sober ei olnud, sest ma siiski paar korda patustasin. Mispärast ma tahtsin teha Oiviku Oktoobri ka, aga täna ma nüüd rikkusin selle ka patustamisega ära, sest mul oli hirmsasti ja absoluutselt hädasti vaja Bordeaux'd. Tummist ja punast. Ja siis ma nüüd jõin seda veini üle teabmisaja ja jäin sellest hästi ruttu purju, sest ma enam pole üldse alkoholiga harjunud. Kohe nii kergesti jäin purju, et ei olegi tore. Ei taha isegi väikest pudelit lõpuni juua ja mis ma tast siis üldse jooma hakkasin ja oma Oiviku Oktoobri ära rikkusin??? Ja siis ma lugesin oma vindise peaga lõpuni Elena Ferrante Napoli sarja esimese raamatu, mis mulle meeldis märksa vähem kui telesari "Minu geniaalne sõbranna". Kohe nagu täiesti mõttetu päev, you see. :) Isegi raamat ei olnud nii hea, nagu ma oleksin tahtnud! Isegi vein ei olnud!

Päeva kõige toredam osa oli kiri Londonist. Sellel imelikul aastal on ka positiivseid pooli. Päris mitu. Üks nendest on umbes 20 aastat pausil olnud kirjavahetuse jätk lapsepõlvesõbrantsiga :). Väga hea on, et midagi on selles maailmas ka nii nagu kunagi päris vanasti, mu mäletamise varastel, kõige selgematel aegadel. Siis, kui kõik kogu maailma asjad tundusid hästi selged ja normaalsed ja kõige õigemad ja nii ainuvõimalikud, et mitte mingeid alternatiive ja muid võimalusigi ei tundunud. Ja see tunne tuleb nüüd natuke selle kirjavahetuse teel mõnikord nagu tagasi.

Eino, tegelt pole elul häda midagi. Vähemalt jalad ei valuta see nädal enam. Vahepeal valutasid. Aga kolmapäeval käisin jälle uiskamas ja pärast ka ikka ei valutanud. Ei jõua juba ära oodata seda pühapäeva õhtut, kui saaks jälle jääle. Aga päriselt, kui mul oleks auto, siis ma saaks sinna selles lõputus ladistavas vihmas omal ajal ei vähem ega rohkem kui 9 minutiga. Selmet veeta hullu sättimise, kellavahtimise, ümberistumiste ja bussipeatustes passimise peale 2 x 36 minutit per õhtu ülerahvastatud ja covidit täis bussis. Nii mugav oleks. Kas ma peaksin päriselt auto ostma või? See oleks nii mõttetu. Kui ei, siis palun, võtke see lakkamatu vihm ära! Kas või see, kui COVIDist kuidagi lahti ei saa.

Mul tekkis nüüd ületamatu tung minna Ravennasse. Lihtsalt, sest ma kunagi käisin, ja sealsete hämaralt valgustatud kirikute tuhmilt sädelevad bütsantsiaegsed mosaiigid olid nii maagilised, et ma tahan nüüd tagasi minna, kohe, praegu. Järsku, lihtsalt niisama. Aga ei saa ju, vist, sest kindlasti on midagi, mis selles sinnaminemise ja tagasitulemise valemis viltu läheb. Lisaks lennukite või rongide tühistamistele ja muutmistele võib vahele tulla kõikide UNESCO maailmapärandi kohtade rahvusvaheline sulgemine või mõne asjassepuutuva riigi piiride sulgemine või mingi suvalise pikkusega karantiini kehtestamine paarituarvulistele lendudele või kartulikoorevärvi juustega naisterahvastele või maitiea, mingi kohaliku omavalitsuse lamp otsus, et järgmised kolm nädalat võivad muuseumis käia ainult alla 35-aastased blondide lokkidega mehed või et kõik muuseumid on lahti ainult viiest hommikul kuni poole kümneni hommikul või midagi. Mingeid mõistlikke ja sidusaid otsuseid ei tee neil päevil siin maailmas igatahes mitte keegi. 

Ühesõnaga. Ma nüüd lähen magama ära, et sellest nõmedast päevast lahti saada. 

Olge siis toredad, eksju!

M.

PS: on homme ja päike särab, hommikust saadik! Sellist asja polnud kuskil lubatud ja ma juba olin päriselt valmis selleks, et see aasta enam päikest ei näegi. Ühesõnaga, autot ei pea ostma! :D

25. mai

Praegu on täpselt selline tunne nagu kunagi umbes viiendas klassis 25. mail. Kool oli äsja eelmisel päeval läbi saanud, ilm oli ilus, puudel olid parajad noored lehekesed juba küljes ja silme ees terendas täiesti hoomamatult pikk vabadus. Ma mäletan, et ma ei osanud endaga kohe midagi peale hakata. Tahtsin suurest meeltesegadusest lausa maja taga sellise suvalise puu otsa ronida, mis tegelikult mitte millegi poolest ronima ei kutsunud ja mida ma ei varem ega ka hiljem isegi tähele ei pannud :).

Nüüd on samamoodi. Tööl sai kiire täitsa otsa, ilm on ilus, puudel on parajad noored lehekesed juba küljes ja ees ootav aeg tundub nii pikalt nii struktuuritu ja reisiplaane täis ja eriline, et lausa veider on. Puu otsa ei taha ronida. Aga pea on umbes täpselt sama laiali otsas :).

Igatahes. Tahan öelda seda, et mul on nüüd puhkus. Ees ootavad Istanbul ja Gruusia. Ja Eesti ja Champagne ja Strasbourg ja Pariis ja London ja San Sebastian ja potentsiaalselt Berliin ja Bretannia ja mine tea, mis kõik veel :). Pluss kontserdid ja ooperid ja rulluiskamine ja rattasõidud ja olengud ja külalised ja külaskäimised ja lillekasvatamised ja raamatud. Mitte kõik järjest ja kohe, loomulikult, aga no enam-vähem ühtlaselt suve peale ära jaotatuna. See aeg, kus jälle pimedaks ja külmaks läheb, kontorirutiin uuesti normiks saab ja liuväli lahti tehakse, tundub NIIIIIIIII kaugel, et kohe vähe kahju on. Eriti sellest uisutamise osast. Aga loomulikult on kõik see eesootav ka nii tore, et isegi mõte EKRE valitsusest ja muust masendavast ei suuda praegu väga mu tuju rikkuda :).

Ühesõnaga. Kõigepealt on mul vaja nüüd kohver lõplikult ära pakkida ja välja uurida, kuidas täpselt sellest Istanbuli uuest lennujaamast kesklinna saab. Hotell on mul ammu kinni pandud. Mõtlesin omast arust nutikas olla ja broneerisin selle veel otse trammipeatuse juurde, et siis on Atatürki lennujaamast hea kohvriga otse tulla ja pärast sinna tagasi minna ja nii. Siis aga tuli kaks päeva hiljem lennufirmalt kirjake, et neil on heameel mulle teatada, et mu lennud on suunatud ümber Istanbuli uude lennujaama. No hästi. Ainult et... See lennujaam on nii uus, et sinna viiv metrooliin ei saa veel kaks aastat valmis ja isegi lennujaama veebisaidil pole selle kohta funktsioneerivat teavet, kuidas sealt 60km kaugusele kesklinna peaks saama. Oh jah. No ma loodan, et seal on kuskil mingisugused sildid üleval. Ja eks no halvimal juhul on takso ka variant. Puhh. Vähemalt on mu mõlemad lennud täpselt keset päeva. Ei pea seal mingil väga ebasündsal tunnil seiklema, lihtsalt kasutuskõlblik aeg läheb kaotsi…

Muu hulgas kavatsen ma seal Istanbulis kolme päeva peale vähemalt kaks korda hammamis käia, suurel turul ühest kindlast pähklipoest pool kilo suhkruga kaetud kikerherneid osta, emmele sumakit leida, ühel päeval Dolmabahce palees käia ja selles bütsantsiaegsete mosaiikide muuseumis ka. Peras kavatsen ringi jalutada ja kõik nende väikesed poed läbi käia. Ühe inspektor Ikmeni raamatu loen kuskil kohvikuterrassidel läbi. Veel söön maailma parimaid või ja küüslauguga praetud krevette ja popsutan vesipiipu ja söön loukumisid ja baklava ja Adana kebabi. Ja kui selle kõige kõrvalt aega üle jääb, sõidan üheks päevaks Musta mere poole kruiisile ka. Seal pidavat ilusad kalurikülad olema, kus peatusi tehakse. Vot.

Istanbulist suundun aga edasi Gruusiasse, aga sellest ma praegu siinkohal rohkem ei räägigi, sest ega ma isegi täpselt tea, mida sealt oodata. Seal on kõik Gondvana Reiside kaudu ära broneeritud, valmis mõeldud ja korraldatud, nii et ise pole ma seekord üldse ettevalmistustööd teinud ja kavatsen lihtsalt vooluga kaasa minna ja lasta end üllatada :). Peamiselt panustan heale söögile, ilusatele mägedele, paljudele pildistamisvõimalustele, teadaolevalt heale seltskonnale ja... no kõik ülejäänu on boonus.

Vot. Muidu… Täitsa teisest ooperist… Seda otsustasin siin vahepeal, et lähen järgmisel aastal jäätantsutrenni ka. Nendele praegustele uisutamistele lisaks. Sest ma paar korda sattusin nüüd viimastel nädalatel siinse jäätantsuklubi jäätantsutreeneri juurde ka trenni ja see oli niiiiiiiiii äge. Me saime temaga kohe jutule ka, nii et ta lubas mu mõnikord isegi suvel Metzi liuväljale kaasa võtta, kui ta ise läheb. See oleks väga tänuväärne, sest rongiga käimine oleks ikka jube aeganõudev. Ja kellegagi koos (eriti treeneriga) on mott ikka hoopis suurem. Muidu aga pandi meie liuväli nüüd suveks kinni ära. Juba. Mul on sellest väga kurb meel, sest ma just sain kuidagi rütmi ja hoo sisse ja jalad hakkasid palju paremini mu sõna kuulama ja polnud mingit nohu-köha ja muud segavat häda ja üldse… Ma täiesti tundsin, kuidas kõik harjutatavad asjad iga korraga paremini välja tulid. Kontroll lihaste üle muutus tuntavalt paremaks. Ja mul jäi aega isegi käte peale mõtlema hakata ja puha. See kõik on raudselt sügiseks jälle kadunud ja meelest läinud. Nii nõme tundub nüüd asi lihtsalt pooleli jätta, et pärast jälle otsast peale hakata!

Muidu, näete, tegin ühe viimase trenni harjutusest ka väikese video kokku. Võtsin lõpuks julguse kokku ja filmisin end :). Tõdesin ka kohe, et põlv on kõver ja pöid tilbendab ja käed teevad üldse arusaamatuid asju ja no ega mul seda hoogu ja kõrgust enam ka polnud, sest enne seda olin ma juba 3 tundi trenni teinud. Aga siiski. Lõpus on mul endast mingisugune videojäädvustus ka. Mida kunagi viie aasta pärast loodetavasti kerge muigega vaadata ja selleks ajaks ehk oluliselt paranenud hüpetega võrrelda :).

Tegelikult on mul pilte ka üksjagu ootel. Aga praegu vist ei jõua. Ma pean ikka minema oma kohvriga tegelema ja oma elu esimesed sparglid ära tegema ja õhtul on mul veel üks kontsert ka. Muidu käisin ma veel nimelt hiljuti ükskord Saksamaal Saarschleife juures matkamas ja kuna lihavõtete ajal oli mul Klairi külas, siis sai ka temaga siin-seal ringi hulgutud ja üsna ohtrasti pildistatud. Ja veini joodud ja lihapirukaid söödud :). Aga kõikide nende piltide eri kohtadest kokku otsimine on praeguseks vist natuke aeganõudev ettevõtmine. Aga ükskord ehk ikka…

Enivei. Et vältida seda, et see postitus ka mustandiks jääbki, riputan ma ta parem nüüd kohe netiavarustesse üles ja lähen hakkan tegusaks. Eks siis järgmine kord jälle räägime. 

Pakaa praegu!

Maris

Räägime siis uisutamisest

Selle postituse ajastus on tegelikult muidugi mõnevõrra irooniline, sest ma ei ole umbes täpselt kuu aega liuväljal käinud. Olin siin vahepeal haige ega ole pärast seda siiani oma vastikust kinnisest köhast päris lahti saanud. Nüüd ma juba julgen liuvälja suunas juba vähemalt mõelda, aga põhimõtteliselt olen ma siin jaanuari keskpaigast alates kuu aega ainult juutuubist ja FB Adult Figure Skaters grupist videoid vaadanud ja pöia ja puusa väljapööramise harjutusi teinud :).

Hihhii. See muidugi lahendas mu võistluste dilemma. Eelmise aasta lõpus tekkis meil trennis nimelt mingi kevadiste võistluste jutt ja mina ei suutnud kuidagi otsustada, kas ma tahan treeneri pakkumisest kinni haarata ja osaleda või mitte. Seda ma tean, et mina kindlasti erilise graatsilisusega ei hiilga ja meiesuguste täiskasvanud algajate amatööride võistlus ilmselt kujuneks mõnevõrra piinlikumaks, kui mulle meeldiks. Aga no natuke kiusatus oli ka. Nüüd läks aga nii, et ma jõudsin endale 10 potentsiaalset muusikapala kava jaoks välja mõelda, aga siis jäin haigeks enne, kui liuväljale neid testima jõudsin. Noja nüüd on sellest ajast nii palju vett merre voolanud, et ma arvan, et kui ma nüüd trenni tagasi lähen, siis ma olen nendeks võistlusteks kava koostamisega lootusetult hiljaks jäänud. Ju siis lähen seekord vaatama, harjutan selle hooaja lõpuni lihtsalt tehnikat ja osalen järgmisel aastal.

Igatahes. Aga kui nüüd lähemalt rääkida, et mida ja kuidas, siis… Mina isiklikult kuulun siin Luxis kahte klubisse ja käin mõlema klubi alt üks kord nädalas trennis. Lihtsalt sellepärast, et kuigi mõlemad klubid pakuvad täiskasvanutele umbes kolme trenniaega nädalas, on need ülejäänud tunnid kõik sellisel ajal, mis mulle kohe üldse ei sobi. No kes tuleb selle peale, et panna täiskasvanute trenn teisipäeva hommikusele ajale, ah? Või siis reede hommikule. Kui täiskasvanud inimesed tavaliselt tööl on. Ei mõista. Novat. Sellepärast ongi nii, et kui ma tahan kaks korda nädalas uisutada, pean ma kuuluma kahte klubisse, sest mõlema klubi aegadest sobib mulle ainult üks.

Kui nüüd aga hooaja alguse paberimajandus välja arvata (ja see, et mõlemal klubil on vaja tohututes kogustes mu passipilte - igal aastal tahavad nad mõlemad igast inimesest 3 passipilti, nad vist söövad neid), siis muidu trennis ei saa arugi, et tegemist on eri klubidega. Kõik käib samamoodi, trenni ülesehitus on sama, õpime samu asju ja treener on ka mõlemas klubis üks ja sama (peamiselt üks endine jäätantsija Steve). Ka rahalisest küljest pole kahte klubisse kuulumine hull - kuna riik subsideerib siin sporti väga innukalt, maksab terve septembrist aprillini kestev hooaeg ühes klubis 120 eurot ja teises 170 eurot. Mis minu meelest on täiesti üliodav, sest see teeb ikkagi kaheksa kuud iganädalasi trenne, mis tähendab, et iga 2,5-tunnine trenn maksab ühes klubis 3.50 ja teises klubis ja teises klubis 5 eurot. Mis minu meelest on pmst tasuta... Eriti Luxi tavalisi hindu arvestades.

Vot. Noja siis tunnid on mul kolmapäeva õhtuti ja pühapäeva õhtuti. Kui üldse millegi üle nuriseda, siis selle üle, et need on päris hilised - kestavad kell 20.00-22.30. Kusjuures pühapäevane trenn läheb vahel kella üheteistkümneni välja, sest noh… meil on pundis mõned fanatid kah, eesotsas treeneriga :). Mina siiski enamasti nii kaua ei jaksa. Esiteks on mul pärast kahte tundi jalad ikka täitsa pehmed ja ma kipun isegi kõige elementaarsemate asjade pärast kukkuma hakkama. Teiseks peaksin ma end järgmise hommiku huvides kella üheteistkümne paiku juba voodisse sättima. Mis tähendab, et mina enamasti tulen tunni lõpust lihtsalt varem ära. Õnneks pole Steve'il midagi selle vastu. Ja ma pole ka sugugi ainus. Viimaseks pooltunniks jääb tegelikult enamasti jääle ainult 4-5 uisutajat, sest ülejäänud tahavad koju magama ära minna :).

Trenn ise on meil selline, et me teeme kõiki asju koos. Treener näitab harjutuse ette (mõnikord annab ta siiski sellest ühest harjutusest korraga kätte lihtsama ja keerulisema versiooni) ja siis kõik teevad seda ühte harjutust until further notice. Ja siis treener vaatab ükshaaval kõiki ja parandab ükshaaval kõiki ja kui ta on kõik üle vaadanud, siis tuleb uus harjutus. Tavaliselt on tal harjutused ka teema kaupa plokkideks jaotatud. Me alustame soojenduse mõttes alati lihtsalt kandiharjutustega, siis tulevad keerulisemad sammud ja pöörded ja siis hüpped. Hüppeid me teeme kohe oma pool tundi järjest ja pärast hüpete plokki paneb ta tavaliselt meile mingi Frank Sinatra või Dirty Dancingu loo peale ja käsib kõigil käigu pealt ühe kava improviseerida, kus peab olema tema poolt ette antud arv elemente - stiilis kümme hüpet, kaks piruetti, spiraalid jms. Noja tema ainult vaatab :). Vot. Pärast seda teeme kõik koos kõrvu rivis üle kogu jää eri spiraale ja väljaasteid edaspidi ja tagurpidi, siis tuleb piruettide plokk ja lõpetuseks teine "kava", mille puhul paneb treener kõik enda selja taha hanerivvi ja siis me kõik sõidame tema järel ja teeme seda, mida ta meile parajasti ette näitab. See on päris äge, sest ma ise ei oska nii hästi mõelda, mida mille järel teha, aga kellegi eessõitja järgi on mõnus... Ja siis ei tohi muidugi temast maha ka jääda ja kõike tuleb teha eessõitja tempos, aga tema tempo on selline ikka korralik… Kui see pala otsa saab, mille järgi me seda parajasti teeme, siis on ikka võhm päris väljas... :).

Minu jaoks tuli muidu kuidagi üllatusena, et neid tunde saab ka teistmoodi teha. Kuniks üks trenni tulnud Kanada tüdruk rõõmust lausa ruigama hakkas, et nii tore, et teie tunnis saab justkui kogu aeg tunnis olla... Mina hästi ei saanud ta ivast aru ja siis ta seletas, et tema on Kanadas kokku puutunud ainult selliste treeningutega, kus kõik teevad tunnis pmst seda, mis ise tahavad. Treener pühendab igale õpilasele 15 eraminutit ja õpetab ja vaatab selle jooksul ainult teda, samas kui kõik teised teevad samal ajal jääl omi asju. Noja siis võtab treener ülejäänute pundist jälle järgmise ette ja siis järgmise… Ja siis sina harjutad enne ja pärast oma 15 minutit seda, mida tahad. Vot. Ma ei teagi nüüd, nii mulle vist ei meeldiks. Ma saaksin sellisel juhul küll vältida neid harjutusi, mis mulle kohe üldse ei meeldi ja mida ma ei tahagi harjutada, sest ma ei saa ega hakkagi saama neid oma jalgade pärast hästi teha. Aga siis ma vist jääksin samas väga ühekülgseks ka. Sest nüüd meil treener ikka varieerib harjutusi päris palju. Me ei tee iga kord täpselt samu asju samas järjekorras. Omapäi ma kindlasti ei suudaks nii mitmesuguseid eksertsiise välja mõelda ja siis vist muutuks see harjutamine rutiinsemaks ja tüütumaks ka, kui ma ainult omale tuttavaid ja meelepäraseid asju teeksin…

Mis puutub nendesse asjadesse, mis mulle kohe üldse ei meeldi ja mida ma ei tahagi kuidagi harjutada, siis neid mul siiski õnneks väga palju pole. Paar väga üksikut sakisammu, sakkide peal galopp ja ülisügavad väljaasted. Need viimased on kuidagi mu põlvede jaoks hästi ebamugavad. Aga me treenerile need lihtsalt meeldivad nii kolehirmsasti, et ta tahab neid ikka no üle trenni vähemalt teha ja siis ma üritan alati nende ajal joogipausi teha või pean ilmtingimata minema uisupaelu uuesti siduma või midagi :). Noja siis rittbergerit ma ka natuke pelgan, ehkki ma tegelikult ei ole seda mitte kordagi isegi proovinud :). Kui prooviks, küll see siis tuleks ilmselt välja. Sest tegelikult hüpped on mu jaoks näiteks palju mugavamad ja lihtsamad kui igasugused piruetid. Need viimased tulevad mu jaoks õige vaevaliselt - ma olen siiani isegi kõige tavalisema ühel jalal piruetiga hädas, sest tasakaal tahab kuskilt kolmandast ringist alates käest ära kaduda, tee või tina. Ma saan iga trenn no vast ühe ilusa pirueti ka ikka tehtud paljude untsuläinute sekka, aga mingist stabiilsusest pole juttugi :). Hüpped see-eest pole minu jaoks probleem…

Mnjah. Trennis on meil muidu korraga jääl ma arvan nii 15-20 inimest. Mida nüüd ühest küljest nii väga vähe ei olegi, aga teisest küljest on see OK ikka, sest me tegelt ei jää väga üksteisele jalgu, kui kõik teevad samas suunas ja enam-vähem sama tempoga ühte ja sama harjutust. Ainult mõnikord on meil paar eriti tugevat uisutajat ka jääl, no sellised, kes on ikka 20 aastat uisutanud, ja nemad siis üritavad teiste vahel nõeluda ja mingeid oma keerulisi sammukombinatsioone teha ja on vahel ikka meile sisse ka sõitnud nii. Aga see on ikka suht harv asi. Enamasti ei pea ruumi pärast üldse muretsema.

Vot. Ja uisutamine on ikka hirmus äge! Jääl avastab nii palju ootamatuid asju, mis pole peale vaadates üldse iseenesestmõistetavad. Näiteks minu jaoks on siiani rabav, et pääsukese tegemise tunne võib otse sõites ja tagurpidi sõites nii erinev olla. Noh, sest tasakaalukoht on hoopis teine. Tavalise maa peal ju ei ole vahet, keera nina ükskõik kuhu suunda :). Aga uiskudel on tunne no nii teine, et ma olen ikka hea mitu korda endal kanni pelgalt selle äraunustamise tõttu siniseks saanud. Nii lihtne on tagurpidi pääsukest tehes ninapidi liiga ette vajuda ja sakkipidi jäässe kinni jääda ja lõpuks külili käia :).

Isver, muide, isegi see on täiesti omaette teadus, kuidas uisud kinni tuleb siduda. No ausalt, mul ei tule see siiani alati hästi välja. Mingit sellist mõõturit oleks vaja, mis ütleks täpselt ära, kui tugev see nööri surve igas augus peab olema, et kõige parem oleks :). Sest no see võib kohe igast otsast valesti olla - vahel on nt varbad liiga kõvasti, nii et nad hakkavad verevarustuse puudumise pärast külmetama, aga vahel on varbad hästi ja keskelt liiga kõvasti, nii et jalavõlv hakkab valutama, siis vahel on varbad liiga lõdvad ja keskelt hästi, aga pahkluu ümber kõvasti, et lõtvasid varbaid kompenseerida, aga nii ei saa enam hästi põlve painutada, või siis on varbad liiga lõdvad ja keskelt on ka lõdva ja pahkluu ümbert on võib-olla isegi hästi, aga jalg hakkab lõdva keskosa pärast uisu sees liiga ette vajuma, ja mõnikord õnnestub mul jalg uisu sisse kuidagi niimoodi kinni siduda, et väliskant on jube mugav, aga sisekant ei taha hästi reageerida ja... Pole lihtsalt võimalik, et ma oskaksin need va uisud kaks trenni järjest ühtmoodi hästi kinni siduda :). Iga kord tuleb uiske pärast soojendust vähemalt ühe korra ümber siduda :). Täiesti jabur :). Kes oleks osanud seda enne arvata, ah? Sille, ütle, et see on normaalne?

Mm. Nojah. Nüüd on selline eepos kirja saanud, et on kohe… Aga ühte asja tahaksin veel tähendada, enne kui punkti panen. Nimelt seda, et uisutamine on osutunud täiesti hämmastavalt intensiivseks spordialaks. Minul on näiteks suurema osa trennist (ehk siis umbes kohe, kui lihtsalt soojendusringid tehtud saavad) pulss permanentselt üle 130, peaaegu iga kord jõuab see kavade või hüpete juures 160ni välja ja pärast on alati nii tore vaadata, et mu trennikella meelest kaotasin ma üheainsa 2h+ trenniga oma 1200 kalorit. Mis on ikka nii suur number, et ma iga kord imetlen seda näitu :). Samas peale vaadates ei tundu ju need harjutused üldse eriti rasked olema ja ega mul endal ei ole tegelikult trennis ka sellist tunnet, et ma nüüd hullult rassiksin... Rulluisutamine või vesiaeroobika või mis iganes muu sport tundub sama pulsi juures juba ikka nagu... noh, füüsiliselt raske ja pingutav. Aga uisutades tunnen ma ennast täiesti normaalselt - kergelt ja täitsa tavaliselt, kuigi pulss ütleb, et ma justkui täiega rahmeldaks. See on üks petlik värk, ma ütlen! Aga parem nii kui vastupidi. Arvan ma :).

Vot. Siinkohal ma nüüd aga selleks korraks ka lõpetan. Aeg on sealmaal, et ma nüüd pakin päriselt ka üle kuu aja uisud kotti, tõmban trenniriided selga ja lähen jäähalli. Vaatama, mida mu kopsud asjast arvavad :). 

Olge siis jälle toredad ja rääkimiseni!

M.

500 A4 lehekülge

Istun jälle lennujaamas. Seekord Kopenhaagenis, O'Learyse pubis. Ootan pulled pork burgerit ja jõuluõlut. Magasin äsja just kuskil hüljatud väravas kolm tunnikest pehmel diivanil õndsa und ja ärkasin üles suure näljaga. Kaks tundi on veel istuda. Siis saab selle aasta viimase lennuki peale ronida, aju välja lülitada ja järgmised kaks nädalat vegeteerida. Sest ma ei kavatse küll mitte ühtegi asjalikku mõtet enam sel aastal mõelda. Ja üldises plaanis kavatsen ma järgmisest kahest nädalast vähemalt nädala lihtsalt magada, neljajalgsed kaisus, ja siis ülejäänud nädalast poole pidžaamas ringi käia. Eks mul, noh, juuksur on ja nahaarst on ja pass tuleb ära vahetada ja muud säärast ka. Ja siis on jõulud ja sünnipäevad ja suusapuhkus ja muud säärast. Aga see kõik peab mahtuma sellesse aega, kus ma ei maga. Sest unevõlg on mul selline, et seda on oma 500 A4 lehekülge. Või 600. Ja sellega tegelemine on kõige-kõige esmatähtsam. Arvan ma praegu.

Tegelt ma muidugi ei tohikski veel üldse kuskile minna. Kõrgemalt poolt tuli juba suvel käsk inimestele septembrist aprillini puhkusi mitte anda. Ja ega olukord tõesti vist ei võimaldaks ka. Sellist absurdset töökoormust, mis meid on tabanud, ei osanud vist kohe mitte keegi ka kõige kurjemate hoiatuste peale ette prognoosida. Aga otsene ülemus on meil üks ütlemata armas inimene ja püüab alati võimaluste piires siin-seal kõigile vastu tulla. Nii et ma sain siiski loa ammu kokkulepitud puhkuste graafiku järgi siiski nädal enne ametlikku jõulupuhkust puhkusele minna. Ehkki eile tuli üks korralduslemb kolleeg korra juba lagedale mõttega, et äkki ma siiski tühistaksin oma puhkuse, sest tal on vaja täna hommikul keeletunnis olla ja keegi peale minu ei saa tema tööd sellel ajal ära teha... Tjah... Aga siin ma siis nüüd siiski olen.

Enivei. Nagu näha, on meil ajad endiselt sellised, et töö kõrvale justkui enam muid mõtteid ega tahtmisi ega asju mahugi. Nagu silmaklapid oleks pähe pandud. Ja sellest konkreetsest hullusest saavadki aru ainult need, kellega me siin ühes paadis oleme. Selles mõttes on hästi tore, et meil on kõik (või noh, peaaegu) üksteise suhtes kuidagi palju hellemaks muutunud. Kuidagi väga kokku on võetud endid. See on nii armas. Kõik pingutavad, kuidas oskavad, et kuidagi endaga hakkama saada ja siis võimalusel veel ka teiste elu lihtsamaks teha või nende käest läinud asju lahendada aidata. Mõnikord läheb mul kohe meel härdaks, kui ma näen, et mu järgmine töö on niimoodi ette valmistatud, et assistent on välja otsinud, üle vaadanud ja ära lokaliseerinud või lukku pannud kõik töös esinevad 101 linki, mis hoiab mul kokku ikka no tunde. Või kui mõni teine on RRi ettevalmistuse käigus usaldusväärsest allikast tulnud 100% vastetele Bold/Italic makro ka juba peale tõmmanud, nii et mulle jääb ainult segmentide ülelugemise ja kinnitamise vaev. Mis jällegi teeb mul elu nii palju hõlpsamaks ja talutavamaks, et kohe tahaks kallistama minna kedagi... Ja üldse. Omavahel ollakse kuidagi hästi hellad, mu meelest. Kuigi kõigil sõidab juba katus ära. Aga õnneks siiani on läinud nii, et keegi saab ikka veel appi tulla, kui viimane häda käes, ja natukeseks ajaks olukorra päästa, kuniks jälle on kellegi teise kord ja... Noh, sihuke kamraderii on :). Mida pole ammu tunda olnud, mu meelest. Ja mis on hästi mõnus.

Eks me oleme viimasel ajal üritanud tööväliselt ka oma pundiga üht-teist toredat teha, et auru välja lasta ja meelemõistust säilitada. Peamiselt siis söömas käia, ühiseid pidusid korraldada, laterdada ja nii... Katriniga oleme mitu korda veini- ja telekaõhtuid korraldanud, siis eile oli üksuse jõulupidu, ükspäev käisime jõuluturul ja eelmine nädalavahetus oli minu juures suuremat sorti söögiorgia jms. Teatris-kontserdil olen ka sõpradega viimasel ajal päris palju käinud, noh, et oleks mõnikord millestki muust ka rääkida peale töö. Et üldse OSKAKS enam millestki muust rääkida. Selles vallas oli mu jaoks muidu viimase aja toredaim elamus üks USA orelipoiss Cameron Carpenter, kes pani saalis mängima mingi 1926. aasta tummfilmi ja siis mängis sellele poolteist tundi bäkki. Noja kuna see film oli päris naljakas ja ta ise päris osav, oli lõpptulemus päris vinge. Vot.

Noja kui ma kord kümne päeva takka (viimase aja keskmine) end uisutrenni ka vean, siis ongi kõik päevad nii otsas, et ega ma jõuagi ükski päev naljalt enne kümmet õhtul koju :). Mis on ühest küljest natuke hirmus, aga teisest küljest ainuvõimalik, sest TORE peab ju ka millalgi olema! Eks.

Sellest uisuteemast muidugi lubasin ka ammu juba rohkem kirjutada. Aga nüüd jälle ei jõua, sest veerand tunni pärast hakkab pardaleminek. Aint seda mainin, et kuidagi kerkis meil ka esile mingi kevadiste võistluste teema... Et kui tahta, tuleks muusika välja otsida ja aprilli lõpuks mingi kava ära harjutada :). Ma siiani ei ole suutnud otsustada, kas ma tahan või mitte :). Ja kas ma jõuan või mitte. Aga no paistab... Sille, kes teil kavasid välja mõtleb? Teie ise või treener :)? Lihtsalt uudishimu pärast küsin... Ja kirjutan millalgi rohkem meie trennist ka, ausalt!

Muidu aga pean praegu jooksma. Võtan viimase lonksu õlut, haaran oma seljakoti ja lendan õiged väravat otsima.

Olge siis jälle toredad ja järgmise korrani!

M. 

Elust ja peamiselt uutest uiskudest

Tegelikult ega mul sellest elust pole väga suurt rääkida midagi :). Oktoobrikuu on mul siin põhimõtteliselt möödunud ainult töö lainel, nii et Camino pildid on mul endiselt lõpuni läbi vaatamata ja pliidiplaat endiselt remontimata ja üldse... :). Käin ainult tööl ja siis mõnikord jõuan trenni ja mõnikord mõnele kontserdile, teinekord kellelegi külla ka, aga toidupoodi näiteks enam ei jõua isegi kord nädalas ja kodus käin ka üldse ainult magamas. Seda va uneaegagi jääb viimasel ajal kogu aeg liiga väheks...

Sest tööl on meil juba ammu ametlikult hullumaja. Iga jummala inimene selles meie tohutus institutsioonis on otsustanud saata iga päev tõlkesse miljon lehekülge midagi, ilma milleta kukub maailm lihtsalt kokku, nii et me oleme siin viimasel ajal kõik permanentselt hinge vaakumas... Tõsiselt, vahepeal on selline tunne, et hakka või töökuulutusi vaatama, sest kuigi ma pean ennast päris võimekaks ja üsna hästi stressi taluvaks inimeseks, ei ole ma enam suuteline kogu aeg ainult kasvavatele ootustele vastama. On ainult aja ja võib-olla ainult nädalate küsimus, kui kuskilt midagi suure raksakaga lõhki käriseb - ja ma väga loodan, et see ei ole mina ise... Sest no lihtsalt iga töö on juba millegi poolest kõige prioriteetsem ja vajab teoorias erilist lähenemist, aga mul ei jää juba ammu aega isegi mõelda, mis ma sinna kirja panen, rääkimata kirja pandu üle lugemisest, nii et ikka täielik jama on majas. Jama tellija jaoks, kes saab keskpärase või kehva (või igatahes mitte hea) töö, ja jama minu jaoks, sest mina tunnen end ka halvasti, kui ma saadan välja huupi tehtud toortöö, kuhu said kirja kõige esimesed sõnad, mis pähe tulid, sest rohkemaks ei olnud aega. Samas töö eest vastutan ju ikka mina - ja kui keegi peaks kunagi me töö üle kobisema, siis... No paraku peab siis nentima, et ta kobin võib olla täitsa õigustatud. Noja keda see siis enam huvitab, et meil oli hullumaja tempo peal ja et ma andsin endast niigi parima ja mul tõesti ei olnud selle tööga isegi viite minutit rohkem aega tegeleda, sest mul hakkas juba ka järgmise töö tähtaeg kõrbema??? Oh jah. Noja ega ma tegelikult ei jaksa ka juba enam teha iga päev tööd 120%ga. Lihtsalt füüsiliselt ei jaksa nii, et varahommikust kuni õhtuni välja ongi paanika ja süda kurgus, sest ma lihtsalt ei tea, kuidas ma peaksin kõik selle päeva tööd tähtajaks kuidagigi tehtud saama... Aga kuidagi on saanud noja eks kuidagi peab edasi ka saama...

Oh jah. Elame ja näeme, kuidas täpselt.

Õnneks oli meil see nädal neljapäev ja reede ka vaba... Jõudsin natukenegi unevõlga likvideerida ja niisama olla - ja isegi sellisteks asjadeks energiat leida, mida ma ise tahan teha :). Kokkamiseks ja piltide albumisse panemiseks näiteks. Tegelikult mõtlesingi ma seekord kõik need neli päeva lihtsalt kodus rahus olla ja toibuda. Aga päris nii ei mänginud välja. Mul läks nimelt viimases trennis uisk katki. Kõige olulisem haak murdus ära ja no täitsa jama oli kohe majas. Kui ma selle haagi vahele jätsin, ei hoidnud uisk mind enam piisavalt ja surus täiesti valesse kohta takkapihta ja põhimõtteliselt olid järgmised trennid selle paariga välistatud... Sellest johtuvalt ostsin ma täiesti lampi üleöö neljapäevaks rongipiletid ja sõitsin Pariisi uisupoodi. Käisin pool päeva niisama poodides, õhtul teatris (vaatasin Donizetti ooperit "Armujook", mis oli üle ootuste lustakas) ja siis järgmisel hommikul suundusin esimese asjana Billancourt'i äärmiselt teadliku ja meeldiva uisupoisiga asju ajama.

Muidu ma olin juba suht välja mõelnud, et ma tahan Jackson Debuti või Jackson Premieri saabast ja Coronation Ace terasid. Koju tulin aga ikka täitsa teise kombinatsiooniga :). Kuigi mu vana Jacksoni saabas oli suuruses 8,5 ja jalas täiesti mugav, olid uued 8,5 mõõtu saapad mulle no täiega väiksed... Vist sellepärast, et uute saabaste kannaosa kuju on kergelt teine ja see surus jalga saapas nii palju ettepoole, et varbad ei mahtunud kohe üldse enam ära... Suuremat Jacksoni saabast tal aga poes ei olnud. Seda oleks pidanud laost tellima hakkama ja sellega oleks vähemalt nädal aega aega läinud, misjärel oleksin ma pidanud ju jälle Pariisi seda proovima minema... Kratsisime seal siis mõlemad kukalt, aga lõpuks pistis poiss mu jalad prooviks hoopiski Edea Concertodesse, mis osutusid väga mugavaks, nii et ma otsustasin kohe joonelt ära, et need ma siis nüüd võtangi. Noja edasi arvas poiss üksiti, et ma võiksin neile alla panna hoopis Majesticu tera, mitte Coronation Ace'i. See olevat vähe odavam, aga sama profiiliga ja sobib ka kahekordseteks hüpeteks, kui ma peaksin kunagi tahtma nendeni jõuda... Noja nii siis saigi. Poiss pani krips-kraps uued terad alla, teritas need ära ja pistis mulle karbi kaenlasse. Mina kõndisin nendega veel pool päeva linnas ringi, imetlesin ja nuusutasin neid vahepeal ka, noja siis tulin nendega nüüd üleeile õhtul koju ja ootan juba kannatamatult jääle pääsemist, et vaadata, kas ma ikka oskan üldse täitsa uue kombo otsas uisutada või mitte... :). Võib-olla tuleb nüüd kõike jälle otsast peale õppima hakata :). Ma läksin tegelikult eile õhtul juba liuväljale, aga mul oli meelest läinud, et meil on koolivaheaja nädal ja seega on kõik ula peale jäetud kooliõpilased liuväljal troppis koos. Seal oli juba eesruumis niisugune rahvasumm, et ma ei mahtunud välisuksestki sisse. Seega tegin ma kohe uksel kannaka ja lippasin bussi peale tagasi. Nüüd ei jää muud üle, kui tuleb täna õhtul otse päris ametlikku trenni uusi uiske katsetama minna... Ma loodan, et ma kohe soojendusringi peale kõhuli ei maandu, vaid oskan ikka teistsuguste sakkide ja võõra kumeruse peal ka ühte jalga teise ette panna... :).

Sille, muide, mis uiskudele sina pärast Jackson Classique'i üle läksid? Ja millega sa nüüd sõidad? Lihtsalt uudishimu pärast tahaksin teada... Tegelikult ma oleksin tahtnud seda muidugi üldse ENNE uute uiskude ostmist teada, aga no nüüd läks nende väljavahetamine nii hirmus kiiresti, et ei jõudnud ette nõu küsida. Räägi siis nüüd takkajärgi, palun, ja jaga kogemusi!

Vot. Muidu ma olen nüüd see hooaeg katsunud kaks korda nädalas trennis käia, sest meil on väga tore uus treener ka. Ta on küll jäätantsija ise olnud (Prantsusmaa koondises), nii et mõned kauem uisutanud trennitüdrukud kirtsutavad nina, et ta tahab hoopis teistsugust lähenemist kui nemad on õppinud ja et nad peavad kõiki samme sisseharjunuga võrreldes täiesti teistmoodi tegema. Aga mind ta nõudmised ei sega, sest mulle ei ole nii sisse veel miskit harjunud - ja ta on lihtsalt nii särtsakas ja rõõmus ja energiline kogu aeg, et ma saan iga kord trennist tõsiselt positiivse laengu. Ta on ka esimene treener, kes päriselt käibki ringi ja tuletab kõigile seitse korda tunnis meelde, et uisutades peab NAERATAMA. Mis teebki kohe tuju heaks, kui natuke naeratama hakkad :). Ja siis me peame iga trenn "super music" järgi kava välja mõtlema :). Nii et selles mõttes rõhub ta varasematest treeneritest tunduvalt rohkem iluuisutamise ILU poolele ja artistlikkusele ja loomingulisusele. Mis mulle tegelikult väga meeldib, sest see on mu kõige nõrgem külg ever :). Aga temaga ei tundugi see nii hirmus ja valulik, vaid tundub täitsa lõbus ja teostatav kohe :).

Jah. Veel olen ma endale viimasel ajal ka üksjagu toredaid kultuuriüritusi, kontserte ja ringisõitmisi organiseerinud. Kõike ma isegi ei mäleta enam, aga kindlasti viimase paari aasta kõige suuremad elamused sain ma paari nädala tagusest La Traviatast, mida me siinsamas Luxi teatris vaatamas käisime. Oi, see oli kuidagi nii kvaliteetselt tehtud ja imeline, et ma olin pärast mitu päeva veel pooltransis ja muudkui ümisesin neid Verdi viise :). IRW, ma vist kuulasin takkajärge seda Brindisit juutuubist vist nii palju, et mulle jäid sõnadki meelde, võin nüüd ise laulma hakata :). Aga jah, ühesõnaga, sellest pühapäevast sain ma teada, et mulle väga meeldib dirigent nimega Teodor Currentzis, nii et kui ta jälle kuskile siiakanti peaks sattuma, siis ma kindlasti lähen teda kuulama, mängitagu siis mida tahes. Sain teada, et Permi ooperiteater on väga viis pluss-pluss-pluss tasemel. Ja sain teada, et lavastaja Robert Wilsonil on väga eriline stiil. Noja... Ei, tõsiselt, väga äge oli. Väga harva mängitakse midagi NIIIIIIIIIIIIIII hästi, et etendus ei jää lihtsalt üheks etenduseks teiste seast, vaid et sellest saabki täiesti emotsionaalse elamuse... Mina igatahes sain nüüd suure tõuke hakata rohkem muusikaüritusi mööda käima... Äkki kuuleb mõnikord veel midagi niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ilusat...

Mm, ja siis käisime paar nädalat tagasi koos Kadiga lõpuks Verdunis ära, kuhu ma olen kõik siin oldud seitse aastat tahtnud minna, aga kuhu ilma autota väga ei saa. Selle üle oli mul ka väga hea meel. Juhtus väga ilus kuldne sügisnädalavahetus olema ja huupi õhku paisatud mõte võttis lihtsalt iseenesest üleöö kuju... See oli selle aasta viimane selline päris vananaistesuve nädalavahetus, et sai veel ilma jopeta õues olla, ja väga mõnus oli niimoodi seal tohutus värvilises metsas luusida... Kuidagi rahulik ja koha ajaloo tõttu muidugi natuke melanhoolne, aga ilus. Vaikne, mõtlik ja väärikas koht oli :). Ja sügis on ka ilmselt seal käimiseks meeleolu poolest kõige õigem aeg... Väga meeldis... Vot.

Aga no nüüd on nii, et ma pean hakkama end trenniks valmis seadma. Olge siis jälle toredad ja eks ma kunagi kirjutan jälle.

M.

Sääsepesa

Kust sääsed tulevad? Kas on võimalik, et mul on akna taga mingis minule tundmatus pütis sääsepesa? Midagi tõsiselt imelikku on lahti! Kui ma Luxi tulin, nägin ma nelja aasta peale kokku umbes kolme sääske. Nüüd aga on eelmisest suvest saadik selline jant, et kui väljas on +13 kraadi või soojem ja tiba vihma tuleb ka, on minul kohe sääsed toas ja no enam magada ei saa. Sügisel lohutasin ma end sellega, et kohe läheb külmaks ja siis saab neist lahti. Ainult et ei saanud. Kevadtalvel oli ka korra selline soojem poolnädal, millega kaasnesid väikese viiteajaga toas sääsed, ja nüüd terve selle nädala olen ma juba jälle öösiti magamistoas sääski taga ajanud. Kust nad siis niimoodi nüüd kõik välja kargavad? Miks just minu magamistuppa? Noja ausõna, tegemist ON sääskedega, ma võin maha löödute laibad tõestuseks ritta laduda! Ma ei mõista! Eriti vihale ajab veel see, et muidu magan ma küll sügavalt, aga üheainsa pisikese verejanulise sääsepoja pirin kõrva ääres ajab mu niimoodi üles, et see rikub terve öö ära. Mida ma siis nüüd tegema pean? Hakka või sääsevõrku ostma, ainult kinnitada pole seda ju kuskile... Appiiiii!

Hmm. Muidu tahtsin selle ära mainida, et eelmisel nädalavahetusel käisime Katriniga iluuisuvõistlust vaatamas. Või noh, sellega läks nii, et me tahtsime omast arust paar tunnikest võistlust vaadata ja siis gala ka lõpetuseks ära vaadata, aga kui me kohale jõudsime, selgus, et nad on oma kavast nii palju ees, et võistelda oli jäänud veel täpselt viimasel grupil, st kuuel võistlejal. Veelgi enam - enne galat tõotas tulla päris pikk auk. No mis siis ikka. Need viimased kuus olid õnneks muidugi need kõige paremad, nii et neid oli lust vaadata, aga mul oli vaim palju rohkemaks ja pikemaks valmis. Nojah. Galale, muide, olid pääsenud praktiliselt ainult jaapanlased, sest nemad panid kõik kategooriad kinni. Nad tõepoolest olidki teistega võrreldes täitsa ekstraklass, ei saa midagi öelda. Aga kõik pärast naljatlesid, et huvitav, kas võistlustel osales ka mõni selline jaapanlane, kes medalikohale ei tulnud? Igatahes, väga tore päev oli. Ma polnud varem ühelgi iluuisuvõistlusel ise kohal käinud, olin ikka ainult telekast vaadanud. Aga kohapeal pani kogu see olustik ikka rohkem kaasa elama ja üleüldse, hull uisutamise isu tuli ka. Ma isegi küsisin järgmine päev füsioterapeudilt, et mis ta arvab, kas ma võiks proovida, ainult naaaaatukene ja hellalt, kui ma ei ürita ühtegi trikki teha, vaid lihtsalt liuglen ilusti ja ettevaatlikult :). Aga eks vastus oli ju ette teada - oota veel paar kuud. Grrr. Kui saaks siis paari kuuga hakkama! Aga aprilli lõpus pannakse liuväli ju suveks kinni ja tegelikkuses tuleb siis septembrini välja oodata. No enivei. Tegelikult ma ju teadsin seda. Ma niisama vahutan. Muidu tekkis  mul kohe tahtmine mõnele suurejoonelisemale uisuvõistlusele ka sõita. Helsingi võistlused on nüüd ju tulemas, aga sellele rongile ma isegi ei ürita enam poole sõidu pealt hüppama hakata. Võib-olla sätin end siis järgmisel kevadtalvel hoopis Milanosse MMi vaatama. See on siit üsna lihtsasti ligipääsetav koht...

Järgmisel nädalavahetusel peaks mulle aga Naira oma peiksiga Berliinist külla tulema. See tundub praegu veel siiski üsna hägune kauge tulevik olevat, sest plaanid on meil puhta tegemata ja meil kummalgi pole üldse olnud aega külaskäiku isegi ootama hakata. Lennupiletid said neil ostetud juba detsembris, aga me ei ole sellest ajast saadik rääkima trehvanud ja ma nüüd avastasin, et ma isegi ei tea, millal nad konkreetselt siis jõuavad :). Nojah, küll see saab siis jooksvalt ära lahendatud. Muidu olen aga mõttest üsna vaimustuses. Naira on selline hästi positiivne inimene ja kohe nii hoopis teistmoodi, et mõnikord mulle lausa tundub, et meil ei olegi midagi ühist. Meile meeldivad absoluutselt erinevad asjad, alates riietest ja filmidest ning lõpetades hobide ja toiduga, ja omavahel hakkama saamiseks tuleb meil seega mõlemal ikka üüratuid kompromisse teha. See aga ongi tema puhul hästi tore. Minule ei meeldi tema valik, temale ei meeldi minu valik ja siis me lõpetame kompromissi raames alati mingi sellise senitundmatu kolmanda lahendusega, mida ei mina ega tema poleks eales muidu kaalunud, ja mõlemad saavad uue ja teistmoodi kogemuse. Või välimuse. Sest temaga on tõeliselt äge ka šoppamas käia, kuna ta sobitab mulle asju, mida mina eluilmaski puu peal teist korda ei oleks vaadanud. Aga tulemus on tegelikult alati tõeliselt lahe... Selles mõttes on temaga kohtumine alati hästi inspireeriv ja kuidagi... harjumuspärasest mugavustsoonist väljaraputav. Vot. Ja ma olen juba seega ette 120% kindel, et meil saab tore olema.

Selle nädalavahetuse molutan aga maha. Jalg oli nädala lõpuks jälle üsna paistes ja armutust üleekspluateerimisest hell, nii et rahu kulub talle ära. Endal on ka sellest füsio-töö-ujula vahet silkamisest hull väss peal, nii et ma tõesti ei plaaninudki selleks nädalavahetuseks peale frikadellisupi tegemise mitte midagi. Loen raamatu läbi, vaatan kolm-neli osa oma El Internadot ja pesen pesu. Mõned füsioteraapiast tulnud arved peaks ka ära maksma ja paarile kirjale vastama.

Hmm. Ja mis veel? Mu jõulukaktused on hakanud jälle uusi lülisid kasvatama, see on nii tore. Aaloe on ka oma aknalauda nii ära armunud, et kasvab mühinal ja on kohe iga järgmise pooltunniga jälle äsja saadud suuremast potist välja kasvanud. Istutasin ta jälle ükspäev ümber, võtsin ühe juurtega suuremat sorti poja ka ta küljest ära. Nüüd tänaseks oli jälle üks uus pojake varre küljest pea välja pistnud. Pak choi seemned pistsid samuti kõik ninad välja ja neli potitomati taime panin ka jälle idanema. Kolmel neist on nüüdseks nina väljas. Üle-eelmisel aastal lõppes mu tomatisaaga teadupärast täieliku fiaskoga, sest nad kõik lendasid tormiga akna pealt minema või surid muidu ära. Eelmine aasta ma siis kohe nimme ei püüdnudki midagi söödavat kasvatada. Aga paistab, et nüüdseks olen traumast üle saanud ja valmis uuesti proovima. Mastaape võtsin aga arvestatavalt koomale. Toona alustasin ju kümnekonna taimega, mida on korteris aknalaual kasvatamiseks ilmselgelt liiga palju.

Sellega ma nüüd aga ka lõpetan. Aku saab tühjaks ja seega on vabandus arvuti käestpanemiseks täiesti olemas.

Sau-pakaa!

M.

Turbokiirendus

Teate, nii kui märts kätte jõudis ja ma kontorisse tagasi maandusin, läks elu jälle nii intensiivseks, et blogisse ma enam ei jõua ja kirjutada ka niikuinii midagi huvitavat enam ei ole, vähemalt nii tundub mulle endale. Aega jääb ainult töö ja trenni-füsio vahet sebimiseks. Jõle vara peab üles tõusma, et hommikul enne tööd veel seal va kliinikus käia, ja jõle hilja jõuab koju, kui pärast tööd ka trenni minna. Ükspäev ma just võtsin aega ja tõdesin, et läksin punkt kell 7 majast välja ja jõudsin kell 21 tagasi, see aga omakorda tähendab, et kella kümneks oli mul juba surmauni ja sellise graafiku juures rohkem tõesti midagi ei jõuagi. No hea küll, mõni päev saan ma siiski ka kell 8 majast välja, aga ega see eriti päästa, sest sellise päevakava juures on ikkagi kõige suurem puudus lihtsalt niisama olemise ajast ning kella seitsmest kaheksani hommikul ma kindlasti lihtsalt niisama olemiseks üles ei tõuse. Aga noh, see selleks. Üksiti on mu päevaprogrammi lisandunud selline energiamahukas ja mõtlemist nõudev päevakorrapunkt nagu kottide suurpakkimine, st eri trenniasjade igapäevane kuivatamine ja kokku-lahku pakkimine. Midagi ei tohi ju kuskile maha unustada ega segamini ajada, muidu on kohe ikka väga ebamugav. Proovige näiteks ise pärast ujulast tulekut ja peapesemist end ilma juukseharjata inimestele näidatavaks saada või pärast jõusaalist tulekut ja enda ärapesemist avastada, et teised alukad jäid maha ja ainus võimalus on tõmmata jalga higist läbimärjad ja haisvad püksid. Veel hullem on ujula kabiinis avastada, et trikoo jäi koju nagisse kuivama, või jõusaali minnes tossude asemel ujula plätud kaasa võtta. Novat, nii ma siis pakingi igal hommikul ülima keskendumisega suurt seljakotti kokku-lahku ning üritan üleüldiselt lihtsalt päevagraafikul sabast kinni hoida. Jalale selline tempo muidugi eriti ei meeldi, mis iseenesest pole ka ime. Õhtuks on ta tavaliselt paks kui pakk, nädala lõpupoole ei lähe paistetus enam magamisega ka üle. Plaanin talle nüüd homme täieliku puhkusepäeva anda, ehk see veenab teda uut nädalat jälle ilusamalt alustama. Eks me näe. Aga ega tal muud üle ei jää, peab ära harjuma. Ja ma ka.

Kui nüüd aga elutempo välja arvata, siis tööl tagasi olemisega muidu harjusin ma küll paari päevaga ära. Tõesti, pärast kahte päeva oli juba selline tunne, nagu ma poleks ära olnudki. Kõik oli nii tuttavlik ja samamoodi. No hea küll, kraanivesi tundub siiani kole jäine, sellest asjast olen ma ikka tõesti välja harjunud (meil on majas ainult külm vesi. VÄGA KÜLM vesi.). Aga muu tundus kõik täiesti vana ja tavaline. Klahvikombinatsioonid tulid täitsa endal meelde, ei pidanud kelleltki küsima minema. Paroolid olid ka kõik meeles. Samad näod liikusid samamoodi koridori peal - kes hõikas kaugelt ja entusiastlikult tere, nagu alati, kes tegi teretamise iga hinna eest vältimiseks näo, et ta on kõndides hirmsasti raamatusse süvenenud, nagu alati jne jne jne. Väga paljud tulid muidugi esimestel päevadel mu lahtist ust märgates juttu ajama ja järele pärima, et kus ma siis kõik see aeg olin. Ka teistest üksustest. See oli väga tore :). Aga päriselt... esimese reede pärastlõunaks tundusid pea neli kuud kodust elu juba eelmisesse aastasse olevat jäänud... Naljakas asi see inimese mõistus.

Hispaania keele uus semester hakkas ka kohe, kui olin tööle tagasi jõudnud. Sain oma kõige esimese siinse õpetaja tagasi, mul on selle üle väga hea meel. Ta meeldib mulle ja ta on hästi tihedalt seotud ka siinse Hispaania kultuurikeskuse tööga, nii et ta alati promob mingeid üritusi ja kutsub meid sinna-tänna. Võib-olla ma nüüd leiangi juba energiat ja julgust mõnele üritusele minna. Neljandal tasemel ei olnud mu keeleoskus veel nii hea, et oleksin suutnud neid üritusi nautida, aga nüüd peaksin ma juba oma ümber toimuvast väikesema vaevaga aru saama. Mmm, täitsa võtan vist ükskord asja ette, kui neil jälle mingi filmi- ja snäkiõhtu on. Keelerühm on meil nüüd muidu väiksem kui varem ja pentsikul kombel on minu eelmisest kursusest veel kolm õpilast maha jäänud, nii et pooled on mul selles grupis juba varasemast tuttavad. Ei teagi, mis nendega juhtus, ei ole veel olnud aega pikemalt rääkida. Ei usu, et nad päriselt istuma jäeti, aga võib-olla jäi neil siis suure töökoormuse tõttu eksam tegemata või tuli ka kokku liiga palju puudumisi. Mmm, muidu enda juures panin küll juba esimeses tunnis tähele, et talvisest iseõppimisest ja sarjade vahtimisest tundub kasu olevat, ma sain enda kohta tunnis päris ladusalt jutustatud, sõnad tulid lihtsamini kätte ja tunnis vaadatud filmist sain ka täitsa hästi kuulmise peale aru. Olen rõõmus. Ja väga motiveeritud, sest selle nädala jooksul ajasin käigu pealt suvise keelekursuse paberid ka korda ja ootan nüüd innukalt augusti lõpus kolmeks nädalaks Malagasse sõitmist. Tahaks juba väga merd ja päikest ja õues olla... Mere ja kajakate puudumine on Luxi kõige suurem miinus üldse... Päriselt!

Mm. Päike on meil aga täna õnneks siin ka üle pika aja väljas. Võib-olla peaksin jõusaaliratta asemel hoopis enda jalgratta otsa kargama ja sellega sõitma minema, et erakordsest ilmast viimast võtta. Terve selle nädalavahetuse on meil siin Kockelscheueris rahvusvahelised iluuisuvõistlused. Vbla peaks sinna välja väntama ja vaatama, kuidas asi välja näeb. Me plaanime homme Katriniga niikuinii pikemalt võistlusi ja galat vaatama minna, aga kui ma tänaseks pärastlõunaks paremaid plaane välja ei mõtle, siis võiks ju iseenesest täna ka korraks vaatama minna, et mis seal siis toimub. Kaks eestlast on ka võistlemas, üks neist just täna õhtupoolikul... Täitsa põnev oleks näha! Samas võib-olla jään ikka selle juurde, et istun tõeliselt intensiivse nädala lõpetuseks terve päeva kodus, puhkan jalga, vaatan sarja ja panen seajalad keema... Sest molutaminegi kuluks ära.

Aa, sarjadest rääkides - võtke teadmiseks, et ma pole ammu kohanud nii põnevat sarja nagu Hispaanias tehtud El Internado. Näete, treiler on SIIN. See on selline žanriülene asi, et ühest küljest on nagu noorte kooli- ja suhtedraama, aga teine süžeeliin on täitsa krimka moodi (endisest vangist spioonid, kunstivargused ja salamõrtsukad), kolmas natuke ulmeline, valgusvoogude, geenimutatsioonide ja helendavate silmamunadega, neljas tõeline Mehhiko armastusromaanikestest võetud ammukadunud poja lugu, viies ajaloo ja natsidega seotud saladuste ja meditsiinikatsetuste teema ja üldse... Ja kõik see on kuidagi nii läbi põimunud, et ma ei saa siiamaani, st kolmanda hooaja lõpuski veel aru, kuhu nad siis omadega tüürivad ja mis kõige selle taga on. Kõikmõeldavad asjad on sinna ühesõnaga kokku keevitatud ja eks ta selline seikluslik tiinekate film kokkuvõttes ole, aga tulemus on minu jaoks tõeliselt ootamatu ja mitmekesine ning tihti oskavad nad seeriad nii põnevates kohtades pooleli jätta, et lihtsalt EI OLE VÕIMALIK jätta järgmist osa kohe otsa vaatamata. See on tõeliselt sõltuvusttekitav. Päriselt.

Enivei. Aga sellega ma tänaseks ka lõpetan. Annan teile ainult veel ühe retseptiidee, mis sedakorda on SELLINE. Päris lollikindel asi, ma ütleks. Tulem on hea ja valmistamine on ka lihtne. Ei ole vaja eriti mökerdada ja pärast poolt kapitäit nõusid pesta. Tomat annab üllatava meki. Ja külmalt on need isegi paremad kui soojalt! Olen mitu päeva neid õhtul näksinud, sest mul tuli sellest kogusest 10 pätsi ja no seda ikka jagub ühele inimesele. Vot.

Aga nautige siis nädalavahetust ja olge toredad!

M.

Steampunkist, uisutamisest ja kõigest muust olulisest

Steampunk festival on möödas. Oli üks tore nädalavahetus küll, eriti selle imelise ilma poolest. Terve nädalavahetus oli pilvitu ja soe, lasi veel paljaste varvastega ringi traavida ja päikese käes silmi kissitada. Vaesed kostümeeritud steampunklased olid oma rõivastes ilmselt üles sulamas. Seekord oli kuidagi eriti palju vampiire ja gootipäraseid tegelasi ka, need olid ju süsimustas ja võimalikult mitmekihilistes rõivastes, mul oli neid palav vaadatagi. Aga vähemalt ei pidanud nad oma maani seelikutes mudamülkas kakerdama. Igatahes, ma nägin ära mitu tretti Daniel Malheuri esinemisi, ostsin endale muhvi ja kõvakübara, tegin hästi ohtralt pilte ja nautisin lihtsalt ilma. Rahvast oli väga palju, see üritus on ikka iga aastaga järjest kasvanud. Eelmise aastaga võrreldes oli üritus nüüd täpselt kolm korda suuremal pinnal. Kahel laval oli paralleelselt ja kogu aeg esinejaid, kaks suurt angaari oli müügiputkasid täis ning eelmise aastaga võrreldes oli lisandunud ka teatriplats, mingid karussellitüübid väga veidra kaadervärgiga, kaevanduse külastamise võimalus, ports söögiputkasid, ja hirmus palju inimesi. Kõige rohkem paistis seal sedakorda olevat fotograafe. Igast kostüümis tegelasest tegi korraga pilti tosinkond väga korraliku fotovarustusega piltnikku. Nendele järgnesid arvukuselt lihtsalt amatööruudistajad. Kostümeeritud tegelasi oli siiski üsna palju, nii 40% rahvast ehk? Ja need, kes olid, olid oma väljanägemisega tõsiselt vaeva näinud, nii et uudistamist oli ikka tundideks. Nad siis paradeerisid seal rahvamassis, poseerisid iga meetri takka ning näisid eluga väga rahul olevat. Ühe kogunemisleti juures jäi mulle silma, et neil ülikostümeeritud fännidel, kelle sekka kuulus ka täiesti hallipäiseid eidekesi ja auväärses eas taate, on ka täitsa steampunkpassid olemas... Nad käivad nendega ürituselt üritusele ja saavad selle eest osalemistempleid! Juba arutati ka, et Saarburgis tuleb detsembris suur steampunk-jõululaat, novembris pidi Prantsusmaal olema mingi tohutu ajaloohuviliste kogunemine, kus on esindatud kõik ajastud alates Rooma impeeriumist ja lõpetades Napoleoni ajaga. Leipzigis pidi tulema megasuur gootide üritus janiiedasi, janiiedasi, janiiedasi. Täitsa teistmoodi paralleelmaailm kohe...

Ma mõtlen, et ma paar pilti panen praegu sealt ka... Tegelikult on mul enamik pilte isegi esimest korda läbi vaatamata, need olid lihtsalt mingi kõige esimene suvaline valik, mis ma laupäevastest klõpsudest tegin. Kõik ilusad kostüümid ja portreed tahavad otsekspööramist ja blogisuuruseks tegemist, sellega tegelen siis, kui kipsis olen. Seniks väike aperitiiv:

Teine IRM sai ka vahepeal tehtud. Pärast teist tretti helistasid need radioloogia tüübid mulle, muide, jälle tagasi ja ütlesid, et madamm, osad pildid ei tulnud jälle välja, tulge palun uuesti tagasi. Mille peale ma vihastasin, sest esiteks olin ma just pärast tund aega ummikus istumist tööle jõudnud ja ei kavatsenud sugugi hakata kohe tuldud teed tagasi sõitma. Teiseks ei tohiks ilmselt radioloogias siiski lõputult järjest masinaid katsetamas käia... MRT peaks olema ohutum kui röntgen, aga kes kurat sedagi täpselt teab? Nad ikka võiks mõned pildid õigesti ka teha, mitte vastutustundetult inimesi järjest tagasi kutsuda. Mõni ime, et neil siis järjekorrad nii pikad on. Enivei, nad siis läksid muidugi ähmi täis ja helistasid arstile, et mis nüüd saab. Too vaatas siis operatiivselt pildid üle ja leidis, et kahest komplektist saab ta kokku ikka piisavalt aru, nii et ei pea kolmandat korda minema. Selle tulemusena võttis ta mu aga letti ja pani operatsiooniaja kirja :(. See ei meeldi mulle mitte üks teps, sest uisu- ja suusahooaeg jõudis alles alata ning lisaks sellele, et see talv läheb nüüd siis vett vedama, on sport ka edaspidi vastunäidustatud. Praegu ei saa, pärast ei tohi... Pähh... Mis valik see ka on? Aga ega samamoodi väga kaua ka jätkata ei saa.

No igatahes. Samal nädalal hakkas uisuhooaeg ja ma siis otsustasin, et võtan seni, kuni saan, jääst viimast. Seega olen käinud kahes trennis ja avalikul liuväljal veel üle päeva. Mul on vedanud ka, pühapäeva õhtul näiteks jõudsin ma liuväljale siis, kui nad olid just uue jää teinud ning mina ja Darja olime jääl ainsad. Terve värske jääga liuväli meie päralt... Me ei suutnud õnne uskuda, tegime peaaegu kaks tundi omaette harjutusi. Mul on kange tahtmine piruetid ilusasti selgeks saada - et jaguks hoogu ja püsiks ühe koha peal ja liugleks piruetist ilusasti välja ja saaks konstantselt rohkem kui kolm tiiru tehtud ja nii. Ja nii ma siis keerutan iga kord seni, kuni pea käib mõlemat pidi ringi. Pühapäeval tuli ka ühel jalal pirueti laadne asjandus välja. Olin väga rõõmus. Kõige esimene kord pärast suvepausi oli päris naljakas jälle uiskudel olla, aga harjumine tuli ruttu. Nüüd tunnen ma end ka nendes kobakates uiskudes väga hästi, need toetavad jalga ikka nii hästi ja ma olen neid märkamatult usaldama hakanud. Jalg peab palju vähem tööd tegema, kui tead, et uisk hoiabki sind püsti... Meile pidi selleks aastaks uus treener tulema, mingi ameeriklane. Teda peaksime nägema järgmisel kolmapäeval... Loodetavasti on ta tore ja oskab hästi seletada. Stephane oli suurepärane, tema nägi kohe ära, et kas sul on käsi ripakil või õlad valesti, nii et ta oskas väga hästi harjutusi korrigeerida. See praegune edasijõudnute treener, kes on nüüd ameeriklast oodates kaks korda meiega ka tegelenud, mulle aga üldse ei meeldi... Ta on kuidagi kompleksidega, tema oskab hästi kamandada lapsi, aga täiskasvanutega ei oska ta mitte midagi peale hakata, isegi teretamise eest jookseb ära. Ja ta ei seleta ka mitte ainumastki asja, näitab lihtsalt midagi vuhh ette ja siis ütleb, et tee nüüd järgmised kümme minutit seda. Kuidas ja mida täpselt, selle peame ise välja mõtlema. Ma sellepärast nii loodan, et ta annab meid kõige täiega sellele Ryanile üle ja et too on äge. Tahaksin väga midagi sellel hooajal enne oppi veel juurde ka õppida.

Korteri teema on ka lõpule jõudmas. Millegipärast unustati mind pärast esialgset operatiivset reageerimist pangast suht-koht ära. Nüüd muutus maakler juba hirmus kärsituks ja helistas ise ka panka, kust nad siis hakkasid mind meilidega pommitama, et kuidas ja mis ma õige tahtsingi. Väga naljakas asjaajamine, pangaga sehvtitamine kestis üle kolme nädala! Peaaegu neli! Aga noh, mis ma siin ikka kurdan. Homme peaksin saama lõplikud lepingud ja siis natuke veel ja siis peaks võtmed pidulikult üle antama.

Väiksematest asjadest ei viitsi praegu kirjutada. Pea on tegelikult üsna pulki täis ja see kolmekuune haigusleht on ka üks selline asi, mille korraldamine tundub kohati ületamatult keeruline. Et kuidas ja millal ja kas ja kus ja kas ikka peaks ja kuidas see kõik hakkab välja nägema ja mu lilled ja uisutrennid ja koristaja ja kargud ja telekas ja direct billing ja kuupäev ja kingad ja trepp ja dieet ja rehvid ja varvaste liigutamine ja sada muud asja. Eks ma tiba kahtlen ka, kas seda on ikka kohe praegu vaja või? Ja kas Luxi haiglatöötajad ja anestesioloogid ikka võib radioloogide käpardlikkust arvestades mu kallale lasta või? Ühesõnaga, kogu selle üritusega seoses on nii mõndagi otsustada ja korraldada, aga ma kohe ei suuda ennast kokku võtta ja helistada ja korraldama hakata. Ja aeg muudkui jookseb. Kuidas ma tegelikult ei kannata sellist otsustusvõimetust :)! Ma tavaliselt otsustan asja ära ja siis on nii, siis ma enam ümber ei mõtle, vaid teen plaane. Aga nüüd ma olen nagu mingi topsik ja kuna ma ei taha sellele mõelda, siis ma muudkui venitan... Keegi ei ütle midagi inspireerivat ka. "Mina vist teeks nii, sest..." oleks natuke ikka abiks, aga seda ei ole mul õnnestunud veel mitte ainsamaltki inimeselt välja pigistada. Nii et ma siis muudan kümme korda päevas meelt, öösel veel kakskümmend korda lisaks ja nii ma ei jõuagi kuskile.

Vot. Aga mul nüüd lõpetas pesumasin tegutsemise ja siinkohal ma teid jätangi.

Kuulmiseni!

M.