Hiirtest, metskanakestest, mochidest ja muust

Parimale tahtmisele vaatamata on kirjutamisse jälle suur vahe sisse jäänud. Mul pole lihtsalt õnnestunud viimased kaks kuud eriti kodus olla ega midagi regulaarselt teha. Käisin siin vahepeal pikalt Namiibias, enne ja pärast seda korduvalt Luxi vahet. Tööpäevadel üritasin töö ja elukorraldusega kuskile järjele saada, siis tormasin pikaks nädalavahetuseks Londonisse. Elu on põnev, saate aru! :) Ma pole isegi uisutama enam augusti lõpust saadik jõudnud.

Aga no ühte-teist on Brüsseli elust ka ikkagi rääkida. Näiteks olen avastanud soovimatud koduloomad - hiired. See on natuke rõve. Varem pole mul kunagi sellist probleemi kuskil olnud, nii et ma ei oska nendega midagi ka ette võtta. Õnneks nad päris tuppa ei pääse, aga nad käivad torustiku jaoks seina tehtud augu kaudu valamukapis ja ronivad mõnikord mööda seina rõdule. Päriselt, need on mingid ämblikmees-hiired, ma ise nägin, kuidas üks mitu korrust mööda seina üles ronis. Oli teine pisike ja nunnu küll, aga. MA EI TAHA NEID!

Ma ostsin esimese meetmena nende vastu sellised lõksud, kuhu nad toiduga sisse meelitatakse ja siis nad ei saa enam välja. Idee oli, et ma lähen ja lasen nad pärast siis parki lahti, vaadaku ise, mis seal peale hakkavad või kuidas ellu jäävad. Aga see on ka ikka päris rõve, ma olen neid nende lõksudega täitsa mitu nüüd kinni püüdnud, aga ma rohkem ei taha. Mürgitada ka ei taha, siis nad surevad kuskile seina vahele ära ja haisevad seal. Liimipaberiga ka ei taha neid püüda, see tundub väga julm. Mida ma siis teen, ah? Seinaaugule ei saa ka midagi ilma suuremate ehitustöödeta ette panna. Auk on nii suur ja korrapäratu, et selle blokeerimiseks tuleks tervele kapile uus tagasein panna. Hmpf. Vbla peaks hakkama kassihoiuteenust osutama kõikidele Brüsselist ära olevatele inimestele, kellel pole oma lemmikloomi kuskile panna. Aga kuidas, kui ma ise ka kogu aeg jooksus olen???

Nojah. Olgu pealegi. Tuleb mõelda.

Kui nüüd teemat vahetada, siis eelmisel nädalavahetusel käisin ma Belgia metsas seenel. Seekord jäi Eesti seenehooaeg mul kahjuks täiesti vahele, aga seeneisu oli suur. Noja siis hakkas mul siin-seal kirjutistes silma jääma, et Flandrias ehk prantsuskeelses Põhja-Belgias käsitletakse seenekorjamist kuriteona, aga Valloonias, st prantsuskeelses Lõuna-Belgias, käiakse seenel küll ja iga inimene võib riigimetsast koju tuua kuni kümme kilo seeni päevas. Natuke süüvides leidsin ma FBst isegi ühe Valloonia seenesõprade grupi, mis ujutas mu FB üle puraviku- ja lehterkukeseenepiltidega. Selgus, et see aasta oli siinmail eriliselt külluslik puravikuaasta. Noja sellest tulenevalt oligi mul vaja sel ainsal nädalavahetusel, mille ma Brüsselis veetsin, auto rentida ja Ardennidesse seenele sõita.

Seeni oli tõepoolest väga ohtralt. Ainult et puravikud olid juba valdavalt kõik vanad, lehterkukeseeni me ei leidnud ja väga palju oli ka minu jaoks tundmatuid seeni, mis ma rõõmsalt metsa jätsin. Küll aga tarisin koju oma elu esimesed metskanakesed - st seened, mille nimi on prantsuse keeles poule de bois ja ladina keeles sparassis crispa. Eestis on see liik vist looduskaitse all ja üliharuldane, aga Belgia ja Prantsusmaa metsades paistab neid metskanakesi päris ohtrasti olema ning prantslased peavad seda seent isegi paremaks kui paneeritud suurt sirmikut.

Sirmikut ma ei ole söönud, sellepärast ei oska väidet kommenteerida, aga metskanake oli maitsev küll. Praadisin ta küüslaugu ja sibulaga ära, tegin koorekastme peale ja... jube maitsev oli. Eriti ideaalselt sobiks see mingi linguini peale. Pannil pudenes ta sellisteks pisikesteks krõmpsudeks, natuke wakame tekstuuriga tükikesteks, mis oleksid just parajalt pastalintidele külge hakanud ja neile head maitset andnud. Aga ma ei viitsinud esimese korraga kohe nii palju mässata. Sõin esimest korda prooviks lihtsalt niisama, saiaga. Ja otsustasin selle kogemuse põhjal, et järgmisel aastal ajastan oma seenelkäike natuke paremini ja siis kohe lähengi neid konkreetseid kobarseeni otsima. Nüüd tean, millistes metsades neid kasvab, kust leiab ja kuidas nendega toimetada. Seekord ma ei ahnitsenud neid kõiki isegi metsast kaasa ega löönud pärast kõiki kaasa tooduid pannile. Tahtsin alustuseks veenduda, et see mulle üldse maitseb ja ikka vaeva väärt ka on. Nüüd tean, et on.

Hmm. Siis veel on mulle Brüsselis avastatust suurt muljet avaldanud täiesti ebabelgialikud asjad - mochi jäätised. Ma tõesti polnud neid varem kuskil kohanud. Aga siin ostsin sellesuvise tavapärase 32-kraadise ilmaga ühest Aasia poest prooviks mochi jäätiste assortiikarbi ja pidin pikali kukkuma, kui mõnusad need on. (Ma muidu ei ole üldse suur jäätisesõber, võtke teadmiseks!) Need on sellised kuklikujulised ja sorbeti moodi, aga neil on riisijahust koor-taigen ümber, nii et neid on jube hea haugata, üldse kuskilt ei hakka tilkuma ega voolama ega midagi. Maitsed on ka hästi puhtad ja ehedad, kui on mangomochi, siis ongi täitsa päris värske ehtsa mango maitsega. Nämm. No tõesti sattusin vaimustusse.

Selle esimese karbitäie sõin ma pmst kõik korraga ära ja paar nädalat hiljem leidsin kodust mõnesaja meetri kauguselt ühe Jaapani toiduainete poe, kus neid on ka kohe igasuguste maitsetega müügil. Ostsin sealt suurest vaimustusest kantuna ka prooviks vist umbes kaheksa erimaitselist karbitäit (igas karbis on tavaliselt 6-8 mochit). Noja mine pekki, kõik olid nii head, et lõpuks kuluski mul neid suvisel kuumal ajal umbes karp päevas. Nende söömist on nimelt väga raske lõpetada, kui hammas kord juba verel. See tundus mulle endalegi muidugi liig. Praegu olen ma saanud nende tarbimise kontrolli alla sellega, et toppisin jääkapi muud kraami täis :). Aga varsti pean ikkagi uuesti Aasia poodi minema, sest novembris tulevad mõned külalised ja nad lihtsalt peavad ka kõik nüüd kohustuslikus korras selle maitsva fenomeniga tutvuma. Ja eks ma siis lasen endal ka muidugi hea maitsta.

Nojah. Mis veel? Tööl on põnev ja äge. Töökaaslased on hästi meeldivad ja abivalmid ning suhtlemist on palju. Kõik püüavad aidata mul sisse elada ja huvituvad, et kuidas läheb või ega ma abi ei vaja. See on äärmiselt tänuväärne ja tore. Ma ei arvanud, et leian eest sama kollegiaalse ja toetava pundi kui Luxis! Kommunikatsioonivaldkond ja Brüssel seostusid varem mu jaoks ikka mõlemad tiheda konkurentsi ja jõuliste maneeridega. See, et meil on siin ka nii hea ja sõbralik töökliima ning nii tore ülemus, on tõeliselt ootamatu ja äärmiselt rõõmustav leid.

Sisuliselt korduvaid ülesandeid ja teemasid on mul aga siiani väga vähe ette tulnud, nii et põhimõtteliselt vaatan ma ikka veel alatasa midagi suuril silmil, no nagu vasikas uut aiaauku. Minu jaoks tundmatuid tähtsaid inimesi on ka kogu aeg nii palju igal pool, siin ja seal, et ainuüksi nende tuvastamisele läheb korralik aur. Omavahel annavad nad üksteisele sõna hüüdnimedega. Ja mina siis jälle lappan guuglit ja veebisaite, et piltide ja taustaandmete järgi sõnavõtjale ka identiteet leida :). Kui on vaja kõnest märkmeid teha, siis need on mul tihti stiilis „PT keelt rääkiv prillidega blond tädi, ilmselt vasakust“. Kunagi hiljem panen mingis muus kontekstis kaks ja kaks kokku :). Endalgi on naljakas. Aga eks ma õpin :). Mingi raamistik on ikkagi juba tekkinud ning see laieneb iga päeva ja iga koosolekuga.

Vot. Aga sellega ma tõmban nüüd tänasele postitusele joone alla. On juba kirjutatud küll. Aeg selga sirutada ja nädalavahetusele vastu minna.

Nüüd novembris kavatsen ma olla lõpuks terve kuu Brüsselis paigal. Sisustan ära külalistetoa, võõrustan sõpru, leiutan endale uisurutiini ja avastan natuke ka uut kodulinna/-maad. Võib-olla jõuan paiksemaks jäädes natuke tihedamini ka blogisse. Aga võib-olla ei jõua. Eks elu näitab! :)

Igatahes, järgmise korrani ja olge toredad!

M.

 

 

 

Majasokk

Tegelikult on see kirjutamissoolikas mul mõnes mõttes natuke tagasim küll. Ma olen ikka mitu õhtut magama minnes järsku mingisugusele postitusemõttele tulnud ja sellest lausa elevile läinud. Ainult et ma ikkagi ei jõua selle va kirjutamiseni :). Sest keset ööd on vaja ikkagi magada, niikuinii nihkub kodutööga see magamajäämine iga päev tasapisi hilisemaks ja iga hommik on sellevõrra raskem. Mis on päris halb. Noja nii mul siis on siis mitu postitust plaanis, aga see on täitsa iseasi, millal ma nendeni ükskord jõuan.

Praegu ka ei taha ühestki sünteesimist vajavast asjast kirjutada. Tänasel kaunil laupäeva hommikul tahtsin ma esineda hoopis tähelepanekuga, et praeguseks on see karantiin mulle täitsa meeldima hakanud. Esimest korda elus tundub Luxembourg mulle nüüd nimelt linnana, kus ELATAKSE. Nagu päris elu. Sest muidu põrutavad kõik siit esimesel võimalusel minema ja tänavad on tühjad ja hüljatud. Nüüd aga mängivad majade ees vaiksetel kodutänavatel lapsed, naabrid räägivad üle ukse üksteisega, inimesed käivad KODURIIETES prügikaste tänavale tõstmas, igast aknast kostab mingisuguseid helisid, igal rõdul võtab keegi päikest… Täitsa nagu päris elu kohe.

Liiklust on ka vähem ning selgub, et kõik ülejäänud poed peale toidukate võivadki põhimõtteliselt olemata olla, sest väga hästi saab hakkama… Nii hädasti pole veel midagi vaja olnud, et ma oleksin tundnud vajadust hakata seda Amazonist tellima. Isegi riidepoed võivad minu meelest veel kuudeks kinni jääda. Niikuinii kulub praegu ainult pidžaamasid, dresse ja hommikumantleid. Isegi ilmad on meil see kevad antud 20 aasta kõige soojemad ja kuivemad. Ekstra selle karantiini pärast kindlasti :). Meil on sirelidki juba ära õitsenud ja kastanid suures õies. Ja ikka kogu aeg on sinna 20 kraadi tuuri päikeselised päevad. Vägev.

Eriti tore on aga teadmine, et absoluutselt kõik istuvad täpselt samamoodi kodus ega tee midagi kadestamisväärselt ägedat. Nii on kohe südagi tunduvalt rahulikum ja fear of missing out või siis see va kõrvalejäämise tunne on täitsa olemata :D. Keegi ei postita FBs mingitest üliägedatest reisidest või pralledest. Kõik katsuvad oma laste seltskonnas mõistuse juurde jääda ja kui üldse, siis ironiseerivad. Nii võib täiesti rahus raamatutele, piltide sorteerimisele ja söögitegemisele keskenduda. Mis on ka toredad tegevused küll. Ehkki seda söögitegemise kunsti ma ikka pean veel harjutama.

Ükspäev tahtsin näiteks kapsarullidest ülejäänud kapsa pirukateks teha. Asi lõppes suure solvumisega. Algus oli väga hea. Pärmitaigen kerkis nii imeliselt, täidis tuli ka maitsev, aga seda tainast ei saanud ju rullida ja siis ta läks kogu aeg katki ja ükski pirukas ei tulnud piruka kujuga ja siis oli täidis nii mahlane, et osadel lihtsalt vettis põhi nii läbi, et kui ma tahtsin neid pannilt ära võtta, jäi pihku ainult pealmine koor. Lõpuks keerasin ma kogu ülejäänud taigna pannipirukaks, mida sai nii palju, et mul on umbes pool ruutmeetrit endiselt alles ja ma kahtlustan, et see enam ei kõlbagi. Suur pirukategu oli 10 päeva tagasi.

Teine päev tahtsin ilusa retsepti järgi nn Mongoolia veist teha. See hõlmas kergelt kartulitärklises paneeritud liha friteerimist, mida ma ei tahtnud teha. Minu käsi ei tõuse tervet pudelitäit õli korraga pannile valama. Ja kuhu ma selle pärast peaksin panema, ah? Enivei. Püüdsin seda siis niisama pannil praadida. Tulemus: täiuslikult paneeritud pann ja absoluutselt ilma paneeringuta liha. Maitse oli siiski väga hea. Lihal, mitte pannil. Aga õppetund missugune! Kui öeldakse, et friteeri, siis ei saa lihtsalt praadida.

Kolmas päev ostsin ma endale elus esimest korda ise valget kala ja tegin endale hiinapärast magushaput kala. See tuli küll hirmus hästi välja, aga kuna ma olin veendunud, et sellest ei saa midagi head tulla, panin ma retseptiakna enne toidu proovimist kinni ja ei leia seda enam kuidagi üles :D. Dääm. Ja ma võin teile öelda, et see ei olnud see kõige lihtsam ketšupi, äädika ja suhkru kokkusegamise õpetus. Sinna käis ploomikaste, tšilliõli ja veel viis asja, aga ma JUBA ei mäleta. Oeh.

Ja siis ma olen endale elus umbes teist, kolmandat ja neljandat korda ka spargleid teinud. Ühe korra valgeid, ühe korra rohelisi ja ühe korra mõlemaid segamini. Hakkasid täitsa maitsema, eriti kui neile peekoniviil ümber keerata ja nad ahjus pehmeks küpsetada ja siis sinepi-sidrunimahla-oliiviõli kastmekesega ära maitsestada. Ainult et iga kord mõtlesin ma terve järgmise päeva alati, kui vetsu asja oli, et mis mul seal vannitoas nii rõvedalt haisema on läinud. Otsisin ja otsisin - ei midagi, aga hais täiesti kohutav ja hingemattev pealekauba. Ja kui ma siis juhuslikult natuke hiljem guugeldasin, et mis võiks olla spargli toiteväärtus ja mida ta sisaldab, lugesin sealt oma üllatuseks, et sparglisöömise kõrvalproduktiks on eriliselt rõvedahaisuline piss. No vägev. Oli küll eriliselt rõve jah.

Ühesõnaga, inimene õpib kogu elu. Ja kui kingsepp oma liistude juurde ei jää, tuleb ette ka üllatusi. Nüüd on mul juba kolm päeva võitmatu praemaksa isu. Üks töökaaslane ütles ükspäev, et tema unistab maksakastmest. Nüüd unistan mina ka. Aga selles ainsas poes, kus meil siin tavaliselt maksa müüakse, on sellest järel ainult silt. Või tegelt valetan. Mu kodupoes müüakse küll ka, aga mingil põhjusel maksab see siin 29 eurot kilo ja on siis mingisugune imelik kah veel. Selline hiigelsuur ja hästi õhuke. Nagu päevatekk. Ja vot selle hinnaga ma sellist ei taha. Cactuses on ikka tavalise hinnaga tavaline maks. Seal on tõdetud, et rupskid on tavaliselt loomakasvatuse odav kõrvalprodukt, mitte see kõige kallim osa loomast. Aga selgub, et siin riigis on mõni inimene veel, kes seda tahab, nii et see on neil seal ka kogu aeg (loe: see ainus kord 6 nädala jooksul, kui ma selles poes käisin) otsas.

Sellega ma tänaseks nüüd ka lõpetan, sest mu pesumasin just laulis ja ma nüüd pean need pesud ikkagi sealt välja võtma, sest ma pesin neid niigi juba teist korda, sest mul läks meelest nad sealt eile välja võtta ja avastasin täna hommikul, et nad on seal rõõmsalt terve viimase ööpäeva veetnud, nii et kui ma neid kohe päästma ei lähe, tuleb neid veel viimati teadmata arv kordi pesta, mida ma ei tahaks, sest kõik mu hommikumantlid (2 tk) ja kodudressikad (2 tk) on seal sees.

Olge terved!

M.

PS: Minu geniaalne sõbranna on väga tore sari.

Turbokiirendus

Teate, nii kui märts kätte jõudis ja ma kontorisse tagasi maandusin, läks elu jälle nii intensiivseks, et blogisse ma enam ei jõua ja kirjutada ka niikuinii midagi huvitavat enam ei ole, vähemalt nii tundub mulle endale. Aega jääb ainult töö ja trenni-füsio vahet sebimiseks. Jõle vara peab üles tõusma, et hommikul enne tööd veel seal va kliinikus käia, ja jõle hilja jõuab koju, kui pärast tööd ka trenni minna. Ükspäev ma just võtsin aega ja tõdesin, et läksin punkt kell 7 majast välja ja jõudsin kell 21 tagasi, see aga omakorda tähendab, et kella kümneks oli mul juba surmauni ja sellise graafiku juures rohkem tõesti midagi ei jõuagi. No hea küll, mõni päev saan ma siiski ka kell 8 majast välja, aga ega see eriti päästa, sest sellise päevakava juures on ikkagi kõige suurem puudus lihtsalt niisama olemise ajast ning kella seitsmest kaheksani hommikul ma kindlasti lihtsalt niisama olemiseks üles ei tõuse. Aga noh, see selleks. Üksiti on mu päevaprogrammi lisandunud selline energiamahukas ja mõtlemist nõudev päevakorrapunkt nagu kottide suurpakkimine, st eri trenniasjade igapäevane kuivatamine ja kokku-lahku pakkimine. Midagi ei tohi ju kuskile maha unustada ega segamini ajada, muidu on kohe ikka väga ebamugav. Proovige näiteks ise pärast ujulast tulekut ja peapesemist end ilma juukseharjata inimestele näidatavaks saada või pärast jõusaalist tulekut ja enda ärapesemist avastada, et teised alukad jäid maha ja ainus võimalus on tõmmata jalga higist läbimärjad ja haisvad püksid. Veel hullem on ujula kabiinis avastada, et trikoo jäi koju nagisse kuivama, või jõusaali minnes tossude asemel ujula plätud kaasa võtta. Novat, nii ma siis pakingi igal hommikul ülima keskendumisega suurt seljakotti kokku-lahku ning üritan üleüldiselt lihtsalt päevagraafikul sabast kinni hoida. Jalale selline tempo muidugi eriti ei meeldi, mis iseenesest pole ka ime. Õhtuks on ta tavaliselt paks kui pakk, nädala lõpupoole ei lähe paistetus enam magamisega ka üle. Plaanin talle nüüd homme täieliku puhkusepäeva anda, ehk see veenab teda uut nädalat jälle ilusamalt alustama. Eks me näe. Aga ega tal muud üle ei jää, peab ära harjuma. Ja ma ka.

Kui nüüd aga elutempo välja arvata, siis tööl tagasi olemisega muidu harjusin ma küll paari päevaga ära. Tõesti, pärast kahte päeva oli juba selline tunne, nagu ma poleks ära olnudki. Kõik oli nii tuttavlik ja samamoodi. No hea küll, kraanivesi tundub siiani kole jäine, sellest asjast olen ma ikka tõesti välja harjunud (meil on majas ainult külm vesi. VÄGA KÜLM vesi.). Aga muu tundus kõik täiesti vana ja tavaline. Klahvikombinatsioonid tulid täitsa endal meelde, ei pidanud kelleltki küsima minema. Paroolid olid ka kõik meeles. Samad näod liikusid samamoodi koridori peal - kes hõikas kaugelt ja entusiastlikult tere, nagu alati, kes tegi teretamise iga hinna eest vältimiseks näo, et ta on kõndides hirmsasti raamatusse süvenenud, nagu alati jne jne jne. Väga paljud tulid muidugi esimestel päevadel mu lahtist ust märgates juttu ajama ja järele pärima, et kus ma siis kõik see aeg olin. Ka teistest üksustest. See oli väga tore :). Aga päriselt... esimese reede pärastlõunaks tundusid pea neli kuud kodust elu juba eelmisesse aastasse olevat jäänud... Naljakas asi see inimese mõistus.

Hispaania keele uus semester hakkas ka kohe, kui olin tööle tagasi jõudnud. Sain oma kõige esimese siinse õpetaja tagasi, mul on selle üle väga hea meel. Ta meeldib mulle ja ta on hästi tihedalt seotud ka siinse Hispaania kultuurikeskuse tööga, nii et ta alati promob mingeid üritusi ja kutsub meid sinna-tänna. Võib-olla ma nüüd leiangi juba energiat ja julgust mõnele üritusele minna. Neljandal tasemel ei olnud mu keeleoskus veel nii hea, et oleksin suutnud neid üritusi nautida, aga nüüd peaksin ma juba oma ümber toimuvast väikesema vaevaga aru saama. Mmm, täitsa võtan vist ükskord asja ette, kui neil jälle mingi filmi- ja snäkiõhtu on. Keelerühm on meil nüüd muidu väiksem kui varem ja pentsikul kombel on minu eelmisest kursusest veel kolm õpilast maha jäänud, nii et pooled on mul selles grupis juba varasemast tuttavad. Ei teagi, mis nendega juhtus, ei ole veel olnud aega pikemalt rääkida. Ei usu, et nad päriselt istuma jäeti, aga võib-olla jäi neil siis suure töökoormuse tõttu eksam tegemata või tuli ka kokku liiga palju puudumisi. Mmm, muidu enda juures panin küll juba esimeses tunnis tähele, et talvisest iseõppimisest ja sarjade vahtimisest tundub kasu olevat, ma sain enda kohta tunnis päris ladusalt jutustatud, sõnad tulid lihtsamini kätte ja tunnis vaadatud filmist sain ka täitsa hästi kuulmise peale aru. Olen rõõmus. Ja väga motiveeritud, sest selle nädala jooksul ajasin käigu pealt suvise keelekursuse paberid ka korda ja ootan nüüd innukalt augusti lõpus kolmeks nädalaks Malagasse sõitmist. Tahaks juba väga merd ja päikest ja õues olla... Mere ja kajakate puudumine on Luxi kõige suurem miinus üldse... Päriselt!

Mm. Päike on meil aga täna õnneks siin ka üle pika aja väljas. Võib-olla peaksin jõusaaliratta asemel hoopis enda jalgratta otsa kargama ja sellega sõitma minema, et erakordsest ilmast viimast võtta. Terve selle nädalavahetuse on meil siin Kockelscheueris rahvusvahelised iluuisuvõistlused. Vbla peaks sinna välja väntama ja vaatama, kuidas asi välja näeb. Me plaanime homme Katriniga niikuinii pikemalt võistlusi ja galat vaatama minna, aga kui ma tänaseks pärastlõunaks paremaid plaane välja ei mõtle, siis võiks ju iseenesest täna ka korraks vaatama minna, et mis seal siis toimub. Kaks eestlast on ka võistlemas, üks neist just täna õhtupoolikul... Täitsa põnev oleks näha! Samas võib-olla jään ikka selle juurde, et istun tõeliselt intensiivse nädala lõpetuseks terve päeva kodus, puhkan jalga, vaatan sarja ja panen seajalad keema... Sest molutaminegi kuluks ära.

Aa, sarjadest rääkides - võtke teadmiseks, et ma pole ammu kohanud nii põnevat sarja nagu Hispaanias tehtud El Internado. Näete, treiler on SIIN. See on selline žanriülene asi, et ühest küljest on nagu noorte kooli- ja suhtedraama, aga teine süžeeliin on täitsa krimka moodi (endisest vangist spioonid, kunstivargused ja salamõrtsukad), kolmas natuke ulmeline, valgusvoogude, geenimutatsioonide ja helendavate silmamunadega, neljas tõeline Mehhiko armastusromaanikestest võetud ammukadunud poja lugu, viies ajaloo ja natsidega seotud saladuste ja meditsiinikatsetuste teema ja üldse... Ja kõik see on kuidagi nii läbi põimunud, et ma ei saa siiamaani, st kolmanda hooaja lõpuski veel aru, kuhu nad siis omadega tüürivad ja mis kõige selle taga on. Kõikmõeldavad asjad on sinna ühesõnaga kokku keevitatud ja eks ta selline seikluslik tiinekate film kokkuvõttes ole, aga tulemus on minu jaoks tõeliselt ootamatu ja mitmekesine ning tihti oskavad nad seeriad nii põnevates kohtades pooleli jätta, et lihtsalt EI OLE VÕIMALIK jätta järgmist osa kohe otsa vaatamata. See on tõeliselt sõltuvusttekitav. Päriselt.

Enivei. Aga sellega ma tänaseks ka lõpetan. Annan teile ainult veel ühe retseptiidee, mis sedakorda on SELLINE. Päris lollikindel asi, ma ütleks. Tulem on hea ja valmistamine on ka lihtne. Ei ole vaja eriti mökerdada ja pärast poolt kapitäit nõusid pesta. Tomat annab üllatava meki. Ja külmalt on need isegi paremad kui soojalt! Olen mitu päeva neid õhtul näksinud, sest mul tuli sellest kogusest 10 pätsi ja no seda ikka jagub ühele inimesele. Vot.

Aga nautige siis nädalavahetust ja olge toredad!

M.

Ühe juustu-singi stritsli lugu

Küpsetasin juustu-singi stritsli. Imelise, mõnusa, pehme ja rasvase (retsepti sain siit! Täiesti fantast - nii blogi kui ka retsept!). Seda tuli terve mägi, nii et mõtlesin kontorist läbi astuda ja töökaaslastele ka kohvi kõrvale viia. Postkontorisse oli niikuinii asja. Tõstsingi stritsli suurele taldrikule, mässisin toidukilesse ja panin kotti. Hakkasin astuma. Poole tee peal tuli mõte, et vaataks, kas mul ikka sissepääsukaart on kotis. Tuhnimise käigus pillasin koti maha ja mis te arvate? Muidugi oli taldrik peenikesteks kildudeks ja sai üleni kilde täis. Sissepääsukaarti ka kotis polnud. Nii palju siis sellest. Viskasin endiselt isuäratavalt lõhnava stritsli kõige oma ilusa suure taldriku jäänustega lähimasse prügikasti ja marssisin koju tagasi. Sedasorti päev siis täna!

Selles mõttes muidugi läks hästi, et tänu sellele jäi mul sadu kaloreid sisse söömata. Ma siin olen neid üritanud viimasel ajal nimelt pisut lugeda, sest garderoobiga läheb asi juba kriitiliseks. Riided hakkavad diivanil veedetud talvehooaja lõpetuseks igast kumerusest kiskuma. Nii ma siis olen mitu nädalat hoolega suutäisi lugenud ning iga viimse kui juustu- ja ananassiviilu kaalu ja kaloreid arvestanud, et päevas üle 1500 kalori kokku ei tuleks. Sporti olen ka niikuinii teinud vähemalt viis päeva nädalas. Ja noh, nii ma siis elan. Ainult kaalu peal ei muutu midagi. Eks ta ole, rasv asendub lihastega. Tean-tean. Aga jube tüütu, tahaks natukenegi näha, et asi edeneb!

Nojah. Igatahes, pärast stritsli parki prügikasti viimist tegelesin koristamisega, sest Paula jäi angiini ja nii tuleb mul sel nädalal ise vahelduse mõttes oma majapidamisega hakkama saada. Täheldasin majandamise käigus, et mul on praegu suuremat sorti ostuhoog peal. Teen nüüd talve tagasi vist. Või siis on süüdi kevad ja see, et energiat ja mõtteid on rohkem. Ükspäev ostsin endale näiteks balance padi, mille peal ma füsios ka kogu aeg harjutusi teen. Nüüd ma siis iga natukese aja takka turnin ta otsas. Naljakas, mis asju kõik ikka välja mõeldakse ja kalli raha eest poes müüakse :). Ja siis minusugused tunnevad, et ei saa ilma selliste vidinateta üldse hakkama :). Tegelikult võiks muidugi lihtsalt diivani peal ka püsti seistes neid harjutusi teha. Aga ei, mul oli selleks täitsa eraldi matti tarvis! No hea küll, tegelikult on mul plaan ta tööle kaasa võtta, siis ma saan iga kord printeri juurde minnes ta peale kolm korda astuda. Seal ei ole diivanit, eks. Nii et õigustus on olemas.

Üleeile tellisin Amazonist ka pak choi seemned. Vaatasin ükspäev Terevisiooni ja sain teada, et neid saab täitsa vabalt aknalaual lillekastis ka vähehaaval kasvatada, kui neil mitte lasta väga suureks minna, vaid nad noorest peast supi sisse võtmiseks ära kaksata. Ja need tegelt väga maitsevad mulle ning käivad ka väga paljude aasiapäraste toitude sisse. Nämm! Mul oli kohe vaja proovida.

Ja siis eile tellisin veel hispaaniakeelse sarja El Internado. Tundub väga põnev, ma esimese osa vaatasin isutekitamiseks juba netist ära. Muidu tegelikult ingliskeelseid sarju ma vahingi netist, eks, aga hispaania keeles on mul praegu veel DVDsid tarvis. Ma ainult kuulmise peale ei jõua kõike jälgida, nii et mul on hispaaniakeelseid supakaid ka alla abiks tarvis. Nädala lõpuks peaks DVDd kohal olema. Ei jõua ära oodata.

Lähitulevikuks nillin endale veel seenepotti, kus ise endale panni peale panekuks seeni kasvatada. Näiteks SELLIST. Helle andis mõtte ja nüüd ma muudkui otsin netist sortimenti :). Tegelt ma leidsin varem šampinjonide karbi ka, aga praegu blogi jaoks otsides enam mitte... Hm. Aga ma otsin edasi.

Noja mis veel... Mm, ostusid rohkem õnneks ei meenu. Jala paranemise rindelt nii palju, et viimase pooleteise nädalaga on mu kõndimises toimunud tõeline arenguhüpe nii tempo kui ka tehnika vallas. Vahepeal oli see teema veel ainult, et sisetaldade ja endiselt kergelt paistes jalaga hakkasid kõik jalanõud hõõruma. Ühekorra sain villi ka, mis läks muidugi katki, ja ossa, kus ma siis sain terapeudi käest peapesu. Aga no see vill nüüd on peaaegu ära paranenud ja Compeedi plaastrid aitavad edasise hõõrumise vastu ka, olgu taevas nende eest tänatud! Aga muidu ma just täna täheldasin, et ma nüüd juba lihtsalt kõnnin, ei mõtlegi iga jummala sammu juures igasuguste keeruliste valemite peale. Tore.

See on ka tore, kui saab sellel ajal linnas käia, kui kõik teised töötavad. Mõnikord ma kohe ei salli pühapäevi, sest esiteks telekast ei tule ühtegi tavalist huvitavat saadet ning teiseks on kõik kohad kinni, isegi kui tuleb millegi ägeda tegemise mõte. Pühapäeval on natuke jube isegi aknast välja vaadata, siis on väljas nii staatiline ja väljasurnud atmosfäär, et selline tunne tekib, nagu ma oleks viimane hingeline siin maamunal. Ei, hoopis ägedam on siis kodus olla ja linnas käia, kui kõik teised asjatavad ja kõik kohad on lahti. Seda lõbu ei jagu mulle muidugi enam kauaks. Järgmisel nädalal lähen ise ka tööle tagasi. Ühest küljest on nüüd tõepoolest aeg juba, nüüd ma liigun piisavalt vabalt juba küll. Teisest küljest ei tahaks veel, sest alles nüüd hakkas lõpuks ju hea :). Veel kaks nädalat tagasi ei jaksanud ma ära oodata, et kodust välja saaks. Aga nüüd, kus ma reaalselt juba saangi, on päris mõnus niimoodi, et hommikul kell kümme alles ärkad, siis väike kohv-kaks-kolm Terevisiooni kõrvale, siis ujulasse või füsiosse või jõusaali, siis on veel vaja näiteks midagi ostmas või korraldamas käia, siis kokkad vaikselt, sööd Ringvaate ajal ja siis vaatad õhtu lõpetuseks mõnda filmi või loed rahumeeli... Selline elurütm on päris tore, ausalt :)! Selle jätkamise vastu mul ei olekski midagi.

Aga olgu peale. Ma nüüd lähengi ja jätkan teda seni, kuni saan, mujal kui arvutiekraani taga. Olge siis selleks korraks jälle toredad ja rääkimiseni!

M.

Selle aasta ägedaim retsept

Panen siia ka ühe suvel avastatud toreda retsepti. Mõnusast maitsvast kartuli-porgandi-toorjustu-singi rullist, mida on lihtne teha ja mis maitseb ka ülihästi. Olen mitu korda teinud, väga nämm-nämm on! 

Hiinapärane (teoreetiliselt) supp ahjutofu, seente ja köögiviljadega

Kui ma Aasia supermarketit avastamas käisin, ostsin uiu ajel esimest korda elus tofut. Noh, ma olen seda varem söönud küll, aga ise pole teinud. Ostsin nüüd suvaliselt ühe paki (ma ei teadnud isegi seda, et on kõva ja pehmet tofut ja nii, valisin jumalast huupi silken tofu, sest see kõlas ilusasti) ja hakkasin mõtlema, mida temaga peale hakata. Kuna minust on saanud tõsine supiinimene, otsisin netist mõnd suppi. Võtsin kõige vähem asju sisaldava retsepti (enamik neist tahtis liiga keerulisi asju ja liiga palju - 15-16 komponenti on supi jaoks üle mõistuse palju) ja olen nüüd tund aega möllanud. Puljong hakkab valmis saama, tofu on seente ja ingverikastmega ahjus küpsemas. Pärast ütlen, kuidas maitses, seni räägin, mida teha tuleb:

Puljong:
Potitäis vett, 2 viilutatud sibulat, 8 viilutatud küüslauguküünt, 15 ingveriviilu (nii 2-eurose suurust), 3 viilutatud porgandit, kaks tšillit (pooleks lõigatud ja ilma seemneteta). Soola. Pipart. Ajad keema, keedad keskmisel tulel 45 minutit. Siis kurnad kraami seest välja ja puljongi jätad alles.

Supipaks:
Kamakas tofut, 2 porgandit, 1 paprika, 1 tšilli, umbes 1,5 sl püreestatud värsket ingverit, 3-4 purustatud küüslauguküünt, 3-4 sl sojakastet, 250g seeni (ma võtsin parema puudumisel šampinjone, aga kindlasti sobiks mingi Hiina sort paremini), nati spinatit, rohelist sibulat.

Lõikad tofu suupärasteks tükkideks ja paned ahjupannile. Ingveri, küüslaugu, pooleks lõigatud tšilli, sojakastme ja seened lööd pannile, praed, kuni seentest tulnud vesi ära aurub ja siis valad kogu kupatuse tofule peale. Lükkad eelnevalt 200 kraadini kuumutatud ahju. Lased 30 minutit ahjus küpseda. Kui õnnestub, võib keerata ka, aga minu tofu oli pehmemat sorti ja ahjualus liiga kitsas. Jätsin niisama küpsema.

Supp:
Võtad ahjust tulnud asjadest tšilli välja ja paned tofu ja seened puljongisse, õhukesteks ribadeks viilutatud porgandi ja paprika ka. Keedad 5-6 minutit. Lisad spinati. Keedad veel mõne minuti. Lisad supilusikatäie sojakastet. Tõstad kaussi, riputad rohelist sibulat peale.

Tulemus:
Maitse on väga hea. Mulle meeldib ingver ja sojakaste, nii et selle supi maitse on igati näidustatud. Kerge. Kõigel on oma maitse alles ja kõik sobib väga hästi kokku. Porgandid on head ja tofu on mahe ja spinat on hea ja paprika ka...

Kogu asja ainus aga on see, et poole puljongikeetmise peale oli puljong endiselt mage (ega ma vee kogust ei mõõtnud, eks, võtsin lihtsalt netist leitud suvalise koguse puljongimaterjali ja valasin suvalise suurusega poti vett täis). Ilmselgelt sai vett pisut palju, nii et panin poole keetmise ajal ingverit juurde ja ühe puljongikuubiku ka, mistõttu keetsin teda vist pigem tunnikese. Kõige hakkimise, koorimise, pannitamise, ahjutamise, keetmise ja särgi-värgi peale läks ka ilmatum aeg, nii et ma põhimõtteliselt möllasin enne sööma asumist vist kaks tundi. Lisaks määrisin ma ära kõik nõud, mis mul majapidamises üldse on (kõik potid, pannid, alused), ja kui ma nüüd kogu selle asja peale suuremas plaanis mõtlen, siis ma ei tea, kas see supp NII hea on, et ma selle peale tahaksin kaks tundi kulutada (+ pesemisaeg). Tähendab, supp on tõesti hea, aga aeg ka maksab, eks :). Võib-olla teen järgmine kord lihtsalt supipaksu õpetuse järgi ahjutofut seentega, need olid ilma leenetagi väga head. Riisiga sobiksid hästi, ainult siis peaks kastet pisut rohkem mõtlema kuidagi...

PS:
Jesse Martin käis reedel kohvikus. Noh, teate küll, see mustanahaline näitleja, kes on 10 aastat Law & Orderi detektiivi mänginud. Väga peen. Kui Rose ta lõpuks ära tundis, andis tüüp talle autogrammistatud 20-eurose :). 

Maailma parim paneeriretsept (paneer tikka masala)

Mmm. Iga kord, kui ma paneeri peale mõtlen, läheb mul suu vesiseks. Ausalt. Ma tõin Berliinist kaks pakki paneeri kaasa, mõlemad kamakad on päris suured ka. Sealt saab päris mitu head kõhutäit ja need pakid säilivad suisa maikuuni. Ma nüüd mõtlen ja planeerin ja vesistan, millal ma need pannile löön. Mmm, ühest püüan teha samasugust rooga (paneer tikka masala), mis William meile Berliinis valmis kokkas; teisest tahan teha paneer butter masalat, mis on ka hea. Olen mõlemat Indias arutul hulgal sisse ahminud. Armastan :)!

Lühitutvustuseks olgu öeldud, et paneer on värske India juust, mis meenutab tekstuurilt ja kontsistentsilt pisut tofut, aga on oluliselt parema maitsega. Tal päriselt ON oma maitse ja see on väga hea, selline mahe ja mõnus. Teda saab grillida, praadida, küpsetada, toorelt kastmesse panna, marineerida, friteerida jne jne jne. Igatepidi on hea. Ainult siinkandis pole ma teda poes tõesti müügil näinud. Ma pole küll ekstra mingit India supermarketit välja otsinud, eks, aga tavalistes poodides seda pole. Teoreetiliselt saab seda ka ise teha, aga nii palju pole mul viitsimist.
OK, aga räägime retseptist. See, mis mul keele alla viis ja mida ma kavatsen järgmisel nädalavahetusel proovida, on PANEER TIKKA MASALA (Guugel näitab ilusaid pilte ka). Alguses otsisin ma netist lihtsalt märksõnu "marineeritud paneer pähklikastmes", aga nii ei leidnud ma ühtegi õigena tunduvat retsepti, seetõttu palusin Hellel mulle nende oma üles kribada. Sealt nägin roa päris nime ning paneer tikka masala nime all guugeldades leiate kindlasti triljon alternatiivset retsepti ka. Alljärgnev on aga järeleproovitult ülihea. Selleks on vaja järgmisi asju:

Paneer

Kaste:
     2 sl selgindatud võid või mingit õli
     väiksemapoolne punane sibul
     15 toorest India pähklit
     2 sl tomatipastat
     0,5 tl kurkumit
     0,5 tl garam masala vürtsisegu
     0,5 tl soola
     0,5 tl Cayenne'i pipart

Marinaad:
     2 sl maitsestamata jogurtit
     2 sl värsket hakitud koriandrit
     1 sl ingveripastat
     1 sl küüslaugupastat
     1/4 tl Cayenne'i pipart
     1 tl jahvatatud magusat punast pipart
     1 tl soola
     1 tl garam masala vürtsisegu

Kõigepealt lõika paneer kuubikuteks või kangideks. Kuubikutega on ehk parem, tee näiteks nii 3x3 cm suurused kuubikud. Pane need ahjuvormi. Sega kõikidest loetletud asjadest kokku marinaad ja vala see juustukuubikutele peale, nii et need kõik oleksid sellega vähemalt koos (kui mitte kaetud). Jäta külmkappi maitsestuma - ilmselt on optimaalne aeg ca paar tundi.

Kastme tegemiseks võtad selgindatud või või õli (selgindatud või annab hea maitsenüansi, aga seda võib raske leida olla), ajad selle pannil kuumaks ja lisad peeneks hakitud punase sibula ja hakitud India pähklid. Praed need õrnalt kuldseks, lisad tomatipasta, kurkumi, Cayenne'i pipra ja soola. Minut hiljem lisad pool klaasi vett ja segad kõik ära. Siis on vaja see ära püreestada - ilmselt kõige mugavam on seda teha blenderis. Püree läheb siiski kõik kohe pannile tagasi ja blenderikaussi valad pool klaasi vett, loksutad ja valad seejärel püreejäänused ka pannile. Lisad garam masala ja kaste on valmis.

Marineeritud paneeri võiks ideaalis grillida. Kraabi ainult marinaad ka talle peale. See on paks ja seda on ka üsna vähe, nii et see ei tohiks asja väga plögaseks ajada. Grillida võiks ütleme 10-15 minutit, vahepeal tuleks juustu iga natukese aja takka keerata. Samas võib ta aga ka lihtsalt ahju panna või pannil praadida. Kui paneer on küps, paned selle kastme sisse pannile ja lased 5 minutit podiseda. Ja siis keedad riisi kõrvale, tõstad paneeri taldrikusse, valad kastme peale ja sööd kõrvale India leiba. Tulemus on täiesti taevalik!

Head vesistamist!
M.

Kuklitest ja muust

Okei, lubasin teada anda, mis kuklitest sai. Head tulid! Natuke häiris see, et nad jäid pealt veidi kõvad, aga seest olid see-eest pehmed, väga kohevad ja kardemonised. Rätiku all tõmbasid nad pealt ka pisut pehmemaks. Ja kuna ma tegin nad üsna väikesed, siis ei jäänud nad kirsimoosi ja vahukoore mäe all isegi mitte kuivaks. Poekuklite juures häirib mind mõnikord see, et kukkel on nii suur ja koort on ainult peal, aga see saab ju kõige esimesena otsa ja siis tuleb lihtsalt kuiva saia närida. Minu kuklitega seda probleemi ei tekkinud. Aga jah, ainus, millega ma mööda panin, oli kogus. See pärm möllas ikka nii pööraselt, et ühel hetkel avastasin ma rõõmuga, et taigen on üle kausiääre plagama pannud. Veeretasin siis kahe plaaditäie jagu kukleid valmis, jätsin ülejäänud taignaKILLUKESE kaussi oma korda ootama, aga kui ma seda uuesti vaatama sattusin, oli kauss jälle täis. Lühidalt: mõtlesin 10 kuklit teha, aga lõpuks sain 40, sest see tainas muudkui kerkis ja kerkis ja jäigi kerkima. 15 kuklit viisin reedel kohvikusse ja ma ise ei taha enam vahukoort nähagi :). Oh jah :). Olgu veel öeldud, et kohvikus said neid proovida nii mõned kuldkliendid kui ka Rose, F&P ja hiljem nende kodumajapidajanna (otse loomulikult on härrastel kodus portugallasest majapidajanna, kes koristab, kokkab ja sorteerib posti, et mösjööde ainus "töö" oleks koertega jalutamine). Fernande vist unustati ära, aga ma ei tea ka. Igatahes, kõik naisterahvad olid kuklitest eranditult vaimustuses, Patrick olevat söönud kaks kuklit ja olnud rahul, aga Dior Homme ise piirdus poolega, sest tema pole magusainimene. Nojah, see oli ka teada. Aga vähemalt on nad nüüd asja olemusega kursis.

Mis veel? Ostsin uued kevadsaapad. Nägin neid neljapäeva õhtul saunast koju tulles poeaknal. Need olid nii täpselt minu stiili, et ma läksin kohe esimesel võimalusel tagasi, proovisin neid jalga (minu suurust oli ja puha!) ja ostsin siis pikemalt mõtlemata ära :P. Olen sigarahul! Tuleks nüüd juba see va kevad, et saaks need ka õues jalga panna!

Olen väga üllatunud, et reedel lepitigi päriselt kokku mitmeaastases finantsraamistikus. Mina olin küll üsna veendunud, et see jääb sügisesse. Noh, mulle tundus, et kõik olid, nii et üllatus oli korralik :)! Reede öösel kohvikust koju tulles ja uudiseid lugedes ei uskunud ma kohe tükk aega oma silmi. Kui olin artikli mitu korda läbi lugenud, hakkasin silmi uskuma, aga kahtlesin seejärel Postimees.ee ajakirjaniku suutlikkuses asjadest õigesti aru saada. Kontrollisin igaks juhuks CNNist ka üle ja lugesin siis hommikul veel uuesti uudiseid :). Jutt paistab jummala õige olema. Päris muljetavaldav. Nüüd varsti peaks siis alles töövood ka vallanduma! Taevas teab, kui palju asju kõik selle taga ootamas oli...

Järgmisel nädalavahetusel lähen Pariisi. Reedel, kohe pärast tööd. Äge :P. Peaks hakkama täpsemaid plaane tegema! Kristina, ma kirjutan sulle kohe varsti :). Kusjuures meil oli Francois'ga millalgi minu Pariisi minekust juttu ja sellega seoses sattusime me rääkima oma lemmikkohtadest Pariisis. Lõpptulemuseks oli inspiratsioon. Tema tahtis muidu koertega Brüsselisse minna, aga nüüd ma ajasin talle sellise Pariisi isu peale, et ta otsustas hoopis selleks nädalavahetuseks sinna sõita. Ühe koerakesega. IRW. Tema nädalavahetus on P-T, eks, nii et ta umbes praegu ilmselt kihutab sinnapoole. Alguses tahtis ta minuga pühapäeval kuskil seal ka kokku saada, aga kui ma reedel kohvikusse ilmusin, tuli välja, et olime kogu aeg rääkinud eri nädalavahetustest. Tüng! Nojah, aga me vahetasime pikalt "parimaid tavasid" ja aadresse ja ma nüüd ootan huviga, mida ta seal Pariisis kokku keerab. Tema ekstsentrilisus, spontaansus, karisma ja otsaette kirjutatud sõna friqué tagavad talle alati sellised fantastilised juhtumised, et nendest võiks lausa komöödiafilmi teha. Või kaks. Järgmine kord saab igatahes lõbus muljetamine olema!

Aga hästi. Tegelen piltidega. Seniks adjöö!
M.

Suvikõrvitsa-ricotta pätsikesed

Tahtsin rääkida ühest imelisest retseptist, mille ma kena kuu aega tagasi ühelt juustukarbilt kõrva taha panin. Tegemist on imemaitsvate suvikõrvitsa-ricotta pätsikestega, mis on tõesti väga nämm suutäis - selline kerge ja suvine. Ainult kuna mul polnud muffiniplaati, vaid ainult paberist ümbrised (jalgpallipiltidega, sest praegu on siin ju jalgpallihullustus ja normaalseid tooteid pole väga saada), siis vajusid need väga ebafotogeenilisteks plönnideks ja pilti ma neist siia ei pane. Maitse on igatahes super ja tegemine oli ka äärmiselt lihtne. See käis nii: 

VAJA: 250g ricottat, 2 muna, 2 suvikõrvitsat, 1 küüslauguküüs, 20g jahvatatud mandleid.

Suvikõrvitsad ära riivida ning see mass kaheks minutiks keevasse vette panna, seejärel kohe väga korralikult ära nõrutada. Edasi segada salatikausis kokku ricotta, hakitud küüslauk, suvikõrvitsamass, jahvatatud mandlid, eelnevalt klopitud munad ja pisut soola-pipart. Mass panna õlitatud vormi või muffinivormidesse ja küpsetada 30-40 minutit 180-kraadises ahjus. 

Maitse on üllatavalt mitmekesine ja nüansirohke. Küüslauk sobib sellesse nagu rusikas silmaauku. Soovitan!

Hõrgutised

Mmm, kõht on sibulasuppi hästi täis ja kausitäis kartulisalatit on ka homseks pidupäevaks akna peal jahedas :). Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida... Tänaseks teemahõrgutiseks on hoopis gobi manchuriani nimeline roog. See on minu lemmiksöök Indias, ehkki tehniliselt võttes on see pigem Hiina roog. Lihtsalt Indias on see hullult popp, seal on ju igat sorti taimetoitlasi jalaga segada - ja gobi manchurian koosneb põhimõtteliselt ainult lillkapsast. Täpsemalt öeldes on tegu maisijahukoorikus friteeritud lillkapsaga, millele tehakse siis juurde selline mõnus paks tšilli-sojakastme pläga - ja kokku saab ideaalne isutekitaja. Ma polnud seda ise proovinud kodus teha, sest mind on alati pelutanud see friteerimise osa, aga eelmisel pühapäeval korraldasime Kariniga jälle ühe korraliku kokkamisõhtu ning kuna seltsis on ikka segasem ja lõbusam, siis otsustasimegi eksperimenteerida sellesama gobi manchurianiga. Nagu alati, läksime me kogustega liiale, nii et me ei jõudnud oma kokku keeratust kolmandikkugi ära süüa (tegime veel asteegi suppi ja papadeid ning magustoiduks oli meil 6 vastlakuklit :-D). Niipalju saime igatahes aga selgeks, et kuigi sellega on pisut mässamist, tuli lillkapsas sellisel kujul imehea! Homme on kavas uuesti proovida! (Keda huvitab, siis seda tegin ühe juutuubi video järgi, kirjalikud retseptid olid netis kõik nii isemoodi, et ma kohe ei leidnud midagi hääd. Hindud ju armastavad kõiki roogi enamasti kastmes, aga mina tahtsin gobi manchurian dry versiooni... Leidsin SIIT!)

Sopa Azteca! (Teate, 2 tšillit jääb ikka väheks. Tuleb 3 panna, aga ei pea siis hirmsuuri valima. Kahega jäi täitsa mage ja maitsetu)

Gobi Manchurian

Asteegi supp (übernämm)

Ma siin ükspäev avalikult meenutasin, et Mehhikos tehakse hirmus head asteegi suppi ja sellest ajast saadik on mul suu pidevalt vesine olnud. Seega võtsingi esmaspäeval kätte ja proovisin selle imelobi tegemise kodus ära. Surfasin pisut netis, võrdlesin retsepte ja leidsin lõpuks ühe üsna autentsena tunduva õpetuse, mis ei olnud pooltki nii keeruline kui paljud ingliskeelsed retseptid.

Ühesõnaga, retsept on pärit SIIT, aga oma takkajärgi tarkuses tahtsin ma sellesse teha mõned kohendused, nii et kleebin siia juba pisut muudetud retsepti:

SOPA ASTECA

Vaja läheb: 

- 0,5 kana või erinevaid kanadetaile, nt paar kanakintsu (POLE RANGELT VAJALIK, SUPP SOBIB HÄSTI KA ILMA LIHATA); 

- 2-3 tšillikauna (värsket või kuivatatud);

- 6 keskmise suurusega tomatit; 

- 2 keskmise suurusega sibulat; 

- 3-6 küüslauguküünt (sõltub küüslaugu kangusest); 

- näputäis koriandrit; 

- maisinachosid; 

- 1 avokaado; 

- pehmemaitselist värsket valget juustu (mina kasutasin nt Atleet Lighti); 

- hapukoort; 

- sidrunit; 

- 3-4 supilusikatäit tomatipastat; 

- soola; 

Eemalda tšillikaunade varred ja seemned, vala kaunad kuuma veega üle, jäta ligunema. Vaheta paar korda vett. 

Kui kasutad kana, siis pane kanatükid keema, riisu vaht. Keeda, kuni kana on korralikult läbi keenud. Tõsta kana välja ja jäta puljong alles, seda läheb varsti vaja. Kui kana ei kasuta, aja vesi keema ja tee pool potitäit kuubikupuljongit.

Puhasta tomat, sibul, küüslauk, aseta blenderisse või purusta saumiksriga. Lisa kurnatud tšillikaunad ja koriander, püreeri korralikult. 

Pane püree potiga pliidile, kuumuta ca 20 minutit keskmisel kuumusel (pane kaas peale, see pritsib!). Vala juurde kanapuljong, keeda veel ca 15 minutit. Kõige lõpuks maitsesta soolaga. 

Eemalda kanaliha kontidelt, rebi liistakateks. Poolita avokaado, eemalda kivi, viiluta sisu. Lõika sidrun veerandikeks. Tükelda juust (võimalikult väikesteks kuubikukesteks, et supis pehmeks sulaks). 

Serveerimiseks läheb kaussi kõigepealt supileem, seejärel pigistatakse sinna tühjaks üks sidruniveerandik (sidrunimahl on hädavajalik, annab väga hea maitsenüansi ja tasakaalustab tšillit) ja puistatakse peale kanaliha, juustu, nachosid. Keskele pane törts hapukoort ja sea avokaadoviilud kunstipäraselt mustrisse.

Takkajärgi tarkusena võin veel öelda, et soovitaksin kasutada kolme keskmise suurusega tšillikauna (kaks suurt tšillikauna on tõeline miinimumprogramm, sest see supp peab ikka nati vürtsikas olema, muidu jääb läägeks ja mõttetuks). Pigem olgu vürtsine, sest hapukoor, avokaado ja sidrunimahl neutraliseerivad seda tšillit päris tõhusalt. Aga oluline on see, et maitse oli sellel supil nagu päris... Juhhuuuu, viva la Mexico :).
Muide, seda supileent ei saanud sugugi väga palju, nii et ma lisasin kana keetmisest saadud puljongile veel ca pool liitrit vett ja pool puljongikuubikut. Aga järgmine kord ilmselt jätan kana üldse panemata, see ei anna supile sugugi nii palju juurde kui muud komponendid - kuubikupuljong ajab ka asja ära ja on kiirem ka.

Igatahes, vääääääääääääääga hea supp on! Emale ka maitses :-).