Ma sain eile 3000-tükise pusle valmis. Selle, mille kallal ma viimased kaks kuud usinalt igal vabal kodusel hetkel nokitsesin ja mida ma alustasin enam-vähem siis, kui ma siia oma viimase postituse kirja panin :). Ma ei ütle, et ma blogi ainult pusle pärast nii kauaks ajaks unarusse jätsin, aga no üks põhjuseid oli see kindlasti. Pärast arvuti taga veedetud päeva ei ole mul endiselt mingit tahtmist kodus ka veel arvutis passida ja kui veel mingi muu haarav tegevus ka käepärast satub, siis on see kirjutamispaus nii lihtne tulema.
Aga ega te millestki väga põrutavast pole ilma jäänud. Ma olen küll siin-seal ringi sõitnud (näiteks käisin vahepeal jaanuari lõpus järjekordsel Euroopa Eestlaste Koori kokkusaamisel Bonnis ja vahepeal ka Londonis Klairil külas) ja veetnud ülikvaliteetset suhtlusaega nii Frantsuaa kui ka töökaaslastega, aga laias laastus on kõik ikka vanamoodi ja hästi.
Bonni laager oli hoopis teistsugune kui esimesel korral. Teised dirigendid, teised inimesed, teistsugune õhustik... Kõik olid eriti lustakas ja tütarlapselikus meeleolus ja minul oli fotokas kaasas ja puha, aga siis tabas mind laupäeva pärastlõunal selline kiirkõhugripp, nii et pool laagrit magasin ma lihtsalt maha. Ja kõige eredam elamus minu jaoks ei pärinenudki seekord rangelt võttes laagrist endast, vaid hoopis tagasiteelt. Istusime nimelt kõjusõiduks autosse ja keegi tegi ettepaneku Jevgeni Oneginit kuulata. Noja mina millegipärast eeldasin, et me räägime Tšaikovski balleti muusikast, aga muusikat ei tulnud tükk aega kuskiltki ja ma mõtlesin lihtsalt, et no ju me siis ikkagi ei kuula Oneginit. Millalgi hiljem panin ma aga kuidagi tähele, et raadiost kostab väga kentsakas eesti keeles üsna pentsikut juttu. Noja mul läks ikka kena kümme minutit kuulamist, enne kui ma aru sain, et selle Onegini all peeti silmas audioraamatut. Nii me siis kuulasimegi terve tagasitee Puškini värsse Uku Suviste esituses. Ja überäge oli tegelikult! Sõnavara oli äge ja jutt ise oli ka täiesti köitev kohe. Ma olen seda raamatut küll kunagi lugenud, aga meeles olid ju ainult põhiasjad ja selle kuulamine tekitas üldse kuidagi erilise elamuse... Võtsin CDd Gea käest kohe laenuks, mul tekkis kohe päriselt isu jutustus lõpuni kuulata. Ma ei ole selleni veel jõudnud, aga nüüd on ka päris mitu pikka nädalavahetust tulekul... Võtan asja käsile, liiga kaua pole ka sünnis teise plaate enda käes hoida...
Londonit nägin seekord ka täiesti teisest vaatenurgast. Käisin külas Klairil, kellega me olime omal ajal umbes sama lahutamatud kui sukk ja saabas, aga kellega me asjaolude sellisekskujunemise tõttu pole vähemalt kümme aastat kohtunud. Muidugi kulus meil suurem osa ajast üleüldise pläkutamise ja elulugude pajatamise peale, aga tema London erineb minu varasematest Londoni kogemustest ka oma kena 180 kraadi. Sellest Londonist, kus elas näiteks Liis, ei saa see ka enam kaugem ollagi... Klairi elab nimelt Canary Wharfi lähistel DLRi ääres klaastornis, kust avaneb ilus vaade muudele kõrvalasuvatele klaastornidele, mille vahel tuleb väljaspool töötunde elu tikutulega taga otsida. Mina aga olen Canary Wharfi kandis käinud väga üliharva ja ammu ning London (ja UK) üldiselt seostub minu jaoks peamiselt madalate ja võimalusel luuderohtu kasvanud kivimajadega, rahvast kihavate pubidega ja igasuguste muude stereotüüpidega. Sellest lähtuvalt on mul siiani tunne, et ma käisin nüüd kuskil uudses ja huvitavas kohas, aga mitte Londonis :). See oli ikka päriselt kogemus omaette.
Homme lähen järjekordsele minireisile, seekord Berliini. Vaatama Nairat ja tema elukaaslast ning loodetavasti sellist Berliini, mida ma veel näinud ei ole. Ühe asjana kavatseme kindlasti minna Potsdamisse, andke ainult pühapäevaks ilus ilm. Siis kavatseme minna teletorni baari ja südaööni lahtiolevasse Liquidromi saunakeskusesse ja siis avastasin ma veel täna enda jaoks midagi täiesti eriliselt põnevat... Kas ma olen ainus, kes veel ei teadnud, mis on evasion game ja et seda saab päriselt reaalelus mängida??? Ma olen küll teadlik, et sellised arvutimängud on olemas, à la Locked Doors või midagi sellist. No et oled mängult kuskil toas kinni ja pead sealt väljapääsu leidma, st otsima üles ruumi ärapeidetud võtme või uksekoodi või ukse avamise mehhanismi midagi sellist. Aga nüüd tuleb välja, et sellised asjad on täitsa päriselt ka olemas. 2-5 inimest lähevad kohale, neile antakse kätte stsenaarium ja nad suletakse 66 minutiks kuskile vastavalt sisustatud tuppa ning nende ülesanne on lahendada selle toa mõistatus. Ja stsenaariume on nii mitmesuguseid alustades Ida-Berliinist Lääne-Berliini põgenemisest, hullumajast väljapääsemisest või kellegi kadumise lahendamisest ja lõpetades segase küberterroristi avastamiseni kuskil maa-alustes tunnelites. Vot. Ja nüüd ma töötlen pisut skeptilist Nairat, et me läheks homme õhtul SIIA. Nii äge, ma väga ootan!!! Berliinis on muidu selliste mängude kohti vähemalt tosinkond, igaühes on valida nii 3-4 erinevat stsenaariumi. Ja Pariisiski on selliseid kohti küllaga... Minu meelest überhuvitav! Ma väga tahaks juba proovida ja Pariisis tahan ka ükskord asjaga tutvuda. Hoiatasin juba Frantsuaad, sest järgmine kord lähme Pariisi just temaga. Nii äge! Mulle igatahes meeldivad sellised asjad väga.
Muidu seltsielu on mul vahepeal ka jätkuvalt elav olnud. Olen katsetanud mitmeid enda jaoks uusi restorane ja mõned erilisemad sündmused on ka kalendrisse mahtunud. Näiteks veetsime ühe pühapäevase päeva Frantsuaa ja tema õe perega uisuhallis, kusjuures Frantsuaa teatas kindlameelselt, et tema jääle ei tule, sest iga kord, kui tema mõnda talisporti katsetab, siis ta murrab mõne kondi. Ma olin selle mõttega tegelikult isegi üsna leppinud, aga kuidagi sain ma ta siiski uiskudele ja ta kakerdas auguliseks sõidetud jääl lõpetuseks päris vapralt... Katriniga oleme ka mitmed kordi uisutama jõudnud... noja IKEAsse ja Frantsuaa juurde ja sööma ja üksteisele külla ja nii... Ja siis üks endine sütevakalane on ka otsustanud Luxi jääda ja siin kanda kinnitada, temaga oleme söömas ja väljas käinud... Hästi tore on, selline päris elu tunne on. Noh, et on nagu mitmekülgsust ja erinevaid vaatenurki ja värskust. Kuidagi eelnevate aastate sama perioodiga võrreldes on hästi kodunenud ja hea tunne. Mmm. Ja ükskord nägin ma muuseas juba oma praegusest kodust und! Nii äge.
Muidu on kevad kätte jõudnud. Töölt jõuab juba päikesega koju ja hommikul on ka ärgates täiesti valge. Väike kevadväsimus tahab ainult peale tikkuda, igal hommikul on juba jälle selline tunne, et ma suren kohe ära, kui veel kümme minutit magada ei saa. Võtsin nüüd vitamiinid appi, aga aitaks need siis ometi... Vähemalt päike ja ilusad ilmad motiveerivad. Krookustelaine on ära õitsemise äärel ja sel nädalavahetusel lähevad esimesed nartsissid pargis lahti. Minu fuksiad ajavad usinalt võrseid, umbes pooled neist elasid talve kenasti üle. Oma lemmikud õnnestus mul siiski paraku ära tappa, kas lõikasin neid liiga valel ajal või ehmatas neid ümberistutamine või kõrvetasin ma neil liiga kange väetisega juured ära, seda ma täpselt ei teagi. No aga pole hullu, see tähendab, et kuu aja pärast hakkan ma lihtsalt hasartselt mööda aianduspoode käima ja fuksiatelt võrseid näpistama. :) Mis pole ka halb variant. Kui kõik taimed oleks talve üle elanud, siis poleks mul uusi taimekesi lihtsalt mitte kuskile panna :).
Aknad pesin ära, kütte lülitasin välja ja soojad saapad pakkisin kirstu ära. Eelmisel nädalavahetusel oli meil 16 kraadi sooja, nii et me saime Frantsuaaga kolm tundi päikeselisel kohvikuterrassil paigal istutud, enne kui lõdisema hakkasime. Täna vaatasime aga kell 10.38 Ille prillidega kollektiivselt päikesevarjutust. Kodus vaatasin vahepeal ära Katrini käest laenuks saadud filmid "Kirsitubakas" ja "Mandariinid" (esimene oli väga haige, aga teine meeldis mulle väga). Ükspäev käisin Bonnevoie ujula saunakompleksi avastamas. Hispaania keeles on meil sel aastal hästi meediakeskne õpimeetod - kuulame uudiseid, loeme ajalehti ja teeme juba ettekandeid ka värskete uudiste teemal. Mul on, muide, väike plaan sügisel paar nädalat Havannas hispaania keelt õppida. Hellitan siin seda mõtet juba mõnda aega, olen Kuuba kohta raamatud ära tellinud ja ehk saab millalgi aprilli jooksul täpse aja ka paika pandud. Aitäh neile, kes eelmise postituse peale sõna võtsid! Ma sain targemaks küll :). Õigupoolest see kinnistas mu mõtteid päris arvestatavalt. Eriti see blogi :).
Aga davai. Ma nüüd käin poes ja pakin siis koti kokku. Homme hommikul läheb lendamiseks. Puhkus, jee! Või noh, pikk nädalavahetus. Lõpuks ometi jõudis kätte see pikisilmi oodatud aeg, kus mul ei ole täpselt kaks kuud ühtegi täismõõdus töönädalat! Meil on igasuguste pühade tõttu (lihavõtted, 1. mai, Euroopa päev, veel mingi teadmata püha 25. mail jne jne jne) nüüd järjest õige mitu pikka nädalavahetust ja need nädalad, mis muidu oleks pidanud tavalised olema, said mul ka kunagi puhkusepäevi täis pikitud... Õigesti tegin! Nii saab ehk sellest kevadväsimusest ja talvisest rutiinist ka võitu :).
Aga kena kevadet teile! Olge mõnusad!
M.
Aga ega te millestki väga põrutavast pole ilma jäänud. Ma olen küll siin-seal ringi sõitnud (näiteks käisin vahepeal jaanuari lõpus järjekordsel Euroopa Eestlaste Koori kokkusaamisel Bonnis ja vahepeal ka Londonis Klairil külas) ja veetnud ülikvaliteetset suhtlusaega nii Frantsuaa kui ka töökaaslastega, aga laias laastus on kõik ikka vanamoodi ja hästi.
Bonni laager oli hoopis teistsugune kui esimesel korral. Teised dirigendid, teised inimesed, teistsugune õhustik... Kõik olid eriti lustakas ja tütarlapselikus meeleolus ja minul oli fotokas kaasas ja puha, aga siis tabas mind laupäeva pärastlõunal selline kiirkõhugripp, nii et pool laagrit magasin ma lihtsalt maha. Ja kõige eredam elamus minu jaoks ei pärinenudki seekord rangelt võttes laagrist endast, vaid hoopis tagasiteelt. Istusime nimelt kõjusõiduks autosse ja keegi tegi ettepaneku Jevgeni Oneginit kuulata. Noja mina millegipärast eeldasin, et me räägime Tšaikovski balleti muusikast, aga muusikat ei tulnud tükk aega kuskiltki ja ma mõtlesin lihtsalt, et no ju me siis ikkagi ei kuula Oneginit. Millalgi hiljem panin ma aga kuidagi tähele, et raadiost kostab väga kentsakas eesti keeles üsna pentsikut juttu. Noja mul läks ikka kena kümme minutit kuulamist, enne kui ma aru sain, et selle Onegini all peeti silmas audioraamatut. Nii me siis kuulasimegi terve tagasitee Puškini värsse Uku Suviste esituses. Ja überäge oli tegelikult! Sõnavara oli äge ja jutt ise oli ka täiesti köitev kohe. Ma olen seda raamatut küll kunagi lugenud, aga meeles olid ju ainult põhiasjad ja selle kuulamine tekitas üldse kuidagi erilise elamuse... Võtsin CDd Gea käest kohe laenuks, mul tekkis kohe päriselt isu jutustus lõpuni kuulata. Ma ei ole selleni veel jõudnud, aga nüüd on ka päris mitu pikka nädalavahetust tulekul... Võtan asja käsile, liiga kaua pole ka sünnis teise plaate enda käes hoida...
Londonit nägin seekord ka täiesti teisest vaatenurgast. Käisin külas Klairil, kellega me olime omal ajal umbes sama lahutamatud kui sukk ja saabas, aga kellega me asjaolude sellisekskujunemise tõttu pole vähemalt kümme aastat kohtunud. Muidugi kulus meil suurem osa ajast üleüldise pläkutamise ja elulugude pajatamise peale, aga tema London erineb minu varasematest Londoni kogemustest ka oma kena 180 kraadi. Sellest Londonist, kus elas näiteks Liis, ei saa see ka enam kaugem ollagi... Klairi elab nimelt Canary Wharfi lähistel DLRi ääres klaastornis, kust avaneb ilus vaade muudele kõrvalasuvatele klaastornidele, mille vahel tuleb väljaspool töötunde elu tikutulega taga otsida. Mina aga olen Canary Wharfi kandis käinud väga üliharva ja ammu ning London (ja UK) üldiselt seostub minu jaoks peamiselt madalate ja võimalusel luuderohtu kasvanud kivimajadega, rahvast kihavate pubidega ja igasuguste muude stereotüüpidega. Sellest lähtuvalt on mul siiani tunne, et ma käisin nüüd kuskil uudses ja huvitavas kohas, aga mitte Londonis :). See oli ikka päriselt kogemus omaette.
Homme lähen järjekordsele minireisile, seekord Berliini. Vaatama Nairat ja tema elukaaslast ning loodetavasti sellist Berliini, mida ma veel näinud ei ole. Ühe asjana kavatseme kindlasti minna Potsdamisse, andke ainult pühapäevaks ilus ilm. Siis kavatseme minna teletorni baari ja südaööni lahtiolevasse Liquidromi saunakeskusesse ja siis avastasin ma veel täna enda jaoks midagi täiesti eriliselt põnevat... Kas ma olen ainus, kes veel ei teadnud, mis on evasion game ja et seda saab päriselt reaalelus mängida??? Ma olen küll teadlik, et sellised arvutimängud on olemas, à la Locked Doors või midagi sellist. No et oled mängult kuskil toas kinni ja pead sealt väljapääsu leidma, st otsima üles ruumi ärapeidetud võtme või uksekoodi või ukse avamise mehhanismi midagi sellist. Aga nüüd tuleb välja, et sellised asjad on täitsa päriselt ka olemas. 2-5 inimest lähevad kohale, neile antakse kätte stsenaarium ja nad suletakse 66 minutiks kuskile vastavalt sisustatud tuppa ning nende ülesanne on lahendada selle toa mõistatus. Ja stsenaariume on nii mitmesuguseid alustades Ida-Berliinist Lääne-Berliini põgenemisest, hullumajast väljapääsemisest või kellegi kadumise lahendamisest ja lõpetades segase küberterroristi avastamiseni kuskil maa-alustes tunnelites. Vot. Ja nüüd ma töötlen pisut skeptilist Nairat, et me läheks homme õhtul SIIA. Nii äge, ma väga ootan!!! Berliinis on muidu selliste mängude kohti vähemalt tosinkond, igaühes on valida nii 3-4 erinevat stsenaariumi. Ja Pariisiski on selliseid kohti küllaga... Minu meelest überhuvitav! Ma väga tahaks juba proovida ja Pariisis tahan ka ükskord asjaga tutvuda. Hoiatasin juba Frantsuaad, sest järgmine kord lähme Pariisi just temaga. Nii äge! Mulle igatahes meeldivad sellised asjad väga.
Muidu seltsielu on mul vahepeal ka jätkuvalt elav olnud. Olen katsetanud mitmeid enda jaoks uusi restorane ja mõned erilisemad sündmused on ka kalendrisse mahtunud. Näiteks veetsime ühe pühapäevase päeva Frantsuaa ja tema õe perega uisuhallis, kusjuures Frantsuaa teatas kindlameelselt, et tema jääle ei tule, sest iga kord, kui tema mõnda talisporti katsetab, siis ta murrab mõne kondi. Ma olin selle mõttega tegelikult isegi üsna leppinud, aga kuidagi sain ma ta siiski uiskudele ja ta kakerdas auguliseks sõidetud jääl lõpetuseks päris vapralt... Katriniga oleme ka mitmed kordi uisutama jõudnud... noja IKEAsse ja Frantsuaa juurde ja sööma ja üksteisele külla ja nii... Ja siis üks endine sütevakalane on ka otsustanud Luxi jääda ja siin kanda kinnitada, temaga oleme söömas ja väljas käinud... Hästi tore on, selline päris elu tunne on. Noh, et on nagu mitmekülgsust ja erinevaid vaatenurki ja värskust. Kuidagi eelnevate aastate sama perioodiga võrreldes on hästi kodunenud ja hea tunne. Mmm. Ja ükskord nägin ma muuseas juba oma praegusest kodust und! Nii äge.
Muidu on kevad kätte jõudnud. Töölt jõuab juba päikesega koju ja hommikul on ka ärgates täiesti valge. Väike kevadväsimus tahab ainult peale tikkuda, igal hommikul on juba jälle selline tunne, et ma suren kohe ära, kui veel kümme minutit magada ei saa. Võtsin nüüd vitamiinid appi, aga aitaks need siis ometi... Vähemalt päike ja ilusad ilmad motiveerivad. Krookustelaine on ära õitsemise äärel ja sel nädalavahetusel lähevad esimesed nartsissid pargis lahti. Minu fuksiad ajavad usinalt võrseid, umbes pooled neist elasid talve kenasti üle. Oma lemmikud õnnestus mul siiski paraku ära tappa, kas lõikasin neid liiga valel ajal või ehmatas neid ümberistutamine või kõrvetasin ma neil liiga kange väetisega juured ära, seda ma täpselt ei teagi. No aga pole hullu, see tähendab, et kuu aja pärast hakkan ma lihtsalt hasartselt mööda aianduspoode käima ja fuksiatelt võrseid näpistama. :) Mis pole ka halb variant. Kui kõik taimed oleks talve üle elanud, siis poleks mul uusi taimekesi lihtsalt mitte kuskile panna :).
Aknad pesin ära, kütte lülitasin välja ja soojad saapad pakkisin kirstu ära. Eelmisel nädalavahetusel oli meil 16 kraadi sooja, nii et me saime Frantsuaaga kolm tundi päikeselisel kohvikuterrassil paigal istutud, enne kui lõdisema hakkasime. Täna vaatasime aga kell 10.38 Ille prillidega kollektiivselt päikesevarjutust. Kodus vaatasin vahepeal ära Katrini käest laenuks saadud filmid "Kirsitubakas" ja "Mandariinid" (esimene oli väga haige, aga teine meeldis mulle väga). Ükspäev käisin Bonnevoie ujula saunakompleksi avastamas. Hispaania keeles on meil sel aastal hästi meediakeskne õpimeetod - kuulame uudiseid, loeme ajalehti ja teeme juba ettekandeid ka värskete uudiste teemal. Mul on, muide, väike plaan sügisel paar nädalat Havannas hispaania keelt õppida. Hellitan siin seda mõtet juba mõnda aega, olen Kuuba kohta raamatud ära tellinud ja ehk saab millalgi aprilli jooksul täpse aja ka paika pandud. Aitäh neile, kes eelmise postituse peale sõna võtsid! Ma sain targemaks küll :). Õigupoolest see kinnistas mu mõtteid päris arvestatavalt. Eriti see blogi :).
Aga davai. Ma nüüd käin poes ja pakin siis koti kokku. Homme hommikul läheb lendamiseks. Puhkus, jee! Või noh, pikk nädalavahetus. Lõpuks ometi jõudis kätte see pikisilmi oodatud aeg, kus mul ei ole täpselt kaks kuud ühtegi täismõõdus töönädalat! Meil on igasuguste pühade tõttu (lihavõtted, 1. mai, Euroopa päev, veel mingi teadmata püha 25. mail jne jne jne) nüüd järjest õige mitu pikka nädalavahetust ja need nädalad, mis muidu oleks pidanud tavalised olema, said mul ka kunagi puhkusepäevi täis pikitud... Õigesti tegin! Nii saab ehk sellest kevadväsimusest ja talvisest rutiinist ka võitu :).
Aga kena kevadet teile! Olge mõnusad!
M.
