Polegi nii hull...

Alias streigipäev üks:

Üles tõustes selgus, et vähemalt hommikul oli päris palju streigimurdjaid tööle ilmunud, nii et 90% streigi asemel oli hoopis 30% streik. Päeva poole see siiski süvenes ja liiklus on endiselt väga häiritud. Ent kuulukse, et toimuvad arengud kokkulepete, rahavoogude ja kompromisside osas - loodetakse homseks õhtuks vähemalt poole võrra käima saada jälle asjad. Suurepärane, mul poleks midagi homme loengusse minemise vastu! Täna ei hakanud me Triinuga siiski kuskile välja ronima, las jamavad ise, kui tahavad.

Muidu aga - muidu pole viga midagi. Olen päev otsa hästi tubli olnud ja teinud asju, mida oleks pidanud ammu tegema. Näiteks pesnud ära pesu ja voodiriided, massiliselt triikinud ja koristanud, samuti lugenud päris hea mitu peatükki raamatust "Les espaces urbains dans le monde", mis väärib tõelist kiitust. Minu senini loetud urbanistika-alastest raamatutest oleks pidanud see olema kõige esimene, sest see teeb actually süsteemi selgeks ja räägib kõigest selgelt ja järgemööda, mitte seosetult ja segaselt. Sääraseid raamatuid ootab mul veel siin terve virn.

Siis sain veel kirja selle kohta, et oma kuukaardi saamiseks pean ma ikkagi saatma neile tseki KOGU aastasumma peale, ehk siis veel 452 eurot ja 54 senti. Mis siis, et ma kasutaksin seda ainult järgmise juuni lõpuni. Uhh, kurat, ma nüüd ei teagi, kuna mind vahepeal ju pole (jõulud, märtsi Egiptus), siis tuleb ehk hoopis odavam muretseda nt detsembris nädalapileteid jne. Põrgusse, nüüd tuleb mõtlema hakata, kas ma ikka tahangi seda kaarti. Ma oleksin nimelt tahtnud siis, kui seda oleks iga kuu saanud laadida - siis ma oleks ise vaadanud, kui mitu kuud ma teda laadin ja selle eest maksan. Nüüd olen ma sunnitud ta võtma kogu aastaks ja kogu aasta eest ette ära maksma. Brrr... Ja seejuures tuleb see ILMSELT ikka kokkuvõttes odavam kui tema mittesoetamine.

Köha tekkis ka täna. Tean küll, eilsest jalutuskäigust. Hoolimata sellest, et ma külmast välja ei teinud ja prantsuse õpilaste kombel end demonstratiivselt ei väristanud, oli mul ka märjana tuule käes siiski üsna külm. Noh, suuremas koguses teed peaks köhahakatise ehk ruttu kaotama. Jumal tänatud vähemalt, et nohu ei saanud. Ma olen parem valmis kopsud tükkhaaval välja köhima kui nina löristama ja kinnise nina tõttu unetuid öid veetma (mis juhtub nii või teisiti, koos nohurohuga või ilma).

Aga ega muud ei olegi öelda. Nii see päevakene kulgeb. Ühel pool voodit on põrandal rivis tühjaks saanud taldrikud-tassid ja pakendid, teisel pool raamatud, kaustikud ja sõnastikud... Mina ise patjadehunniku ja voodipesuta teki otsas lamasklemas, arvuti kõhu peal ja muusika üürgamas... Koolist koju jäetud poiss lõugab kuskil õues ja taob ilmselt jalgpalli vastu seina. Päike piilub aknast sisse, olles, muide, mu pesu ülimalt tänuväärselt kiiresti ära kuivatanud. Seina taga lösutab Triin samamoodi voodis, raamat süles ja arvuti kõrval, muusika samuti üürgamas ja tühjad taldrikud-tassid põrandal. Ühesõnaga - elu on lill :D

POSTSCRIPTUM: umbes 9 tundi hiljem on seis sellline, et ma lesin endiselt voodis, millele ma nüüd voodiriided kenasti sirgekstriigituna olen juba peale saanud ning nõud voodi kõrvalt ära pesnud; ma olen veel paar peatükki edenenud ja täheldanud, et kui ma homme kella kolmeks peaks tõepoolest tahtma kooli minna, siis on mul võimalus seda teha kella poole kümnese rongiga, sest pärast seda rongid enam jälle ei käi. Hmm... jääb vist ära. Seda enam, et ma oleksin ilmselt üleüldse ainus loll, kes sinna läheks. Ja kuna tegelikult on nii, et selleks puhuks tuleks linnas kaks korda ümber istuda ning liiatigi see metrooliin, mis meie kooli juurde läheb, niikuinii ei tööta üldse, siis ma arvan, et ma ei hakka isegi seda esimest etappi üritamagi. Hehee. Ehk siis, homme kujuneb samasuguseks kui täna. Nii võib ju veel targakski saada!

Kas teie näiteks olite teadlikud probleemist, mis juba üheksakümnendatel peamurdmist tekitas: kuidas tegeleda vihmasajuga suurlinnades??? Probleem seisneb nimelt selles, et vesi ei imbu enam kuskile ära, sest pole kuskile imbuda - on ainult asfalt ja betoon. Votttttt! Mina lugesin sellest ning antud probleemi mitmekülgsetest lahendustest täna esimest korda: sellest raamatust, mida ma juba eespool mainisin kuskil. Huvitav! Väääääääga huvitav!

Muuseas: see "minu" Egiptuse grupp, millega üle nelja aasta keegi teine PEALE minu tuuril käis, jõudis nüüd selleni, et nad peaksid umbes neljakümne minuti pärast Kairost välja sõitma ja kodu poole teele asuma. Kõigiti positiivsete elamuste ja hästi läinud programmitäitmisega, nagu mulle kinnitati. Nojah siis... mida sa enamat soovida oskad. Ei, kuigi ma oleks natuke tahtnud sinna ise minna, olen ma tegelikult kohutavalt rõõmus, et ma ei maandu homme hommikul lennujaamas, sest 1) ma ei saaks sealt MITTE kuidagi tagasi 2) siis oleksin ma põhimõtteliselt puudunud oktoobri Egiptuse arvelt kaks nädalat, olnud kodus nädala, millele langesid pühad, ehk siis vaba nädal, siis olnud jälle ära kaks nädalat ning jõudnud tagasi nädalaks, millal on streik, ehk siis tunde pole... Päris kenakese kuus nädalat oleks koolivabalt jooksnud siis ju :D Ühesõnaga, point on selles, et läks igati hästi - saate isegi aru, mida ma öelda tahan.

Mmm, ja siis kirjutas mulle täna MSNis suvalt keegi tüüp, keda ma ei tea ning keda ei figureerinud ka mu kontaktide nimekirjas. Kirjutas mulle: "Tere, olen Julien. Sinu tulevane armuke." Mina põrnitsesin selle peale suurte silmadega ekraani. Läheb natuke mööda, küsib: "Kas sa tahaksid minuga klaasikest veini juua?" Noh, mina siis rüüpasin oma veiniklaasist suure sõõmu ja vastasin, et ma juba joon, tänan pakkumast... Mille peale järgnes küsimus: "No olgu, aga armatseda?" Vot nii käivadki asjad siin kuulsate armukeste maal...